Hispaanias on parajasti külmahooaeg, st seda, et Kesk-Hispaanias langes temperatuur öösel ligi miinus neljateistkümne kraadi peale ja uudistes räägitakse, kuidas liiklus ohtlikuks muutub – kuigi talverehve saab siin SOOVI korral alla panna küll - ja kuidas inimeste küttesüsteemid üles ütlevad (sellele ma ei saanudki päris täpselt pihta, kuidas see ülesütlemine täpselt toimub) ja kuidas jõuluõhtul olid paljud inimesed isegi ilma elektrita. Mis nii viga, õige jõuluõhtu toimubki ju hämaras valguses, ja küünal on hämara valguse tekitamiseks kõige parem. Atlandi ääres sadas paksu lund, samuti Madridis. Zaragoza aga lumeta mis lumeta, õnneks lõppes kole vihmasadu enne jõululaupäeva ära ja kohale ronis siinne eriti särav, intensiivne päike. Mina sõitsin jõuluks Jacasse, Paola kodulinna Püreneedes. Seal oli kole külm, umbes miinus kolm kraadi, aga millegipärast lausa krõbistas näpuotsi, tuul oli ka üsna lõikav. Ja lund mitte grammi eestki, hoopis karge päike. Pidin leppima lumega, mis kaugematel mäetippudel laiutas. Aga parem seegi, kui mitte midagi! Kuigi samas, parem päike ja paljas maa, kui kole sombune ja lörtsilögane ilm… kuigi sel aastal oli Eestis vist jõulu ajal tõeline talvemuinasjutt! :)

Algul tundsin end natuke kohmetult, ikkagi teise pere jõulud, teise pere kodu, teise pere kombed. Olin küll korra Paola juures Jacas käinud ja teadsin ta ema külalislahkust, kuid tundsin end sellest hoolimata pisut sissetungijana. Tabasin end mõtlemast, et siiajäämine polnud ikka väga hea idee, mõtlesin, et miks ma küll jõuluks koju ei kobinud, nagu teised NORMAALSED erasmuslased, kes kõik imestasid, et kuidas ma küll siia jään, kas ma oma peret ja sõpru ei igatsegi. Muidugi igatsen oma peret ja oma sõpru, aga jäin sellepärast, et tahtsin uut kogemust, mõtlesin, et võib-olla ei tule mul elus enam kunagi võimalust siin jõule veeta, mõtlesin, et miks mitte. Ja tõesti, tänu oma toredale korterikaaslasele ei pidanud ma oma otsust kahetsema, veetsin toredad jõulud suure hispaania perekonna seltsis, ja sain samal ajal Zaragoza keskkonnast veidi puhata.

Enne jõululaupäeva oli minu kord meie hiiglaslik korter puhtaks küürida. Ja meie „freaky“, nagu me teistega ikka Anat suvatseme kutsuda, suvatses minu puhastatud kraanikausi ära sigastada ja siis ise kähku tööle minna. Oeh. Ta lihtsalt ei pane tähele, kui ta midagi jälle mustaks ajab, see on tema igavene probleem. Ja ta ei pane ka seda tähele, kuhu ta oma suured jalad paneb. Ükspäev olid need köögilaual, ausalt, tema roosades karvastes sussides ja kassipildikestega sokkides jalad olid köögis meie söögilaua peal. Ma astusin kööki ja küsisin, et mis need jalad seal laua peal teevad, ja tema ütles, et ta oli nii väsinud, et ei pannud lihtsalt tähele. Palju õnne. Jah, ta on nagu naine Almodóvari filmist, ta sööb tooreid šampinjone ja kannab loomapildikestega hiigelsuuri fliispidzaamasid, sokid on tal jalas erinevat värvi ja aluspesu on tal kirjaga „Kiss me“ , kuigi ta on 44-aastane. (Või oli see nüüd 42?). Tema riiul köögis on täis tuvastamatu päritoluga asju, vanu saiatükke ja poolikuid šokolaade. Sügavkülmas on millegipärast mõned tema kilekotid ja külmikus hallitavad tema riiulil tomatid ja alatasa tilgub seal allapoole mingit õli, arvatavasti tuunikalakonservi oma. Tal on enamasti seal üks hiiglaslik tuunikalakonserv, mille tõttu terve külmik lõhnab nagu üks suur rasvane tuunikala.

Alatasa räägib ta sama juttu, kuidas ta küll ei jaksa vabrikus öiseid vahetusi töötada ja kuidas ta magab sellepärast kõik päevad maha. Siis, kui tal on öine vahetus olnud, ärkab ta enamasti õhtul kell seitse, ilmub kööki ja teeb endale kohvi, nii et terve pliit ujub ja ise seletab, et näete, minu jaoks on alles hommik, hahaa, ja ma lähen õpin nüüd natuke inglise keelt oma toas. Viimasel ajal on Anal tõepoolest inglise keele õppimise isu tulnud, ta väidab, et seda läheb elus vaja. Aga kuidas ta, huvitav, seda kasutada mõtleb, kui ta on nii mugav, et ta ei soostu isegi oma töökohta vahetama (kuigi see talle peavalu valmistab), rääkimata teise kohta kolimisest.

Vannitoas vedelevad tema kasutatud hambaniidid, rääkimata tema juuksekarvadest. Kuigi, kui ta tahab, võib ta väga ilus ja korralik olla, siis, kui ta end üles lööb, et minna drinki võtma. Riideid peaks tal olema väga palju, rääkimata kingakarpidest ja kottidest, mis laiutavad tema toas tema voodi all, kappide peal, laua all, igal pool ees. Ma vist kunagi varem juba kirjutasin, et ükskord ei saanud ta oma ustki korralikult lahti, sest toas oli lihtsalt nii palju kraami.
Üldiselt saan ma temaga aga oma läbi, kui Paola nt ei räägi temaga sõnagi ja Pauline ainult hädavajaliku. Mina aga küll, kuulan ja imestan. Ana nimelt peab end taimetoitlaseks, olgugi, et ta sööb kala ja piimatooteid. Liha ta aga ei söö, sest tema arvates on liha surnud toit ja see on nagu laipade söömine. Hea küll. Aga selle arusaama järgi peaks kala ka ju laip olema ja ega siis puude otsast korjatud viljad samuti enam „ela“, neil on ju sidemed oma juurega läbi lõigatud. Teine tema suust kuuldud kummaline argument oli, et miks inimesed küll piima joovad, kui samas ükski teine imetaja ei joo piima peale oma „imikuaja“ lõppu. Muidugi, kassid –koerad ja muud koduloomad küll, aga looduses elavad loomad mitte. Ana väitis, et ka see olla ebanormaalne, et inimesed joovad lehma-ja kitsepiima, mis pole isegi nende oma liigi piim, ja sellepärast tema piima eriti ei joogi. Mina küsisin selle peale, et kuidas tema arvates üks inimene peaks oma kaltsiumidoosi kätte saama, ja tema vastas, et juustust. Hahaa. Meie preili Freaky on tõeline fenomen. Õnneks pole ta aga pahatahtlik, ta ei aja meelega inimestel närvi mustaks, ta lihtsalt ongi selline üüratu segadus, hajameelsuse tipp. Minu isiklik arvamus on, et ta on õnnetu. Peigmees viskas ta omal ajal nende kodust välja ja nüüd siis elab ta oma elu nagu jumal juhatab. Jah, Almodóvari filmid ei kipu enamasti hästi lõppema, aga tal oleks võimalus seda muuta, kui ta natuke teistega arvestaks: alustada võiks oma kahest kaaskodanikust ja kahest erasmuslasest, kes temaga korterit jagavad.

Täpselt samasugune egoist on ka Paola kõige vanem õde (tal on õdesid-vendi kokku viis), kes ainukesena Jacas ema juures elab. Õde on üle viiekümne ja ta on tõeline pind tagumikus. Isegi mina märkasin seda, kui seal olin. Mul oli selles suures perekonnas palju aega jälgida inimesi ja järeldada, kes on omavahel sõprussuhetes, kes mitte. Kõige vanema õe Teresaga ei saa vist ükski pereliige väga hästi läbi – naisel on nimelt alatasa midagi kobiseda, oma õigust taga ajada, kangekaelset mängida… Võib-olla on temagi probleem see, et ta on ilma meheta. Vanatüdruku kibedus, mida ta teiste peale välja valab. Ta restaureerib mööblit ja peab stiilset riidepoodi sealsamas Jacas, ja ta arvab, et ta on maailma naba.
Mitte, et teised hispaanlased seda ei arvaks. Kõik arvavad, et neil on õigus, aga mõned ajavad seda lihtsalt rohkem taga kui teised. Oh, kui mitu korda mindi jõuluõhtu ja järgneva päeva jooksul teineteisega vaidlema tühiste asjade pärast. Kelle süü on, et leib on otsas? Ja kumb on parem tekk, kas karusnahkne tekk võik fliistekk? On ju barbaarsus süüa jõuluõhtul kalkunit, nagu ühe minia peres, ja mitte lambaliha, nagu nende peres? Kes lapsed magama paneb? Kes laua taga kuhu istub? Millised klaasid võtta šampuse, millised veini jaoks? Ja nii edasi, uuesti ja uuesti otsast peale samu asju seletama hakates… Mingil määral tuletasid need vaidlused meelde mulle Itaalias-käiku ja itaalia meeste lõputuid vaidlusi oma soovide ja õiguse tagaajamise nimel. Huh. Asju tuleb otsast tegema hakata, tõdeda, et asjad on nii, ja mitte lõputult seletada ja uurida, miks ja kelle süü läbi asjad nii on. Mul jääb vist elu lõpuni meelde, kui terve perekond läks põlema, kui läks vaidluseks, kes hispaanlastest üldse jaksab endale lubada kiirrongiga sõitmist (Hispaania on nimelt teine riik maailmas kiirrongide rohkuselt, esimene on Hiina) ja kes ei jaksa. Inimesed hüppasid toolidelt püsti, seletati kõva häälega, ja mina vahtisin suuril silmil, ja tegin omi tähelepanekuid.

Mis aga mulle meeldis, oli see, et hoolimata põlevatest vaidlustest oli õhus alatasa sõbralik aasimise ja nalja õhkkond, täiskasvanulikule tõsidusele ei olnud seal majas kohta. Ma ei saa küll põhjapanevaid järeldusi teha, et kõik hispaanlased on sellised, aga olen viibinud mõnda aega kahes perekonnas (Barcelona kandis Mario omas ja nüüd Paola perekonnas), ja leian, et valitseb külalislahkus, avatus, uudishimu ja sõbralikkus. Mind koheldi esimesest hetkest peale nagu pereliiget, tundsin, et olen „oma“ ja et keegi piidle mind võõristavalt ega esita umbusaldavaid küsimusi.

Jah, kohal oli vahelduva eduga terve pere. Esimesena tundsin solidaarsustunnet Paola ühe õe inglasest abikaasaga, arvatavasti sellepärast, et olime mõlemad välismaalased, kuigi tema oli selles perekonnas aastaid rohkem aega veetnud kui mina. Inglase nimi oli Chris ja ta nägi välja nagu õllejoodikust rockipapa, peale selle kandis ta kutsudega susse, hahaa. Nimelt, kui Paola isa veel elas, siis oli majas reegel, et keegi ei käi sokkide väel. Vaene inglane ei teadnud muidugi seda reeglit ja sai piki päid ja jalgu. Järgmisel päeval aga olla ta poodi läinud ja ostnud endale sellised naljakad sussid, ning isa, vana sõjaväelane, oli selle peale silmi pungitanud, aga enam ei öelnud ta ühtki paha sõna.
Kohe oli selge, et inglane on naljamees. Hoopis lodevam ja teistsugusem kui kogu ülejäänud pere, aga ometi sulandus ta hästi sisse oma pisut barbaarsete, aga siiski õigel kohal olevate naljadega. Peale selle väitis ta, et kohutav, ta on üheksa aastat Hispaanias elanud, ja siis tuleb korraga üks tudeng, kes on siin veetnud vaid neli kuud, ja selgub, et too tudeng räägib paremini hispaania keelt. Jee. Aga no pole ka ime, sest kodus räägib ta oma naisega inglise keeles, kui nende kooliealine tütar aga valdab nii inglise kui hispaania keelt vabalt. Chris mainis mulle, et nüüd on mul ka võimalus näha, kui hullumeelne perekond see Paola pere tegelikult on. Olgu pealegi hullumeelne, peaasi vähemalt, et pole igav. Igav kindlasti mitte, hoopis energiline ja kiiksuga (heas mõttes!).

Mõtlesin, et kuidas küll ometi saab see inglane juba ligi kümme aastat olla abielus olnud Paola õega, kes on iluuisutamistreener, väljapeetud ja elegantne. Lähimal vaatlusel selgus aga, et inglane on oma lodevast olekust (ja juustusõltuvusest, hahaa) hoolimata väga laia silmaringiga, reisinud ja elanud kõigil viiel mandril.
Uisutamine aga on Paola peres levinud hobi. Iluuisutamistreeneri tütar uisutab ka juba, ja Paola teinegi õde on uisutamistreeneriks õppinud, kuigi töötab ühes Baskimaa firmas sekretärina. Teine õde elab nimelt koos oma mehe ja pojaga San Sebastianis. Tema poeg on sama vana kui inglase tütar, umbes seitsmene, ja fännab lausa häbitult jalgpalli. Jõulukski sai ta Barcelona meeskonna vormiriided ja pool aega veetis ta koridoris lõngast palli kujuteldavatesse väravatesse tagudes ja kujuteldavaid kollaseid kaarte jagades. Need kaks last aga olid isegi korralikumad, kui ma arvasin, sõnakuulelikud ja mitte eriti ära hellitatud, kuigi mõlema lapse vanemad üritasid mulle vahepeal selgeks teha, kuidas nende laps olla hoopis korralikum ja rangemalt kasvatatud kui teine kohalolev laps.

Enne jõuluõhtusööki, mis toimus peaaegu kell 11 öösel, jalutasime kahe emaga ja kahe lapsega koos vanalinnas ja käisime jõuluvana püüdmas. Nimelt oli teada, et jõuluvana tuleb vanalinnatänavatele jalutama ja pärast võtab lapsed ühel väljakul oma põlvele ning kuulab nende soove. Mõlemad lapsed uskusid veel kogu hingest jõuluvana, aga neil oli hirm, kas jõuluvana ikka tuleb, kui nad ootusärevusest väga palju ei maga. Nimelt on siin sissejuurdunud ameerikalik komme, et 25.detsembri hommikul leiavad lapsed kuuse alt oma jõulupakid ja et jõuluvana saabub öösel, kui tited magavad. See aitab muidugi vältida reetlikku äratundmise võimalust – „Kuule, jõuluvana räägib issi häälega!“ - aga jääb ära tore salmidelugemine. Kummaline oli, et siin jagasid ka täiskasvanud omavahel kinke, ütlemata ainsatki salmi. Ma tean, et Eestiski on see perekonniti erinev, aga minu peres on loetud salme niikaua, kuni mäletan. Rääkimata neist toredaist põhikooli jõulupidudest!

Jalutasime tagasihoidlikult, aga kenasti kaunistatud vanalinnas, kõlasid jõululaulud, kel huvi on, võib youtube’ist kuulata. „Tamborilero“ on vist üks ilusamaid. Kaks ema haarasid oma lapsed käevangu ja tantsisid nendega keset tänavat, kui tore spontaansus! Pärast laulsid nad veel mulle „Peces en el rio“ jõululugu ja siis jõime ühes kohvikus natuke kakaod, kuna väljas oleks olnud liialt külm jõulutaati oodata. Ostsime ringikäivalt müüjalt mõned lotopiletid, homme saan teada, kas võitsin miljoni. 22.detsembril aga toimus Hispaaanias üleüldine jõululoterii, numbreid loosivad iga aasta välja San Ildefonso kooli (kool on üks vanimaid alghariduse koole Hispaanias, Madridis) lapsed, kes harjutavad selleks terve aasta. Kehad pulksirged ja näod tõsised, laulavad nad lausa numbreid ette, eksimise ja puterdamise võimalus peab olema nullilähedane, sest kõige suurem preemia on 3 miljonit eurot.

Igatahes, taat tuli varsti, vankris, mida ei vedanud küll hobused, vaid hoopis üks Jeep, ühesõnaga modernne jõulupapa. Taadil oli üks kaunis kaaslanna, kes viskas vankrist lastele karamelle, yo-yosid ja vilesid. Isegi minul olid taskud karamelle täis, rääkimata lastest. Jõulud on üks kommisöömise aeg! Ühel hetke oli terve tänav täis oma vilesid proovivaid lapsi, ja mu trummikiled ähvardasid üles öelda.
Selgus aga, et jõuluvana oli lastega kohtumise hoopis teisel platsil varem ära teinud, ja kui meie enda arvates ühele väljakule kohale jõudsime, polnud seal hingelistki. Poisike karjus, et jee, me oleme järjekorras esimesed, kui äge… Siiski õnnestus meil sealt möödasõitev taat kinni püüda ja paar pilti teha, hirmunud nägudega lapsed põlvel.

Õhtusöök polnud nüüd väga rikkalik, sest Paola ema teeb hästi süüa, aga ta teeb lihtsaid asju. Laual oli kolm lina (!), kõige all kilest lina, siis üks teki moodi lina ja lõpuks jõululina – kõik ülima mugavuse nimel. Kulus kümme minutit, enne kui terve pere (rohkem kui kümme inimest) laua taha sai istutud ja oma kohaeelistused ära klaaritud. Esimeseks käiguks oli mõnus supp jamon serrano ja singiga, teiseks käiguks lambaliha, (ternasco de Aragón), koos kartuli ja salatiga. Lambaliha maitses lausa võrratult! Hispaanlased kulistasid mitu pudelit veini liha kõrvale, roosat ja punast. Ma ei mäleta, et ma jõulu ajal kunagi varem nii palju veini ja šampust oleks joonud kui seekord! Šampust joome meie ju vana-aastaõhtul, siin aga joodi seda magustoidu kõrvale. Magustoiduks oli palju erinevat sorti turrón’i ja minu toodud Kalevi šokolaadi muidugi ka. Ema-isa, teie saadetud mandlitega Kalevi šokolaad, millel oli veel eesti lipuvärvides paber ümber, figureeris hispaanlaste jõululaual nagu täieõiguslik magustoit kunagi! Peale magustoitu hakkas peale kingituste jagamine, alustati kõige nooremast, ja täiesti üllatuslikult, minust! Ma punastasin, ei teadnud, mida öelda, tundsin end õnneliku ja kohmetuna, aga tõepoolest, mulle oli kingitus. Paola oli selle eest hoolt kandnud ja tema kinkis mulle väikese kosmeetikakomplekti koos roosilõhnalise seebi ja kätekreemiga. Olin selle väikese meelespidamise eest nii õnnelik, ja tänasin tervet peret kogu südamest selle võimaluse eest, et saan koos nendega jõule veeta. Kõik plaksutasid ja jooksid mulle põsemusisid jagama. Minu kardetud üksindus pages kaugele-kaugele mägede taha.

Magama saime poolest ööst, peale lugematuid pokaale šampust ja veini, peale kingituste avamist – näiteks Paola sai uue telefoni, üks vendadest aga pluusi (oh, kui meie peres vist meesterahvale alati sokke kingitakse, siis siin on põhiteema pluusid) ja teine pidzaama, ja naljakas küll, pind-tagumikus-õde sai elektrihambaharja. Istusin koos teistega elutoas, imetlesin jõulukuuske ja kaminasse ehitatud pisikest, aga ilusat jõulusõime, mida valgustasid väikesed laternad, ning imetlesin dekoratsioone lambi küljes. Inglane jäi muide alatasa nendesse kinni, kuna tema oli kõige pikem. Paola peres on ju kõik nii lühikesed, isegi vennad on vaevu-vaevu pikemad kui mina.

Järgmisel päeval ootas meid hommikusöök, mil igaüks sõi, kust mida kätte sai, sest Paola ema ütles, et laua taga söömine on nende peres ainult erilistel puhkudel kombeks. Ometi aga pean veelkord mainima, et söömine on hispaanlaste jaoks väga tähtis, nad söövad aeglaselt ja naudinguga ning üritavad kindlatest kellaaegadest kinni pidada, peale selle ei söö nad peaaegu kunagi, kui neil pole nälga,ka niisama näksivad nad ainult siis, kui neil on kõht korralikult tühi, mitte pelga kapriisse isu pärast. Muidu aga on selline puhkepäev (olgugi, et jõulupüha), kus pere on koos, üsna sarnane meil Eestis levinud „stiilile“ – koondume kõik teleka ümber, plärakast pläriseb taustaks ja inimesed lesivad tugitoolides. Söömise ajaks pandi see õnneks ometi kinni.

Peale hommikusööki aga käisin koos San Sebastianis elava õe mehega Jaca kindluse juures jalutamas. Viimane kord, kui Jacas käisin, oli sombune ilm, seekord aga karge, päikseline ja külm, taamal lumised mäetipud. Kindlusekraavis jalutasid hirved – nad elavad seal nagu kuninga kassid ja neid toidetakse seal – ja kindluse kõrvale oli isegi veetud vana lennuk, kus kõrval järgmisel päeval koos sama San Sebastiani perega pilte tegime. Imestasin, kuivõrd kergelt ja lihtsalt tuleb mul võõrastega vestlemine ja kuivõrd vabalt ma suudan end tunda, imestasin, et olen vist pisut muutunud, ja et tunnen end sotsiaalses plaanis veidi osavamana kui seda Eestist lahkudes olin. Mu vaist nimelt sosistab mulle, kas mu kõrval või vastas seisev inimene on minuga ühel lainepikkusel või ei. Kui ta natukenegi ühel lainepikkusel on, siis võib vestlus alata, piisab mõnest pilgust või mõnest viisakussõnast, mõnest naeratusest või praktilisest küsimusest, et sobivat lainepikkust ära tunda. Vahel on see lausa sekundite küsimus, ja kui kummaline, nendest paarist sekundist võivad muutuda elusaatused. Kõigest esmamulje, esmane sisemine tunnetus…ja ongi midagi juba otsustatud, järgneb põhjus-tagajärg seoste jada, mis viib oluliste muutusteni kellegi elus.

Esimese jõulupüha (või noh, meie mõistes esimese jõulupüha, sest teist jõulupüha Hispaanias ei eksisteeri) lõunasöök oli aga jällegi laua taga, rohke veini, mõnusate suupistete ja lõppematu jutuvadaga. Hanemaksapasteet, jälle see hea hispaania sink, krevetid… Mina ei teadnud, kuidas osasid asju süüagi tuleb, piilusin teiste järgi, enne kui oma eestlasliku arusaama kohaselt „mäkerdama“ hakkasin. Sama päeva õhtul aga käisin missal koos Paola ja tema emaga, käisime Jaca katedraalis. Ma käin Eestis olles jõulude ajal peaaegu alati kirikus, minu jaoks on sel ajal kirikuskäimine üks jõulutunde tekitajaid, üks mõnus mõtisklus ja tänuavaldus. Muidugi tuleb alati olla tänulik selle eest, mis on olemas, aga ma arvan, et see on ilus traditsioon teha seda SAMUTI jõuluõhtul, mil on selleks loodud eriline atmosfäär. Seekord läksin muidugi ka uudishimust, et näha kuidas üks katoliiklik jumalateenistus lõppude lõpuks ikkagi toimub. Teenistus oli hispaania keeles, ainult mõningaid laule lauldi ladina keeles. Inimesed enamuses põlvili, kui meil vähesed põlvili palvetavad. Kõik lõid mitmeid kordi risti ette, kui meie jumalateenistusel ainult pastor kogu kogudusele risti ette lööb. Armulauatalitus kestis kõvasti kauem kui luteriusu kirikus ja lisaks meieisapalvele (see kõlas hispaania keeles peaaegu niisama ilusti nagu eesti keeles) loeti veel mitu palvet, mille vasteid ma eesti keeles ei oska hetkel leida. Ma olen ikka harjunud jõuluõhtuti kuulma moraaaaali selle kohta, kuidas ikka kõik on valesti ja kui valesti käituvad riigiisad ning kui palju halba teevad inimesed, ja kuidas EI TOHI käituda, aga seekordne jutlus oli ilma süüdistusteta. Sõnum oli lihtne ja selge – Jumal lõi inimese enese järgi, ja kuna Jumal on armastus, siis inimene peab ka iseendast juba armastus olema ja ei miskit muud. Ning kes veel seda armastust enda seest üles pole leidnud, siis see katsugu seda veel hoolsamini otsida, sest see on kindlasti olemas. Ja eelkõige peab inimene armastama oma elu ja kui ta juba oma elu armastab, siis selle kaudu armastab ta ka Jumalat.

Lõpetuseks kirjutan veel sellest, kuidas käisin enne jõule koos Kongo neegripoisiga ühel naljakal kontserdil. Nimelt käisime ühes Zaragoza tapade tsoonis asuvas rockibaaris. Ma polnud neegripoissi ammu näinud ja mõtlesin, et kuna on jõuluaeg, võiksime ju kokku saada. Läksime siis kontserdile ja see oli täielik õudukas, muidugi oli see tasuta, ja muidugi ei teadnud me kumbki, mis bändiga tegu. Tegu oli kantribändiga, ja kuna kantrimuusika just mu lemmikute killast pole, siis saime kõvasti naerda. Ainus hea lugu oli Lady Gaga „Bad Romance“ kantrivõtmes. Jah, ma ei fänna Lady Gagat, ja ma usun, et seda lugu kantrivõtmes on raske ette kujutada, aga ometi oli see kuratlikult hea, nii uskumatu, kui see ka pole. Kiskus lausa tantsule. Muidu aga vahtisime terve kontserdi aja baari vinget sisekujundust rockilegendide piltidega, nahksete kiiktoolidega ja paljate meesskulptuuridega ja viskasime nalja. Neegripoiss rääkis mulle, et kuna ta on üheksa aastat Kuubal olles juba küllalt jõule kodust eemal olnud, ei tunne ta enam kurbust, ja et jõuluõhtu ei oma tema jaoks enam suurt tähtsust. Aga pärast ma andsin talle koju kaasa eesti kompvekke ja ta oli selle üle väga üllatunud, ta ütles, et see on nimelt esimene jõulukink, mis ta sel aastal saanud on, ja naeratas. Ja siis ma vaatasin, kuidas ta üksinda mööda tänavat kodu poole jalutas, kuni ma enam midagi ei näinud. Sest Zaragozas oli sel õhtul väga udune, nagu siin talvel tihti on.