Kõigepealt soovin oma blogi lugejatele head uut aastat! Olen peale väsitavat, aga seiklusrikast trippi Madrid-Toledo-Córdoba-Sevilla tagasi oma Zaragoza punkris. Ma ei taha näha enam ühtegi liiklusvahendit ja üritan nüüd mõnda aega tervislikumalt toituda, kui seda on pitsa, küpsiste, kommide ja röstsaiade pugimine. See tähendab, et Pauline’il ja minul on alanud aedviljanädal. Igatahes,üleeile jõudsime Sevillast tagasi. Hakkasime kell üheksa hommikul sõitma ja koju jõudsime kell pool seitse õhtul. Pauline juhtis vapralt 900 kilomeetrit. Mina igavlesin ja sõin küpsiseid, jälle. Rääkimata sellest, et meie üritused raadiojaamu püüda kukkusid läbi, kuna siinne maastik on niivõrd vahelduv, et orgudes kaovad raadiojaamad täiesti, ning mägede otsas nad lihtsalt ragisevad. Esimesed nelisada kilomeetrit läksid üsna kiiresti. Ja siis läks Pauline’il jalg krampi ja siis, kui me nägime, kui huvitavaid möödasõite hispaanlased kiirteel teha üritavad, pidime peatuma ja natuke värsket õhku hingama. Kui Zaragozani oli alla saja kilomeetri jäänud, tundus aeg venivat nagu igavik. Õhtul magama minnes nägin ka silme ees teesilte.

Õnneks ootas Pauline’i kodus ees sünnipäevakingitus meilt kõigilt - ostsime talle ühe laheda käsitsivalmistatud hipiliku koti – ja ma avastasin, et mul on külmikus veel süüa. Uut elanikku polnud veel tulnud, Javier kolis nimelt oma pruudi juurde elama. Jutud käivad, et üks austraalia tüdruk meie juurde kolib, aga see pole veel kindel. Loodan siiski, et siia tuleb mingi meesterahvas, sest muidu muutub see korter tuleharkide pärusmaaks. Vaja on tasakaalu ja mehelikku huumorit. Javier sai oma rolliga siin hästi hakkama :)
Eilne päev aga väsitas mu nii ära, vedasin end suure vaevaga kella üheksaks esimesse loengusse, ise õnnelik, et jee, mul on vankumatu kohusetunne. Oh üllatust, õppejõul oli aga parajasti püha viha päev, ja selle asemel, et rääkida meile hispaania keelest Ameerikas, valas ta terve loengu aja välja oma pahameelt hispaania keeleakadeemia üle, kes just arvas heaks muuta mõnede rõhumärkide asetust, lambist. Ja sinna püha viha hommikusse jäi mu magus uni. Kurat.

Aastavahetuseks sõitsin siis Madridi, külastama Maarjat, kes Complutenses vahvasti haridust omandab. Maarja elab Carabancheli linnajaos, ühes üsna madalas kortermajas, mis oma siseõuega näeb välja nagu üks poeetide pugerik. Hubane kodu. Aga külm, kuna küte oli olnud kaua aega sisselülitamata. Üldiselt sain kogu selle reisi aja magada külmkapis, Andaluusias ju teatavasti pole majades kütet. Ja kui on, siis nad on harjunud seda MITTE sisse lülitama. Igal õhtul toppisin jalga mitu paari sokke ja kõik kampsunid, mis mul kaasas olid. Tõmbasin dressika kapuutsigi veel pähe ja üritasin ignoreerida, et mu jalad on nagu jääpurikad. Kõige hullem oli niiskus, mis nendes majades oli, külmad kivipõrandad ja niiske, niiske vastik jahedus. Arusaadav, et kui suviti on Córdobas ja Sevillas ligi viiskümmend kraadi sooja, pole mõtet hakata majadesse kütet panema, kui talviti temperatuur alla kümne kraadi peaaegu kunagi ei lange. Oli kusjuures tunne, nagu oleks kuskil telgis ööbinud. Põhjamaa tüdruk ei jaksa ka kõike taluda!

Madridis tundsin end nagu tõeline maatüdruk. See on suurim linn, mida elus näinud olen. 6,6 miljonit elanikku, arvestades kõiki urbanisatsioone ja uuselamurajoone, mida järjest juurde ehitatakse. Väga suursugune ja aukartustäratav linn koos kõigi oma hoonetega – barokkstiil (dekoratsioonid, kuplid, inglid!) ja neoklassitsism… Aina vaata ja imesta ja mõtle, kas see hoone seal tänavanurgal on nüüd palee või pank või niisama elumaja. Peatänaval Gran Vial võis küllalt niiviisi mõtiskleda. Plaza de Españal aga laius (minu silmadele) kõrghoone, mis oli näiteks hoopis Franco käsul ehitada lastud, totalitaarse ajajärgu ajal. Kõrghoone ees aga resideeris härra Don Quijote koos oma vahva kannupoisi Sancho Panzaga. Kui me Maarjaga seal kuju juures pilti tegime, lõin oma pea väga valusasti Sancho Panza eeslikronu kõhu vastu ära. Päris toekas kõht oli vaese näljase eesli kohta!

Peaväljak oli aga Plaza Mayor, 17.sajandist, Habsburgide dünastia ajast. Teatavasti oli vana pealinn Toledo, aga Felipe II laskis selle 16.sajandi teisel poolel hoopis Madridi üle tuua. Ja siis algaski suurlinna hiilgus peale, mis kestab tänaseni. Hiilgus, mis tundub üldsegi mitte Hispaaniaga kokku käivat, pigem oli tunne, nagu oleksin kusagil Rootsi linnas… või Madalmaades. Millegipärast otsib mu aju mõnda uude linna sattudes alati seoseid teiste kohtadega, kus olen käinud, ja mulle tundus, nagu oleksingi sattunud teise riiki, uhkesse kuningriiki, mis kuidagi minu senise ettekujutusega Hispaaniast ei tahtnud sobida. Oma osa oli kindlasti ka sügisesel ilmal, mis aitas minu kujutlusel end hoopis kuhugi põhja poole kanda. Aga kogu selle toretsemise juures puudus selles linnas hubasus. Tee, mis sa tahad, aga hubasust EI ole. Seda sooja tunnet, et just SIIN tahaks oma elu veeta.

Metroo oli hiiglaslik. Ühes rongijaamas laiutas botaanikaaed, mille tiigis ujusid lausa mitmekümned kilpkonnad, osad lamasid karjakesi palmide all kividel nagu massitoodang. See oli Atocha rongijaam. Mõelda vaid, kilpkonnad jaamas! Teine jaam, Principe Pío, oli paleearhitektuuri stiilis, aga tagakülg täiesti laokil, mahajäetud lossi nägu. Ja siis avastad korraga, et jaamas on veel kaubanduskeskus ja isegi kobarkino. Oh üllatust! Madridis elutseb ka päris ametlik kirbuturg, Rastro, ja samuti raamatulaat, kus tundusid päris mitmed müüjad hoopiski argentiinlased olevat. Mulle üritati Pío Baroja teost 30 euri eest pähe määrida. See oli päris koltunud. Ütlesin ära.

Imetlesime Maarjaga päikeseloojangut Palacio Realile avanevalt vaateplatsilt. Tagapool helendas Almudena katedraal, milles oli kusjuures interaktiivne jõulusõim. Kuningapaleesse me aga ei jõudnudki, see pandi enne kinni, kuni me tulime selle peale, et võiks neid lugematuid tubasid külastada. Mul jäi üle ainult väravate kullast nikerdusi vahtida ja nentida, et on ikka kuninglik hoone. Jõudsime aga vaadata Madridi kolme väravat, neist tähtsaim, Puerta del Alcalá, meenutas pigem mõnda triumfikaart. Käisime ära Cibelese väljakul, kus oli uhke neoklassitsistlik palee, milles praegu asuvad linnavalitsuse bürood. Marmorist Cibeles, loodusjumalanna, surfas oma kaarikul keset liiklusvoolu. Kaarikut vedasid lõvid. Vaatamata ei jäänud ka 17.sajandil ehitatud Retiro park, koos Velzqueze palee, Kristallpalee ja tiigiga. Tiigi taga asus sammastik, kus oli ühe ammu meelest läinud kunni monument.

Märkimist väärib ka Debodi tempel, Egiptusest toodud, lahtimonteeritud ja siis uuesti kokkupandud. Vana-Egiptuse tempel toodi siia eelmise sajandi teisel poolel, UNESCO tahtis seda linnastumise eest päästa. Ja siis toodigi siia, keskkonda, kuhu ta ei kuulu. Mis on Hispaanial ühist Egiptusega? Pigem oleks võinud siis laguneda seal, kuhu ta algselt ehitati, sest lahtimonteerimisega rikuti nagunii ehitise autentsust. See pole enam seesama tempel, osa pühadusest on kadunud.

Ainus muuseum, mida külastasime, oli muidugi Prado. Prado nägi aga välja nagu mõni stalinistlik oopus. Võrreldav isegi Salme kultuurikeskusega, kuigi muidugi suurem. Kummaline oli, et piletimüüja ei uskunud, et Eesti Euroopa Liidus on. EL-i alla 26-aastased kodanikud said nimelt ilma rahata sisse. Kui ma juba lõpuks vihaseks sain ja talle nähvasin, et meil tuli isegi euro kasutusele, ja ma pidin talle näitama, et Eesti lipp on ka tema nimekirjas, siis lubas ta mu sisse. Ise veel põrnitses mind altkulmu. Haletsusväärne, töötada ühes Euroopa kuulsaimas kunstimuuseumis ja olla selline idioot. Otsustasime aga, et vaatame ära ainult maalid, mis meid kõige rohkem huvitavad, sest Firenze Uffizi galerii hullus oli mul veel liiga selgelt meeles. Tulemuseks oli pearinglus ja kultuuri üledoos. Niisiis, nägime Rembrandti "Artemist" (mida kusjuures tahtis sealsamas muuseumis põlema pista üks Javier Mariase tegelaskujusid) , El Greco teoseid, Tiziani, Goyat ja muidugi Velazquest ja tema kuulsaid „Õuedaame“.
Velazqueze printsessid olid minu lapsepõlve imetlusobjektid. Ma mäletan, et meil oli kodus piltpostkaarte väikeste printsessidega ja mina aina kujutlesin end kandmas samu kohevaid kleite ja samasuguseid ehteid juusted. Ja nüüd, need printsessid olid seal, Prados, vaatamas mulle silma sisse, ja justkui küsimas, kas mäletad meid. Mäletasin.

Ma tean, et korra veel kevadel lähen uuesti Madridi. Paarist päevast päevast jäi pisut väheks selle linna avastamisel, kui muidugi ka arvesse võtta seda, et palju aega kulus pidutsemisele ja seega ka poole päevani magamisele. Enamus aega toitusime pudrust, kuna Maarjal oli mitu kilo eesti kaerahelbeid kaasas. Ja eesti leiba, kui hea! Ühel õhtul proovisime isegi hispaania moodi suupisteid teha, tapasid. Tegime siinse juustuga, tulid väga rammusad. Aastavahetuse puhuks muretsesime endale aga parukad. Paljud inimesed kandsid naljakaid prille või erksaid parukaid, meiegi ostsime endale pulli pärast ja tundsime end nagu tõelised linnavurled. Peale selle, meid ikka põrnitseti, kui me metroos otsustasime natuke fotosessiooni teha, et jäädvustada oma ekstravagantsust. Kodus jõime cavat ja asutasime end enne südaööd Puerta del Soli juurde, sest Puerta del Sol on väljak, kust iga aasta kantakse Hispaania televisiooni kaudu üle uue aasta tulek. Siin on kombeks, et kui kell kaksteist korda südaööd lööb, siis süüakse iga kellalöögi kohta üks viinamari, et uus aasta tuleks õnnelik. Meie Maarjaga panime parukad pähe, olime juba toredasti napsused, võtsime viinamarjad kaasa ja läksime samuti Puerta del Soli poole vaatama, kas uus aasta ikka tuleb. Viinamarjadega oli muide selline lugu, et oleksime neist peaaegu ilma jäänud, kuna supermarketis olid nad otsas. Olime juba hirmul, et meie ilus plaan läheb aia taha, kui leidsime õnneks ühest hiina poest päris hingehinna eest mõned marjad. Jee. Siiski, kellalööke me lõpuks ei kuulnudki ja Puerta del Solile me ei mahtunud. Väljak oli juba puupüsti rahvast täis, üritasime ühte tänavat pidi koos tuhandete teiste inimestega ennast ka sinna pressida, aga politsei oli tänavatel ees ja ei lasknud enam kedagi edasi. Muidugi, pole tarvis, et inimesed ära trambitaks. Jäime siis rahvasummaga sellele kõrvaltänavale, kellatorni nägime silmanurgast. Seda, millal uus aasta tuli, ei saanudki me täpselt aru, sest rahvas karjus ja huilgas alatasa. Otsustasime oma viinamarjad ära süüa, sest kellalööke poleks nagunii kuulda olnud. Inimesed hakkasid oma šampusepudeleid avama ja meile sadas kaela tõeline „uue aasta vihm“, šampust voolas lausa ojadena ja seda tundus isegi taevast alla sadavat. Tegime meiegi siis oma pudeli lahti ja saime tuttavaks Pamplonast pärit tüüpidega, üks hüüdis mulle isegi kaamerasse eesti keeles head uut aastat! Kõik kallistasid ja olid õnnelikud. Ja pärast oli tunne, nagu tänavatelt oleks looduskatastroof üle käinud. Katkised pudelikillud, kleepuv sillutis…

Ma ei teagi, kas uus aasta tuli erilisel moel, kui terve mantel pärast šampusest kleepus. Ometi oli tuju hea. Oli teistmoodi aastavahetus. Ja Pamplona tüübid olid toredad, läksime pärast edasi ühte baari. Kuna aga Maarja end halvasti tundis, ei saanud me kaua pidutseda. Õige pidu tuli hoopis järgmisel õhtul, kui saime ühes ööklubis tuttavaks tantsujumalatest neegritega. Hispaania kutid vaatasid kadedate pilkudega, kuidas neegrid ilusate välismaa tüdrukutega tantsivad. Hispaania kutid on nimelt tantsupõrandal üsna häbelikud, kui nad just salsat ei oska ja kui tüdruk neid seksuaalses mõttes ei tõmba, st kui nad näevad, et pole mingitki võimalust teda endale kaissu saada. Tegelikult ma kahtlustan, et neegripoistel oli sama plaan, aga me ei võtnud hästi vedu. Jah, tantsujumalad osutusid päris pealetükkivateks. See ei ole ju üldse veetlev, kui inimene helistab sulle päevas kolm korda, kuigi teab, et sa oled ammu Madridist minema läinud. Seega ma ignoreerisin täiesti. Baaris lasti aga head reggae’t ja Bisbali isegi ning Melendit ning muud head hispaania poppmuusikat. See oli Nõiakuninganna baar. Nimi oligi Reina Bruja. Mis mind aga üllatas, oli see, et Madridi tänavatel meelitavad flaierijagajad lihtsalt tasuta snapsudega inimesi lokaalidesse. A la, tule vot sinna klubisse, saad tasuta joogi. Tegelikult ma arvan, et see oli lihtsalt apelsinimahl millegagi, mida baarmen meile pokaalidesse valas, sest alkohoolse joogi maitset sel kül polnud. Lokaalides aga ei või sellest aastast alates enam suitsetada! Jee! Jee! Jee! Kuigi nüüd on probleem, et inimesed tossavad tänaval ja reostavad liiga palju öist värsket õhku. Elagu Hispaania uudised, kus sellist asja kuulda võib :D

Madridis oli seda hõngu, mida Zaragozas vahel vajaka jääb, seda ootamatuse ja ettearvamatuse hõngu. Kas see on omane igale suurlinnale, seda ma ei tea. Midagi jäi varjatuks, mitte just vaatamisväärsuste koha pealt, aga üldse… on tunne, et see on linn, kus võib iga päev juhtuda midagi uut. Muidugi ei tähenda see, et inimene ei võiks seal end üksi tunda. Sest seal, kus kesklinn lõpeb, algavad karpmajad. Puudeta, kivised tänavad, terved Lasnamäed-Mustamäed-Õismäed Hispaania mõistes. Agulid. Kunagi aga olid linna ääres hoopis maasikapõllud, mis kuulusid kirikuasutustele. Ja sellepärast ongi Madridi sümbolid karu ja maasikapõõsas. Karu tähendab sõjalist jõudu ja maasikapõõsas sümboliseerib usku. Ehk siis religiooni ja valitsuse kooskõla. Maasikad ja ahne näoga karu maasikaid söömas. Tõlgendusruumi jagub :D

Madridis kohtusin Pauline’iga, kes tuli mulle autoga järele. Ta oli oma kallimaga samuti vana-aastaõhtu seal veetnud. Alustasime siis kahekesi oma jõuluvaheaega „sisustamist“, mis algas suhteliselt närvesöövalt, sest Madridist välja polnud sugugi kerge sõita. Kaks korda magasime õige väljasõidu Toledo poole viivale kiirteele täiesti maha, üritasime kaarti lugeda ja ringiga samasse kohta tagasi sõita, et siis uuesti otsast alustada. Kui teele saime, võttis meid vastu paks udu. Nii paks udu, et oli kahtlus, kas Toledo üldse sealt seest paistma hakkab, aga hakkas. Meile avanes keskaegne vanalinn kõrgendiku otsas, küpressidega ülekülvatud. Küpresse istutati aga vanasti peamiselt inimeste haudadele, kes oma kiriku kõrvale maeti. Nii mõnegi küpressi all mõne suveniiripoe kõrval võivad seega klõbiseda kadunukeste luud. Küpressidega seostus minule aga hoopis alguses Firenze ja üldse Itaalia Toscana maakond. Zaragozas juba nii kergesti küpresse ei näe, aga Toledos on pehmemad talved ja veel kuumemad suved, kui siin. Kuumade suvede tõttu ongi näha, et enamus Hispaania linnasid asub veekogude kandis. Toledo asubki Tajo jõe kaldal, mis on üks Hispaania neljast suurimast jõest. Tajo jõgi ümbritseb vanalinna, mis asub saare peal. Linnavalitsuses oli suur poleemika, kas jättagi Toledo muuseumilinnaks (kuna vanalinna ilmselgelt juurde ehitada ei saanud) või ehitada ka uuselamuid. Lõpuks otsustati jõe teisele kaldale natuke ka 20.sajandi linna ehitada.

Toledo on linn, mis oli varakeskkajal läänegootide kuningriigi pealinn, ja kui see moslemitelt tagasi vallutati, jäi see sümboliseerima kristlike kuningriikide jõudu, mis pidid olema vähemalt sama tugevad kui minevikku jäänud läänegootide riik. Hispaanlased olid uhked selle üle, et neis oli läänegootide verd. (Ja läänegoodid olid ju pmst MEIE naabrid, jee). Linn oli Hispaania katoliiklik keskus koos oma võimukate peapiiskoppidega, aga samas paradoksaalselt ka terve keskaegse Euroopa põrandaalune musta maagia keskus, sest siia rändasid paljud, et kirjutada ümber salajasi käsiraamatuid nii kreeka, ladina kui araabia keeles. Maagide sümboleid võib tänini näha ka hoonetel. Praegugi jätkuvad vastuolud – ühte inkvisitsioonikirikusse näiteks on ehitatud diskoteek. Lausa uskumatu, vaesed inkvisiitorid pööravad end oma hauas ringi :D

Peale selle, Toledos elas El Greco, hispaania renessansskunstnik. Käisime isegi ühte tema maali vaatamas, „Krahv Orgazi haudapanek“. Nimetatud krahv lamas ilusti renoveeritud kivist sarkofaagis otse maali all. Ja Toledo üks firmaroogasid on imehea martsipan ja praegugi veel on kuulsad seal tehtud kahhelkivid ja keraamika. Keskajal aga möllas seal relvatööstus, mõõgad, piigid, tapakirved… Ja muidugi raudrüüd!
Jalutasime vanalinna all jõe ääres, jõgi voolas kaljuste kallaste vahel ja näha oli mitmete vanade sildade jäänuseid. Nägime vihaseid kiisumiisusid, kes üksteise peale turtsusid, ja paksusid hanesid, kes inimest ei kartnud. Paterdasid mööda sillutist ringi ja nägid ennasttäis välja. Võtsime väikesed kohvid kohvikus, mis nägi välja nagu moslemite mošee jäljendus. Vuntsidega kohvikupidaja pakutud sarvesaiad olid minu prantslanna arvates liiga kuivad. Oeh. Mitte miski ei sunni neid maha tegemast hispaanlaste katsetusi prantslaste moodi süüa teha.

Toledos oli islami mõjutustest näha araabia tüüpi võlve linnamüüris, nende võlvide vahelt avanes vaade kaugemale maastikule. Mina vaimustusin juba siis ja kukkusin fotosid klõpsima, aga muidugi ei andnud need tagasihoidlikud vaatamisväärsused võrrelda selle iluga, mida nägime Córdobas ja Sevillas. Huh, see oli, nagu oleksime päris Araabiamaale sattunud! Hämmastav! Igatahes, Toledot ümbritses vana linnamüür ja üle jõe läks paar kivisilda, mis olid kaugel antiiksemad kui meie Kivisild siin Pilari katedraali juures. Kogu üle vanalinna laiutas hiiglaslik kindlus, Alcázar de Toledo, mis majutas suurt raamatukogu ja ka sõjaväemuuseumi. Toledo katedraali oli aga sissepääs seitse euri, selle jätsime vahele.

Ööbisime couchsurfinguga ühe Guillermo-nimelise meesterahva juures. Guillermo oli kolmekümnendates tüüp, jalgrattahull, reisihull, ajaloohull ja suur latatara. Kodu asus tal vana haigla kõrval (haigla nägi välja nagu pisike katedraal) vanas hubases majas, mis kunagi kuulus medõdedele. Tal oli värviline kodu, suveniirmagnetitega ülekülvatud külmkapp, hea folkmuusika ja laest rippumas alla Quijote ja Sancho Panza marionettnukud. Magasime Pauline’iga Senegalist toodud liiga õhukeste tekkide all täielikus külmkapis, nagu ma juba varem mainisin. Pauline julges nalja visata, et ahhaa, Guillermo, sa vist ei maksa üldse oma kütte eest, ja sellepärast saad nii palju reisida :D Tüüp nõustus seepeale meie toas radiaatori sisse panema. Guillermo töötas Toledo linnavalitsuses, muinsuskaitse alal. Käisime öises vanalinnas jalutamas ja ta rääkis meile legende. Palju legende. Ja ma nägin, et üles vanalinna viivad isegi liikuvad trepid, vabas õhus, kujutage pilti.

Ta rääkis meile näiteks legendi ühest vaesest surnud nunnast, kes oli lapseootele jäänud ja siis end ära tapnud, ning kes nüüd öösiti mööda linna oma last otsib (pisut mehhiklaste Llorona-lugu). Ta näitas meile kohta, kus üks noor neiu oli alatasa palvetamas käinud, et ta kallim ikka sõjast eluga tagasi tuleks ja et araablased teda ära ei tapaks. Neiul oli toatüdruk kaasas, kes pidi olema tunnistajaks, et perenaine oma palveid ikka hingega loeb. Toatüdruk aga kippus magama jääma ja neiu torkas teda alatasa nööpnõelaga, et too üles ärkaks. Ja tänapäevani on jäänud komme panna selle väikse palvetusaltari ette majaseinas nööpnõelu, et kaugel olevad kallimad ikka tagasi tuleks. Või ka soovist endale kallimat leida.

Teine legend aga seostus nt Alfonso VI-ga, kes Toledo moslemitelt tagasi vallutas. Nimelt kui Alfonso väravast sisse sõitis, nägi ta Toledo mošee seinas valgust. Kuninga hobune aga laskus mošee ette põlvili. Pärast selgus, et sinna seina sisse oli salaja müüritud väike Kristuse kuju, mis olla helendama hakanud, kui kristlik kuningas linnaväravast sisse sõitis. Ja kivi munakivisillutises, kuhu peale hobune oli põlvitanud, muutus valgeks nagu lumi. See kivi on tänini seal.
Guillermo näitas meile Toledo lugematuid kloostreid, ja ühe vana kiriku seinas Fatima käe märki. Ise poleks vist vaadatagi osanud, aga kui ta näitas, nägingi, et moodustuski justkui käe kuju erinevatest müüri laotud kividest. Fatima nimelt oli nimelt Muhamedi tütar, ja tema käsi (jamsa) sümboliseerib kaitset halva pilgu ja ärasõnumise eest. Samuti rääkis Guillermo hispaania poeedi Gustavo Adolfo Becqueri armuseiklustest ja näitas meile tänavat, kus Becquer alati purjus peaga ööbis, et mitte koju minna. Becquer, nagu poeet ikka, otsis nimelt oma inspiratsiooni rohkest veinist. Muidugi ka kaunitest daamidest.

Meie võõrustaja armastas peale lõpmatut jutuvada end väikese õllega turgutada. Ta võttis õlu täpselt viies baaris. Meile tegi ta välja veini ja suupisteid, tapasid. Tapad antakse lõuna pool Hispaanias alati tasuta joogi kõrvale, kui põhja pool nende eest veel peale maksma peab. Aga kui ka peale makstakse, ei prooviks ma uuesti Toledo „väga erilist“ suupistet, mida meie võõrustaja kõvasti takka kiitis. Suupisteks oli nimelt seapekk erilises kastmes. Meile toodi suupisted ette ja Pauline sosistas mulle kõrva sisse, et jumal küll, see on ju pekk… Kuidagi saime mõned kallerdavad pekitükid siiski kurgust alla. Guillermo küsimuse peale, et kuidas maitses, saime mokaotsast öeldud, et normaalne.

Guillermo on couchsurfingu programmis päris vana kala juba, iga nädal käivad tal külalised. Ju ei avaldanud meie talle mingit erilist muljet, me ei saanud suurt suutki lahti teha. Saime aru, et talle meeldib tähelepanu ja et ta naudib seda sära, mis teda ümbritseb. Nagu naistele ikka kombeks, mõistsime, et tegemist on tüübiga, kel kunagi on olnud palju komplekse ja nüüd teeb ta kõike, et näidata, et ta on väärt mees. Aga ma ütlen, sellise toitumise juures võib ta nii palju rattaga sõita, kui tarvis, aga oma õllelihasest ta niipea lahti ei saa. Siiski, tark ja sõbralik mees oli. Isegi mässaja, sest ta näis pooldavat marurahvuslikke rühmitusi. Selgus, et ka Castilla la Mancha maakonnas (Toledo on selle maakonna pealinn) hingitseb üks selline pisike rühmitus, mis ütleb, et Castilla on ainuõige Hispaania häll. Inimestel on vist seal palju vaba aega.

Kui Toledost ära sõitsime, jõudis mulle kohale, mis lõhn see on, mis linnas hõljub. See oli nimelt see lõhn, mida Eestis võib vahel tunda märtsikuus või aprilli algul, lumi on sulanud, rohi pole veel roheline, aga on tunda kevadet. Seekord siis tundis mu nina kevade lõhna jaanuaris. Niiviisi võib oma haistmismeele segadusse ajada ja vb isegi bioloogilise kella tuksi keerata :D

Castilla la Mancha oli suures osas asustamata ja lage (mitu ruutkilomeetrit siin Hispaanias ikka seda eikellegimaad on??), autoga oli Toledost Córdobasse umbes kolme ja poole tunni tee. Tee peal peatusime asulas nimega Consuegra, et vaadata Don Quijote sümboolseid tuuleveskeid. Tuuleveskid olid valgeks lubjatud, paksud, ja üsna hiiglaste moodi, parasjagu ümbritsetud jaapanlastest kultuurihuvilistega. Need olid tüüpilised La Mancha tuuleveskid, neid oli mäeharjal oma kümme tükki reas väga laokil kindluse kõrval. Kindluse jalamil aga suri kunagi araablaste käe läbi hispaanlaste rahvuskangelase „minu“ Cidi poeg Diego. Tuuleveskid töötavad nüüd vaid väga harva, aga ühte möldrit õnnestus meil siiski näha. Kuum mees oli. Vaatasime ka asulas üldse ringi ja leidsime Hispaania väljaku (Plaza de España). Olen juba näinud mitmeid omanäolisi Hispaania väljakuid. Zaragozas on meil üks, Barcelonas on samanimeline väljak koos kahe torni ja värviliste pursskaevudega, Madridis Quijote kujuga, Sevillas sammaste, tiigi ja sillakestega… Ja siis seal väikeses Consuegra külas. Hämmastav. Armastavad ikka oma maad.

Kui Andaluusia maakonda jõudsime, oli maastiku muutus hämmastav, rohelised mäed, karjamaad, oliivipõllud… Pauline aina kamandas, et pildista, pildista, ja mina pildistasin seda Andaluusiat, mis on see Hispaania, mis omab rahvusvahelist kuulsust, päikese, põletava kuumuse, randade, apelsini- ja sidrunipuude, mustlaste, härjavõitluse ja flamenko Hispaania. Külad olid valgeks lubjatud, valguse peegeldamise eesmärgil. Palme lehvis tee ääres hulgimal määral ja tundus, et väljas on väga soe. Tegelikult nii väga soe polnud, kõigest kuusteist kraadi. Taevas oli küll aga lõpmata sinine. Córdobasse jõudnud, nägime juba kaugelt paistmas kuulsat moshee-katedraali ja silda üle Guadalquiviri jõe. Meile anti signaali, kuna suvatsesime autoga ühel ristmikul natuke mõtlema jääda, kuhu poole sõita. Mitte midagi ei teadnud me sellest linnast. Lõpuks saime auto pargitud jõe äärde ühte mitteametlikku parklasse. Hakkasime minema minema, kui kohale ilmus asotsiaali moodi mees koos oranzi kiisumiisuga ja teatas, et tema valvab siin autosid ja et kui me tahame, võime talle söögiraha anda. Pauline käratas, et ta olla varganägu, aga peale natukest arupidamist mõtlesime, et anname talle kaks eurot, pärast torkab autol veel kummid läbi. Hiljem saime teada, et selline „mitteametlik parkimisäri“ on Lõuna-Hispaanias väga moes.

Üle vana rooma aegse silla minnes nägime, et jõgi voolas kiiresti ja oli veel mudasem kui meie Ebro. Igal pool laiutasid apelsinipuud. Ma ei teagi täpselt, mitu korda aastas apelsinipuud saaki annavad, aga kui meile tähendab talve lume tulek, siis lõunahispaanlastele hoopis apelsinide küpsemine. Tundus, nagu oleksimegi kuhugi Araabia poolsaarele sattunud. Imetlesime rohelisi siseõuesid – Córdoba siseõued on palmide, kummipuude ja lillederohked, ja värsked, suvel eriti vajalikud. Tihti on nendesse ehitatud pursskaevud ja õhtuti on nad eriti varjulised ja romantilised. Paljude inimeste kodude siseõued olid tänavale avatud, jalutasime ligi ja piilusime väravavarbade vahelt õuedesse. Jälle üks siseõu, lähme vaatame, jälle, jälle, oh kui ilus! Zaragoza Aljaferia kindluse siseõu on ka muide Córdoba patio’te stiilis ehitatud.

Majad olid heledates toonides, vahel värvilised, vahel lausa idamaised. Inimesed rääkisid andaluusia aktsendiga. Peale natukest harjumist saime päris asjalikult nende kõnele pihta ja ma arvan, et kui oleksime seal mõne nädala veetnud, oleksime isegi omandanud selle laisa, sõnu venitava ja sõnalõppe sööva rääkimismaneeri. Nagu räägiks hispaania keelt kinnise suuga :D Kuigi, „õige“ hispaania keel on keel, mida räägitakse pigem Põhja-Hispaanias, räägib rohkem andaluuslaste sarnaselt peaaegu kogu Ameerikas elav hispaaniakeelne elanikkond.
Meie järgmine võõrustaja couchsurfingu kaudu oli Carlos Javier. Carlos oli meile andnud oma aadressi, mis osutus üsna ebatäpseks. Nimelt kirjutas ta, et elab ühe hotelli kõrval, aga selgus, et sealsete hispaanlaste mõistes „kõrval“ tähendab umbes kilomeetri raadiuses. Kõigepealt ajasime üldse hotelli sassi ja otsisime seda hoopis kaugemalt. Ja siis ma astusin koerakaka sisse, parema jalaga, ju see tõi meile õnne, sest lõpuks leidsime heade inimeste abiga Carlose tänava üles. Härra Carlos aga ei suvatsenud telefoni vastu võtta. Istusime siis ühes kohvikus, ma proovisin Córdoba ühte maiust, mis pidi olema vist kabatshoki-porgandi-juustukook või midagi taolist. Pauline ütles, et see on puupuru. Mina ütlesin, et see on hea. Siis proovisime veel kohalikke kastaneid, Carlos helistas vahepeal ja me ei saanud ikka aru, kus ta täpselt elutseb, ta rääkis väga kiiresti ja segaselt. Majanumbrile saime aga pihta ja läksime siis tema maja juurde, kell hakkas juba öösse tiksuma, ja Carlos ei võtnud jälle telefoni vastu. Ootasime oma tund aega, ta ju teadis, et me tuleme, ja me olime päris pettunud. Hakkasime arvama, et koerakaka ei toonud siiski õnne, ja et Carlos valmistab meile mingit lõksu, et meid kohalikku prostituutide võrku tõmmata. Või et ta on lihtsalt üks ülelaskjast idioot. Mõne aja pärast ilmus ta siiski välja ja teatas, et ei saanud telefoni vastu võtta, kuna ajas habet. Palju õnne. Ja ta ütles, et ta ei tahtnud, et me korterikella helistame, kuna naabrid olevat imelikud. Siin pole couchsurfingu programm just väga tuntud, ja lihtne on asjast valesti aru saada.

Suutsime siis oma viha vaka hoida ja ta tutvustas meile oma kodu, mis nägi välja VÄGA puhas, nagu muuseum. Ja muidugi külm nagu hundilaut. Korter oli nimelt vanematelt Carlosele kingitud. Valmistasime kutile õhtuks pastat ja rääkisime juttu, kuigi Carlos oli ühe hispaanlase kohta üllatavalt tagasihoidlik ja tasane. Ta rääkis, kuidas oli Kreekas käinud ja kuidas teda oli seal paljaks varastatud. Võib-olla sellepärast oligi ta nii tõsine. Ometi arvas ta vist, et couchsurfing on sexsurfing, kuna kui me küsisime talt, et kuhu me magama läheme, ütles ta, et tema voodisse võime ka mahtuda (!). Ma teatasin resoluutselt, et ärgu lootkugi. Rohkem see ta asjast juttu ei teinud ja külge ka ei löönud. Mina magasin FC Barcelona linadega üheinimesevoodis ja Pauline diivanil.
Me olime Carlose teised surferid, alles olid ta kodust lahkunud ühed austraallannad. Ma küsisin, kuidas oli, ja tema vastas, et kuigi ta inglise keelt palju ei räägi ja kuigi tüdrukud hispaania keelt samuti mitte, oli olnud lõbus. Hmmm. Võib-olla on mul hea kujutlusvõime :D

Carlose sõbrad olid aga vahvad andaluuslased, kuigi üks neist oli muidugi hirmus mats, kes osutus samuti jalgrattahulluks ja kel puudus viimnegi intelligentsustase ja kultuurikogemus. Ma panin teda asjalikult paika, kui ta Eesti kohta mingit täiesti absurdset juttu hakkas suust välja ajama. Teised tüübid naersid, ja kommenteerisid, et näe, Luis, sa oled ikka lollpea, pead ikka kord Hispaaniast välja reisima. Tüüp polnud oma elu jooksul kordagi maailma vaatamas käinud. Ometi oli tema see sõber, kes Carlosele couchsurfingu programmiga liituda soovitas. Ju on vaesel tüübil naiste hulgas vähe lööki. Ma pole elus nii matslikku naeru kuulnud, kui temal oli :D
Teised olid aga tõesti toredad, üks mees õpetas mulle, kuidas ruubikukuubikut lahendada ja teine proovis meie teadmisi maailma pealinnade kohta. Pidin taas vastama paljudele küsimustele Eesti kohta. Ja Pauline valmistas toatäiele meestele quiche lorraine’i. Algul oli see mõeldud ainult minule, temale ja Carlosele õhtusöögiks, aga kuna sõbrad ka kohale vajusid, siis said kõik seda head rooga proovida ja kiita. Pauline oli natuke ärritatud, ja teatas, et see seltskond küll normaalne pole ja et tema arust on need kõik loodrite kamp. Siiski, poodi viitsisid nad minna ja jõime hommikuni Carlose elutoas rummi. Muide, ka Hispaanias arvatakse nüüd, et ma olen Pipi. Äkitselt astus üks uus sõber tuppa ja hüüdis, aga näe, seal istub ju Pipi Calzaslargas (ehk siis Pikksukk!). Sellepeale avastasid ka teised, et ma olen Pipi nägu. Pipiks ma seal jäingi. Järgmisel päeval ühes baaris einet võttes karjuti baaripidajale, et kas too ka nägi, et päris Pipi on baaris. Baaripidaja, vanem meesterahvas, soovis seepeale Pipiga pilti. :D Jõime mostot, mis on nagu tavaline viinamarjavein, ainult ilma alkoholita, ja sõime minu jaoks liiga hiiglaslikke ja tugevamaitselisi oliive. Minu virisemise peale teatati, et Pipi sõi omal ajal kingakreemi, nii et olgu ma hoopis kuss.

Carlosel oli äratuunitud Volkswagen, see on ju auasi, kui armatuuri külge on metallist tähtedega kirjutatud omaniku nimi (CARLOS) ja autokülgedel lehvivad tuleleegid. Ta viis meid vaatama paarile vaateplatsile, kust avanes vaade linnale. Peale selle veel linnast välja ühte moslemite vana palee Medina Azahara varemete juurde , päris roheliste väljade vahele. Palee juurest läks keskajal apelsinipuudega ääristatud allee Córdobani välja. Karjamaadel võisime näha isegi lambaid rohtu pugimas. Kuna aga parasjagu oli kolmekuningapäev, oli palee kinni. Carlos aga ei kaotanud meelt ja viis meid hoopis Córdoba rikaste linnaossa. Käisime ühe hotelli aias jalutamas ja seal kasvasid apelsini- ja sidrunipuudele lisaks veel mandariinid. Võtsime otse puu küljest mandariine ja sõime. Olid natuke hapud. Pauline pistis ühe sidruni tasku, tal oli parajasti sünnipäev. Neid apelsine-sidruneid aga, mis otse linnatänavatel kasvavad, ei maksa proovida, nad ei tee küll halba, aga maitsevad väga kibedalt. Lihtsalt halvem sort, pelgalt dekoratsiooniks. Huvitav on, et leidub ka apelsinisidrunipuid. Jah, sellise puu otsas kasvavad apelsinid ja sidrunid segamini! Sassis geneetiline kood… Kuidas küll tekkis esimene selline puu, kas apelsini- ja sidrunipuu seemned hakkasid lihtsalt koos idanema, kasvatades juured segamini, üksteise külge? Põnev!

Córdoba mošee oli imetlustäratav, ehitatud vana läänegootide kiriku peale, 9.sajandil. Andaluusia oli kõigepealt nimelt araablaste provints (Al-Andalus), ja hiljem loodi sinna juba Córdoba kalifaat. Sealne mošee oli tähtsaim kogu Pürenee poolsaarel. Praegu on mošees katoliku kirik, sisse on ehitatud altar ja kooriruum koos laega, mis on inspireeritud Sixtuse kabeli laest. Õnneks on aga alles jäetud kogu idamaine rikkalik ilu. Lugematud puna-valged võlvkaared, dekoreeritud laed, kuld, hõbe, madalad rippuvad lambid andmas pisut punakat valgust… Ma peaaegu kujutasin ette nende sadade kaarte all moslemeid Meka poole palvetamas. Mošee oli väga suur ja ma veetsin seal sees ligi tund aega, suu lahti. Pauline aga eelistas mošee ees olevasse apelsinipuuaeda värsket õhku hingama jääda, sest ta kavatseb nagunii Córdobasse oma kallimaga tagasi tulla, ja tal polnud parajasti sularaha, et maksta 8 eurot sissepääsu eest. Mina aga unustasin end täiesti ära ja Pauline hakkas juba murelikuks muutuma, kui mind kolmveerandtunni järel ikka näha polnud. Leidsin, et Córdoba mošee sarnaneb oma idamaisuselt pisut Püha Markuse kirikuga Veneetsias, kuigi too on hoopis Bütsantsi arhitektuur ja dekoratsioonidega lausa üle külvatud. Mäletan siiamaani, kuidas nägin Markuse kirikus ühe Veneetsia doodzi luid ja kõhe hakkas. Astrid, sinul jäi see „ekstravagantsus“ õnneks nägemata :D
Apelsinipuuaia ees oli aga muide vana, aga kõrge minarett (või siis alminar), mošee endine torn, mis oli pisut ümber ehitatud katolikus stiilis. Ka Zaragoza mõnedki kirikutornid peidavad enda sisemuses moslemi minarettide skelette.

Córdoba vanalinna vanas juutide linnajaos on täpselt kolm araabia stiilis teemaja. Käisime ühes idamaist teed proovimas, astudes jälle ühte lokkavasse siseõue. Tee oli Tuhande ja Ühe ÖÖ tee ja maitses hea, kuid muusika oli küll araabia popp. Käisime veel vaatamas Katolike Kuningate Kindlust, mis, seegi oli araabia stiilis. See oli üks esimesi Isabeli ja Fernando residentse, kes olid ühendatud Hispaania esimesed katoliiklikud monarhid. Kindlusel olid toredad sakilised müürid nagu mõne muinasjuturaamatu pildilt. Kindluse aias olid kandiliseks pügatud elupuud. Nägime, et majaseinad on pisut rohelised ja sama rohekad olid ka moshee seinad, eks Quadalquiviri niiskus teeb oma töö. Mõtlesime tükk aega, kas see oli nüüd hallitus või sammal. Või sammalhallitus, mine sa tea neid mutatsioone seal lõunas :)

Kuna sattusime just 6.jaanuari paiku Córdobasse, nägime sealset Kuningaparaadi, ehk siis Cabalgata de Los Reyes Magos’t. Kolm kuningat, kes siin kingitusi toovad, teevad igal aastal igas linnas ringkäigu läbi linna ja loobivad lastele muusika ja tantsu saatel karamelle. Lausa uskumatu, igal lapsel oli kaasas kilekott! Meiegi lahkusime rongkäiku vaatamast, taskud kompvekke täis. Mõned lapsevanemad olid lausa vihmavarjud tagurpidi pea kohale asetanud, et nendesse nagu lehtritesse maiustusi püüda. Komme loobiti nagu raheterasid ja me pidime vahepeal pea õlgade vahele tõmbama, et mitte haiget saada. Pauline aina hüüdis, et aitab, aitab küll, ja vandus prantsuse keeles :D Rongkäigus aga polnud ainult kolm kuningat, vaid lisaks igasugu kolle ja muinasjututegelasi, kes paljudes pisemates põngerjates hirmu äratasid. Neegerkuningas Balthasari ja tema kaaskonda aga mängisid mustaks võõbatud nägudega hispaanlased. Naljakas. Kui juba neegerkuningas, siis miks mitte kasutada päris mustanahalisi? Aga see käiks ju hispaanlaste au pihta, pealegi, igal aastal korraldatakse linnades võistlusi, et välja selgitada, kes täpselt saab endale au rongkäigu ajal oma näolapp mustaks võõbata.

Carlose kohta veel niipalju, et lõppude lõpuks osutus ta täitsa talutavaks ja mõistsime Pauline’iga, et tõesõna, meil on tegemist üsna reserveeritud hispaanlasega, kuna ta ka oma sõprade üsna tagasihoidlikult käitus. Ma arvangi, et couchsurfingu suur eelis tavalise hotelli-hosteli-turismireisi kõrval ongi need kohalikud inimesed, kellega on võimalik tuttavaks saada. Olgu pealegi, et ette võib tulla ootamatuid olukordi ja et alati jääb mingi risk, et asjad võivad väga negatiivseks pöörata… aga nii ma ei taha üldse mõelda. Parem on ju pisut riskida ja näha saada, kuidas teised inimesed elavad ja teha omi tähelepanekuid. Kõige mõnusam tähelepanek oli, et Carlose kodus elasid nimelt kaks väikest toredat kilpkonnapoega, kes olid küll parasjagu talveunes, aga kui ma neid natuke häirisin, venitasid nad oma silmad lahti ja uurisid, kes ma selline olen. Ja siis vajusid uuesti unne. Pole ka ime, mul oli samuti Carlose külmas korteris alatasa uni peal.

Koduloom oli ka meesterahval, kelle kodus Sevillas ööbisime. Tegemist oli papagoiga, kel oli liiga kile hääl. Olin just lindu lähemalt vaatama jäänud, kui ta äkitselt lausa kraaksatas, nii et mu trummikiled pidid üles ütlema. Papagoi oli väga tüütu, kui ta puurist välja lasti, hakkas ta inimeste vahel pikeerima ja arvas, et välismaa tüdrukute õlad on tema ronimispuu. Öösiti õnneks oli ta kuss oma puuri peale asetatud teki all. Ma arvan, et tal oleks olnud ühte papagoipreilit tarvis.

Meesterahva nimi oli Mauricio, ja selgus, et tegemist on hoopis kolumbialasega. Küsisin talt, et päris andaluusia aktsendiga ta ei räägi, vaid natuke teistmoodi, ja et Hispaania osast ta pärit on. Selle peale vastas ta, et hoopis Columbiast. See seletab, miks talle Gabriel Garcia Marquez väga peale läheb :) Mauricio elas Sevilla külje all ühes urbanisatsioonis, ja meil oli Pauline’iga tükk tegu, et seda üles leida. Seiklesime oma kaks tundi linna ääres ja otsisime teeviitasid, mida ei olnud, ja üritasime oma ebatäpset Hispaania kaarti lugeda.Läks juba pimedaks ja kõik asulad, mis teele ette jäid, olid teistsuguste nimedega, kui meile tarvis läks. Küsisime paari inimese käest nõu, aga meid juhatati valesti. Selleks ajaks oli Pauline juba väga närvi läinud, ta hüppas autost välja ja teatas, et kui ta veel edasi roolis on, siis võib hooletuse tõttu õnnetus juhtuda, ja et ta ei suuda enam ekselda. Olime juba päris palju teinud tagasipöördeid kohtades, kus poleks tohtinud teha ja olime väsinud. Lõpuks soovitati meil ühest bensiinijaamast nõu küsida, ja müüja seletas meile kolme lausega ära, kuidas täpselt jõuda Mauricio asulasse. Asula nimi oli Mairena de Aljarafe ja Sevilla keskusest kõigest kümne kilomeetri kaugusel. Sinna oli väga lihtne sõita, aga me ei tulnud Pauline’iga lihtsalt selle peale, et me peame alguses natuke Cádizi suunas kiirteed sõitma ja siis ära keerama.

Mauriciot esimest korda nähes saime Pauline’iga aru, et tegemist on sümpaatse inimesega. Rääkimata tema lastest, tal oli 15-aastane tütar ja 13-aastane poeg. Lapsed olid väga asjaliku jutuga ja viisakad. Mauricio aga nägi nii noor välja, ju sellepärast, et Ladina-Ameerikas on kombeks kahekümnendate algul lapsi saada. Ta polnud neljakümmetki täis, ma arvan. Need kolm päeva, mis me tema kodus veetsime, nägin, et sellest mehest kiirgab palju rahu. Peale egomaniakist Guillermot ja kahtlast Carlost oli Mauricio juures olek lausa puhkuseks. Ta oli isegi nii mõistlik, et kui Pauline talle ühte prantsuse stiilis kooki kärsatas, sõi ta seda ikka pisut ja ei hakanud üldse pahandama, et me terve korteri kõrbehaisu täis ajasime. Mauriciol oli nimelt gaasiahi, ja me ei teadnud, kui kuumaks see täpselt läheb. Ja tulemusena pidime šokolaadikoogi söestunud põhja lihtsalt alt ära lõikama. Pauline oli südamepõhjani haavunud. Muidu aga saime selle reisi jooksul hästi hakkama, tülli me üksteisega ei pööranud (õnneks!). Ma olin juba algusest peale võtnud endale nõuks mitte hakata oma soove peale suruma ja minna lihtsalt vooluga kaasa, tegemata suuri plaane, mida täpselt linnades külastada. Ja käigu pealt otsustamine läks päris hästi. Arvestasime üksteisega.

Sevilla… Sevillas on vaid üks metrooliin, mille pilet on Hispaania kalleim, 1,60 euri sõit. Ja sealne katedraal on kõige LAIEM gooti katedraal maailmas. Katedraal meeldis mulle väljastpoolt rohkem kui seest. Sisustus kirikul nagu kirikul ikka, aga muljet avaldas Kolumbuse sarkofaag. Kivist kirstu kandsid neli auväärse olemisega kõrget kivist meest. Säilmed toodi Sevillasse 19.sajandi lõpus, kuigi on küsitav, kas need ikka tema omad olid. Tundsin aukartust, ja siis korrutasin endale tükk aega, et viikingid avastasid Ameerika, viikingid, viikingid, aga kivist kirstukandjate ilmed jäid muidugi liikumatuks. Katedraali torni ronides aga kohtusime juhuslikult Kreeka tüdrukutega, kes ka Zaragozas õpivad. Olid ka Sevillat avastama tulnud. Hispaania on väike :)

Nagu Córdobaski, oli Sevillas kindlus. Kindlus, kus omal ajal määrati kindlaks, mis päeval Kolumbus oma ekspeditsioonile sõidab ja kus loodi Virreinato de Nueva España, valitsusorgan reguleerimaks äsjaavastatud indiaanlaste maid. Meie Aljaferia oli selle araabia stiilis kindluse kõrval pisike. Ma kujutan ette, kui kord Alhambrasse satun, siis hämmastun veelgi, sest selle kindluse sammasvõlvid on sarnased Alhambrale, ainult tean, et seal on neid mitu-mitu korda rohkem ja nad on mitu korda rohkem kaunistatud! Sevilla kindluse aiad aga olid väga suured, labürintidega, lõputute paviljonide ja pursskaevudega. Nägime parte ringi patseerimas, ja siis paabulinde. Isased lehvitasid sabasid ja põgenesid kähku, kui nägid, et kaks turisti neid veel lähemalt kaadrisse saada üritavad. Seal aias oleksin võinud tundide kaupa jalutada, lõhnas vihmametsa järele. Jah, Sevillas oli pisut pilvine ja niiske, ja kui üldiselt selle reisi ajal meil ilmaga vedas, siis viimasel päeval oli Sevillas selline äikesetorm, et isegi mõned liiklusmärgid ei pidanud tuulele vastu. Oli sooja ligi kakskümmend kraadi, jalutasime Pauline’iga sealsel Hispaania väljakul, nautisime mõnusat ilma, ja siis läks korraga tormiks. Suutsime õnneks lähedalasuvasse kohvikusse pageda ja siis üllatunult vaadata, kuidas jaanuariäike linna raputab.

Sevilla Hispaania väljak on päris uus, ehitatud 20.sajandi algul Ladina-Ameerika näituse tarvis, mis korraldati 1929.aastal väljaku kõrval pargis. Väljakul oli veneetsialik kanal, kus sai paadiga aerutada, ja millest viisid üle mõned sillakesed. Lõhnas hobuste järele, sest Hispaania väljakult sõitsid välja mitmed-mitmed kaarikud koos kohalikest kutsaritega, kes rikastele turistidele linnas sõitu tegi. Ja peaaegu kolmveerand väljakut oli ümbritsetud hiiglasliku kaarja sammastega ehitisega, mille fassaadi alumist osa kaunistavad kahhelkividele joonistatud pildid, edasi andmas erinevate hispaania provintsidega seonduvaid ajaloosündmusi. Väljaku kõrval pargis vegeteerides sattusime kahe palee juurde, mis osutusid arheoloogiamuuseumiks ja kommetemuuseumiks. Kommetemuuseumis käisime ära, nägime oliiviõlipressi, kohalikke pitsmustreid, käsitsi tehtud akustilisi kitarre (ka praegu on käsitsi tehtud Andaluusia kitarrid väga hinnas), saime teada, et head veini valmistakse viinamarjasordist nimega palomino ja et Lõuna-Hispaania parim vein tuleb Jerezi linnast. Arheoloogiamuuseumi aga jätsime vahele, kuna meid tabas info üledoos.

Sevillas käisime muidugi vaatamas flamenkot. Sattusime ühel oma sealveedetud päevadest juhuslikult flamenkomuuseumi peale. Muuseum oli eramuuseum, ja hind oli üsna krõbe, aga kuna ma väga flamenkomuusikat armastan ja Pauline oli niisama uudishimulik, muretsesimegi endale paketi, mille eest saime külastada muuseumit ja peale selle veel õhtul muuseumi siseõues professionaalide tantsuetendust näha. Oh, Marit, ma usun, et sulle oleks seal VÄGA meeldinud! Muuseumis olid välja pandud erinevad flamenkojalanõud, flamenkolegendide riided, tutvustati erinevate flamenkostiilide iseärasusi ja erinevaid koolkondi. Võis näha mitmeid videosid, sest enamus muuseumist oli interaktiivne. Selgus, et flamenko kasvas 19.sajandi lõpul välja väikestest kohvikutest (cafes cantantes), siis loodi juba eraldi flamenkobaarid (tablaos) ja 20.sajandi saavutas see abstraktne kultuuripärand (justnimelt, flamenko on UNESCO abstraktne kultuuripärand!) juba rahvusvahelise kuulsuse ja hakkas levima meedia kaudu. Kastanjetid aga toodi Pürenee poolsaarele juba foiniiklaste poolt esimesel aastatuhandel enne Kristust ja võib-olla tantsiti juba siis tantsu, mille algeid tänaseski flamenkos näha võib. Mõjutused on veel Aafrika, Ameerika indiaanlaste ja loomulikult suurel määral mustlaste kultuurist.
Eristub neli koolkonda, Sevilla oma, mis paneb rohkem kõige rõhku naisartistide esitusele, Madridi oma, mis on innovatiivsem, Jerezi kandi oma kui kõige traditsioonilisem; ja Granada koolkond, mis on üldse kasvanud välja pulmade puhul tantsitud tantsudest, mis olid tänase flamenkoga võrreldes üsna kiretud.

Üks muuseumipidajatest, vanem meesterahvas, üritas mulle tõsiselt külge lüüa, kui sai teada, et ma Eestist olen. Ta pidas mulle pika loengu teemal, et armastust tuleb elus kõige rohkem hinnata ja pilgutas mulle silma. Siis tähendas ta, et nii tore, et eestlased pole sellised jääpurikad nagu sakslased. Mul oli tükk tegu, et muiet varjata. Hämardudes aga algas etendus, naistantsija, meestantsija, laulja (kes nägi välja nagu Metsjeesus) ja kitarrist. See ületas kaugelt kõik flamenko, mida ma seni näinud olen. See oli puhas kirg, valu, energia, mida nad väljendasid. Mees tantsis ühte flamenkostiili (sequirya, kui ma ei eksi, mis on väga kirglik,vihane ja kurb), nii et mul läks silme eest kirjuks, kui üritasin vaadata, kuidas ta jalad liiguvad. Metsjeesusest laulja aga laulis peaaegu sama hästi, nagu Camaron de la Isla, ja ma sattusin täiesti vaimustusse. Pauline mainis samuti pärast, et vot see oli alles vägev värk. Miks just vägev? Sest oli hinge. Nad elasid oma tantsus. Nad olidki tants ise. Seda õhtut ei unusta ma mitte kunagi. Pärast käisime öise Quadalquiviri ääres jalutamas, muusika ikka kõrvus kõlamas. Pauline näitas mulle torni, mille nimi oli Torre de Oro, ja kus hoiti esimesi Ameerikast toodud rikkusi. Ma tundsin end kuradima õnnelikuna, et Hispaaniasse elama tulin.

Ja ikka, ikka on nii palju veel avastada.