Hispaanias on parajasti külmahooaeg, st seda, et Kesk-Hispaanias langes temperatuur öösel ligi miinus neljateistkümne kraadi peale ja uudistes räägitakse, kuidas liiklus ohtlikuks muutub – kuigi talverehve saab siin SOOVI korral alla panna küll - ja kuidas inimeste küttesüsteemid üles ütlevad (sellele ma ei saanudki päris täpselt pihta, kuidas see ülesütlemine täpselt toimub) ja kuidas jõuluõhtul olid paljud inimesed isegi ilma elektrita. Mis nii viga, õige jõuluõhtu toimubki ju hämaras valguses, ja küünal on hämara valguse tekitamiseks kõige parem. Atlandi ääres sadas paksu lund, samuti Madridis. Zaragoza aga lumeta mis lumeta, õnneks lõppes kole vihmasadu enne jõululaupäeva ära ja kohale ronis siinne eriti särav, intensiivne päike. Mina sõitsin jõuluks Jacasse, Paola kodulinna Püreneedes. Seal oli kole külm, umbes miinus kolm kraadi, aga millegipärast lausa krõbistas näpuotsi, tuul oli ka üsna lõikav. Ja lund mitte grammi eestki, hoopis karge päike. Pidin leppima lumega, mis kaugematel mäetippudel laiutas. Aga parem seegi, kui mitte midagi! Kuigi samas, parem päike ja paljas maa, kui kole sombune ja lörtsilögane ilm… kuigi sel aastal oli Eestis vist jõulu ajal tõeline talvemuinasjutt! :)

Algul tundsin end natuke kohmetult, ikkagi teise pere jõulud, teise pere kodu, teise pere kombed. Olin küll korra Paola juures Jacas käinud ja teadsin ta ema külalislahkust, kuid tundsin end sellest hoolimata pisut sissetungijana. Tabasin end mõtlemast, et siiajäämine polnud ikka väga hea idee, mõtlesin, et miks ma küll jõuluks koju ei kobinud, nagu teised NORMAALSED erasmuslased, kes kõik imestasid, et kuidas ma küll siia jään, kas ma oma peret ja sõpru ei igatsegi. Muidugi igatsen oma peret ja oma sõpru, aga jäin sellepärast, et tahtsin uut kogemust, mõtlesin, et võib-olla ei tule mul elus enam kunagi võimalust siin jõule veeta, mõtlesin, et miks mitte. Ja tõesti, tänu oma toredale korterikaaslasele ei pidanud ma oma otsust kahetsema, veetsin toredad jõulud suure hispaania perekonna seltsis, ja sain samal ajal Zaragoza keskkonnast veidi puhata.

Enne jõululaupäeva oli minu kord meie hiiglaslik korter puhtaks küürida. Ja meie „freaky“, nagu me teistega ikka Anat suvatseme kutsuda, suvatses minu puhastatud kraanikausi ära sigastada ja siis ise kähku tööle minna. Oeh. Ta lihtsalt ei pane tähele, kui ta midagi jälle mustaks ajab, see on tema igavene probleem. Ja ta ei pane ka seda tähele, kuhu ta oma suured jalad paneb. Ükspäev olid need köögilaual, ausalt, tema roosades karvastes sussides ja kassipildikestega sokkides jalad olid köögis meie söögilaua peal. Ma astusin kööki ja küsisin, et mis need jalad seal laua peal teevad, ja tema ütles, et ta oli nii väsinud, et ei pannud lihtsalt tähele. Palju õnne. Jah, ta on nagu naine Almodóvari filmist, ta sööb tooreid šampinjone ja kannab loomapildikestega hiigelsuuri fliispidzaamasid, sokid on tal jalas erinevat värvi ja aluspesu on tal kirjaga „Kiss me“ , kuigi ta on 44-aastane. (Või oli see nüüd 42?). Tema riiul köögis on täis tuvastamatu päritoluga asju, vanu saiatükke ja poolikuid šokolaade. Sügavkülmas on millegipärast mõned tema kilekotid ja külmikus hallitavad tema riiulil tomatid ja alatasa tilgub seal allapoole mingit õli, arvatavasti tuunikalakonservi oma. Tal on enamasti seal üks hiiglaslik tuunikalakonserv, mille tõttu terve külmik lõhnab nagu üks suur rasvane tuunikala.

Alatasa räägib ta sama juttu, kuidas ta küll ei jaksa vabrikus öiseid vahetusi töötada ja kuidas ta magab sellepärast kõik päevad maha. Siis, kui tal on öine vahetus olnud, ärkab ta enamasti õhtul kell seitse, ilmub kööki ja teeb endale kohvi, nii et terve pliit ujub ja ise seletab, et näete, minu jaoks on alles hommik, hahaa, ja ma lähen õpin nüüd natuke inglise keelt oma toas. Viimasel ajal on Anal tõepoolest inglise keele õppimise isu tulnud, ta väidab, et seda läheb elus vaja. Aga kuidas ta, huvitav, seda kasutada mõtleb, kui ta on nii mugav, et ta ei soostu isegi oma töökohta vahetama (kuigi see talle peavalu valmistab), rääkimata teise kohta kolimisest.

Vannitoas vedelevad tema kasutatud hambaniidid, rääkimata tema juuksekarvadest. Kuigi, kui ta tahab, võib ta väga ilus ja korralik olla, siis, kui ta end üles lööb, et minna drinki võtma. Riideid peaks tal olema väga palju, rääkimata kingakarpidest ja kottidest, mis laiutavad tema toas tema voodi all, kappide peal, laua all, igal pool ees. Ma vist kunagi varem juba kirjutasin, et ükskord ei saanud ta oma ustki korralikult lahti, sest toas oli lihtsalt nii palju kraami.
Üldiselt saan ma temaga aga oma läbi, kui Paola nt ei räägi temaga sõnagi ja Pauline ainult hädavajaliku. Mina aga küll, kuulan ja imestan. Ana nimelt peab end taimetoitlaseks, olgugi, et ta sööb kala ja piimatooteid. Liha ta aga ei söö, sest tema arvates on liha surnud toit ja see on nagu laipade söömine. Hea küll. Aga selle arusaama järgi peaks kala ka ju laip olema ja ega siis puude otsast korjatud viljad samuti enam „ela“, neil on ju sidemed oma juurega läbi lõigatud. Teine tema suust kuuldud kummaline argument oli, et miks inimesed küll piima joovad, kui samas ükski teine imetaja ei joo piima peale oma „imikuaja“ lõppu. Muidugi, kassid –koerad ja muud koduloomad küll, aga looduses elavad loomad mitte. Ana väitis, et ka see olla ebanormaalne, et inimesed joovad lehma-ja kitsepiima, mis pole isegi nende oma liigi piim, ja sellepärast tema piima eriti ei joogi. Mina küsisin selle peale, et kuidas tema arvates üks inimene peaks oma kaltsiumidoosi kätte saama, ja tema vastas, et juustust. Hahaa. Meie preili Freaky on tõeline fenomen. Õnneks pole ta aga pahatahtlik, ta ei aja meelega inimestel närvi mustaks, ta lihtsalt ongi selline üüratu segadus, hajameelsuse tipp. Minu isiklik arvamus on, et ta on õnnetu. Peigmees viskas ta omal ajal nende kodust välja ja nüüd siis elab ta oma elu nagu jumal juhatab. Jah, Almodóvari filmid ei kipu enamasti hästi lõppema, aga tal oleks võimalus seda muuta, kui ta natuke teistega arvestaks: alustada võiks oma kahest kaaskodanikust ja kahest erasmuslasest, kes temaga korterit jagavad.

Täpselt samasugune egoist on ka Paola kõige vanem õde (tal on õdesid-vendi kokku viis), kes ainukesena Jacas ema juures elab. Õde on üle viiekümne ja ta on tõeline pind tagumikus. Isegi mina märkasin seda, kui seal olin. Mul oli selles suures perekonnas palju aega jälgida inimesi ja järeldada, kes on omavahel sõprussuhetes, kes mitte. Kõige vanema õe Teresaga ei saa vist ükski pereliige väga hästi läbi – naisel on nimelt alatasa midagi kobiseda, oma õigust taga ajada, kangekaelset mängida… Võib-olla on temagi probleem see, et ta on ilma meheta. Vanatüdruku kibedus, mida ta teiste peale välja valab. Ta restaureerib mööblit ja peab stiilset riidepoodi sealsamas Jacas, ja ta arvab, et ta on maailma naba.
Mitte, et teised hispaanlased seda ei arvaks. Kõik arvavad, et neil on õigus, aga mõned ajavad seda lihtsalt rohkem taga kui teised. Oh, kui mitu korda mindi jõuluõhtu ja järgneva päeva jooksul teineteisega vaidlema tühiste asjade pärast. Kelle süü on, et leib on otsas? Ja kumb on parem tekk, kas karusnahkne tekk võik fliistekk? On ju barbaarsus süüa jõuluõhtul kalkunit, nagu ühe minia peres, ja mitte lambaliha, nagu nende peres? Kes lapsed magama paneb? Kes laua taga kuhu istub? Millised klaasid võtta šampuse, millised veini jaoks? Ja nii edasi, uuesti ja uuesti otsast peale samu asju seletama hakates… Mingil määral tuletasid need vaidlused meelde mulle Itaalias-käiku ja itaalia meeste lõputuid vaidlusi oma soovide ja õiguse tagaajamise nimel. Huh. Asju tuleb otsast tegema hakata, tõdeda, et asjad on nii, ja mitte lõputult seletada ja uurida, miks ja kelle süü läbi asjad nii on. Mul jääb vist elu lõpuni meelde, kui terve perekond läks põlema, kui läks vaidluseks, kes hispaanlastest üldse jaksab endale lubada kiirrongiga sõitmist (Hispaania on nimelt teine riik maailmas kiirrongide rohkuselt, esimene on Hiina) ja kes ei jaksa. Inimesed hüppasid toolidelt püsti, seletati kõva häälega, ja mina vahtisin suuril silmil, ja tegin omi tähelepanekuid.

Mis aga mulle meeldis, oli see, et hoolimata põlevatest vaidlustest oli õhus alatasa sõbralik aasimise ja nalja õhkkond, täiskasvanulikule tõsidusele ei olnud seal majas kohta. Ma ei saa küll põhjapanevaid järeldusi teha, et kõik hispaanlased on sellised, aga olen viibinud mõnda aega kahes perekonnas (Barcelona kandis Mario omas ja nüüd Paola perekonnas), ja leian, et valitseb külalislahkus, avatus, uudishimu ja sõbralikkus. Mind koheldi esimesest hetkest peale nagu pereliiget, tundsin, et olen „oma“ ja et keegi piidle mind võõristavalt ega esita umbusaldavaid küsimusi.

Jah, kohal oli vahelduva eduga terve pere. Esimesena tundsin solidaarsustunnet Paola ühe õe inglasest abikaasaga, arvatavasti sellepärast, et olime mõlemad välismaalased, kuigi tema oli selles perekonnas aastaid rohkem aega veetnud kui mina. Inglase nimi oli Chris ja ta nägi välja nagu õllejoodikust rockipapa, peale selle kandis ta kutsudega susse, hahaa. Nimelt, kui Paola isa veel elas, siis oli majas reegel, et keegi ei käi sokkide väel. Vaene inglane ei teadnud muidugi seda reeglit ja sai piki päid ja jalgu. Järgmisel päeval aga olla ta poodi läinud ja ostnud endale sellised naljakad sussid, ning isa, vana sõjaväelane, oli selle peale silmi pungitanud, aga enam ei öelnud ta ühtki paha sõna.
Kohe oli selge, et inglane on naljamees. Hoopis lodevam ja teistsugusem kui kogu ülejäänud pere, aga ometi sulandus ta hästi sisse oma pisut barbaarsete, aga siiski õigel kohal olevate naljadega. Peale selle väitis ta, et kohutav, ta on üheksa aastat Hispaanias elanud, ja siis tuleb korraga üks tudeng, kes on siin veetnud vaid neli kuud, ja selgub, et too tudeng räägib paremini hispaania keelt. Jee. Aga no pole ka ime, sest kodus räägib ta oma naisega inglise keeles, kui nende kooliealine tütar aga valdab nii inglise kui hispaania keelt vabalt. Chris mainis mulle, et nüüd on mul ka võimalus näha, kui hullumeelne perekond see Paola pere tegelikult on. Olgu pealegi hullumeelne, peaasi vähemalt, et pole igav. Igav kindlasti mitte, hoopis energiline ja kiiksuga (heas mõttes!).

Mõtlesin, et kuidas küll ometi saab see inglane juba ligi kümme aastat olla abielus olnud Paola õega, kes on iluuisutamistreener, väljapeetud ja elegantne. Lähimal vaatlusel selgus aga, et inglane on oma lodevast olekust (ja juustusõltuvusest, hahaa) hoolimata väga laia silmaringiga, reisinud ja elanud kõigil viiel mandril.
Uisutamine aga on Paola peres levinud hobi. Iluuisutamistreeneri tütar uisutab ka juba, ja Paola teinegi õde on uisutamistreeneriks õppinud, kuigi töötab ühes Baskimaa firmas sekretärina. Teine õde elab nimelt koos oma mehe ja pojaga San Sebastianis. Tema poeg on sama vana kui inglase tütar, umbes seitsmene, ja fännab lausa häbitult jalgpalli. Jõulukski sai ta Barcelona meeskonna vormiriided ja pool aega veetis ta koridoris lõngast palli kujuteldavatesse väravatesse tagudes ja kujuteldavaid kollaseid kaarte jagades. Need kaks last aga olid isegi korralikumad, kui ma arvasin, sõnakuulelikud ja mitte eriti ära hellitatud, kuigi mõlema lapse vanemad üritasid mulle vahepeal selgeks teha, kuidas nende laps olla hoopis korralikum ja rangemalt kasvatatud kui teine kohalolev laps.

Enne jõuluõhtusööki, mis toimus peaaegu kell 11 öösel, jalutasime kahe emaga ja kahe lapsega koos vanalinnas ja käisime jõuluvana püüdmas. Nimelt oli teada, et jõuluvana tuleb vanalinnatänavatele jalutama ja pärast võtab lapsed ühel väljakul oma põlvele ning kuulab nende soove. Mõlemad lapsed uskusid veel kogu hingest jõuluvana, aga neil oli hirm, kas jõuluvana ikka tuleb, kui nad ootusärevusest väga palju ei maga. Nimelt on siin sissejuurdunud ameerikalik komme, et 25.detsembri hommikul leiavad lapsed kuuse alt oma jõulupakid ja et jõuluvana saabub öösel, kui tited magavad. See aitab muidugi vältida reetlikku äratundmise võimalust – „Kuule, jõuluvana räägib issi häälega!“ - aga jääb ära tore salmidelugemine. Kummaline oli, et siin jagasid ka täiskasvanud omavahel kinke, ütlemata ainsatki salmi. Ma tean, et Eestiski on see perekonniti erinev, aga minu peres on loetud salme niikaua, kuni mäletan. Rääkimata neist toredaist põhikooli jõulupidudest!

Jalutasime tagasihoidlikult, aga kenasti kaunistatud vanalinnas, kõlasid jõululaulud, kel huvi on, võib youtube’ist kuulata. „Tamborilero“ on vist üks ilusamaid. Kaks ema haarasid oma lapsed käevangu ja tantsisid nendega keset tänavat, kui tore spontaansus! Pärast laulsid nad veel mulle „Peces en el rio“ jõululugu ja siis jõime ühes kohvikus natuke kakaod, kuna väljas oleks olnud liialt külm jõulutaati oodata. Ostsime ringikäivalt müüjalt mõned lotopiletid, homme saan teada, kas võitsin miljoni. 22.detsembril aga toimus Hispaaanias üleüldine jõululoterii, numbreid loosivad iga aasta välja San Ildefonso kooli (kool on üks vanimaid alghariduse koole Hispaanias, Madridis) lapsed, kes harjutavad selleks terve aasta. Kehad pulksirged ja näod tõsised, laulavad nad lausa numbreid ette, eksimise ja puterdamise võimalus peab olema nullilähedane, sest kõige suurem preemia on 3 miljonit eurot.

Igatahes, taat tuli varsti, vankris, mida ei vedanud küll hobused, vaid hoopis üks Jeep, ühesõnaga modernne jõulupapa. Taadil oli üks kaunis kaaslanna, kes viskas vankrist lastele karamelle, yo-yosid ja vilesid. Isegi minul olid taskud karamelle täis, rääkimata lastest. Jõulud on üks kommisöömise aeg! Ühel hetke oli terve tänav täis oma vilesid proovivaid lapsi, ja mu trummikiled ähvardasid üles öelda.
Selgus aga, et jõuluvana oli lastega kohtumise hoopis teisel platsil varem ära teinud, ja kui meie enda arvates ühele väljakule kohale jõudsime, polnud seal hingelistki. Poisike karjus, et jee, me oleme järjekorras esimesed, kui äge… Siiski õnnestus meil sealt möödasõitev taat kinni püüda ja paar pilti teha, hirmunud nägudega lapsed põlvel.

Õhtusöök polnud nüüd väga rikkalik, sest Paola ema teeb hästi süüa, aga ta teeb lihtsaid asju. Laual oli kolm lina (!), kõige all kilest lina, siis üks teki moodi lina ja lõpuks jõululina – kõik ülima mugavuse nimel. Kulus kümme minutit, enne kui terve pere (rohkem kui kümme inimest) laua taha sai istutud ja oma kohaeelistused ära klaaritud. Esimeseks käiguks oli mõnus supp jamon serrano ja singiga, teiseks käiguks lambaliha, (ternasco de Aragón), koos kartuli ja salatiga. Lambaliha maitses lausa võrratult! Hispaanlased kulistasid mitu pudelit veini liha kõrvale, roosat ja punast. Ma ei mäleta, et ma jõulu ajal kunagi varem nii palju veini ja šampust oleks joonud kui seekord! Šampust joome meie ju vana-aastaõhtul, siin aga joodi seda magustoidu kõrvale. Magustoiduks oli palju erinevat sorti turrón’i ja minu toodud Kalevi šokolaadi muidugi ka. Ema-isa, teie saadetud mandlitega Kalevi šokolaad, millel oli veel eesti lipuvärvides paber ümber, figureeris hispaanlaste jõululaual nagu täieõiguslik magustoit kunagi! Peale magustoitu hakkas peale kingituste jagamine, alustati kõige nooremast, ja täiesti üllatuslikult, minust! Ma punastasin, ei teadnud, mida öelda, tundsin end õnneliku ja kohmetuna, aga tõepoolest, mulle oli kingitus. Paola oli selle eest hoolt kandnud ja tema kinkis mulle väikese kosmeetikakomplekti koos roosilõhnalise seebi ja kätekreemiga. Olin selle väikese meelespidamise eest nii õnnelik, ja tänasin tervet peret kogu südamest selle võimaluse eest, et saan koos nendega jõule veeta. Kõik plaksutasid ja jooksid mulle põsemusisid jagama. Minu kardetud üksindus pages kaugele-kaugele mägede taha.

Magama saime poolest ööst, peale lugematuid pokaale šampust ja veini, peale kingituste avamist – näiteks Paola sai uue telefoni, üks vendadest aga pluusi (oh, kui meie peres vist meesterahvale alati sokke kingitakse, siis siin on põhiteema pluusid) ja teine pidzaama, ja naljakas küll, pind-tagumikus-õde sai elektrihambaharja. Istusin koos teistega elutoas, imetlesin jõulukuuske ja kaminasse ehitatud pisikest, aga ilusat jõulusõime, mida valgustasid väikesed laternad, ning imetlesin dekoratsioone lambi küljes. Inglane jäi muide alatasa nendesse kinni, kuna tema oli kõige pikem. Paola peres on ju kõik nii lühikesed, isegi vennad on vaevu-vaevu pikemad kui mina.

Järgmisel päeval ootas meid hommikusöök, mil igaüks sõi, kust mida kätte sai, sest Paola ema ütles, et laua taga söömine on nende peres ainult erilistel puhkudel kombeks. Ometi aga pean veelkord mainima, et söömine on hispaanlaste jaoks väga tähtis, nad söövad aeglaselt ja naudinguga ning üritavad kindlatest kellaaegadest kinni pidada, peale selle ei söö nad peaaegu kunagi, kui neil pole nälga,ka niisama näksivad nad ainult siis, kui neil on kõht korralikult tühi, mitte pelga kapriisse isu pärast. Muidu aga on selline puhkepäev (olgugi, et jõulupüha), kus pere on koos, üsna sarnane meil Eestis levinud „stiilile“ – koondume kõik teleka ümber, plärakast pläriseb taustaks ja inimesed lesivad tugitoolides. Söömise ajaks pandi see õnneks ometi kinni.

Peale hommikusööki aga käisin koos San Sebastianis elava õe mehega Jaca kindluse juures jalutamas. Viimane kord, kui Jacas käisin, oli sombune ilm, seekord aga karge, päikseline ja külm, taamal lumised mäetipud. Kindlusekraavis jalutasid hirved – nad elavad seal nagu kuninga kassid ja neid toidetakse seal – ja kindluse kõrvale oli isegi veetud vana lennuk, kus kõrval järgmisel päeval koos sama San Sebastiani perega pilte tegime. Imestasin, kuivõrd kergelt ja lihtsalt tuleb mul võõrastega vestlemine ja kuivõrd vabalt ma suudan end tunda, imestasin, et olen vist pisut muutunud, ja et tunnen end sotsiaalses plaanis veidi osavamana kui seda Eestist lahkudes olin. Mu vaist nimelt sosistab mulle, kas mu kõrval või vastas seisev inimene on minuga ühel lainepikkusel või ei. Kui ta natukenegi ühel lainepikkusel on, siis võib vestlus alata, piisab mõnest pilgust või mõnest viisakussõnast, mõnest naeratusest või praktilisest küsimusest, et sobivat lainepikkust ära tunda. Vahel on see lausa sekundite küsimus, ja kui kummaline, nendest paarist sekundist võivad muutuda elusaatused. Kõigest esmamulje, esmane sisemine tunnetus…ja ongi midagi juba otsustatud, järgneb põhjus-tagajärg seoste jada, mis viib oluliste muutusteni kellegi elus.

Esimese jõulupüha (või noh, meie mõistes esimese jõulupüha, sest teist jõulupüha Hispaanias ei eksisteeri) lõunasöök oli aga jällegi laua taga, rohke veini, mõnusate suupistete ja lõppematu jutuvadaga. Hanemaksapasteet, jälle see hea hispaania sink, krevetid… Mina ei teadnud, kuidas osasid asju süüagi tuleb, piilusin teiste järgi, enne kui oma eestlasliku arusaama kohaselt „mäkerdama“ hakkasin. Sama päeva õhtul aga käisin missal koos Paola ja tema emaga, käisime Jaca katedraalis. Ma käin Eestis olles jõulude ajal peaaegu alati kirikus, minu jaoks on sel ajal kirikuskäimine üks jõulutunde tekitajaid, üks mõnus mõtisklus ja tänuavaldus. Muidugi tuleb alati olla tänulik selle eest, mis on olemas, aga ma arvan, et see on ilus traditsioon teha seda SAMUTI jõuluõhtul, mil on selleks loodud eriline atmosfäär. Seekord läksin muidugi ka uudishimust, et näha kuidas üks katoliiklik jumalateenistus lõppude lõpuks ikkagi toimub. Teenistus oli hispaania keeles, ainult mõningaid laule lauldi ladina keeles. Inimesed enamuses põlvili, kui meil vähesed põlvili palvetavad. Kõik lõid mitmeid kordi risti ette, kui meie jumalateenistusel ainult pastor kogu kogudusele risti ette lööb. Armulauatalitus kestis kõvasti kauem kui luteriusu kirikus ja lisaks meieisapalvele (see kõlas hispaania keeles peaaegu niisama ilusti nagu eesti keeles) loeti veel mitu palvet, mille vasteid ma eesti keeles ei oska hetkel leida. Ma olen ikka harjunud jõuluõhtuti kuulma moraaaaali selle kohta, kuidas ikka kõik on valesti ja kui valesti käituvad riigiisad ning kui palju halba teevad inimesed, ja kuidas EI TOHI käituda, aga seekordne jutlus oli ilma süüdistusteta. Sõnum oli lihtne ja selge – Jumal lõi inimese enese järgi, ja kuna Jumal on armastus, siis inimene peab ka iseendast juba armastus olema ja ei miskit muud. Ning kes veel seda armastust enda seest üles pole leidnud, siis see katsugu seda veel hoolsamini otsida, sest see on kindlasti olemas. Ja eelkõige peab inimene armastama oma elu ja kui ta juba oma elu armastab, siis selle kaudu armastab ta ka Jumalat.

Lõpetuseks kirjutan veel sellest, kuidas käisin enne jõule koos Kongo neegripoisiga ühel naljakal kontserdil. Nimelt käisime ühes Zaragoza tapade tsoonis asuvas rockibaaris. Ma polnud neegripoissi ammu näinud ja mõtlesin, et kuna on jõuluaeg, võiksime ju kokku saada. Läksime siis kontserdile ja see oli täielik õudukas, muidugi oli see tasuta, ja muidugi ei teadnud me kumbki, mis bändiga tegu. Tegu oli kantribändiga, ja kuna kantrimuusika just mu lemmikute killast pole, siis saime kõvasti naerda. Ainus hea lugu oli Lady Gaga „Bad Romance“ kantrivõtmes. Jah, ma ei fänna Lady Gagat, ja ma usun, et seda lugu kantrivõtmes on raske ette kujutada, aga ometi oli see kuratlikult hea, nii uskumatu, kui see ka pole. Kiskus lausa tantsule. Muidu aga vahtisime terve kontserdi aja baari vinget sisekujundust rockilegendide piltidega, nahksete kiiktoolidega ja paljate meesskulptuuridega ja viskasime nalja. Neegripoiss rääkis mulle, et kuna ta on üheksa aastat Kuubal olles juba küllalt jõule kodust eemal olnud, ei tunne ta enam kurbust, ja et jõuluõhtu ei oma tema jaoks enam suurt tähtsust. Aga pärast ma andsin talle koju kaasa eesti kompvekke ja ta oli selle üle väga üllatunud, ta ütles, et see on nimelt esimene jõulukink, mis ta sel aastal saanud on, ja naeratas. Ja siis ma vaatasin, kuidas ta üksinda mööda tänavat kodu poole jalutas, kuni ma enam midagi ei näinud. Sest Zaragozas oli sel õhtul väga udune, nagu siin talvel tihti on.

Vahel tabab mind piiritu uudishimu ja uitamissoov. Käin mööda tänavaid ringi ja otsin õnne oma südames. Vaatan inimesi, vaatan maailma. Naeran, ehmatan, satun vaimustusse, kurvastan, hämmastun, tunnen, kuidas jalad juba valutama hakkavad, aga uitan ikka edasi. Kas ma olen siia juba varem kirjutanud, et hispaanlased lõhnavad hästi? Jaa, tänaval käies tunnen tihti sedasama lõhna, nüüd võib-olla natuke vähem kui suve lõpus, aga siiski, see on olemas. See on selline värske ja magus lõhn, arvatavasti on see kõigi ruttavate inimeste lõhnade segu. Ja ma tunnen seda, ja ma tunnen samal ajal, et minu lõhn on teistsugune. Õigemini, ma polegi oma lõhna peale otseselt mõelnud ja kui keegi laseks mul oma lõhna nuusutada, siis ei tunneks ma võib-olla seda äragi. Aga ometi ma tean, et see on teistsugune lõhn kui kõigil siinsetel inimestel.

Ma avastasin, et Zaragozas on männimetsa. Päris mets! Männid ainult natuke vahemerelistele puudele omaselt väändunud. Nad kasvavad kõik ühes suures kambas ja ühes suunas kaldus (arvatavasti on selles süüdi siinne tuul) mäe otsas, mis algab peale Parque Grandet. Astrid, sul oli õigus, siin laulavadki linnud, kuigi on talv! Õigemini, nad vahel lausa kraaksuvad häirivalt ja kuulutavad oma sõjahüüde, nii et vaene tudeng ei saa roheluses oma raamatutki lugeda, ilma, et närv mustaks läheks. Kuigi nad ei takista mul õnneks oma patareisid laadimast - ma arvan, et ma ei suudaks mitte kunagi elada ilma looduses uitamata. Mul on seda tarvis, need roheluse jõul laaditud patareid annavad mulle rohkem jaksu omaenese elu armastada.
Mets asub päris linna ääres, ja metsa sees on pisike, praegu mahajäetud lõbustuspark. Lõbustuspargi hooaeg algab märtsist, senikaua peavad õudustoad, ameerika mäed ja karusselliloomakesed üksi hakkama saama. Ometi tundus mulle selle pargi juures seistes, nagu oleks atraktsioonid justkui korraks vaid peatunud, nagu talveunne vajunud, et siis mõne hetke pärast taas ellu ärgata – laste kilked, suhkruvatimüüjad ja maiustustelõhn, muusika, karussellide sädelus, mustkunstnike trikid, klounide punased ninad, värvilised parukad ja mummulised püksid ja õnneloosiputkast kostvad kutsuvad hõiked. Naeratasin omaette.

Aga ometi sain sel päeval ka hoopis vastandliku elamuse, omal vabal soovil muidugi. Nimelt pidin ma minema vaatama, milline on Zaragoza surnuaed. Puhtast kultuurihuvist, ja muidugi et vaadata, kas mulle tuleb kõhedus peale. Alusetu oli kartus, et kõhedus peale EI tule. Tuli küll, kui ma seda hiiglaslikku kivist surnute linna nägin. Nagu hispaania surnuaiad ikka, oli see ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Ta oli jaotatud mitmeks-mitmeks osaks – nt sakslaste surnuaed, moslemite surnuaed, kirikutegelaste surnuaed, metsasalu urnide ja tuha tarvis… Astusin siis surnuaia väravast sisse (parajasti oli kaunis talvepäev, kümme kraadi sooja ja uduvine vahelt paistev päike) ja esimene asi, mis ma nägin, olid hirmus paksud kiisumiisud, kes peesitasid hauaplaatidel. Hmm. Ma mõtlesin, mida need miisud seal küll söövad ja ma ei tahtnud seda mõtet enam edasi mõelda :D Miisud igatahes piilusid mind kahtlustavalt. Minul aga vajus suu lahti, sest nii suurt surnuaeda pole ma oma elus veel kunagi näinud. Umbes kolm või neli korda sama suur, kui Tartu Raadi surnuaed (jah, ma pean ikka oma mätta otsast asju võrdlema, pole parata) , aga nii kivine. Ainsad puud, mis seal kasvasid, olid minu arusaamise järgi küpressid, ei mingit sammalt, ei mingit varjulist rohelust, hoopis kollakas hein ja külmad marmorplaadid. Mitme meetri kõrgused hauakujud, mis kujutasid ingleid ja apostleid ja Kristust, ajasid mulle kõheduse peale. Kõheduse ajasid peale ka rikaste inimeste hauakabelid, osad sajandeid vanad. Nagu ridaelamud seisid nad kümnete ja kümnete kaupa rivis, uste kohal uhked nimed, ja klaasaknast võis näha, et hästi hoitud, küünlad ja perekonnapildid marmorist altaril, altarid kaetud valgete linadega. Ja seinte sees kivist sarkofaagid. Osad kabelid olid aga mahajäetud, piilusin ühte sisse ja nägin ämblikuvõrke katmas kunagisi lillevaase, uhkeid küünlajalgu ja skulptuure… ja kivist kirstud üksteise peal, 18.sajandist. Hahaa. Peale seda vaatepilti mõtlesin, et pean kähku sääred tegema, kui tahan natukenegi hoolida oma ööunest. Sest tegelikult pole ma nii külma närviga, kui ma tahan näidata, et olen :) Lihtsurelikud kusjuures olid aga maetud maa alla, ja nende hauad olid kaetud marmorplaatide, samast materjalist toekate ristide või kujudega; või siis piklike mitmekorruseliste majakeste sisse, niššidesse, mis olid tihedasti külg-külje kõrval, plaatidel kirjad, et siin puhkab see ja see.

Ma arvan, et sain oma kultuurielamuse kätte ja rohkem ma oma jalga sinna ei tõsta. Märkimist väärib aga see, et Hispaanias levis 19.sajandil neo-egiptuse stiil, ja selle tõttu oli nii mõnelgi haual valvamas tubli sfinks. Kas naissfinksi paljad rinnad aga katoliikliku maa rangusega kokku käivad, on iseküsimus. Surnuaed asus muide linna ääres, samuti avastasin linna äärest ühe lageda künka, kust avanes vaade linnamaastikule. Oh, kõrb. Kõrb-kõrb-kõrb ja korstnate suits ja kuskil kaugel aimatavad kivised hingeta mäed. Tunne on, nagu seisaks maailma äärel ja et pärast mägesid poleks enam midagi, ronid mäe tippu, ja astud sealt alla kosmosesse, sügavikku.

Aga jah, vähemalt on siin mände! See linnaosa, kus asus männimets ja lõbustuspark ja samuti ka surnuaed, peidab endas aga eramajasid mõnusate ronitaimede, väikeste siseõuede ja värvilistest kividest seintega terrassidega. Linnaosa nimi on La Paz (ehk siis Rahu linnaosa) ja sellest jookseb läbi kanal, mille äärest läheb kilomeetrite pikkune jalutuspromenaadike (sest ta on üsna pisike) linna teise otsa. Mõelda vaid, siin ikka on kohti, kus jalutada! Ja mina arvasin varem, et Zaragoza võlu peitub ainult vanalinnas. Tuleb aga vaid võtta kaart ja minna. Kaart on mul juba peaaegu ribadeks kulunud, ära soditud, ristikesi ja ringikesi täis, niiskuseplekiline ja üldse kortsus. Mis siis, et ma väga hästi kaardi järgi orienteeruda ei oska, aga nalja saab. Ja siis ma avastan end äkki järsku hiigelsuure hirmsasti turvatud sõjaväekvartali kõrvalt (kus sees on isegi hiiglasliku kupliga kirik… või oli see lihtsalt administratiivhoone? ) või leian end ümbritsetuna nunnadest, kes naljakast keskaja stiilis kindlusetorniga (kuigi kabelist on meie sajandil ehitatud) kabelist järsku välja voolavad.

Veel mändidest rääkides, isegi jõulupuud on männid. Mul on ka jõulupuu-mänd, see pole küll päris, aga see on Pauline’i abiga ilusti ehitud, sädeleb siin mu öökapi peal ja teeb uhket nägu. Jõulupuu all peesitab aga minu kauaaegne ja ustav sõber härra Põder, kes Hispaania kliimas vahvalt vastu on pidanud. Isegi pikk lennureis kohvripõhjas ei suutnud tema kannatust murda.

Muudan nüüd teemat ja pajatan pisut oma esimesest eksamist siin. Ärkasin pool tundi enne eksami algust ja pidin söömata kooli jooksma. Arvatavasti oli süüdi eelnev hõõgsiõhtu rahvusvahelises seltskonnas. Sain isegi meesterahva poolt valmistatud küpsiseid proovida, see on seesama belgia poiss, kel on Saaremaalt pärit tüdruk. Küpsised olid head ja hõõgvein apelsinitükkidega veelgi parem. Sain oma hispaania keele oskuse eest teistelt kiita ja mul oli hea tuju, sest vahel on mul tunne, et mu keeleline areng kas seisab paigal või hoopis taandareneb, sest mõnikord lihtsalt pole õigeid sõnu. Ma ei leia õigeid sõnu ja see on valusalt vastik. Igatahes, hõõgsi mõjul oleksin ma oma eksami peaaegu maha maganud. Siiski, suutsin esimesel pildil identifitseerida ibeeri hõimude skulptuuri ja selle kohta päris asjalikku mulli ajada. Teisel pildil tuvastasin Asturiase kuningriigi kiriku ja panin mängu terve arhitektuurilise pagasi dekoratsioonide, võlvide, kaarte, akende ja ehitusmaterjali kohta. Aga kolmanda pildi puhul ignoreerisin totaalselt oma vaistu, mis sosistas mulle, et see on üks teatud visigootide kirik. Nimelt väitis mu mõistus (mil pole enamasti vaistuga suurt pistmist), et visigootide kirik on see küll, aga mitte selle nimega, mitte mingil juhul. Kirjutasin kõik, mis ma visigootide arhitektuurist teadsin ja mõtlesin, et jah, life is beautiful. Pärast selgus, et mu vaist ikka ei valetanud. Selgus ka, et ma unustasin esimese kahe pildi puhul fundamentaalse tähtsusega faktid ära. Aga ikkagi olen ma ütlemata õnnelik, et sain oma esimese eksamiga hakkama. Läbikukkumine on välistatud. Ptüi-ptüi-ptüi. Mis mind üllatas aga, oli see, et nad spikerdavad siin nagu muda. Ma olin seda muidugi varemgi kuulnud, kuidas siin eksamite ajal asjad käivad, aga… isegi vanaisad, kes on seda kursust kuulama ja läbima tulnud – üks vanaisa teeskles, et läheb tualetti ja oli märgata, et ta hakkas taskust ühte märkmepaberikest võtma. Teoreetiliselt võttes oleks mulgi olnud hea võimalus oma vana (ja mitte eriti hea) hispaania-eesti sõnaraamatu (mida mul kasutada lubati) vahele mõned suunavad punktikesed kirjutada, aga ma lihtsalt ei teinud seda. Paljugi, mis siin kombeks – ja siin on kombeks, et inimesed puksivad eksamite ajal nii, kuidas julgevad, ja julge hundi rind on rasvane, ja mitte alati haavleid täis – aga mina ei kavatse ma seda joont üle võtta. Mul on küll juba külge harjunud hispaanialik hiline õhtustamine ja kellaaegadest mitte eriti range kinnipidamine, samuti pidudelt vastu hommikut koju jõudmine, aga ülikoolis spikerdama ma küll ei hakka. Parem kukun läbi. Mis mõttega nad üldse siis siin käivad, pärast on peakolu sees ainult tuul, hoolimata vingest diplomist :)

Alberto tuli pärast eksamit minu juurde, sõime jälle eesti maiusi, mida mul veel jätkub, ja millegipärast ei kuulanud ta taaskord suurt, mida mina rääkisin, vaid hakkas mulle heietama oma luhtaläinud modellikarjäärist. Albertost oleks võinud saada maailma parim meesmodell, aga ta oli liiga tundmatu ja tal oli liiga vähe raha, et endale Zaragozas ja edaspidi ka kogu Hispaanias tuntust osta. Justnimelt. Ma nüüd ei ütleks, et ta kole on, ta on täitsa normaalse välimusega poiss, aga võib-olla kui ta seda geeli endale räigelt pähe ei määriks, oleks ta ilusam. Ja kui ta nii oma maailmapildis kinni poleks, leiaks ta endale võib-olla toreda neiu, kes hindaks seda, kui tark poiss ta tegelt on.
Meil õnnestus muide isegi koos peol käia, Zuzana, Alberto ja mina. Kõigepealt läksime hispaania viloloogide peole, mis toimus ühes vanalinna urkas, (algul me ei leidnud kohtagi üles, sest pubi nimetus oli tellingute taha varjatud) kus oli kohutav muusika. Jõime moe pärast mõned õlud ja liikusime edasi La Traviata pubisse, mis ei vedanud alt. Nad lasid isegi minu palumise peale Chayanne’i „Torero“ lugu. Peale selle, Alberto tundis end vist küll väga sõiduvees, kuna sai kahe ilusa neiuga tantsida. Kaks ilusat neiut aga on juba ammu hõivatud, kuid nalja meil igatahes sai. Eriti, kui üks pealetükkiv neeger mind „ära röövida“ üritas, ja mina kasutasin siis kõige hullemaid sõimusõnu, mis ma hispaania keeles teadsin, ja Alberto pärast väitis, et ma olla üks tulehark. Rokkisime täiega ja pärast koju minnes olid jalad kanged. Mõnus. Ma arvan, et hea pidu on pidu, millelt lahkudes jalad tunda annavad!

Kolm päeva veel ja siis on jõulud. Meil oli kodus alles jõuluõhtusöök - Pauline, Zuzana, Paola, Elena ja mina, ehk siis vinged naised koos! Elena ei pidanud tegelikult üldse tulema, aga kuna Euroopas möllavad praegu lumetormid, siis tühistati ta lend Itaalia suunas ja sai alles järgmisel päeval minna. Seega veetis ta õhtusöögi koos meiega. Oi, meil olid need head männiseemnetega verivorstid, minu tehtud ahjukartulid, siider, hakklihaga täidetud tomatid, pitsa ja Zuzana tehtud maiustused-küpsised. Mina mugisin neid lausa ohjeldamatult (nii head!), kuni Paola pidi mulle märkuse tegema, et miks ma neid ometi nii palju mugin, jätku teistele ka. Meil oli küünlavalgus ja hispaania jõululaulud, villancicod. Lausa lasteaialaulukesed! Lõpuks kuulasime ka Rudolph’i the Rednose Reindeer'i lugu, tantsisime ja heldisime A.Adami „Oh Holy Nighti“ kuulates (oh, see lugu toob mulle alati külmavärinad peale!) Üllatuseks sain ma ka kaks jõulukinki. Zuzana oli vaikselt mu lauale jõudnud poetada ühe sinisesse paberisse pakitud asjakese, mis hiljem osutus Nescafé kohvipurgiks. Ma ei tea, mitu liitrit kohvi ma olen juba tema juures ära jõudnud juua, aga nüüd on mul päris oma Nescafé! Zuzana ütles, et ta ei jää ju igavesti siia, ja et sellepärast tõi ta mulle kohvi, selleks puhuks, kui ta juba Tšehhimaal on. Mul pidid selle peale lausa pisarad silma tulema. Teine kingitus aga tuli Pauline’ilt, kes nii mulle kui Paolale kinkis väikese kätesoojenduskoti, mida külmadel hommikutel kinda sisse panna. Ta sõitis muidu uuesti ära Prantsusmaale, aga tegime enne tema ärasõitu mõned jõulupildid (meie ja päkapikumütsid) Zgz põhiliste vaatamisväärsuste juures. Ja ostsime mulle mu jõulupuu. Ja sõime chupa-chupse.

Kas teie olete näinud mandariine koos lehtedega? Siin müüakse neid koos väikeste roheliste mandariinilehtedega, nagu oleks nad otse puu otsast korjatud. Meil on ju mandakahooaeg. Ja lehed lõhnavad täpselt sama hästi nagu mandariinid ise. Mmmm. Mul tuli meelde, et meil kodus on ju mandariinipuu ja kui ma järgmine kord kunagi oma elus Hispaaniasse elama tulen, siis võtan puu käsipagasiga kaasa. Äkki ta tahab siin mulle mandariine kasvatada! Kas või ühe, pisipisikese.

Teine plaan, mis mu peas on küpsenud, on teha oma kohvik. Nähes neid kohvikuid, mis siin on, tunnen, et Eesti kohvikukultuur on alles arengujärgus. On väga stiilseid ja hubaseid kohvikuid, aga kui sa neid ei tea, siis võid neid tikutulega otsima jääda ja mittemidagiütlevates sööklalikes saiapuhvetites oma aja ära istuda. Siin aga, oh… kus on alles sisekujundusi, head muusikat, lauamänge ja raamatuid külastajate tarvis, minimalistlikku modernsust ja hubast boheemlust… Mu kodu lähedal on kohvik „Desafeinado“, kus õhtuti käristab lõõgastavat muusikat hipilik DJ. Teine kohvik on nt „Candelaria“, kus jõuluajal ripuvad laest alla stiilsed punased jõulutähekesed… kohviku seinasid kaunistavad vitriinid portselannõudega ja vanade šokolaadipaberitega, ühte seina kaunistab prantsusekeelne tsitaat kohvikute olulisuse kohta ja teises seinas ripuvad maalid piklike figuuridega. Või siis „Hemisferio“ („Poolkera“), mis on nii värviline, et kohe ajab naeratama!
Muidugi on ka kohvikuid, mis sulanduvad „halli kohvikumassi“ ja kus kohv maitseb nagu nõudepesuvesi, aga on palju neid kohti, kus tekib tahtmine jalad istumise alla kerida ja mõnusalt mõttesse vajuda. Nagu polekski midagi muud tarvis.

Esimest korda tuli mulle jõulutunne peale, kui käisime Anne’iga koos uisutamas. Pilari väljakul on nimelt suur telk (ja mina veel lootsin, et äkki on vabaõhu-uisuplats), kus saab viie euro eest tund aega proovida, kui siniseks oma tagumik kukkuda õnnestub. Justnimelt, sest hispaanlased ei oska suurt uisutada, uisklevad niisama jääl ja üritavad keerulisi manöövreid ja siis tekitavad massikukkumisi. Rääkimata väikestest poistest-tüdrukutest, keda vanemad, ise kindlal pinnal seistes, uisuvälja kõrvalt pildile püüavad püüda. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et läksime pühapäeval? Tundsin, nagu oleksin elus esimest korda uiskudel, sest nendel jublakatel siin polnud ees toredaid sakilisi pidureid ja muidugi kukkusin koledal kombel äärepealt ühele väiksele hispaanlannale otsa, kes täiest kõrist naerdes minema uiskles. Hügieenile ja niiskuse vältimisele oli aga kenasti mõeldud – iga uisutaja pidi endale jalga tõmbama väiksed kilekotid ja siis alles jalad uisu sisse panema. Mõtlesin Jetijäähalli uiskudele, kust ikka niiske higihaisupilv välja vuhab, kui sa oma jalgu sinna sisse torkama hakkad, ja naeratasin. Vähemalt midagi osatakse siin korraldada. Siis jälle pettusin, sest uisuväli oli ikka üsnagi tehislumine ja kohati krobeline.

Peaväljakule on üles pandud jõuluturg, kus on maailmatu toredaid asju nagu näiteks maitsvad juustud ja singid, moosid ja meepurgid, käsitsitehtud kingad, kastaniküpsetusputkad ja muidugi mänguasjad!!! Mänguasjaputka müüja tegi kõva reklaami, hüüdes aina, et daamid ja härrad tulgu oma mõistust proovima. Kus oli seal alles asju – peamurdmismänge, marionettnukke, puust loomi, mida pulgaga hõõrudes tuli välja vastav hääl (konna oma nt), lauamänge, autosid-konstruktoreid… Poemüüjal oli väike sigar suus, müts viltu peas, ja ta pani tähtsa näoga kokku ja võttis lahti kõik need mänguasjad, mida meie lahendada ei suutnud. Varjasime Anne’iga laste eest vaate vististi ära, sest seisime leti ääres säravail silmil ja ei tahtnud sugugi koju minna. Lõpuks ostis mu prantslanna enda sõbrale jõuluks ühe peamurdmismängu. Varsti ta läheb tagasi Annecy’sse, kust ta pärit on, ja arvatavasti naastes on tal kallim, seesama sõber. Nad räägivad selle sõbraga iga päev tundide viisi internetis või skaibis ja Anne on päris armunud. Nagu vist mina omal ajal, sama histooria. See on nii tore ja samas nii keeruline.

Kõige huvitavam asi peaväljakul on aga kogu Petlemma kupatus, jõulusõim, mille kohta siin öeldakse belén . Seal on isegi allikad vuliseva veega, kaldad on päris rohe-rohelised! Mängu-Petlemma käänulised tänavad on kaetud mullaga ja elusuurused kujud karjatavad lambaid, sepistavad rauda, ketravad, pakuvad toitu; kolm kuningat on kingitustega Jeesuslapse juurde teel, üks värvilisem kui teine ja lõpuks ühes „tallis“, mis näeb väljastpoolt hoopis väikse kindluse moodi välja, ongi Maarja, Joosep ja jõululaps. Esimesel päeval oli mängu-Petlemma väravate taga nii suur järjekord, suurima osa moodustasid emad-isad suhkruvatti ja maiustusi pugivate lastega. Suhkruvati kohta ütlevad nad siin „suhkrust puuvill“. Sõin siis suhkrust puuvilla ja kleepisin seda Anne’ile näkku, tegin mõned pildid ja tundsin, et kummaline, oleks nagu jõulutunne, aga samas on ta nagu poolik. Ma tean, mis on puudu – puudu on lumine kaunistatud jõulupuu! Ei mingeid hästi lõhnavaid hiigelkuuski raekojaplatsidel - kui, siis kahtlased kunstkuused vaateakendel või koonusekujulised kuusehakatised kuskil kõrvalisel väljakul.

Muidugi lastakse jõululaule, põhiliselt villancicosid, kus lapsed rõõmsalt laulavad. On ka neid jõululaule, mida meil lauldakse, aga siin muidugi hispaaniakeelsete sõnadega. Ümisen siis vaikselt eesti keeles kaasa. Ja kujutage ette, lapsi lõbustama on toodud kolm kaamlit, keda talutavad kolme kuninga moodi riides mehed. Kaamlid teevad iga päev ümber väljaku mitmeid ringe, lapsed kukil õõtsumas. Nägin neid kaamleid ja hüüatasin imestusest valjusti eesti keeles: „Appi, kaamlid!“ ja Anne naeris veel minu üle mitu päeva. Õnneks on vaesekestel kehas nii palju rasva, et nad Zaragoza tormituulele ilusti vastu peavad. Täna oli mul õnn tunda, mida tähendab, kui temperatuur on küll kuus kraadi, aga tuul lõikab lihast ja luust läbi. Öösel logistas sama tuulepoiss aknakatteid ja pesunööre nagu üks talumatu kummitus.
Kuigi, vahepeal on kummalist. Ühel päeval oli sooja täpselt 18 kraadi, see oli ligi nädala eest. Olin siis Anne’i juures. Tal oli parajasti sünnipäev ja läksin talle koju koos õhupallidega, kuhu ma kirjutasin sõnumeid nii hispaania kui eesti keeles, ja ühe pudeli shampusega. Väljas oli nii soe, et võisin dressipluusi väel olla! Tütarlaps oli aga igatahes nii õnnelik, et tal olid lausa pisarad silmis. Ju arvas ta, et olen ta sünnipäeva ära unustanud. Meil oli väga lõõgastav, meil olid shokolaadikommid ja shampus ja õhupallid ja naer. Meil oli tants. Vaatasime ta kaheksanda korruse aknast välja , kui hea, et inimene näeb oma koduaknast VAADET , sest vastasmaja sein ei lähe kohe kindlasti vaate alla kirja. Soe õhk tuli tuppa ja võis näha, et inimesed on juba oma akende taha riputanud Santa Clausid või siis Papa Noelid, sest siin on nii levinud akende taga redelite otsas kõlkuvad jõuluvanad, kes, kuigi õhemalt riides kui meie omad, asjalikult tubadesse ronida üritavad. Jõuluvana on aga sissetoodud traditsioon, sest Hispaanias toovad traditsiooni järgi kinke hoopis kolm kuningat kuuendal jaanuaril. Vaesed lapsed aga ei jõua ju nii kaua oodata!

Ja lõpuks näitasime üksteisele oma kodupaikade pilte. Oli veider tunne seletada „eesti asja“ inimesele, kes on elanud teisel maal. Mul tekkis hirm, et äkki ei olegi Eesti küllalt ilus, et selle üle uhkust tunda, äkki ei avalda ta küllalt muljet, äkki tundub teisele inimesele see nii tavaline, mis mulle kallis… Tal ei seostu ju nende kohtadega ühtegi kallist mälestust, ei mingit nostalgiat, tekib hoopis esmane värske ja pooleldi intuitiivne mulje, pelga ilumeele põhjal. Kartsin asjata, Anne vaimustus totaalselt nt Tartu ülikooli peahoonest, Viljandi järvest, Tallinna vanalinnast ja Taevaskojast. Kahju ainult, et google-jumal ei suvatsenud mulle Lagedist ühtegi normaalselt pilti välja võluda! Anne aga ise elab täieliku Hansu ja Grethe linna lähedal, mägikülas, lumised tipud taamal ja peegelsile mägijärv kõigest kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Kunagi lähen ma talle külla, kindla peale. Kas või häälega, Põhja-Prantsusmaa pole ju Eestist NII hirmus kaugel. Tahtmist peab olema. Ja hoolivust teise inimese vastu! Ma võlgnen oma prantslannale nii palju tänu. Tema on see, kes siis, kui mul on feeling-blue, mu kodust välja veab. Ja me avastame öösel näiteks mõne veel avastamata pargi, mille keskel on tiik ja tiigi keskel saar ning tiigi kohal kuu. Või ronime koos mõnda torni, et vaadata seal vaadet Zaragozale. Või ta lihtsalt mängib mulle kitarri. Seda oskab ta võrreldes minuga päris hästi, ja pealegi on mu kitarr (või siis Kaia eks-kitarr) ilusti talveunes Tartus Puiestee tänaval, aga kunagi äratan ma ta „saja-aastasest unest“ üles. Kas nüüd just suudlusega, seda ma ei tea. Pigem mõne plekise akordiga. Plõnnnnn. Jah, Anne oskab näiteks Jacques Brel’i lugusid mängida ja ta laulab peale selle väga kaunilt. Kunagi nad võib-olla võtavad ta konservatooriumi!

Kõige toredam oli aga see, kuidas me hiljuti koos „Väikest Merineitsit“ vaatasime. Hispaania keeles muidugi. Me olime mõlemad kodus üritanud pakse raamatuid tuhnida ja ajaloopraktikat valmis saada ja üldse targaks saada (ei, me juba olemegi targad!), ja siis otsustasime, et vaatame„Sirenitat“, sest just nii kõlab selle multika nimi siinses keeles. Oi. Ma elasin jälle läbi rännaku lapsepõlve, sest mitte kunagi varem polnud ma seda multikat otsast lõpuni näinud, mul oli vaid lapsena selleteemaline koomiks. Arvasin, et olen ammu unustanud, kui Merineitsil hääl varastatakse ja kuidas ta kahvliga üritab juukseid kammida, kuid vastupidi, mäletasin absoluutselt kõike. Muidugi ei anna Disney Merineitsit võrrelda Anderseni Merineitsiga, Anderseni Merineitsi on ju kurva lõpuga, päris verine isegi, kui Disney oma on mõnus happy-ending. Kõik huvilised võivad youtuubist kuulata, kuidas krabi Sebastian laulab hispaania keeles „Bajo del mar“. Ta laulab muide andaluusia aktsendiga. See on mu ide mu uus hea tuju lugu. Teised mu hea tuju lood on veel nt Journey „Separate Ways“ (kes on näinud filmi „Yes man“, siis see on see lugu, mille saatel Jim Carrey Ducatiga rallitas, haiglaürp seljas, mis tagumiku üsna paljaks jättis) ja Arrebato „Hoy todo va a salirme bien“ (täna läheb mul kõik hästi). Ja millegipärast on mulle viimasel ajal hispaania punkrock meeldima hakanud ja üldse punkrockiurkad. Kuidagi annab energiat ja paneb silmad särama ja aitab mul oma emotsioone välja tantsida. Alles käisin ühes mõnusas urkas ja sain tuttavaks kahe Albertoga. Igal pool on Albertod, Juanid, Antoniod, Javierid, Eduardod… mulle tundub, nagu hispaanlastel oleks vähe poisinimesid (ja tüdrukunimesid samamoodi). Iga inimene võiks omada unikaalset nime, mida pole mitte kellelgi teisel, aga selleks tuleks korraldada meeletuid registreerimisi, arvatavasti isegi patenteerimisi. Aga vähemalt oleks siis nii, et kui ma ütlen „Alberto“, siis on maailmas olemas vaid ÜKSAINUS mees, kes sellele nimele vastab. Tulemus oleks aga arvatavasti, et inimesed hakkaksid oma lastele panema sürreaalseid ja ebaloogilisi nimesid ja oleks võimatu eristada, kas nime taga peitub poiss või tütarlaps.

Aga jõuluks läheb Anne koju. Nagu kõik teisedki! Peale selle lähevad Elena ja Zuzana veebruaris üldse tagasi oma riikidesse. Oeh. Mõtlen nüüd, kas tegin valesti, et jõuluks koju ei läinud, sest ilmselge on see, et sellist jõulumeeleolu, nagu mul kodus oleks, siin ei teki. Ma ei saagi seda oodata, sest tegemist on täiesti teise keskkonnaga ja sellepärast on nüüd mul tunne, nagu ma ei elakski oma elu ja et jõulud on ammu ära olnud või siis tulevad alles sajandite pärast. Siiski, mul on siin hunnik piparkooke, kalevi komme (jee, Oravakesed!), shokolaade ja peale selle veel üks luuleraamat ja kena väikese ingliga kaardike – aitäh, ema ja isa! Mul on siin ka jõulutuled, ostetud hiinakate poest hirmodava hinna eest, ja mis nüüd mu peeglit kaunistavad. Kahjuks aga ajavad nad mul pea ringi käima, sest nad pole mitte rahulikult põlevad tulekesed, vaid „plõksivad“ väga kiiresti. Ma ei suuda neid viite minutitki vooluvõrgus hoida, ilma et tränadiskoteegi tunne ei tekiks. Jõuluõhtuks lähen muidu Paola perekonna juurde Jacasse. Saab näha, kas tulen kõhuvaluga tagasi või ei, sest teadagi, ta elegantne mamma on ju suurepärane kokk. Paolal on terve sügavkülm täis ema tehtud roogasid, alati naaseb ta vanematekodust suure söögilaadungiga, sest ta ise ei kokka suurt. Kui nüüd veel kõhuvalust rääkida, siis mina olengi see hull, kes endale mikrolaineahjus pooleldi rohelisi kartuleid küpsetab ja pärast netist avastab, et oi, rohelises kartulis leiduv mürk hävigi kõrge temperatuuri juures. Olgu tänatud söetabletid! Siin neid ei leidu. Ja sellepärast olen ma lõpuks Paola silmis oma ravivõtetega ka poolehoidu leidnud (viimane juhtub viinakompressiga oli natuke hirmutav), sest „väikesed kahtlased mustad tabletid“ aitasid temalgi korra kõhuvalust jagu saada. Nii et ülesanne sulle, Margus, kui sa järgmine kord Hispaaniasse tuled, siis võta aasta jagu imelisi söekaid kaasa, Paola maksab :)

Söögist veel rääkides, siis eile käisin üle pika aja erasmuslaste üritusel. Meile korraldati aastavahetuse eelpidu. Mõtlesin, et jee, mängin nüüd aktiivset erasmust ja sain natuke nina pihta, kuna restoran, kuhu vaeseid väljamaalasi sööma viidi, oli hiinakas. Eelroaks väike pirukas, pearoaks riis kas kana või veiselihaga ja ei mingit magustoitu. Sangria, mida nad pakkusid, oli muidugi hea. Ma ei teinud suurt eeltööd, mõtlesin, et vast ikka on mõni hispaania restoran, kuna see asus Zaragoza kõige kallimas tsoonis, aga võta näpust, huvitava maitseelamuse asemel ootas mind keskpärane sööklatoit. Igaüks suudaks kodus need road kokku klopsida, mida meile seal pakuti. Muidugi, oleksime pidanud arvama, et 12 euro eest ei saa süüa nagu kuninga kass… nalja igatahes sai, istusime Zuzana ja saksa tüdruku Michaelaga brittide lauas, elagu briti aktsendiga hispaania keel :) Kenad britid olid. Pärast mindi kogu erasmuste kambaga veel lähedalasuvasse klubisse, kus kõigile jagati peomütsid, peopasunad ja õhupallid. Imiteeriti uue aasta tulekut ja viinamarjade söömist – üks viinamari iga kellalöögi kohta (kes kõik jaksab ära süüa kaheteistkümne kellalöögi jooksul, selle uksele koputab olevus nimega Õ) – ning vihuti tantsu Lady Gaga ja Shakira järgi. Haha. Korraldati loterii, auhinnaks särk „I love jamón“ ehk siis „Ma armastan sinki“. Üks korraldajatest suvatses solvuda, kui ta minu arvamust küsides vastuseks kuulis, et särk kõlbaks võib-olla öösärgiks.

Jazzikuu Zaragozas hakkab läbi saama. Viimane üritus, kus käisin, toimus bordelli moodi klubis. Aga bänd oli hea, trompetimees mulle meeldis. Kitarrist samuti. Basskitarrist aga mälus nätsu. Igatahes, ma alati vaatan, kuidas nende sõrmed liiguvad ja kuidas nad oma muusikasse sisse elavad. Nad mängisid ka natuke folgilikku muusikat ja siis mõtlesin omaette, et kuidas on nii, et kui mõnel üritusel folk kõlama hakkab, siis peaaegu kõik inimesed tantsivad automaatsel ühte sammu, hüppavad ühelt jalalt teisele ja viskavad jalga. Ka siin, Hispaanias. Ja mina arvasin, et see nähtus on ainult Viljandi folgile omane, aga üllatus-üllatus, intuitiivne tantsumuusa võidutseb ka siin.

Käisin isegi salsat tantsimas hiljuti, Ebro jõe kaldal asuvas salsaklubis, mille terrass suviti otse jõele avaneb. Sellest sündmusest kirjutan vaid sellepärast, et sain jutule ühe meesterahvaga, kes on ühe ajaloolase poeg. Ajaloolase nimi on Antonio Ubieto, ta on keskaja spetsialist ja tema raamatuid viidatakse meile ajalooloengutes. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde, kui istusime enne salsapidu kambaga kohvikus ja ajaloolase poeg teatas, et nüüd laulab ta kõigile jota de pez’i ehk siis „Kala rahvalaulu“. Ta tõusis püsti ja kõik kohvikus istuvad inimesed piidlesid teda uudishimulikult, ja siis selgus, et jota de pez seisneb vaid suu liigutamises nagu kala. Palju õnne. Saime kõik ninapidi veetud.

Mis siis veel? Olen viimasel ajal korralikult õppima hakanud, kui varem oli vaid niisama loengutes „tiksumine“. Lugenud läbi tekstid, mis vaja, ja õppinud oma kunstiajaloo eksamiks, mis tuleb homme. Jah, homme tuleb mu esimene eksam Zgz ülikoolis, hoidke mulle pöialt. Pürenee poolsaare kunst vana-ajal ja varakeskajal. Ibeerid, kreeklased, roomlased, visigoodid, Asturiase monarhia kunst ja lõpuks moslemiarhitektuuri mõjutustega kunst. Mulle antakse kolm pilti – kirik, mingi skulptuur, mingi ehe või maal- ja neid on vaja põhjalikult-põhjalikult analüüsida. Kuigi see pole mulle kohustuslik ainegi, tahaks ikka normaalselt teha, sest ma üldiselt ikka fännan kunstiajalugu. Siiski arvan, et ma tõmban kirikute põhiplaanidega endale jama kaela, sest ma pole veel arhitektuurispetsialist, kõigest pisike filoloog. Varsti ma juba mõtlen arhitektuurilistes terminites. Võib-olla tuleb see mu tõlkijakarjäärile kunagi kasuks. Ja tõenäoline on, et minust saab maailmarändur ja vabakutseline tõlkija, kes arvavasti palju raha ei teeni ja kes peab ikkagi kidra korralikult selgeks saama, et kusagil Mosambiigi tänavatel natukenegi furoori tekitada ja elatist teenida.

Alejandro käis just siin. Ta teatas, et ta ei saa meie homsele jõuluõhtusöögile tulla, , ja ta tõi meile kompensatsiooniks hunniku õlut ja siidrit. Peale selle, me pidime Pauline’iga psühholooge mängima, teemal naised ja Alejandro. Mees on nimelt midagi arendamas ühe Taiwani neiuga, kes siin linnas elab ja õpib, aga neiu olla liiga reserveeritud ja arusaamatu käitumisega, kuigi intelligentne ja võluv. Sõime Oravakese komme ja jõudsime järeldusele, et kõige parem on ikkagi oodata ja vaadata, mis aeg näitab. Vaene Alejandro. Ma ei saa aru, mis Hispaania meestel on, et nad paarinädalase kohtamaskäimise järel kohe pingesse lähevad, kui neiu enda soovidest märku ei anna. Aega on, elu ei möödu ju ühe silmapilgu jooksul. Ei, ta hoopis seisab paigal, kui sa kedagi igatsed. Ja pilguta silmi, palju tahes, ikka on sama õhtu, sama linn, sama elu… ja jagamata, endale hoitud ilusad tähelepanekud, sest TEIST pole.

Hea küll. Ma lähen vaatan nüüd Michaela korterisse. Äkki saab ise kokkuklopsitud hõõgsi. Hõõõõõõgs on hää.

On 5.detsember ja Hispaanias on täie hooga alanud jõulumöll. Vaateakendelt võib näha lehvitavaid jõuluvanasid, avalikes parkides on hoogu võtnud täispuhutavad lumememmed ja kunstkuused. Puude vahele on veetud jõululaternad, samuti säravad peotuledes vanalinnatänavad. Jõuludekoratsioonidel figureerib kunstlumi, naljakas on vaadata majakesi, mis on kaetud paksu plastist/poroloonist lumemütsiga :D Sest lund Zaragozas ei saja, kui siis väga harval juhul korra talve jooksul, pigem on siin udu ja pilvist taevast. Sooja on praegu umbes 5-10 kraadi ja hispaanlased on talvejopedesse mähitud. Mõnes pargis õitsevad veel lilled, puud pole lehti maha lasknud ja linnud laulavad (või karjuvad) ikka. Mingil päeval langes temperatuur ligi null kraadi lähedale, ja hispaanlased ei saanud üle „külmast“, mis üleöö saabunud oli. Kusjuures, olen tähele pannud ja Maarjagi rääkis, et nad arvavad, et põhjamaa inimene ei tohiks külma tunda, sest pidevalt on kuulda kommenteerimist, et kuidas sul külm on, sinu riigis on ju talved väga krõbedad… Madridis ikka sajab vahel lund ja inimesed hängivad sel juhul vihmavarjudega tänavatel.

Poodidesse on ilmunud kohutaval hulgal turróni-nimelisi jõulumaiustusi, piisab vaid sellest, et astud mõne supermarketi uksest sisse ja sind tervitavad turrónivirnad – puuviljadega, pähklitega, shokolaadiga, suhkruga, ilma suhkruta, pehme konsistentsiga, kõva konsistentsiga, nii võib hambaid murda! Turrón on umbes keskmise shokolaaditahvli suurusega, tehtud munavalgest, suhkrust, meest ja mandlitest. Tegemisviis võib muidugi varieeruda ja vaene turist võib turrónileti taga end hulluks avastada, nii palju leidub ju erinevaid sorte. Vingemad gurmaanid võivad rahakotiraudu avada ja raske raha eest endale käsitsivalmistatud turróni osta, mina aga leian, et supermarketite kaup ajab tudengile samuti asja ära. Alles sõin puuviljadega turróni, mis maitses pisut nagu martsipan, ainult puuviljad olid sees ülesuhkrustatud. Sama lugu on ka meie maakonna „firmakommidega“, mille nimi on Frutas de Aragón ehk siis Aragonimaa viljad, ainulaadsed kommid, puuvili kaetud shokolaadiga… kuigi see puuvili on ära siirupistatud! Mina mõtlesin, et tõesõna ootab mind shokolaadikatte all mahlakas mandariini – või pirnitükk :) Ei, tegemist on pigem nagu marmelaadikommiga Hispaania moodi.

Jube tore on aga see, et mandariine saab siin, kui häid puuviljapoode teada, meeletult odava hinna eest, kaks kilo üks euro. Ma olen oma mitu kilo pintslisse pistnud! Mõned muudki tooted on odavamad kui Eestis- nt prantsuse brie juustu saab ühe euro eest, liitri oliiviõli kõvasti alla kahe euro… rääkimata kastanitest, mida Eestis hingehinna eest rikastele pähe määritakse. Siin on kastanikilo poes umbes 3 euri ja veel pisut peale (kui samas tänaval on kastaniküpsetaja käest võimalik osta kaksteist röstitud kastanit sama hinna eest!), ja neid on väga mõnus ahjus küpsetada, on tarvis vaid sälgud sisse lõigata ja kakskümmend minutit neid 225 kraadi juures kärsatada. Ühel õhtul tegime siin Margusega gurmaanlust, sõime salatit jamón serranoga (mis on üks hispaania parimaid sinke) ja küpsetasime kastaneid. Küpsetuspaber oli muidugi liiast, oleks võinud kastanid lihtsalt panni peale laduda, sest paber läks nimelt väga kõrbema ja pudenes lõpuks väikesteks tükkideks :D

Maiustustest süüakse siin jõuluajal palju-palju martsipani, peale selle levivad mõnusad koogikesed, mille kohta öeldakse mantecado, kuna nad on tehtud searasva baasil (manteca-searasv). Pisut nagu muretainas, ainult pehmem ja suussulavam. Soovijad saavad muretseda jõulukinkekorvi, milles leidub sinki, juustu, head likööri ja turróni. Sinki saab siin muide osta ka suure ligi 20-kilose koivana, see hämmastas eriti mu Margust, kes avaldas soovi minna koju, koib õlal nagu ürgne kütt kunagi.

Pilari väljakule on püstipandud hiiglaslik jõulusõim, tallid ja eeslid ja Joosep-Maarja-Jeesus ning kogu ülejäänud karjaste ja kolme kuninga kupatus. Tallide vahele on kasvama pandud päris palmid ja hooned ning kujud on elusuurused. Esimest korda, kui nägin, et Pilari väljakul siblitakse, mõtlesin, et appi, miks nad küll otse katedraali ette on ehitustööd sättinud, kuni lõpuks kohale jõudis, et nad panevad sõime üles. Eestis on ju jõulusõimed peamiselt kirikutes, palju lihtsamat sorti, on nähtud vähem vaeva. See muidugi ei tähenda, et jõulud oma tähendust kaotaksid, ma arvan pigem, et paljude siinsete vaateakende väiksed sõimed - väike tehis-Jeesus oma tehishällis magamas ja tehis-Maarja tema kohale kummardumas – on pigem pisut ülepakutud. Vahel ei mõista ma, kas on üldse tarvis seda sündmust kuidagi kujutada, võib-olla tuleks ta hoopis kujutamata jätta, et ta ei kaotaks oma pühadust. Samas, jõulusõime üks tähtsamaid sihtgruppe on ju lapsed, ja kuidas siis neist kasvatada tublisid katoliiklase nägu tegevaid inimesi, kui nad jõulusõime oma elus näinudki pole?

Jäänud on veel nädalake ja pisut peale koolis käia, siis tuleb kahenädalane jõuluvaheaeg. Algav nädal on peaaegu vaba, esmaspäevast kolmapäevani pole loenguid, on riigipühad - 6.detsember on põhiseaduse päev ja 8.dets patuta eostamise päev . 7.dets pole midagi, aga hispaanlased ei hakka ju oma pikka nädalavahetust rikkuma ja üheks päevaks tööle-kooli ronima. Muidugi on ka erandeid, Paola peab terve puente (siin öeldakse pika nädalavahetuse kohta puente, mis tähendab otsetõlkes silda) tööl olema. Jah, ta leidis endale töö, ükspäev jooksis ta rõõmust karjudes kööki ja hõiskas, et ta leidis endale töö. Firma asub Zaragozast natuke väljas, vaene laps peab iga argipäev enne kella seitset pisut pahurana tõusma, hommikud pole üldse tema jaoks. Ma ei mäletagi täpselt, millega see firma tegeles, mingi majandusalase tegevuse organiseerimine arvatavasti. Paola sai finatsjuhi abiks, ta asendab ühte lapseootel naist kuni veebruarini. Pole kerge tööd leida, peale selle on hispaanlased ka uhked ja väikse summa eest tööd tegema ei lähe. Javier näiteks käis samuti ühes firmas töövestlusel, teda oleks sinna võetud, aga tema arvates oli summa, millega teda väärtustada taheti, tema oskuste jaoks liiga väike. Kui nüüd ära märkida, siis hispaanlaste miinimumpalk on 600 eurot kuus, töötu abiraha umbes samapalju. Ühesõnaga, olles töötu, on võimalik üürikorteris normaalselt ära elada. Iseasi on muidugi personaalne motivatsioon ja oma aja sisustamise soov, mis sunnib töötut tööotsingutesse sukelduma. Muidu võiks ju vaat et elu lõpuni normaalsetes tingimustes mugavleda.

Ma pole mitu nädalat kirjutanud: nagu maisin, siis seoses sellega, et Margus veetis ligi kolm nädalat siin ja tutvus Hispaania eluga. Täna varahommikul sõitis ta, kott Hispaania nänni täis, Barcelonasse, et sealt siis Eestisse põrutada. Järgmine kord näeme arvatavasti kevadel. See hüvastijätt oli vaat et hullemgi, kui siis, kui Eestist ära sõitsin. Kuna korteris pole praegu peaaegu mitte kedagi (Javier sõitis Baskimaale, Pauline nädalakeseks Prantsusmaale, Paola on täna õhtuni Jacas oma ema juures ja Ana magab) siis selleks, et oma aega sisustada ja ignoreerida, et olen kohutavalt liimist lahti, kirjutan parem kahe eestlase seiklustest mitte enam nii päikesekuumas Hispaanias, kuna valitseb ju „talv“, mida eestlased kõigest sügiseks nimetaksid :)

Margust suure tsikli- ja autohuvilisena hämmastasid siin Hispaanias muidugi rollerikultuur ja parkimine – ehk siis peaaegu olematu parkimiskultuur, tänu temale märkasin, et peaaegu iga teine auto tänaval on kriibitud stangega või mõlkis kerega. Eks ikka sellest, et tahetakse end kitsasse parkimiskohta mahutada ja sealt välja manööverdades on tihti paratamatu, et minnakse teistele autodele vastu. Naljakas on ka see, et kuigi ilmad on väga jahedad, sõidavad kuumaverelised hispaanlased ikka rolleritega (ja tsiklitega) ringi. Vastavad abinõud on muidugi kasutusele võetud, nt jalgade peale tõmmatavad katted, aga siiski tekitab mul külmajudinaid see, kui näen mõnda lehvivate juustega hispaanlannat kõigest kerges nahkjakis mööda kihutamas, kui väljas pole kümmet kraadigi sooja.

Keele koha pealt sai ta selgeks, kuidas endale piimakohvi tellida: „Café con leche, por favor!“. Ühele kohvihoolikule nagu tema on see väljend olulise tähtsusega. Peale selle õppis ta ära muidugi viisakusvormelid ja mõnede toiduainete nimetused, ning kui ma mina teistega hispaania keeles rääkisin, väitis ta, et saab isegi midagi pihta, ju siis tänu neile universaalsetele sõnadele, mis inglise keele sõnadele sarnased on. Ülejäänud aja sain proovida, mis tunne on teha otsetõlget hispaania keelest eesti keelde ja vastupidi. See oli segadusseajav ja tihti juhtus nii, et hakkasin hispaanlastega kogemata rääkima eesti keeles ja Margusega hispaania keeles, ise aru saamata, mis valesti.

Käisime palju Zaragozas ringi, vaatamas linna ja neid lugematuid kirikuid mis siin on. Käisime katedraalis ja EXPO tsoonis. EXPO tsooni taga on veel park, mille nimi on Parque de Agua, kus ma isegi veel käinud polnud. Seal on palju tiike, tiikidevahelisi jalutusteid ja spordiradu. Tiikidele viisid mõned väiksed paadisillad. Suviti saab tiigist tiiki arvatavasti sõita mööda kanaleid, mis neid ühendavad. Sõiduvahendiks paistsid olevat tehisluiged. Sel hetkel hakkas mul kahju, et Hispaanias pole järvesid ja nii toredaid paadisildu nagu Lõuna-Eestis, aga siin on jälle mäed, mida jään kindlasti igatsema, kui kord kodumaale pean tagasi sõitma. Ja eile avastasime Parque Grande tagant suure aiaga piiratud maa-ala, kus kasvatati palme ja ka nt kaskede istikuid. Ühe aia ääres patseeris üksik ja pisut agressivse olekuga luik, seekord päris. Mul on hea meel, et Margus sai kohtuda ka Parque Grande kassiperega, selles pargis elab nimelt on kolmkümmend kassi. Umbes kuu aega tagasi lugesin pargis rahulikult oma raamatut, kui äkitselt ilmusid mõned kassid. Enne, kui ma tähelegi jõudsin panna, oli mu ümber terve kassikasvandus – noored ja uudishimulikud kassid ja vanemad kassid, kes ronisid pinkidele ja võtsid sisse valvepositsioonid. Neid oli igat karva, nad ronisid puude otsa, ajasid üksteist taga ja äratasid mu tähelepanu. Üritasin siis mõnele armsale olevusele läheneda, kuid sisetunne ütles, et kassimammid ja –papid kargaks mulle kõrri, kui mõnda nende kasvandikest puudutada julgeksin. Naljakaks läks, kui kusagilt ilmus välja noor hurdakoer, viimne kui üks kass ronis kribinal-krabinal puu otsa ja koer ei teadnud, kuidas teha nii, et korraga kõigi peale haukuda :) Praeguseks on kassipere liikmed täitsa priskeks muutunud, sest neid käivad seal pargis toitmas vanatädid. Ja kassid juba teavad, kellelt kraami saab :)

Kuna Margusele meeldivad kindlused, käisime Aljaferiat vaatamas. Tema arvates oli see kuidagi liiga ilusti säilinud, polnud vana kindluse hõngu. Tõepoolest, islamiarhitektuuri stiilis nikerdused-võlvkaared on väga värske välimusega ja kuldsed laed üsnagi poleeritud. Ei maksa aga unustada, et tegemist on Zaragoza uhkusega ja arvata on, et seda kavatsevad nad putitada seni, kuni püsib see linn. Anne oli ka meiega kaasas, ta oli esimest korda Aljaferias ja käis vaimustunud näoga ringi, pea kuklas. Sel päeval näitas Zaragoza muide oma „meeldivat“ palet, ladistas vihma ja puhus teada-tuntud cierzo. Tundub olevat kui reegel, et kui keegi tuleb siia kellelegi külla, siis kisub ilm halvaks. Kui Pauline’i kallim käis, siis said nad kõvasti vihma kaela; alles käis ka Zuzana sõber, kes väitis, et siin olla ilm külmem kui Tshehhimaal…

Teine asjalikum kindlus aga oli Jacas, Paola kodulinnas. Olime juba ammu plaaninud, et kui Margus siia tuleb, sõidame kõik koos Pauline’i autoga Jacasse. Paola on nimelt oma kodulinna üle väga uhke ja ta oli väga rõõmus, et sai meile seda tutvustada, see oli vist üle-eelmisel laupäeval, kui sinna läksime. Zuzana võtsime kaasa, sest temagi polnud varem Püreneedes käinud, ja Jaca asub põhimõtteliselt Püreneede vahel. Ilm oli udune ja isegi vihmane, poole tee pealt orust avanev vaade kogu mäeahelikule jäi Zuzanal ja Margusel peaaegu et nägemata, kuna udu ja pilved olid mäed endasse mähkinud. Mõne aja pärast aga läks udu hõredamaks ja võis näha lumiseid mägesid (jeeeeee, lumiiii, oleks ma teadnud, et lund kord nii igatsema hakkan!), isegi teed olid pisut lumised. Seega ka ohtlikud, kuna nad muutuvad libedaks ja nii võib kergesti teelt välja all laiutavatesse kuristikkudesse sõita. Tore oli vaadata, kui madalal olid pilved, ja kui kõrged olid mäed, tippe polnud vahel nähagi, sest pilved tundusid peaaegu vastu maad rippuvat. Ikka ja jälle vaimustun mägedest, veel pole nad mulle tavalisteks ja igapäevasteks muutunud!

Jacasse jõudnud, läksime ütlesime Paola emale tere, kes osutus väga elegantseks vanaks daamiks ja kes meid pärast kohvile palus. Ma ei jaga ikka Paola õdede-vendade teemat, tean, et üks vend töötab tal Jaca militaarkvartalis (millest mööda jalutasime ja mille ees on plats helikopterite jaoks, kui kuningas parasjagu peaks korpust külastama tulema; Jaca omab nimelt oma 13 500 elaniku juures tervelt kolme sõjaväebaasi, ju sellepärast, et ta on Prantsusmaale väga lähedal), teine vend on see, kes talle rock-muusikat tutvustas ja temaga kontserditel käis, kui Paola väike oli… Üks tema õdedest elab koos emaga, huvitav, kas too polegi siis abielus? Igatahes, too rock-muusikat fännav vend oli ka koos meiega kohvitamas, ta nägi välja nagu inglise dzentelmen ja ma arvasin, et tema on see vend, kes on abielus ja küsisin, kas tema abiellus Jaca katedraalis. Sain prohmakaga hakkama, ta vastas mulle, et ei-ei, tema on vallaline (kuigi ta on juba üle 40-e) ja tundis ilmselgelt piinlikkust. See on see, kui ma ei vii asju kokku, ja peale rahulikku vestlust sellest, kui ilus on ikka Firenze, küsin ma teiselt inimeselt midagi nii topakat.

Paola vanematekoduks on suur korter, umbes sama hiiglaslik kui Mario ema oma Barcelonas. Elutoas figureerivad tüüpilised neitsi kujud ja perekonnapildid. Kohvi jaoks pandi lauale lumivalge lina ja toodi välja peened küpsised peenel kandikul. Ma kartsin alatasa, et ajan midagi maha või pläkerdan ära, nagu minuga tihti juhtub. Margus mainis ka pärast, et nii peen oli olnud, et ta ei teadnud, kuidas kohvigi võib juua – hispaanlaste kohvikultuur on pisut teine, üldiselt teevad nad kohvi piima, mitte vee baasil, ja levinud on kange-kange mokakohv. Presskannusid siin leidub, aga levinumad on mokakohvi kannud ja isegi lahustuvad kohvid. Paola ema nägi, nagu juba mainisin, väga viisakas välja, kontsaga kingad jalas, valge siidpluus ja kerge meik näos, aga mitte ülemäära. Kui me saabusime, olid tal lokirullid peas, mille pärast ta suurt piinlikkust tundis. Ta oli väga külalislahke ja pärast mainis, et me kõik olla toredad ja et talle on suur au, et välismaalased tema keelt räägivad, sest ta ise ei räägi ühtegi keelt peale hispaania keele. Ka avaldas ta kahjutunnet, et alati on seltskonnas keegi nagu „udus“ , kes ei saa täpselt aru, millest jutt – seekord oli siis Margus. Tõlkisin ometi nii palju kui jaksasin – väike personaaltõlk nagu ma olen. Valitses sõbralik ja soe õhkkond, hispaanlaslik külalislahkus ja avatus teiste suhtes, mis Margusele väga muljet avaldas.

Paola tegi meile Jacas väikese tuuri, sain teada, et omal ajal oli Jaca Aragoni kuningriigi (hilisel keskajal oli ta veel eraldi kristlik kuningriik, mitte kõigest maakond) pealinn, kunigas oli Ramiro I, kellele on linnas ka väärikas monument, vana vanglatorni kõrval, väikesel platsil. Väärika Ramiro taustaks on kahtlaselt lillat värvi öölokaal :) Keskajast on säilinud Jaca katedraal, mis on esimene romaani stiilis katedraal Hispaanias (11-12 saj), ehitatud üsna kiiresti, aga hästi. Jacal kui vastsel pealinnal oli nimelt tarvis kiiresti oma kirikut, pandi kaks kiviplokki püsti ja ehitati nende vahele ruttu-ruttu katedraal, mis on nüüd linna üks tõmbenumbreid. Kindlus, mida enne mainisin, on teine Jaca turismiatraktsioon, 16.sajandi lõpust ja viisnurgakujulise põhiplaaniga. Ta omas olulist strateegilist tähtsust iseseisvussõjas prantslaste vastu. Praegu aga tehakse selle sees sõjaväeõppusi ja vallikraavis käivad armatsemas teismelised. Jaca kindlus nägi välja räsitum ja autentsem kui Aljaferia, mis on ometi sajandeid vanem. Taamal võis kindlusetornide taustal imetleda lumist ja kõrget Oroeli mäge valvamas selle väikse linna üle.

Jalutasime mööda peatänavat, käisime vaatamas Euroopa suuruselt teist siseuisuvälja, mis nägi välja nagu äraeksinud kilpkonn ja ei sobitunud hästi maastikusse puude ja kõrgustike vahele. Paola näitas meile oma kooli, mis oli vanas kloostris. Ja siis käisime söömas Jaca tüüpilisi tapasid, krevette Jaca moodi (gambas), mis tähendas seda, et krevett oli pandud imehea kastme sisse ja paneeritud ära nii, et ta moodustas sellise kanakoivakujulise asjanduse. Mmmm.
Ja enne Zaragozasse tagasisõitmist viis Paola meid veel vaatama Püreneedes asuvat rongijaama, mis asus kõigest kümne kilomeetri kaugusel Prantsusmaast. Politsei pidas Paola küll vahepeal kontrolliks kinni, tal polnud kõiki dokumentegi kaasas, aga seletus, et ta ta tahab oma erasmuslastest sõpradele natuke Hispaaniat tutvustada ja et ta elab väga lähedal, rahustas politseinikud maha :D Sõitsime siis külla, mille nimi oli Canfranc ja kus asus vinge paleearhitektuurist inspireeritud rongijaam, kus filmiti isegi „Doktor Zhivago“ ühte varianti. Mäed tundusid käeulatuses olevat, kõrgusid OTSE rongijaama tagant taevasse, võimas! Õhus oli udu ja niiskust ja rongijaama varikatusega perroon oli tõesti kui filmist oma ümmarguse kellaga. Tundus, et kohe-kohe kihutab jaama sisse kummituslik rong, kust väljuvad reisijad-varjukujud nagu Miyazaki filmis „Spirited away“ – kuigi seal sõitis kummituslik rong mööda üüratut veevälja. Tunne oli, nagu oleksime Saksamaal või Austrias või Prantsusmaal, küllap aitas sellele tundele kaasa lörtsilöga, mis meile vaikselt kaela sadama hakkas.

Vahepeal õnnestus mul end ära külmetada (just paras aeg, kui mul külaline on!) , aga tänu sellel sain paar päeva ülikooli üle lasta ja rohkem aega koos oma kallimaga veeta. Nina oli küll tatine, aga puhkus oli hea. Kui natuke kosunud olin (ja veel mõned loengud sõna otseses mõttes sisse maganud), siis võtsime ette uue väljasõidu, seekord kahekesi. Läksime Baskimaale, Põhja-Hispaaniasse. Esimene sihtpunkt oli Bilbao, neli tundi bussiga loksumist ja jõudsimegi kohale. Ikka imestan, et Hispaania on suur, olen praegu avastanud Põhja- ja Kirde-Hispaaniat ja isegi SIIIN on need vahemaad nii pikad. Võrdluseks siis, et Zaragozast Hispaania ühte lõunapoolseimasse linna, Cádizisse, on 1000 kilomeetrit. Ma arvan, et enam kunagi ei hakka ma virisema, et Tallinnast Tartusse on palju maad. Eestis saab ju ühe päevaga lõunast põhja sõita ja aega jääb veel palju ülegi! Kui kummaline, kuidas varem vaatasin Hispaania kaarti ja mõtlesin, et oh, ega needki vahemaad ju nii suured pole; vaatasin oma väikse rohelise (eesti) samblaga kaetud mätta otsast ja mõtlesin, et kõik on käe ja jala juures. Tõsi ta on, et Hispaania ei tundu enam nii kauge ja nii kättesaamatu, hoopis päris OMA, aga siiski, see „oma“ sisaldab endas veel tuhandeid avastamata kohti. Praegu on mul tunne, et ei jaksa enam linnas olla, tahan loodusesse, tahan METSA, tahan tsivilisatsioonist ära. Kas või päevaks, et end jälle laadida uue huviga inimese kätetöö vastu. Aga kuna lähimate nädalate jooksul pole mul esialgu plaanis kuhugi trippida, siis pean Zaragoza parkidega leppima. Nice. Enam ei saa seal lugeda ka, mul hakkavad jalad külmetama. Teoreetiliselt peaksin ma muidugi hakkama oma teist ajaloopraktikat tegema ja kunstiajalooeksamiks lugema ja veel tegema kõiki neid asju, mida ma kolme nädala jooksul unarusse olen jätnud. Esimese ajaloopraktika visigootide kohta sain kätte, hindeks „muy bien“, ehk siis „väga hea“ ja kiita selle eest, et olin vaeva näinud keeles, mis pole minu emakeel. Oh, see andis palju jaksu ja jõudu! Ma teoreetiliselt hakkangi kohe õppimisega tegelema, kui blogimise lõpetan :D Praktiliselt aga… vaatan vist pisut „How I Met Your Mother“ sarja, et natuke oma tuju tõsta. Tuju muidugi tõuseb, kuna elan blogides jälle neid toredaid sündmusi läbi, mis juhtunud on, aga kui blogiga on kõik, siis jääb siia elutuppa ainult mu kohvitass ja mina. Ja võib-olla ka Ana, kes selleks ajaks on üles tõusnud ja tuleb mulle rääkima sellest, kui väsitav on ta tehasetöö. Muide, elutoas istun ma sellepärast, et kuna minu tuba avaneb siseõue, siis ei tule sinna praegu palju valgust sisse, eriti, kui pilves on. Päevavalgust pole väga palju aega ja mul tunne, et elan väikses koopas, Hispaania kaart seinal ja küünal valgustamas minu mõtteid.

Kuhu ma jäingi? Jah, Baskimaa. Baskimaa on Hispaania rikkamaid maakondi, seal on väga arenenud tööstus. Ja muidugi ka baski separatistid, rühmitus ETA (nagu Eesti Teadete Agentuur, hahaa), kes võitlevad terrorit kasutades selle eest, et Baskimaa saaks iseseisvaks riigiks ja et Hispaania riik lõpetaks baskidelt „varastamise“. Kes veel ei tea, siis Baskimaal on lisaks hispaania keelele ametlikuks keeleks baski keel, mis on isolaatkeel, tal pole sugulussidemeid ühegi teise keelega maailmas. Muidugi on laensõnu ja võõrsõnu, huvitav on ka see, et ropud sõnad sinna keelde tulevad hispaania keelest. Üks hüpotees on, et keele juured on Kaukaasia mägihõimudega seotud, aga sellele pole siiani leitud küllaldaselt toetusmaterjali. Keel kõlas harjumatult, imelik seos tekkis, nagu sarnaneks ta mõne Balkani poolsaarel räägitava keelega – võib-olla sellepärast, et Balkanil on igasugu „mooramehi“, kelle keel tundub olevat selline mittekultuuriinimese keel (Või nagu Margus ütleb, et inimeste keeles rääkima tähendab inglise keelt kasutama :D ). Arvatavasti on see tundmus jällegi seotud kaitseinstinktiga võõra ja tundmatu ees. Baskimaal on tänavasildid nii kahes keeles, kui ka lihtsalt hispaania või baski keeles. Tundub, et palju kasutavad nad „z“ ja „x“ kirjapilti, et siis viidata susisevatele häälikutele. Tegelikult peaksin ma siia korralikult foneetilistes terminites kirjutama, et grafeemid ja foneemid ja allofoonid, aga ma lihtsalt ei jaksa. Seega, vabandust kõikide filoloogide ees, kes korralikust terminoloogiast võib-olla huvituksid. :D

(Kui nüüd eesti keelest rääkida, siis hispaanlastele tundus see olevat väga laulev keel, ilus olevat kuulata. Naljakas oli, kui nad seda järgi üritasid hääldada, eriti siis, kui ma ütlesin kord Margusele paar korda järjest, et istu laua taha, ja Pauline ja Paola kordasid nagu aktsendiga papagoid, et istu, istu, istu, ja me naersime. See oli see õhtu, kui Pauline valmistas meile jälle quiche’i, mis maitses taevalikult.)

Javier, kes on Navarra maakonnast pärit, kus samuti baski keelt räägitakse, ütles, et ärgu me imestagu, kui mõnes baaris olla separatistide pildid üleval, ja Alberto väitis, et mõned „suunitlusega“ lokaalid nõudvat isegi kliendilt ekstra jootraha, vastasel korral pannakse püstolitoru nina alla. Aga Alberto liialdab alati. Inimesed elavad Baskimaal rahulikku elu ja enamasti ei juhtu nendega midagi, kui välja arvata mõned terrorirünnakud ja skandaalid poliitikute hulgas. Vahel ka mõrvad. Praegu on nad tagasi tõmbumas, ja välja on kuulutatud vaherahu, kuigi selle pidamisega on ilmselgelt probleeme. Tihti toimuvad manifestatsioonid, kus nõutakse osade poliitikute tagasiastumist, kes arvatavasti on rühmitusega seotud; kus nõutakse korra majja löömist. Meil Margusega õnnestus ka ühe näha, kui olime jõudnud San Sebastiáni. Jalutasime mööda vanalinna tänavaid, kui äkitselt komistasime ühe väga kurvale matuserongkäigule sarnanevale meeleavaldusele, kus inimesed, loosungid ja pildid käes, melanhoolse muusika saatel kõndisid. Tavaline oli ka, et nägime sõnumiga plakateid rippumas nii aedade küljes kui majade kohal.

Bilbaosse sõites võisime ainult aimata, kui kõrged võivad olla mäed, kust vahelt läbi sõidame, sest oli õhtu ja pime, ainult tuulegeneraatorite punased tuled paistsid pimeduses. Hispaania energiatööstusest rääkides, siis siin on kuus suurt tuumaelektrijaama, ja mõned pisemad keskused. 20 protsenti elektrienergiast lasub tuumaelektrijaamade õlul. Suurim osa on muidugi soojuselektrijaamadel (56 protsenti) ja alternatiivse energia hulk on aasta-aastalt kasvamas - päikesekollektorid, hüdroelektrijaamad ja tuuleenergia moodustavad 24 protsenti tarbitavast energiast. Tee oli lõpuks üsnagi kurviline, palju tunnelitega, kuigi õnneks mitte nii kurviline, kui Püreneedes. Merehaigus lööb mul ikka vahel välja, kuigi asi on iga aastaga paranemas. Väiksena ei saanud isegi rongiga sõita, ilma, et süda poleks pahaks läinud.

Sõitsime läbi Vittoria, mis oli mittemidagiütlev linn, vihma ladistas ja ma mõtlesin, et tore-tore, ilmataat vist mängib jälle vimkat. Pärast muidugi selgus, et Baskimaa koos Asturiase maakonna ja Galiitsiaga on piirkonnad, kus Hispaanias kõige rohkem vihma sajab. Ometi ei pidanud me kogu aeg läbivettinutena ringi käima, sest ilm muutus kohutavalt kiiresti – kahe tunni jooksul näiteks jõudis mitu korda vahelduda päikesepaiste ja vihm. Margus ostis endale Bilbaost suure musta vastupidava vihmavarju (mille ta oli sunnitud siia jätma, kuna see ei mahtunud talle kotti ja ta kartis, et käsipagasist võetaks tal see ära), mille alla saime vajadusel peitu pugeda. Vihmavarjukultuur oli nendes kahes linnas – Bilbaos ja San Sebastiánis- märkimisväärne, inimestel oli igat sorti värvilisi varjusid, kõige enam levinud olid pikad vihmavarjutokid, millega uhkelt ringi patseeriti. Igal inimesel oli vihmavari kaasas, et tõenäolise saju korral see lahti võtta. Ja sadu OLI tõenäoline isegi siis, kui taevas paistis päeva algul siresinine. Isegi peaaegu igal riidepoe vaateaknal võis märgata ka vihmavarjusid! Avalikes kohtades (nt tubakapoodides) olid vihmavarjutopsid, kuhu kliendid võisid oma märja vihmavarju sisse torgata, et siis ostma minna. Muidugi võisid nad pärast oma ustava vihmavarju olemasolu täitsa ära unustada ja nahaalselt lahkuda.

Bilbaos oli elamine valmis vaadatud, minu esimene täieõiguslik couchsurferi kogemus. Otsisin mitu nädalat varem meile magamispaika ja Bilbaos pakkuski seda meile üks boheemlaslik paar, meie olime neile samuti esimesed couchsurferid. San Sebastiánis aga ei õnnestunud meil tasuta elamist leida, sest kõik need kolmkümmend inimest, kellele kirjutasin, olid muude tegemistega hõivatud. Räägin hiljem täpsemalt, kuidas siis, kui sinna jõudsime, meil absoluutselt isegi hostelit polnud valmis vaadatud, ja ma olin juba valmis leppima võimalusega, et peame kuhugi parki lõkke üles tegema, sest oli reede õhtu ja rahvast arvatavasti ööbimiskohtades murdu. Hakkasin arvama juba, et pean oma seiklusvaimu kiruma hakkama ja järgmine kord asju rohkem ette planeerima, aga õnneks lõppes kõik hästi.

Niisiis, jõudsime Bilbaosse õhtul, oli sadanud – tänavanurkades laiutasid rahekuhjad. Jalutasime bussijaamast oma võõrustajate koju, läbides kahtlasi kitsaid tänavaid, kus meid väljakutsuvalt vahiti. Võõrustajad elasid kesklinnas, pärast selgus, et tänaval, mis pidi olema üks ohtlikumaid Bilbaos, kuigi nad väitsid, et siiani pole nendega midagi juhtunud. Sama lugu, mis Tartuski, minu kodu oli ju asotsiaalide majast kiviviske kaugusel, aga millegipärast ei tundnud ma hirmu ja nad ei teinud kunagi mulle häda. Ka Kopli, mida Tallinna pommiauguks nimetatakse - minu arvates ei ole seal nüüd küll ohtlikum kui üksinda nt mööda Õismäe tänavaid käies. Igal pool võib ju midagi kriminaalset juhtuda, kunagi ei tea ette. Meie võõrustajad, José ja Saoia olid kolmekümnendates häbelikud boheemlased. Häbelikud vist sellepärast, et me olime ikkagi nende esimesed surferid. José oli kohtuvahendaja, ja tema elukaaslane … jumal küll, midagi psühholoogiaga seotud?... Neil oli suur ja avar kodu, rõduga, mis avanes otse vanalinna tänavale, loodud oli palju hubast atmosfääri. Riiulis olid vinüülplaadid rockmuusikaga. Mõlemad suitsetasid mõnusa aroomiga tubakat ja pakkusid meile õhtusööki. Salat ja asparaagused majoneesiga. Ma ei saa aru, mis siin nende asparaagustega on, nad maitsevad pisut paremini kui keedukaalikas ja tunduvad omavat samuti tähtsat rolli hispaanlaste jõululauas. Nad tahtsid meile pakkuda ka kõrvitsakreemi, mis aga läks kahjuks kõrbema, seega pidime leppima singiomletiga. Kahju, et saime kahe huvitava inimesega nii vähe aega koos veeta, paar tunnikest aitavad ainult kaasa esmamulje kujundamisele.

Järgmise päeva hommikul läksid nad mõlemad tööle ja kui õhtul ära läksime, polnud neid samuti kodus. Jätsin neile tänuks ühe eesti shokolaadi (Margus vedas mulle siia shokolaadi ja Tõmmu kommi ja Lõuna-Eesti mett ja ema tehtud pohlamoosi, mida ei EI söö enne, kui viimne häda käes) ja kirjakese. Paari suheldud tunni jooksul saime siiski teada, et José mängib kitarri ja et Saoia õpib youtube’i järgi kudumist. Saime teada, et nad on kaksteist aastat koos olnud (reaktsioon sellele, et meil M-iga läheb ainult aasta, oli, et oiiii, kõigest aastakene!!) ja mitu-mitu aastat Madridis elanud. Nad rääkisid veel, et Bilbaos on kinniseimad ja uhkeimad inimesed terve Hispaania peale (nemad küll ju mitte). Järgmisel aastal lähevad nad Austraaliasse elama. Mõtlesin siis, et ohoo, Hispaaniaski leidub australian dream’i austajaid, kui mina isiklikult ei tunne Austraalia vastu suurt tõmmet. Magasime lõpuks kaheinimesevoodis, missugune uinuva kaunitari tunne tekkis! Zaragozas pidime ju minu väikesed üheinimeselokatsis välja puhatud saama, pead-jalad koos.

Järgmisel hommikul peale võileibade söömist läksime varakult linna avastama. Üldiselt sõimegi selle reisi jooksul enamasti võileibu. Väljas korralikult süüa oleks olnud üsna kulukas, sest Baskimaal on Hispaania kalleimad hinnad. See tuli välja, kui San Sebastiánis endale värsket võileivamaterjali muretsemas käisime – poes oli odavaim leib 1,5 eurot, kui Zaragozas saab imehea leiva juba 60 eurosendi eest. Läbi Bilbao voolas jõgi, mis ometigi polnud päris jõgi, vaid pigem mere tagasivoolukanal vms, kuigi meri oli oma mitmekümne kilomeetri kaugusel. Selles „jões“ olid tõusud ja mõõnad ja hispaania keeles öeldakse selle kohta ría, kui päris jõgi kannab terminit río. Hea, kui linnas on veekogu, see annab palju juurde. Bilbaos nägingi kui Tartu, Zaragoza ja isegi Firenze segu. Natuke vb ka sarnasust Veneetsia mõnele kanalile, aga õige pisut, sest Bilbao oli kunagi Hispaania koledamaid linnu, kus polnud muud vaadata peale tööstusmaastiku. Viimase kümnendiga on aga ta muutunud kaunimaks, ehitatud on modernne Guggenheimi muuseum, ja on raisatud palju raha, et turist tahaks ka Bilbaosse tulla.
Leidsime silla, mis sarnanes Tartu Sõpruse sillaga, ainult palju kõrgem ja nagu ülespoole venitatud. Üks teine sild paistis jälle nagu Võidu silla sugulane olevat… Majad olid vahepeal väga värvilised, palju oli joonistusi sildade all, ja linnas sõitis ringi ühistransport nimega Bilbobus. Mulle tuli vägisi meelde kääbik Bilbo „Sõrmuste isanda“ saagast, eriti, kui nägin ühe silla alla joonistatud magavat olendit. Raudtee jooksis jõe kõrvalt ja trammid olid ilmselgelt moodsamad kui Tallinnas näha võis. Ehk siis tervitus Tallinna trammipargile! Kuigi ma pole kunagi meie armsate trammiloksude vastu tülgastust tundnud, pigem on nad nostalgilised. Kui miski mus tülgastust tekitab, on need vanad trollilobudikud, kus linnalegendi järgi võib endale süstla tagumikku istuda :D

Päevavalguses nägime, et mäed Bilbao ümber on roherohelised (jee, nagu Valenciaski, need Zaragoza kandi kivised mäed on lihtsalt nii hingetud!) ja et liiklus jookseb mitme tasandina mägede ümber. Palju oli gooti stiilis kirikuid ja mõnedel linnaväljakutel võis näha isegi jõulupuid, mis särasid sügispäikeses, kui päikest parasjagu oli. Käisime ühes lokaalis pintxosid söömas, Baskimaal öeldakse tapade kohta pintxod. Sattusime tõelisesse weedi-lokaali, kus rastafarid savu tõmbasid. Atmosfäär oli üsna hea, vanade muusikalegendide plaatide postrid seintel… kuigi teenindaja ei teadnud konkreetselt, mis seeni nad suupistete peal pakuvad. Need on need seened, mida kasvatatakse, noh, tead ju, vastas ta mulle :D Võib-olla olid need teatud mõjuga seened, kes teab. Eriti huvitav oli meie selja taga jammiv prillipapa, kes ajalehte luges (või siis tegi näo, et luges), ise ilmselgelt oma piibust pilves olekus. Hispaanias pole tegelikult savu legaalne, aga mis siis sellest. Margus sai ühe suupistena tortilla de patatat proovida, oli üsna hea, aga mitte nii hea, kui see, mis Ana meile kord tõi. Selline mõnus, tihe, kodukootud ja üldsegi mitte nii rasvane kui see kartuliplöks, mida tehes ma oma randme kompromiteerivalt ära kõrvetasin.

Jalutasime piki jõeäärt kuni Guggenheimi muuseumini, mis on üks suur kunsti täis ehitis. Jällegi tükk modernsust, tulnuklikkust. Hoone ümber paiskusid kord-korralt aurupilved, mis tulid maa seest. Muuseumi kõrvalt läks üle jõe punase konstruktsiooniga sild kui multifilmist. Huvitav, kas mõnel Hispaania suurlinnal see tulnuklik element ka olemata on? Valencias oli see modernne kunstide ja teaduste linn, Zaragozas EXPO-tsoon oma tulevikusildadega, Barcelonas Gaudi oopused, mis tundusid ka kuidagi ebamaised…Pilet oli muuseumi igatahes hingehinna eest, sisse me ei läinud. Jalutasime selle ehitise ümber ringi, imetlesime Guggenheim Dog’i, suurt skulptuuri, hiigelkutsut, mis oli üleni võõrasemadega kaetud. Huvitav, kas nad talvel ka neid lilli värskena hoida suudavad? Või külmuvad vaesed võõrasemad kutsu kehal hoopiski kringliks? Guggenheimi teisel küljel oli suur molekul ja hiigelämblik, kelle kõhus olid isegi hiigelmunad. Fui. Ma jõllitasin selle ämbliku kõhtu, pea kuklas, kuni hakkas natuke jube. Sinise taeva taustal oli ämblik muidugi väga efektne (jah, sel hetkel oli sinine taevas isegi!). Kes veel ei tea, siis mul on ämblikega eriline suhe. Ma tean, et nad on koduhoidjad ja õnneloomad, aga siiski tekitavad nad mus tülgastust. Mäletan, kui oma Tartu kodus kord rahulikult oleskledes äkki märkasin seinal suurt musta rasvast ämblikutüüpi. Jõllitasin siis teda tükk aega, jälgisin, kuidas ta tasapisi oma strateegilist asukohta muudab, ja siis lõpuks sain ta ühe ajalehe peale võetud ja siis adrenaliinist hingeldades köögiaknast välja puistatud. Õnneks polnud tol hetkel kedagi kodus mu lapsikusi jälgimas :)

Bilbaos veetsimegi kõigest ühe päeva, mis on piisav selle linnaga tutvumiseks. Ronisime isegi mõnedest treppidest üles (Bilbaos on palju treppe!), et näha kõrgemalt kogu linna vaadet ja isegi kaugemal mõnda lumist tippu. Üks härra üritas meist tulutult digikaga pilti teha. Elagu vanem generatsioon! Peale selle räägivad nad seal hispaania keelt pisut teistsuguse intonatsiooniga kui Zaragozas, natuke peab kuulama, et kõigele pihta saada. Selle linna kohta väärib lõpetuseks märkimist ka pesukuivatamiskultuur. Nagu ka mujal Hispaanias, ripuvad seal pesunöörid akende taga, aga nende peal on ka väikesed kilest varikatused, et pesu vihma eest kaitsta. Mulle jääb see aga mõistetamatuks, sest niiskus ei lase pesul ikkagi kuivada ja vihm ei saja pealegi otse sirgelt taevast alla, vaid vahel siiski nurga all, ja puhub seega varikatuse alt lihtsalt läbi.

Õhtul sõitsime bussiga edasi San Sebastiáni, Baskimaa pealinna. Täpsuse mõttes pean mainima, et linna nimi on tegelikult Donostia-San Sebastián, Donostia on siis baskikeelne ja San Sebastián hispaaniakeelne nimetus. Pidime natuke tormama, et õigeks ajaks bussile jõuda. Sõit kestis vaid tunnikese, jõudsime hämmastavalt väiksesse bussijaama. Õigemini, seda ei saanud isegi jaamaks nimetada, isegi Võru bussijaam on suurem, kui see mõne peatuse ja varikatusega wanna-be bus station. Ju siis on San Sebastiánis suurem rõhk rongiühendusel, kuigi rongijaam ei paistnud samuti suur, pigem selline armas, väike ja värviliste rongidega. Arvatavasti asuvad suuremad jaamad kuskil kaugemal, see pole loogiline, et linnas, kus on 200 000 elanikku ja mida ümbritsevates uuselamurajoonides elab peale selle veel 405 000, on nii kahtlane infrastruktuur.

Kohale jõudnud, hakkasime otsima öömaja, see tähendab, hakkasime lihtsalt ringi vegeteerima, et leida mõni hostel või külalistemaja. Küsisin ühe ajalehemüüja käest, kes juhatas meid ühte päris kallisse külalistemajja. Läksime sisse ja meid tervitati lausa hullumeelse sõbralikkusega ja näidati tuba, mille eest tuli ühe öö kohta maksa umbes 70 euri. Muidugi väitsid nad kohe, et see on vist meie jaoks liiga kallis, andsid meile linna kaardi ja juhatasid kätte teiste pisut odavamate külalistemajade asukohad. Muidugi öeldi, et kuna on reede õhtu, siis arvatavasti läheb meil öömaja leidmisega raskeks, ja et kui me ei leia, siis helistagu ja nad hoiavad meile selle kalli toa. Ju on siis seal linnas vb vaikiv (või ka avalik) kokkulepe hosteliomanike vahel, et kui ühel pole pakkuda parajat võimalust, siis juhatab ta potentsiaalse kliendi teistesse kohtadesse. Või omab hostelikette seal üks ja sama suur boss? Mine sa tea…

Jalutasime vanalinna ja leidsime lõpuks asjaliku külalistemaja, kahe peale 50 eurot öö, ja ööbisime seal kaks ööd. Koha nimi oli „Pension Kaia“ , kaia peaks tähendama baski keeles tänavat, mis viib mereni välja. Tuba oli hubane ja mõnus, ainult sooja ei tahtnud nad seal väga kaua sisse lülitatud hoida. Toas oli isegi telekas ja vaatasime õhtul hispaaniakeelset Käsna-Kallet (mille kohta siin öeldake Bob Esponja). Sõime oma võileibu ja hispaania magustoite, mida olin leidnud Bilbaost ühest talutoodangu poest, kus müüdi isegi lahtist piima (wow!). Öösel läksime jalutama, ookean oli kiviga visata. Nägin PÄRIS Atlandit! Muidugi polnud see nüüd nii ava-Atland, aga ikkagi ookeani üks osa. Suured lained, kaunis tuledes rannapromenaad, lainete jäljed liivad, Concha laht vaevu aimatava Santa Clara saarega keskel. Kuu, tähed, romantika, tuhanded linnatuled, soe laternavalgus. Oh, kui ilus see linn on, mõtlesin, ja sain ühtäkki aru, miks Paola ütles, et ühele paarile on San Sebastián väga romantiline koht mõnusaks nädalalõpureisiks. Sellel õhtul armusin sellesse linna kõrvuni ära ja leidsin, et siiani on tegemist kauneimaga neist linnadest, mida senini Hispaanias külastanud olen. Samal öösel läksime ka natuke ühe mäe otsa – Concha lahte ümbritsevad nimelt kaks mäge, Monte Urgull ja Monte Igueldo. Läksime Urgulli otsa, seal oli vana kindlus, aga kuna polnud ühtegi tänavalaternat, siis Margus lihtsalt keeldus minuga sügavamale kindluseparki minemast, see polevat ohutu. See oli paras põnts mu seiklusvaimule, aga midagi polnud teha. Pidime alla tagasi kobima ja järgmisel päeval päevavalges tagasi tulema. Üldiselt saime sel reisil ikka näägelda küll, alatasa on ju nii, et see, mis ühte huvitab, ei huvita teist ja see, mida üks tahab teha, ei tundu teisele sugugi ahvatlev. Aga hea, et need nääklusedki olid, kuna muidu oleks olnud tunne, et tegemist on peaaegu-pulmareisiga :D

Päevavalges järgmisel päeval oli kõik hea ja turvaline ja jalutasime rahulikult ookeani ääres. Vaatasime surfereid, kes olid kui väiksed pardid kõrgeid laineid püüdmas. Ookeanilained murdusid vastu rinnatist ja lihvisid kivisid. Vesi oli ilus rohekassinine. Tormiga ujutavad lained tihti rinnatise täitsa üle, meil oli hosteli seinal üks pilt, mis oli just tormi ajal jäädvustatud. Linnast voolas läbi ka Urumea jõgi, mis suubus ookeani. Leidsime laheda poe, kus müüdi vinüülplaate. Ronisime uuesti Urgulli mäe otsa vaatama vana kindlust, kus lehvis Baskimaa lipp ja mille üle valvas suur Püha Südame Jeesuse (Sagrada Corazón de Jesús) monument, mis vaatas sealt ülevalt Concha lahele. Jeesus oli küll ära tehnikastunud, tema seljast kasvasid välja antennid ja redel. Margusele meeldisid väga vanad kahurid, mis kindluses olid. Jalutasime mööda kindluseparki ringi ja imetlesime vaadet, mis avanes lahele, Santa Clara kaljusele mäele lahe keskel ja linnale koos tornidega häärberitega mäekülgedel. Oli jälle tunne, nagu poleks tegemist Hispaaniaga, vaid mõne Prantsusmaa linnakesega. See tähendab, et mul on väike sisehääl, mis ütleb, et ahaa, Maarja, just selline võiks Prantsusmaa olla. Mitte, et ma veel Prantsusmaal käinud oleks. Olen käinud ainult Prantsusmaa piltide „sees“. Vihmapilved olid küll taevas, aga siiski oli tore, meil oli ju Bilbaost ostetud must vihmavari. Lõhnas sügise järele.

Kui mäe otsast alla ronisime, jalutasime mööda pikka promenaadi teise mäe, Monte Igeldo jalamile. Avastasin, et raekoda on San Sebastiánis natuke valencialik ja et iga nurga peal leidus karusselle. Ju on seegi vist saabuva jõuluajaga seotud, sest Zaragozaski on ilmunud karussellid kohtadesse, kuhu neid varem oodatagi poleks osanud. Mööda promenaadi jalutades tuli äkki päike välja, ookean muutus sinisiniseks ja välja ilmusid ka purjekad. Rand oli tühi, vaid üksikud inimesed jalutamas vee piiril. Kujutan ette, et suvel on rannaliival lihamäed nagu Barcelonaski. Monte Igueldo otsa viis funicular, see mägitramm, mis tundus olevat kui aastast 1950, loksuv ja ilma aknaklaasideta. Trammijuht rääkis arusaamatut hispaania keelt ja mul oli tunne, nagu põrutaks me üheksakümnekraadise nurga all otse mäkke. Alla sõites oli jälle vastupidine tunne. Mäe otsas oli lõbustuspark võltsdinosauruste ja värvilise karusselliga. See vaade aga, mis mäelt avanes oli fantast! Ilm oli selge ja võis näha isegi natukest Prantsusmaad. Mäejalamil paistis nõiamajake, mille ümber hiilisid kiisumiisud. Ookean sinetas all, mäed sinetasid taamal, oli jahe ja karge. Oli ilus ja õnnestav, kuni sõrmeotsad külmetama hakkasid. Ma olen tõeline külmavares, Eestis sai miinus kolmekümnega Peipsi ääres käidud, ja Hispaanias ei saa nüüd kuue plusskraadiga ookeani ääres oldud... :D

Õhtul hosteli poole tagasi jalutades käisime veel ühe tornidega villa juures, et vaadata, kas see on ehk mõni tähtis ehitis. Pimeduses kõrguva uhke majahiiglase küljes ei paistnud mingit silti, vist oli ikka erahäärber. Käisime vaatamas ka skulptuuri Peine del Viento, ehk siis Tuule Kamm, mis kujutas endast raudkonstruktsioone kaljude küljes, mis pidavat ühendama õhku, maad, ookeani ja inimese kätetööd. Minu arvates olid nad aga lihtsalt kolakad, mind paelus hoopis rohkem roosakassinine õhtutaevas ookeani taga. Siis läksime poodi, ahhetasime hingehindade üle, otsime Baskimaa siidrit - jah, see kuulus siider, mis on tehtud mitut erinevat sorti õuntest (Marguse arvates maitses see nagu hapu õunamahl) ja mis pärast hakkas mu kõhus kollihääli tegema. Hispaanias muidu pubides eriti siidrit ei jooda, pigem õlut või veini, sangriat või kahtlasi kokteile. Muidugi ka kangemat kraami. Ma nüüd otsustasin, et õlut ei peaks ma enam eriti palju jooma, sest olen märganud pisukest muutust oma kõhukesel. Baskimaa siider polnud küll nii hea, kui Sherwood, aga võileibade ja viinamarjade kõrvale käras küll. Öösel läksime veel ühte jazz-stiilis lokaali istuma, kuna Margus armastab väga jazzi. Jõin iiri kohvi ja jäin veidi napsuseks, koju läksime lauldes (ehk siis mina laulsin!).

Viimasel hommikul aga sai palju kildu, pidime nimelt keskpäevaks oma toa ära andma, seega pani Margus enda aruks kella kümneks äratuse. Ärkasimegi siis äratuse peale, ma olin nii unine ja väitsin Margusele, et kell ei saa ju veel kümme olla, väljas ei paista nii valgegi olevat. Tänavamüragi polnud kuulda, kuigi meie tuba asus otse ühe lärmaka jalgtänava juures :) ja rõdult sai inimesigi jälgida. Ma ütlesin siis Margusele, et vaadaku ta oma käekella, mille peale ta vastas, et käekell näitab kaheksat, ju on vist seisma jäänud. Siis vaatasin oma telefoni kella ja tõesti, kell oligi kaheksa. Marguse reaktsioon oli väga koomiline : “Mida põrgut??!” Selgus, et tüüp oli oma telefonile äratust pannes asjad pisut sassi ajanud – nimelt oli tal telefonil eesti aeg peal, ja ta arvestas valesti, unustades, et eestis on kell tund aega ees, mitte taga. Niisiis panigi ta eesti aja järgi rõõmsalt äratuse üheksaks tilisema, arvates, et hispaania aja järgi heliseb see kell kümme. Aga helises hoopis kell kaheksa. :D Saime kõvasti naerda.

Samal päeval kiskus San Sebastiánis tõeliseks tormiks, hakkas isegi müristama! Mõned inimesed (arvatavasti vihma kätte jäänud jooksjad) kandsid enda ümber termokilesid. Marguse vihmavari pidas vastu. Käisime katedraali juures, mis oli inspireeritud Kölni ja Freiburgi katedraalidest. Ookeani ääres nägime palju kalamehi, halvast ilmast hoolimata olid nad välja tulnud, kuna parajasti oli käimas kalastamisvõistlus. Selgus, et nad püüavad põhiliselt turska ja mingit tüüpi latikat. Kalamees, kes mulle seda seletas, nägi välja, nagu poleks ta mitu kuud hambaid pesnud, mille peale Margus väitis, et millegagi PEAB ju ussikesi tükeldama :D Nägime ka kohta, kus ookean oli päris uuest teest tüki lihtsalt minema viinud. Tugev, või mis? Käisime ühes vanaonude baaris kohvi joomas ja siis jalutasime vaikselt bussijaama. Muide, vanaonude baar on minu arusaamise järgi selline baar, kus alati istub sees mõni vanapapi, kes tundub sinna sammaldunud olevat. Vanapapid on muidugi stiilsemad kui Eestis, kannavad enamasti lipsusid ja jalutuskeppe. Ka paistavad nad vanemad kui eesti vanapapid, arvatavasti eesti tõeliselt vanad papid väljas ei jalutagi, kuna nende tervis on liiga halb. Ma arvan, et head sigarid ja hea vein(või viski) on hispaania papide elujõulisuse juures kindlasti mängus.
Bussiga tagasi sõita oli tore, nägime isegi metsa (!) ja palju kauneid mägikülasid kollakasroheliste, vahel lumiste mägede vahel, sest väikseid asustusi on Baskimaal jällegi rohkem kui Aragoni maakonnas. Mis meil siin küll toimub??

Baskimaa reisi ajal ei külastanud me ühtegi muuseumit, hea oli. Vahel ma lihtsalt ei suuda orienteeruda kõikide muuseumivõimaluste hulgas ja lasen asjal lihtsalt minna ja leian, et muuseumihämarustest toredamad on väiksed juhuslikud avastused! Siiski, Zaragozas käisime Margusega nii mõnelgi näitusel, sest see on üks võimalusi, kuidas siin aega sisustada. Käisime nt anarhisminäitusel, kus ma olin juba kord käinud, aga kuna see oli tasuta, siis läksime uuesti. Käsitleti Hispaania anarhistlike rühmituste ajalugu, eksponeeriti relvi ja plakateid. Ma polnud kuulnudki sellisest mehest nagu Buenaventura Durruti, kes oli 20.sajandi alguse üks suurimaid rahvakangelasi ja anarhiste. Loomulikult tapeti ta Hispaania kodusõjas.

Käisime ka ainsas Vana-Rooma teemalises muuseumis, kus ma polnud veel käinud, see käsitles Zaragoza Rooma-aegset jõesadamat. Seal polnud muud, kui hunnik ehitiste vundamente, mõned kaupade vedamiseks mõeldud savinõud ja videopresetatsioon, mis ei läinud tükk aega käima ja mina pidin siis küsima minema, et kas me peamegi ainult häält kuulma ja pimedust vahtima :D Üllatus-üllatus, et Ebrot mööda purjetati Vahemerele ja veeti vürtse.

Jõudsime vaatama Zaragoza lahedaimat renessanslikku hoonet, La Lonjat, mis oli üks kaupmeeste kogunemispaiku. Olen juba mitu korda tahtnud sellesse Pilari väljakul asuvasse ehitisse sisse trügida, aga ikka on see kinni olnud. Alles tasapisi hakkan harjuma teemaga, et päeva ajal , kella poole kahest poole viieni on palju kohad kinni. Vahel ikka unustan ja siis vihastan, et jälle ära unustasin, et neil on ju siin see siesta. Lagi oli sel hoonel imetlusväärne, väga dekoratiivsete võlvkaartega, aga kunstinäitus, mis parajasti hoones oli, oli pigem natuke rõhuv, keegi Teresa Ramón ja tema otsingud inimese olemuse kohta. Põhimõtteliselt Stepihundi figuurigrupid piltideks jäädvustatuna. Näiteks “Marihuaana terapeutiline efekt”, mis aitab inimesel enda erinevaid külgi üles otsida ja nendes ILUSAT leida. Järjekordselt nägin aga, et selleks, et osata maalide vahel figureerivaid poeetilisi tekstikatkeid adekvaatselt teisele inimesele eesti keelde tõlkida, on vaja rohkemat kui mõneaastast ülikooliharidust ja arvamust, et oh, ma vist oskan hispaania keeles suhelda.

Tahtsin, et Margus saaks siinoleku jooksul võimalikult palju hispaania kööki proovida, siis käisime Zaragoza tapasid söömas (ja oh kui hea on kelneri välimust kommenteerida, ilma et too midagi jagaks, millest räägime!) ja proovimas chocolate con churros’t. Marguse arvates oli see maius küll pisut liiga rammus. Kastanid aga maitsesid talle väga, ta viis Eestisse hunniku kastaneid, et neid siis oma pere ja muude loomadega jagada. Pole siis ime, et kott nii raske oli, sest peale turrónide, Kanaari saarte sigarite oli tal kotis veel mitmekilone uus relvaraamat (jah, see relvaraamat oli palju odavam, kui ta Eestis oleks olnud, mis siis, et hispaania keeles, annab jälle põhjuse natuke sõnaraamatut uurida). Kalmaarivõileivad ja siinsed pagaritooted avaldasid samuti muljet – ehk siis peaaegu iga päev oli küsimus, kas minna saiakesi ostma :) Käisime koos ka paellat söömas. Pidime seda sööma minema juba kaks nädalat tagasi, aga jäime hiljaks, sest lõunat pakutakse siinsetes söögikohtades vaid umbes kella neljani, siis suletakse köök. Koristasime nimelt meie hiigelkorterit, kuna parasjagu oli minu koristusnädal ja magasime õige paella-aja maha. Kui kohale jõudsime, ründas meid kari kelnereid, kes pisut välja vihastasid, kui ütlesin, et kui paellat ei ole, siis lähme ära. Õnneks üleeile saime jaole, saime paellat mereandidega, peale selle veel vasikaliha Aragoni moodi , kala, jäätist ja kodukootud flani, mis maitses küll pisult munaselt. Käisime ühe kaubanduskeskuse söögikohas, mille avastasin tänu Albertole, kes millegipärast oli sellest üdini tavalisest keskusest üdini vaimustunud :)

Kultuuriüritustest veel, et kuna Zaragozas on ikka jazzikuu, siis käisime Elena, ühe Belgia tüdruku ja Margusega ühel õhtul jazzi kuulamas, punaste sukkadega neiu laulis lausa väga heas inglise keeles (ülla-ülla!) tuntud lugusid. Ja eile õhtul käisime veel Juan Sebastiani baaris, kus üks kottis pükstega kitarrist jammis väga väiksele publikule, hea kasvulava noorele rohelisele artistile. Mina jõin veini ja veini ja olin kurb. Jälgisime inimesi, publiku hulgas oli üks snoob, kes üleoleva pilguga artisti vahtis. Ja üks rohelises pluusis naine, kes kogu hingega muusikule kaasa elas – kui spontaanne ja ehe!

Ja nüüd ma sain teada, et Margus jäi lennukist maha. Kuidas tal see täpselt õnnestus, võivad huvilised tema käest välja uurida, kuigi ta kell viis hommikul Zaragozast välja sõitis ja lennuk Barcelonast Eesti poole pidi minema päeval umbes kella kahe paiku.

Elagu seiklused! Kui nende peale ainult nii palju raha ei läheks. Kolm nädalat tagasi oli pool stippi veel alles. Vast pean selle rahaga jaanuarini vastu.