Kuidas ma kohale jõudsin...

Pühkisin Eestimaa tolmu jalgelt 7.septembri varahommikul. M tuli mulle koju järgi ja transportis minu ja mu pere lennujaama. Vanemad sabistasid hirmsasti. Astrid ja Arno tulid mind saatma, samuti Kaia, kes kella kolmese bussiga Tartust spetsiaalselt kohale sõitis! Viimasel hetkel ilmus välja Kadri. Avastasin, et mul on palju inimesi, kes mind armastavad, see võttis südame alt soojaks. Väga palju ma pisaraid ei valanudki, kui lennukisse jõudsin, siis oli vast kõige kurvem.

Copenhageni lennujaamas istusin ühe tädikese läheduses, kes rääkis ma-ei-tea-mis aktsendiga hispaania keelt. Kahjuks läks ta enne minema, kui juttu alustada jõudsin :P Ja siis selgus, et kuna prantslased streigivad meeste pensioniea tõstmise tõttu, ei saa lennukid üle prantsuse õhuruumi lennata. See võttis tuju täiega alla, passisin Copenhagenis nagu hunnik õnnetust ligi viis tundi. Minuga samale lennule minevad kauboistiilis riietes naised tantsisid hoogsalt line-tantsu. Mõned pildistasid neid. Vähemalt oskasid aega veeta.

Kui lõpuks lennukiga Hispaania kohale jõudsin, siis tundsin kummalist tunnet. Kas ma mitte und ei näe, küsisin endalt, ja näpistasin end :) Esimesena jäid silma küll Barcelona petrooleumitünnid, milles polnud midagi romantilist. Ja naljakas, et nad kasvatavad siin põhimõtteliselt lennujaama kõrval põllukultuure - kes küll sellist saastatud viljasaaki korjata tahaks? Maandumisel purssis Taani stjuuardess kahtlast hispaania keelt. Vaatasin lennukiaknast, kas lodev rastadega noormees ikka minu kohvri ka käru peale paneb. Pani küll, jee. Kuigi pärast sai seda kaua aega oodata, osa rahvast sai oma kohvrid lindilt kätte, osa mitte, mina nende hulgas. Ühed eesti tüdrukud, kes ka suvitama olid tulnud, käisid õiendamas. Selgus, et lõngus oli end lihtsalt pikka aega telefoniga rääkima unustanud.

Barcelonas on seni suurim lennujaam, mida näinud olen. Itaalia-reisist juba tuttav lämbe õhk võttis vastu kõiki reisijaid. Lennujaama ees kasvasid palmid ja taamal sinetasid mäed. Olen vist tõesti lõunamaal, jõudis mulle pärale. Järgmine ülesanne oli üles leida rongijaam, küsisin ühe härrasmehe käest, aga see ei teadnud ei ööd ega mütsi. Kohver oli raske ja kodinaid oli palju, tüütu oli neil silma peal hoida, et midagi pihta ei pandaks. Lõpuks rongijaama jõudes olin higine ja veelkord higine. Rong läks puupüsti täis ja kui siis oli veel hunnik (saksa) turiste oma keeles lobisemas, siis metroo peale minnes kuulsin ainult hispaania keelt. See oli hea tunne. Minu kõrval istuv papi luges lehte, lugesin ka natuke. Üle vaguni istuvad teismelised vahtisid mind arvustavalt.
Häiriv oli see, et osades metroopeatustes polnud eskalaatorit ja pidin oma 26 kilo asju treppidest üles ja alla tirima.

Jõudsin baari juurde, kust pidin küsima Mario koduvõtme, baari boss Jaume (või hispaaniapäraselt Jaime) on ta sõber, läksin sisse ja võtsin võtme, kuid maja nr 5 ust mul avada ei õnnestunud. Kohmetuna läksin siis baari tagasi ja teatasin, et ei saa ust lahti. Üks naine tuli siis mulle appi ja siis selguski, et olin tänavaga eksinud. Mina ja minu orienteerumisoskused :D Küsisime veel altnaabrilt, ühelt toredalt tädikeselt üle, kas Mario ikka elab seal. Tädike vastas, et jajaa, see ilus poisu elab seal üleval.

Mario uksest sisse astudes ootas mind kiri ja nagu hiljem selgus, ka silt seinal eesti lipu ja kirjaga „Tere tulemast!“ Algul ma seda tähele ei pannudki. Varsti tuli Mario koju, ta soeng oli kuidagi rohkem lokkis kui siis, kui viimati nägime. Rääkisime palju, õigemini tema rääkis ja mina purssisin oma hispaania keelt. See on häiriv, kui sul on nii palju mõtteid peas, aga keel, milles sa neid öelda tahad, pole veel nii suus, et saaks enda olemust ja seisukohti asjalikult ja originaalselt väljendada.

Mariol on kolmetoaline korter, lisaks veel rõdu, mis avaneb pisikesse siseõuekesse, mille kohta öeldakse patio de luz. Minu toaks sai ruum, mis on totaalselt pühendatud Mario lemmikmeeskonnale Espanyolile. Pildid, taldrikud, kellad, isegi üks sinine pehme süda Espanyoli logoga…! Oh seda jalkahullust! Õhtul tuli telekast Hispaania-Argentiina mäng ja Mario karjus kogu aeg „Oleeee!“ ja „Que lástima!“ ja muid hüüatusi, mis kirjeldasid kas rõõmu või pettumust. Ta ütles, et ta teab, et jalgpall on üldjoontes tobedus, aga hobina on ta ometigi hea. Ta on ise samuti palju aastaid jalgpalli mänginud, aga sellest ajast peale, kui ta otsustas ilusaks poisiks hakata, ta enam seda ei tee. Jah, kunagi oli ta ülekaaluline ja jalgpall ei aidanud tal üldse millegipärast kaalust alla võtta. Võib-olla sellepärast, et ta aina rämpstoitu pugis. Igatahes nüüd sööb ta tervislikult, õhtuti näiteks enamasti salatit ja aedvilja. Tuunikala on samuti tema lemmik. Kaaluprobleem on tal aga tugevasti hinges: „Maarja, kuidas sa aru ei saa, et ei mingit praetud kartulit õhtul, ma lähen kohe uuesti paksuks,“ seletas ta.

Toas nad muidugi jalanõudeta ei käi, sellega ma pole üldsegi harjunud.
Mario rääkis mulle pikalt-laialt Barcelonast üldiselt, mul on isegi nüüd teatmik koos linnakaardiga, sest enamasti pean ikka omapäi ringi käima, tema on ju tööl. Ta on telekommunikatsiooni insener, kes sõidab autoga mööda Katalooniat ringi ja näiteks lahendab probleeme, mis inimestel on antennidega vms. Ja samas ka uurib, kuidas võiks antud kohas inimeste kommunikatsioonivõimalusi parandada.

Õnneks meeldis talle väga minu toodud eesti lipuga külmkapimagnet. Ta tahtis seda magnetit oma kogu jaoks, aga kui ta Eestis käis, ta seda osta ei jõudnud. See polnud küll täpselt see magnet, mis ta tahtis (ta saatis mulle e-poe lingi meiliga, et vot sealt täpselt seda ma tahan :P ), hoopis Põlvast ostetud, aga sobis talle küll. Tõin lisaks purgi eesti mett, aga see jääb tal arvatavasti kappi tolmuma, kuna mett ta eriti ei tarbi, vaid valusa kurgu puhul. Kuuldes, et mina vahel mett niisama purgist lusikaga söön, oli ta hämmeldunud.