Võite kolm korda arvata, mis toimub. Ma olen Hispaanias ja olen külmetunud, hahaa :D Väljas on 26 kraadi sooja ja ma tunnen end nagu täielik saast. Kuid vähemalt on mul nüüd aega blogi kirjutada. Oma vabanduseks ma pean ütlema, et ma tõesti ei tea, kuidas end siin riidesse panna – hommikud, kui kooli lähen, on väga jahedad, aga mida päeva poole, seda soojemaks läheb. Ülikoolis tõmbab osades kohtades tuul, nii et tarvis oleks mõnusat sügismantlit, teistes kohtades on jälle nii palav, et ajaks kohe kõik riided seljast maha. Ise kahtlustan, et see eelmise nädala cierzo tegi oma töö mu vihmast märgadel jalgadel.
Õnneks on siin Pauline, kes mind lahkelt ravimitega varustab, ja lubab mulle kõik edasi anda, mis täna erasmuslaste esimesel suurel peol ja teisel suurel infotunnil (kus räägitakse igasugu põnevatest asjadest, mida üks erasmuslane saab siin ette võtta) toimub.
Kool on alanud ja mul on palju mõtteid peas. Kole lugu on see, et kõik need ained, mida ma EI PEA võtma, on palju huvitavamad kui mu kohustuslikud keele- ja kirjanduse ained, mida tahan pärast Tartusse üle kanda. Kaks kunstiajaloo kursust nt – hispaania kunst vana- ja keskajal ja hispaania kunst uusajal – sümpatiseerivad mulle väga. Viimast annab pihv, kes on umbes 6 aastat vanem kui mina. Mainin seda sellepärast, et enamus mu õppejõudusid on mehed, prillidega, kahtlaste ja vähem kahtlaste naljadega, habetunud ja vanemas keskeas. Loenguid peavad enamus neist aeglaselt juttu ette lugedes/dikteerides, ja kogu auditoorium kribib maha kirjutada nagu hull, sõna-sõnalt. Alles küsiti minult, miks ma kõike üks ühele ei konspekteeri, hahaa, sellepärast, et ma ei näe sellel mehaanilisusel üldse mõtet, pigem kuulata ära, mis õppejõud ütleb ja siis teha väike märksõnaline kokkuvõte. Seega konspekteerimiskultuur on siin päris konservatiivne, nagu ka loenguruumid, kus on kriiditahvlid, kiviaegsed arvutid ja isegi masinad diapositiivide jaoks. Tõepoolest, käisin huvi pärast ühes loengus, mis käsitles islami kunsti, klass oli pime nagu rebaseurg ja õppejõud kommenteeris oma laua tagant alatasa: „Vahetage diapositiivi!“ Mul oli selline tunne, nagu oleksin aastas 1980.
Ained jagunevad kaheks: need, mis kestavad ühe semestri ja need, mis kestavad terve aasta. Aastased on kõige karmimad, suvel toimub terve aasta materjali peale kogukas eksam, vahepeal tuleb muidugi vorpida igasugu analüüse ja esseesid. Aastastest võtan nt hispaania keskaegse ajaloo, mis saab olema päris pingutustnõudev, sest püsivalt õppejõu jutule keskenduda on päris suur väljakutse. Loengud kestavad tund aega ja nende vahel pole ühtegi ametlikku vaba minutit – kui üks loeng lõpeb, peab elu eest tormama teise loengusse kuhugi teise majja, saamata isegi peldikus käia, kuna sel juhul võib lihtsalt lootusetult hiljaks jääda. Esimene koolinädal aga tundub üsnagi mittemidagiütlev, tunniajaste loengute jooksul on õppejõud lihtsalt jõudnud natuke kommenteerida kohustuslikku kirjandust ja palun väga, ongi aeg otsas. Arvestades ka muidugi seda, et mõned alustavad loengut üldsegi hilinemisega, mis on erinevate õppehoonete vahel tormavale tudengile päris tervitatav nähtus.
Erasmuslasi on palju hirmutatud, et keeletase peab olema kõrge. Tänagi kommenteeris üks õppejõud, et kuna me hakkame analüüsima keskaegseid hispaaniakeelseid rüütliromaane, on vaja mõista arhailist keelt, ja seega on erasmuslastel arvatavasti piss püksis. Siis mainis ta, et see pole ähvardus, pigem tahab ta, et me järele mõtleks, kas ikka tahame seda ainet võtta. Jumal tänatud, et ma selle Quijote suvel läbi lugesin!
Inimestest. Hispaania filoloogia loengutes on enamus erasmuslased. Kohalike hulgas pole see eriala üldsegi popp, hoopis välismaalased tulevad siia eksootikat otsima. Eksootikat on aga, ütleme ausalt, üsna vähe, pigem on ootab neid ees nt hardcore keeleteadus. Mõelda vaid, juba eestigi keeles on seda teoreetilist osa raske kuulata! Prantslasi on siin lausa metsikult, iga kord panen puusse, kui lähen kellegagi rääkima, arvates, et ta on hispaanlane, ja siis selgub, et ta on hoopis prantslane. Hispaanlastega puutun enam kokku oma kunstiajaloo loengutes, olen sealsete inimestega juba juttu rääkinud. Vega, tüdruk, kes elab Terueli kandis, Zaragozast 50 km lõuna poole sõita, tundus neist kõige toredam. Võib-olla selepärast, et tema on samuti ülikoolis uus, nimelt esimesel kursusel. Nimetamata ei saa jätta ka ühte lokkisjuukselist rõõmurulli, kelle nime ma enam ei mäleta. Igatahes, mõned hispaanlased on abivalmid, mõned jälle vaatavad ülevalt alla, a la kes sina selline veel oled. Aga nende pärast ma pead ei vaeva. Leidsin isegi ühe tuttava näo, kirjandusprofessori, kes kevadel meile Tartus loengut pidamas käis. Tundsin ta ära tema punase raamiga prillide pärast. Tore oli kuulda, kuidas keegi räägib, et tahaks Tartusse kord eluski tagasi sõita. Võib-olla aga ütles ta seda lihtsalt moe pärast, sest ausalt, ega me tollal keegi eriti ta loengut ei kuulanud, see oli lihtsalt niivõrd „kõrge klass“ , me ei saanud ju suurt pihtagi.
Praegune ajagraafik on selline, et esmaspäevast kolmapäevani on üheksast üheni loengud ja siis õhtuti veel viiest seitsmeni (need lahedad kunstiajaloo omad!) , neljapäeviti ja reedeti on üks loeng, see rüütliromaanide analüüsimine. Mõtlesin juba hooga, et mul on ju nüüd jalgratas, millega nädala sees oma vabu hetki sisustada, aga rattapoes selgus täna, et see ratas on juba nii vana, et selle parandamine läheb kallimaks kui uue ostmine. Sain ühe mitukümmend aastat vana punase jalgratta endale kasutamiseks, tingimusel, et selle remonti viin, aga nüüd pean ta sama targalt omanikule tagasi viima ja ütlema, et ta säilitaks seda nagu uunikumi, sest muud ei ole tõesti peale hakata. Raisk. Meil on siin nii palju treppe, millest selle kolakaga tuli üles ja alla ronida, ja siis ütlevad nad, et seda ei ole mõtet parandada! Palju õnne!
Ratta sain mehelt, kelle nimi on Alexander, seesama, kes mind tol reedel enda järele ootama jättis. Pühapäeval ilmus ta siiski kohale, käisime ühes inglise stiilis baaris (jaah, neid on siin ka ikka nagu seeni vihma ajal) aega veetmas. Tal oli kaasas ka sõber(aga mitte pruut), naine nimega Noelia, kes on Pakistanis sündinud, aga hispaania vanemate poolt adopteeritud. Hispaania keelt räägib ta kiiresti ja hästi, mingit sidet oma kodumaaga ta ei tunne, oli ta ju alles imik, kui ta sealt ära viidi. Ainus tõend tema päritolust on näokuju ja nahavärv. Ta õpetab lastele inglise keelt (jah, jälle õpetajad, Alex on samuti põhikooli õpetaja) ja vabal ajal tegeleb igasugu ekstreemsustega, nt sõidab Püreneedes kajakkide ja parvedega ringi, käib suusatamas ja reisib. Hiljuti käis Norras ja Rootsis, millest ta rääkis säravail silmil. Alex aga on selline pisut stoilisem tüüp, kel oma huvitavad interpretatsioonid maailma asjadest. Ta on omamoodi maailmapäästja, nt käis Kamerunis lastele kooliharidust andmas. Mõne külje pealt paistab ta selline ükskõikne pohhuist olevat, ma ise kahtlustan, et see on sellepärast, et ta seitse aastat kestnud suhe lõhki läks (jah, juba tean seda ka :P). Asi oli nimelt selles, et nad ostsid oma pruudiga korteri, aga pruudi isa oli hirmus konservatiiv, kes nõudis, et nad kohe abielluksid ja segas üldse nende elule lubamatul viisil vahele. Muidugi läks see suhe lõhki, kuna pihv oli oma isa mõju all. Alex aga ütles, et ta ei kurvasta, sest teab, et midagi asjalikku ootab teda nagunii veel ees ja et ta pühendub seni heade tegude tegemisele. Tuleb ainult osata näha suunavaid märke enda ümber ja asjade üle natuke järele mõelda. Eile, kui käisin ta juurest seda rattalobudikku toomas, saatis ta mind koju ja rääkis taaskord pikalt-laialt õnnest, sellest, kuidas inimesel on vaja vaid neid asju, millega ta saab teisi õnnelikuks teha, muu tuleb juba iseenesest. Millegipärast aga paneb mind tema missioonis kahtlema mingi ükskõikne joon. See, kes headusse usub, ei saa ju ükskõikne olla. Või on see lihtsalt pealispind? Muide, „The Secret’i“ nimelist raamatut ja filmi teatakse siin ka päris hästi. Sellest rääkis mulle kuuba vanaisa bussis ja sellest rääkisid ka Noelia ja Alex. Järelikult on see teooria ikka üsnagi mõjuv- see, et universum peegeldab sulle just need emotsioonid, millele sa oma peas voli annad. Kui mõtled negatiivselt, saadab universum sulle tagasi negatiivset, kui aga positiivset, siis saadab ta tagasi ka positiivset, ja sa saavutad, mida sa soovid. Võib-olla ainult natuke teisel kujul, kui sa alguses arvasid.
Õhtul, kui Noelia ja Alexiga väljas käisime, näitasid nad mulle veel Zaragoza tapade tsooni, seda, mille nimi on „El Tubo“ ja kus on parimad suupistekohad linnas. Peale selle nõudsid nad, et ma prooviks kalmaarivõileiba, mis on üks Zaragoza leivanumbreid. Oli suur võileib, mis maitses nagu … kalmaar. Harjumatu maitsega. Ja enne kojuminekut avastasime ühe laheda kõrvalise välikorvpalliväljaku, mis oli üleni grafitiga kaetud. Oli juba pime ja tulede valguses paistis see väljak nagu mingi Chicago metroopeatusena. Alex elab küll linnast mitukümmend kilomeetrit väljas, aga nädala sees, kui ta Zaragozas koolis töötab, elab ta ema juures, linnaosas, mille nimi on Magdalena, sealt leidsimegi väljaku.
Ja teine asi, mida teada sain, on see, et Alex leiab alatasa tänavalt midagi taaskasutatavat. Sel õhtul, kui me väljas käisime, leidis ta täiesti korras paberimapid, mis inimesed olid tänavale toonud, et prügiauto nad ära viiks. Ja kui ma ratast toomas käisin, siis leidis ta asjaliku kassi kraapimispuu koos mänguasjadega, mille ta endale koju viis, kindlas usus, et mõnel ta sõbral läheb seda oma kiisu jaoks tarvis. Ei teagi, mida mõelda. Mõne inimese jaoks on alandav tänavalt asju üles korjata, teine aga teeb seda loovatel kaalutlustel.
Ülikooli lähedalt avastasin ükspäev hiigelsuure pargi. Selle nimi ongi Gran Parque ja see on hea võimalus teha tervisesporti (peaaegu iga muruplats oli täis lihaseid venitavaid spordigurusid) või niisama jalutada. Pargis on palju kauneid jalutusteid, pursskaevusid, üks pargikülg on kõrgem ja meenutab pisikest mäekülge, seal kasvavad männid. Kui sealt kõrgemast küljest üles ronida, avaneb vaade linnale. Küll mitte kesklinnale, aga kortermajadele. Õhtuti on see tuledes vaade üsna kaunis. Teisel pool mäekülge on pisike kontserdiväljak ja kõrgete hekkide ja puude vahel looklevad kruusateed. Jalutasin sinna parki peale loengute lõppu ja sain tuttavaks ühe füüsikuga, kes parajasti oma märkmeplokki inimesi joonistas. Justnimelt. Ta oli pooleldi poolakas, pooleldi inglane, Londonist. Ma pole varem ühelgi mehel näinud nii palju hambaid suus, kui tal oli, kui ta naeratas :D Muidu oleks võinud arvata, et ta on kohalik, aga liiga sinised silmad reetsid põhjapoolset päritolu. Rääkisime natuke erasmusest, ta oli aasta aega selle programmiga Itaalias olnud, ja siis natuke Shakespeare’ist. Ma soovitasin talle mõningaid hispaania luuletajaid ja mainisin, et kas ta tegi nalja, öeldes, et on füüsik. Ta ütles selle peale, et ta on kunstiliste kalduvustega füüsik :D Hahaa.
Pärast rääkisin veel ühe koeraga jalutava onkliga juttu, küsisin talt pargi kohta täpsemalt, milleks see ehitati jne. Onkel tegi mulle Zaragoza ajaloost pika ülevaate, nii et ma väsisin lausa ära. Lõpuks mainis ta, et ma räägin hästi hispaania keelt, kuigi olin saanud öelda vaid mõne lause stiilis „ahaa, väga huvitav“. Ainus asi, mis mulle korralikult meelde jäi, oli see, et Franco ajal (ja neid on siin olnud teatavasti kaks) nimetati kõik tänavad ja pargid ümber. Seesamune Gran Parque kandis nt hoopis Primo de Rivera nime, ta oli hispaania esimene diktaator ja kindral Franco suur eeskuju.
Järgmisel nädalal saab vast ülikooli end ära matrikuleerida. Pean küll mitu tundi järjekorras seisma, sest välistudengeid, kel vaja end kooli sisse kirjutada, on palju. Lõpetuseks, see, mis mulle siin nalja teeb, on see, et iga aine jaoks on vaja ära täita blankett oma nime, aadressi ja telefoninumbriga, samuti tuleb blanketile lisada foto. Siis on õppejõul kohe hea lihtne nime ja nägu kokku viia ja vajadusel tudengit kodust välja eksamile „peksta“ . :D
No comments:
Post a Comment