29.jaanuaril oli Zaragoza kaitsepühaku päev. Pühaku nimi on San Valero ja ta oli neljandal sajandil Zaragoza piiskop. Ta ei surnud märtrisurma, ei mingeid kuivanud verega määritud juuksekarvu ega purustatud sääreluid. Üldsegi mitte, sest ta hoopis oli kokutaja, nagu räägib legend, ja tänu sellele saatis ta ka teise mehe enda eest märtrisurma, kes siis mõlema eest Rooma keisrile usku tunnistas. Muidugi ju võeti pea maha sellel mehel, kes rääkis. Igatahes, härra Valero jaoks tehakse iga aasta 29.jaanuaril valmis hiiglaslik kringel – roscón – mida siis Pilari väljakul süüa saab. Kringlist pidin ma muidugi suu puhtaks pühkima, sest arvata on, kui nad jagavad seda laupäeva hommikul kell kümme, siis inimesed puhkavad ju alles pohmellist või ületöötamisest välja. Hea trikk, siis jääb rohkem kringlit pagarite tuttavatele.

Ometigi, sellel päeval oli lahti Zaragoza raekoda, mis muidu alati suletud on. Isegi giid oli, kes siis rahvale ülevaadet tegi. Vahva Alfonso el Batalladori (see, kes Zaragoza moslemite võimu alt vabastas, räägitakse, et selle mehe mõõk olevat raiunud moslemite kaelasid nagu värskelt küpsenud viljapäid) pilte olid kõik kohad täis. Leidus ka supernaist Agustinat, kes, teravaks ihutud sirp käes, Napoleoni vägedele omal ajal vastu astus. Küll on alles sõjakust! Kuningas Juan Carlos figureeris aga otse linnapea kabinetis, mis nägi välja nagu mingi mafioosode kogunemispaik „Ristiisa“ filmist. Kujutasin ette, kuidas tähtsad onklid seal sigareid suitsetavad. Arvasin end isegi sigarisuitsu lõhna tundvat. Üldiselt ei saanud ma aga aru, miks nad seda raekoda nii väga valvavad, pole see ei vana hoone, ega midagi, hoopis seitsmekümnendatest, ehitatud Zaragoza renessansspaleede stiilis. Paari punase sametiga kaetud tooli ja mõne vana maali pärast ei viitsiks keegi sinna ju sissegi murdma hakata. Kui, siis terrorirünnaku eesmärgil, aga valva, palju sa tahad, terrorirünnaku eest pole keegi kaitstud. Samamoodi valvatakse Aljaferia paleed, lausa turvaväravad on, et pääseda vaatama mõnda pisikest Córdoba stiilis ahvitud siseõue. Muidugi, seal on ka üks maakonna valitsuse kogunemiskohti, aga kas nad peavad end tõesti nüüd nii tähtsaks? Aragóni maakond pole ülejäänud Hispaaniaga võrreldes ju mitte midagi. Kui Eestis omavalitsustel nii kõvad turvasüsteemid peal oleks, ei jääks vist riigil üldse raha järele.

Tegelikult ma tahtsin raekoja külastamise asemel hoopis Goya muuseumi minna, aga see oli (kurat võtaks, mul läheb ikka meelest ära, et 13.30 -16.30 on siin puhkepauside aeg!) kinni. Nägin, et muuseumi kõrval on kohvik „Caprichos“, hahaaa. Tahtsin end väikse kohviga lohutada, aga see fenomenaalne lokaal oli samuti kinni. Siis ma läksin hoopis jalutasin jõe ääres, kuni Zaragoza ära lõppes. Vahel mulle tundub, et ta ei lõppegi, et igale poole, kuhu silm seletab, kerkivad blokkmajad ja tehasehooned. Aga lõppes. Algasid põllud, põllud nagu Eestiski. Koltunud põllul ja koltunud põllul pole mitte mingit vahet. Põld nagu põld ikka. Leidsin, et Ebro jões on isegi üks saar, mis olevat lindude tähtis pesitsuspaik. Kui need on nende idiootide sõbrad, kes palmiokstest röögivad, siis ma sooviks tõesõna mõnda endale õhtusöögiks. Või vähemalt toredat topist mu liiga üksluist tuba natuke kaunistaks. Ma tean nüüd, et need röökivad olevused (ma lihtsalt keeldun neid lindudeks nimetamast) kannavad siin hüüdmine „argentiinlased“, sest kui argentiinlased vihaseks saavad, siis võivad nad zaragozalaste arvates peaaegu samasugust häält teha. Jällegi üks negatiivne stereotüüp. Mina olen kuulnud, et argentiinlased on hispaaniakeelsetest rahvustest ühed kõige rahulikumad.

Nägin, kuidas Ebro jõkke suubub üks teine hiiglaslik jõgi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Río Gállego. Mul hakkas juba üsna põnev, sest jõe ääres vooklev kruusatee ei paistnudki ära lõppevat, aga siis ma nägin ühte kahtlast meest midagi võserikus üles kaevamas, ja tegin kähku sääred. Mul on hea kujutlusvõime. Kas ta kaevas välja rahapada või siis oma ammu mahalöödud naist, kelle luisest sõrmest ta rahapuudusel kuldsõrmust tahtis uuesti kätte saada. Muhahaa.

Kui nüüd veel meestest rääkida, siis ma nägin uuesti Parque Grande müstilist meest, kes mind mõni aeg tagasi liputaja eest hoiatas. Läksin natuke värsket õhku hingama. Olin tulutult üritanud leida endale raamatukogus kohta, aga kõik oli viimseni tublisid õppivaid hispaanlasi täis. Siis läksin hoopis õigusteaduskonna raamatukokku, õppisin seal mõnda aega, ja siis oli tunne, et see on bakteripesa, ja ma tahtsin õhku. Vahel olen täielik bakterifoob, ma lausa tunnen, kuidas nad mu asjadel kubisevad ja mind aevastama ajavad. Läksin siis parki, olles saanud kaks sammu teha, kuulsin, kuidas keegi hüüab: „Hei, punapea!“ ja seal ta oligi. Milline kokkusattumus, sest ei tema ega mina polnud pargis peale meie viimast kohtumist käinud. Tal oli jälle ajaleht käes ja siis ta rääkis mulle pikalt-laialt paella-tegemise iseärasustest. Ja kui ma talt küsisin, kas ta oskab ise ka paellat teha, vastas ta, et on pelgalt teoreetik, ja et ta teeb enamasti lihtsalt riisi kanaga :D Siis otsustas ta küsida, kas Eestis on kõik tüdrukud nii kenad nagu mina. Ma lõin teda ühe põnevusromaaniga, mida ma parajasti loen, ja mis mul parajasti kaasas oli. Mitte küll väga kõvasti, aga niisama, moe pärast.

Koju tagasi minnes avastasin ühe poe, kus müüakse vinüüle ja kassette, oli selline väiksel vanalinnatänaval esmapilgul mittemidagiütleva nurga peal. Homme lähen vaatan, kas seal on midagi head. Ja ühe rohtunud häärberi avastasin ka, see oli justnimelt härjavõitluseväljaku tagakülje vastas, üle tee, moodsate majade vahel lausa märkamatuks muutunud. Piilusin kõrge nikerdatud aia vahelt sisse ja nägin vaseroosteste kujudega võsastunud aeda, sammaldunud purskkaevusid ja luuderohtu majaseinu mööda ronimas. Majal oli kaks korrust, aknad olid kõrged ja piklikud, omal ajal kauniste rõdudega. Kardinad tundusid olevat väga vanad. Maja sissekäigu ees figureerisid väga vanad, aga kaunid raudlaternad. Peauks oli kõrge, rauast, hiiglaslikkude käepidemete ja Neitsi kujuga valvamas kõige üle. Mul tuli millegipärast meelde film „Teised“ Nicole Kidmaniga peaosas. Just sellises majas võiksid elada need, kelle ajastu on juba ammu möödas. Sest tõesõna, õu oli ilusti puhtaks pühitud ja võsastunud aias valvas täissöönud hundikoer. Hmmm. Võib-olla elab seal keegi lasteta ja pärijateta rikas vanadaam?

Muretsesin endale Zaragoza basseinikaardi, saan 29 euro eest kümme korda häid ujujaid „takistamas“ käia. Hahaa, ükskõik, kuhu ma ka ei lähe, jään ikka ette. Olen ainus, kes rahulikult konna ujub, kui mööda vuhistavad vahvad kroolijad. Aga mis siis. Ma naudin elu omamoodi. Alles käisime Zuzanaga, ja siis blokeerisime vahvaid kroolijaid vahelduva eduga. Me ei saa ju midagi parata, kui meil keset basseini ujudes äkki naer peale tuleb ja me peame seisma jääma ning kroolijad meie vastu põrkavad. Uppumisvõimalus peaks aga teoreetiliselt puuduma, sest vesi ulatub kogu basseini pikkuses ainult rinnuni. Fenomenaalne on, kui palju on ujumasvaimse puudega inimesi. Viimased kaks korda, kui ma olen käinud, on olnud terve kamp Downi-tõvelisi, kes ujuvad ikka paremini kui mina. Võta nüüd kinni. Ma arvan, et kunagi peaks ikka mõne ujumiskursuse võtma. Öeldakse ju, et kes tasa sõuab (või siis ujub), jõuab kaugele. Ma kahtlen, kas see konnaujumise kohta kehtib. Ma arvan, et peab ikka tasakesi krooli ujuma, siis saab edasi ka. Zuzana ostis endale muide hiinakatest kuuekümne sendi eest ujumismütsi, mis läks sõna otseses mõttes ribadeks, kui ta seda endale pähe üritas tõmmata. Krdi hiinakad! Vähemalt on aga tal nüüd uus ja uhke ujumismüts, Zaragoza kurja lõvi sümboliga. Jajah, Zaragoza sümbol on kuri lõvi. Ilus sinine müts on, ja sobib talle palju paremini kui minule minu punane.

Homme tuleb mul eksam. Neljapäeval tuleb teine eksam. Reedel kolmas. Ja siis ma vist pean tõesti KORRALIKULT õppimisega tegelema hakkama, sest ajalooeksam 11.veebruaril tõotab tulla mahlakas. Ma üritan tasapisi teha esseed sellest, kuidas legend keskaja Hispaaniast kui kolme kultuuri - juutide, kristlaste ja moslemite - paradiisist üldse paika ei pea. Mu edenemine on kümme lehekülge raamatut päevas. Märkimisväärne, kas pole? :D Rüütliromaanide eksam aga läks päris… üllatavalt metsa :D Ma sain napilt läbi, kuigi arvasin, et tean absoluutselt kõike. Selgus, et ikkagi mitte. Ja kui ma varem arvasin, et üks asi, mille kohta kirjutada oskan, on kirjandus, siis sellelegi arvamusele tõmmati kriips peale. Pool rahvast kukkus üldse läbi. Mina siis läksin uurima, mida ma siis nii valesti tegin, ja õppejõud tõmbas eksami välja ning kukkus lahterdama, halvasti, halvasti, hal-vas-ti. Hahaaa, ma sain juba päris vihaseks ja seletasin talle, et minu arust on kõik siililegi selge ja arusaadav. Õppejõud siis, et Maarja (ohoo, ta oskab isegi mu nime hääldada), ära vihasta, aga vaata, ma ei saa su lausestusele pihta. Jah, mu baaskeel on tahes-tahtmata eesti keel ja ma pole veel nii proff, et suudaksin lauseid hispaania keelele omaselt kokku panna. Ometi ei arvanud ma, et nad nii arusaamatuks jäävad. Ükski teine õppejõud pole mulle aga sel teemal märkust teinud. Ühesõnaga, mu ego sai hoooooooooobi. Muidugi olin ära unustanud paar väga tähtsat põhimõtet, ma kahtlustan, et ta rääkis neist sel ajal, kui me Margusega Baskimaal olime :P Ja muidugi oli mu eksami ülesehitus veidi kaootiline, jah, see kaootilisuse probleem on mul päris kõvasti veres :D Lihtsalt palju mõtteid peas ja palju seoseid, aga paberil ei näe nad hoopiski nii põnevad välja, nagu minu peas. Igatahes, õppejõud andis mulle nõu, et ma edaspidi endale korraliku kava teeks, enne kui hakkan midagi kirja panema, ja lubas mulle üldse nõu ja jõuga abiks olla, kui mul vaja on mingit teksti üle vaadata vms. Siis üritas ta pinda siluda, et näe, sa räägid ju hispaania keelt väga hästi, aga kirjutama pead veel õppima. Tänud.

Vähemalt ma sain tuttavaks ühe Horvaatia tüdrukuga, kui ootasin, et professor mind jutule võtaks. Horvaatia tüdruk aga läheb kohe koju. Kui kahju, jama-jamaaa, sest ma sain peale viite minutit aru, et tegemist on järjekordse minu-inimesega. Peale selle rääkis ta lausa suurepärast espanjoli. Imetlusväärne. Võib-olla võtame veel mõned kokteilid, enne kui ta oma maale tagasi põrutab. Ta tahtis sama õppejõuga rääkida, et arutada mingisugust filosoofilist probleemi, mis tal oli hispaania renessanssluulet lugedes peas tekkinud. Ja siis nad kahekesi arutasid seal metafüüsilistel teemadel ja mina mõtlesin, et waui-waui, ma ei teadnudki, et horvaatlannad nii targad on.

Käisin just hiljuti jälle Juan Sebastiani baaris, aga seekord oli see rahvast pungil. Muidu pooltühi baar oli täis suminat. Istekohti polnudki. Hispaanlased pugisid sihvkasid, oh, nad pugivad neid tobedaid sihvkasid isegi tänaval jalutades. Ma siis uurisin, miks nad neid pugivad, ja vastuseks sain, et nälg tuleb ju peale monolooge kuulates. Hahhaa. Ma ei mõista vahel üldse seda söögiaegade kultuuri siin. Et siis peab kohe midagi sööma, kui nälg peale tuleb! Ja siis ei saa üldse olla, kui nälg peale tuleb. Nõrgad. Jah, nimelt igal neljapäeval esitatakse Juan Sebastianis koomilisi monolooge. Täiesti tasuta muidugi. Kaks meest, üks paks ja turjakas, teine aga lokkis peaga kilu lõõpisid kaks tundi mikrofoni taga. Põhiteema oli muidugi seks, autente viis kõik irvitama saada, garantii, et iga liige publikust saab asjale pihta. Õnnestumise võti. Ma sain kohe oma sellealast sõnavara täiendada, hahaa. Naljakas oli, kuigi huumor oli vahel üsnagi piiri peal. Võite isegi ette kujutada, kuidas hispaania keeles võib kõlada huumor teemal, kuidas mõningate trikkide abil saab mees seksides peaaegu igavesti vastu pidada. Kuigi siis läks asi päris koledaks, kui nad hakkasid kuninganna arvel nalja heitma. Sõnavabadus? Miks ka mitte. Kui inimesed kuulsid, et ma Erasmus olen, siis öeldi, et hea, et ma siia tulin, kuna „meie siin pole nii peened ja ülbed nagu mujal Hispaanias ollakse, me oleme hipid ja tõmbame kanepit ja armastame üksteist!“ Elagu!!

Varsti tuleb mulle Maarja külla, siis lähme ma arvan ka. Ja me peame kindlasti minema Platasse seda kabaree-etendust vaatama. Hmm. Kohustuslik turistiringkäik siin linnas on aga juba peakolu sisse juurdunud. Aljaferia – Pilar ja vanalinn – Zona de expo – Rooma muuseumid – Parque Grande. Põnevusest on asi kaugel. Andke keegi roosasid prille, siis ma näen, kas Zaragoza on ka kihvt :D

Üks õhtu käisin koos Pinot’ga Soli salsaklubis jalga keerutamas, kuigi tuli välja, et ma ei tantsinud temaga vist mitte ühtegi korda, kuna kuidagi ujusid välja tuttavad inimesed, kellega oli mul nii palju jutustada. Peale selle isegi peruu tüüp, kes tantsides alati naljakaid nägusid teeb. Ta on mulle õlani. Aga mu tuttav pikk saksa tüüp (2 meetrit!) oleks mul küünarnukiga peaaegu esihamba välja löönud. Tema ettekujutus keerutuse tegemisest :D Aga Pinot’le ma vist meeldin, vahel vaatab ta mind natuke kurva pilguga, justkui tahes midagi öelda. Vabandage väga, aga ta ei tekita minus mingit naiselikku erutusvärinat. Ja ei hakka ka tekitama.

Eile aga käisin ühel flamenkokontserdil. Hämmastav, kui palju mu kodu lähedal on igasugu baare, kus midagi toimub, ma ei saa ikka üle. Mul on tore väike voldik ka Zgz-s toimuvate ürituste kohta, iga kuu antakse neid tasuta siin. Grupi nimi oli Puro Flamenco, kaks mustlast, viskiklaasid ees, esinesid. Üks mängis kitarri, teine laulis. Ma arvan, et flamenko on midagi, mida ei saa isegi mõistusega tunnetada, pigem hingega. See puudutab kuidagi intuitiivselt, kuidagi otse neid kohti hinges, mis enamasti annavad endast siis märku, kui ollakse üksinda ja kurvad. Hinge tagamaid. Kuigi, leidub ka neid, kelle arvates on flamenko üks igavene hädakaeblemine. Aga mina olen pooldajate hulgas, ma „kaeblen“ kaasa :) Koht ise oli üks jazziurgas, aknaruutudele olid sulatatud ristikheinalehed. Tagapool oli saal, mis nägi välja nagu üks … khmm… kurtisaanide klubi, et mitte öelda midagi hullemat :D Zaragozas on palju lokaale, mis algavad „Sala“ nimetusega, mis näevad välja nagu kahtlaste tehingute kohad, aga kus toimuvad head üritused. Sala Modo, Sala Zeta, Sala TalCual, Sala Morrissey…

Elena ja tema mees tulid ka. Elena ütles oma mehele mõni päev tagasi, et ta tunneb end Zaragozas nii üksi, ja mees tuli talle Itaaliast külla. Itaalia on nii lähedal. Prantsusmaa on nii lähedal. Mehed saavad lausa iga nädalavahetus külla tulla, kui raha on...Aga Eesti on NIIII kaugel! Ma enam ei kujutagi ette, kuidas ma Eestis elada võiks. Olen vist Hispaaniaga ära harjunud. Enne seda aga, kui nad tulid, proovisin julgust ja hakkasin jälle tundmatute kohalikega rääkima. Lambist. Vahepeal kaob see julgus kuhugi ära, aga seekord leidsin selle uuesti. Tahtsin keelt praktiseerida. Julge hundi rind on rasvane. Üks mees oli näiteks ühe flamenkobändi trummimees. Teine aga niisama kidratinistaja. Sain siis natuke Zaragoza muusikaäri tagamaadest kuulda. Ise jube õnnelik, et näe, näe Maarja, sa polegi niiiiiii häbelik. Jeeee.

Kui keegi õpetaks mulle, kuidas tigusid söögiks valmistada, oleksin tänulik. Ostsin nimelt endale poest teod, heas usus. Aga nad on mul praegu sügavkülmas ja ma ei tea, mida nendega peale hakata. Kardan neid :D Õpetus on küll peal, aga mul on tunne, et kui ma ei tea täpselt, kuidas neid maitsestada või mis toiduga serveerida (ja kuna ma paellameister VEEL ei ole), siis tulevad nad lihtsalt selliste limaste molluskite maitsega, keda Eestis peale igat suvevihma näha võib. Nämm.

Todo el dia en la calle, en la plazuela, tomando el aire…Mitte just päris, mul algavad kohe-kohe eksamid. Mitte, et ma õppimisega väga tegeleks. Kujuta end ette ühte punkti, maamunal. Mina olen seal. Leiad mu omaette naeratamas. Ühes hetkes. Kusagil kohvikus. Kusagil diskoteegis. Tuule käes, ilma, et mul oleks külm. Olen taas avastanud, kui hea on mööda tänavaid käies oma vanast ja kulunud mp3-st muusikat kuulata ja kaasa laulda ja vaikselt kaasa tantsida. Inimesed ei vaata mind kummalise pilguga. Nad hoopis naeratavad. Sest hea tuju tuleb minu seest. Ja vahel ei vaja ma selleks isegi teisi inimesi. Kui hea tunne! Eile käisin oma taasavastatud sõbraga Mercadonas, valisin endale apelsine, kuulasin flamencopoppi (Los Delinquentes!) ja siis natuke rootsikeelseid ballaade ja siis Juan Magani, kes on mu viimase aja uus diskolemmik. Üks naine tuli mult küsima, kust ma oma mütsi sain, et see olla huvitav. Tänan, ma ise kudusin. Ma olen nagu päkapikk, rohelise kampsi ja punase mütsiga.

Istusin eile oma hea ingliga, Anne’iga, kohvikus Deliciase tänaval ja jõime valget veini. Vahel on tunne, et teine inimene täidab sind eheda ja puhta rõõmuga. Et ta on peaaegu nagu sina, et ta elab sulle kaasa. Ma rääkisin talle viimase aja huvitavatest kohtumistest ja tema naeris, südamest. Nimelt alles oli, kui ma läksin oma raamatuga Parque Grandesse lugema ja siis ma nägin ühte tuttavat vanaisa, keda ma olin juba varem korra seal näinud. Vanaisa soovitas mul seekord poest borrajasid osta, mitte, et ma teaks, mis nad täpselt on, aga ma tean, et neid tuleb süüa kartuliga ja rohke oliiviõliga. Seegi kord rääkis ta mulle oma Hollandis elavast tütrest, peale selle proovis ta mulle hispaania keele ortograafia kohta mingeid trikiküsimusi esitada, aga ma ei läinud õnge. Ükspäev nägin teda jälle, poes. Borrajasid mul muidugi parajasti ostukorvis polnud, ja ma nägin üsna magamata välja, aga ta tundis mu ikka ära. Lehvitas isegi.

Parque Grandes aga, muide, elutseb üks liputaja. Jajaa, samal päeval, kui ma üle pika aja oma raamatuga olin sinna kobinud, siis tuli üks mees mind hoiatama, et istugu ma kuhugi rahvarohkemasse kohta, kuna muidu võin ma ratta ja nokamütsiga liputajamehele silma jääda. Ma tegin üsna uskumatu näo pähe, aga siis, kui mind hoiatanud mees minema läks, läksingi istusin teisele pingile. Mõne aja pärast ilmuski kirjeldusega kokkusobiv mees silmapiirile. Väntas rattaga ringi, silmad peas kilamas. Muidugi, rattaga on ju hea minema sõita, kui politsei kutsutakse! Õnneks aga ma talle silma ei jäänud. Nii et Parque Grandes elavad kassid, „elab“ liputaja… Teeme kampaania: „Pargid liputajatevabaks!“ :D Mul on tunne, et igas suuremas pargis elutseb keegi friik. Mind hoiatanud mees aga ilmus paari tunni pärast uuesti lagedale ja alustas minuga rõõmsasti juttu. Oli selline kuidagi kohmetu, a la „Et ma siin jalutasin niisama ja näen, et sa siin süvened nii kenasti… ja, oota, kas sa ei karda, et sa päiksepiste saad?“ Sest kuigi on jaanuar, on päike siin väga ere. Ja siis, kui me olime juba oma kolm tundi rääkinud, hakkasid mul varbad vaikselt külmetama ja ma pidin koju minema. Ma ütlesin talle, et ma käin tavaliselt neljapäeviti/reedeti seal pargis. Ta elab ise muidu seal kõrval ühes blokkmajas ja selgus, et ta töötab ühes Zaragoza haiglas administraatorina. Ta ütles, et võib-olla näeme veel. Ma ütlesin, et mine sa tea.

Istusimegi siis kohvikus ja Anne rääkis mulle vahelduseks oma virtuaalelust – ta elab nimelt pool oma Zaragoza ajast internetis, suheldes oma silmarõõmuga, kes siiski pole VEEL silmarõõmuks saanud. Kui kummaline, et arvuti on hakanud nii palju tähendama, ta otsekui tõmbab sind enda külge, kui sa oled võõral maal. Samal ajal, kui me füüsiliselt Zaragozas oleme, elame ka küberelu edasi, oma maades. Lihtne on ju skype sisse panna ja selle kaudu jälgida teiste tegemisi, nendest osa saada. Ainus takistus on ekraan, sinine, külm, elutu ekraan. Ilma inimliku soojuseta.

Mind ja Anne’i ootab veebruaris ajalooeksam, üks tore hispaanlanna saatis mulle oma sada lehekülge konspekti läänegootide ja moslemite ja kristlike kuningate kohta. Peale selle konspekti läbitöötamisele ootab mind veel essee vabalt valitud teemal. Millegipärast ma aga ei tunne pinget. Veel. Oma kunstiajalooeksami sain 7 punkti kümnest, kui hea motivatsioon! Mõned päevad tagasi oli ka mu kirjandusekursuse eksam, hispaania rüütliromaanide kommentaar. Mul sai vahvatest rüütlitest üsna kiiresti villand. Vähemalt aga ma tean nüüd zanri eripärasid, oskan võrrelda neid romaane paroodiatega, mis on nende põhjal tehtud… Eksami esimene osa käsitles omandatud käsikirjade teemat, ehk siis miks rüütliromaanide autorid nii hirmsasti tahtsid näidata, et nemad on oma romaanide käsikirjade pelgad tõlkijad, ja et neil pole raamatu sisuga mitte mingit pistmist. Cervanteski omistas oma vapra Quijote araabia kirjanikule. Käsikirjadega aga seostus alati mingi lugu, kas leiti need kuskilt koopast paganate maalt või kusagilt poolmädanenud kirikuarhiividest… Põhiliselt aga oli see hea moodus vastutus enda pealt minema pühkida, sest juhul, kui nende romaanid oleksid läbi kukkunud, oleks neil olnud hea võimalus end kaitsta. Me ju kõigest tõlkisime neid! Ja tõlkija-vabanduse all saab ometi samal ajal igasugu hullusi-lollusi romaanidesse kokku kirjutada, ilma vastutust võtmata. Tekstid õnneks aga polnud eksamil gooti kirjas. Vanas hispaania keeles küll, aga gooti kirjas mitte. Õppejõud luges need isegi meile ette ja aitas sõnavaralisi küsimusi lahendada. Kes seda lahkust küll enne näinud on? Eksami teine osa aga oli rüütliromaanide ja nende paroodiate võrdlus. Ehk siis tuli kirjutada, kuidas vaprate rüütlite seiklused muudeti igapäevasteks, seksuaalseteks, labasteks… Ja kogu see õilis tsükkel, mida üks rüütel pidi elu jooksul läbima, oli tehtud naljanumbriks. Ma arvan, et tegin ära. Muidugi ei arvesta ma oma eestilikku hispaania keelt, ehk siis laused nagu eesti keele sõnade järjekorra järgi, ainult hispaania keeles. Aga ma arenen, ma arenen.

Kõik õppejõud pole aga sugugi nii head nagu meie „vahva rüütel“. Minu kunstiajalookursuse õppejõud (varem andis meile üks noor naisterahvas, aga jaanuarist toimus õppejõu vahetus) on kole kuri. Ma pole kunagi varem oma elus näinud nii kurja õppejõudu! Ta näib üliõpilasi lausa vihkavat ja kasutab ära võimalusi, et neid igal hetkel alandada. Arvutit ei luba ta oma loengus kasutada – mulle ei istu arvutid ja internet, minu loengus olgu pastakas ja paber! Väiksemagi muiatuse eest võib saada aulast välja visatud, sest õppejõud arvab, et tema üle irvitatakse. Ühes loengus saime kümneminutilise sõimu osaliseks, sest kõigil olid kirikute põhiplaanid valetpidi ees. Tundus, et selle sõimu objekt oli tänapäeva üliõpilaskond üldiselt, kellele on kõik nii lihtsaks tehtud, aga kes sellest hoolimata on laisad ja lollid nagu lauajalad. Lõpptulemus on see, et keegi ei julge tema tunnis end liigutadagi, me ei tea, millal konspekteeridagi võib, sest vahetevahel võib ta meile käratada, et mida te ninapidi vihikus istute, vaadake parem tahvlile projekteeritud fotosid! Minu kohta ütles ta, et pole ime, et Eestis nii tähelepanematuid üliõpilasi „toodetakse“ , ikka endine Sovietimaa.Nimelt andsin talle kogemata liiga vana registreerimisankeedi… ja sain selle eest piki päid ja jalgu. Igatahes, tema kohta ei kõiguta keegi, sest ta on üks Hispaania parimaid keskaja kunsti spetsialiste, peale selle veel õppetoolis tähtsal kohal. Tal on peas liiga palju tarkust, ta on ülikoolis tähtis nina ja ei võeta arvesse mingit kobinat üliõpilaste õiguste kohta. Seega valitsebki türannia. Vahel mõtlen, et kas ta on elus räigelt haiget saanud või on ta ilma meheta jäänud? Või lihtsalt kibestunud tädi? Ah. Ma ei lase end kõigutada faktist, et eelmisel aastal kukutas ta 80 üliõpilast 100-st oma eksamil läbi.

Peale Andalucia-reisi tabas mind mõne aja pärast palavik. Pole ka ime sellise jalgade külmetamise peale, mis nendes niisketes kodudes toimus! Vedelesin siis voodis, vahtisin Luis Buñueli filme, mis olid üsnagi fffriigid. Buñuel oli ühes kambas Salvador Daliga, muide. Ja ta sündis Aragoni maakonnas Terueli lähedal! Jee. Varem olin näinud tema filmidest vaid ühte, „Perro andaluz“ . See on kahekümnendate lõpus tehtud, Dali ja Buñuel tegid selle kahasse, lambist, tehes maha igaühe, kes filmist mingit sügavamat mõtet üritas otsida. Nad tegid selle unenägude ja mõtteuidete põhjal. „Andaluusia koer“ on mustvalge tummfilm, kõigest 17 minutit. Kõik, kes tahavad piiluda, mis toimus nende kahe alles noore sürrealisti alateadvuses, võivad sellele pilgu heita. Youtube’is täiesti saadaval. Šokk garanteeritud. Kui ma aga palaviku võimuses olin, siis vaatasin hoopis näiteks „Viridianat“, mis omal ajal Vatikani poolt ära keelati kui otsene solvang kristluse pihta. Ometi sai see Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa. Suhteliselt ŝokeeriv sisu oli, nt ühes stseenis parodeeriti julmalt Püha Õhtusöömaaega. Jeesuse asemel istus pika laua keskel poolpime varas, ja tema jüngrid olid kerjused-tänavamuusikud, niisama looderdajad ja röövlinäod. Isegi kukelaulu oli Buñuel korra taustaks lasknud monteerida. Ma puhkesin naerma, see oli lihtsalt nii kohutavalt julgelt tehtud. Jah, peaaegu iga stseen ise oli kui omaette väärtus – mees koorimas õuna, nii et terve õunakoor on lõpuks ühes spiraalses tükis, tüdruk ja nunn kahekesi ühe hüppenööriga hüppamas, tullevisatud lõngakera ja –vardad… Pärast mõtlesin sellele filmile, et mis see siis nüüd oli. Ja ma ei saanud öelda, et ta halb oli.

Mu uus lemmik on värskelt pressitud apelsinimahl. Ei möödu ühtegi päeva ilma selleta. Iga päev on sõna otseses mõttes apelsinikarva. Paola lubab mul lahkesti oma mahlapressi kasutada ja ma vahel lausa ootan juba, et saaks kähku loengust koju apelsinimahla jooma. Hispaanlased joovad üldse palju apelsinimahla (need apelsinid on siin HEAD!). Ja söövad igasugu rohelisi salateid. Mullegi on nende tegemine külge jäänud. Ilma veiniäädikata ma enam hakkama ei saaks. Ammugi siis oliiviõlita :) Peale selle on mulle veel külge jäänud hispaanlaslik muside teema. Iga kirja, iga sõnumi, iga telefonikõne lõpus saadavad hispaanlased üksteisele musisid. Olgu nad vanad või noored, abielus või vallalised, uued tuttavad või vanad sõbrad. Märkamatult on hakanud siin elavad välismaalasedki seda kommet üle võtma.Ma ei usu, et sakslannad või inglannad põsemusisid, telefonimusisid ja kirjamusisid üksteisele jagaks, kui nad oleks kusagil teise kultuuriga riigis.Aga siin küll. Märkamatult, vägagi märkamatult olen minagi sõnumitesse ja e-mailidesse hakanud musisid külvama. Ja teist inimest nähes on juba automaatne, et keeran parema põse ette ning siis vasaku.

Olen juba varem maininud, et õlut olen ka siin jooma hakanud, ning mitte just vähe. Kombeks on ju aperitiivi võtta – oliive ja õlut, pähkleid ja õlut, singisuupisteid ja õlut…Mulle istub see komme! Vahel olen üritanud oma õlletarbimist piirata ja siis vajun omadega taas pange. Sel nädalavahetusel avastasin, et õlu sidrunimahlaga on suurepärane. Käisin üle pika aja väljas tantsu löömas, vajasin lõõgastust, vajasin puhkust mõtetele. Tahtsin end vaba ja õnnelikuna tunda. Kogusimegi siis seltskonna kokku, Pauline, Zuzana, Pinot (see Kongo neeger) ja mina. Ma saan Pinot’ga hästi läbi, meil on lihtsalt nii tore üksteise kallal aasida. Viimasel ajal norib ta mind Colacao-teemal. Colacao on nimelt Hispaania levinuim kakaomark, ja kui tahetakse kakaost rääkida, siis keegi ei ütle lihtsalt kakao, vaid hoopis Colacao, olgugi, et firma võib teine olla. Käisime millalgi ühes pubis hängimas ja mul oli parasjagu kole Colacao-isu, kuigi kell tiksus juba öösse. Ütlesingi siis Pinot’le, et ta mulle ühe Colacao telliks, kuigi see oli rohkem selline kokteilipubi. Kakaod neil muidugi polnudki. Ja nüüd, tükk aega hiljem, norib ta mind alatasa, et Maria, millal sa siis juba oma kohustuslikku Colacaod tellima lähed? :D

Igatahes, kui me sel nädalavahetusel väljas käisime, sain vähemalt tõestada, et minu ideed pole alati HALVAD ideed. Alles see oli, kui ma kutsusin heas usus Pinot’ ja Elena vaatama filmi „No controles“, mis pidi olema komöödia. Filmi pidi näidatama ühes ülikooli uhkes (!) hoones ja see pidi tasuta olema. Läksime siis kohale, kuid selgus, et see oli ainult intervjuu režissööridega, kes pidid kuulsad olema. Me ei teadnud neist ühtegi, ja kannatasime ligi tund aega pikka lobisemist, hispaanlased ümberringi irvitamas ja nalja viskamas, meie aga ei jaganud suurt matsu. Siis juba tekkis kuri kahtlus, et äkki filmi polegi. Pinot siis läks pärast küsima, et kas te filmi ei panegi, ja sai vastuseks, et kui te filmi tahate, siis minge kinno. Hahaaa. Täielik läbikukkumine. Aga see nädalavahetus oli HEA. Läksime mu korteri läheduses asuvatesse pubidesse. Õhtut alustasime mõnusas vanakooli rockibaaris Callejón de la Musica. Tulid vanad tuntud lood ja me hüppasime nagu jaksasime. Pauline nägi eriti oldschool välja oma kollase lendleva pluusiga. Pinot ütles, et me oleme segased välismaalased. Peale selle ütleb ta mulle alatasa, et ma olen koomik ja üritab mulle mängult kolki anda. Pidu jätkus minu ühes lemmikkohas, kloaagis, mille nimi on Alambique de Sabina ja kus lastakse ainult hispaania rockpoppi ja flamencopoppi ja salsatümpsu. Oh, siis sai Pinot ka tantsujala lahti, ta tantsib nagu kuubakas, nagu tõeline americano. Ja vahel räägib ta ka nii, et ma pean talle ütlema, et palun ära räägi nii räige kuuba aktsendiga, ma ei saa üldse pihta. Tema juuresolek päästis meid mõnevõrra teiste tüüpide rünnakutest, õnneks.Ikka ja jälle ujuvad nad ligi. Üks libe tüüp tuli mult otse küsima, kas moreno (viisakas väljend neegri kohta) on mu kallim ja kui ei ole, siis kas ta võib muga tantsida. Ma ütlesin, et moreno pole küll mu kallim, aga minuga tantsida ikka ei või. Siis ta ütles, et põhjamaa tüdrukutel on jääst süda. Ma ütlesin, et jääst ja kivist.

Nüüd ei või enam baarides suitsetada ka. Kui hea. Ma tantsisin ja tantsisin ja tantsisin ja tantsisin, tundsin, kuidas kogu maailm on kerge ja lihtne ja et pole ühtki takistust, mida ma ületada ei suudaks. Tantsisin ja tantsisin, kuni kell sai neli ja ma mõtlesin, et tantsin natuke veel. Ja siis sai kell viis hommikul ja ma olin joonud juba liiga palju õlut ja Zuzana ja Pauline olid juba ammu koju läinud. Sel hommikul läksin magama kell pool kuss ja olin nii muretu. Pidude terapeutiline mõju? Hell yeah. Kes teavad, need teavad, et vahel võivad kloaagid-urkad väga positiivselt mõjuda.

Vahel aga igatseb hing midagi muud. Need inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et tegemist on ühe totaalse romantikuga. Küünlavalguses peatunud hetked. Mu kodu lähedal on Café Desafinado, kohvik, kus saab mängida peamurdmismänge (ka ruubikut!), kus saab süüa õhtul kell üksteist churroseid, kus saab osta endale kokku erinevaid hipilike aksessuaare ja kus saab lihtsalt nautida muusikat. Ja justnimelt neid küünlavalguses peatunud hetki. Ma lähen sellest kohvikust iga päev mööda, kui kooli lähen. Nüüd käisin seal ühel kontserdil. Pauline’i ja Elenaga. See oli õhtul peale minu ja Elena rüütliromaanide eksääämi. Võtsime väiksed veinid ja sättisime end mugavalt sisse. Pauline üritas kogu hingest mingisugust jullat ühe nööri küljest lahti saada (elagu peamurdmine!), siis ajas ta veel veinipudeli ka ümber ja puhkes oma naljakal häälel naerma. Jah, Pauline naerab tõepoolest naljakalt, see on nagu selline pigem mehelik naerupahvak, pisut räme. Pauline ise on ka pigem poisilik tüdruk, kui õrn neiukene. Parajasti on tal aga oma Jeremy külas, mis tähendab voodisporti minu kõrvaltoas :D Muhahaa. Igatahes, istusime siis kohvikus ja Pauline vaatas inimesi ja viie minuti jooksul oli ta suutnud kindlaks teha, et baaripidajad kutid on kaksikud ja et nurgas raamatuvirna otsas istuv mees on üks kurblik professor meie ülikoolist. Esinejad aga olid üllatavalt head, kuigi asuta ju ikkagi. Soojendajaks oli üks hispaanlanna, kes oma elektrikidral mängis lugusid „et neid kuulata enne uinumist“. Natuke Radioheadi stiilis. Ma kuulasin ja ma kujutasin end ette paksus udus istumas, oma kohvri otsas. Sest tema laulud tekitasidki tunde, et tahaks kuhugi ära, kaugemale, sinna, kus kõik on alles ees ootamas, aga midagi pole ometi selge. Peaesineja aga oli prantslanna. Faustine. Faustine mängis süntekat ja teda saatsid kutid kitarridel ja trummidel. Faustine. Milline vanaaegne nimi, kas pole? Ta laulis segu rockist, valsirütmis ballaadidest ja funky-stiilist. Vaatasin ta näoilmeid, kui ta laulis. Ilus naine. Pauline aga pettus, ta lootis, et saab mulle ja Elenale prantsuse keelt hispaania keelde tõlkida. Pihv laulis aga inglise keeles. Pauline pärast küsis talt, et miks ta ometi oma emakeeles ei laula, sest tegemist oli ju väikse õdusa atmosfääriga kohvikuga ja ta võis sellist asja julgelt küsima minna. Faustine vastas, et ta on Nantes’ist, ja et Nantes’is on populaarsem inglise keeles muusikat teha. Turismi ohver.

Olen küll Hispaanias, aga prantslased on kuidagi mu lähedal. Anne on ju prantslanna. Pauline on prantslanna. Prantsuse keelt võib tänavalgi kuulda. Usun, et Prantsusmaal toimib vastupidine nähtus – sealsed välisüliõpilased puutuvad kindlasti omajagu hispaanlastega kokku. Ühesõnaga, selleks, et end lihtsalt moel mingisse rahvusgruppi integreerida, tuleb minna selle rahvuse naaberriiki.

Kirjutan oma tänase blogi lõpetuseks tänasest väikesest väljasõidust, mis jättis nii mõned pisikesed, aga siiski erilise mälestused. Kuna härra Jeremy on siin, siis Pauline, kui ta just parajasti ei õpi ega kokka (parasjagu rullib ta köögis lasanjetainast), mõtleb plaane välja, mida põnevat meie maakonnas vaadata on. Ilmselge, sest mõni pikem reis oleks praegu liiast, Andalucia-reisist on rahakott natuke veel auguline. Võtsime Elena ka kaasa ja käisime täna teises ajastus, veetsime pühapäeva ühes väikeses külakeses, kus oli nii palju vaikust ja rahu. Korstendest tõusev suits pilvitus ja peaaegu tuuletus taevas. Vana linnamüür, romaani stiilis pisike kirik. Vanast kindlusest alles jäänud ainuke torn. Meie sammud tänavatel vastu kajamas. Vähe inimesi. Meie naer. Avastasime mõnestki vanast tugevast puust uksest sisse piiludes keskaegses stiilis eesõuesid, kus leidus kaevusid ja vanasid savist nõusid, üsnagi suuri. Uste koputid olid tihti inimese käe kujulised, inimese, kes hoiab käes väikest maakera. Katuseräästad olid nikerdustega kaetud. Arvukas hispaania perekond hiiglasliku paella-panni ümber söömaaega pidamas. Tundmatu lind ererohelises puuris teise korruse rõdul. Klooster, selle aias kivist pingid, küpressid, elupuud ning ilusa poisslapse kujuga purskkaev. Praegu elutseb seal üks augustiinlaste ordu, kuigi ma arvasin, et selle ordu liikmed on juba ammu minevikku vajunud. Jeremy teatas, et temast võiks ju ka hea augustiinlane saada. Pauline lubas talle selle peale hakata postiga magustoitusid saatma. Leidsime ühtäkki kanaarilindude maja, rohekad ja neoonkollased kanaarilinnud kaunilt siutsumas. Tahtsin nii väga ühte pisikest sulelist endale tasku pista, aga ma tean, et ta ei laulaks mulle mitte kunagi. Selles kloostri aias asuvas majakeses aga laulsid nad üksteise võidu, lendlesid nagu pisikesed kollased sulepallid. Ja ma vaimustusin, sest ma polnud ju ikkagi kunagi varem elus näinud nii palju kanaarilinde üheskoos.

Meie lõunasöök oli märkimistväärne. Käisime ühes lokaalis, tellisime enda arvates pitsatükid, aga need toodi meile spetsiaalsetel kandikutel ja neid tuli lõigata haamrisarnase asjandusega, sest nad olid natuke rohkem krõbedad, kui tavalised pitsad. Sain teada, et see serveerimisviis ja see „haamer“ on isegi ära patenteeritud. Pärast nägi söögilaud välja nagu metslaste oma, haamrid laual laiali.

Küla nimi oli muide Sos del Rey Católico ja seal sündis 1452.aastal Fernando el Católico, kellest kunagi sai ühtse Hispaania kõige esimene katoliiklik kunn. Tagasiteel käisime läbi veel Sadaba külast ja üks kohalik üritas meile kuue tuhande euro eest Sadaba kindlust maha müüa. Me ütlesime, et tuleme tagasi. Ja siis ma üritasin end valesse autosse pakkida, aga kui sain aru, et Pauline’i autos küll turvatooli ei peaks olema, siis tabasin ära, et meie auto on natuke eespool. Hajameelsuse tipp. Sõitsime läbi väikeste teede Zaragozasse tagasi. Elena magas magusasti, sel ajal, kui mööda vuhises Hispaania oma „Arizona“ maastik.

Aa, jaa. Kuna Javier kolis oma pruudi juurde, kolis tema tuppa uus inimene. Tüdruk, kelle nimi on Nicoleta. Ta on Rumeeniast. Kurva näoga, häbelik teine, annab end harva näole. Vähemalt ta aga koristab! Anaga saime ka asjad vist mõneks ajaks ühele poole, ükspäev ütlesime talle kolmekesi, et ta peaks rohkem enda järelt vaatama ja puhtust hoidma. Alguses sai ta väga vihaseks ja lubas lausa asju pakkima hakata. Peale natukest karjumist(ehk siis Paola ja Ana karjusid üksteise peale ja meie Pauline’iga üritasime asja lahendada), närvitsemist, rahunemist ja kokkuleppimist jõudsime kompromissile. Jee.

Kõigepealt soovin oma blogi lugejatele head uut aastat! Olen peale väsitavat, aga seiklusrikast trippi Madrid-Toledo-Córdoba-Sevilla tagasi oma Zaragoza punkris. Ma ei taha näha enam ühtegi liiklusvahendit ja üritan nüüd mõnda aega tervislikumalt toituda, kui seda on pitsa, küpsiste, kommide ja röstsaiade pugimine. See tähendab, et Pauline’il ja minul on alanud aedviljanädal. Igatahes,üleeile jõudsime Sevillast tagasi. Hakkasime kell üheksa hommikul sõitma ja koju jõudsime kell pool seitse õhtul. Pauline juhtis vapralt 900 kilomeetrit. Mina igavlesin ja sõin küpsiseid, jälle. Rääkimata sellest, et meie üritused raadiojaamu püüda kukkusid läbi, kuna siinne maastik on niivõrd vahelduv, et orgudes kaovad raadiojaamad täiesti, ning mägede otsas nad lihtsalt ragisevad. Esimesed nelisada kilomeetrit läksid üsna kiiresti. Ja siis läks Pauline’il jalg krampi ja siis, kui me nägime, kui huvitavaid möödasõite hispaanlased kiirteel teha üritavad, pidime peatuma ja natuke värsket õhku hingama. Kui Zaragozani oli alla saja kilomeetri jäänud, tundus aeg venivat nagu igavik. Õhtul magama minnes nägin ka silme ees teesilte.

Õnneks ootas Pauline’i kodus ees sünnipäevakingitus meilt kõigilt - ostsime talle ühe laheda käsitsivalmistatud hipiliku koti – ja ma avastasin, et mul on külmikus veel süüa. Uut elanikku polnud veel tulnud, Javier kolis nimelt oma pruudi juurde elama. Jutud käivad, et üks austraalia tüdruk meie juurde kolib, aga see pole veel kindel. Loodan siiski, et siia tuleb mingi meesterahvas, sest muidu muutub see korter tuleharkide pärusmaaks. Vaja on tasakaalu ja mehelikku huumorit. Javier sai oma rolliga siin hästi hakkama :)
Eilne päev aga väsitas mu nii ära, vedasin end suure vaevaga kella üheksaks esimesse loengusse, ise õnnelik, et jee, mul on vankumatu kohusetunne. Oh üllatust, õppejõul oli aga parajasti püha viha päev, ja selle asemel, et rääkida meile hispaania keelest Ameerikas, valas ta terve loengu aja välja oma pahameelt hispaania keeleakadeemia üle, kes just arvas heaks muuta mõnede rõhumärkide asetust, lambist. Ja sinna püha viha hommikusse jäi mu magus uni. Kurat.

Aastavahetuseks sõitsin siis Madridi, külastama Maarjat, kes Complutenses vahvasti haridust omandab. Maarja elab Carabancheli linnajaos, ühes üsna madalas kortermajas, mis oma siseõuega näeb välja nagu üks poeetide pugerik. Hubane kodu. Aga külm, kuna küte oli olnud kaua aega sisselülitamata. Üldiselt sain kogu selle reisi aja magada külmkapis, Andaluusias ju teatavasti pole majades kütet. Ja kui on, siis nad on harjunud seda MITTE sisse lülitama. Igal õhtul toppisin jalga mitu paari sokke ja kõik kampsunid, mis mul kaasas olid. Tõmbasin dressika kapuutsigi veel pähe ja üritasin ignoreerida, et mu jalad on nagu jääpurikad. Kõige hullem oli niiskus, mis nendes majades oli, külmad kivipõrandad ja niiske, niiske vastik jahedus. Arusaadav, et kui suviti on Córdobas ja Sevillas ligi viiskümmend kraadi sooja, pole mõtet hakata majadesse kütet panema, kui talviti temperatuur alla kümne kraadi peaaegu kunagi ei lange. Oli kusjuures tunne, nagu oleks kuskil telgis ööbinud. Põhjamaa tüdruk ei jaksa ka kõike taluda!

Madridis tundsin end nagu tõeline maatüdruk. See on suurim linn, mida elus näinud olen. 6,6 miljonit elanikku, arvestades kõiki urbanisatsioone ja uuselamurajoone, mida järjest juurde ehitatakse. Väga suursugune ja aukartustäratav linn koos kõigi oma hoonetega – barokkstiil (dekoratsioonid, kuplid, inglid!) ja neoklassitsism… Aina vaata ja imesta ja mõtle, kas see hoone seal tänavanurgal on nüüd palee või pank või niisama elumaja. Peatänaval Gran Vial võis küllalt niiviisi mõtiskleda. Plaza de Españal aga laius (minu silmadele) kõrghoone, mis oli näiteks hoopis Franco käsul ehitada lastud, totalitaarse ajajärgu ajal. Kõrghoone ees aga resideeris härra Don Quijote koos oma vahva kannupoisi Sancho Panzaga. Kui me Maarjaga seal kuju juures pilti tegime, lõin oma pea väga valusasti Sancho Panza eeslikronu kõhu vastu ära. Päris toekas kõht oli vaese näljase eesli kohta!

Peaväljak oli aga Plaza Mayor, 17.sajandist, Habsburgide dünastia ajast. Teatavasti oli vana pealinn Toledo, aga Felipe II laskis selle 16.sajandi teisel poolel hoopis Madridi üle tuua. Ja siis algaski suurlinna hiilgus peale, mis kestab tänaseni. Hiilgus, mis tundub üldsegi mitte Hispaaniaga kokku käivat, pigem oli tunne, nagu oleksin kusagil Rootsi linnas… või Madalmaades. Millegipärast otsib mu aju mõnda uude linna sattudes alati seoseid teiste kohtadega, kus olen käinud, ja mulle tundus, nagu oleksingi sattunud teise riiki, uhkesse kuningriiki, mis kuidagi minu senise ettekujutusega Hispaaniast ei tahtnud sobida. Oma osa oli kindlasti ka sügisesel ilmal, mis aitas minu kujutlusel end hoopis kuhugi põhja poole kanda. Aga kogu selle toretsemise juures puudus selles linnas hubasus. Tee, mis sa tahad, aga hubasust EI ole. Seda sooja tunnet, et just SIIN tahaks oma elu veeta.

Metroo oli hiiglaslik. Ühes rongijaamas laiutas botaanikaaed, mille tiigis ujusid lausa mitmekümned kilpkonnad, osad lamasid karjakesi palmide all kividel nagu massitoodang. See oli Atocha rongijaam. Mõelda vaid, kilpkonnad jaamas! Teine jaam, Principe Pío, oli paleearhitektuuri stiilis, aga tagakülg täiesti laokil, mahajäetud lossi nägu. Ja siis avastad korraga, et jaamas on veel kaubanduskeskus ja isegi kobarkino. Oh üllatust! Madridis elutseb ka päris ametlik kirbuturg, Rastro, ja samuti raamatulaat, kus tundusid päris mitmed müüjad hoopiski argentiinlased olevat. Mulle üritati Pío Baroja teost 30 euri eest pähe määrida. See oli päris koltunud. Ütlesin ära.

Imetlesime Maarjaga päikeseloojangut Palacio Realile avanevalt vaateplatsilt. Tagapool helendas Almudena katedraal, milles oli kusjuures interaktiivne jõulusõim. Kuningapaleesse me aga ei jõudnudki, see pandi enne kinni, kuni me tulime selle peale, et võiks neid lugematuid tubasid külastada. Mul jäi üle ainult väravate kullast nikerdusi vahtida ja nentida, et on ikka kuninglik hoone. Jõudsime aga vaadata Madridi kolme väravat, neist tähtsaim, Puerta del Alcalá, meenutas pigem mõnda triumfikaart. Käisime ära Cibelese väljakul, kus oli uhke neoklassitsistlik palee, milles praegu asuvad linnavalitsuse bürood. Marmorist Cibeles, loodusjumalanna, surfas oma kaarikul keset liiklusvoolu. Kaarikut vedasid lõvid. Vaatamata ei jäänud ka 17.sajandil ehitatud Retiro park, koos Velzqueze palee, Kristallpalee ja tiigiga. Tiigi taga asus sammastik, kus oli ühe ammu meelest läinud kunni monument.

Märkimist väärib ka Debodi tempel, Egiptusest toodud, lahtimonteeritud ja siis uuesti kokkupandud. Vana-Egiptuse tempel toodi siia eelmise sajandi teisel poolel, UNESCO tahtis seda linnastumise eest päästa. Ja siis toodigi siia, keskkonda, kuhu ta ei kuulu. Mis on Hispaanial ühist Egiptusega? Pigem oleks võinud siis laguneda seal, kuhu ta algselt ehitati, sest lahtimonteerimisega rikuti nagunii ehitise autentsust. See pole enam seesama tempel, osa pühadusest on kadunud.

Ainus muuseum, mida külastasime, oli muidugi Prado. Prado nägi aga välja nagu mõni stalinistlik oopus. Võrreldav isegi Salme kultuurikeskusega, kuigi muidugi suurem. Kummaline oli, et piletimüüja ei uskunud, et Eesti Euroopa Liidus on. EL-i alla 26-aastased kodanikud said nimelt ilma rahata sisse. Kui ma juba lõpuks vihaseks sain ja talle nähvasin, et meil tuli isegi euro kasutusele, ja ma pidin talle näitama, et Eesti lipp on ka tema nimekirjas, siis lubas ta mu sisse. Ise veel põrnitses mind altkulmu. Haletsusväärne, töötada ühes Euroopa kuulsaimas kunstimuuseumis ja olla selline idioot. Otsustasime aga, et vaatame ära ainult maalid, mis meid kõige rohkem huvitavad, sest Firenze Uffizi galerii hullus oli mul veel liiga selgelt meeles. Tulemuseks oli pearinglus ja kultuuri üledoos. Niisiis, nägime Rembrandti "Artemist" (mida kusjuures tahtis sealsamas muuseumis põlema pista üks Javier Mariase tegelaskujusid) , El Greco teoseid, Tiziani, Goyat ja muidugi Velazquest ja tema kuulsaid „Õuedaame“.
Velazqueze printsessid olid minu lapsepõlve imetlusobjektid. Ma mäletan, et meil oli kodus piltpostkaarte väikeste printsessidega ja mina aina kujutlesin end kandmas samu kohevaid kleite ja samasuguseid ehteid juusted. Ja nüüd, need printsessid olid seal, Prados, vaatamas mulle silma sisse, ja justkui küsimas, kas mäletad meid. Mäletasin.

Ma tean, et korra veel kevadel lähen uuesti Madridi. Paarist päevast päevast jäi pisut väheks selle linna avastamisel, kui muidugi ka arvesse võtta seda, et palju aega kulus pidutsemisele ja seega ka poole päevani magamisele. Enamus aega toitusime pudrust, kuna Maarjal oli mitu kilo eesti kaerahelbeid kaasas. Ja eesti leiba, kui hea! Ühel õhtul proovisime isegi hispaania moodi suupisteid teha, tapasid. Tegime siinse juustuga, tulid väga rammusad. Aastavahetuse puhuks muretsesime endale aga parukad. Paljud inimesed kandsid naljakaid prille või erksaid parukaid, meiegi ostsime endale pulli pärast ja tundsime end nagu tõelised linnavurled. Peale selle, meid ikka põrnitseti, kui me metroos otsustasime natuke fotosessiooni teha, et jäädvustada oma ekstravagantsust. Kodus jõime cavat ja asutasime end enne südaööd Puerta del Soli juurde, sest Puerta del Sol on väljak, kust iga aasta kantakse Hispaania televisiooni kaudu üle uue aasta tulek. Siin on kombeks, et kui kell kaksteist korda südaööd lööb, siis süüakse iga kellalöögi kohta üks viinamari, et uus aasta tuleks õnnelik. Meie Maarjaga panime parukad pähe, olime juba toredasti napsused, võtsime viinamarjad kaasa ja läksime samuti Puerta del Soli poole vaatama, kas uus aasta ikka tuleb. Viinamarjadega oli muide selline lugu, et oleksime neist peaaegu ilma jäänud, kuna supermarketis olid nad otsas. Olime juba hirmul, et meie ilus plaan läheb aia taha, kui leidsime õnneks ühest hiina poest päris hingehinna eest mõned marjad. Jee. Siiski, kellalööke me lõpuks ei kuulnudki ja Puerta del Solile me ei mahtunud. Väljak oli juba puupüsti rahvast täis, üritasime ühte tänavat pidi koos tuhandete teiste inimestega ennast ka sinna pressida, aga politsei oli tänavatel ees ja ei lasknud enam kedagi edasi. Muidugi, pole tarvis, et inimesed ära trambitaks. Jäime siis rahvasummaga sellele kõrvaltänavale, kellatorni nägime silmanurgast. Seda, millal uus aasta tuli, ei saanudki me täpselt aru, sest rahvas karjus ja huilgas alatasa. Otsustasime oma viinamarjad ära süüa, sest kellalööke poleks nagunii kuulda olnud. Inimesed hakkasid oma šampusepudeleid avama ja meile sadas kaela tõeline „uue aasta vihm“, šampust voolas lausa ojadena ja seda tundus isegi taevast alla sadavat. Tegime meiegi siis oma pudeli lahti ja saime tuttavaks Pamplonast pärit tüüpidega, üks hüüdis mulle isegi kaamerasse eesti keeles head uut aastat! Kõik kallistasid ja olid õnnelikud. Ja pärast oli tunne, nagu tänavatelt oleks looduskatastroof üle käinud. Katkised pudelikillud, kleepuv sillutis…

Ma ei teagi, kas uus aasta tuli erilisel moel, kui terve mantel pärast šampusest kleepus. Ometi oli tuju hea. Oli teistmoodi aastavahetus. Ja Pamplona tüübid olid toredad, läksime pärast edasi ühte baari. Kuna aga Maarja end halvasti tundis, ei saanud me kaua pidutseda. Õige pidu tuli hoopis järgmisel õhtul, kui saime ühes ööklubis tuttavaks tantsujumalatest neegritega. Hispaania kutid vaatasid kadedate pilkudega, kuidas neegrid ilusate välismaa tüdrukutega tantsivad. Hispaania kutid on nimelt tantsupõrandal üsna häbelikud, kui nad just salsat ei oska ja kui tüdruk neid seksuaalses mõttes ei tõmba, st kui nad näevad, et pole mingitki võimalust teda endale kaissu saada. Tegelikult ma kahtlustan, et neegripoistel oli sama plaan, aga me ei võtnud hästi vedu. Jah, tantsujumalad osutusid päris pealetükkivateks. See ei ole ju üldse veetlev, kui inimene helistab sulle päevas kolm korda, kuigi teab, et sa oled ammu Madridist minema läinud. Seega ma ignoreerisin täiesti. Baaris lasti aga head reggae’t ja Bisbali isegi ning Melendit ning muud head hispaania poppmuusikat. See oli Nõiakuninganna baar. Nimi oligi Reina Bruja. Mis mind aga üllatas, oli see, et Madridi tänavatel meelitavad flaierijagajad lihtsalt tasuta snapsudega inimesi lokaalidesse. A la, tule vot sinna klubisse, saad tasuta joogi. Tegelikult ma arvan, et see oli lihtsalt apelsinimahl millegagi, mida baarmen meile pokaalidesse valas, sest alkohoolse joogi maitset sel kül polnud. Lokaalides aga ei või sellest aastast alates enam suitsetada! Jee! Jee! Jee! Kuigi nüüd on probleem, et inimesed tossavad tänaval ja reostavad liiga palju öist värsket õhku. Elagu Hispaania uudised, kus sellist asja kuulda võib :D

Madridis oli seda hõngu, mida Zaragozas vahel vajaka jääb, seda ootamatuse ja ettearvamatuse hõngu. Kas see on omane igale suurlinnale, seda ma ei tea. Midagi jäi varjatuks, mitte just vaatamisväärsuste koha pealt, aga üldse… on tunne, et see on linn, kus võib iga päev juhtuda midagi uut. Muidugi ei tähenda see, et inimene ei võiks seal end üksi tunda. Sest seal, kus kesklinn lõpeb, algavad karpmajad. Puudeta, kivised tänavad, terved Lasnamäed-Mustamäed-Õismäed Hispaania mõistes. Agulid. Kunagi aga olid linna ääres hoopis maasikapõllud, mis kuulusid kirikuasutustele. Ja sellepärast ongi Madridi sümbolid karu ja maasikapõõsas. Karu tähendab sõjalist jõudu ja maasikapõõsas sümboliseerib usku. Ehk siis religiooni ja valitsuse kooskõla. Maasikad ja ahne näoga karu maasikaid söömas. Tõlgendusruumi jagub :D

Madridis kohtusin Pauline’iga, kes tuli mulle autoga järele. Ta oli oma kallimaga samuti vana-aastaõhtu seal veetnud. Alustasime siis kahekesi oma jõuluvaheaega „sisustamist“, mis algas suhteliselt närvesöövalt, sest Madridist välja polnud sugugi kerge sõita. Kaks korda magasime õige väljasõidu Toledo poole viivale kiirteele täiesti maha, üritasime kaarti lugeda ja ringiga samasse kohta tagasi sõita, et siis uuesti otsast alustada. Kui teele saime, võttis meid vastu paks udu. Nii paks udu, et oli kahtlus, kas Toledo üldse sealt seest paistma hakkab, aga hakkas. Meile avanes keskaegne vanalinn kõrgendiku otsas, küpressidega ülekülvatud. Küpresse istutati aga vanasti peamiselt inimeste haudadele, kes oma kiriku kõrvale maeti. Nii mõnegi küpressi all mõne suveniiripoe kõrval võivad seega klõbiseda kadunukeste luud. Küpressidega seostus minule aga hoopis alguses Firenze ja üldse Itaalia Toscana maakond. Zaragozas juba nii kergesti küpresse ei näe, aga Toledos on pehmemad talved ja veel kuumemad suved, kui siin. Kuumade suvede tõttu ongi näha, et enamus Hispaania linnasid asub veekogude kandis. Toledo asubki Tajo jõe kaldal, mis on üks Hispaania neljast suurimast jõest. Tajo jõgi ümbritseb vanalinna, mis asub saare peal. Linnavalitsuses oli suur poleemika, kas jättagi Toledo muuseumilinnaks (kuna vanalinna ilmselgelt juurde ehitada ei saanud) või ehitada ka uuselamuid. Lõpuks otsustati jõe teisele kaldale natuke ka 20.sajandi linna ehitada.

Toledo on linn, mis oli varakeskkajal läänegootide kuningriigi pealinn, ja kui see moslemitelt tagasi vallutati, jäi see sümboliseerima kristlike kuningriikide jõudu, mis pidid olema vähemalt sama tugevad kui minevikku jäänud läänegootide riik. Hispaanlased olid uhked selle üle, et neis oli läänegootide verd. (Ja läänegoodid olid ju pmst MEIE naabrid, jee). Linn oli Hispaania katoliiklik keskus koos oma võimukate peapiiskoppidega, aga samas paradoksaalselt ka terve keskaegse Euroopa põrandaalune musta maagia keskus, sest siia rändasid paljud, et kirjutada ümber salajasi käsiraamatuid nii kreeka, ladina kui araabia keeles. Maagide sümboleid võib tänini näha ka hoonetel. Praegugi jätkuvad vastuolud – ühte inkvisitsioonikirikusse näiteks on ehitatud diskoteek. Lausa uskumatu, vaesed inkvisiitorid pööravad end oma hauas ringi :D

Peale selle, Toledos elas El Greco, hispaania renessansskunstnik. Käisime isegi ühte tema maali vaatamas, „Krahv Orgazi haudapanek“. Nimetatud krahv lamas ilusti renoveeritud kivist sarkofaagis otse maali all. Ja Toledo üks firmaroogasid on imehea martsipan ja praegugi veel on kuulsad seal tehtud kahhelkivid ja keraamika. Keskajal aga möllas seal relvatööstus, mõõgad, piigid, tapakirved… Ja muidugi raudrüüd!
Jalutasime vanalinna all jõe ääres, jõgi voolas kaljuste kallaste vahel ja näha oli mitmete vanade sildade jäänuseid. Nägime vihaseid kiisumiisusid, kes üksteise peale turtsusid, ja paksusid hanesid, kes inimest ei kartnud. Paterdasid mööda sillutist ringi ja nägid ennasttäis välja. Võtsime väikesed kohvid kohvikus, mis nägi välja nagu moslemite mošee jäljendus. Vuntsidega kohvikupidaja pakutud sarvesaiad olid minu prantslanna arvates liiga kuivad. Oeh. Mitte miski ei sunni neid maha tegemast hispaanlaste katsetusi prantslaste moodi süüa teha.

Toledos oli islami mõjutustest näha araabia tüüpi võlve linnamüüris, nende võlvide vahelt avanes vaade kaugemale maastikule. Mina vaimustusin juba siis ja kukkusin fotosid klõpsima, aga muidugi ei andnud need tagasihoidlikud vaatamisväärsused võrrelda selle iluga, mida nägime Córdobas ja Sevillas. Huh, see oli, nagu oleksime päris Araabiamaale sattunud! Hämmastav! Igatahes, Toledot ümbritses vana linnamüür ja üle jõe läks paar kivisilda, mis olid kaugel antiiksemad kui meie Kivisild siin Pilari katedraali juures. Kogu üle vanalinna laiutas hiiglaslik kindlus, Alcázar de Toledo, mis majutas suurt raamatukogu ja ka sõjaväemuuseumi. Toledo katedraali oli aga sissepääs seitse euri, selle jätsime vahele.

Ööbisime couchsurfinguga ühe Guillermo-nimelise meesterahva juures. Guillermo oli kolmekümnendates tüüp, jalgrattahull, reisihull, ajaloohull ja suur latatara. Kodu asus tal vana haigla kõrval (haigla nägi välja nagu pisike katedraal) vanas hubases majas, mis kunagi kuulus medõdedele. Tal oli värviline kodu, suveniirmagnetitega ülekülvatud külmkapp, hea folkmuusika ja laest rippumas alla Quijote ja Sancho Panza marionettnukud. Magasime Pauline’iga Senegalist toodud liiga õhukeste tekkide all täielikus külmkapis, nagu ma juba varem mainisin. Pauline julges nalja visata, et ahhaa, Guillermo, sa vist ei maksa üldse oma kütte eest, ja sellepärast saad nii palju reisida :D Tüüp nõustus seepeale meie toas radiaatori sisse panema. Guillermo töötas Toledo linnavalitsuses, muinsuskaitse alal. Käisime öises vanalinnas jalutamas ja ta rääkis meile legende. Palju legende. Ja ma nägin, et üles vanalinna viivad isegi liikuvad trepid, vabas õhus, kujutage pilti.

Ta rääkis meile näiteks legendi ühest vaesest surnud nunnast, kes oli lapseootele jäänud ja siis end ära tapnud, ning kes nüüd öösiti mööda linna oma last otsib (pisut mehhiklaste Llorona-lugu). Ta näitas meile kohta, kus üks noor neiu oli alatasa palvetamas käinud, et ta kallim ikka sõjast eluga tagasi tuleks ja et araablased teda ära ei tapaks. Neiul oli toatüdruk kaasas, kes pidi olema tunnistajaks, et perenaine oma palveid ikka hingega loeb. Toatüdruk aga kippus magama jääma ja neiu torkas teda alatasa nööpnõelaga, et too üles ärkaks. Ja tänapäevani on jäänud komme panna selle väikse palvetusaltari ette majaseinas nööpnõelu, et kaugel olevad kallimad ikka tagasi tuleks. Või ka soovist endale kallimat leida.

Teine legend aga seostus nt Alfonso VI-ga, kes Toledo moslemitelt tagasi vallutas. Nimelt kui Alfonso väravast sisse sõitis, nägi ta Toledo mošee seinas valgust. Kuninga hobune aga laskus mošee ette põlvili. Pärast selgus, et sinna seina sisse oli salaja müüritud väike Kristuse kuju, mis olla helendama hakanud, kui kristlik kuningas linnaväravast sisse sõitis. Ja kivi munakivisillutises, kuhu peale hobune oli põlvitanud, muutus valgeks nagu lumi. See kivi on tänini seal.
Guillermo näitas meile Toledo lugematuid kloostreid, ja ühe vana kiriku seinas Fatima käe märki. Ise poleks vist vaadatagi osanud, aga kui ta näitas, nägingi, et moodustuski justkui käe kuju erinevatest müüri laotud kividest. Fatima nimelt oli nimelt Muhamedi tütar, ja tema käsi (jamsa) sümboliseerib kaitset halva pilgu ja ärasõnumise eest. Samuti rääkis Guillermo hispaania poeedi Gustavo Adolfo Becqueri armuseiklustest ja näitas meile tänavat, kus Becquer alati purjus peaga ööbis, et mitte koju minna. Becquer, nagu poeet ikka, otsis nimelt oma inspiratsiooni rohkest veinist. Muidugi ka kaunitest daamidest.

Meie võõrustaja armastas peale lõpmatut jutuvada end väikese õllega turgutada. Ta võttis õlu täpselt viies baaris. Meile tegi ta välja veini ja suupisteid, tapasid. Tapad antakse lõuna pool Hispaanias alati tasuta joogi kõrvale, kui põhja pool nende eest veel peale maksma peab. Aga kui ka peale makstakse, ei prooviks ma uuesti Toledo „väga erilist“ suupistet, mida meie võõrustaja kõvasti takka kiitis. Suupisteks oli nimelt seapekk erilises kastmes. Meile toodi suupisted ette ja Pauline sosistas mulle kõrva sisse, et jumal küll, see on ju pekk… Kuidagi saime mõned kallerdavad pekitükid siiski kurgust alla. Guillermo küsimuse peale, et kuidas maitses, saime mokaotsast öeldud, et normaalne.

Guillermo on couchsurfingu programmis päris vana kala juba, iga nädal käivad tal külalised. Ju ei avaldanud meie talle mingit erilist muljet, me ei saanud suurt suutki lahti teha. Saime aru, et talle meeldib tähelepanu ja et ta naudib seda sära, mis teda ümbritseb. Nagu naistele ikka kombeks, mõistsime, et tegemist on tüübiga, kel kunagi on olnud palju komplekse ja nüüd teeb ta kõike, et näidata, et ta on väärt mees. Aga ma ütlen, sellise toitumise juures võib ta nii palju rattaga sõita, kui tarvis, aga oma õllelihasest ta niipea lahti ei saa. Siiski, tark ja sõbralik mees oli. Isegi mässaja, sest ta näis pooldavat marurahvuslikke rühmitusi. Selgus, et ka Castilla la Mancha maakonnas (Toledo on selle maakonna pealinn) hingitseb üks selline pisike rühmitus, mis ütleb, et Castilla on ainuõige Hispaania häll. Inimestel on vist seal palju vaba aega.

Kui Toledost ära sõitsime, jõudis mulle kohale, mis lõhn see on, mis linnas hõljub. See oli nimelt see lõhn, mida Eestis võib vahel tunda märtsikuus või aprilli algul, lumi on sulanud, rohi pole veel roheline, aga on tunda kevadet. Seekord siis tundis mu nina kevade lõhna jaanuaris. Niiviisi võib oma haistmismeele segadusse ajada ja vb isegi bioloogilise kella tuksi keerata :D

Castilla la Mancha oli suures osas asustamata ja lage (mitu ruutkilomeetrit siin Hispaanias ikka seda eikellegimaad on??), autoga oli Toledost Córdobasse umbes kolme ja poole tunni tee. Tee peal peatusime asulas nimega Consuegra, et vaadata Don Quijote sümboolseid tuuleveskeid. Tuuleveskid olid valgeks lubjatud, paksud, ja üsna hiiglaste moodi, parasjagu ümbritsetud jaapanlastest kultuurihuvilistega. Need olid tüüpilised La Mancha tuuleveskid, neid oli mäeharjal oma kümme tükki reas väga laokil kindluse kõrval. Kindluse jalamil aga suri kunagi araablaste käe läbi hispaanlaste rahvuskangelase „minu“ Cidi poeg Diego. Tuuleveskid töötavad nüüd vaid väga harva, aga ühte möldrit õnnestus meil siiski näha. Kuum mees oli. Vaatasime ka asulas üldse ringi ja leidsime Hispaania väljaku (Plaza de España). Olen juba näinud mitmeid omanäolisi Hispaania väljakuid. Zaragozas on meil üks, Barcelonas on samanimeline väljak koos kahe torni ja värviliste pursskaevudega, Madridis Quijote kujuga, Sevillas sammaste, tiigi ja sillakestega… Ja siis seal väikeses Consuegra külas. Hämmastav. Armastavad ikka oma maad.

Kui Andaluusia maakonda jõudsime, oli maastiku muutus hämmastav, rohelised mäed, karjamaad, oliivipõllud… Pauline aina kamandas, et pildista, pildista, ja mina pildistasin seda Andaluusiat, mis on see Hispaania, mis omab rahvusvahelist kuulsust, päikese, põletava kuumuse, randade, apelsini- ja sidrunipuude, mustlaste, härjavõitluse ja flamenko Hispaania. Külad olid valgeks lubjatud, valguse peegeldamise eesmärgil. Palme lehvis tee ääres hulgimal määral ja tundus, et väljas on väga soe. Tegelikult nii väga soe polnud, kõigest kuusteist kraadi. Taevas oli küll aga lõpmata sinine. Córdobasse jõudnud, nägime juba kaugelt paistmas kuulsat moshee-katedraali ja silda üle Guadalquiviri jõe. Meile anti signaali, kuna suvatsesime autoga ühel ristmikul natuke mõtlema jääda, kuhu poole sõita. Mitte midagi ei teadnud me sellest linnast. Lõpuks saime auto pargitud jõe äärde ühte mitteametlikku parklasse. Hakkasime minema minema, kui kohale ilmus asotsiaali moodi mees koos oranzi kiisumiisuga ja teatas, et tema valvab siin autosid ja et kui me tahame, võime talle söögiraha anda. Pauline käratas, et ta olla varganägu, aga peale natukest arupidamist mõtlesime, et anname talle kaks eurot, pärast torkab autol veel kummid läbi. Hiljem saime teada, et selline „mitteametlik parkimisäri“ on Lõuna-Hispaanias väga moes.

Üle vana rooma aegse silla minnes nägime, et jõgi voolas kiiresti ja oli veel mudasem kui meie Ebro. Igal pool laiutasid apelsinipuud. Ma ei teagi täpselt, mitu korda aastas apelsinipuud saaki annavad, aga kui meile tähendab talve lume tulek, siis lõunahispaanlastele hoopis apelsinide küpsemine. Tundus, nagu oleksimegi kuhugi Araabia poolsaarele sattunud. Imetlesime rohelisi siseõuesid – Córdoba siseõued on palmide, kummipuude ja lillederohked, ja värsked, suvel eriti vajalikud. Tihti on nendesse ehitatud pursskaevud ja õhtuti on nad eriti varjulised ja romantilised. Paljude inimeste kodude siseõued olid tänavale avatud, jalutasime ligi ja piilusime väravavarbade vahelt õuedesse. Jälle üks siseõu, lähme vaatame, jälle, jälle, oh kui ilus! Zaragoza Aljaferia kindluse siseõu on ka muide Córdoba patio’te stiilis ehitatud.

Majad olid heledates toonides, vahel värvilised, vahel lausa idamaised. Inimesed rääkisid andaluusia aktsendiga. Peale natukest harjumist saime päris asjalikult nende kõnele pihta ja ma arvan, et kui oleksime seal mõne nädala veetnud, oleksime isegi omandanud selle laisa, sõnu venitava ja sõnalõppe sööva rääkimismaneeri. Nagu räägiks hispaania keelt kinnise suuga :D Kuigi, „õige“ hispaania keel on keel, mida räägitakse pigem Põhja-Hispaanias, räägib rohkem andaluuslaste sarnaselt peaaegu kogu Ameerikas elav hispaaniakeelne elanikkond.
Meie järgmine võõrustaja couchsurfingu kaudu oli Carlos Javier. Carlos oli meile andnud oma aadressi, mis osutus üsna ebatäpseks. Nimelt kirjutas ta, et elab ühe hotelli kõrval, aga selgus, et sealsete hispaanlaste mõistes „kõrval“ tähendab umbes kilomeetri raadiuses. Kõigepealt ajasime üldse hotelli sassi ja otsisime seda hoopis kaugemalt. Ja siis ma astusin koerakaka sisse, parema jalaga, ju see tõi meile õnne, sest lõpuks leidsime heade inimeste abiga Carlose tänava üles. Härra Carlos aga ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Istusime siis ühes kohvikus, ma proovisin Córdoba ühte maiust, mis pidi olema vist kabatshoki-porgandi-juustukook või midagi taolist. Pauline ütles, et see on puupuru. Mina ütlesin, et see on hea. Siis proovisime veel kohalikke kastaneid, Carlos helistas vahepeal ja me ei saanud ikka aru, kus ta täpselt elutseb, ta rääkis väga kiiresti ja segaselt. Majanumbrile saime aga pihta ja läksime siis tema maja juurde, kell hakkas juba öösse tiksuma, ja Carlos ei võtnud jälle telefoni vastu. Ootasime oma tund aega, ta ju teadis, et me tuleme, ja me olime päris pettunud. Hakkasime arvama, et koerakaka ei toonud siiski õnne, ja et Carlos valmistab meile mingit lõksu, et meid kohalikku prostituutide võrku tõmmata. Või et ta on lihtsalt üks ülelaskjast idioot. Mõne aja pärast ilmus ta siiski välja ja teatas, et ei saanud telefoni vastu võtta, kuna ajas habet. Palju õnne. Ja ta ütles, et ta ei tahtnud, et me korterikella helistame, kuna naabrid olevat imelikud. Siin pole couchsurfingu programm just väga tuntud, ja lihtne on asjast valesti aru saada.

Suutsime siis oma viha vaka hoida ja ta tutvustas meile oma kodu, mis nägi välja VÄGA puhas, nagu muuseum. Ja muidugi külm nagu hundilaut. Korter oli nimelt vanematelt Carlosele kingitud. Valmistasime kutile õhtuks pastat ja rääkisime juttu, kuigi Carlos oli ühe hispaanlase kohta üllatavalt tagasihoidlik ja tasane. Ta rääkis, kuidas oli Kreekas käinud ja kuidas teda oli seal paljaks varastatud. Võib-olla sellepärast oligi ta nii tõsine. Ometi arvas ta vist, et couchsurfing on sexsurfing, kuna kui me küsisime talt, et kuhu me magama läheme, ütles ta, et tema voodisse võime ka mahtuda (!). Ma teatasin resoluutselt, et ärgu lootkugi. Rohkem see ta asjast juttu ei teinud ja külge ka ei löönud. Mina magasin FC Barcelona linadega üheinimesevoodis ja Pauline diivanil.
Me olime Carlose teised surferid, alles olid ta kodust lahkunud ühed austraallannad. Ma küsisin, kuidas oli, ja tema vastas, et kuigi ta inglise keelt palju ei räägi ja kuigi tüdrukud hispaania keelt samuti mitte, oli olnud lõbus. Hmmm. Võib-olla on mul hea kujutlusvõime :D

Carlose sõbrad olid aga vahvad andaluuslased, kuigi üks neist oli muidugi hirmus mats, kes osutus samuti jalgrattahulluks ja kel puudus viimnegi intelligentsustase ja kultuurikogemus. Ma panin teda asjalikult paika, kui ta Eesti kohta mingit täiesti absurdset juttu hakkas suust välja ajama. Teised tüübid naersid, ja kommenteerisid, et näe, Luis, sa oled ikka lollpea, pead ikka kord Hispaaniast välja reisima. Tüüp polnud oma elu jooksul kordagi maailma vaatamas käinud. Ometi oli tema see sõber, kes Carlosele couchsurfingu programmiga liituda soovitas. Ju on vaesel tüübil naiste hulgas vähe lööki. Ma pole elus nii matslikku naeru kuulnud, kui temal oli :D
Teised olid aga tõesti toredad, üks mees õpetas mulle, kuidas ruubikukuubikut lahendada ja teine proovis meie teadmisi maailma pealinnade kohta. Pidin taas vastama paljudele küsimustele Eesti kohta. Ja Pauline valmistas toatäiele meestele quiche lorraine’i. Algul oli see mõeldud ainult minule, temale ja Carlosele õhtusöögiks, aga kuna sõbrad ka kohale vajusid, siis said kõik seda head rooga proovida ja kiita. Pauline oli natuke ärritatud, ja teatas, et see seltskond küll normaalne pole ja et tema arust on need kõik loodrite kamp. Siiski, poodi viitsisid nad minna ja jõime hommikuni Carlose elutoas rummi. Muide, ka Hispaanias arvatakse nüüd, et ma olen Pipi. Äkitselt astus üks uus sõber tuppa ja hüüdis, aga näe, seal istub ju Pipi Calzaslargas (ehk siis Pikksukk!). Sellepeale avastasid ka teised, et ma olen Pipi nägu. Pipiks ma seal jäingi. Järgmisel päeval ühes baaris einet võttes karjuti baaripidajale, et kas too ka nägi, et päris Pipi on baaris. Baaripidaja, vanem meesterahvas, soovis seepeale Pipiga pilti. :D Jõime mostot, mis on nagu tavaline viinamarjavein, ainult ilma alkoholita, ja sõime minu jaoks liiga hiiglaslikke ja tugevamaitselisi oliive. Minu virisemise peale teatati, et Pipi sõi omal ajal kingakreemi, nii et olgu ma hoopis kuss.

Carlosel oli äratuunitud Volkswagen, see on ju auasi, kui armatuuri külge on metallist tähtedega kirjutatud omaniku nimi (CARLOS) ja autokülgedel lehvivad tuleleegid. Ta viis meid vaatama paarile vaateplatsile, kust avanes vaade linnale. Peale selle veel linnast välja ühte moslemite vana palee Medina Azahara varemete juurde , päris roheliste väljade vahele. Palee juurest läks keskajal apelsinipuudega ääristatud allee Córdobani välja. Karjamaadel võisime näha isegi lambaid rohtu pugimas. Kuna aga parasjagu oli kolmekuningapäev, oli palee kinni. Carlos aga ei kaotanud meelt ja viis meid hoopis Córdoba rikaste linnaossa. Käisime ühe hotelli aias jalutamas ja seal kasvasid apelsini- ja sidrunipuudele lisaks veel mandariinid. Võtsime otse puu küljest mandariine ja sõime. Olid natuke hapud. Pauline pistis ühe sidruni tasku, tal oli parajasti sünnipäev. Neid apelsine-sidruneid aga, mis otse linnatänavatel kasvavad, ei maksa proovida, nad ei tee küll halba, aga maitsevad väga kibedalt. Lihtsalt halvem sort, pelgalt dekoratsiooniks. Huvitav on, et leidub ka apelsinisidrunipuid. Jah, sellise puu otsas kasvavad apelsinid ja sidrunid segamini! Sassis geneetiline kood… Kuidas küll tekkis esimene selline puu, kas apelsini- ja sidrunipuu seemned hakkasid lihtsalt koos idanema, kasvatades juured segamini, üksteise külge? Põnev!

Córdoba mošee oli imetlustäratav, ehitatud vana läänegootide kiriku peale, 9.sajandil. Andaluusia oli kõigepealt nimelt araablaste provints (Al-Andalus), ja hiljem loodi sinna juba Córdoba kalifaat. Sealne mošee oli tähtsaim kogu Pürenee poolsaarel. Praegu on mošees katoliku kirik, sisse on ehitatud altar ja kooriruum koos laega, mis on inspireeritud Sixtuse kabeli laest. Õnneks on aga alles jäetud kogu idamaine rikkalik ilu. Lugematud puna-valged võlvkaared, dekoreeritud laed, kuld, hõbe, madalad rippuvad lambid andmas pisut punakat valgust… Ma peaaegu kujutasin ette nende sadade kaarte all moslemeid Meka poole palvetamas. Mošee oli väga suur ja ma veetsin seal sees ligi tund aega, suu lahti. Pauline aga eelistas mošee ees olevasse apelsinipuuaeda värsket õhku hingama jääda, sest ta kavatseb nagunii Córdobasse oma kallimaga tagasi tulla, ja tal polnud parajasti sularaha, et maksta 8 eurot sissepääsu eest. Mina aga unustasin end täiesti ära ja Pauline hakkas juba murelikuks muutuma, kui mind kolmveerandtunni järel ikka näha polnud. Leidsin, et Córdoba mošee sarnaneb oma idamaisuselt pisut Püha Markuse kirikuga Veneetsias, kuigi too on hoopis Bütsantsi arhitektuur ja dekoratsioonidega lausa üle külvatud. Mäletan siiamaani, kuidas nägin Markuse kirikus ühe Veneetsia doodzi luid ja kõhe hakkas. Astrid, sinul jäi see „ekstravagantsus“ õnneks nägemata :D
Apelsinipuuaia ees oli aga muide vana, aga kõrge minarett (või siis alminar), mošee endine torn, mis oli pisut ümber ehitatud katolikus stiilis. Ka Zaragoza mõnedki kirikutornid peidavad enda sisemuses moslemi minarettide skelette.

Córdoba vanalinna vanas juutide linnajaos on täpselt kolm araabia stiilis teemaja. Käisime ühes idamaist teed proovimas, astudes jälle ühte lokkavasse siseõue. Tee oli Tuhande ja Ühe ÖÖ tee ja maitses hea, kuid muusika oli küll araabia popp. Käisime veel vaatamas Katolike Kuningate Kindlust, mis, seegi oli araabia stiilis. See oli üks esimesi Isabeli ja Fernando residentse, kes olid ühendatud Hispaania esimesed katoliiklikud monarhid. Kindlusel olid toredad sakilised müürid nagu mõne muinasjuturaamatu pildilt. Kindluse aias olid kandiliseks pügatud elupuud. Nägime, et majaseinad on pisut rohelised ja sama rohekad olid ka moshee seinad, eks Quadalquiviri niiskus teeb oma töö. Mõtlesime tükk aega, kas see oli nüüd hallitus või sammal. Või sammalhallitus, mine sa tea neid mutatsioone seal lõunas :)

Kuna sattusime just 6.jaanuari paiku Córdobasse, nägime sealset Kuningaparaadi, ehk siis Cabalgata de Los Reyes Magos’t. Kolm kuningat, kes siin kingitusi toovad, teevad igal aastal igas linnas ringkäigu läbi linna ja loobivad lastele muusika ja tantsu saatel karamelle. Lausa uskumatu, igal lapsel oli kaasas kilekott! Meiegi lahkusime rongkäiku vaatamast, taskud kompvekke täis. Mõned lapsevanemad olid lausa vihmavarjud tagurpidi pea kohale asetanud, et nendesse nagu lehtritesse maiustusi püüda. Komme loobiti nagu raheterasid ja me pidime vahepeal pea õlgade vahele tõmbama, et mitte haiget saada. Pauline aina hüüdis, et aitab, aitab küll, ja vandus prantsuse keeles :D Rongkäigus aga polnud ainult kolm kuningat, vaid lisaks igasugu kolle ja muinasjututegelasi, kes paljudes pisemates põngerjates hirmu äratasid. Neegerkuningas Balthasari ja tema kaaskonda aga mängisid mustaks võõbatud nägudega hispaanlased. Naljakas. Kui juba neegerkuningas, siis miks mitte kasutada päris mustanahalisi? Aga see käiks ju hispaanlaste au pihta, pealegi, igal aastal korraldatakse linnades võistlusi, et välja selgitada, kes täpselt saab endale au rongkäigu ajal oma näolapp mustaks võõbata.

Carlose kohta veel niipalju, et lõppude lõpuks osutus ta täitsa talutavaks ja mõistsime Pauline’iga, et tõesõna, meil on tegemist üsna reserveeritud hispaanlasega, kuna ta ka oma sõprade üsna tagasihoidlikult käitus. Ma arvangi, et couchsurfingu suur eelis tavalise hotelli-hosteli-turismireisi kõrval ongi need kohalikud inimesed, kellega on võimalik tuttavaks saada. Olgu pealegi, et ette võib tulla ootamatuid olukordi ja et alati jääb mingi risk, et asjad võivad väga negatiivseks pöörata… aga nii ma ei taha üldse mõelda. Parem on ju pisut riskida ja näha saada, kuidas teised inimesed elavad ja teha omi tähelepanekuid. Kõige mõnusam tähelepanek oli, et Carlose kodus elasid nimelt kaks väikest toredat kilpkonnapoega, kes olid küll parasjagu talveunes, aga kui ma neid natuke häirisin, venitasid nad oma silmad lahti ja uurisid, kes ma selline olen. Ja siis vajusid uuesti unne. Pole ka ime, mul oli samuti Carlose külmas korteris alatasa uni peal.

Koduloom oli ka meesterahval, kelle kodus Sevillas ööbisime. Tegemist oli papagoiga, kel oli liiga kile hääl. Olin just lindu lähemalt vaatama jäänud, kui ta äkitselt lausa kraaksatas, nii et mu trummikiled pidid üles ütlema. Papagoi oli väga tüütu, kui ta puurist välja lasti, hakkas ta inimeste vahel pikeerima ja arvas, et välismaa tüdrukute õlad on tema ronimispuu. Öösiti õnneks oli ta kuss oma puuri peale asetatud teki all. Ma arvan, et tal oleks olnud ühte papagoipreilit tarvis.

Meesterahva nimi oli Mauricio, ja selgus, et tegemist on hoopis kolumbialasega. Küsisin talt, et päris andaluusia aktsendiga ta ei räägi, vaid natuke teistmoodi, ja et Hispaania osast ta pärit on. Selle peale vastas ta, et hoopis Columbiast. See seletab, miks talle Gabriel Garcia Marquez väga peale läheb :) Mauricio elas Sevilla külje all ühes urbanisatsioonis, ja meil oli Pauline’iga tükk tegu, et seda üles leida. Seiklesime oma kaks tundi linna ääres ja otsisime teeviitasid, mida ei olnud, ja üritasime oma ebatäpset Hispaania kaarti lugeda.Läks juba pimedaks ja kõik asulad, mis teele ette jäid, olid teistsuguste nimedega, kui meile tarvis läks. Küsisime paari inimese käest nõu, aga meid juhatati valesti. Selleks ajaks oli Pauline juba väga närvi läinud, ta hüppas autost välja ja teatas, et kui ta veel edasi roolis on, siis võib hooletuse tõttu õnnetus juhtuda, ja et ta ei suuda enam ekselda. Olime juba päris palju teinud tagasipöördeid kohtades, kus poleks tohtinud teha ja olime väsinud. Lõpuks soovitati meil ühest bensiinijaamast nõu küsida, ja müüja seletas meile kolme lausega ära, kuidas täpselt jõuda Mauricio asulasse. Asula nimi oli Mairena de Aljarafe ja Sevilla keskusest kõigest kümne kilomeetri kaugusel. Sinna oli väga lihtne sõita, aga me ei tulnud Pauline’iga lihtsalt selle peale, et me peame alguses natuke Cádizi suunas kiirteed sõitma ja siis ära keerama.

Mauriciot esimest korda nähes saime Pauline’iga aru, et tegemist on sümpaatse inimesega. Rääkimata tema lastest, tal oli 15-aastane tütar ja 13-aastane poeg. Lapsed olid väga asjaliku jutuga ja viisakad. Mauricio aga nägi nii noor välja, ju sellepärast, et Ladina-Ameerikas on kombeks kahekümnendate algul lapsi saada. Ta polnud neljakümmetki täis, ma arvan. Need kolm päeva, mis me tema kodus veetsime, nägin, et sellest mehest kiirgab palju rahu. Peale egomaniakist Guillermot ja kahtlast Carlost oli Mauricio juures olek lausa puhkuseks. Ta oli isegi nii mõistlik, et kui Pauline talle ühte prantsuse stiilis kooki kärsatas, sõi ta seda ikka pisut ja ei hakanud üldse pahandama, et me terve korteri kõrbehaisu täis ajasime. Mauriciol oli nimelt gaasiahi, ja me ei teadnud, kui kuumaks see täpselt läheb. Ja tulemusena pidime šokolaadikoogi söestunud põhja lihtsalt alt ära lõikama. Pauline oli südamepõhjani haavunud. Muidu aga saime selle reisi jooksul hästi hakkama, tülli me üksteisega ei pööranud (õnneks!). Ma olin juba algusest peale võtnud endale nõuks mitte hakata oma soove peale suruma ja minna lihtsalt vooluga kaasa, tegemata suuri plaane, mida täpselt linnades külastada. Ja käigu pealt otsustamine läks päris hästi. Arvestasime üksteisega.

Sevilla… Sevillas on vaid üks metrooliin, mille pilet on Hispaania kalleim, 1,60 euri sõit. Ja sealne katedraal on kõige LAIEM gooti katedraal maailmas. Katedraal meeldis mulle väljastpoolt rohkem kui seest. Sisustus kirikul nagu kirikul ikka, aga muljet avaldas Kolumbuse sarkofaag. Kivist kirstu kandsid neli auväärse olemisega kõrget kivist meest. Säilmed toodi Sevillasse 19.sajandi lõpus, kuigi on küsitav, kas need ikka tema omad olid. Tundsin aukartust, ja siis korrutasin endale tükk aega, et viikingid avastasid Ameerika, viikingid, viikingid, aga kivist kirstukandjate ilmed jäid muidugi liikumatuks. Katedraali torni ronides aga kohtusime juhuslikult Kreeka tüdrukutega, kes ka Zaragozas õpivad. Olid ka Sevillat avastama tulnud. Hispaania on väike :)

Nagu Córdobaski, oli Sevillas kindlus. Kindlus, kus omal ajal määrati kindlaks, mis päeval Kolumbus oma ekspeditsioonile sõidab ja kus loodi Virreinato de Nueva España, valitsusorgan reguleerimaks äsjaavastatud indiaanlaste maid. Meie Aljaferia oli selle araabia stiilis kindluse kõrval pisike. Ma kujutan ette, kui kord Alhambrasse satun, siis hämmastun veelgi, sest selle kindluse sammasvõlvid on sarnased Alhambrale, ainult tean, et seal on neid mitu-mitu korda rohkem ja nad on mitu korda rohkem kaunistatud! Sevilla kindluse aiad aga olid väga suured, labürintidega, lõputute paviljonide ja pursskaevudega. Nägime parte ringi patseerimas, ja siis paabulinde. Isased lehvitasid sabasid ja põgenesid kähku, kui nägid, et kaks turisti neid veel lähemalt kaadrisse saada üritavad. Seal aias oleksin võinud tundide kaupa jalutada, lõhnas vihmametsa järele. Jah, Sevillas oli pisut pilvine ja niiske, ja kui üldiselt selle reisi ajal meil ilmaga vedas, siis viimasel päeval oli Sevillas selline äikesetorm, et isegi mõned liiklusmärgid ei pidanud tuulele vastu. Oli sooja ligi kakskümmend kraadi, jalutasime Pauline’iga sealsel Hispaania väljakul, nautisime mõnusat ilma, ja siis läks korraga tormiks. Suutsime õnneks lähedalasuvasse kohvikusse pageda ja siis üllatunult vaadata, kuidas jaanuariäike linna raputab.

Sevilla Hispaania väljak on päris uus, ehitatud 20.sajandi algul Ladina-Ameerika näituse tarvis, mis korraldati 1929.aastal väljaku kõrval pargis. Väljakul oli veneetsialik kanal, kus sai paadiga aerutada, ja millest viisid üle mõned sillakesed. Lõhnas hobuste järele, sest Hispaania väljakult sõitsid välja mitmed-mitmed kaarikud koos kohalikest kutsaritega, kes rikastele turistidele linnas sõitu tegi. Ja peaaegu kolmveerand väljakut oli ümbritsetud hiiglasliku kaarja sammastega ehitisega, mille fassaadi alumist osa kaunistavad kahhelkividele joonistatud pildid, edasi andmas erinevate hispaania provintsidega seonduvaid ajaloosündmusi. Väljaku kõrval pargis vegeteerides sattusime kahe palee juurde, mis osutusid arheoloogiamuuseumiks ja kommetemuuseumiks. Kommetemuuseumis käisime ära, nägime oliiviõlipressi, kohalikke pitsmustreid, käsitsi tehtud akustilisi kitarre (ka praegu on käsitsi tehtud Andaluusia kitarrid väga hinnas), saime teada, et head veini valmistakse viinamarjasordist nimega palomino ja et Lõuna-Hispaania parim vein tuleb Jerezi linnast. Arheoloogiamuuseumi aga jätsime vahele, kuna meid tabas info üledoos.

Sevillas käisime muidugi vaatamas flamenkot. Sattusime ühel oma sealveedetud päevadest juhuslikult flamenkomuuseumi peale. Muuseum oli eramuuseum, ja hind oli üsna krõbe, aga kuna ma väga flamenkomuusikat armastan ja Pauline oli niisama uudishimulik, muretsesimegi endale paketi, mille eest saime külastada muuseumit ja peale selle veel õhtul muuseumi siseõues professionaalide tantsuetendust näha. Oh, Marit, ma usun, et sulle oleks seal VÄGA meeldinud! Muuseumis olid välja pandud erinevad flamenkojalanõud, flamenkolegendide riided, tutvustati erinevate flamenkostiilide iseärasusi ja erinevaid koolkondi. Võis näha mitmeid videosid, sest enamus muuseumist oli interaktiivne. Selgus, et flamenko kasvas 19.sajandi lõpul välja väikestest kohvikutest (cafes cantantes), siis loodi juba eraldi flamenkobaarid (tablaos) ja 20.sajandi saavutas see abstraktne kultuuripärand (justnimelt, flamenko on UNESCO abstraktne kultuuripärand!) juba rahvusvahelise kuulsuse ja hakkas levima meedia kaudu. Kastanjetid aga toodi Pürenee poolsaarele juba foiniiklaste poolt esimesel aastatuhandel enne Kristust ja võib-olla tantsiti juba siis tantsu, mille algeid tänaseski flamenkos näha võib. Mõjutused on veel Aafrika, Ameerika indiaanlaste ja loomulikult suurel määral mustlaste kultuurist.
Eristub neli koolkonda, Sevilla oma, mis paneb rohkem kõige rõhku naisartistide esitusele, Madridi oma, mis on innovatiivsem, Jerezi kandi oma kui kõige traditsioonilisem; ja Granada koolkond, mis on üldse kasvanud välja pulmade puhul tantsitud tantsudest, mis olid tänase flamenkoga võrreldes üsna kiretud.

Üks muuseumipidajatest, vanem meesterahvas, üritas mulle tõsiselt külge lüüa, kui sai teada, et ma Eestist olen. Ta pidas mulle pika loengu teemal, et armastust tuleb elus kõige rohkem hinnata ja pilgutas mulle silma. Siis tähendas ta, et nii tore, et eestlased pole sellised jääpurikad nagu sakslased. Mul oli tükk tegu, et muiet varjata. Hämardudes aga algas etendus, naistantsija, meestantsija, laulja (kes nägi välja nagu Metsjeesus) ja kitarrist. See ületas kaugelt kõik flamenko, mida ma seni näinud olen. See oli puhas kirg, valu, energia, mida nad väljendasid. Mees tantsis ühte flamenkostiili (sequirya, kui ma ei eksi, mis on väga kirglik,vihane ja kurb), nii et mul läks silme eest kirjuks, kui üritasin vaadata, kuidas ta jalad liiguvad. Metsjeesusest laulja aga laulis peaaegu sama hästi, nagu Camaron de la Isla, ja ma sattusin täiesti vaimustusse. Pauline mainis samuti pärast, et vot see oli alles vägev värk. Miks just vägev? Sest oli hinge. Nad elasid oma tantsus. Nad olidki tants ise. Seda õhtut ei unusta ma mitte kunagi. Pärast käisime öise Quadalquiviri ääres jalutamas, muusika ikka kõrvus kõlamas. Pauline näitas mulle torni, mille nimi oli Torre de Oro, ja kus hoiti esimesi Ameerikast toodud rikkusi. Ma tundsin end kuradima õnnelikuna, et Hispaaniasse elama tulin.

Ja ikka, ikka on nii palju veel avastada.