Tere, sõbrad! Panin endale mõnusa indie-rocki playlisti taustaks mängima (jah, viimasel ajal on indie-rock hakanud vägagi peale minema!) ja sean end mõnusasti kirjutama. Palav on. Nüüd on vist kohal tõeline eksootiline kuumus. Või on see alles algus? Sooja enamasti kolmekümne ringis. Päike ähvardab aru peast viia. Loengus voolab higi mööda kaela alla, sest konditsioneeritud õhk pole just filosoofiateaduskonna teema. Alles korraldati suur meeleavaldus, et hakataks seda filosoofiauberikku lõpuks parandama ja renoveerima. Isegi pilti tehti loosungitega lehvitavatest üliõpilastest (ja õppejõududest!!!), kohal oli kohalik televisioon… Ilmus artikkel kohalikkus ajalehes ja meeleavaldajad said natuke kuulsust, näe, mina olin seal pildil ju esireas jne. Arvatavasti sellega asi piirdubki.

Hispaanlased, ometi, on üsna varmad meelt avaldama. Siin toimusid omavalitsuste valimised pühapäeval. Seoses sellega toimusid suured meeleavaldused Madridi Puerta del Solis, inimesed ööbisid seal väljakul, teipisid endal suidki kinni, et väljendada sõnavabaduse puudumist. Telgid olid püsti, politsei ajas korra inimesed laiali, siis tuldi uuesti kokku. Kõik „päris demokraatia“ nimelt ja korruptsiooni vastu. Zaragozas Pilari väljakulgi toimus sarnane sündmus. Inimesed ööbisid katedraali ees ja streikisid räpase poliitika vastu. Päris demokraatia saavutamiseks aga peaks looma uue inimtüübi, nn poliitikutüübi, kellelt on eemaldatud mõned häirivad ja samas ometi inimlikud geenid . Need oleksid programmeeritud intelligentsiga kloonid, kaela taga kiri „korrumpeerumisvaba“. Samas kuidas neid siis kaitsta pööbli viha eest, kui nad ise vihastada ega halba teha ei oska? Kirjutage sellest ulmeraamat. Mina ei jaksa. Ma jaksan viimasel ajal ainult armastuskirju lugeda, mis pole ei minu kirjutatud, samuti mitte minuLE. Võib-olla võiks selle poetessi kirjadest isegi oma bakatöö jaoks ainest võtta? Ta oli liiga uhke, liiga teisest maailmast, liiga üle kõigest, ja see tegi ta lõpuks õnnetuks.

Ma peangi teoreetiliselt siin oma bakatöö jaoks materjali otsima, arvestades seda, et Eestis pole pooltki nii palju hispaaniakeelseid artikleid ega teoseid leida. Ma teoreetiliselt otsingi seda materjali, seiklen oma mõtetes ja omaenese viitsimatuses. Aega vast on. Mõned mõtted on küll peas heljuma hakanud, aga need on pigem sellised segased. Tunnen, et mul jääb haridusest veel kõvasti puudu, et hakata sügisel bakatööle mõtlema ja siis selle kirjutamisega tegelema. Tulin ju siia.. khmm-khmm.. ju eelkõige üldkultuurilise aastale. Ja mitte käsikirju võrldema, need käsikirjad lausa röövivad mu hingetõmbeaega. Me ühendame koos Erica ja Sabrinaga ikka jõud, et neid käsikirju edasi analüüsida, ja siis me avastame, et me teeme kõike valesti, et õhtukuumus on hoopis mõnusam, kui ei aju ei tossa, ja me läheme hoopis smuutisid jooma.

Jah, teate, siin on maailma parim smuutikohvik, mis kannab nime Frutolandia! Nad teevad imehäid ja naturaalseid ja niiiiiiiii mahlakaid smuutisid kohapeal, valida on neljakümne smuutivariandi hulgast. Maasikate, melonite, banaani, porgandi, sidruni, apelsini, mango, aprikoosidega… Enamasti on tegu neljast-viiest erinevast mahlast kokkusegatud värskendava joogiga. Seda serveeritakse hiiglaslikus kõhukas pokaalis, kui oled end väliterrassile mõnusalt istuma seadnud. Ma lausa armusin sellesse kohta. Olen nüüdseks kaks korda juba käinud kahe nädala jooksul (mis pole siiski midagi, sest Sabrina käib seal neli korda nädalas smuutisid pintslisse pistmas!) . Ohhh. Elu on hea. Täna käisingi teist korda koos Erica, Sabrina ja üdini õnneliku Anne’iga, kes on nii armunud ja nii pilvedes, kui vähegi olla saab. Asjad siiski lahenesid, ta vanemad rahunesid natuke maha ja tulevik paistab helge. Liiatigi, et ta käis sel nädalavahetusel Prantsusmaal ja nad nägid üksteist ;) Anne oli nii vaimustuses. Mul on tunne, nagu ma ise elaksin uuesti läbi seda värsket liblikate tunnet, on tunne, nagu oleks ma Anne’i kehas, kui ta sellest räägib, nagu see olekski mina ja mitte tema. Niivõrd puudutab mind kõik, mis temaga toimub. Sest tema südamevalu on minu südamevalu, ja tema rõõm toob minulegi naeratuse näole. Minu väike kallis katastroofiline sõbranje.

Ma juba plaanin oma järgmist Frutolandia-käiku. Jah, meil ei ole Zaragozas Starbucksi, aga meil on Frutolandia. Mainimist aga väärib, et kuigi kohvikukett on hispaania oma, on müüjad kõik Ida-Euroopast. Kui palju on vaja odavat tööjõudu, et Maarja saaks igal nädalal oma paar klaasi smuutit? Olgu, ma ei ole õel.

Vahepeal käisin jälle Madridis. See oli tegelt üks fracaso, nagu hispaania keeles öeldakse. Me olime Maarjaga juba kuu aega varem endale valmis muretsenud ühe kuulsa flamenkolaulja kontserdipiletid. Laulja nimi on Jose Mercé. Minu suur iidol ja Maarja veel suuremgi iidol. Usun, et kunagi muutub temagi nii suureks legendiks nagu Paco de Lucia või Camaron. Me olime nii hoos, et Jose, ja Jose, kuulasime lugusid ja plaanisime, mida sellele uhkele kontserdile selga panna. Kontsert pidi toimuma Madridi ühes uhkeimas teatris. Unistasime suurepärasest muusikast ja klaasikesest hirmkallist veinist. Pileti eest maksime kumbki 60 euri. „Oleksid“ on aga head asjad… Mul olid bussipiletid ka juba ostetud. Sel päeval, kui ma sõitma pidin, hoidiski mind loengutes motiveerituna mõte, et jeee, varsti ootab mind mu elu vast vingeim muusikaelamus. Võta näpust. Kontsert tühistati samal päeval, üks päev enne kindlaksmääratud kuupäeva. Põhjuseid ei ole teada. Me olime pettunud, nördinud, vihased ja hämmeldunud. Raha muidugi saime tagasi, aga jah, iidol jäi seekord nägemata. Kuradi-kuradi-kurat. Ja mul oli veel kaunis lilleline kleit selleks puhuks.

Bussipiletid olid aga olemas, seega otsustasin siiski Madridi minna. Maarjat vaatama ja pidutsema. Pealegi olime nagunii plaaninud minna Madridi lähedal asuvasse Escoriali külasse, mille kloostrisse on maetud kõik Hispaania kunnid. Neli tundi loksusin Madridi ja siis ootas mind taaskord vana tuttav Carabancheli linnaosa, vanad tuttavad ülesmäge viivad tänavad ja veelgi tuttavam metroo… nagu oleks kuhugi jõudnud, mida võib natuke isegi koduks nimetada. Ju iga koht, mis tekitab rõõmsat äratundmist, on leidnud inimese hinges endale kodu… kuigi ometi pole needki kohad see päris SEE.

Käisime Maarjaga võileivabaari otsimas, kus õhtust süüa, kuna kell tiksus öösse. Ja siis, lõpuks, leidsime ühe ehthispaanialiku baari, kus põrandal vedeleb palju saasta, kus kelnerid hüüavad kõva häälega, kus on rahvast nagu murdu ja kus pakutakse meeletult häid võileibu ja tapasid. Siinne reegel on, et mida prahisema põrandaga baar, seda parem. Ma ei oskagi hästi neid kohti kirjeldada, aga neis hõljub mingisugune tabamatu sõbralikkuse ja hubasuse hõng. Ja muidugi siinsele köögile omane võileivavalik, suured pikad võileivad koos igasugu juustude, vorstide, mereandide või kalaga. Kelner oli väga sõbralik, viskas meiega nalja. Teadis isegi Eestit natuke, Eurovisiooni pärast muidugi. Baarist lahkudes nentisime, et see oli just see, mida tarvis. Parajalt räpane, parajalt rammusalõhnaline, parajalt lärmakas, aga asendamatu söögikoht. Ma arvan, et need, kes on Hispaanias mõnda aega viibinud, saavad aru, mis fenomenist ma räägin. Teistele võib see kirjeldus muidugi natuke õõvastav tunduda :D

Järgmisel päeval oli meil siis plaan minna El Escoriali. Rong sinna läheb Madridist vaid korra iga tunni aja jooksul. Ärkasime vara, et jõuda hommikusele rongile, aga sellest jäime ÜHE minutiga maha. Ega siis muud ei jäänudki üle, kui end sinnasamasse Atocha rongijaama ühe perrooni lõppu päikse kätte peesitama seada. Mina, kes ma nõnda raudteid ja ronge armastan, tundsin end lausa suurepäraselt. Enne muidugi, kui päike liiga kõvasti põletama hakkas. Istusime perrooni lõpus, sõime porgandeid, ootasime uut rongi ja lehvitasime möödasõitvate rongide juhtidele. See tähendab, et mina lehvitasin ja Maarja naeris, et mis ma teen. Lehvitati vastu ja lasti signaali. Teisele rongile me siiski jõudsime, oleks ju narr olnud, kui oleks sellestki maha jäänud :D

El Escorial asus päris asjalike mägede vahel, aga nägi välja nagu mõni Eesti väikelinn, säh sulle küla :D Ma ikka veel satun segadusse nende siinsete geograafilis-demograafiliste mõistetega, kuna tahan oma aleviplika aruga kõike ikka oma mätta järgi tembeldada. Otsustasime, et vaatame Escoriali kloostrikompleksi ära ja siis läheme Valle de los Caidosesse (ehk siis Hukkunute Orgu), mis on Escorialist 8 km kaugusel. Sinna orgu me lõppude lõpuks aga siiski ei läinud, kuna praegu sinna millegipärast turiste ei lubata, ainult palvetajaid. Nii palju meil ikka häbitunnet on, et katoliiklasteks end valetama ei hakanud. Sinna on muidu Franco poolt lastud ehitada kaljukirik ja samuti püstitatud hiiiglaslik rist, mida pidavat nägema 40 km kaugusele. Orgu on maetud Hispaania kodusõjas hukkunuid nii vabariiklaste kui rahvuslaste poole pealt. Franco ise puhkab ka seal. Peale selle veel Primo de Rivera, teinegi siinne diktaator. Maarja ikka ütles, et kuidas me lähme niiviisi Franco hauale, aga ma arvan, et üks turist peab vajadusel olema poliitiliselt neutraalne. Lõpuks me ikka ei läinud.
Hah, ma jälle pühendasin ruumi asjade kirjeldusele, mis tegelikult tegemata jäid :D

Käisimegi siis ainult Escorialis. Oi, see oli suur. Umbes nagu kaks ( või isegi kolm?) Pilari katedraali, ehitatud 16.sajandi lõpus Felipe II poolt. Väga massiivne, isegi hirmuäratav hoone, mille sees olid veel kirik ja mausoleum ning paljud esindussaalid. Lausa kadusime ära nende sisse. Pealegi oli seal põrgulikult külm. Mida me siis nägime? Nägime kuningate toole ja laudu. Kulunud ja võidunud toolid, mida oli kunagi katnud brokaat või mõni kallis samet. Nägime Felipe II-e surivoodit, oli alles võimas baldahhiinvoodi! Sattusime suurtesse saalidesse, üks neist oli Lahingutesaal, mille seintele olid maalitud hispaania kuningate vägevad lahingud. Tundus, nagu oleks fotoshopiga kopeeritud neid lõpmatuid laevu, telklaagreid ja sõjameeste ridu – nii peenelt ja värviliselt oli kunstnik osanud nad teha! Võib-olla oli see nagu üks suur lõpmatu koomiks? Laes olid jälle Vana-Kreeka jumaluste kujutised. Teine äge saal oli raamatukogu, kus olid igivanad gloobused, päikesesüsteemi maketid (või õigemini Maa-keskse süsteemi rekonstruktsioon) ja umbes 40 000 vana ja koltunud, kullatud kaantega teost kõrgetes kappides. Vana ja Uut testamenti, pühakute elulugusid, atlaseid… Mul vajus suu lahti. Tundsin end väikse ja tähtsusetuna kogu selle kuninglikkuse kõrval.

Kuid, huvitavaim oli alles ees, kuningate sarkofaagid. Neid vaadates mõtlesin, et kes olen mina, keegi tähtsusetu eesti tüdruk, kel on au midagi nii ARISTOKRAATLIKKU näha. Hispaania kuningate sarkofaagid olid asetatud õõnsustesse, mis moodustasid lausa neli korrust. Mausoleum oli ringikujuline ja kupliga kaetud, väga vingelt restaureeritud, kuldsed inglid ja puha. Ja seal nad olidki, oma kivist sarkofaagides. Seal oli kunagine Püha Saksa-Rooma riigi keiser ja Hispaania kuningas Carlos V. Seal oli Felipe II. Seal oli vahva Isabel II. Seal oli Fernando VII, kes värskelt kokkupandud põhiseaduse puruks rebis ja demokraatia peale sülitas… Külm puges lausa kontidesse. Just lugesin, et kuningate säilmed kaetakse lubjaga ja niiviisi mädanevad nad oma 25 aastaga. Asjaga tegelevad tänapäevani augustiinlaste ordu mungad, kes uurivad järele, palju kuningatest on järgi jäänud, ja kas nende kondid on juba nii paljaks mädanenud, et nad võib juba marmorist sarkofaagidesse panna ning ametlikku mausoleumi viia. Kui ma üritasin ette kujutada, et vaesest imperaator Carlosest on ainult kondid järel, mõtlesin, et näe, kunagi olid sa terve Euroopa valitseja, ja nüüd, nüüd käivad su kirstu vahtimas turistid. Odav kuulsus, või mis? Võib-olla peaks see koht surnute rahu huvides rahvale suletud olema. Ja kes ütleb, et need mungad neid lihatuid konte segi ei aja ja et Carlose sarkofaagi vaagnaluu hoopis tema ambitsioonikale pojale ei kuulu? Hahaa.
Peale kõige uhkema mausoleumi oli veel hulganiselt hauakambreid kuningapere liikmetega, mulle jäi meelde üks suur torti meenutav kivikonstruktsioon, kuhu sisse olid maetud kuninglikud lapsed. Kusjuures, praegusele kuningaperele on juba sarkofaagid põhimõtteliselt valmis ja ootamas.
Igatahes, ju oli hauakambrite luust ja lihast läbilõikav jahedus see, mis mu kurgu mõned päevad hiljem väga valutama pani.

Escorialis olles toitusime ainult müslibatoonidest, tudengid, nagu me oleme. Äärepealt oleks tagasiviivast rongist maha jäänud. Jalutasime tasapisi ja lobisesime. Nägime ühes pargikeses veel nagu kusagilt õudusfilmist väljakukkunud ausammast, sammaldunud, kurblik, aga hirmuäratav kuningas. Millegipärast tuli Oscar Wilde’i „Õnnelik prints“ meelde. Tegime igaks juhuks kurblikust kuningast pilti ja oleksimegi tema pärast äärepealt Madridi tagasisõiduga hilja peale jäänud. Tagasi rongijaama pidime ühesõnaga jooksma.

Õhtul käisime peol ka, kuigi olime Escoriali-külastusest üsna väsinud. Helen tuli, oma uue ja moodsa soenguga. Tal on nüüd lühikene soeng, väga futuristlik, kui ma võin nüüd soengu kohta sellist terminit kasutada. Olime kõik ilusad pitsilised-lillelised ja vägagi kaunid. Liiatigi sain natuke Smirnoffi joodud. Läksime Bernabeu staadioni kandis asuvasse diskoteeki. Maarja näitas meile öist Bernaebu staadionit, see on Hispaania vingeim jalkastaadion ja kõik tähtsad mängud toimuvad seal (okei, või ka siis Barcelonas). Oli kuidagi trööstitu pimeduses ja väga kõrge. Kõige üleval võis eristada tähti : Santiago Bernabeu. Aga ei puuduta see jalgpallihullus mu hinge, tee mis tahad.

Diskoteegis saime tasuta kokteile, ronisime isegi ühe postamendi otsa tantsima, aga sealt kamandati meid alla. Saime tuttavaks Maroko tüüpidega, kes osutusid isegi rahvuslikust stereotüübist hoolimata asjalikeks inimesteks. Üks neist oli oma lokkis soenguga nagu David Bisbal. Tegelikult on ta nimi Chaib, aga ma kutsun teda edaspidi Bisbaliks :D Järgmine päev pidime Heleniga Starbucksis kokku saama ja Bisbal tuli ka, saatis sõnumi ja tahtis tulla. Juan aga, Heleni boyfriend tegi üsna suured silmad, kui sai teada, et üks Maroko sõber ka meie seltskonda tuleb. Bisbal osutus aga heasüdamlikuks poisiks. Ta on Casablancast pärit ja ta vanematel on seal apelsiniistandused. Muidu töötab ta Bernabeu staadioni restoranis kokana. Maarjal lõid kohe silmad särama: kas mängijad ka seal käivad? Käivad vahel küll, kostis Bisbal muigvel sui. Selle peale, kui ma teatasin, et mul peika on, ei tormanudki ta minema. Pakkus ainult, et ta sooviks minuga edasi suhelda, kuna ta ei tea mitte kedagi Eestist ja ma olevat särasilmne ja elav neiu. Just nii ütleski. Nüüd on ta mul facebookis. Eks aeg näitab, kas esmamulje ka paika peab.

Madridis kõrbesime natuke ära, kuna otsustasime minna Rastrole, mis on sealne kuulus (kirbu)turg. Väikestel madalate majadega tänavate vahel kõrvetava keskpäevapäikese käes müüdi kõike, mida hing ihaldada võiks. Maale, mänguasju, jahivarustust, arvutitehnikat, riideid, filme, lilli, laelampe… Parseldati ja kiideti kõval häälel, meelitati rahvast ligi ja avaldati nördimust, kui klient ilma ostuta lahkus. Mina ostsin endale uue kaktusepoja, ta on selline pehme ja tore väike kaktus. Ühe paari sukki ka muidugi ning siis veel ühele juulis sündivale titele mänguasja (Margus saab onuks). Tegemist on vedru otsas kõikuva akvalangistiga. Ma pole veel nii lahedaid mänguasju näinud kui Rastrol, terve telgike oli täis vedrude otsas balanseerivaid isetehtud mänguasju, nõidu, indiaanlasi, trummareid, mesilasi, akvalangiste! Olime Maarjaga nendest väga vaimustunud.

Tagasisõidu ajaks oli mul juba üsna halb olla oma kurgu pärast. Neli tundi Zaragozasse tundus olevat kui igavik. Istusin ühe meesterahva kõrvale, kes (nagu siin ikka kombeks) mõne aja pärast minuga juttu alustada püüdis. Pakkus mulle oma kinoajakirja lugeda. Mul käis pea üsnagi ringi, aga võtsin end kokku, kui kuulsin, et tüüp Zaragozast edasi veel Barcelonasse sõidab, nelja tunni asemel kaheksa tundi. Tegemist oli vabakutselise kunstnikuga, kes raha teenimiseks igasugu seriaalidele, tele-ja teatrilavastustele ja näitustele dekoratsioone teeb. Kui ma küsisin, et kas ta ei tahaks mind natuke joonistada, ütles ta, et ei, sest tavaliselt joonistab ta inimesi väga tõepäraselt ja mitte ilustatult ja tulemus ei pruugiks mulle meeldida.
Kui buss veerandtunniks peatuse tegi ja me sellel teeäärsel eikellegimaal oma võileibu sõime, teatas ta, et ta nimi on Jacinto. Mina ütlesin, et see kõlab nagu mõne hästi auväärse istanduseomaniku nimi, don Jacinto. Ta vaatas mind kuidagi imelikult. Aga mul oli paha olla, ma ei mäletagi hästi, mis ma suust välja ajasin :D Ma ei mäleta sedagi täpselt, kuidas ma Zaragozas öösel koju jõudsin.

Mulle meeldib, et inimesed siin minuga räägivad. Kuigi vahel lasen ise võimalusi mööda ja mõtlen pärast tükk aega neid mis-oleks-olnud-kui.. variante.

Vahepeal olen kinos ka käinud. Uut Woody Alleni filmi vaatamas, „Midnight in Paris“. Sai jälle tutvuda ühega paljudest Zaragoza kinodest. Film oli päris imelik, aga hea, ühest kirjanikust, kes elas täiesti valet väikekodanlikku elu koos ühe liiga pealiskaudse kallimaga. Nad reisisid Pariisi, paar kummalist juhtumist ja plaksti sattus kirjanik äkitsi 1920.aastate Pariisi kultuuriringkondadesse, oma suurte iidolite juurde (üks neist oli muide Hemingway!). Igal öösel, täpselt keskööl istus ta ühte tõlda ja see viis mehe tema unistuste ajastusse. See oli film eneseleidmisest ja julgusest vanadest sidemetest lahti lasta, et alustada elu, mis tõeliselt meeldib, mis on tõeliselt hingelähedane. Vahel on sellest arusaamiseks vaja „ära käia“. Mille mõjul need ärakäigud aga toimusid, ei saanudki selgeks.

Nüüd kirjutan, et kõik saaksid ka pisut muiata, kuidas Hispaanias Eurovisiooni vaadata on. Läksin Andreea poole, kaasas mõned head snäkid, tegime teleka lahti ja asusime kaasa elama. See tähendab, tema elas kogu hingest kaasa, teatades iga laulu eel, et see hakkab sulle kindlasti meeldima, Maarja, see mitte..jne. Tal olid kõik eurolaulud juba ammu alla laetud. Punktiandmise ajal ta lausa pidi diivanilt püsti hüppama, kui selgus, et mõni naabermaa ei andnud Rumeeniale punkte. Vahepeal olime isegi täitsa tasavägiselt seal lõpus, Hispaania, Rumeenia ja Eesti :D Hispaania kommentaator aga väärib kindlasti preemiat oma asjakohatute kommentaaride eest. „Kust need hilpharakad küll välja on hüpanud?“ , „Kas see tahab kellegi laul olla?“, „Mis sa, naine, nii palju venitad, ütle juba ära, kes 12 punkti saab!“.

Pärast võitja selgumist (efekt: Azerbaijan, misasja???) läks võistluse analüüs veel hispaania stuudios edasi. Kus alles peksti keelt, kommenteeriti esinejate riideid, stiili, lugusid, eraelusid… Klatš on siinmail väga moes. Siis tehti veel intervjuu preili Luciaga, kes oli oma maitsetu looga sel aastal Hispaaniat esindanud. Teda kiideti ja pärjati igasugu valede loorberitega ning ülistati tema head lauluhäält.„Kuulsad lauljakarjäärid ei alga kunagi Eurovisiooni-võidust, Elton Johngi ei võitnud ju Eurovisiooni, ära muretse, Lucia, sa saad veel kuulsaks, kõik ju imetlevad su sära ja su kaunist naeratust!!“. Selle peale demonstreeriski see beibe muidugi otse-eetrisse oma enesega rahulolevat võltsi naeru.

Homme on Paola sünnipäevapidu.

Iirlane kolis välja, kellelegi headaega ütlemata. Koristada ta ei suvatsenudki. Isegi Paola püha viha ei aidanud.

Mul oli täna esimene hispaaniakeelne esitlus siin ülikoolis. Haha. Ma avastasin, et ma räägin hispaania keelt nagu mõni tänavaplika, mul ei tule üldsegi välja formaalne lausestus, eriti kui õppejõu valvas pilk mind piidleb. Kuna igal pihvil oli aega vaid 12 minutit, et oma kirjandusetööst ülevaade anda, siis see pani ka omad piirid peale. Liiatigi, et ma pole veel päris española ja ei saa ka selleks kunagi. Mu jalad värisesid ja käed värisesid, esimesed laused tulid väga kummaliselt välja, siis aga unustasin ma hoopiski ära, et ma ei räägi mitte sõpradega, vaid olen ülikoolis. Lasin asjal minna. See tähendab seda, et mu kuulajaskond naeris, Anne ja Andreea eriti, inimesed tõesti kuulasid, millest ma räägin (rääkisin ühest armastuse pärast segi läinud romantilisest kangelasest), aga õppejõud jõllas mind kahtlustava pilguga. Häh, tegelikult on see seesama õppejõud, kes vahel liiga hoogu läheb kirjandusest rääkides, ja siis väljendab end väga vabalt nagu „see teos oli ikka puhas saast“ või „too tüüp oli puhta lollakas ja peast segi“ või „kurat võtku, mina ei saa aru, mis sel kirjanikul hakkas“.

Ja mina olen kõigest üks vaene väeti erasmusekene. Olgu, aitab naljast. „Vaene erasmusekene“ tunneb end viimasel ajal nagu keskaegne kloostrielanik, kes päevad läbi mingeid käsikirju loeb ja desifreerib. Esimest korda elus sain ma pihta, kui suur töö on ikka see, et meieni on jõudnud keskaegsed tekstid, eeposed, romansid, näidendid… Keegi on viitsinud kokku korjata kõik poolikud, koltunud ja pooleldi kustunud käsikirjad, erinevad versioonid ühest ja samast teosest, on viitsinud neid VÕRRELDA, välja selgitada, milline käsikiri on kõige originaalsemalt ümber kirjutatud, milline kõige rohkem muudetud, ja siis teha nende „tükkide“ abil korralik originaalilähedane versioon, et tänapäeva tänamatud inimesed saaksid neid lugeda. Keskajal polnud ju mingeid trükimasinaid, puha ümberkirjutamine. Ja minul ongi siis selline aine, millest ma varem olen ka rääkinud, tekstikriitika on selle nimi ja ma peangi oskama käsikirju võrrelda ja nende abil uut originaalilähedast teksti kirjutada. See on totaalne hullumeelsus. Teadlastel on tavaliselt käsikirju ees mitukümmend, minul kõigest kaheksa. Ja nendegagi on probleem. Kuidas teada, milline variant on õige, milline muudetud, milline sõna oli originaalis olemas, milline on juurde leiutatud? Selle kõige jaoks oma teooria. Ma oskan isegi neid skeeme teha. Aga kogu see töö nõuab hirmsat kannatust, kannatust, et otsida vigu ja neid vigu omavahel võrreldes käsikirjade sugulust kindlaks teha. Kannatusega on mul JUST probleeme. Siis tuleb alati mu peas see virin, et „miks ma ei saa lihtsalt puhata ja mängida ja Hispaaniat nautida?“. Pean endale meelde tuletama, milleks ma siin olen. Mul on ainult kolm nädalat loenguid jäänud.
Varsti avatakse siin välibasseinid ja suures pargis saab juba päevitada. Otsin endale isegi päikesekaitsesprei, spf 30. Ühel mõnusal pühapäeval käisimegi pargis, Anne mängis kitarril „Let it be’d“, ma tegin väikestest valgetest lilledest talle pärja ja me lesisime mõnede teiste erasmuslastega ühe õitseva puu all ja kuulasime linnulaulu. Teinekord käisime jälle Erica ja Sabrinaga. Olime palmi all ja jõime apelsinimahla ja sõime ülikooli lähedalt heast võileivabaarist ostetud suuri võikusid. Sel hetkel lesid sa palmi all , vaatad, kuidas inimesed purskkaevu end jahutama ronivad, ja mõtled, et nüüd on vist tõelise Hispaania aeg käes. Selle Hispaania aeg, millest räägivad kõik põhjamaa inimesed. Lõputu päike ja lõputu palavus. Vihma muidugi sajab, aga see on selline soe ja niiske vihm, lõhnab taimede järele.
See kõik tähendab, et mul on tarvis ühte head suvekleiti. Tänane suvekleidijaht aga jäi viljatuks. Andreea tuli minuga kaasa, isegi. Tavaliselt on tal nii palju tegemist õppimistega ja kui kuhugi läheme, vaatab ta aina kella(mis ajab mind üsna närvi) ja ütleb, et tal on vähe aega, et ta peab minema koju oma esseesid kirjutama. Ta valis endale nimelt liiga palju kirjanduseaineid. Enne kleidijahti sundis ta aga mind mu oma kodumaa eurolaulu kuulama (kuulsin seda teist korda elus!) ja teatas mulle, et see hea laul(!) sai finaali. Mul polnud õrna aimugi :D Olen täielik eurovisioonivõhik.

Päev peale seda, kui Margus ära läks, polnud mul isegi aega nukrutseda. Paola hoolitses ilusti selle eest, et mu südamevalu saaks uputatud pasta ja sangria sisse. Daniele juures toimus järjekordne õhtusöök. Oli kohal ka Daniele kaksikvend, Lorenzo. Lorenzol oli täpselt samasugune rääkimismaneer, täpselt samasugused zestid. Natuke peenem ainult ja prille polnud. Peale selle oli keegi Paolo ka veel, kellest ma arvasin, et ta on hispaanlane. Pidasin enda arvates temaga mitmeid minuteid vestlust, kuni lõpuks selgus, et ta ei saa mitte muhvigi aru :D Mu itaalia keel on aga täiesti denegereerunud, ms tähendab, et ma lihtsalt ei julge selles keeles sõna võtta. Ma arvan, et ma äratan ta kunagi taas ellu. Ta on sellises uinuvas olekus. Õhtu lõppes muidugi vanalinna baarides, me nägime Paolaga oma iirlasest korterinaabrit ühe baari uksel vahti pidamas. Nii et turvamees on see matslik mehehakatis siis ka… Muidugi, ega selles ametis ju suurt aju ei nõuta, pigem füüsilist jõudu. Turrrrrrrrrrvamees, Zaragoza baaaaaaaaaari eees :D
Kõigepealt aga läksime muidugi Paola soovi järgi Recogidasse, kus lastakse rockmuusikat. Paola hüppas baari ühest nurgast teise, ise õnnelik. Teised olid üsnagi passiivsed. Asi on ju selles, et Paolale popmuusika ega üldse diskoteegimuusika peale suurt ei lähe, ja alati, kui me temaga väljas käime, on meil selline diil, et läheme tema soovi järgi rockibaari ja siis pärast teiste soovi järgi mõnda diskoteeki. Edasi läksime Bedeli, ja ma jõin ikka liiga palju chupitosid, musta värvi viina jõin elus esimest korda, lõin veel selle vale-hispaanlase Paologa kokku, ju ta arvas, et ta meeldib mulle. Mul oli lihtsalt lõbus pidu. Paolale aga hakkas isegi muusika natuke meeldima, ja siis me leidsime end koos kaasa laulmas seda praegust hitti „Danza Koduro“. La mano arriba, da media vuelta, cintura sola jne… Kütab käima küll.

Daniele aga snillis oma lemmikettekandjat. Talle nimelt meeldib väga Bedeli üks baarmen. Ikka vegeteeris ta baarileti ääres, et uusi jooke paluda ja „oma baarmenile“ silma vaadata. Ükskord sai ta tal isegi käest kinni võtta ja öelda „Sa oled ilus poiss!“ :) Tegelikult on asjad aga üsna keerulised, ei ta vend ega ta vanemad tea, et Daniele on gei. Ta on väga konservatiivsest perest ja ta pole veel „julgenud kapist välja tulla“. Igal inimesel on õigus end seksuaalselt määratleda, aga iseasi, kas on ka julgust ja jaksu sotsiaalsele survele vastu seista. Danielega oleme head tuttavad. Ta on inimeste vastu avatud ja osavõtlik. Vahel isegi liiga avatud. Temaga pikka aega rääkides aga jääb mulle pisut külge tema natuke sõnalõppe venitav hispaania keel. Hispaania keel itaalia moodi.

Mulle tuli veel üks külaline, Tiiiiiiiiiiina. Tiinat teadsin ma Tallinna Ülikooli ajast. Ta õpib prantsuse filli ja teeb praegu bakatööd. Tuli siia aega maha võtma. Ma ei osanud nagu midagi varem ette kujutada, ei tundnud inimest suurt, aga me lävisime lõppude lõpuks vägagi hästi. Minule oli see hea vaheldus ja temale kindlasti puhkus… kuigi tekib küsimus, kas laiali võetud diivanist kokku pandud madrats just hotelli mõõtu välja annab, aga… Tudengite värk ;)

Ta jäi siia viieks päevaks, esimesel õhtul käisime kohe öist katedraali vaatamas (ehk siis see ahhaaaa-efekt!) ja Prussaka-pubis chupitosid joomas. Juhtusime kokku Anne’iga, keda ma polnud mitu nädalat näinud. Ta sõitis nimelt Semana Santa ajaks koju, tagasi tuli oma õe ja oma silmarõõmuga. Anne’i skype’i-armastus nägi välja nagu mõni eesti keskmine keskkoolipoiss. Kuid, ma pole Anne’i mitte kunagi varem nii õnnelikuna näinud, nii säravana. Mul oli selline tunne, nagu ta oleks narkootikume tarbinud. Ei, kõigest kevad ja armastus. Õde aga osutus hiljem üheks igaveseks pinnuks tagumikus, vaatas kahtlustava pilguga chupitosid ja Anne’i ja Anne’i armastust. Pärast, kui nad Prantsusmaale tagasi sõitsid, kandis õde vanematele ette, et Anne on liiga ettevaatamatu. Hahaa, nad hoidsid ju KÕIGEST käest kinni. Mitte midagi muud. Isegi musi mitte. Anne oli pärast nii õnnetu ja nuttis, sellepärast, et ta kallim ära läks ja sellepärast, et ta vanemad hakkasid teda noomima. Ma mõistan, et väga usklik pere ja et Anne’i noormees pole üldse usklik, aga nad ei kiirusta ju üldsegi mitte. Nad lausa seisavad paigal. Ja kui nad üle mitme kuu teineteist näevad, võtavad käest kinni ning perekond arvab, et tütar on juba hukas. Peale selle, see preili õde oli alles üheksateist saanud. Kasvagu natuke, enne, kui oma suure suu lahti teeb ja igasugu lollusi hakkab sealt välja ajama.

Kui nüüd mu külalisest edasi rääkida, siis tutvustasin talle hispaania kööki, chocolate con churros, sangria, siinne õlu… praegu on väljas juba nii soe, et õhtul saab lühikese särgi väel kusagil väliterrassil istuda ja õhkkonda nautida. Avastasime ka, et Zaragozas on olemas hispaania köögi paradiiis, Las Palomase nimeline vaba puhvet, kus saab kolmeteistkümne euro eest pugida kõike „hispaanialikku“. Ma arvasin, et Palomas on pigem suupistebaar , aga eksisin. Terrass avanes otse Pilari väljakule. Nii me siis pugisimegi, paellat(oh, see oli alles hea!), hispaania sinki ja juustu, seda kummalist kuivikupurunduse värki (las migas), igasugu salateid ja magustoite. Lõpuks me lausa ägasime, sest kõhud olid nii täis. Kelner veel uuris, kust ilusate silmadega tüdrukud pärit on, ja selgus, et ta teadis isegi eesti jalgpallimeeskonda (!). Peesitasime siis väljakul päikse käes, Pilari väljak on nimelt päiksepaistelise ilmaga nagu saunalava, sest sillutis peegeldab hirmsasti valgust.
Millegipärast olen ma viimasel ajal tõepoolest oma raha maha söönud. Me käisime ju veel ühes baskimaa päritoluga söögibaaris, Paola ja Daniele ja Tiina ja mina. Siis selgus, et Tiina räägib suurepäraselt hispaania keelt. See baskimaa stiili söögikoht oli aga üsna mage Palomase paradiisi kõrval.

Käisime Tiinaga veel tavalise Zaragoza-tuuri kõrval maailmanäituse asju vaatamas. Tiina nautis tükk aega seda „helimetsa“ aktraktsiooni. Olime päris tükk aega seal ja kuulasime hääli. Väga lõõgastav on seal olla, istud või lesid pingil ja lased helidel end vallutada. Paned silmad kinni ja kujutad ette, et oled dzunglis. Nimelt on selles kohas püsti pandud umbes 25 inimesekõrgust posti, kust kõlab erinevaid loodushääli, enamasti veega seotud, kuna maailmanäitus oli ju veele pühendatud. Erinevatest postidest kostvad erinevad helid moodustasid omaette ebakorrapärase kontserdi. Arvasime end korra isegi kuulvat hobuse hirnatust. Küllap siis mõni spetsiifiline jõe/merihobu :D Muidu, päike loojus ja ilus oli, kuigi mitte enam nii väga soe.

Kurb oli ainult see, et Tiina päevitas end vist pisut üle (käis pargis ja talle kõrbesid jalanõude ja pluusi randid selga) ja ta ei saanudki tõelist hispaania pidu näha. Aga muidugi oli see tema puhkus. Ja talle oli puhkust vaja kõige selle jalutamise-ringitormamise peale, sest sel ajal, kui mina koolis olin, käis ta kaardiga ringi ja orienteerus mööda tänavaid, parke ja muuseume. Jah, sel viimasel õhtul, kui ta siin oli, oli parajasti Paola sõbranna Ana sünnipäev.
Ana sai 31-aastaseks, aga temagi puhul tundus, nagu oleks ta vähemalt viis aastat noorem. Kinkisin talle ühe väga intensiivsete värvidega siidsalli. Tal lõid silmad särama. Mitte, et ma inimest väga palju tunneks, aga Hispaanias lihtsalt kutsutakse rahvast kokku, tuttavate tuttavaid ja sõprade sõpru. See õhtu oli huvitav sellepoolest, et käisime baaris, mis oli esimene baar, kus ma käisin, kui ma Zaragozasse tulin. Sain tookord kokku Alejandro ja Noeliaga ja jõime seal õlut ja ma purssisin oma hädist hispaania keelt. Mulle jõudis kohale, et olen üle poole aasta siin juba elanud. Mõnus kodune tunne tekkis korraga. Sünnipäeval aga oli palju rahvast ja ma leidsin, et olen kuhugi kaotanud osa oma julgusest võõraste inimestega lambist suhtlema hakata. Tundsin end häbelikuna. Mõtlesin parajasti, et üks poiss on koledasti Lenny Kravitzi nägu (Lenny saab muide mõne aasta pärast 50!). Ja siis hakati pärima, miks ma midagi ei räägi. Kui sa rahus oma mõtteid mõtled, siis arvatakse kohe, et sa oled friik, et sa igavled, või et sa oled ülbe. Ma olen lihtsalt nii hajameelne, et unustan vahel ära, et minult oodatakse mingit sotsiaalse viisakusrolli täitmist. Ma unustan ära, kus ma olen. Ma unustan ära, mida ma olen öelnud ja mida mitte. Siis tekivad piinlikud momendid, aga ma enam ei põe sellepärast, et enda margi täis teen. Ja teengi. Mõnuga teen. Ma olen muide tähele pannud, et vahel suudan hispaania keelt rääkideski oma marki maha teha. Vahel ei tule mul üldse välja, tundub, nagu ma oleks üks pudistaja ja kokutaja, kes keelest midagi ei tea. Teisel hetkel aga läheb jälle hirmus ladusalt ja ma lõikan loorbereid. Olen tähele pannud, et see sõltub kõvasti tujust, heas tujus olles tunnen end keelt rääkides enesekindlamana.

Sõime sel sünnipäeval selles iiri pubis, minu esimeses Zaragoza pubis burkse. Need olid asjalikud burksid, kodukootud. Hoopis teistsugused kui Burgerkingi või söögiplatsi omad. Kui eksisteeriks selline mõiste nagu „vanaema burksid“, siis need burksid võiksid sellised olla. Pärast muidugi käisime Paola soovil jälle Recogidas rocki kuulamas ja siis erasmuseurkas Martinicas. Ma jõudsin koju kell neli, hoidsime Paolaga käe alt kinni, peale meie olid tänavatel vaid kassid. Paari tunni pärast saatsin Tiina ära ja siis kobisin loengusse nagu korralik tudeng kunagi. Enamasti ma seda ei tee. Ma pole nii võimekas, et jaksaks neljapäevast pühapäevani järjest pidutseda ja loengutes käia. Aitäh. Mulle piisab ühest päevast (või äärmisel juhul kahest) nädalas. Vahel isegi mõnest korrast kuus. Pisut kaduma hakanud on see särts, mis mind kunagi koiduni tantsima motiveeris. Kuidagi põnevust pole enam niipalju kui vanasti. Vist pean selle põnevuse kuskilt enda seest taas üles leidma.

Kuigi korra oli vist tõesti tunne, et olen tagasi keskkoolis. Mariann sõidab nimelt varsti Eestisse tagasi, ja selle puhul korraldas ta väikese(tegelikult päris suure) peo. Muidugi ka selle puhul, et ta sõbrannad Eestist külas olid. Peol oli hunnik prantslasi, mul oli isegi korra tunne, nagu ma oleks Prantsusmaal (ja kui ma üldiselt prantslasi rääkimas kuulen, siis ma saan isegi MILLELEGI pihta!) ja Alejandro kui ainus hispaania rassi esindaja. Alejandro muidugi oli end üles löönud selle peo tarvis (ehk siis oli näha, et ta oli endale riideid selga valinud), aga muidugi mõjus ta mitte ilueedi, vaid loomulikult sarmikana. Seda ta on, üks sarmikas veidrik. Nautis Eesti naiste seltskonda ja tundis end kui kala vees.
Tema otsingud naiste vallas jätkuvad. Minu arvates võiks ta korraks unustada selle idee, et ta otsib kedagi, aga ta pole kannatlik ja tembeldab naisi kõigest mõne jutuajamise põhjal igavateks ja mitteigavateks, vaevumata neid „igavaid“ põhjalikult avastama.Üldiselt aga oli mul hea teda jälle näha. Ammu oli, kui me saime kokku ja lõime klaase kokku eriliste inimeste terviseks.
Pidu aga tekitas keskkoolitunde, kuna liiga kõva muusika pärast kutsusid naabrid politsei. Justnimelt. Kõige naljakam oli aga see, et naabritega oli enne räägitud, et tuleb üks pidu ja kas nad on nõus, et muusika on. Nad olid nii nõus, et hiljem kutsusid lausa politsei. Muidu oli nii hea pidu, et me kuhugi diskoteeki ei jõudnudki, palju hubasem oli siseõu küünlavalgel ja palju snäkki ja alkoholi ja naljakat vestlust. Ma jõin (või siis sõin) esimest korda tarretanud viina. See oli ühtede prantsuse tüüpide kodukoha teema, viinale oli lisatud suhkrut ja ühte tardainet. Ühesõnaga, kahest korralikust tükist viinatarretisest jäi svipsu küll. Viina maitsetki polnud tunda.

Nüüd tekib mõnel lugejal kindlasti küsimus, kas ma olen normaalne. Vastus on ei, tänan küsimast.

Kuigi vahel teen ma midagi kultuurset ka. Mis siis, et olen vaid iseenese meeldivas seltskonnas. Juba ammu ei takista seltskonna puudumine mind midagi ette võtmast. Tahtsin eile oma käsikirjade desifreerimisest puhata ja tahtsin kontserti. Keegi ei tahtnud minuga tulla, aga ma tahtsin oma kontserti, tahtsin oma lõõgastust, tahtsin oma veini baarileti ääres. Läksin ühte kohta, mille nimi oli Campana de los Perdidos, ehk siis Kadunute Kell… see baar tehti kunagise keskaegse kellatorni auks, mille löögid ja latern aitasid inimestel Zaragoza talveududes eksimist vältida. Ehitisi oli tollal ju poole vähem. Kontsert oli kui vanas veinikeldris. Joogialuste peal olid luuleread Zaragoza kohta. Õllekraani kaunistuseks oli puust habemik mees, väga Ülemiste vanakese või siis Vanemuise nägu. Võtsin koha sisse ja ootasin, kas äkki tuleb hea kontsert. Bänd tegi fusionit jazzist, flamenkost, popist ja klassikalisest muusikast. Kitarrist ja trummar polnud midagi uut. Muidugi olid nad tasemel, aga mulle pakkus vägagi pinget hoopis kolmas tüüp, tšellomängija. Jah, kidrale ja trummidele oli lisatud tšellohelid. Mulle tungis lausa mõtetest sügavamale see muusika ja ma ainult tšellomängijat vaatasingi, terve kontserdi aja. Ometi jätkus mul aega tähele panna, et minu kõrval baaripukil istuv klemm vahtis enamuse kontserdi ajast hoopis mind.Palju õnne… Koju läksin ma siiski õnneks üksinda, just oli sadanud, õhk oli värske ja kevadine, mul olid tšellohelid kõrvus. Ja ma mõtlesin armastuse peale.

Seré tu luz, seré un disfraz, una farola que se encienda al pasar,
cualquier mariposa, la estrella polar que viene sola y que solita se va
seré el sabor de un beso en el mar,
un viejo proverbio sobre como olvidar,
Seré inmortal por que vivo en tu destino.