29.jaanuaril oli Zaragoza kaitsepühaku päev. Pühaku nimi on San Valero ja ta oli neljandal sajandil Zaragoza piiskop. Ta ei surnud märtrisurma, ei mingeid kuivanud verega määritud juuksekarvu ega purustatud sääreluid. Üldsegi mitte, sest ta hoopis oli kokutaja, nagu räägib legend, ja tänu sellele saatis ta ka teise mehe enda eest märtrisurma, kes siis mõlema eest Rooma keisrile usku tunnistas. Muidugi ju võeti pea maha sellel mehel, kes rääkis. Igatahes, härra Valero jaoks tehakse iga aasta 29.jaanuaril valmis hiiglaslik kringel – roscón – mida siis Pilari väljakul süüa saab. Kringlist pidin ma muidugi suu puhtaks pühkima, sest arvata on, kui nad jagavad seda laupäeva hommikul kell kümme, siis inimesed puhkavad ju alles pohmellist või ületöötamisest välja. Hea trikk, siis jääb rohkem kringlit pagarite tuttavatele.

Ometigi, sellel päeval oli lahti Zaragoza raekoda, mis muidu alati suletud on. Isegi giid oli, kes siis rahvale ülevaadet tegi. Vahva Alfonso el Batalladori (see, kes Zaragoza moslemite võimu alt vabastas, räägitakse, et selle mehe mõõk olevat raiunud moslemite kaelasid nagu värskelt küpsenud viljapäid) pilte olid kõik kohad täis. Leidus ka supernaist Agustinat, kes, teravaks ihutud sirp käes, Napoleoni vägedele omal ajal vastu astus. Küll on alles sõjakust! Kuningas Juan Carlos figureeris aga otse linnapea kabinetis, mis nägi välja nagu mingi mafioosode kogunemispaik „Ristiisa“ filmist. Kujutasin ette, kuidas tähtsad onklid seal sigareid suitsetavad. Arvasin end isegi sigarisuitsu lõhna tundvat. Üldiselt ei saanud ma aga aru, miks nad seda raekoda nii väga valvavad, pole see ei vana hoone, ega midagi, hoopis seitsmekümnendatest, ehitatud Zaragoza renessansspaleede stiilis. Paari punase sametiga kaetud tooli ja mõne vana maali pärast ei viitsiks keegi sinna ju sissegi murdma hakata. Kui, siis terrorirünnaku eesmärgil, aga valva, palju sa tahad, terrorirünnaku eest pole keegi kaitstud. Samamoodi valvatakse Aljaferia paleed, lausa turvaväravad on, et pääseda vaatama mõnda pisikest Córdoba stiilis ahvitud siseõue. Muidugi, seal on ka üks maakonna valitsuse kogunemiskohti, aga kas nad peavad end tõesti nüüd nii tähtsaks? Aragóni maakond pole ülejäänud Hispaaniaga võrreldes ju mitte midagi. Kui Eestis omavalitsustel nii kõvad turvasüsteemid peal oleks, ei jääks vist riigil üldse raha järele.

Tegelikult ma tahtsin raekoja külastamise asemel hoopis Goya muuseumi minna, aga see oli (kurat võtaks, mul läheb ikka meelest ära, et 13.30 -16.30 on siin puhkepauside aeg!) kinni. Nägin, et muuseumi kõrval on kohvik „Caprichos“, hahaaa. Tahtsin end väikse kohviga lohutada, aga see fenomenaalne lokaal oli samuti kinni. Siis ma läksin hoopis jalutasin jõe ääres, kuni Zaragoza ära lõppes. Vahel mulle tundub, et ta ei lõppegi, et igale poole, kuhu silm seletab, kerkivad blokkmajad ja tehasehooned. Aga lõppes. Algasid põllud, põllud nagu Eestiski. Koltunud põllul ja koltunud põllul pole mitte mingit vahet. Põld nagu põld ikka. Leidsin, et Ebro jões on isegi üks saar, mis olevat lindude tähtis pesitsuspaik. Kui need on nende idiootide sõbrad, kes palmiokstest röögivad, siis ma sooviks tõesõna mõnda endale õhtusöögiks. Või vähemalt toredat topist mu liiga üksluist tuba natuke kaunistaks. Ma tean nüüd, et need röökivad olevused (ma lihtsalt keeldun neid lindudeks nimetamast) kannavad siin hüüdmine „argentiinlased“, sest kui argentiinlased vihaseks saavad, siis võivad nad zaragozalaste arvates peaaegu samasugust häält teha. Jällegi üks negatiivne stereotüüp. Mina olen kuulnud, et argentiinlased on hispaaniakeelsetest rahvustest ühed kõige rahulikumad.

Nägin, kuidas Ebro jõkke suubub üks teine hiiglaslik jõgi, mille olemasolust mul aimugi polnud. Río Gállego. Mul hakkas juba üsna põnev, sest jõe ääres vooklev kruusatee ei paistnudki ära lõppevat, aga siis ma nägin ühte kahtlast meest midagi võserikus üles kaevamas, ja tegin kähku sääred. Mul on hea kujutlusvõime. Kas ta kaevas välja rahapada või siis oma ammu mahalöödud naist, kelle luisest sõrmest ta rahapuudusel kuldsõrmust tahtis uuesti kätte saada. Muhahaa.

Kui nüüd veel meestest rääkida, siis ma nägin uuesti Parque Grande müstilist meest, kes mind mõni aeg tagasi liputaja eest hoiatas. Läksin natuke värsket õhku hingama. Olin tulutult üritanud leida endale raamatukogus kohta, aga kõik oli viimseni tublisid õppivaid hispaanlasi täis. Siis läksin hoopis õigusteaduskonna raamatukokku, õppisin seal mõnda aega, ja siis oli tunne, et see on bakteripesa, ja ma tahtsin õhku. Vahel olen täielik bakterifoob, ma lausa tunnen, kuidas nad mu asjadel kubisevad ja mind aevastama ajavad. Läksin siis parki, olles saanud kaks sammu teha, kuulsin, kuidas keegi hüüab: „Hei, punapea!“ ja seal ta oligi. Milline kokkusattumus, sest ei tema ega mina polnud pargis peale meie viimast kohtumist käinud. Tal oli jälle ajaleht käes ja siis ta rääkis mulle pikalt-laialt paella-tegemise iseärasustest. Ja kui ma talt küsisin, kas ta oskab ise ka paellat teha, vastas ta, et on pelgalt teoreetik, ja et ta teeb enamasti lihtsalt riisi kanaga :D Siis otsustas ta küsida, kas Eestis on kõik tüdrukud nii kenad nagu mina. Ma lõin teda ühe põnevusromaaniga, mida ma parajasti loen, ja mis mul parajasti kaasas oli. Mitte küll väga kõvasti, aga niisama, moe pärast.

Koju tagasi minnes avastasin ühe poe, kus müüakse vinüüle ja kassette, oli selline väiksel vanalinnatänaval esmapilgul mittemidagiütleva nurga peal. Homme lähen vaatan, kas seal on midagi head. Ja ühe rohtunud häärberi avastasin ka, see oli justnimelt härjavõitluseväljaku tagakülje vastas, üle tee, moodsate majade vahel lausa märkamatuks muutunud. Piilusin kõrge nikerdatud aia vahelt sisse ja nägin vaseroosteste kujudega võsastunud aeda, sammaldunud purskkaevusid ja luuderohtu majaseinu mööda ronimas. Majal oli kaks korrust, aknad olid kõrged ja piklikud, omal ajal kauniste rõdudega. Kardinad tundusid olevat väga vanad. Maja sissekäigu ees figureerisid väga vanad, aga kaunid raudlaternad. Peauks oli kõrge, rauast, hiiglaslikkude käepidemete ja Neitsi kujuga valvamas kõige üle. Mul tuli millegipärast meelde film „Teised“ Nicole Kidmaniga peaosas. Just sellises majas võiksid elada need, kelle ajastu on juba ammu möödas. Sest tõesõna, õu oli ilusti puhtaks pühitud ja võsastunud aias valvas täissöönud hundikoer. Hmmm. Võib-olla elab seal keegi lasteta ja pärijateta rikas vanadaam?

Muretsesin endale Zaragoza basseinikaardi, saan 29 euro eest kümme korda häid ujujaid „takistamas“ käia. Hahaa, ükskõik, kuhu ma ka ei lähe, jään ikka ette. Olen ainus, kes rahulikult konna ujub, kui mööda vuhistavad vahvad kroolijad. Aga mis siis. Ma naudin elu omamoodi. Alles käisime Zuzanaga, ja siis blokeerisime vahvaid kroolijaid vahelduva eduga. Me ei saa ju midagi parata, kui meil keset basseini ujudes äkki naer peale tuleb ja me peame seisma jääma ning kroolijad meie vastu põrkavad. Uppumisvõimalus peaks aga teoreetiliselt puuduma, sest vesi ulatub kogu basseini pikkuses ainult rinnuni. Fenomenaalne on, kui palju on ujumasvaimse puudega inimesi. Viimased kaks korda, kui ma olen käinud, on olnud terve kamp Downi-tõvelisi, kes ujuvad ikka paremini kui mina. Võta nüüd kinni. Ma arvan, et kunagi peaks ikka mõne ujumiskursuse võtma. Öeldakse ju, et kes tasa sõuab (või siis ujub), jõuab kaugele. Ma kahtlen, kas see konnaujumise kohta kehtib. Ma arvan, et peab ikka tasakesi krooli ujuma, siis saab edasi ka. Zuzana ostis endale muide hiinakatest kuuekümne sendi eest ujumismütsi, mis läks sõna otseses mõttes ribadeks, kui ta seda endale pähe üritas tõmmata. Krdi hiinakad! Vähemalt on aga tal nüüd uus ja uhke ujumismüts, Zaragoza kurja lõvi sümboliga. Jajah, Zaragoza sümbol on kuri lõvi. Ilus sinine müts on, ja sobib talle palju paremini kui minule minu punane.

Homme tuleb mul eksam. Neljapäeval tuleb teine eksam. Reedel kolmas. Ja siis ma vist pean tõesti KORRALIKULT õppimisega tegelema hakkama, sest ajalooeksam 11.veebruaril tõotab tulla mahlakas. Ma üritan tasapisi teha esseed sellest, kuidas legend keskaja Hispaaniast kui kolme kultuuri - juutide, kristlaste ja moslemite - paradiisist üldse paika ei pea. Mu edenemine on kümme lehekülge raamatut päevas. Märkimisväärne, kas pole? :D Rüütliromaanide eksam aga läks päris… üllatavalt metsa :D Ma sain napilt läbi, kuigi arvasin, et tean absoluutselt kõike. Selgus, et ikkagi mitte. Ja kui ma varem arvasin, et üks asi, mille kohta kirjutada oskan, on kirjandus, siis sellelegi arvamusele tõmmati kriips peale. Pool rahvast kukkus üldse läbi. Mina siis läksin uurima, mida ma siis nii valesti tegin, ja õppejõud tõmbas eksami välja ning kukkus lahterdama, halvasti, halvasti, hal-vas-ti. Hahaaa, ma sain juba päris vihaseks ja seletasin talle, et minu arust on kõik siililegi selge ja arusaadav. Õppejõud siis, et Maarja (ohoo, ta oskab isegi mu nime hääldada), ära vihasta, aga vaata, ma ei saa su lausestusele pihta. Jah, mu baaskeel on tahes-tahtmata eesti keel ja ma pole veel nii proff, et suudaksin lauseid hispaania keelele omaselt kokku panna. Ometi ei arvanud ma, et nad nii arusaamatuks jäävad. Ükski teine õppejõud pole mulle aga sel teemal märkust teinud. Ühesõnaga, mu ego sai hoooooooooobi. Muidugi olin ära unustanud paar väga tähtsat põhimõtet, ma kahtlustan, et ta rääkis neist sel ajal, kui me Margusega Baskimaal olime :P Ja muidugi oli mu eksami ülesehitus veidi kaootiline, jah, see kaootilisuse probleem on mul päris kõvasti veres :D Lihtsalt palju mõtteid peas ja palju seoseid, aga paberil ei näe nad hoopiski nii põnevad välja, nagu minu peas. Igatahes, õppejõud andis mulle nõu, et ma edaspidi endale korraliku kava teeks, enne kui hakkan midagi kirja panema, ja lubas mulle üldse nõu ja jõuga abiks olla, kui mul vaja on mingit teksti üle vaadata vms. Siis üritas ta pinda siluda, et näe, sa räägid ju hispaania keelt väga hästi, aga kirjutama pead veel õppima. Tänud.

Vähemalt ma sain tuttavaks ühe Horvaatia tüdrukuga, kui ootasin, et professor mind jutule võtaks. Horvaatia tüdruk aga läheb kohe koju. Kui kahju, jama-jamaaa, sest ma sain peale viite minutit aru, et tegemist on järjekordse minu-inimesega. Peale selle rääkis ta lausa suurepärast espanjoli. Imetlusväärne. Võib-olla võtame veel mõned kokteilid, enne kui ta oma maale tagasi põrutab. Ta tahtis sama õppejõuga rääkida, et arutada mingisugust filosoofilist probleemi, mis tal oli hispaania renessanssluulet lugedes peas tekkinud. Ja siis nad kahekesi arutasid seal metafüüsilistel teemadel ja mina mõtlesin, et waui-waui, ma ei teadnudki, et horvaatlannad nii targad on.

Käisin just hiljuti jälle Juan Sebastiani baaris, aga seekord oli see rahvast pungil. Muidu pooltühi baar oli täis suminat. Istekohti polnudki. Hispaanlased pugisid sihvkasid, oh, nad pugivad neid tobedaid sihvkasid isegi tänaval jalutades. Ma siis uurisin, miks nad neid pugivad, ja vastuseks sain, et nälg tuleb ju peale monolooge kuulates. Hahhaa. Ma ei mõista vahel üldse seda söögiaegade kultuuri siin. Et siis peab kohe midagi sööma, kui nälg peale tuleb! Ja siis ei saa üldse olla, kui nälg peale tuleb. Nõrgad. Jah, nimelt igal neljapäeval esitatakse Juan Sebastianis koomilisi monolooge. Täiesti tasuta muidugi. Kaks meest, üks paks ja turjakas, teine aga lokkis peaga kilu lõõpisid kaks tundi mikrofoni taga. Põhiteema oli muidugi seks, autente viis kõik irvitama saada, garantii, et iga liige publikust saab asjale pihta. Õnnestumise võti. Ma sain kohe oma sellealast sõnavara täiendada, hahaa. Naljakas oli, kuigi huumor oli vahel üsnagi piiri peal. Võite isegi ette kujutada, kuidas hispaania keeles võib kõlada huumor teemal, kuidas mõningate trikkide abil saab mees seksides peaaegu igavesti vastu pidada. Kuigi siis läks asi päris koledaks, kui nad hakkasid kuninganna arvel nalja heitma. Sõnavabadus? Miks ka mitte. Kui inimesed kuulsid, et ma Erasmus olen, siis öeldi, et hea, et ma siia tulin, kuna „meie siin pole nii peened ja ülbed nagu mujal Hispaanias ollakse, me oleme hipid ja tõmbame kanepit ja armastame üksteist!“ Elagu!!

Varsti tuleb mulle Maarja külla, siis lähme ma arvan ka. Ja me peame kindlasti minema Platasse seda kabaree-etendust vaatama. Hmm. Kohustuslik turistiringkäik siin linnas on aga juba peakolu sisse juurdunud. Aljaferia – Pilar ja vanalinn – Zona de expo – Rooma muuseumid – Parque Grande. Põnevusest on asi kaugel. Andke keegi roosasid prille, siis ma näen, kas Zaragoza on ka kihvt :D

Üks õhtu käisin koos Pinot’ga Soli salsaklubis jalga keerutamas, kuigi tuli välja, et ma ei tantsinud temaga vist mitte ühtegi korda, kuna kuidagi ujusid välja tuttavad inimesed, kellega oli mul nii palju jutustada. Peale selle isegi peruu tüüp, kes tantsides alati naljakaid nägusid teeb. Ta on mulle õlani. Aga mu tuttav pikk saksa tüüp (2 meetrit!) oleks mul küünarnukiga peaaegu esihamba välja löönud. Tema ettekujutus keerutuse tegemisest :D Aga Pinot’le ma vist meeldin, vahel vaatab ta mind natuke kurva pilguga, justkui tahes midagi öelda. Vabandage väga, aga ta ei tekita minus mingit naiselikku erutusvärinat. Ja ei hakka ka tekitama.

Eile aga käisin ühel flamenkokontserdil. Hämmastav, kui palju mu kodu lähedal on igasugu baare, kus midagi toimub, ma ei saa ikka üle. Mul on tore väike voldik ka Zgz-s toimuvate ürituste kohta, iga kuu antakse neid tasuta siin. Grupi nimi oli Puro Flamenco, kaks mustlast, viskiklaasid ees, esinesid. Üks mängis kitarri, teine laulis. Ma arvan, et flamenko on midagi, mida ei saa isegi mõistusega tunnetada, pigem hingega. See puudutab kuidagi intuitiivselt, kuidagi otse neid kohti hinges, mis enamasti annavad endast siis märku, kui ollakse üksinda ja kurvad. Hinge tagamaid. Kuigi, leidub ka neid, kelle arvates on flamenko üks igavene hädakaeblemine. Aga mina olen pooldajate hulgas, ma „kaeblen“ kaasa :) Koht ise oli üks jazziurgas, aknaruutudele olid sulatatud ristikheinalehed. Tagapool oli saal, mis nägi välja nagu üks … khmm… kurtisaanide klubi, et mitte öelda midagi hullemat :D Zaragozas on palju lokaale, mis algavad „Sala“ nimetusega, mis näevad välja nagu kahtlaste tehingute kohad, aga kus toimuvad head üritused. Sala Modo, Sala Zeta, Sala TalCual, Sala Morrissey…

Elena ja tema mees tulid ka. Elena ütles oma mehele mõni päev tagasi, et ta tunneb end Zaragozas nii üksi, ja mees tuli talle Itaaliast külla. Itaalia on nii lähedal. Prantsusmaa on nii lähedal. Mehed saavad lausa iga nädalavahetus külla tulla, kui raha on...Aga Eesti on NIIII kaugel! Ma enam ei kujutagi ette, kuidas ma Eestis elada võiks. Olen vist Hispaaniaga ära harjunud. Enne seda aga, kui nad tulid, proovisin julgust ja hakkasin jälle tundmatute kohalikega rääkima. Lambist. Vahepeal kaob see julgus kuhugi ära, aga seekord leidsin selle uuesti. Tahtsin keelt praktiseerida. Julge hundi rind on rasvane. Üks mees oli näiteks ühe flamenkobändi trummimees. Teine aga niisama kidratinistaja. Sain siis natuke Zaragoza muusikaäri tagamaadest kuulda. Ise jube õnnelik, et näe, näe Maarja, sa polegi niiiiiii häbelik. Jeeee.

Kui keegi õpetaks mulle, kuidas tigusid söögiks valmistada, oleksin tänulik. Ostsin nimelt endale poest teod, heas usus. Aga nad on mul praegu sügavkülmas ja ma ei tea, mida nendega peale hakata. Kardan neid :D Õpetus on küll peal, aga mul on tunne, et kui ma ei tea täpselt, kuidas neid maitsestada või mis toiduga serveerida (ja kuna ma paellameister VEEL ei ole), siis tulevad nad lihtsalt selliste limaste molluskite maitsega, keda Eestis peale igat suvevihma näha võib. Nämm.