Tänase päeva seisuga on esimese semestri eksamitega asi ühel pool. Kas nad muidugi ka läbitud on, see on iseküsimus :) Eelmisel teisipäeval oli tekstide keeleteadusliku kommentaari eksam. Võib-olla oleks pidanud rohkem õppima? Selle asemel aga rääkisin (oma etteplaneeritud kordamispäeval) kohvikus selle pika saksa tüübiga juttu, kes mul viimane kord peaaegu küünarnukiga hambad välja lõi. Eksam ise oli aga…üks tüütus. Meile söödeti ette üks tekst kohalikus ajalehest, kus „sõna võttis“ linna üks väiksed skulptuure, vettpurskav pronksist konn, kes vahvalt imperaator Caesari kuju kõrval figureerib. Pronkskonn rääkis Pilari pidustustest, sellest, milleks on ühele linnale vajalikud sümbolid ja sellest, et teda armastavad turistid rohkem kui liiga tõsist imperaatorit. Kogu jutu mõte: Zaragoza üle tuleb igal juhul uhke olla! Ja kommenteeri siis seda teksti keeleteaduslikust seisukohast… mul oli isegi tunne, et oskan, jeee, ma oskan eksamit teha, kuid kolm tundi said liiga ruttu läbi, ja kui teatati, et mõned minutid veel, oli mul veel palju kirjutada jäänud. Lõpptulemus: täielik krahh. Kiiresti ju midagi välja ei mõtle. Eksam nagu spordivõistlus. Lauseehituse unustasin üldse analüüsida. Vast vean ikka läbi selle pronkskonna jama.

Hispaania keele Ameerikas sain aga seitse punkti kümnest, hästi. Mõtlesin, et äkki saan isegi rohkem punkte, aga seitse on ka hea tulemus. Oeh. Kõik taandub ikka ja jälle punktidele… Tähtis on ju see, et ma teemat valdan. Aga alati on see punktide tagaajamine ja rõõmustamine või pettumine. Võib-olla oleks parem saada igal eksamil vaid „arvestatud/mittearvestatud“ ja siis poleks seda hirmsat võistlemist, et hahaa, mitme punktiga ma siis ikka teisest parem või halvem olin. Naljakas oli aga see, et ma jäin sellele eksamile kahe minutiga hiljaks, kuna ma ei leidnud aulat üles (jaaa, ma eksisin ära ülikoolis, kus ma olen juba viis kuud käinud, aplaus mulle!) ja vana jändrik õppejõud sõimas mind kõigi ees oma tükk aega. Ma julgesin piiksatada, et ei leidnud aulat üles, aga tema käratas, et see pole tema asi. Ega polegi. Aga need olid ju kõigest kaks minutit… :D

Hispaania keele lauseõpetus oli eelmisel reedel. Erasmustele oli eraldi eksamiaeg ja Paco (meie tsill õppejõud) sättis meid kuhugi koosolekuruumi eksamit tegema ja läks ise minema (!). Sellegipoolest ei teinud keegi maha. Omavaheline konsulteerimine ka ei aidanud suurt, sest eksam oli kirves, ja õigeid vastuseid ei teadnud täpselt keegi. Ma nägin mõisteid, millest ma varem undki polnud näinud. Suur-suur leiutis. Tegin usinalt lauseehituste skeeme ja tundsin end nagu üks põrunud matemaatik. Siis tuli Paco meid sõna otseses mõttes ehmatama. Ta nimelt arvas, et on jube naljakas, kui ta vaikselt ukse taha hiilib ja siis sealt „BUUU!“ hüüab. See oli pigem hirmutav. Aga ta tuli meid rahustama, ja ütles, et me prooviks eksamit oma vaatenurgast kirjutada, mõtlemata, kas me ajame ikka teaduslikku teksti. No jaa, aga oma vaatenurk peaks vähemalt mõnel teaduslikul terminil põhinema…
Läksime peale seda lauseõpetuse eksamit koos Anne’iga kohvi jooma, me olime selle ära teeninud! Ja siis hoopis parki lesima. Kevad juba tuleb, vahel on sooja lausa kuusteist-seitseteist kraadi, sel päeval oli ka. Viskasime parki sõna otseses mõttes palmi alla maha ja vaatlesime palmivõrades siblivaid erkrohelisi linde. Need on needsamad häirivad kisakõrid, aga seda ma varem ei teadnud, et nad nii ilusad rohelised on. Ilm oli soe, viskasime mantlid seljast ja jõllasime tükk aega sinist taevas, palme ja rohelisi linde. Ega rohkem ei jaksandki mõelda ja muud polnudki vaja. Anne ütles, et Zaragoza on imeline. Sel hetkel jagasin tema arvamust. Jõudsin arusaamisele, et mõned siin Hispaanias sõlmitud sõprustest on vaat et tugevamad, kui mõned mu Eesti tutvused. Ma arvan, et see on üksindus, mis on mind suunanud end rohkem avama ja teistele toetuma. Alguses polnud ju mitte kedagi ega mitte midagi. Ainult üks kohver. Ja null. Nullist alustamine.

Täna oli hispaania keskaja ajaloo eksam. Kõige huvitavam materjal ja samas kõige mahukam. Ma kirjutasin väga kenasti Cordoba kalifaadist ja selle majandusest, kultuurist ja valitsemispõhimõtetest, vingetest araabia sõjapealikest ja sellest, et araablastelt maa tagasivallutamine ei käinud algul sugugi püha sõja mõiste alla, vaid oli pelgalt ahnus uute rikkuste ja territooriumide järele. Aga kahe kristliku kunni, Fernando I ja Alfonso VIII vallutuspoliitika kohta ei osanud ma suurt midagi kirjutada, leiutasin midagi kokku, sest kõik kuningad olid mul peas sassis, samamoodi kõikide tagasivallutatud linnade järjekord. Ühesõnaga,kõik see, mis oleks pidanud mulle eile meelde jääma. Ma panin eile Marguse saadetud Mesikäpa shokolaadi viimseni nahka, et näha, kas siis kuningate vägiteod mulle rohkem meeldima hakkavad. Aga õnneks kõik araablaste osa, mis ma enne eilset õppisin, oli korralikult selge ja mul vedas, sest eksami põhiosa oligi araabia ajajärgu peale. Jess.

Lihtsalt mul oli pea laiali otsas. Sest üleeile juhtus midagi väga kurba, vist midagi kõige halvemat, mida saab kannatada üks inimene. Õppisin rahulikult oma ajalooeksamiks, kui Pauline tuli koju, nuttes. Õnneks oli ta saanud oma hommikuse eksami ära teha, pärast seda sai ta teada, et ta ema suri infarkti. Juba aastaid tagasi oli ta isa leukeemiasse surnud, ja ema oli talle kõige olulisem inimene siin maailmas. Ta tuli koju, ja ütles, et tal pole enam ema. Ja ema oli alles viiekümne ringis… Nutsin koos temaga, aitasin tal lennupileteid vaadata, ja siis pakkisime asjad kokku ning sõitsime koos Barcelonasse, ta läks sealt lennuki peale, et koju sõita. Ma läksin taga Barcelonasse kaasa, mõtlesin, et kuidas ta niiviisi üksinda sõidab, hoidsin tal käest kinni, kui tal pisarad mööda nägu alla voolama hakkasid, kui tal tuli meelde, et tal oli emale veel üks kiri andmata ja et alles mõned päevad tagasi rääkis ta temaga skype’is ja nad olid ostnud ära lennupiletid, et ema saaks oma tütrele Zaragozasse külla tulla. Autot juhtis ta aga väga rahulikult ja kiirustamata. Oleksime võinud ju kiirrongiga minna, ütles Paola pärast. Paola nimelt sai pärast väga kurjaks ja ütles, et meil pole mõistust peas, et koos autoga sõitma lähme, Pauline sellises olekus. Oleks võinud ju õnnetus juhtuda. Sel hetkel aga me ei mõelnud rongi peale, auto tundus kiireim variant, et ruttu Barcelonasse lennukile jõuda. Ma imetlen, kui vapper on see prantslanna, kes asjalikult läbi telefoni oma õde rahustas, kes hakkas kohe asju ajama ja inimestele helistama, paludes neid appi organiseerimaks nende pere juriidilisi asju. Jah, Pauline on kõige vanem, ta õde on 19 ja vend 17. Ja nüüd peab tema kõige eest hoolt kandma, organiseerima peied, otsustama, mida majaga teha, olema oma õele-vennale toeks… Loomulikult on neil hulk tädisid-onusid, aga kuna nende suguvõsas on palju pingeid, siis on kindel, et suurem asjaajamine jääb Pauline’i kaela.

Istusin seal autos tema kõrval ja me rääkisime teistest asjadest, tavalistest asjadest, naljakatest asjadest, isegi naersime südamest. Aga kusagil sisimas sa ikka tead, et midagi on väga viltu ja väga valesti ja seda ei saa enam kunagi parandada. Pauline ütles, et vähemalt on tal nüüd kaks kaitseinglit taevas, ema ja isa, ja et talle meeldib elada ja et ta on tugev ja saab hakkama. Mul tuli jälle Nipernaadi film meelde ja see lause sealt : „Jumal, kas sa annad oma lapsele raasikese õnne?“ Kurat. Paistab, et Jumalal olid seekord teised plaanid. Hoidke seda kaunist ja head, mis teil on, inimesed. Üks silmapilk ja see on läinud.

Saatsin ta lennuki peale, aega polnud suurt, ja ta pidi oma auto parkima lennujaama ilgelt kallisse parklasse. Kui halb, kui halb, et mul pole lube, oleksin saanud selle autoga kohe ju tagasi sõita… Aga õnneks on asi lahendatud, kas homme või ülehomme läheme koos Anne’iga sellele Nissanile sinna järgi ja toome ta Zaragozasse, parklaarve tuleb juba kolme päeva pealt meeletu, ja seda autot ei saa kauaks sinna jätta. Pauline nimelt ei tea, mil ta tagasi Hispaaniasse saab tulla ja kas ta üldse saab siin oma Erasmuse-aastat jätkata. Õnneks oli Anne nõus meid hädast välja aitama, peale selle meeldib talle väga autot juhtida.

Kui ma samal õhtul mööda Barcelonat bussijaama jalutasin, oli nii ilus õhtu. Päike kuldas hooneid ja Triumfikaart koos selle taga laiuva promenaadiga. La Rambla oli rahvast täis… kusagilt kostus muusikat ja õhk oli sume ja soe. Meenus, kuidas ma ligi pool aastat tagasi nädalakese Barcelonas veetsin, ootusärev, murelik, samas õnnelik. Ja minu teine Barcelona-kogemus oli nüüd hoopis vastandlik. Pisarad voolasid mööda põski alla ja ma mõtlesin, et kuidas saab see päike, kurat võtaks, nii ilus olla, kui emad samal ajal surevad. Missugune talumatu kontrast, kas pole? Kell tiksus juba öösse, kui ma Zaragozasse tagasi jõudsin. Ja ma tundsin, et olen nagu läbipekstud.

Nüüd on õnneks eksamid läbi. Kuigi täna hommikul selgus, et Anne ei saa ajalooeksamile tulla, kuna tal on kole kõhuvalu. Helistas mulle ja nuttis ja ütles, et ta ei saa voodistki tõusta, kuna ta kõht nii valutab. Kõik naised ju teavad, millest ma räägin. Õnneks, kui ma peale eksamit sinna jooksin, eestist ostetud vinged paratsetamoolid kaasas, oli tal juba parem hakanud kõikide nende valuvaigistite peale, mis ta endale sisseajanud oli. Viisin talle ka ühe mango, sõime kahekesi mangot ja leidsime, et naine olla on vahel üks igavene tüütus. Eriti siis, kui selgub, et tegemata jäänud ajalooeksamit saab uuesti teha alles juunis, koos teise semestri materjaliga. Ägens.

Zaragozasse tuli teine eesti tüdruk elama. Ta nimi on Mariann ja ta tuli siia keskkooli inglise keele õpetaja praktikale. Hispaania pubekaid õpetama seega. Ma ütlesin talle, et ta peab algusest peale väga range olema, muidu saavutavad need teismekad ta üle võimu. Loodan siiralt, et tal läheb hästi. Ta on minu ülikoolist, bakalaureus on sama ala, mis minul, aga ta läks magistrisse õpetajaks õppima. Ega me palju rohkem üksteist varem ei teadnud, kui nägupidi ja ühised katalaani keele tunnid (milles omandatud teadmistest pole enam haisugi järel), aga kaks rahvuskaaslast võõras linnas on automaatselt ühen-da-tud. Vot, milleks Eesti riik hea on. Ühendav lüli. Nagu midagi perekonnasideme sarnast. Kummaline oli Zaragoza tänavatel käia ja eesti keeles rääkida. Oli tunne, nagu oleksin vales keskkonnas oma keelega. Või siis nagu oleks Eestimaa kuidagi kohutavalt hispaanialikuks muutunud. Alles nägin unes, et läksin Eestisse ja inimesed rääkisid hispaania-eesti segakeelt ja ma ei saanud millestki aru, ning olin meeleheitel.

Igatahes, tegin eesti neiule Zaragozas põhjaliku ringkäigu: ülikoolihooned, Parque Grande,Aljaferia palee,kesklinna kirikud,moslemi stiilis tornid, jõgi ja vaade jõelt Pilari katedraalile, ööklubide tsoon, tapade tsoon „El Tubo“ ja Hispaania väljak. EXPO tsooni me seekord ei jõudnud. Ringkäik kestis neli tundi ja ma tundsin end nagu turistigiid. Muhahaa. Peatusime, et juua kohvi ühes indiaani stiilis baaris. Baari nimi oli „Öine ratsanik“ ja baarmenil oli sulgedega peakate ja hambulised ripatsid kaelas. Indiaanlane ta küll polnud. Zaragozast pigem :D Mariann leidis, et Zaragoza on kaunis ja vaimustus, ja ma vaimustusin ka uuesti läbi tema silmade Zaragozat vaadates. Vahepeal mul oli siin täitsa igav, sest ma pole ammu kuhugi turisti mängima sattunud, eksamid ja puha, pean ju kogu aja siin olema. Nüüd, teisel semestril organiseerin kindlasti endale mõne reisikese.

Tegelikult ma varsti olengi turistigiid. Nimelt tegin Pinot’le ja ta nõbule järgmisel päeval samuti Zaragozas väikse ringkäigu. Pinot helistas ja ütles, et ta nõbu sõitis talle Burgosest siia külla ja et kas ma viitsin tulla nendega hängima. Selgus, et ainus asi, mis Pinot’ arvates oli Zaragozas vaadata, oli Pilari katedraal. Haah. Ma siis haarasin ohjad oma kätte, liiatigi, et tüübid veel eelmise õhtu peost pohmellised olid. Tegin neile väikse tuuri ja nõbu (pff, kahjuks ma ta nime ei mäleta, kui kohutav) aina lõõpis, et näe, kui mina poleks tulnud, siis Pinot poleks osanud teda kuhugi viia. Ja nüüdsest kutsub Pinot mind Zaragoza auväärseks linnapeaks :D Enda arvates aga ma ei tea linna kohta üldsegi palju, ainult neid kõige elementaarsemaid asju. Vististi sellepärast, et ma olen oma vaba aega siin targasti ära kasutanud, ja mitte jalkat passinud nagu seda teeb enamasti meie härra Pinot. Hahaa, aga kui me Pilari väljakul olime, nägime, et seal oli üks suur-suur saba. Selgus, et raekojas näidatakse palli, millega löödi eelmise aasta jalka MM-il võiduvärav. Oh seda hullust! Rahvast oli murdu ja Pinot ja ta nõbu olid ilmselgelt omadega läbi, kui nad leidsid, et neil pole aega sabas seista, kuna muidu jääks nõbu Burgosesse viivast bussist maha. Tooo bad. Kui kahju. Vähemalt said nad samal väljakul ühe ahvikostüümis mehega pilti teha. Seegi lohutus :D

Ajaa, ja üle pika aja sain Alejandroga ka kokku. Käisime ühes baaris siidrit joomas ja pläkutamas … naistest. Baar oli järjekordne boheemlaslik urgas põhimõtteliselt mu kodust paar tänavavahet edasi. Vanad lambid, raamaturiiulid ja rongide pildid seintel. Stiilne. Oh, vaesel mehel on ikka nii suur soov endale naist leida, aga teda tabab üks läbikukkumine teise järel. Oleks ma vaid vaba ;) Olgu, ma tegin nalja. Ta oleks igal juhul minu jaoks veidi freaky mõttemaailmaga ja ma ei jõuaks tema loovusega kaasas käia. Pealegi ei saa ma kunagi aru, kas ta lõõbib või räägib tõsiselt, või kas ta kuulab mind või mõtleb omi mõtteid. Kummaline mees. Meil oli küll homseks korraldatud tema juures väike pidu, kuhu pidin kutsuma ka oma kaasmaalase, aga kuna Pauline läks olude tõttu Prantsusmaale ja mina lähen olude tõttu vististi homme Barcelonasse, ei tule sellest peost midagi välja. Kahju. Alati, kui Alejandro midagi korraldab, tuleb meil midagi ette. Kujutasin teda ette oma põhjamaises stiilis läkiläkiga üksinda oma kodu rõdul veini joomas ja heinamaale vaatamas (jah, ta akna tagant algab heinamaa), aga jah. Pole parata.

Ise korraldasime hiljuti enda juures õhtusöögi Elena ja Zuzana ärasõidu puhul. Olime õhtusöögi kuupäeva mitu korda edasi-tagasi lükanud, et Paola ka ikka tulla saaks, aga lõpuks selgus, et ta ei saa igal juhul tulla. Kui tobe, me tegimegi selle koosviibimise ju sellepärast, et ta saaks Elenale head aega öelda ja puha. Zuzana aga polevat tema sõber, nagu ta väga külmalt väitis. Jah, nad pole kuigi palju aega koos veetnud, aga ikkagi. Nii külm ja otsekohene ja kalk on Paola vahel, et mulle lausa lõikab südamesse. Vahel tahaksin temaga vaielda, aga ma ei jaksa. Ma tean, et see otsekohene ja kalk maneer teeks mu esimesest sõnast peale pihuks ja põrmuks. Oeh. Aga meil oli õhtusöögil väga tore, valmistasime koos Zuzanaga ühe Tshehhi moodi õunakoogi, mis osutus Pauline’i sõnul väga rammusaks „põhjamaiseks“ koogiks. Elena valmistas meile pasta a la carbonara, Pauline aga head pirukad. Integreerisime Ana ja Nicoleta, selle uue Rumeenia tsiki ka kampa. Ana jooksis poest kähku suupisteid tooma, kui ta tuli selle peale, et ta polnud ise veel midagi valmistanud. Naljatilk. Javier pidi ka tulema, aga ta laskis meilt julmalt üle. Vast oli tal hea põhjus, sest ootasime teda ikka oma tund aega, ja siis panime tema jaoks võetud lauanõud kappi tagasi.

Pauline ja mina kinkisime Zuzanale ja Elenale väikesed kokaraamatud mälestuseks. Koos pühendustega. Elena sai raamatu hispaania köögi kohta üldiselt, ja Zuzana tapade kohta. Ainult tema raamat oli inglise keeles, Pauline nimelt ei pannud tähele, et see inglise keeles oli, kui ta seda ostis. Hahaa. Kahju, et nad lähevad. On mulle siin õdede eest olnud, oleme koos palju põnevat ette võtnud. Ma kujuta ette, et ma nüüd enam ei saagi Zuzana juurest Santanderi tänavalt läbi hüpata ja minna näiteks sööma pannkooke virsikutega, mmm. Või lihtsalt kohvi jooma ja pläkutama. Või ujuma. Või kultuuri nautima. Mõtlen, et pole hea end inimestega liiga kõvasti siduda. Aga sõprus on ju vajadus. Vajadus eneseväljenduse ja loodetavasti ka mõistmise järele.

Peale õhtusööki läksime kõik koos (isegi meie freaky Ana) ühte diskopubisse ja sealt edasi poole mõnusamasse väiksesse lokaali vanalinnas, kus lasti vanakooli hispaania muusikat. Kui hea. Koht oli nagu alkeemikute pesitsuspaik, katakomb. Hispaanlased ise aga armastavad rohkem ikka ameerika poppmuusikat, ja kohad, kus nende oma muusikat lastakse, on alati vähema rahvaga, kui superhüpermoodsad diskoteegid, Gagaaaaa ja Rihanna ja kogu see kamp. Zuzanal olid juuksed lahti. Ta juuksed on nii pikad, nii ilusad, nagu haldjal.

Õppimise vahepeal jõudsin veel käia koos Elenaga Zaragozas Goya muuseumis, oh, oli see alles palee. Nagu need teisedki renessansspaleed siin Zaragozas. Ja kujutage pilti, tasuta sai näha „Kapriise“ ja „Sõjakatastroofe“ ja „Härjavõitluse“ pilditrükke! Tasuta. Vot see on alles tase. Kõige pealt nad ei üritagi siin raha kokku kraapida. Turvamehel aga olid päris ehtsad käerauad vööl ja ta vahtis meid kahtlustavalt. Nimelt lasti saalides vaikset muusikat, ja kui muusika ära lõppes, oli kosta valju käteplaksutust. Elena arvas, et kuskil toimub kontsert, ja lausa jooksis teistesse saalidesse vaatama. Pärast muidugi selgus, et aplaus tuli ka lindilt. Naersime täiest kõrist ja kurjapilguline turvamees lootis vist, et äkki oleme murdvargad ja ta saab meie peal oma läikimalöödud käeraudu kasutada. Hahaa, teine kord, sõber.

Zuzanaga käisime ka ülikoolis kinos, vaatamas filmi „Paberlinnud“, mis rääkis ühtedest hispaania muusikutest-komödiantidest, kes peale teist maailmasõda end elus proovisid hoida. Kaks kibestunud meest ja üks väike tore poisike. Ja iga kord, kui neil hirm oli, voltisid nad paberist linde. Valgeid rahutuvisid. Ja filmi lõpus lasti üks peategelastest maha, enne kui ta jõudis koos teistega rongi hüpata, et siis Argentiina poole põgeneda. Ma vesistasin. Aga see oli kõigest film. Panin korra silmad kinni, ja kui need taas avasin, siis jooksid üle ekraani tiitrid näitlejate nimedega. Ja päriselus.. paned silmad kinni ja avad need taas, lootes, et kõik oli pelk lavastus. Aga ei. Näitlejad ei ärka enam ellu.