Täna oli Hispaanias üldstreik. Inimesed protesteerid väiksete palganumbrite pärast, pensioniea tõstmise pärast, ühesõnaga Zapatero valitsuse vastu. Juba ammu olid üleval propagandaplakatid, aga sellest hoolimata polnud hoopiski kõik poed kinni, sest olgu see valitsus kui tahes halb, inimesed ei taha oma päevapalgast ilma jääda. Kui elatakse peost suhu, tähendab üks streigitud päev tühja kõhtu. Hommikul, kui loengusse läksin, olid ülikoolilinnaku kaks suurt väravat blokeeritud ja kedagi sisse ei lastud. Inimesed ronisid aga sellest hoolimata üle päris kõrge aia, kaasa arvatud õppejõud. Loengud toimusid, kui õppejõul õnnestus saada oma ruumi võti. Kui ei, siis otsustasid mõned professorid oma tundi pidada trepijalamitel. Minu hommikune loeng toimus õnneks selleks ettenähtud ruumis – see on üks toredamaid loenguid, mis käsitleb hispaania keelt Ameerikas. Loengu ajal kuulasime erinevaid Ladina-Ameerika laule ja analüüsime sõnavaralisi erinevusi. Kuna järgnevad loengud jäid ära, siis kulutasin aega niisama hängides. Tean ühte toredat itaalia naist, kelle nimi on Elena, temaga lobisesimegi mitu tundi. Ta on juba ligi neljakümnene, töötab Veronas ülikoolis ametnikuna ja tuli siia nö „kultuuriaastale“. Ta fännab Shakespeare’i ja ta mees tegeleb arengumaid puudutava sotsiaaltööga. Nt käis ta mees Kongo DV endistele lapssõduritele psühholoogilist abi jagamas. Milline kirju maailm!

Hoopiski teisest puust on aga üks Alberto, kellega tutvusin ülikooli pargis. Soovisin talle head isu, kui ta parajasti oma võileiba pugis. Hakkasimegi rääkima ja selgus, et iga argipäev lõunastab ta pargis enam-vähem samal kella-ajal. Kuna minul on ka siis tunnike vaba aega, saan seda kasutada temaga lobisemiseks. Aga probleem on selles, et ta on natuke… friigi mõttemaailmaga. Ma ei oska seda täpselt kirjeldada, aga ta on selline omamoodi mees. Õpib kunsti. Ja ei saa aru, kuidas me Eestis kahekümne miinuskraadiga tööl ja koolis suudame käia ja isegi väljas jalutada. Vanemad olla tal Poolast, aga ise on ta Hispaanias üles kasvanud. Aga ma ei tea, kas see on tõsi, sest vahel on mul tunne, et ta valetab mulle igasugu asju kokku, sest ta naerab liiga palju liiga kahtlaste asjade peale.

Ülikooli koha pealt veel niipalju, et sain ära tehtud oma saabumisprotokolli, st mul on nüüd ametlik paber, et olen siin kohal ja õpin siin. Matrikuleerimine aga toimub järgmisel esmaspäeval. Pidi juba toimuma sellel esmaspäeval, aga see proua üldkoordinaator polnud mu e-maili kätte saanud. Ootasin mitu tundi, et saada end matrikuleerida, ja siis selgus, et tal pole seda krdi kirja, ja et ma pean järgmine kord tagasi tulema. Ma läksin nii närvi, et pidin peaaegu ropendama kukkuma. Kuhu jääb organiseeritus? Lahkusin sealt kabinetist ust paugutades. Ma ei kannata seda bürokraatiat! Ma ei saa isegi raamatukokku minna, kuna ma pole veel ülikooli sisse kirjutatud. Ma ei saa mitte kui midagi teha seoses oma õpingutega. Ja peale selle on mul kuri kahtlus, et võtsin liiga palju aineid ja eksamite ajal läheb mul toss totaalselt välja. Aga ma ei saanud ju seda hispaania vana-aja kunsti loengut võtmata jätta! Muidugi sain külma vett kaela, kui hispaanlastest loengukaaslased mulle rääkisid, et see semester on küll asjalik süsteemne noor õppejõud, aga järgmisel semestril jätkab aine andmist üks vanatädi, kes on suur segadus ja kellele meeldib inimesi trikiküsimustega läbi kukutada.

Ja ma ei saa aru, mis neil prantslastel häda on, istuvad ninapidi koos ja pläkutavad oma keeles, ilma kellegi teisega suhtlemata. Õnneks on meil siin Pauline, keda huvitavad ka MITTEprantslased. Tõesõna, sa tuled siia, et omas keeles pläkutada! Kuhu jääb uue keele õppimine? Selles suhtes olen õnnelik, et mul pole siin teist eestlast kõrval. Seilan üksi rahvustemeres :)
Ja paljud itaallased, kes kuulevad, et ma olen aastakese nende kultuuri õppinud, kukuvad hirmus naerul nägudega pinnima, kas sain ikka kõik ained A-d ja kas mulle ikka meeldis kogu see nende kupatus. Hahaa.

Eile õhtul oli mul taas võimalus veeta aega koos kreeklastega, peale Eleftheria olid veel kaks kreeka tüdrukut. Istusime mõnusal väliterrassil ja ajasime juttu. Ilus oli kuulata, kuidas nad kreeka keeles räägivad, see on kuidagi nii lainetav nagu meri või hoopis nagu selline mõnus soe tuuleiil, mis puhub sust üle. Mis siis, et sa sõnagi ei mõista, hea tunde jätab ikka järgi. Ja nad kasutavad ju neid alfa-beeta-gamma tähti, fenomenaalne :) Kui küsisin nende käest lahedaid kreeka artiste (sest ma ei tea kreeka muusikast midagi), kukkusid nad nii kõva häälega omavahel vaidlema, et inimesed hakkasid meid kummaliselt jõllama. Vähemalt on aga mul terve nimekiri kreeka muusikuid! Eleftheria muide käis ka täna meelt avaldamas, nimelt seitsme paiku õhtul oli kesklinnas suur rongkäik loosungite ja trummipõrinaga. Ta läks, sest Kreekas on töötingimused veel halvemad, aga ta ei saa seal toimuvale streigile minna, kuna on siin. Solidaarsuse pärast läks. Mina läksin aga niisama vahtima, kuna see oli esimene päris meeleavaldus, mida olen elus näinud. Tuhanded inimesed olid tänavatel, aga õnneks oli see seltskond rahumeelne ja midagi vägivaldset ei juhtunud. Liiklus oli kinni pandud ja politsei hoidis kõigel valvsalt silma peal. Mõtlen, et mis siis saaks, kui Eestis selline streik toimuks. Valitsus laseks vist püksi, sest meil ei olda ju selliste asjadega harjunud. Aga mille vastu me streigiks? Eestlane oleks selline passiivne, arvates, et streik ei muuda nagunii midagi. Arvatavasti ei läheks kohalegi. Pärast võetakse veel kinni.

See nädal koos eelmise nädalaga moodustavad kokku erasmuslaste tervitusnädala. Toimuvad igasugu tegevused, ekskursioonid linnas, peod muidugi, jalgrattasõidud… Esmaspäeval käisin ühel üritusel, see oli ekskursioon Zaragoza õlletehases. Zaragozas on nimelt üks Hispaania vanimaid õlletehaseid, esimene õlu aastast 1900. Ja isegi praegu valmistavad nad selle retsepti järgi sama sorti õlut! Meile aeti valged kitlid selga ja näidati õlleproduktsiooni erinevaid etappe, nt kuidas viljateradest linnaseid tehakse, kuidas linnaseid röstitakse ja kääritatakse ( oh, seal oli kaks hiigelvanni, kus oli kummaski sees kümme tuhat liitrit toorõlut) . Ekskursioon lõppes muidugi tasuta degusteerimisega. Oli valida 12 erineva õllesordi vahel ja peale selle sai kauba peale snäkki. Erasmuslastele oli see hea võimalus end pisut vinti võtta ja seda juba esmaspäeval :) Ma proovisin nisuõlut, mis oli üllatavalt hea.

Olen oma külmetusest tervenenud, aga pidin pool eelmist nädalavahetust toas passima. Pauline tõi mulle erasmuse-nänni, hunniku flaiereid ja broshüüre. Lisaks veel pudeliavaja ja kondoomid. Kondoome jagati lausa peoga, sest Erasmuse programmi rahva seas levinud mitteametlik nimi on Orgasmus. Hahaa :D Laupäeval kobisin siiski toast välja, sest korterikaaslastega on küll hea lobiseda (ja nii õpib palju uusi kõnekeelseid väljendeid, kaasa arvatud ka neid mahlakamaid), aga värsket õhku tahaks ka. Käisin avastasin natuke tapade tsooni, sest kui kõik teised baarid on päeval suletud, siis tapade baarid on lahti, hispaanlased käivad seal nädalavahetusel sõpradega einet võtmas. Neil tänavatel keeb nagu teine elu: kui ülejäänud vanalinn on vaikne, siis seal kõlab jutuvada ja naer. Muidugi hõljuvad ka suitsupilved. Tundub, et suitsupilvede järgi võiks selle tsooni lausa madalalt lennult õhust ära tunda, sest kohalikud tossavad siin tõesti hullumeelselt.

Hiljem käisime Pauline’iga Parque Grandes sportlemas. Ehk siis tema sõitis rulluiskudel ja mina jõlkusin niisama. Oh, ta pole üldse hea uisutaja (veel!), kannab täit varustust, kaasa arvatud kiivrit, ja kaotab tihti „juhitavuse“, kuna pargis on üsna palju mäest alla viivaid teeradu. Sain teada nii mõndagi tema mineviku kohta, mis pole sugugi lihtne olnud. Nimelt suri ta isa viis aastat tagasi leukeemiasse. Ja mina joon siin Zaragozas kogu aeg tassist, millel on kiri SuperPapa ja mis oli tema isa oma. Varem ma seda ei teadnud, teadsin ainult, et see on Pauline’i tass ja et ta lubab mul seda kasutada, kuna mul endal ju absull toidunõusid pole. Nüüd sain teada, et see on sümboolse tähendusega asi, aga Pauline ütles, et sellest pole midagi ja et kõik võivad sellest juua, kes tahavad. Kuid ikkagi on kummaline tunne. Loodan, et ma, kobakäpp, seda ära ei lõhu! Teine asi, mis selgus, oli see, et Pauline’il oli kunagi Brasiiliast pärit kallim, kellest mõne aja pärast selgus, et ta olla narkomaan, vangiski istunud. Muidugi ei tulnud siis suhtest midagi välja. Millised karmid elujuhtumised! Paola aga on viis aastat tagasi üle elanud ränga autoõnnetuse, kus ta ise sõitis eessõitjale tagant sisse, talle endale aga sõideti samuti nii küljelt kui tagant otsa. Auto oli täiesti sodiks, aga ta ise pääses vaid kaela- ja liigesenihestusega. Ta rääkis, et peale õnnetust polnud ta millestki aru saanud, ainult nutnud ja et ta mäletab, kuidas politseinikud olid tal käskinud nutmise asemel parem oma autot vaadata ning olla õnnelik, et nii kergelt pääses. Seda kokkupõrke prahmakat kuuleb ta oma peas vahel veel tänaseni. See ei lähe lihtsalt meelest.

Laupäeva õhtul viisin Alexile ta rattalobudiku tagasi. Ta oli parajasti Salamancas käinud ühte eksamit tegemas ja alles koju jõudnud. Kui ta aga paar päeva varem Salamancasse sõitis, helistas ta mulle, et natuke lobisedes aega veeta, kuna sinna oli mitme tunni tee. Ma olin parajasti külmetunud ja tema aina muigas selle peale, kui ütlesin, et kleidi väel cierzo kätte jäin. Ma sain nii vihaseks, ma loodan, et ta sai ikka aru, kui pahaseks ma sain. Pole ilus inimese üle muiata, kui too haige on! Igatahes, laupäeval viisin talle ta lobudiku tagasi, loomulikult ei osanud ma tema juurde korralikult minna (kuigi olin ta kodu juures kaks korda käinud) ja ta pidi mulle poolele teele vastu tulema. Nägin ta ema ja puha. Ema mainis, et ma räägin hästi hispaania keelt, ta ütles seda pelgalt moe pärast. Hahaa, asi on selles, et teiste välismaalastega suudan normaalselt keelt rääkida, aga hispaanlastega rääkides tuleb pisut blokk ette ja sõnad ei tule välja. Pean veel harjuma. Mõtlesin, et istume natuke Alexi juures Zaragozas, aga selle asemel röövis ta mu ära ja me sõitsime keset ööd hoopis tema kodukülla, sest Zaragozas elab tegelikult ju tema ema.

Küla nimi on Pinseque ja seal elab umbes tuhat inimest. Eesti mõistes siis väikelinn, mis asub paarkümmend kilomeetrit Zaragozast väljas. Alex elab kahekorruselises ridaelamus, huvitav oli see, et suur üldgaraaz oli keldrikorrusel ja sealt viisid uksed otse inimeste korteritesse. Aknad selles korteris olid samuti suured, mõnelt poolt avanes vaade öisele tähistaevale, täiskuule ja maisipõldudele. Rõdul kasvavad taimed olid tal aga põhimõtteliselt surnud. Selgus, et taimed ei armasta teda ka, nagu nad mindki ei armasta. Okei, olgem ausad, mina ei armasta neid :) Igatahes, hea oli korraks linnakärast eemale saada. Ja Alex sundis mind pingpongilauda kokku monteerima, kuigi ma ähvardasin talle selle eest lauajalaga peksa anda. Asi on selles, et ma polnud varem koostvõetud pingpongilaudadega kokku puutunud :D Lõpuks saime selle kahe peale kokku ja tagusime tunnikese pingpongi. Ta tegi mulle kogu aeg pähe, aga ta õpetas samas päris asjalikult tehnikat, et mul löögid paremini välja tuleks. Pärast vaatasime telekast veel ühte absurdikomöödiat ja siis sõitsime Zaragozasse tagasi. Kuidas mulle meeldivad öised autosõidud! Alex laulis kogu tee täiest kõrist Canto del Locot kaasa, Canto del Loco on siin üks kuulus poprocki bänd. Veel ütles ta, et ärgu ma pangu teda tähele, ta mõttemaailm on teistsugune kui teistel ja sellepärast tundub ta natuke omamoodi. Ma ütlesin, et sellest pole midagi. Aga pärast, kui ta mind kodu poole saatis, rääkis ta päris tõsiselt, et ta papsil tekkis omal ajal liigsest kanepi suitsetamisest skisofreenia ja sellepärast ei proovi ta ise mitte kunagi mõnuaineid ja ei joo palju alkoholi, kuna kardab, et ta psüühikaga võib midagi juhtuda. Ma loodan, et seda ei juhtu kunagi, sest siis oleks üks maailmapäästja vähem.

Pühapäev oli aga üks sündmusterohke päev. Sõitsime nimelt korterikaaslastega Püreneedesse, Ordesa rahvusparki, mis on siit kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel. Peksime end hommikul varakult üles - mina, Paola, Pauline ja Javier (Ana oli parajasti ära sõitnud) - ja vaevu silmi lahti hoides loivasime mööda linna Javieri auto juurde. Nimelt ei saa meie maja juurde autosid parkida, siin on tasuline parkimine, kuna on kesklinn. Auto tuleb parkida kaugematesse linnaosadesse, kus maksma ei pea. Javieril oli seljas erkroheline spordipluus. No milline mees kannab küll erkrohelist spordipluusi? :D Eriti siis, kui sul on väike kõhuke, mis ripub üle püksiääre :D Aga muidu on ta muhe mees, maailmarändur peale selle, nt Etioopias käinud. Ta naerab väga kõvahäälselt ja viskab vahel kahemõttelisi nalju. Üldse on siin korteris naljad „habemega“. Ja siis ma pingutan tükk aega, et aru saada, mille üle need hispaanlased jälle naerda lagistavad. Igatahes, tema juhtis meid mägesid avastama. Kuulasime Joaquin Sabinat ja vaatasime hommikust eikellegimaad, mis Zaragozat ümbritseb. Jah, siingi olid kunagi puud, aga need võeti maha, et Võitmatut Armaadat ehitada. Säh sulle. Mõne aja pärast aga läks maastik rohelisemaks ja varsti avanes ühest orust hingemattev vaade Püreneedele, nii kaugele, kuni silm seletas. Kilomeetrite ja kilomeetrite viisi mägesid. Esimesed PÄRIS mäed, kus olen elus käinud! Paola kõigest muigas mu üle, tema on pärit Jacast, mis on Zaragozast tunni aja kaugusel, ja iga kord, kui ta koju sõidab, näeb ta seda hingematvat vaadet. Talle on see juba tavaliseks muutunud. Oh, kui uskumatu see tundub, et mäed saavad tavaliseks muutuda :)

Selleks, et rahvusparki jõuda, pidime kaua-kaua sõitma liiga käänulisi mägiteid, kuristiku äärest vaid loetud meetrite kaugusel. Teed olid senikaua lahedad, kuni mul nii iiveldama hakkas, et Javier pidi auto kinni pidama ja terve seltskond hingas koos minuga värsket mägiõhku. Varsti jõudsimegi parki, olime kodust välja tulnud vara, et autole parkimiskohta saada, kuna nädalavahetustel on need rahvuspargid väga populaarsed. Prantsusmaa piir oli kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel. Õhk oli värske ja jahe, umbes 12 kraadi. Kõndisime mägede vahel kokku kakskümmend kilomeetrit, kümme kilomeetrit ülesmäge ühe kihvti kose juurde, mille nimi oli Hobusesaba kosk, ja siis sama palju tagasi. Olime ligi kahe kilomeetri kõrgusel, ümberringi laiumas kivised mäeküljed, sügispäikeses särav mets ja sillerdavad kivised mägijõed. Peale Hobusesaba kose oli veel teisigi sinisinise veega koskesid, mis lausa meelitasid pildistama. Ma ei jõudnud kogu seda kaunidust ära vahtida! Suugi vajus lahti… Oma sihtpunkti jõudnud, pidasime maha väikse pikniku, Paola käis jalgupidi vees, mis oli jääkülm. Peale piknikku lasid teised natuke silma looja ja mina pildistasin. Mulle lubati sellise spionaazi eest lahkelt kätte maksta :D Hobusesaba kose juurest oli veel võimalik mööda ilgelt kõrget mäekülge üles pressida, aga seda me ei teinud, meil polnud nii häid jalanõusid. Päris mägironimine on aga selles rahvuspargis keelatud, kuna see lõhub mäekülgesid ja seega hävitab looduslikku pärandit.

Tagasiminek läks lihtsamini, tee oli allamäge ja kõht oli täis. Siiski ei möödunud meie „robinsonimatk“ ilma viperusteta – Paola põlv hakkas poole tagasitee peal hirmsasti valutama. Kuidagi sai ta ikka autoni kõnnitud, kategooriliselt keeldudes, et me ta selga võtaks. Siis sõitsime autoga ühte väikest lähedalasuvat mägiküla vaatama. Küla nimi on Torla, seal on olemas kirik, kool, raekoda, arstiabi, kaks supermarketit, turismikauplused… Ümberringi laiusid kõrged mäed… hea oleks seal omada suvekodu! Tõeline muinasjutuküla lilleklumpidega aknalaudadel. Mõneti meenutas see mulle Itaalia linna Urbinot, kus eelmisel suvel käisin. Püsivalt seal külas elades võib aga resigneeruda, eriti külmade talvede puhul, sest juba siis, kui meie seal käisime, oli temperatuur alla 11 kraadi, aga on ju kõigest september. Hispaania on nii mitmekesine,kui riigi ühes ääres võtavad inimesed rannal päikest, siis teises ääres aga pakivad nad end soojalt riidesse ja joovad kuuma shokolaadi.
Kaua me seal külakeses ei olnud, sest Paola jäi oma valutava põlve pärast autosse puhkama. Sõitsime edasi ühte baari kakaod jooma, aga selgus, et vaene Paola ei saa enam absoluutselt käia. Viisime ta siis süles baariuksest sisse, aga kelner vahtis nii hoogsalt jalgpalli, et unustas meie olemasolu absoluutselt. Missugune kohutav teenindus! Siis pidasime plaani, et kohe, kui Zaragozasse tagasi jõuame, läheme arsti juurde. Oli juba õhtu ja mäed olid pimedusse vajumas. Paola rääkis, et ta unistuste mehed on mootorrattur Valentino Rossi ja samuti George Clooney – nendega tahaks ta kindlasti voodit jagada! Naersime. Ja siis rääkis ta veel oma minevikust igasugu pikantseid detaile ja pärast ehmatas ära ja palus, et me teeks näo, nagu ta poleks midagi rääkinud. Ta väitis nimelt, et ta jalg valutab nii väga, et ta ei kontrolli enam, kas ta jutt on ikka adekvaatne :D Aga vähemalt ei käitu ta nagu surmtõsine ja reserveeritud täiskasvanu :D

Zaragozasse jõudes sõitsime kohe ühte päris meie korteri lähedal asuvasse haiglasse, erakorralisse vastuvõttu. Meile Pauline’iga oli see võimalus näha siinset meditsiinisüsteemi. Paolale hankisime kohe ratastooli, et ta ei peaks oma jalga pingutama. Jube, kui palju oli seal inimesi ootamas! Osad olid seal oodanud tundide viisi. Tundus, nagu oleksin sattunud „Kiirabihaigla“ seriaali. Mõned nutsid, mõned olid näost kahvatud, mõned köhisid vahetpidamata. Meie üritasime aga Paola tuju üleval hoida ja viskasime nalja. Inimesed vahtisid meid põlastavalt. Valjuhääldist kutsuti rahvast kabinettidesse läbivaatusele. Vahel tulid ka arstid inimesi kutsuma. Oli näha palju noori praktikante. Pidime ootama kaks tundi, enne kui Paola jutule võeti. Viisin ta arstikabinetti, läbi ilgelt musta ruumi, kus olid laokil haigevoodid ja kus vedelesid sidemehunnikud. Jeerum küll. Arst oli noor ja geelitatud soenguga, vaevalt kolmkümmend, enda arvates ilueedi. Paola sai valuvaigistava süsti ja siis viidi ta röntgenisse. Läksin koju, kuna kell oli juba üks öösel ja pidin järgmisel päeval vara tõusma. Javier jäi veel Paolat ootama, kuna tema pidi ta ju autoga koju viima. Koju said nad alles poole kolme paiku, nii kaua läks aega kogu selle sebimisega seal. Varem pole tal põlvega probleeme olnud, tuli välja, et tegemist oli kõõluseprobleemiga, arvatavasti ülepingutusest tingitud - ta üritas meie matkal Javieriga tempot hoida, kelle sammud olid tema omadest kõvasti pikemad. Paolale on nüüd välja kirjutatud kahte sorti valuvaigisteid, ta peab puhkama ja neid terve nädala võtma, kuni asi paraneb. Nüüd käib ta ringi pisut pilves olekus, aga igatahes oleme siin kõik osavõtlikud, kuna tal on olnud raske nädal, sest lisaks põlveprobleemile läks ta oma Belgia kallimaga lahku.

Täna oli siin jälle sooja 26 kraadi. Soe-soe. Ja homme ootab mind rüütliromaanide analüüs vana-hispaania keeles. Õnneks see sõbralik itaalia naine Elena jagab minuga sama saatust - seega pole ma üksinda turmtule all :)