Täna oli Hispaanias üldstreik. Inimesed protesteerid väiksete palganumbrite pärast, pensioniea tõstmise pärast, ühesõnaga Zapatero valitsuse vastu. Juba ammu olid üleval propagandaplakatid, aga sellest hoolimata polnud hoopiski kõik poed kinni, sest olgu see valitsus kui tahes halb, inimesed ei taha oma päevapalgast ilma jääda. Kui elatakse peost suhu, tähendab üks streigitud päev tühja kõhtu. Hommikul, kui loengusse läksin, olid ülikoolilinnaku kaks suurt väravat blokeeritud ja kedagi sisse ei lastud. Inimesed ronisid aga sellest hoolimata üle päris kõrge aia, kaasa arvatud õppejõud. Loengud toimusid, kui õppejõul õnnestus saada oma ruumi võti. Kui ei, siis otsustasid mõned professorid oma tundi pidada trepijalamitel. Minu hommikune loeng toimus õnneks selleks ettenähtud ruumis – see on üks toredamaid loenguid, mis käsitleb hispaania keelt Ameerikas. Loengu ajal kuulasime erinevaid Ladina-Ameerika laule ja analüüsime sõnavaralisi erinevusi. Kuna järgnevad loengud jäid ära, siis kulutasin aega niisama hängides. Tean ühte toredat itaalia naist, kelle nimi on Elena, temaga lobisesimegi mitu tundi. Ta on juba ligi neljakümnene, töötab Veronas ülikoolis ametnikuna ja tuli siia nö „kultuuriaastale“. Ta fännab Shakespeare’i ja ta mees tegeleb arengumaid puudutava sotsiaaltööga. Nt käis ta mees Kongo DV endistele lapssõduritele psühholoogilist abi jagamas. Milline kirju maailm!

Hoopiski teisest puust on aga üks Alberto, kellega tutvusin ülikooli pargis. Soovisin talle head isu, kui ta parajasti oma võileiba pugis. Hakkasimegi rääkima ja selgus, et iga argipäev lõunastab ta pargis enam-vähem samal kella-ajal. Kuna minul on ka siis tunnike vaba aega, saan seda kasutada temaga lobisemiseks. Aga probleem on selles, et ta on natuke… friigi mõttemaailmaga. Ma ei oska seda täpselt kirjeldada, aga ta on selline omamoodi mees. Õpib kunsti. Ja ei saa aru, kuidas me Eestis kahekümne miinuskraadiga tööl ja koolis suudame käia ja isegi väljas jalutada. Vanemad olla tal Poolast, aga ise on ta Hispaanias üles kasvanud. Aga ma ei tea, kas see on tõsi, sest vahel on mul tunne, et ta valetab mulle igasugu asju kokku, sest ta naerab liiga palju liiga kahtlaste asjade peale.

Ülikooli koha pealt veel niipalju, et sain ära tehtud oma saabumisprotokolli, st mul on nüüd ametlik paber, et olen siin kohal ja õpin siin. Matrikuleerimine aga toimub järgmisel esmaspäeval. Pidi juba toimuma sellel esmaspäeval, aga see proua üldkoordinaator polnud mu e-maili kätte saanud. Ootasin mitu tundi, et saada end matrikuleerida, ja siis selgus, et tal pole seda krdi kirja, ja et ma pean järgmine kord tagasi tulema. Ma läksin nii närvi, et pidin peaaegu ropendama kukkuma. Kuhu jääb organiseeritus? Lahkusin sealt kabinetist ust paugutades. Ma ei kannata seda bürokraatiat! Ma ei saa isegi raamatukokku minna, kuna ma pole veel ülikooli sisse kirjutatud. Ma ei saa mitte kui midagi teha seoses oma õpingutega. Ja peale selle on mul kuri kahtlus, et võtsin liiga palju aineid ja eksamite ajal läheb mul toss totaalselt välja. Aga ma ei saanud ju seda hispaania vana-aja kunsti loengut võtmata jätta! Muidugi sain külma vett kaela, kui hispaanlastest loengukaaslased mulle rääkisid, et see semester on küll asjalik süsteemne noor õppejõud, aga järgmisel semestril jätkab aine andmist üks vanatädi, kes on suur segadus ja kellele meeldib inimesi trikiküsimustega läbi kukutada.

Ja ma ei saa aru, mis neil prantslastel häda on, istuvad ninapidi koos ja pläkutavad oma keeles, ilma kellegi teisega suhtlemata. Õnneks on meil siin Pauline, keda huvitavad ka MITTEprantslased. Tõesõna, sa tuled siia, et omas keeles pläkutada! Kuhu jääb uue keele õppimine? Selles suhtes olen õnnelik, et mul pole siin teist eestlast kõrval. Seilan üksi rahvustemeres :)
Ja paljud itaallased, kes kuulevad, et ma olen aastakese nende kultuuri õppinud, kukuvad hirmus naerul nägudega pinnima, kas sain ikka kõik ained A-d ja kas mulle ikka meeldis kogu see nende kupatus. Hahaa.

Eile õhtul oli mul taas võimalus veeta aega koos kreeklastega, peale Eleftheria olid veel kaks kreeka tüdrukut. Istusime mõnusal väliterrassil ja ajasime juttu. Ilus oli kuulata, kuidas nad kreeka keeles räägivad, see on kuidagi nii lainetav nagu meri või hoopis nagu selline mõnus soe tuuleiil, mis puhub sust üle. Mis siis, et sa sõnagi ei mõista, hea tunde jätab ikka järgi. Ja nad kasutavad ju neid alfa-beeta-gamma tähti, fenomenaalne :) Kui küsisin nende käest lahedaid kreeka artiste (sest ma ei tea kreeka muusikast midagi), kukkusid nad nii kõva häälega omavahel vaidlema, et inimesed hakkasid meid kummaliselt jõllama. Vähemalt on aga mul terve nimekiri kreeka muusikuid! Eleftheria muide käis ka täna meelt avaldamas, nimelt seitsme paiku õhtul oli kesklinnas suur rongkäik loosungite ja trummipõrinaga. Ta läks, sest Kreekas on töötingimused veel halvemad, aga ta ei saa seal toimuvale streigile minna, kuna on siin. Solidaarsuse pärast läks. Mina läksin aga niisama vahtima, kuna see oli esimene päris meeleavaldus, mida olen elus näinud. Tuhanded inimesed olid tänavatel, aga õnneks oli see seltskond rahumeelne ja midagi vägivaldset ei juhtunud. Liiklus oli kinni pandud ja politsei hoidis kõigel valvsalt silma peal. Mõtlen, et mis siis saaks, kui Eestis selline streik toimuks. Valitsus laseks vist püksi, sest meil ei olda ju selliste asjadega harjunud. Aga mille vastu me streigiks? Eestlane oleks selline passiivne, arvates, et streik ei muuda nagunii midagi. Arvatavasti ei läheks kohalegi. Pärast võetakse veel kinni.

See nädal koos eelmise nädalaga moodustavad kokku erasmuslaste tervitusnädala. Toimuvad igasugu tegevused, ekskursioonid linnas, peod muidugi, jalgrattasõidud… Esmaspäeval käisin ühel üritusel, see oli ekskursioon Zaragoza õlletehases. Zaragozas on nimelt üks Hispaania vanimaid õlletehaseid, esimene õlu aastast 1900. Ja isegi praegu valmistavad nad selle retsepti järgi sama sorti õlut! Meile aeti valged kitlid selga ja näidati õlleproduktsiooni erinevaid etappe, nt kuidas viljateradest linnaseid tehakse, kuidas linnaseid röstitakse ja kääritatakse ( oh, seal oli kaks hiigelvanni, kus oli kummaski sees kümme tuhat liitrit toorõlut) . Ekskursioon lõppes muidugi tasuta degusteerimisega. Oli valida 12 erineva õllesordi vahel ja peale selle sai kauba peale snäkki. Erasmuslastele oli see hea võimalus end pisut vinti võtta ja seda juba esmaspäeval :) Ma proovisin nisuõlut, mis oli üllatavalt hea.

Olen oma külmetusest tervenenud, aga pidin pool eelmist nädalavahetust toas passima. Pauline tõi mulle erasmuse-nänni, hunniku flaiereid ja broshüüre. Lisaks veel pudeliavaja ja kondoomid. Kondoome jagati lausa peoga, sest Erasmuse programmi rahva seas levinud mitteametlik nimi on Orgasmus. Hahaa :D Laupäeval kobisin siiski toast välja, sest korterikaaslastega on küll hea lobiseda (ja nii õpib palju uusi kõnekeelseid väljendeid, kaasa arvatud ka neid mahlakamaid), aga värsket õhku tahaks ka. Käisin avastasin natuke tapade tsooni, sest kui kõik teised baarid on päeval suletud, siis tapade baarid on lahti, hispaanlased käivad seal nädalavahetusel sõpradega einet võtmas. Neil tänavatel keeb nagu teine elu: kui ülejäänud vanalinn on vaikne, siis seal kõlab jutuvada ja naer. Muidugi hõljuvad ka suitsupilved. Tundub, et suitsupilvede järgi võiks selle tsooni lausa madalalt lennult õhust ära tunda, sest kohalikud tossavad siin tõesti hullumeelselt.

Hiljem käisime Pauline’iga Parque Grandes sportlemas. Ehk siis tema sõitis rulluiskudel ja mina jõlkusin niisama. Oh, ta pole üldse hea uisutaja (veel!), kannab täit varustust, kaasa arvatud kiivrit, ja kaotab tihti „juhitavuse“, kuna pargis on üsna palju mäest alla viivaid teeradu. Sain teada nii mõndagi tema mineviku kohta, mis pole sugugi lihtne olnud. Nimelt suri ta isa viis aastat tagasi leukeemiasse. Ja mina joon siin Zaragozas kogu aeg tassist, millel on kiri SuperPapa ja mis oli tema isa oma. Varem ma seda ei teadnud, teadsin ainult, et see on Pauline’i tass ja et ta lubab mul seda kasutada, kuna mul endal ju absull toidunõusid pole. Nüüd sain teada, et see on sümboolse tähendusega asi, aga Pauline ütles, et sellest pole midagi ja et kõik võivad sellest juua, kes tahavad. Kuid ikkagi on kummaline tunne. Loodan, et ma, kobakäpp, seda ära ei lõhu! Teine asi, mis selgus, oli see, et Pauline’il oli kunagi Brasiiliast pärit kallim, kellest mõne aja pärast selgus, et ta olla narkomaan, vangiski istunud. Muidugi ei tulnud siis suhtest midagi välja. Millised karmid elujuhtumised! Paola aga on viis aastat tagasi üle elanud ränga autoõnnetuse, kus ta ise sõitis eessõitjale tagant sisse, talle endale aga sõideti samuti nii küljelt kui tagant otsa. Auto oli täiesti sodiks, aga ta ise pääses vaid kaela- ja liigesenihestusega. Ta rääkis, et peale õnnetust polnud ta millestki aru saanud, ainult nutnud ja et ta mäletab, kuidas politseinikud olid tal käskinud nutmise asemel parem oma autot vaadata ning olla õnnelik, et nii kergelt pääses. Seda kokkupõrke prahmakat kuuleb ta oma peas vahel veel tänaseni. See ei lähe lihtsalt meelest.

Laupäeva õhtul viisin Alexile ta rattalobudiku tagasi. Ta oli parajasti Salamancas käinud ühte eksamit tegemas ja alles koju jõudnud. Kui ta aga paar päeva varem Salamancasse sõitis, helistas ta mulle, et natuke lobisedes aega veeta, kuna sinna oli mitme tunni tee. Ma olin parajasti külmetunud ja tema aina muigas selle peale, kui ütlesin, et kleidi väel cierzo kätte jäin. Ma sain nii vihaseks, ma loodan, et ta sai ikka aru, kui pahaseks ma sain. Pole ilus inimese üle muiata, kui too haige on! Igatahes, laupäeval viisin talle ta lobudiku tagasi, loomulikult ei osanud ma tema juurde korralikult minna (kuigi olin ta kodu juures kaks korda käinud) ja ta pidi mulle poolele teele vastu tulema. Nägin ta ema ja puha. Ema mainis, et ma räägin hästi hispaania keelt, ta ütles seda pelgalt moe pärast. Hahaa, asi on selles, et teiste välismaalastega suudan normaalselt keelt rääkida, aga hispaanlastega rääkides tuleb pisut blokk ette ja sõnad ei tule välja. Pean veel harjuma. Mõtlesin, et istume natuke Alexi juures Zaragozas, aga selle asemel röövis ta mu ära ja me sõitsime keset ööd hoopis tema kodukülla, sest Zaragozas elab tegelikult ju tema ema.

Küla nimi on Pinseque ja seal elab umbes tuhat inimest. Eesti mõistes siis väikelinn, mis asub paarkümmend kilomeetrit Zaragozast väljas. Alex elab kahekorruselises ridaelamus, huvitav oli see, et suur üldgaraaz oli keldrikorrusel ja sealt viisid uksed otse inimeste korteritesse. Aknad selles korteris olid samuti suured, mõnelt poolt avanes vaade öisele tähistaevale, täiskuule ja maisipõldudele. Rõdul kasvavad taimed olid tal aga põhimõtteliselt surnud. Selgus, et taimed ei armasta teda ka, nagu nad mindki ei armasta. Okei, olgem ausad, mina ei armasta neid :) Igatahes, hea oli korraks linnakärast eemale saada. Ja Alex sundis mind pingpongilauda kokku monteerima, kuigi ma ähvardasin talle selle eest lauajalaga peksa anda. Asi on selles, et ma polnud varem koostvõetud pingpongilaudadega kokku puutunud :D Lõpuks saime selle kahe peale kokku ja tagusime tunnikese pingpongi. Ta tegi mulle kogu aeg pähe, aga ta õpetas samas päris asjalikult tehnikat, et mul löögid paremini välja tuleks. Pärast vaatasime telekast veel ühte absurdikomöödiat ja siis sõitsime Zaragozasse tagasi. Kuidas mulle meeldivad öised autosõidud! Alex laulis kogu tee täiest kõrist Canto del Locot kaasa, Canto del Loco on siin üks kuulus poprocki bänd. Veel ütles ta, et ärgu ma pangu teda tähele, ta mõttemaailm on teistsugune kui teistel ja sellepärast tundub ta natuke omamoodi. Ma ütlesin, et sellest pole midagi. Aga pärast, kui ta mind kodu poole saatis, rääkis ta päris tõsiselt, et ta papsil tekkis omal ajal liigsest kanepi suitsetamisest skisofreenia ja sellepärast ei proovi ta ise mitte kunagi mõnuaineid ja ei joo palju alkoholi, kuna kardab, et ta psüühikaga võib midagi juhtuda. Ma loodan, et seda ei juhtu kunagi, sest siis oleks üks maailmapäästja vähem.

Pühapäev oli aga üks sündmusterohke päev. Sõitsime nimelt korterikaaslastega Püreneedesse, Ordesa rahvusparki, mis on siit kahe ja poole tunnise autosõidu kaugusel. Peksime end hommikul varakult üles - mina, Paola, Pauline ja Javier (Ana oli parajasti ära sõitnud) - ja vaevu silmi lahti hoides loivasime mööda linna Javieri auto juurde. Nimelt ei saa meie maja juurde autosid parkida, siin on tasuline parkimine, kuna on kesklinn. Auto tuleb parkida kaugematesse linnaosadesse, kus maksma ei pea. Javieril oli seljas erkroheline spordipluus. No milline mees kannab küll erkrohelist spordipluusi? :D Eriti siis, kui sul on väike kõhuke, mis ripub üle püksiääre :D Aga muidu on ta muhe mees, maailmarändur peale selle, nt Etioopias käinud. Ta naerab väga kõvahäälselt ja viskab vahel kahemõttelisi nalju. Üldse on siin korteris naljad „habemega“. Ja siis ma pingutan tükk aega, et aru saada, mille üle need hispaanlased jälle naerda lagistavad. Igatahes, tema juhtis meid mägesid avastama. Kuulasime Joaquin Sabinat ja vaatasime hommikust eikellegimaad, mis Zaragozat ümbritseb. Jah, siingi olid kunagi puud, aga need võeti maha, et Võitmatut Armaadat ehitada. Säh sulle. Mõne aja pärast aga läks maastik rohelisemaks ja varsti avanes ühest orust hingemattev vaade Püreneedele, nii kaugele, kuni silm seletas. Kilomeetrite ja kilomeetrite viisi mägesid. Esimesed PÄRIS mäed, kus olen elus käinud! Paola kõigest muigas mu üle, tema on pärit Jacast, mis on Zaragozast tunni aja kaugusel, ja iga kord, kui ta koju sõidab, näeb ta seda hingematvat vaadet. Talle on see juba tavaliseks muutunud. Oh, kui uskumatu see tundub, et mäed saavad tavaliseks muutuda :)

Selleks, et rahvusparki jõuda, pidime kaua-kaua sõitma liiga käänulisi mägiteid, kuristiku äärest vaid loetud meetrite kaugusel. Teed olid senikaua lahedad, kuni mul nii iiveldama hakkas, et Javier pidi auto kinni pidama ja terve seltskond hingas koos minuga värsket mägiõhku. Varsti jõudsimegi parki, olime kodust välja tulnud vara, et autole parkimiskohta saada, kuna nädalavahetustel on need rahvuspargid väga populaarsed. Prantsusmaa piir oli kõigest paarikümne kilomeetri kaugusel. Õhk oli värske ja jahe, umbes 12 kraadi. Kõndisime mägede vahel kokku kakskümmend kilomeetrit, kümme kilomeetrit ülesmäge ühe kihvti kose juurde, mille nimi oli Hobusesaba kosk, ja siis sama palju tagasi. Olime ligi kahe kilomeetri kõrgusel, ümberringi laiumas kivised mäeküljed, sügispäikeses särav mets ja sillerdavad kivised mägijõed. Peale Hobusesaba kose oli veel teisigi sinisinise veega koskesid, mis lausa meelitasid pildistama. Ma ei jõudnud kogu seda kaunidust ära vahtida! Suugi vajus lahti… Oma sihtpunkti jõudnud, pidasime maha väikse pikniku, Paola käis jalgupidi vees, mis oli jääkülm. Peale piknikku lasid teised natuke silma looja ja mina pildistasin. Mulle lubati sellise spionaazi eest lahkelt kätte maksta :D Hobusesaba kose juurest oli veel võimalik mööda ilgelt kõrget mäekülge üles pressida, aga seda me ei teinud, meil polnud nii häid jalanõusid. Päris mägironimine on aga selles rahvuspargis keelatud, kuna see lõhub mäekülgesid ja seega hävitab looduslikku pärandit.

Tagasiminek läks lihtsamini, tee oli allamäge ja kõht oli täis. Siiski ei möödunud meie „robinsonimatk“ ilma viperusteta – Paola põlv hakkas poole tagasitee peal hirmsasti valutama. Kuidagi sai ta ikka autoni kõnnitud, kategooriliselt keeldudes, et me ta selga võtaks. Siis sõitsime autoga ühte väikest lähedalasuvat mägiküla vaatama. Küla nimi on Torla, seal on olemas kirik, kool, raekoda, arstiabi, kaks supermarketit, turismikauplused… Ümberringi laiusid kõrged mäed… hea oleks seal omada suvekodu! Tõeline muinasjutuküla lilleklumpidega aknalaudadel. Mõneti meenutas see mulle Itaalia linna Urbinot, kus eelmisel suvel käisin. Püsivalt seal külas elades võib aga resigneeruda, eriti külmade talvede puhul, sest juba siis, kui meie seal käisime, oli temperatuur alla 11 kraadi, aga on ju kõigest september. Hispaania on nii mitmekesine,kui riigi ühes ääres võtavad inimesed rannal päikest, siis teises ääres aga pakivad nad end soojalt riidesse ja joovad kuuma shokolaadi.
Kaua me seal külakeses ei olnud, sest Paola jäi oma valutava põlve pärast autosse puhkama. Sõitsime edasi ühte baari kakaod jooma, aga selgus, et vaene Paola ei saa enam absoluutselt käia. Viisime ta siis süles baariuksest sisse, aga kelner vahtis nii hoogsalt jalgpalli, et unustas meie olemasolu absoluutselt. Missugune kohutav teenindus! Siis pidasime plaani, et kohe, kui Zaragozasse tagasi jõuame, läheme arsti juurde. Oli juba õhtu ja mäed olid pimedusse vajumas. Paola rääkis, et ta unistuste mehed on mootorrattur Valentino Rossi ja samuti George Clooney – nendega tahaks ta kindlasti voodit jagada! Naersime. Ja siis rääkis ta veel oma minevikust igasugu pikantseid detaile ja pärast ehmatas ära ja palus, et me teeks näo, nagu ta poleks midagi rääkinud. Ta väitis nimelt, et ta jalg valutab nii väga, et ta ei kontrolli enam, kas ta jutt on ikka adekvaatne :D Aga vähemalt ei käitu ta nagu surmtõsine ja reserveeritud täiskasvanu :D

Zaragozasse jõudes sõitsime kohe ühte päris meie korteri lähedal asuvasse haiglasse, erakorralisse vastuvõttu. Meile Pauline’iga oli see võimalus näha siinset meditsiinisüsteemi. Paolale hankisime kohe ratastooli, et ta ei peaks oma jalga pingutama. Jube, kui palju oli seal inimesi ootamas! Osad olid seal oodanud tundide viisi. Tundus, nagu oleksin sattunud „Kiirabihaigla“ seriaali. Mõned nutsid, mõned olid näost kahvatud, mõned köhisid vahetpidamata. Meie üritasime aga Paola tuju üleval hoida ja viskasime nalja. Inimesed vahtisid meid põlastavalt. Valjuhääldist kutsuti rahvast kabinettidesse läbivaatusele. Vahel tulid ka arstid inimesi kutsuma. Oli näha palju noori praktikante. Pidime ootama kaks tundi, enne kui Paola jutule võeti. Viisin ta arstikabinetti, läbi ilgelt musta ruumi, kus olid laokil haigevoodid ja kus vedelesid sidemehunnikud. Jeerum küll. Arst oli noor ja geelitatud soenguga, vaevalt kolmkümmend, enda arvates ilueedi. Paola sai valuvaigistava süsti ja siis viidi ta röntgenisse. Läksin koju, kuna kell oli juba üks öösel ja pidin järgmisel päeval vara tõusma. Javier jäi veel Paolat ootama, kuna tema pidi ta ju autoga koju viima. Koju said nad alles poole kolme paiku, nii kaua läks aega kogu selle sebimisega seal. Varem pole tal põlvega probleeme olnud, tuli välja, et tegemist oli kõõluseprobleemiga, arvatavasti ülepingutusest tingitud - ta üritas meie matkal Javieriga tempot hoida, kelle sammud olid tema omadest kõvasti pikemad. Paolale on nüüd välja kirjutatud kahte sorti valuvaigisteid, ta peab puhkama ja neid terve nädala võtma, kuni asi paraneb. Nüüd käib ta ringi pisut pilves olekus, aga igatahes oleme siin kõik osavõtlikud, kuna tal on olnud raske nädal, sest lisaks põlveprobleemile läks ta oma Belgia kallimaga lahku.

Täna oli siin jälle sooja 26 kraadi. Soe-soe. Ja homme ootab mind rüütliromaanide analüüs vana-hispaania keeles. Õnneks see sõbralik itaalia naine Elena jagab minuga sama saatust - seega pole ma üksinda turmtule all :)

Sellest, kuidas Hispaanias targaks saadakse

Võite kolm korda arvata, mis toimub. Ma olen Hispaanias ja olen külmetunud, hahaa :D Väljas on 26 kraadi sooja ja ma tunnen end nagu täielik saast. Kuid vähemalt on mul nüüd aega blogi kirjutada. Oma vabanduseks ma pean ütlema, et ma tõesti ei tea, kuidas end siin riidesse panna – hommikud, kui kooli lähen, on väga jahedad, aga mida päeva poole, seda soojemaks läheb. Ülikoolis tõmbab osades kohtades tuul, nii et tarvis oleks mõnusat sügismantlit, teistes kohtades on jälle nii palav, et ajaks kohe kõik riided seljast maha. Ise kahtlustan, et see eelmise nädala cierzo tegi oma töö mu vihmast märgadel jalgadel.

Õnneks on siin Pauline, kes mind lahkelt ravimitega varustab, ja lubab mulle kõik edasi anda, mis täna erasmuslaste esimesel suurel peol ja teisel suurel infotunnil (kus räägitakse igasugu põnevatest asjadest, mida üks erasmuslane saab siin ette võtta) toimub.

Kool on alanud ja mul on palju mõtteid peas. Kole lugu on see, et kõik need ained, mida ma EI PEA võtma, on palju huvitavamad kui mu kohustuslikud keele- ja kirjanduse ained, mida tahan pärast Tartusse üle kanda. Kaks kunstiajaloo kursust nt – hispaania kunst vana- ja keskajal ja hispaania kunst uusajal – sümpatiseerivad mulle väga. Viimast annab pihv, kes on umbes 6 aastat vanem kui mina. Mainin seda sellepärast, et enamus mu õppejõudusid on mehed, prillidega, kahtlaste ja vähem kahtlaste naljadega, habetunud ja vanemas keskeas. Loenguid peavad enamus neist aeglaselt juttu ette lugedes/dikteerides, ja kogu auditoorium kribib maha kirjutada nagu hull, sõna-sõnalt. Alles küsiti minult, miks ma kõike üks ühele ei konspekteeri, hahaa, sellepärast, et ma ei näe sellel mehaanilisusel üldse mõtet, pigem kuulata ära, mis õppejõud ütleb ja siis teha väike märksõnaline kokkuvõte. Seega konspekteerimiskultuur on siin päris konservatiivne, nagu ka loenguruumid, kus on kriiditahvlid, kiviaegsed arvutid ja isegi masinad diapositiivide jaoks. Tõepoolest, käisin huvi pärast ühes loengus, mis käsitles islami kunsti, klass oli pime nagu rebaseurg ja õppejõud kommenteeris oma laua tagant alatasa: „Vahetage diapositiivi!“ Mul oli selline tunne, nagu oleksin aastas 1980.

Ained jagunevad kaheks: need, mis kestavad ühe semestri ja need, mis kestavad terve aasta. Aastased on kõige karmimad, suvel toimub terve aasta materjali peale kogukas eksam, vahepeal tuleb muidugi vorpida igasugu analüüse ja esseesid. Aastastest võtan nt hispaania keskaegse ajaloo, mis saab olema päris pingutustnõudev, sest püsivalt õppejõu jutule keskenduda on päris suur väljakutse. Loengud kestavad tund aega ja nende vahel pole ühtegi ametlikku vaba minutit – kui üks loeng lõpeb, peab elu eest tormama teise loengusse kuhugi teise majja, saamata isegi peldikus käia, kuna sel juhul võib lihtsalt lootusetult hiljaks jääda. Esimene koolinädal aga tundub üsnagi mittemidagiütlev, tunniajaste loengute jooksul on õppejõud lihtsalt jõudnud natuke kommenteerida kohustuslikku kirjandust ja palun väga, ongi aeg otsas. Arvestades ka muidugi seda, et mõned alustavad loengut üldsegi hilinemisega, mis on erinevate õppehoonete vahel tormavale tudengile päris tervitatav nähtus.

Erasmuslasi on palju hirmutatud, et keeletase peab olema kõrge. Tänagi kommenteeris üks õppejõud, et kuna me hakkame analüüsima keskaegseid hispaaniakeelseid rüütliromaane, on vaja mõista arhailist keelt, ja seega on erasmuslastel arvatavasti piss püksis. Siis mainis ta, et see pole ähvardus, pigem tahab ta, et me järele mõtleks, kas ikka tahame seda ainet võtta. Jumal tänatud, et ma selle Quijote suvel läbi lugesin!

Inimestest. Hispaania filoloogia loengutes on enamus erasmuslased. Kohalike hulgas pole see eriala üldsegi popp, hoopis välismaalased tulevad siia eksootikat otsima. Eksootikat on aga, ütleme ausalt, üsna vähe, pigem on ootab neid ees nt hardcore keeleteadus. Mõelda vaid, juba eestigi keeles on seda teoreetilist osa raske kuulata! Prantslasi on siin lausa metsikult, iga kord panen puusse, kui lähen kellegagi rääkima, arvates, et ta on hispaanlane, ja siis selgub, et ta on hoopis prantslane. Hispaanlastega puutun enam kokku oma kunstiajaloo loengutes, olen sealsete inimestega juba juttu rääkinud. Vega, tüdruk, kes elab Terueli kandis, Zaragozast 50 km lõuna poole sõita, tundus neist kõige toredam. Võib-olla selepärast, et tema on samuti ülikoolis uus, nimelt esimesel kursusel. Nimetamata ei saa jätta ka ühte lokkisjuukselist rõõmurulli, kelle nime ma enam ei mäleta. Igatahes, mõned hispaanlased on abivalmid, mõned jälle vaatavad ülevalt alla, a la kes sina selline veel oled. Aga nende pärast ma pead ei vaeva. Leidsin isegi ühe tuttava näo, kirjandusprofessori, kes kevadel meile Tartus loengut pidamas käis. Tundsin ta ära tema punase raamiga prillide pärast. Tore oli kuulda, kuidas keegi räägib, et tahaks Tartusse kord eluski tagasi sõita. Võib-olla aga ütles ta seda lihtsalt moe pärast, sest ausalt, ega me tollal keegi eriti ta loengut ei kuulanud, see oli lihtsalt niivõrd „kõrge klass“ , me ei saanud ju suurt pihtagi.

Praegune ajagraafik on selline, et esmaspäevast kolmapäevani on üheksast üheni loengud ja siis õhtuti veel viiest seitsmeni (need lahedad kunstiajaloo omad!) , neljapäeviti ja reedeti on üks loeng, see rüütliromaanide analüüsimine. Mõtlesin juba hooga, et mul on ju nüüd jalgratas, millega nädala sees oma vabu hetki sisustada, aga rattapoes selgus täna, et see ratas on juba nii vana, et selle parandamine läheb kallimaks kui uue ostmine. Sain ühe mitukümmend aastat vana punase jalgratta endale kasutamiseks, tingimusel, et selle remonti viin, aga nüüd pean ta sama targalt omanikule tagasi viima ja ütlema, et ta säilitaks seda nagu uunikumi, sest muud ei ole tõesti peale hakata. Raisk. Meil on siin nii palju treppe, millest selle kolakaga tuli üles ja alla ronida, ja siis ütlevad nad, et seda ei ole mõtet parandada! Palju õnne!

Ratta sain mehelt, kelle nimi on Alexander, seesama, kes mind tol reedel enda järele ootama jättis. Pühapäeval ilmus ta siiski kohale, käisime ühes inglise stiilis baaris (jaah, neid on siin ka ikka nagu seeni vihma ajal) aega veetmas. Tal oli kaasas ka sõber(aga mitte pruut), naine nimega Noelia, kes on Pakistanis sündinud, aga hispaania vanemate poolt adopteeritud. Hispaania keelt räägib ta kiiresti ja hästi, mingit sidet oma kodumaaga ta ei tunne, oli ta ju alles imik, kui ta sealt ära viidi. Ainus tõend tema päritolust on näokuju ja nahavärv. Ta õpetab lastele inglise keelt (jah, jälle õpetajad, Alex on samuti põhikooli õpetaja) ja vabal ajal tegeleb igasugu ekstreemsustega, nt sõidab Püreneedes kajakkide ja parvedega ringi, käib suusatamas ja reisib. Hiljuti käis Norras ja Rootsis, millest ta rääkis säravail silmil. Alex aga on selline pisut stoilisem tüüp, kel oma huvitavad interpretatsioonid maailma asjadest. Ta on omamoodi maailmapäästja, nt käis Kamerunis lastele kooliharidust andmas. Mõne külje pealt paistab ta selline ükskõikne pohhuist olevat, ma ise kahtlustan, et see on sellepärast, et ta seitse aastat kestnud suhe lõhki läks (jah, juba tean seda ka :P). Asi oli nimelt selles, et nad ostsid oma pruudiga korteri, aga pruudi isa oli hirmus konservatiiv, kes nõudis, et nad kohe abielluksid ja segas üldse nende elule lubamatul viisil vahele. Muidugi läks see suhe lõhki, kuna pihv oli oma isa mõju all. Alex aga ütles, et ta ei kurvasta, sest teab, et midagi asjalikku ootab teda nagunii veel ees ja et ta pühendub seni heade tegude tegemisele. Tuleb ainult osata näha suunavaid märke enda ümber ja asjade üle natuke järele mõelda. Eile, kui käisin ta juurest seda rattalobudikku toomas, saatis ta mind koju ja rääkis taaskord pikalt-laialt õnnest, sellest, kuidas inimesel on vaja vaid neid asju, millega ta saab teisi õnnelikuks teha, muu tuleb juba iseenesest. Millegipärast aga paneb mind tema missioonis kahtlema mingi ükskõikne joon. See, kes headusse usub, ei saa ju ükskõikne olla. Või on see lihtsalt pealispind? Muide, „The Secret’i“ nimelist raamatut ja filmi teatakse siin ka päris hästi. Sellest rääkis mulle kuuba vanaisa bussis ja sellest rääkisid ka Noelia ja Alex. Järelikult on see teooria ikka üsnagi mõjuv- see, et universum peegeldab sulle just need emotsioonid, millele sa oma peas voli annad. Kui mõtled negatiivselt, saadab universum sulle tagasi negatiivset, kui aga positiivset, siis saadab ta tagasi ka positiivset, ja sa saavutad, mida sa soovid. Võib-olla ainult natuke teisel kujul, kui sa alguses arvasid.

Õhtul, kui Noelia ja Alexiga väljas käisime, näitasid nad mulle veel Zaragoza tapade tsooni, seda, mille nimi on „El Tubo“ ja kus on parimad suupistekohad linnas. Peale selle nõudsid nad, et ma prooviks kalmaarivõileiba, mis on üks Zaragoza leivanumbreid. Oli suur võileib, mis maitses nagu … kalmaar. Harjumatu maitsega. Ja enne kojuminekut avastasime ühe laheda kõrvalise välikorvpalliväljaku, mis oli üleni grafitiga kaetud. Oli juba pime ja tulede valguses paistis see väljak nagu mingi Chicago metroopeatusena. Alex elab küll linnast mitukümmend kilomeetrit väljas, aga nädala sees, kui ta Zaragozas koolis töötab, elab ta ema juures, linnaosas, mille nimi on Magdalena, sealt leidsimegi väljaku.

Ja teine asi, mida teada sain, on see, et Alex leiab alatasa tänavalt midagi taaskasutatavat. Sel õhtul, kui me väljas käisime, leidis ta täiesti korras paberimapid, mis inimesed olid tänavale toonud, et prügiauto nad ära viiks. Ja kui ma ratast toomas käisin, siis leidis ta asjaliku kassi kraapimispuu koos mänguasjadega, mille ta endale koju viis, kindlas usus, et mõnel ta sõbral läheb seda oma kiisu jaoks tarvis. Ei teagi, mida mõelda. Mõne inimese jaoks on alandav tänavalt asju üles korjata, teine aga teeb seda loovatel kaalutlustel.

Ülikooli lähedalt avastasin ükspäev hiigelsuure pargi. Selle nimi ongi Gran Parque ja see on hea võimalus teha tervisesporti (peaaegu iga muruplats oli täis lihaseid venitavaid spordigurusid) või niisama jalutada. Pargis on palju kauneid jalutusteid, pursskaevusid, üks pargikülg on kõrgem ja meenutab pisikest mäekülge, seal kasvavad männid. Kui sealt kõrgemast küljest üles ronida, avaneb vaade linnale. Küll mitte kesklinnale, aga kortermajadele. Õhtuti on see tuledes vaade üsna kaunis. Teisel pool mäekülge on pisike kontserdiväljak ja kõrgete hekkide ja puude vahel looklevad kruusateed. Jalutasin sinna parki peale loengute lõppu ja sain tuttavaks ühe füüsikuga, kes parajasti oma märkmeplokki inimesi joonistas. Justnimelt. Ta oli pooleldi poolakas, pooleldi inglane, Londonist. Ma pole varem ühelgi mehel näinud nii palju hambaid suus, kui tal oli, kui ta naeratas :D Muidu oleks võinud arvata, et ta on kohalik, aga liiga sinised silmad reetsid põhjapoolset päritolu. Rääkisime natuke erasmusest, ta oli aasta aega selle programmiga Itaalias olnud, ja siis natuke Shakespeare’ist. Ma soovitasin talle mõningaid hispaania luuletajaid ja mainisin, et kas ta tegi nalja, öeldes, et on füüsik. Ta ütles selle peale, et ta on kunstiliste kalduvustega füüsik :D Hahaa.

Pärast rääkisin veel ühe koeraga jalutava onkliga juttu, küsisin talt pargi kohta täpsemalt, milleks see ehitati jne. Onkel tegi mulle Zaragoza ajaloost pika ülevaate, nii et ma väsisin lausa ära. Lõpuks mainis ta, et ma räägin hästi hispaania keelt, kuigi olin saanud öelda vaid mõne lause stiilis „ahaa, väga huvitav“. Ainus asi, mis mulle korralikult meelde jäi, oli see, et Franco ajal (ja neid on siin olnud teatavasti kaks) nimetati kõik tänavad ja pargid ümber. Seesamune Gran Parque kandis nt hoopis Primo de Rivera nime, ta oli hispaania esimene diktaator ja kindral Franco suur eeskuju.

Järgmisel nädalal saab vast ülikooli end ära matrikuleerida. Pean küll mitu tundi järjekorras seisma, sest välistudengeid, kel vaja end kooli sisse kirjutada, on palju. Lõpetuseks, see, mis mulle siin nalja teeb, on see, et iga aine jaoks on vaja ära täita blankett oma nime, aadressi ja telefoninumbriga, samuti tuleb blanketile lisada foto. Siis on õppejõul kohe hea lihtne nime ja nägu kokku viia ja vajadusel tudengit kodust välja eksamile „peksta“ . :D

päike pole siin küll alati soe

Maarja, kes praegu Madridis pesitseb, lohutas mind, et tema ülikool (ja ometi üks riigi parimaid) näeb ka üsna lobudik välja. Ju siis, et mida lobudikum ülikool, seda parem haridus. Olen nüüd natuke linnas orienteeruma hakanud ja tean juba, kus mõned olulised ehitised on, nt põhiline kino (kuigi kinosid on siin vist neli, kui ma eksi), teater, vana arstiteaduskond, mis näeb välja nagu loss… Zaragozal on tegelikult mitu-mitu erinevat nägu. Üks nägu on näiteks Vana-Rooma aegne, siin on tänav, mille nimi on Paseo Césaraugusto, kus asuvadki roomaaegsed varemed. Rooma ajast on säilinud siin vana amfiteater, maa-alused käigud, veejuhe, isegi foorum ja jäänuseid termidest. Peale selle on sellelel tänaval väga asjalik keskaegne turuhoone.

Linna teine nägu on, nagu ma juba varem nimetasin, segu araabia, baroki ja renessansi elementidest - Pilari katedraal näiteks oma idamaiste värviliste mosaiikidega, mis kupleid katavad. Käisime Pauline’iga seda külastamas, see oli megasuur ja ma ei jaganud üldse matsu, millised kuplitealused maalid nüüd Goya omad on. La Seo katedraal oma barokkstiilis torniga oli minu silmade jaoks samuti liiga suur. Kõikide pühakute hauad, kes sinna maetud on, kõik hõbedast ja kullast reliikviad ja säravad skulptuurid ajasid pea uimaseks. Peale nende kahe „popima“ kiriku, mis asuvad hiiglaslikul Pilari väljakul (kus asub ka kihvt mäeahelikku meenutav pursskaev ja suur kivist kera, mille otstarbest pole ma siiani aru saanud) on linnas veel palju-palju kirikuid araabia stiilis nikerdustega ja kõrgete fassaadidega. Araabia arhitektuuri põhiline tõmbenumber on aga Aljaferia kindlus, mis on 11.sajandist, ehitatud ühe samanimelise kuninga auks. Täna hommikul läksime Kreekast pärit kaaserasmuslase Eleftheriaga seda kindlust avastama, aga millegipärast oli see suletud. Kuna otsustasime edasi jalutada, siis sattusime turistidebussi peale, mis täna oli kõigile tasuta. Buss tiirutas mööda linna nii siin kui sealpool jõge, ja meie tundsime end täieõiguslike turistidena.
Bussis sai kõrvaklappidest kuulata huvitavaid fakte linna kohta, nt seda, et Zaragoza oli üks vastupidavamaid linnu Napoleoni invasiooni ajal ja et Goya esitles oma härjavõitluseteemalist pildiseeriat Zaragoza võitlusväljakul, mis on üks Hispaania vanimaid. See kannab nime Plaza de Toros de Misericordia. Ehk siis Halastuse Härjaväljak või midagi taolist :D Õnneks siin enam palju härjavõitlusi ei korraldata, kõigest Pilari pidustuste ajal. Pilari pidustused algavad 12.oktoobri paiku ja kestavad terve nädala. Ülikooli meil sel ajal pole, terves vanalinnas toimuvad kontserdid, neitsi Maarjale tuuakse väljakutele hunnikutes lilli , inimesed tantsivad siinseid rahvatantse ja muidugi-muidugi joovad palju. Neitsi Maarja ehk siis Virgen del Pilar on siin väga austatud, legend räägib, et ta ilmutas end samba otsas (ja sammas on hispaania keeles pilar) ühele apostlile ja siis ehitati tema auks seesamune Pilari katedraal. Hispaania Kodusõja ajal kukkus katedraali juurde kolm pommi, aga ükski neist ei plahvatanud. Seda arvatakse olevat Virgen del Pilari imetegu. On ka vähetõenäolisi imetegusid - nt see, et ühele mehele amputeeritud jalg tagasi kasvas, aga jah, jutud liiguvad :)

Zaragoza kolmanda näo kujundavad sillad ja jõeäärsed kõnniteed. Viimasel kahel päeval on olnud väga kaunis päikesepaisteline ilm, mis meelitab palju inimesi välja jalutama – nii samuti mindki! Sildasid on siin vähemalt kümme, vanim neist massiivne kivisild, millelt avaneb jõele ja Pilari katedraalile üks linna levinumaid turismivaateid. Ja neljas nägu on modernne nägu, kuhu alla kuuluvad muidugi kõik majadeblokid ja magalad. Aga põhilise osa modernsest näost moodustavad 2008.aasta maailmanäitusest jäänud konstruktsioonid, mis loovad tõelise tulevikulinna tunde. Zaragoza elab ikka EXPO rasvast, elanikud on selle üle nii uhked, et just siin toimus maailmanäitus, ja meenutavad hea sõnaga neid kaheaastataguseid suvekuid. Käisime eile õhtul koos Paolaga seal kandis jalutamas, see ei asu meie kodust väga kaugel. Paola rääkis, et maailmanäituse põhiteemaks oli olnud vesi ja veega seotud – asub ju EXPO ala Ebro ääres. Suur veetorn, akvaarium, mida praegugi saab külastada ja mitmed tulnukastiilis sillad (justnimelt tulnukastiilis, sest sellised olen varem näinud vaid ulmekates). Taamal paistavad mäed (aga mitte väga kõrged) ja et vaadet nautida, on võimalik sõita väikses kabiinis, mis liigub mööda trossi üle terve maailmanäituse ala.

Kui aga tulevikulinnast tagasi jalutasime, siis nägime mustlaste gänge, kes olid kogunenud korvpalliväljakule. Neid oli mitusada. Mul vajus suu lahti. Jah, ma olen nüüd suurlinnas, kus on erinevate rahvuste getod, aga ikka vajus suu lahti. Kogu see sildade kandi maailm on üldse getolik, kõik grafitid ja kirjutised, noored laaberdamas jõe ääres…

Paolaga suheldes on mul tunne, nagu temagi oleks kahekümnene, kuigi ta on minust viisteist aastat vanem. Ta on hea nõuandja asjade kohapealt, mida ma veel ei tea (nt see, et kõik toidupoed on pühapäeviti kinni!) ja peale selle meeldib mulle tema suhtumine – talle meeldib väärtustada üksiolemist iseendaga ja ta ei vaja enda ümber palju inimesi selleks, et õnnelik olla. Ühesõnaga iseseisev ja sõltumatu naisterahvas. Temast kiirgab muretust ja rahulolu oma eluga.

Javier on aga rohkem selline papsi eest. Ühel õhtul läks Pauline’il uks lukku, siinsed uksenupud on väga kahtlase lukustusega ja võivad kinni kiiluda. Olime just salsaõhtult tulnud, Pauline’il olid seljas vaid need riided, millega ta peol oli, ja ta toauks läks kinni, võti ja kõik eluks tarvilikud asjad jäid tuppa. Javier proovis pool tundi ust lahti saada, aga see ei õnnestunud. Vähemalt ta üritas! Igatahes pidi Pauline öö elutoas veetma, kuni hommikul tuli Jaime ja keeras oma võtmega toa lahti.

Ana aga, see 42-aastane naine, on täielik katastroof, nagu teised ütlevad. Ta töötab öösiti ja tal on alatasa kiire, seega vedelevad tema asjad igal pool, ta lihtsalt unustab need korda panna. Köögilaual vedelevad tema ilgelt mustad köögirätikud ja toolidel oli näiteks täna hommikul hunnikutes saiakuubikuid :D Hahaa. Muidu aga on ta jutukas ja sõbralik, rääkis meile, et 29.septembril toimub Hispaanias üldstreik, tahetakse paremaid palgatingimusi. Juba praegu on erinevates Hispaania linnades toimumas meeleavaldused. Zapatero, peaminister, on sotsialistide parteist, aga ta pole mitte tööliste-teenindajate, vaid suurte firmaomanike poolel. Mina isiklikult arvan, et selleks, et streik tingimuste paranemise saavutaks, tuleb streikida päevade viisi. Aga see pole ju eluliselt võimalik, nii võib lõpuks viletsusse surra.

Mis Zaragozas veel on? On palju magusapoode, mis lausa kiiskavad silma, nad on nimelt enamasti kollast värvi. Silma on hakanud ka kuivatatud puuviljade poed ja turud, üks suur turg seab end üles nt pühapäeviti EXPO tsoonis. On kõvasti baare ja diskoteeke, mida ma pole veel avastama jõudnud ja lugematul hulgal väliterrasse, mis talvel muidugi kasutusel pole. Ausalt, ma arvasin, et tulen lõunamaale, aga see pole üldse nii. Hetkel on muidugi 22 kraadi sooja ja taevas pole ühtegi pilve, aga üleeile sadas siin kohutavalt vihma, samuti ka neljapäeval, kui käisin linna avastamas. Taevas oli hall ja hoonedki paistsid hallid ja masendavad. Päikesega on aga hoopis teistmoodi, kõik näib otsekui elustuvat! Igatahes, mõtlesin, et miks need inimesed küll 19-20 kraadiga salle ja jakke kannavad, ja reedel sain sellest aru, kui see jõle külm tuul mind kaasa tahtis viia. Zaragoza elanikud ütlevad selle tuule kohta cierzo. Cierzo on veel lõikavam kui Eesti keskmine sügistuul ja talvel loob ta tõeliselt külma atmosfääri. Temperatuur langeb väga harva üle nulli, enamasti on sooja 4-5 kraadi, aga tuul tekitab tunde, nagu oleks väljas vähemalt miinus neli. Nad ütlevad seda ka ilmateates, et Zaragozas nii ja nii palju kraade, aga tuule tõttu tundub, nagu oleks hoopis vähem.

Cierzo kätte jäin ma reede õhtul, olin kõigest kleidi väel ja ootasin Plaza de Españal (jah, ka Zaragozas on Hispaania väljak) ühte kohalikku meest, kellega olin tutvunud couchsurfingu kaudu. Mõtlesin, et võiksime kokku saada, et ma saaks hispaania keelt praktiseerida ja ta oli nõus. Ometi jättis ta tulemata, sest unustas stressirohke päeva tõttu kohtumise lihtsalt ära! Täna õhtul on tal uus võimalus, siis saame näha :) Ootasin siis sel väljakul ja vihastasin vaikselt selle tuule käes ning siis otsustasin, et teen kohalikega tutvust. Minu läheduses hängisid ühed kutid ja hakkasingi nendega rääkima. Nad olid pisut häbelikud, minuvanused ja muidugi ilma tüdrukuteta. Üks õpib ülikoolis keemiat, tema vend kokaks ja kolmas töötab kuskil metallitehases. Esimesest kohmetusest üle saanud (ja kuna neil peale hängimise nagunii midagi teha polnud), läksime võtsime ühed kohalikud õlled (Zaragoza mark on Ambar) ja lobisesime mitu tundi. Kõige asjalikum oli too keemik, Javier. Teised kaks olid natuke liiga poisikese käitumisega, mul tekkis täitsa naljakas tunne vahepeal. Siiski oli lõbus, nad rääkisid mulle uut infot Zaragoza kohta ja viskasid niisama nalja. Sain nt teada, et linnast läheb läbi Camino de Santiago ehk siis palverännakutee Santiago de Compostelasse, väikelinna Hispaania loodeosas, kus asub riigi kaitsepühakule Santiagole pühendatud kirik. Kujutlege pilti, see palverännuteekond algab Barcelonast! Inimesed läbivad seda jalgsi, tee ääres on spetsiaalselt palveränduritele mõeldud odavad (ja räpased) hostelid. Siiski on vähe neid, kes kogu tee jalgsi läbi käivad, seda käiakse osade kaupa ja tagasi tullakse autoga. Kutid aga ütlesid end teadvat inimesi, kes on selle hullumeelsuse tervenisti ette võtnud ja naasnud, ise hea tervise juures.

Varsti on mul aga tunne, et tüdin jutustamast seda, kust ma pärit olen ja mis Eestis erilist on. Ja see on alles algus, ma usun, et aasta jooksul pean oma „kõnet“ veel sada korda uuesti rääkima :P Tänagi, kui jalutasin teisel pool jõge ja nautisin päikesepaistet, siis sain tuttavaks ühe Madridis elava keeltekooli õpetajannaga, aga tema õnneks teadis, kus Eesti asub, sest üks sõbranna on tal nimelt leedukas. Imelik, kuidas hakkan siin sugulust tundma teiste Baltimaadega, ise neist suurt midagi teadmata.

Ülikoolis oli meil erasmuslaste suur infotund, erasmuslasi on siin umbes kolmsada, enamus on prantslased, nagu mulle tundub. Meile jagati Zaragoza ülikooli päevik ja hunnik blankette, mis tuleb ära täita. Siis pandi peale turistivideod Youtube’ist (oh, siin on igasugu pakkumisi: linnatuur jalgratastel, tuur mööda suupiste (tapade) baare, tuur mööda shokolaadikohvikuid, erinevad jalutuskäigud vanalinnas, muuseumite sooduspiletid…) ja viidi meid raamatukokku. Sain tuttavaks mitmete prantsuse tüdrukutega, kahe sakslase, ühe itaallase (kes on muide Rimini kandist), ühe belglase ja muidugi kreeka tüdrukuga.

Eleftheria on pärit Ateenast ja jääb samuti siia aastaks. Ta elab üsna minu kandis (nagu ka paljud teised erasmuslased, sest ülikool on siin lähedal) , korterikaaslaseks argentiinlane, kes end näole ei anna. Eleftheria räägib päris head hispaania keelt, tal on ilusad kreekapärased näojooned ja suur uudishimu asjade vastu, mida ta ei tea. Peale selle on tal koordinaatoriks üks vanem naisterahvas, kes teda juba enda juurde paellat sööma kutsus. No miks ei võiks minul küll selline koordinaator olla? Tahame muide mõlemad endale odavat kasutatud jalgratast osta, et siis mööda linna ringi kärutada, sain tema kaudu teada ühe rattapoe aadressi. Ta õpib inglise filoloogiat ja kardab väga Zaragoza külma talve. Hahaaa. Aga ma usun, et minagi pean endale veel ühe teki muretsema.

Peale erasmuslaste infotundi vallutasime kambakesi ühe lähedalasuva kohviku ja kohvitasime seal. Pauline maksis pärast kõigi eest ja väitis, et Prantsusmaal on selline komme, et esimesed joogid teeb prantslane välja. No muidugi, tema stipendium on 800 eurot kuus. Pauline’i jaoks on siin kõik mõnusalt odav ja ta ostab endale hiinakate poodidest palju „vajalikke“ asju kokku. Okei, mina ostsin ka sealt eile tennised, olen süüdi :P Erasmuslaste seltskonnas tekib hea kollektiivne vaim, oleme me ju kõik samas olukorras, tundmatus kohas vette hüpanud. Eriti need, kes üksi tulid. Paljudel polnud alguses kodugi. Kui haledalt see kõlab, või mis? :D

Kui me Pauline’iga jutustasime, et meie kodust paar sammu eemal on üks salsabaar, avaldasid nii mõnedki plikad soovi järgmine kord meiega kaasa tulla. Jah, meie tänava kandis on baar nimega Tropica, kus saab tantsida salsat, bachatat ja merenguet. Käisime koos Pauline’iga seal neljapäeval ja avastasime eest tõelise urka, kus tantsis palju inimesi igast vanusest. Tantsupartneri leidmisega polnud seega probleeme. Kohal oli ka üks tõeline proff, kes aeg-ajalt kamandas inimesi ringi võtma ja õpetas uusi tantsusamme.Varem sain teada, et sellistes kohtades on enamasti vaid ladina-ameeriklased ja hispaanlasi ei vaadata neis baarides väga hea pilguga. Seda rääkis mulle korteriomaniku poeg, aga kui ise kohale läksin, leidsin sealt nii mõnegi kohaliku. Üks mees ütles mulle, et ma tantsin paremini kui mõni latiinotüdruk. See oli alles kompliment :) Muidugi oli ka neid, kes tiirase pilguga vahtisid ja samuti leidus mustanahalisi, kes oleksid nii väga peale läinud ühele mu kallile sõbrale ;) Pauline’il, kes üldse salsat ega muid Kariibi mere saarestiku tantse ei tea, oli eriti fun, teda õpetati päris hoogsalt, kuidas õigesti bachata-hööritust teha. Ja pärast, kui tantsimast koju vaarusime, ei tulnud ta toauks lahti. Missugune õnn.

Homme algab mul kool, kella üheksast. Lähen mitmetesse loengutesse pinda sondeerima, et selgust saada, kas nad on liiga rasked või just mulle parajad. Hispaania kaart ripub mul siin seinal, teen juba pisikesi plaane, millal lähikandis asuvaisse linnadesse minna. Ja kui ka sinna niipea ei jõua, siis Zaragozaski on avastamist küll ja küll. Mõni päev pidada piknikku jõe ääres, mõni õhtu minna tapasid sööma või kohalikku diskoteeki avastama, mõni päev hüpata sisse mõnesse tasuta muuseumi – jah, siin on isegi mõned muuseumid tasuta. Eile käisin nt Zaragoza linnamuuseumis, mis oli täis Goya teoseid (isegi mõned „Kapriisidest“) ja keltide ja ibeeride aegseid mitme tuhande aasta vanuseid kivikirju, ehteid ja lauanõusid. Eriti meeldis mulle, et sai kuulata, millisena kõlas keldi ja millisena ibeeri keel. Rääkimata kümnetest väikestest raamatupoodidest, mis mulle kui raamatukoile väga peale lähevad! Ja kui ma veel jalgratta saan… ja Püreneedesse tahaks just sügisel minna… Aga kõigepealt tuleb koolis käia ja vaadata, kuidas asjad kujunevad.

esimesed päevad Zaragozas

Olen nüüd siis Zaragozas, linnas, kus veedan terve aasta. Praegu olen siin kolmandat päeva ja emotsioonid on segased. Kena puhkus Barcelonas on läbi ja nüüd tuleb reaalsusse astuda. Zaragoza on tolmune, Ebro jõgi on must ja ülikool suures osas renoveerimata. Vanalinn on aga täitsa kena, Pilari kirik ja väljak näiteks. Täna kavatsen minna uuele linnatuurile, eile käisin ka, aga see oli selline pealiskaudne. Elan 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel ülikoolist ja 15 minutit vanalinnast – seega täitsa kesklinnas. Meil on viietoaline korter, lisaks veel köök, elutuba ja vannituba. See on seesama korter, mida mulle pakkus too Jaime, kellega neti teel kontakti võtsin. Bussijaamast tulin uue kodu juurde linnaliiniga, olin oma kohvriga nagu peata kana, ei teadnud, kus täpselt maha minna. Õnneks üks mees juhatas mind. Jaime oli lubanud mind korteri juures oodata, ta jäi muidugi veerand tunnikest hiljaks ja tuli koos oma pojaga. Jaime oli selline toimekas vanapapi, kes on minu eriala lõpetanud, samuti ka inglise eriala ja annab nüüd ülikoolis tunde. Teised üürnikud siin rääkisid, et tal olla umbes viis korterit välja üürida ja ta ajab rasket raha kokku – iga korteri eest saab umbes tuhat eurot ja peale selle veel tema palk. Sain ka teada, et ta võib üritada mõne euroga alt tõmmata, seega tuleb tähelepanelik olla. Jaime tõi mulle laualambi ja teki talve tarvis, tema poeg aitas mul kohvrit tarida. Kodu on teisel korrusel (eesti mõistes kolmandal, aga siin ei loeta esimest korrust korruseks), majas on olemas lift. Tuba on sama suur kui Tartuski, köögis olemas pesumasin ja kõik nõud. Isegi triikraud on olemas. Köögist avaneb rõdu siseõue, kus saab pesu kuivatada. Elutoas on telekas ja kaks diivanit; vannituba ja tualett on koos, aga senini pole probleemi tekkinud, et keegi tahaks sel ajal vetsu minna, kui teine inimene duši all on. Toas käiakse jalanõudega ja vaipu muidugi pole. Elamine pole moodne, aga siiski normaalne, värvi ei kooru laest ega midagi.

Üür on 205 eurot kuus, internet 8 eurot, gaas ja elekter lähevad veel otsa. Elektri summa tuleb imepisike, aga gaasi eest tuleb maksta umbes 40 eurot ninapealt, kui algab talv – siin on gaasiküte. Üldiselt läheb raha nagu muda, hinnad on pisut kallimad kui Eestis, aga odavamad nt kui Prantsusmaal. Üritan alatasa oma peas eurosid kroonidesse ümber arvestada, et vähegi endale teadvustada, kui kallid asjad siis ikka on. Väga hull isegi pole.

Teistes üürnikest: minuvanune siin korteris on ainult Pauline, kes tuli Prantsusmaa põhjaosast siia Erasmusega õppima. Ta tuli autoga ja tal on nii palju vajalikke asju. Mina oma lennukipagasiga ei suuda neid kappe ära täita, mis mu toas on. Pauline õpib geograafiat ja räägib hispaania keelt päris normaalselt. Ta on selline pisut hipiliku stiiliga ja ilusate pruunide silmadega. Eile käisime koos linna peal, ta on siin juba mitu nädalat olnud ja teab rohkem, kui mina. Käisime Pilari väljakul ja jõe ääres jalutamas – Ebro on niii suur, aga ei mingit nii selget vett kui Emajões, hoopis rohekas-pruunikas. Siin on islamistiilis arhitektuuri, nägime ühte huvitavat värvilist torni näiteks – oli ju Zaragoza kunagi üks pealinnu, kui moslemid peaaegu üle terve Hispaania valitsesid. Paljud majad on kollakaspruunidest tellistest, Zaragoza kandis on hunnik tellisetööstusi.

Ühe kooli juures nägime lahedaid grafiteid, ma pole vist varem nii kihvte näinudki. Käisime ühes kohvikus chocolate con churrost söömas ja ma ostsin ühest hiina poest endale vihikuid. Hiinakad ja koreakad ja pakistanlased teevad Hispaanias odava kaubaga äri, kui siesta ajal teised poed kinni on, siis nende omad on ikka lahti ja sealt leiab kõike – kleeplinti, rinnahoidjaid ja seebimullitajaid…
Ülejäänud korterikaaslased on hispaanlased. Paolaga olen kõige rohkem saanud juttu puhuda, ta on 35-aastane, aga näeb välja nagu 26. Minust on ta kõvasti lühem. Ta lõpetas magistri majanduse ja raamatupidamise alal ja nüüd otsib tööd. Siin on veel koledam lugu kui Eestis , lõpetad eriala ära ja tööd ei pruugi saada isegi siis, kui sa oled majandusspetsialist. Ta oskab (üllatus-üllatus!) hästi inglise keelt, kuna omal ajal õppis ta Erasmusega Glasgow’s, Šotimaal. Ta kallim elab Belgias, nii et mul on saatusekaaslasi, jeeeee. Pauline’i kallim jäi ka Prantsusmaale. Paola uuris mult kõvasti Eesti kohta ja kuulnud, et meil on talviti väga külm, ütles ta, et Zaragoza külmade tuultega ei peaks mul siis probleemi olema. Ta õpetas mulle, kuidas läätsesid keeta. Läätsesid söövad nad siin päris palju, need on nagu herned, ainult pisut lapikumad. Peaksid olema tervislikud ja rauarikkad. Tegin endale siis läätsesid tomati ja vorstiga, ainult natuke soolased said. Kõige naljakam asi on aga, et piimapakid ei seisa poes külmletis, vaid niisama riiulil, säilivusaeg on mitu aastat. Maitsel pole hädagi, aga ega see vist küll see päris normaalne piim pole! Muidugi, kui sa paki lahti teed, säilib ta külmikus kolm päevakest. Vähesäilivat piima saab ka muidugi osta, aga valik on jube väike ja hind on jube soolane.

Minu kodu lähedal on mitu kauplust, kus on hispaanlaste mõistes odavad hinnad, samuti on siin lähedal ka üks salsabaar, mille kavatsen peagi üle vaadata. Eile käis Jaime poeg (kelle nimi on samuti Jaime) mult üüriraha võtmas ja siis uurisin talt natuke siinsete meeleleahutuste kohta. Samal ajal , kui ta jahvatas, mõõtis ta mind pealaest jalatallani. Hah. Nina oli tal natuke püstine, kuid ta jagas siiski oma numbri, kui mul peaks ükskõik mida tarvis olema. Kuulsite, ükskõik mida :D
Veel elab siin Javier, kes on 38-aastane õpetaja. Esimesel õhtul, kui saabusin, näitasid tema ja ta pruut mulle lähedalasuvaid kauplusi. Ise pidid nad pruudi vanemate juurde sööma minema ja olid riides nagu läheksid presidendi vastuvõtule. Mina olin oma tolmuste pükste ja lohvaka särgiga nagu getoelanik nende kõrval :D Ja peale Javieri elab siin Ana, kes töötab öösiti ühes vabrikus (ma ei saanudki aru täpselt, millises) ja päeval magab. Tal on küll õigusalane haridus, aga erialast tööd pole lihtsalt. Ana seletab asju väga kiiresti: mulpoleaegaüldsesüüatehasellepärastsöönpaljupurgitoitujakassajubateadsidetvõidikkapesumasinatkakasutadajatriikimislaudonsealjaootamatulennäitansullekuidastelekatkäimapanna :D
Üldiselt on mu korterikaaslased sõbralikud ja abivalmid. Aga paar halba asja siiski on, seinad kostavad räigelt läbi, kui keegi mööda koridori käib või duši all on näiteks, ja pole konditsioneeritud õhku. Minu pisemat sorti aken avaneb siseõue ja seal ei liigu palju õhku. Nüüd pole õnneks nii hull, päeval on umbes 27 kraadi, aga järgmisel suvel, kui 40 kraadi ringi kisub, pean vist küll tuulutaja ostma.
Eile käisin siis ülikoolis oma koordinaatoriga kohtumas. Alfredol oli Jüri Talveti (Tartu ülikooli maailmakirjanduse professori ja hispaanianduse guru) uus raamat laua peal, kuhu ta on kirjutanud hispaaniakeelset luulet koos eestikeelse tõlkega. Alfredo ja Talvet on nimelt sõbrad. Kodune tunne tekkis kohe, sest koordinaator polnud üldse ametlik, vaid küsis, kuidas mulle siin meeldib ja näitas mulle natuke maja ja ütles, et ma pinda sondeeriks, enne kui ained ära valin. Aega on küll :D
Zaragozas on kohe päris ülikoolilinnak, kus on mitu-mitu teaduskonnahoonet – nt hiiglaslik õigusteaduskond, loodusteaduskond, seitsmekorruseline üldloenguhoone, meie teaduskond… meie teaduskond nägi välja nagu seal oleks viimati loenguid peetud 30 aastat tagasi. Mnjah. Ja ma ei saa pihta, miks need trellid osade akende ees peavad olema? Ja koolidegi ümber on siin nii kõrged aiad… nagu vanglasse oleks sattunud. Loengud algavad aga alles esmaspäeval, esialgse plaani järgi on nad üheksast üheni. Enamus loenguid kestab kõigest tunnikese, aga neid on selle võrra nädalas rohkem. Homme on Eramuse-tudengite tutvustav päev.

Oma viimasel päeval Barcelonas käisin Tibidabo mäel. Sain kodust välja kõvasti peale lõunat ja arvasin, et kesklinnas läheb mäele TibiBus, (hahaa, ma naersin südamest, kui Mario ütles, et TibiBus Tibidabo mäele viib!), aga selgus, et tibide buss sõidab ainult nädalavahetuseti. Läksin siis rongiga mäejalamile ja mõtlesin mäe otsa minna funiculariga, selle spetsiaalse rongiga, mis kaldus raudteed mööda sõidab, aga funicular oli selleks päevaks juba oma sõidud lõpetanud. Ja siis mõtlesin, et lähen jala üles, koju ikka ei läheks ju. Kihvt kirik ja lõbustuspark mäetipus paistsid nii lähedal. Kõndisin ja kõndisin ja vaatasin merd ja Barcelonat, kuna Tibidabo on linna ümbritsevaist mägedest kõrgeim. Mägi oli täis käänulisi tolmuseid teid, kus inimesed sporti tegid. Hullumeelsus on nii palavaga joosta! Ümberringi kasvasid tundmatud vahemerelised puud ja kaktused. Tibidabo mäel on ju Collserola looduspark, aga ma ei arvanud, et see park nii suur on. Iga käänaku taga mõtlesin, et nüüd olen küll kohal, aga ei, lõbustuspark ja kirik olid ikka sama kaugel kui enne. Peale mõnetunnist purssimist otsustasin alla tagasi minna. Mõtlesin, et okei, kui jõuangi kõige üles minna, siis alla tulla äkki pärast ei jõua. Mario pärast ütles, et ma jään talle meelde kui ainus turist, kes üritas jalgsi sinna üles trügida :D

Kui koju jõudsin, oli Mario teinud söögi – kana ja aedviljad. Osad aedviljadest olid söestunud, sest tüüp oli natuke end ära unustanud. Muidu tean, et Mario on väga hea söögitegija, aga see õhtu oli ta südamest nördinud, et ahju alarm ei helisenud ja et tal ei tulnud meelde vaadata, kuidas söök edeneb. Hüvasti jätsime samal õhtul, sest mina pidin ära minema päeval, tema aga läks tööle alles siis, kui ma magasin. Mario soovis mulle palju häid soove ja väitis, et Zaragozas kulub mitu-mitu nädalat, seni kuni asjad mulle omaseks saavad, ja et vaadaku ma, et mind bussijaamas paljaks ei varastataks. Selge pilt. Järgmisel päeval pakkisin asjad kokku, avastasin nõusid pestes Mario köögist prussaka (tänaseks on selgunud, et see oli esimene kord, kui seal korteris prussakat näha oli), kelle ma halastamatult tapsin, ja läksin bussijaama.

Neli tundi Zaragozasse-sõitu küngaste, maisipõldude ja ploomipuuistanduste vahelt läks päris ruttu. Ma ei saanud korralikult aknast väljagi vaadata, sest minu kõrval istus üks vanaisa, kes muudkui lobises. Vanaisa nimi oli Guillermo ja ta oli Kuubalt. Ta on endine militaar, kes tegeles õhujõududesse puutuvaga. Tema naine aga olevat samuti hispaania filoloog, nagu kuulsin. Perega Zaragozasse tulid nad „paremat elu“ otsima, aga kuna Kuubal omandatud haridust siin ei väärtustata, sest Guillermol pole kodakondsust, siis peab ta ikka tegema juhutöid. Muidu on ta tehnilise haridusega insener, oskab isegi tehnilist vene keelt. Ta teadis palju rääkida maailma ajaloost ja usunditest. Ise on ta tõsiusklik kristlane, muidugi kui ta militaarina töötas, oli ta ateist, aga toimus mingi muutus, mida ta ei kommenteerinud. Natuke ajas ta mulle seda viimsepäeva tuleku juttu, aga õnneks mitte väga palju.

Üle kõige ülistas ta Kuubat, seda, et Kuuba oleks maapealne paradiis, kui see poleks nii suletud ühiskond. Kuubasse tulevad end harima teiste riikide tähtsad ninad, Kuuba saadab alati oma inimesed appi, kui maailmas toimuvate katastroofidega seoses on vaha humanitaarabi, Kuubal on kõige puhtamad rannad ja suvi aasta läbi. Ja Kuubal oskavad isegi koolilapsed käsitseda vähemalt ühte relva, et vajadusel oma riiki kaitsta. Hmm. Jutt läks ka Ernesto Che Guevara peale ja kui ma julgesin väljenduda, et Che tappis oma ideede nimel tuhandeid inimesi, tuli mulle vastuseks niisugune kaitsekõne, mis tegi mu argumendid pihuks ja põrmuks. Che olevat nimelt maailma parim mees, võtku ma see endale teadmiseks.

Bussijaamas aitas ta mul kohvrit kanda, olin valmis talle iga hetk kotiga pähe virutama, juhul, kui ta oleks üritanud sellega lesta tõmmata. Aga ta ei üritanud seda, andis mulle hoopis paki küpsiseid (sul pole ju siin alguses nagunii midagi süüa) ja seletas, palju maksab bussipilet, lisaks kutsus ta mind oma perele külla. Võib-olla isegi lähen kunagi, selle vanaisa suust võib veel huvitavaid lugusid kuulda.

Teen nüüd endale hommikusöögi ja vaatan, mis Zaragozas veel põnevat on.
Varsti muretsen endale Hispaania kõnekaardi, seega (ema-isa!) ei saa mind enam Eesti numbrilt kätte.
Ja me oleme Pauline’iga tõsiselt naljakad, pursime omavahel üsna puist hispaania keelt :D

Parc de Montjuic, külaelu Hispaania moodi, Hijos de Cain, rand ja natuke üldisi järeldusi

Mul on tunne, nagu oleksin tulnud suurele puhkusele, aga seda kuni järgmise nädalani, siis algab ülikool. Homme sõidan bussiga Zaragozasse, sõit kestab neli tundi. Mu korteripakkuja Jaime lubas tulla vastu Puerta del Carmeli juurde. Mul pole õrna aimugi, kuskohas võiks Zaragozas asuda Puerta del Carmeli nimeline vaatamisväärsus, aga tean, et see peab olema mingi (triumfi)kaar.

Homme pakin siis siin Mario juures asjad kokku, tunne on, nagu ma elaksin siin juba. Nii vähe on vaja, et inimesel tekiks mingis kohas kellegi juures kodutunne. Sest Mario on selline omamoodi mees, ta ei lubanud seda küll blogisse kirjutada, aga tal on mõningaid vahvaid harjumusi – nt see, et ta läheb oma nahkrihmaga kellaga duši alla, kell on küll veekindel, aga ta tahab tihtipeale rihma pesta :D Ja pärast kuivatab kella ventilaatori juures nagu pesu või midagi :D Peale selle väärib omaette märkimist see söömiskultuur siin, inimesed ei söö enne, kui neil kõht tühi on. Nad söövad enamasti korralikelt aegadel, ja kui nädalavahetuseti tõusevad hiljem, siis hommikust üldse ei söögi, sest siis ei lähe lõuna ajaks kõht korralikult. Kuid see Mario tervislikkus vaheldub kahtlaste snäkkidega, sest ükski kaalust hooliv inimene ei söö hilisõhtul oliiviõlis praetud liha (ja ei küsi minult, miks ma ometi kõike õlindust nahka ei pane, nagu tema seda tegi) ja öösiti rasvaseid maiuseid šokolaadiga. Tema vabandus on muidugi see, et ülejäänud nädala ei söö ta midagi nii rasvast ja rammusat. Aga ikkagi. Samuti see, et ta toidule nii ohtralt soola paneb, ei näita mingit tervislikkust.

Naiste koha pealt on ta latt väga kõrgel, eile, kui rannas käisime, pidas ta mulle pika kõne sellest, et siinsed naised olla nii ebastabiilsed ja et tema tahtvat naist, kes teab, mida oma eluga peale hakata, mitte ei eksle eneseotsingute segadikus. Nooremad neiud, eriti tudengid, olevat kõige hullemad näited – nendega võib üks inimene ainult õnnetuks muutuda. Ta rääkis, et ta tutvusringkonnas on vähe naisi ja et siin pole NORMAALNE, et kohalik mees läheb ilusa kohaliku naisega niisama tänaval rääkima, kui see naine muidugi pole talle natuke silma teinud ega naeratanud. Vastasel korral saab ta haledalt korvi, hahaa, ja mina arvasin, et siin ollakse selles plaanis avatumad! Ja teine probleem on, et ta ei oska veel piisavalt inglise keelt, et paista välismaa naistele, kes teda ei tea, normaalse inimesena, mitte naistemehena. Sest tõsi ta on, kui sa oled tõmmu välimusega kena poisu, siis arvatakse kohe, et sul on naisi jalaga segada ja sa jätad neid maha ja leiad uusi igal jumalama silmapilgul. Ma mõistsin, et teda vaevab tõsiselt probleem, et ta on siiski veel vallaline. Kuid, kui ta ikka nii valiv on, siis jääb ta elu lõpuni poissmeheks. Tema pole vigadeta, kuidas saakski ta siis oodata, et naised vigadeta on? Ja kui ta jätkab kahtlaste komplimentide tegemist, siis palju õnne, ega tal vist edu pole. Anni Inglismaalt toodud laheda salli kohta, mida saab ka peakattena kasutada kommenteeris ta, et appi, mis asja mina veel olen endale pähe toppinud, tomatikorjamise rätiku või? Ma sain väga vihaseks, aga kuna mul on siinses keeles viha väljendamisega praegu probleeme, siis heitsin lihtsalt kurja pilgu. Tema ainult naeris selle peale. Mühakas selline.

Inglise keelega koha pealt imestatakse, et kuidas meie seda Eestis nii hästi oskame ja kuidas nemad, kes samuti koolis seda oma 6-7 aastat õppinud on, ikka seda rääkida ei suuda. Asi on selles, et meile tuleb see ingliskeelne kultuur, eesotsas meediaga nii peale, et keel jääb iseenesest külge. Aga siin on see, et vaatad telekast filmi, kus mängib Uma Thurman, ja see on hispaania keelde dubleeritud, nii et Thurmani suust kostab hoopis pisut ülepaisutatud hispaanlanna hääl… Huvitav, miks eestis see subtiitrite kasutamine nii levinud on ja mujal maailmas mitte?
Eestis on võimalusi keelt praktiseerida küll ja küll, välismaalasi on palju, mine ainult õhtul kuhugi peole ja ongi. Siin aga ollakse nii omas kultuuris sees, Hispaania on suur ja lai, inimene võib elada terve elu nii, et ei tõsta jalgagi mujale riikidesse, ja arvata, et teda ümbritsev elustiil on ainuke ja õige. Maailmapildi avarus võib sel juhul piirduda vaid oma keskkonnaga. Mariogi polnud kuni lähiajani kuskil välismaal käinud - Jaanika oli esimene välismaalane, kellega ta pikemat aega kokku puutus :) Aga kuna nüüd on tal couchsurfinguga mitmeid sidemeid, on ta enda jaoks avastamas seda, mis mujal toimub. Peale seda, kui ma ära lähen, sõidab ta näiteks Poola.

Olen viimased päevad olnud sunnitud kuulama Manowari, sest Mario käis eile Manowari kontserdil ja kuna ta teadis vaid kolme laulu, siis üritas ta lähipäevadel nende repertuaarist suuremat ülevaadet saada. Ma polnud varem kuulnud Manowari-nimelisest hevimetalbändist, kuigi see on Ameerika bänd, kuulus veel pealekauba. Mario kuulas alatasa neid metal-lugusid ja lõpuks hakkasid need mullegi meeldima. Jah, tulevikus, kui ma Barcelonat meenutan, on vist vältimatu, et meelde tuleb Manowar ja mitte mõni kohalik bänd. Mario oli nii asjas sees, ta tegi alatasa seda hevimetali tantsuliigutust, mille ta oli netist täpselt järgi vaadanud, no see liigutus, et viskad näppu, liigutad samal ajal pead ja nõksutad ühte jalga. Ta oli tõeliselt naljakas, kui ta seda harjutas :) Temal ja ta sõbral Manolol on plaan käia ära kõikide vanade kuulsate metalbändide kontsertidel, enne kui lauljad loojakarja lähevad. Sest uuemate bändide kontserditel jõuavad nad ju terve elu käia.

Mis ma siis veel teinud olen? Reedel, 10.septembril mõtlesin, et aeg on proovida chocolate con churros’t, rasvaseid maiused, sarnasest materjalist nagu sõõrik, ainult paksem ja pikliku kujuga, mida kastetakse sulava šokolaadi sisse. Churros’eid keedetakse õlis ja on palju variatsioone kujus ja paksuses. Mõnikord on nad juba šokolaadiga glasuuritud või täidetud. Läksin Jaime baari ja rääkisin natuke juttu (sain teada, et naine, kes mind esimesel päeval võtmetega aitas, on Isabel ja tean ka seda, et seitsmekümnene Jaime on olnud viis korda abielus) teemal, mis ma teinud olen ja mida näinud, ja siis küsisin, kust ma võiks seda kuulsat maiust saada. Mind juhatati täpselt spetsiaalsesse kohta, kus ainult neid müüdigi. Tellisin endale ühe portsu tassi sulavat šokolaadi ja rammusaid churros’eid. Need olid TÕESTI rammusad, aga head. Enamasti süüakse neid siin hommikusöögiks, aga ka öösiti peale pidu, kui enne kojuminekut on tunne, et kõht on tühi.

Pärast šokohoolikute einet seadsin sammud metroosse, et sõita külastama Parc Montjuici, parki, mis asub mere ääres Montjuici mäe otsas. Montjuic tähendab juutide mäge, teadagi, et Hispaanial on olnud juutidega probleeme, neid on siit keskajal välja pekstud ja nad on siia tagasi tulnud, ja neid on uuesti välja pekstud. Mul polnud õrna aimugi, et mäe otsa viib ka spetsiaalne rong, funicular, mis sõidab kaldus marsruudil mäest alla ja mäest üles kuni lähima metroojaamani. Seda sain teada alles pärast, kui surmväsinuna tagasi hakkasin tulema. Ronisin siis mäest üles ja kui jõudsin pargi esimese vaateplatsini, mille nimi oli Miramar, siis mõtlesin, et oli alles hullus siia tulla. Jällegi oli näha kogu Barcelonat ja sinisinist merd. Ähmi täis hispaania paarike palus, et nendest kähku mõne pildi teeksin – nende buss sõitvat kohe minema. Vaateplatsil oli armas kohvik, mille terrass justkui rippus mäejalamil, kaugel all paistsid kiirustavad autod pisikeste mänguasjadena.
Siis ronisin veel kõrgemale, vaatama Montjuici kindlust, mis on endine vangla, ja kus on läbi aegade palju inimesi hukatud. Nüüd oli ta lihtsalt üsna mittemidagiütlev vaatamisväärsus. Kindluse juurest avanes vaade alla Barcelona sadamapiirkonnale. See oli alles õõvastav, kõik need konteinerid ja naftatünnid ja kraanad… Jalutasin veel pargis ringi, park oli kole suur ja igas sopis oli midagi avastada - seal on palju astmelisi purskkaevusid, väikesi sildu ja kaaristuid, kauneid taimi ja uhkeid palme. Pakse kasse oli ka hirmus palju. Arvatavasti said nad pargikohvikutest oma päevanoosi kätte.

Käisin vaatamas Palau Nacionali ehk siis Rahvuspaleed, see on hiiglaslik palee, ehitatud 20.sajandi alguses samuti maailmanäituse tarvis. Oh seda lugu küll, et need maailmanäitused siin nii tähtsust omavad! Palee eest läks alla hunnik treppe, all paistis suur Plaςa de Espanya, hiiglaslik väljak, koos kahe hiiglasliku itaalia stiilis torniga. Mugavad inimesed, kes trepist käia ei viitsi, said mäest alla ja ülesminekuks kasutada vabaõhueskalaatoreid. Õhtuti muutub see treppide rägastiks ja purskkaevude kaskaad aga võlumaailmaks, mängima pannakse muusika ja Espanya väljakul asuvas kõige suuremas purskkaevus hakkavad mänglema värvid. Seda suurimat purskkaevu kutsutaksegi „Maagiliseks purskkaevuks“, peaaegu igal hilisõhtul umbes pooletunnise vahega toimuvad imelised valguse-ja vee-etendused. Rahvuspalee hiilgab tuledes kõige kõrgemal, selle juurest tulevad alla säravad purskkaevukosed. Kõige suuremas purskkaevus aga moodustavad veejoad erinevaid värvilisi kujundeid, kord kõrgele taevasse paiskudes, siis jälle vaikselt ja hajusalt vastu maapinda vajudes, justkuid tuleleegid. Nad nagu tantsivad muusika taktis, kujutavad materialiseerunud meloodiat. Oh, minusugusele romantikule oli see unustamatu õhtu! Vaatasin ära kolm etendust, esimene oli klassikalise muusika järgi, teine, kõige lahedam, oli tuntud ja armastatud vanakooli poplugude järgi ja kolmas jälle klassikalise muusika järgi. Inimesi oli vaatama kogunenud sadu.

Parc Montjuici külastuse ajal aga komistasin juhuslikult Joan Miró muuseumi otsa. Teadsin küll, et Fundacion de Joan Miró asub Barcelonas, aga kus täpselt, seda ma enam ei mäletanud. Astusin siis sisse ja mulle avanes unenäomaailm. Tõsiselt, ma olen Joan Miró suur fänn ja seisin peaaegu iga pildi ees, suu ammuli. Kõik need kujundid, need tähed, need jooned, need värvid minu silme ees, see oli väga kihvt. Hoone enda arhitektuurgi on märkimist väärt, valge, paljude liigenduste ja terrassidega, kust avanevad vaated kõigepealt kunstniku skulptuuridele, mis päikse käes „praevad“ ja siis linnale.

Kogemata tegin pilti suurest seinavaibast, mille kunstnik tegi täpselt selle muuseumi tarvis, vaip oli oma neli meetrit kõrge ja nii värviline, et lapsepõlv tuli meelde. Pärast alles märkasin, et pildistamine on muidugi keelatud, totu nagu ma olen. Hiigelsuur pilt, kuhu oli peale kleebitud oma viis-kuus päris vihmavarju, oli ka seal olemas, rääkimata muudest kuulsatest taiestest.
Sain teada, et kunstniku lemmikmotiiv taevakehade ja naiste kõrval oli lind. Lind sellepärast, et ta on järgmine samm maalt taeva poole, ühendus meie maailma ja taevase maailma (kosmose) vahel. Kui nad lendavad, pole nende ümber midagi muud peale lõputu ilmaruumi. Muidugi, Miró linnud lendasid kõrgemale kui need linnud, keda me igapäevaselt ringi siblimas näeme :)

Kuna oli reede, siis Mariol algas nädalavahetus. Sõime poolest ööst õhtust ja läksime välja. Kell oli umbes üks öösel, Mario väitis, et ega siin varem ei mindagi kuhugi. Sõitsime autoga mööda öist linna, aknad lahti, kõlamas hea hispaaniakeelne punkrock. Mario kuulabki enamasti rocki ja punkrocki. Hah, hispaania muusika on ju palju muud kui armastusest nõretavad poplood! Muusika oli põhjas, öö oli soe ja Mario juhtis autot nagu jumal juhatas. Siin vist ei saagi teisiti. Sõitsime totaalsesse barriosse, linnaossa, mis paistis väga getolik ja läksime underground stiilis baari, mida Jaanika, sina juba tead – Hijos de Cain ehk Kaini pojad. Kain pole neil aga hoopiski käsitletud vennatapjana, vaid hoopis mässajana ühiskonna normide vastu. Baari seinal olid Hijos de Caini nimelise laulu sõnad, mida igaüks võis lugeda, ja mille point olo selles, et mässajad, Kaini pojad elavad edasi meie hulgas ja võitlevad meie eest. Seda laulu lastakse peo lõppedes igakord. Mario arvates on see koht täis lapsi, ehk siis 17-20-aastaseid, ta hakkas ikka heietama, et omal ajal oli see koht teistsugune ja ka temasugused „vanaisad“ võisid end seal suurepäraselt tunda. Mulle aga meeldis muusika, meeldisid sõnu täiest kõrist kaasa laulvad hispaanlased ja meeldis sangria. Sangria on selline punš, kuhu on lisatud punast veini, puuviljamahla, vahel ka puuvilju ja midagi kangemat – vodkat või brändit. Seda müüdi päris suures topsis, vist 700 milliliitrises. Mario hoiatas, et kui seda palju juua, võib pea valutama hakata. Pole ka mingi ime, sest erinevad alkoholid on seal segamini. Kuigi ta oli autoroolis, jõi ta pool topsi ise ära (alguses muidugi väitis, et ta ei joo suurt midagi, aga siin ei olda selle napsutamise ja rooliga üldse ranged, kuid üllataval kombel juhtub liiklusõnnetusi suhteliselt vähe). Enne, kui natuke pilti tegime, tormas Mario tualetti vaatama, kas ta soeng on ikka korras :D Kuna Hijos de Cain oli umbne, siis väga kaua me seal olla ei suutnud. Liiatigi suitsetati seal kõvasti, selgus, et siin enamasti on baarides suitsetamine lubatud. Fui, mäletan, kui Eestis veel selline asi oli, siis peale iga pidu sai haisetud nagu tuhatoos.

Varem oli Hijos de Caini nimi Come Mas ehk siis „Söö veel“. Hahaa.

Läksime edasi ühte teise underground pubisse, kus võtsime mõned õlled ja jälgisime rokipapasid, kes olid tulnud õhtut nautima. Üks oli väga kogukas ja kandis musta t-särki Marilyn Monroe pildiga. Stiil missugune. Kuna Mario teadis baariomanikku,tehti meile väiksed kangemad snapsud välja. Tantsisime ja nägin, et Mario oskab tantsida küll, ta kombineerib salsat iga muusikastiiliga päris osavalt.

Järgmisel päeval, laupäeval, käisime Mario vennal külas. Ta elab oma perega Barcelonast umbes 60-70 km Tarragona poole sõita, külas, mille nimi on Sant Jaume dels Domenys. Külas, mis on Eesti mõistes pigem alevik, seal elab umbes 1000 inimest. Võtsime Barcelona teisest otsast peale Mario õe ja ema ja läksimegi. Mario õde Laura on väga ilus, ta on 24-aastane ja lõpetab parajasti magistrikraadi võrdleva kirjandusteaduse alal. Peale selle on ta terve elu tegelenud erinevate stiilide tantsimisega, praegu alustas ta flamenkoga. Ema on jube jutukas, umbes kuuekümnene. Terve sõidu aja nad aina lobisesid, ma mõtlesin, kas nad vait ka olla suudavad. Sel hetkel mitte. Minuga räägiti ka palju, sain tunda end osana seltskonnast, hoolimata sellest, et nemad olid pere ja mina lihtsalt suvaline plika kuskilt külmalt maalt. Suhtlemise võti ongi see, et tuleb olla võimalikult huvitatud teiste inimeste eludest ja mitte hakata kohe ajama mina-olen-eestist-ja-see-on-nii-äge juttu. Mis siis, et nad räägivad kiiresti ja mul on arusaamisega tükk tegu. Osavõtlikku nägu oskab ju igaüks teha.

Mario ema näitas mulle ilget armi oma käel, ta oli aprillis randme juurest luu murdnud. Laura aga uuris, kas Jaanikal on uus eesti kallim ja milline ta on :) Jututeemaks oli ka hommikune sündmus Mario kodu juures, nimelt üritasid kaks araabia poissi ühe vanadaami käekotti pihta panna. Seda juhtub siin linnaosas kord kümne aasta jooksul, sest siin on enamasti rahulik ja kuritegevusest puutumata ümbrus. Siiski, kuni laupäeva hommikuni, kui olime toas ja läbi lahtise akna oli tänavalt kuulda hüsteerilist röökimist. Õnneks ei saanud poisid oma ülesandega hakkama ja põgenesid ruttu. Mario aga helistas kohe politseisse, et teatada, et siin ümbruskonnas on kaks kahtlast poissi, kel tuleb silm peal hoida. Kui nüüd veel varastamisest rääkida, siis eile kesklinnas maagilist purskkaevu vaatama minnes nägin vilksamisi üht poissi, kes valge naistekotiga välgukiirusel minema jooksis. Ta tundus kiire nagu gepard. Nad on välja õppinud, nagu näha. Õnneks on mu nahkkoti kinnitus selline, et ma ise ei saa ka vahel seda lahti. Kuigi nad võivad selle koti mul niisama keha ümbert lahti lõigata, hoian ikka kõvasti silma peal.

Kui külla sõitsime, nägin, et Barcelonalgi on oma Lasnamäe, kuhugi tuleb need miljon ja seitsesada tuhat inimest ju paigutada. Massiivsed majadeblokid ulatusid nii kaugele, kui silm seletas. Kui kiirteele jõudsime, siis nägin kaugemalt Montserrati kaljust mäge. Kui siia kunagi naasen, kavatsen seda kindlasti külastada.

Tore oli, et sain mõneks hetkeks suurlinnakeskkonnast välja, vaatama, kuidas elavad inimesed keskkonnas, kus ümberringi on vaid viinamarjaistandused, teed on kurvilised ja taamal sinetavad mäed. Mario vend Manuel (teda hüütakse Loloks) elab üsnagi suures majas oma naise Mercedese, 5-aastase poja Mario ja neljakuuse poja Daniga. Vanasti oli see maja pere suvekodu, kui Mario, Lolo ja Laura väiksed olid. Mario mängis kohalikus jalkameeskonnas ja sõitis rattaga naaberküladesse.

Terve pere kogunes elutuppa, väiksele Mariole toodi jalgpallurikleepse, mida ta asjalikult oma albumisse paigutas. Väiksem poeg magas kogu selle saga kestel nagu inglike. Mario oli mulle rääkinud, et ta vennanaine olla jõle võimukas, aga muidugi ei paistnud see põgusal kohtumisel silma. Vend oli ainult natuke väsinud näoga, ta on muide naaberkülas kooliõpetaja. Kooli lähevad lapsed siin juba 3-selt, alguses on muidugi väga leebe reziim, aga vaesekesed, kuhu jääb lapsepõlv?

Peale väiksest turgutust kohvi näol siirdus kogu pere küla jalgpalliväljakule, kus toimus kohaliku ja naaberküla meeskonna kohtumine. Mario ema jutustas mulle külaelust ja- ajaloost. Ta oli väga sümpaatne vana daam. Väljak oli kruusane, mitte rohuga kaetud. Tolmas tohutult, päike kõrvetas ja inimesed karjusid vaheldumisi katalaani ja hispaania keeles palluritele ergutusi. Naised eriti jalkast ei hoolinud, nemad vatrasid omavahel, lapsed süles või vankris. Ühesõnaga, matš oli hea võimalus, et näha sõpru. Mario rääkis, et see küla on tema õnneliku lapsepõlve sümbol. Majad olid heledavärvilised ja üsna uhked, aga selgus, et seal ei ela hoopiski mitte rikkad, vaid tavalised inimesed, kes tulevad ots otsaga kokku. Aga kuna ma tean, et Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, elavad seal siiski heal järjel inimesed. Küla keskel oli lahe kivikirik koos mõnusa platsikesega selle ees. Kuskilt ilmusid välja naabrite lapsed, eriti üks tüdruk, Paula, kes agaralt väikse Marioga kaasa jõlkus. Tüdruk oli väga suurte hammastega, pigem nagu lõunaameeriklase, mitte hispaanlase nägu. Vastasmaja inimesed olid tänavale katnud pika laua ja grillisid oma garaazi ees õhtusööki.

Käisime Marioga külale tiiru peale tegemas, natuke kaugemal oli järel varemeid rooma-aegsest asustusest. Maitsesime viinamarju otse põllult (seal piirkonnas nad ei pritsinud neid mürgiga, jumal tänatud) ja vaatasime, kuidas veoautokastides viinamarju vabrikusse viidi. Nägin, kuidas need suurde šahti kallati ja siis pudruks aeti, et mahla välja pressida. Kataloonias tehakse ju cavat, seda kuulsat šampust. Seda tehakse kolme sorti viinamarju segades, rääkis vabriku juures jalutav lastega isa, kes oli vist viinamarjaekspert. Kuigi laupäeval oli riigipüha, Kataloonia päev, töötasid mehed ikka, sest järgmine päev võis halb ilm olla rikkunud osa saagist. Riigipüha tõttu rippusid paljudest akendest välja Kataloonia lipud.
Jalutasime kohalikku surnuaeda, mis oli täpselt selline, nagu filmidest olin näinud –kivine, lage ja väheste puudega, kirstud seina sees plaatide taga.

Külast tagasi sõitnud, käisime korra Mario ema poolt läbi. Tema ja Laura elavad kõrge blokkmaja suures korteris, mille igast aknast nägi öist Barcelonat. Korter on suur, kunagi elasid nad seal terve perega, nüüd vaid kahekesi. Laura ja Mario ema näitasid mulle oma kodu ja kuuldes, et ma koeri kardan, panid oma väikse puudli moodi koeranässi rõdule kinni, kuigi poleks pidanud :D Vaene koerake hüppas seal üles-alla nagu kummipall, ta tahtis väga näha, mis me toas teeme :D Sain sõbraliku ja külalislahke suhtumise osaliseks, mulle öeldi, et kui tahan veelkord Barcelonasse tulla, siis nende juures saab ööbida – neil on lihtsalt niiii palju ruumi.

Jõudsime Marioga päris hilja koju, aga siiski läksime veel õhtul välja. Oli ju laupäevaõhtu. Läksime jälle Hijos de Caini, kuna Mario sõbrad tulid ka ja nad tahtsid sinna minna. Mario tahtis mind küll kuhugi uude kohta viia, aga jah :D Ta muretseb alatasa sellepärast, ega mul igav pole, see on temast kena. Kuigi valusalt lõikas hinge see, kui ta eile rannas olles rääkis, et ta oli end eestlannade seltskonnas (Jaanika, sina sinna alla ei käi, sa ju tead, et sa pole eestlane :D ) kõrvalejäetuna tundnud. Jah, mida me saame teha, et me oleme sellised… umbusklikumad,vaiksemad ja see jätab negatiivse mulje. Ta rääkis, et kui ta oleks Eesti president, prooviks ta inimeste suhtumist muuta. Ja seda räägib inimene, kel läks aastaid, et avastada endas huvi teiste riikide vastu PEALE Hispaania.

Käisime väljas koos Manolo ja Montsega. Ma nägin, kui särav ja kui õnnelik on Mario oma heade sõprade seltskonnas, veel elavam, kui ta tavaliselt on. Montse on Manolo pruut juba viis aastat, ta õpetab samuti väikseid lapsi. Mario avaldas mulle hiljem, et Montse on jube ebastabiilne ja väsitav oleks olla sellise naisega koos. No kaua võib oma jura ajada?? Minule tundus ta aga väga enesekindel ja otsekohene, aga ju oli see siis vaid välisilme, mis peitis haavatavat sisemust. Manolo ehk Manu aga töötab firmas, mis aitab teistel firmadel oma funktsiooni parandada. Tema paistis tagasihoidlikum. Tantsisime ja jõime jälle sangriat. Pärast pidu rääkisime juttu, Montse hakkas Marioga õiendama, et too pole mulle üldsegi veel niipalju rahvustoite tutvustanud, kui võiks. Minu käest uuris ta, kas meil Eestis Hispaania muusikat ka kuulatakse ja imestas, kuidas meil osasid neil nii kuulsaid artiste ei teata. Jah, Eestis üldiselt ei kuulata seda palju, aga MINA kuulan, seletasin pikalt-laialt. Üllatasin neid ka sellega, et ütlesin, et oskan salsat, bachatat ja merenguet. Ja Mario sai jälle piki pead, kui ta sõbrad kuulsid, et ta polnud mind veel salsat tantsima viinud. Kõike ka ei jõua ju!.

Läksime enne kojuminekut keset ööd churros’eid sööma. Ühe tänava ääres oli churroseputka, a la nagu Eestis on söögiplats või midagi :) Rahvas tšillis seal ja muudkui pugis, seda tegime meiegi.

Eile, pühapäeval käisime Marioga Barcelona rannas. Siin on kaheksa randa, rannajoon on mitu kilomeetrit pikk ja ranna taga laiuvad muidugi kõrghooned. Mario oli muidugi häiritud, et ta peab enne kontserdileminekut randa minema ja pärast duši all käima ja siis veel endale lõunat tegema, aga üksi ta mul siiski minna ei lasknud. Ta väitis, et päike pole praegu üldse tugev ja et enamasti septembris rannas ei käida (nad ju alustavad juba kevadkuudel), aga rand oli sellest hoolimata rahvast täis. Vesi oli üllatavalt puhas, põhja nägi selgesti, liiv oli samuti väga puhas. Käisime rannas, mis oli tüüpilisest turistirannast pisut kaugemal. Jah, päike polnud üldse tugev :D, aga ma kõrbesin näost täielikuks tomatiks. Seega ongi mul sobilik tomatikandmise rätikut peas hoida, vot sulle siis. Vesi oli soe ja mõnus, aga muidugi soolane, jalad helkisid paljudest soolakristallidest, mis olid sinna ladestunud. Mario läks varem koju oma ettevalmistusi tegema, mina jalutasin mööda rannajoont kesklinna poole. Igal pool oli mõnusaid rannabaare.

Oh, olen seda blogi kirjutanud juba mitu tundi. Aeg on midagi ette võtta oma viimase Barcelona-päevaga. Tsau, mu kallid!

Barcelona läbi minu silmade (ehk siis turist Maarja)

Olen kolm päeva Barcelonas olnud, aga tunne on, nagu oleksin eemal olnud nädalaid. Mario korteris olen vaikselt kodustumas, tean juba natuke, kus on asjad ja mida nt hommikuks süüa. Aga esimene päev, kui koos toidupoes käisime, oli küll selline tunne, et mitte kui midagi pole osta ja kõik on teises kohas ja teistmoodi, kui ma harjunud olen. Üldiselt on hea, et Mario on üsna tervislik, õhtuks salat ja puha. Kui ma siia elama jääksin, oleksin kaalujälgija :) Proovisin esimest korda gazpachot, külma tomatisuppi, aga see polnud isetehtud, hoopis paki sees. Oli selline vürtsine ja mittemidagiütlev, arvatavasti polnud see parimate killast.

Tean ka, et enne kella 11-t õhtul käib siin prügiauto kolistamas ja et öösiti võib keegi lambist tänaval laulda. Ilusti, kusjuures. Omaette fenomen on aga pensionäridest meestegrupid, kes parkides hängivad, rääkides poliitikast ja elust üldse, muidugi vahivad ka naisi. Kui nad just parajasti ei kogune, siis toovad nad oma lapselapsi koolist ära või mängivad petanque’i. Olen paari päevaga õppinud juurde hunniku uusi sõnu, millest on ainult hea meel, kuigi ainsad hispaanlased, kellega suhelnud olen, on Mario ja inimesed, kes on mulle teed juhatanud (kuna olen kohutav orienteeruja, Maarja ja kaart pole hea kooslus!). Olen teinud hunniku turistipilte, mis pole küll midagi erilist, aga vähemalt mõningase ülevaate nad annavad. Senine arvamus linnast on, et elada siin ei tahaks, liialt rahvarohke ja tolmune, vähe on hingamisruumi. Külastada võib aga küll, ma olen ütlemata õnnelik selle võimaluse üle, et saan siin olla!

Kuna Mario on iga päev õhtuni tööl, pean omapäi ringi käima, aga õhtuti siiski sööme koos, muidugi hispaania muusika saatel. Eile siis alustasin oma ringkäiku Barcelona vanalinnas. Metroo on siin päris hea liiklusvahend, rääkimata sellest, kui palju ta loodust säästab. Mõtlesin, mis tunne oleks olla metroorongi juht, kogu aeg pimeduses, nagu väike uruloom. Nii võib päevavalguse täitsa unustada!
(Mario näitas mulle just arvutist pilti, milline oli Barcelona aastal 1915, ainus kõrge ehitis oli Sagrada Familia, mis paistis kaugele merele ära kui üks õige ristiusu tempel. Linna ala oli palju väiksem, kortermaju oli vähe ja inimesed karjatasid oma kitsesid heinamaadel, mis praeguseks on täis ehitatud.)

Alustasin oma tuuri muidugi Plaςa de Catalunyalt, mis on üks põhiväljakuid. Sealt saab alguse la Rambla, Barcelona kuulsaim tänav, mis viib mereni välja, samuti Passeig de Gracia, mille ääres asuvad modernistliku arhitektuuri musternäited. Passeig on tänav, mille keskelt läheb puudega ääristatud suur allee jalakäijatele ja kahel pool seda sõidavad autod. Põhimõtteliselt siis promenaad. La Rambla oli samuti promenaad, mida täitis inimjõgi, turistide hord. Jah, ma olin ka üks „õnnelik“ osake selles meres, turist nagu teisedki. Siiski oli kuidagi piinlik oma fotokat välja tirida. Ei taha nagu hästi tunnistada, et mina olen samuti üks neist ringitõmblejatest :D Muide, venelasi on siin üllatavalt palju. La Rambla on jaotatud mitmeks osaks, nt Lillede Rambla (kus vanasti käisid inspiratsiooni kogumas intellektuaalid ja kus müüakse tuhandete viisi lilli) ja Rambla del Mar, mis on uus tänavapikendus, sild, mis ulatub Vahemerele. Iga nurga peal olid tänavanäitlejad ja miimid. Päris raske töö võib olla terve päeva paigal seista ühes kostüümis ja skulptuuri teeselda. Eredamalt paistis silma kollase värviga ülevalatud naine kollasel jalgrattal. Nagu techno-mesilane :) Kuna mul oli Mario antud teatmik kaasas (oh, need juhised, mis talt olen saanud, on tõesti palju abiks olnud, eriti ühistranspordi osas), siis teadsin, et kusagil varjatult peab olema Bosc de Hades, kohvik, mis tasub külastamist. Kui sinna sisse astusin, oli see kui mõnus vaheldus rahvamassis ujumisele – kohvik oli kui hämar muinasjutumets, hubane ja müstiline. Ma pole varem oma elus näinud nii hea atmosfääriga kohvikut. Oligi tunne, et oled sattunud haldjatemaale, kus kõik on võimalik. Ja siis tuled sealt haldjatemaalt välja ja näed moslemist naist, kerjust, kes tundub nagu oleks ta poolest kehast sillutise sisse vajunud. Tegelt polnud tal jalgu.

Rambla ääres oli teiste hulgas vahakujude muuseum ja erootikamuuseum, kuid esialgu ma sinna sisse ei astunud, tahtsin pigem ringi patseerides ümbruskonnast ülevaatlikumat pilti saada. Patseerimine maksis mulle muidugi kätte õhtuse jalavalu näol.
La Ramblalt põrkasin korra veel Gooti kvartalisse, mis on Barcelona vanemaid linnaosi. Nägin ära Barcelona katedraali, mis oli tüüpiline gooti kirik. Hoopis rohkem meeldisid mulle katedraali ees flamenkomuusikat mängivad tänavamuusikud. Jõudsin just vaimustuda, kui järgmise nurga taga mängis üks neiu tšellot! Väga ilusasti mängis. Muidugi on siis lisaks tänavamuusikutele hulgaliselt araablasi, kes üritavad maha parseldada võltsfirmamärgiga tooteid ja muud pudipadi. Metrooski üritasid ühed mind piirata, aga põgenesin ruttu.

La Rambla lõpus asub kõrge Kolumbuse monument, mees näitab nimetissõrmega kuhugi kaugemale, ju vist lääne poole, sinna, kus asub Ameerika. Ühe video järgi, mida ülikoolis nägin, oli Kolumbus katalaan. Jahaaa, ega tema nagunii seda maad esimesena ei avastanud, oli ta katalaan või kes tahes. Katalaanidest rääkides – hea, et natuke seda keelt õppisin, siin on ju tänavasildid katalaani keeles, samuti metroopeatused. Ka inimesed lobisevad tänaval tihtipeale selles keeles. Mariogi räägib seda vabalt. See on nii tore, kui palju nad siin omavahel suhtlevad, kui sa lihtsalt lähed oma sõbra baarist mööda, hüppad lihtsalt korra läbi, et talle öelda tere ja seda, et lähed poodi vms. Tänaval jalutades tervitavad mõned mindki. Tervitan rõõmsalt vastu ja mõtlen, et punane pea ei peida veel õnneks heledat verd.

Kolumbuse monumendi juurest avanes vaade Vahemerele ja samuti Montjüici mäele. Barcelona ongi ümbritsetud mägede ja merega. Meri oli niiiiiii sinine, jahte oli sadamas nii palju ja kõnnitee viis piki mereäärt aina kaugemale palmide alla. Üks mees lamas kõhuli Rambla del Mar´i sillal ja kirjutas luuletusi. Ta luges neid iseendale kõva häälega ette. Jalutasin mere äärt pidi edasi, olin parajasti jõudnud Palau del Mar’i juurde, ehk siis Merepalee juurde, kus peaks tegutsema ajaloomuuseum, kui tundsin, et mu nägu hakkab ära kõrbema. Ja sel hetkel tuli üks keskealine mees rääkima, et mul olla nii huvitavat värvi silmad, et ta lihtsalt ei saa minust niisama mööda minna. Ta ütles, et ma olla ainult näost jube punane, kas mul päikesekreemi pole? Siis tundsin, et olen tõepoolest Hispaaniasse kohale jõudnud :)

Järgmine peatuskoht oli Parc de la Ciutadella, mis oli kui värske õhu puhang pärast lärmakaid tänavaid. Kusjuures, autojuhid ei peatu mõnikord isegi siis, kui jalakäijal on roheline. Inimesed lähevad üle tee tihtipeale punasega. Elagu tagurpidimaailm! :) Parc de la Ciutadella on linna suurim „rohelus“, seal on rahulik keskkond spordi tegemiseks, jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Seal asub üks vana kindlus ja suur kivist kasvuhoone puu-või metallribidest katusega. Barcelonas oli 1888.aastal ju maailmanäitus ja too hoone oli üks paviljone. Seal sees kasvasid… üllatus-üllatus … erinevat liiki palmid :D Üldsegi on Ciutadella park liigrohke, põõsastes vidistasid erinevat tüüpi linnukesed ja paljud taimedki olid varustatud tutvustavate kirjadega. Pargi põhivaatamisväärsus on aga purskkaevude kompleks, mis on noore Antonio Gaudí planeeritud. See asub täpselt väikese järvekese ääres, kus saab paatidega aerutada. Peale purskkaevunduse leiab järve äärest ka hiigelmammuti. Mario jutu järgi on see mammut seal olnud rohkem, kui tema on elanud, seega kõvasti üle 30 aasta.

Ciutadella pargi lähedal on hiiglaslik triumfikaar, milleni viib kaunis palmiallee. Triumfikaar oli 1888.aasta maailmanäituse peavärav, selleks ta ehitatigi. Mis siis, et polnud rooma-aegne, võimas oli ikkagi. Jalutasin triumfikaare juurest tagasi Plaςa de Catalunyale, põigates korra sisse ühte kohvikusse, kus peremees tuli kohe lahkelt küsima, mida soovin. Hea on niiviisi hispaania keelt praktiseerida, kuigi vahel kukub see jõle puiselt välja. Selle asemel, et aeglaselt ja rahulikult rääkida, tahan kohe kõike kiiresti välja öelda ja siis läheb asi sassi nagu pudru ja kapsad! Mario ütles, et selle hea keelebaasiga, mis mul praegu on, peaks ma aasta jooksul kõrge taseme omandama. Loodetavasti see nii ka läheb!

Seadsin oma sammud Passeig de Gracia äärde, vaatama, millised need Gaudí üllitised siis ka välja näevad. Sellest on mul ainult kahju, et ta trammi alla jäi. Üllitised olid ilusad: Casa Amatller ja Casa Batllo. Esimene oli erakätes, teises oli muuseum, mis oli nii kallis, et kole, 17 eurot. Imetlesin neid hooneid niisama väljast ja kuidagi kerge ja hea tunne tuli hinge. Sest ausalt, pole üldse lihtne kodust nii kauaks eemale minna, olgu Barcelona nii vinge kui tahes. Ja kõik, kes te seda loete, teate ju, et ma pole teid unustanud, ma mõtlen teie peale! Casa Batllo oli väga kaunis, GaudÍ visioon maa peal realiseerunud paradiisist. Tahtis ta ju oma loomingus olla harmoonilise looduse vormidest inspireeritud. Lainelised vormid, värviline, mosaiikne fassaad ja rõdud, mis näisid olevat maalitud kui plastiliinist! Peale selle olid fassaadil naljakad mummud, mis tundusid olevat kui pealekleebitud klaasringid.

Casa Mila ehk La Pedrera polnud aga üldsegi nii huvitav, selline pehmete joontega majakolakas, mille rõduvõrestikud äratasid õõvastust. Siiski on märkimisväärne, et nad neid ehitisi on suutnud ligi sajandi korralikuna hoida, Gaudi konstrueeris nad ju 20.sajandi alguses. Puhasta neid alatasa tänavatolmust ja poleeri mosaiike, mis fassaadi katavad… vähemalt mõnedel inimestel on tööd :)

Sagrada Familia aga oli väga tolmune, ega keegi ei jaksagi ju seda mürakat puhastada. Jõudsin selle maailmakuulsa kiriku juurde üsnagi tüdinuna, kuna eksisin täiesti ära, avenüüd ja promenaadid ajasid mind täiesti segadusse. Läksin mitu korda valesti, kuigi kaart oli ees :P Lõpuks kohale jõudes leidsin, et videotes ja piltidel on kirik ilusam kui päriselt, pelgalt sellepärast, et need annavad ehitisest ja selle detailidest suurema ülevaate, kui mina seda oma 167-e sentimeetri kõrguselt eales teha suudaks. Apostlite kujud olid tolmunud, samuti kiri Sanctus ehk siis „püha“, mida võis leida peaaegu iga torni küljest. Arhitektuuriline lahendus oli austustäratav küll, detailirohke nagu emake Loodus ise, aga siiski mitte midagi, mis oleks kustumatut muljet avaldanud.

Mario kodu lähedal on mõnus puuviljapood, ostsin siit nektariine, mis olid imehead. Samuti on siin lähedal kino, hulganisti väliterrasse, kus saab drinki võtta, ja kaugemal vist isegi jalgpallistaadion, kui ma ei eksi. Eile öösel, kui jalutamas käisin, oli sealt kuulda vaimustatud röökimist. Kui nüüd veel mängudest rääkida, siis Hispaania kaotas eile korvpallimängus Serbiale, keerates metsa oma võimaluse maailmameistrivõistlustel (kui ma nüüd ei eksi) edasisse vooru pääseda. Nad olid eduseisus, kui viimasel hetkel tehti kole prohmakas. Mario oli muidugi südamest nördinud. Peale selle oli ta veendunud, et eksin kindlasti ära, kui pimedas jalutama lähen, aga kaasa ta ei tahtnud ítulla (peale õhtusööki jalutama, mis mõttes?). Öine laternavalgus on aga minu lemmik, seega ei eksinud ma kohe üldsegi mitte.

Kino koha pealt veel niipalju, et kolmapäevad on Barcelonas kõige odavamad päevad kinos vegeteerimiseks. See seletab, miks ma Passeig de Gracial asuva kino juures nägin ülipikas järjekorras seismas tervet karja energilisi kohalikke.

Tänasesse plaani jäid Parc Güell ja Picasso muuseum. Plaanisin ka randa jõuda, kuid ilm kiskus pilviseks ja tuulisemaks, umbes 25 kraadi ringi. Ööselgi oli natuke jahedam magada. Mario soovitas mul küll Güelli parki bussiga minna, kuid otsustasin metroo kasuks, tunnen end sellega sõites kuidagi mugavalt. Kolm korda võite arvata, kas eksisin ära, kui metroojaamast parki tahtsin minna :) Muidugi eksisin, teed küsisin kohalikelt vanaemadelt, kes ostukottidega kodu poole jalutasid. Kuna nad oma nõuandeid väga kiires ja ebaselges keeles mulle ette ladusid - ise takka kiites, et küll sa, kullake, selle juba ruttu üles leiad, mis siis, et tänavad on natuke segadusseajavalt risti-rästi – olin ma järgmisel tänavanurgal veel suuremas segaduses. Lõpuks ühed ehitusmehed seletasid korralikult ära, kuhu minema pean, avaldades kahetsust, et nad ei saa minuga kaasa tulla.

Park asub mäe otsas, Gaudí konstrueeris ta krahv Eusebi Güelli tellimusel ja sellest pidi alguses saama majadekompleks, inimestele elamiseks. Siiski sai sellest linnapark, kus loodus põimub loodust imiteeriva arhitektuuriga. Pargist avaneb hingemattev vaade kogu Barcelonale ja teda ümbritsevatele mägedele. Vahemeri sillerdab kauguses. Park hõlmab 15 ha maa-ala, ta on täis käänulisi jalutusteid, voolujoonelisi paljude sammastega viadukte(mis meenutavad mulle millegipärast Tarzanite tarvis mõeldud ronimisrägastikke), seal on Gaudí majamuusem ja kaunid mosaiikidega majad, mis näivad olevat tehtud maiustustest nagu Hansu ja Grethe muinasjutus. Lisaks 80 sambaga vabaõhusaal, hiiglaslike linnupesi meenutavad konstruktsioonid ja vaateterrass, mida ääristavad mosaiikidega kaunistatud looklevad pingid. Pargi kõrgeim punkt on väike megaliitilist stiili küngas, mille otsas on kolm risti. Selle künka otsa roninud, haaras mind kõrgusekartus, kohekohe oli tunne, et kukun alla suurlinna sisse :D Tänavamuusika oli isegi siin - ühe sammaskäigu all mängiti mandoliini. Sain lõppkokkuvõttes vinge elamuse. Kuigi, sain ka petta, maksin neli eurot, et näha kunstniku majamuuseumi, mis oli puhas saast. Mõned voodid ja toolid ja vannituba, mitte midagi muud asjalikku. Mario oli unustanud öelda, et see muuseum on puhas mierda :) see tuli tal alles siis meelde, kui sellest juttu tegin.

Pargist tagasitulek oli ka omaette elamus, eksisin JÄLLE ära, läbi häda leidsin metroo üles, tänu üllatavalt hästi hispaania keelt rääkivatele vene turistidele. Taas linna jõudnud, otsustasin, et külastasn Picasso muuseumit, on ju Picasso Málagas sündinud ja Barcelonas pikka aega elanud. Muuseum oli ühes kõrvaltänavas ja muidugi ekslesin jälle tükk aega, jalad valutamas. Pilet oli odav, kuna olen alla 25-aastane. Näitus oli kunstniku kujunemislugu – alguses pisikesed maastikumaalid (ta isa oli kunstiprofessor ja avaldas pojale palju mõju), siis avangardistlikumad katsetused, mõjutused Pariisi koolkondadest. Sinine periood, inspireeritud Pariisi tumedatest öödest ja sellest, et tõde on alati valus ja sinine on tõe ja valu ja kurbuse värv. Järgmisena roosa periood, kus kujutatud kui tsirkusest väljahüpanud tegelasi – eriti üks vinge kübara ja lehvidega kostüümiga noor naine – oh, see oli alles värviline ja edev pilt! Naisel oli üks silm kustunuks, üks säravaks maalitud.
Kubistlikust ja seega kõige picassolikumast perioodist oli aga välja pandud vaid Velazqueze „Õuedaamide“ interpretatsioonid. Ehk siis Velazquez Picasso moodi. See oli väga kihvt, eriti videopresentatsioon, mis näitas kordamööda originaalmaali figuure ja siis Picasso käsitlust neist, aga siiski natuke kahju, et polnud eksponeeritud kunstniku kuulsamaid töid. Kus on siis „Guernica“ ja tema erinevatest olmematerjalidest kokkuklopsitud skulptuurid? Hispaania on ometi Picasso sünnimaa, aga need teosed istuvad vist kusagil mujal, kuulsamas muuseumis, kui seda on see kõrvaline Barcelonas asuv hoone.

Keraamikast olid välja pandud Picasso kujundatud taldrikud. Isegi taldrikud saavad olla kubistlikus stiilis, jaa :D Ja sellest ei teadnud ma midagi, et Picassol oli nii suur südamesõber nagu Jaume Sabartѐs, kellest ta maalis naljaka portree, kus näo osad on hoopis teistes kohtades, kus nad olema peaksid. Hahaa, aga ma arvan, et kubism ongi selline, mis näitab inimest eri osadeks lahtivõetuna ning annab seega mingi anonüümsuse, tundmatuse.

Mario üritas mulle seletada, et hispaania televisioon pole tegelikult nii veider, kui tundub. Ta vaatab nimelt sagedasti ühte show-programmi, mis on kui improviseeritud komejant. Täna näiteks läks ühel selle saate lauljal otse-eetris mikrofon katki ja talle toodi uus mikrofon. Mitte, et kaamera oleks seal ajal teist pilti näidanud või midagi :D

Kuidas ma kohale jõudsin...

Pühkisin Eestimaa tolmu jalgelt 7.septembri varahommikul. M tuli mulle koju järgi ja transportis minu ja mu pere lennujaama. Vanemad sabistasid hirmsasti. Astrid ja Arno tulid mind saatma, samuti Kaia, kes kella kolmese bussiga Tartust spetsiaalselt kohale sõitis! Viimasel hetkel ilmus välja Kadri. Avastasin, et mul on palju inimesi, kes mind armastavad, see võttis südame alt soojaks. Väga palju ma pisaraid ei valanudki, kui lennukisse jõudsin, siis oli vast kõige kurvem.

Copenhageni lennujaamas istusin ühe tädikese läheduses, kes rääkis ma-ei-tea-mis aktsendiga hispaania keelt. Kahjuks läks ta enne minema, kui juttu alustada jõudsin :P Ja siis selgus, et kuna prantslased streigivad meeste pensioniea tõstmise tõttu, ei saa lennukid üle prantsuse õhuruumi lennata. See võttis tuju täiega alla, passisin Copenhagenis nagu hunnik õnnetust ligi viis tundi. Minuga samale lennule minevad kauboistiilis riietes naised tantsisid hoogsalt line-tantsu. Mõned pildistasid neid. Vähemalt oskasid aega veeta.

Kui lõpuks lennukiga Hispaania kohale jõudsin, siis tundsin kummalist tunnet. Kas ma mitte und ei näe, küsisin endalt, ja näpistasin end :) Esimesena jäid silma küll Barcelona petrooleumitünnid, milles polnud midagi romantilist. Ja naljakas, et nad kasvatavad siin põhimõtteliselt lennujaama kõrval põllukultuure - kes küll sellist saastatud viljasaaki korjata tahaks? Maandumisel purssis Taani stjuuardess kahtlast hispaania keelt. Vaatasin lennukiaknast, kas lodev rastadega noormees ikka minu kohvri ka käru peale paneb. Pani küll, jee. Kuigi pärast sai seda kaua aega oodata, osa rahvast sai oma kohvrid lindilt kätte, osa mitte, mina nende hulgas. Ühed eesti tüdrukud, kes ka suvitama olid tulnud, käisid õiendamas. Selgus, et lõngus oli end lihtsalt pikka aega telefoniga rääkima unustanud.

Barcelonas on seni suurim lennujaam, mida näinud olen. Itaalia-reisist juba tuttav lämbe õhk võttis vastu kõiki reisijaid. Lennujaama ees kasvasid palmid ja taamal sinetasid mäed. Olen vist tõesti lõunamaal, jõudis mulle pärale. Järgmine ülesanne oli üles leida rongijaam, küsisin ühe härrasmehe käest, aga see ei teadnud ei ööd ega mütsi. Kohver oli raske ja kodinaid oli palju, tüütu oli neil silma peal hoida, et midagi pihta ei pandaks. Lõpuks rongijaama jõudes olin higine ja veelkord higine. Rong läks puupüsti täis ja kui siis oli veel hunnik (saksa) turiste oma keeles lobisemas, siis metroo peale minnes kuulsin ainult hispaania keelt. See oli hea tunne. Minu kõrval istuv papi luges lehte, lugesin ka natuke. Üle vaguni istuvad teismelised vahtisid mind arvustavalt.
Häiriv oli see, et osades metroopeatustes polnud eskalaatorit ja pidin oma 26 kilo asju treppidest üles ja alla tirima.

Jõudsin baari juurde, kust pidin küsima Mario koduvõtme, baari boss Jaume (või hispaaniapäraselt Jaime) on ta sõber, läksin sisse ja võtsin võtme, kuid maja nr 5 ust mul avada ei õnnestunud. Kohmetuna läksin siis baari tagasi ja teatasin, et ei saa ust lahti. Üks naine tuli siis mulle appi ja siis selguski, et olin tänavaga eksinud. Mina ja minu orienteerumisoskused :D Küsisime veel altnaabrilt, ühelt toredalt tädikeselt üle, kas Mario ikka elab seal. Tädike vastas, et jajaa, see ilus poisu elab seal üleval.

Mario uksest sisse astudes ootas mind kiri ja nagu hiljem selgus, ka silt seinal eesti lipu ja kirjaga „Tere tulemast!“ Algul ma seda tähele ei pannudki. Varsti tuli Mario koju, ta soeng oli kuidagi rohkem lokkis kui siis, kui viimati nägime. Rääkisime palju, õigemini tema rääkis ja mina purssisin oma hispaania keelt. See on häiriv, kui sul on nii palju mõtteid peas, aga keel, milles sa neid öelda tahad, pole veel nii suus, et saaks enda olemust ja seisukohti asjalikult ja originaalselt väljendada.

Mariol on kolmetoaline korter, lisaks veel rõdu, mis avaneb pisikesse siseõuekesse, mille kohta öeldakse patio de luz. Minu toaks sai ruum, mis on totaalselt pühendatud Mario lemmikmeeskonnale Espanyolile. Pildid, taldrikud, kellad, isegi üks sinine pehme süda Espanyoli logoga…! Oh seda jalkahullust! Õhtul tuli telekast Hispaania-Argentiina mäng ja Mario karjus kogu aeg „Oleeee!“ ja „Que lástima!“ ja muid hüüatusi, mis kirjeldasid kas rõõmu või pettumust. Ta ütles, et ta teab, et jalgpall on üldjoontes tobedus, aga hobina on ta ometigi hea. Ta on ise samuti palju aastaid jalgpalli mänginud, aga sellest ajast peale, kui ta otsustas ilusaks poisiks hakata, ta enam seda ei tee. Jah, kunagi oli ta ülekaaluline ja jalgpall ei aidanud tal üldse millegipärast kaalust alla võtta. Võib-olla sellepärast, et ta aina rämpstoitu pugis. Igatahes nüüd sööb ta tervislikult, õhtuti näiteks enamasti salatit ja aedvilja. Tuunikala on samuti tema lemmik. Kaaluprobleem on tal aga tugevasti hinges: „Maarja, kuidas sa aru ei saa, et ei mingit praetud kartulit õhtul, ma lähen kohe uuesti paksuks,“ seletas ta.

Toas nad muidugi jalanõudeta ei käi, sellega ma pole üldsegi harjunud.
Mario rääkis mulle pikalt-laialt Barcelonast üldiselt, mul on isegi nüüd teatmik koos linnakaardiga, sest enamasti pean ikka omapäi ringi käima, tema on ju tööl. Ta on telekommunikatsiooni insener, kes sõidab autoga mööda Katalooniat ringi ja näiteks lahendab probleeme, mis inimestel on antennidega vms. Ja samas ka uurib, kuidas võiks antud kohas inimeste kommunikatsioonivõimalusi parandada.

Õnneks meeldis talle väga minu toodud eesti lipuga külmkapimagnet. Ta tahtis seda magnetit oma kogu jaoks, aga kui ta Eestis käis, ta seda osta ei jõudnud. See polnud küll täpselt see magnet, mis ta tahtis (ta saatis mulle e-poe lingi meiliga, et vot sealt täpselt seda ma tahan :P ), hoopis Põlvast ostetud, aga sobis talle küll. Tõin lisaks purgi eesti mett, aga see jääb tal arvatavasti kappi tolmuma, kuna mett ta eriti ei tarbi, vaid valusa kurgu puhul. Kuuldes, et mina vahel mett niisama purgist lusikaga söön, oli ta hämmeldunud.