Täpselt tänase päeva seisuga olen veetnud Zaragozas kaks kuud. Südames on hakanud küpsema isegi armastust selle linna vastu, mis peidab endas igal sammul midagi uut, tuleb ainult „asjassepühendatu“ olla. Ma ei oska seda täpselt määratleda, kuidas see protsess toimus, et esmapilgul mittemidagiütlevast Hispaania linnast hakkas saama midagi, mida võin ääri-veeri nimetada „minu Zaragozaks“. Võib-olla sai see mulle teadlikuks siis, kui käisime ühel erakordselt soojal õhtul (november ja ligi 20 kraadi, kui enamasti on ikka alla 15-e) koos Alexi ja Anne’iga jalutamas.

Jalutasime Ebro äärest kuni viimaste sildadeni, mitu kilomeetrit. Jõgi oli pimedas palju ilusam kui valguse käes ja ma mõtlesin, et kui hea, et ma saan elada kohas, kus on veekogu! Vesi voolas nii kiiresti ja Alex rääkis, et kunagi olla Zaragoza kivisillalt (mis on pisut nagu Tartu vana kivisild) üks reisibuss jõkke kukkunud. Möödajalutavad vanaisad oskasid meile rohkem rääkida, kuidas seitsmekümnendatel oli turiste täis buss silla peale sõites liiga suure kurvi võtnud ja üle rinnatise alla Ebrosse kukkunud. Hukkunuid polevat palju olnud, buss tiriti veest välja… aga vanaemad-vanaisad said hea motiivi, et rääkida oma lastelastele kummitusbussist. Jõgi on Zaragozas väga madal, vesi ei ulatu rinnunigi, aga kivisilla juures on üks hauakoht, sinna see buss siis kukkuski. Vahel on see koht kinni uhutud, kevadeti suure vooluga uhub jõgi ta jälle lahti. Jah, Zaragozaski on kevadeti oodata suurvett, mitte niivõrd lumesulamisest, vaid kevadvihmadest. Kivisilla alt avanes suurepärane vaade katedraalile otse teisel kaldal, nii kaunilt valgustatud, jõgi peegeldas oma pinnale veel teisegi katedraali, mis oli vaat et ilusamgi kui originaal :) Siis tundsin lihtsalt tohutut rõõmu, et siin linnas olen, süda läks kuidagi avatuks ja kergeks. Äkki tuli see sellest, et näen Zaragozas ühte Tartu „teisendit“ teisel maal, teistes tingimustes- kuigi siin puuduvad need mõnusad veeäärsed puiesteed ja Tartus pole jälle nii uhkeid sildu ja katedraali otse jõe ääres. Tartu tähendab minu jaoks palju, see jääb alati esimeseks KOHAKS, kus ma iseendaga „kahekesi“ sain olla, vaadata, mis Maarja see on, kes minu sees elab, ja mida temaga peale hakata. Zaragoza ja minu oletatavad tulevikulinnad jäävad seega paratamatult esimese KOHA aust ilma. See ei tähenda muidugi, et nad ei võiks minu peas teistele auhindadele võistelda.

Sama õhtul ütles Anne mulle, et ma olen talle vanema õe eest ja mul pidid lausa pisarad silmi tulema. See on maailma parim tunne, kui tead, et endast midagi ära andes teed kellegi rõõmsaks. Ta on nii spontaanne ja elav, nt jäi ta ühe vitriini ees kord pulmakleiti vaatlema (lausa hämmastav, siin linnas on massiliselt noorpaaridele suunatud poode) ja õhinal seletama, et selles tahaks ta küll abielluda, kuni inimesed lausa vaatama hakkasid, et mis see tüdruk seal kätega vehkides küll seletab :D Tema on kindlalt abielu poolt, kui mina aga esialgu eelistaksin vaba-abielu. Oeh, sellel teemal vaidlesime Alexi ja Anne’iga päris asjalikult, Anne läks nii põlema oma seisukohti kaitstes ja pärast häbenes, et oli nii põlema läinud :D Aga ega siis alatasa jaksa tõsistel teemadel rääkida, võib ju ka rääkida sellest, kes leiutas Rubiku kuubiku ja millised on head lahendusvõtted (kui välja arvata see, et värvilised ruudud lihtsalt ümber kleepida). Kas teadsite, et härra Rubik on ungarlane, meie sugulasrahvusest? Jee, elagu targad ugrimugrid!

Ja elagu napakad noored, kes lähevad vanainimeste nostalgiaõhtut segama! Ülikooli
kinoklubis on nimelt hetkel Hispaania bandiidifilmidele pühendatud programm, tasuta. Filme näidatakse kronoloogilises järjekorras, programmi alguspäevadel vanemad mustvalged filmid, lõpupäevadel aga juba tänapäevasemad. Ujusime siis kohale, Anne, Elena, kummaline Alberto ja mina, et avastada, et kinosaalis on ainult seeniorid, kes arvatavasti tulid kadunud noorusaegu taga ohkama. Meile visati kurjasid pilke, kuna olime kaasa ostnud pisut saiakesi, mida siis naerdes hävitama asusime. Kui programmijuht filmi sisse juhatas, siis jõllitas ta mind tükk aega, ise samal ajal filmi kommenteerides. Ju sellepärast, et võtsin vaevaks šokolaadiga napoletana’t pugida nagu viimane kasvatamatu plika, hahaa.

Film oli küll „kunstiteos“, mustvalge, viiekümnendatest, ja peale selle räägiti seal räige andaluusia aktsendiga. Alberto kommenteeris aina, et kas ma ikka sain aru, see on andaluusia aktsent :D Ta on üsnagi naiivne ja arvab, et ülejäänud maailm peale tema on kuu pealt kukkunud ja pole oma kitsa silmapiiri taha näinudki. Tegelikult oleks aga temal seda silmapiiri avardamist vaja, kuigi me seda talle muidugi öelda ei saa. Ta muutuks kurvaks ja arvaks, et me ei taha enam temaga suhelda ja teda aktsepteerida. Enamasti lõpevadki vaidlused Albertoga nii, et ta teatab, et ta ei jaksa enam „naiste“ rünnakuid kuulata, ja tõmbub tõsiseks. Tegelikult pole need rünnakud, vaid pigem arvamusavaldused. Olgu, võib-olla natuke hoogsamad, kui peaks, aga… Igatahes ütleb mu intuitsioon, et ta on elus kannatada saanud. Näiteks teame, et tal on Poola perekond, ometi ei oska ta sõnagi poola keelt ja pole kunagi Poolas käinud. Samas selgus, et siin Zaragozas elab ta oma „vanemate“ juures… äkki on ta adopteeritud laps või midagi? See seletaks, miks ta alatasa püüab teemat vahetada, kui ta perekonna kohta küsime.

Igatahes, kujutage ette kinoefekte viiekümnendate moodi :) Liiga kiiresti kappavad hobused, peategelase külgekleebitud rinnakarvad, kolmandalt korruselt otse oma hobuse selga hüppamine, peale näo segipeksmist ei ainsamatki veretilka, mustlaslaulud, kust oli kohe aru saada, et heli on peale lastud ja näitlejad liigutavad kõigest suud…. Naersime, kõhud kõveras. Film rääkis sellest, kuidas kaunis aadlidaam ühesse bandiidijõugu pealikku ära armub, võitleb talle isegi puutumatuse välja, et mees saaks legaalset elu alustada. Ja siis, põmm, lastakse kaunis aadlidaam ühe mustlanna poolt maha, kes juhuslikult sama bandiiti armastab. Bandiit otsustab ikka kriminaalset elu jätkata, ta ei jäta oma „mehi“ maha, ja mustlanna piinleb süümepiinades. Väga kena, tollal polnud vist ilusate lõppude massipsühhoos nii vajalik, kui tänapäeva kommertskinos. Naersimegi, kõhud kõveras, kuni peategelane(naised nendes vanades mustvalgetes filmides näivad kõik ühesuguste näojoontega olevat, nagu oleks sama ajatu naine mängimas kõigis nendes linateostes) korraga maha kõmmutati ja film dramaatilise pöörde võttis. Pärast läksime Elena poole spagette sööma, oh, küll olid maitsvad, ikkagi a la Italia! Nägin ka ära, kuidas Elena elab, köök on mõnusam, kui meie oma, aga korter üsnagi pisike. Ta elab minuvanuse mustajuukselise lokkispäise itaallanna Elisaga, kes arvab vist, et Zaragoza ööelu piirdub kõigest kesklinna urgastega, eesotsas klubi Martinicaga, kus lastakse enam-vähem sama muusikat, mida Nimeta baariski. Missugune originaalsus!

Tegelikult pole tarvis isegi vanalinna jalutada, kui tahta head pidu ja mõnusat muusikat. Meie kodust viiesaja meetri kaugusel on nt üks baaride tsoon, kust olen avastanud nii mõndagi lahedat. Kohvikud, kus lastakse jazzi ja bluesi, rockiurkad, alternatiivmuusikabaarid… Eile käisime Elena ja Pauline’iga nt baaris, mille nimi oli Juan Sebastian, mille avastasin enda jaoks õhtu varem. Laest rippusid alla erinevad muusikainstrumendid, ühes seinas olid riiulis vanad raamatud ja suured portselanist nukupead(Pauline’i arvates olid need küll õudsed, minu arvates aga kihvtid!), teises seinas oli lae alla asetatud vana ameerika mootorratas… ja ühe kapi otsas võis näha neegritest figuurigruppi pille mängimas! Sel õhtul toimus baaris tasuta kontsert, esines Argentina bänd Combo Belga. Zaragozas on baare, kus saab tasuta kuulata live-muusikat ja vaadata väikseid teatristseene – enamasti komöödiavahepalu ja mustkunsti. Juan Sebastian on üks neist kohtadest. Preili Paola ka meiega välja, pani kaela oma diskosalli ja puha. Bänd oli natuke Indigolaste sarnane, selline hingekeeli puudutav. Pingutasin, et argentiina hispaania keelt mõista, peale natukest harjumist tuli see välja küll. Nad susistavad ainult hirmsal kombel oma sõnadega, ja see ajab segadusse. Muidugi ka sõnavaralised erinevused. Artistid kommenteerisid oma igat laulu mõne jutustusega, ja põimisid lugudesse sisse bossa- ja jazzirütme. Neid oli kolm, lokkispäine naine laulis, noor tüüp mängis trumme ja hallipäine tüüp kitarri. Ei suutnud ta vanust ära arvata, hoolimata sellest, et pea oli hall, nägi ta näost välja umbes kolmekümnene. Neljas „artist“ oli see masin, mida mina, muusikavõhik, esimest korda nägin. Sellese sai instrumentide heli salvestada (näiteks käsitrummi rütmi) ja siis mängis see masin muusikute endi mängule taustaks seda ühte ja sama salvestatud teemat aina jälle ja jälle korrates. Ja teemasid ei pidanud olema ainult üks, vaid võis sellesse masinasse salvestada nii trummi teema kui ka nt saksofoni või trompeti või mis iganes pilli teema, ja siis helid omavahel sünkrooni sättida. Seega oli tunne, nagu kolme inimese asemel esineks terve hord muusikuid :)

Kuulasin ja lasin mõtetel rännata ja vaatasin baaris hõljuvaid suitsupilvi, seekord need isegi mind ei seganud, vaid andsid üldisele atmosfäärile nagu mingit boheemlust, mingit kunstipärasust juurde. Vaatasin laudade ääres istuvate inimeste näoilmeid ja püüdsin ära arvata, mis mõtted nende peas tekivad ja kas nad tajuvad muusikat hingega, kas see läheb neile korda, või on see pelk taust nende igapäevaelu ümber keerlevatele mõtetele. Paola kuulas keskendunud näoga, vahel ilmus ta näole naeratus, vahel liigutas ta end tantsurütmis kaasa, vahel muutus tõsiseks. Pauline aga vist igavles natuke, kuigi ta mulle vastupidist väitis. Aga siis, kui viimase loona natuke brasiilia rütmi lasti, siis tundus küll, et ta tahab lauale hüpata ja näidata, kuidas prantslannad muusikat naudivad :)Muigama ajas üks koolipoiss, kelle vanemad olid vist kontserdile kaasa vedanud, et lapsel silma peal hoida. Laps aga oli artistide poole seljaga, ja süvenes kogu aja innukalt oma mängukonsooli.

Pasábamos un buen rato, nagu siin heade hetkede kohta öeldakse, ja siis hüppasime korra ühte rockipubisse, millest ma iga päev kooli minnes mööda lähen. Rahvast oli vähe, trummar ja kitarrist eksperimenteerisid hevimetalit, aga meie trummikiled seda välja ei kannatanud. Õhtu lõpetasime Taberna del Blues’is, Paola polnud seal aastaid käinud ja vaimustus täiesti, kuna seintel olid kitarrid ja rocki – ja bluusilegendide pildid. Mina aga ei jaksanud ära vaadata vana saksofoni, mis otse meie laua juures seinal oli. Paola naljatas sellepeale, et mulle tuleb jõuludeks väike saksofon kinkida :D Talle meeldib hirmsasti rockmuusika, vahel paneb ta meil siin koduski oma toas head rockilood põhja, kui teab, et keegi ei õpi ega maga. Võtsime väikesed õlled ja nautisime rahulikku õhtut ja head rocki – kuigi kelner, va saast, ei teadnud, mis lood tal mängivadki, kuna tal olla lihtsalt cd-d ilma lugude nimedeta.

Muide, sain lõpuks selle Kongo neegripoisiga kohvile mindud. Oli sõna otseses mõttes väga hariv. Ta on Belgia Kongost pärit (pealinn on Brazzaville) Sealsed pärismaalased on pügmeed, kes siiamaani oskavad metsades liikuda nagu õhk ja kes tunnevad loodust nagu oma viit sõrme. Peale selle leidub Belgia Kongos gorillasid ja kaevandatakse teemante. Huvitav oli ka see, et Kuubal oli neegripoiss sunnitud õppima sellepärast, et teda ei lastud lihtsalt koju. Alguses sõitis ta sinna, et õppida, siis selgus, et talle ta ala väga ei meeldigi, aga kuna tagasisaamise bürokraatia oli nii meeletu (kommunistlik reziim ja passiga oli meeletu jama, kardeti, et ta on mõni spioon või muidu röövlinaga), jäi ta sinna. Ja oli õnnelik, et jäi, ja sai hea kogemuse. Loodan, et näeme selle neegripoisiga varsti jälle. Talle meeldis rääkida ja talle meeldis, et ma teda kuulan ja mulle meeldis teda kuulata.

Kontrastiks esteetilistele õhtutele stiilsetes baarides aga kirjutan nüüd hoopiski millestki šokeerivamast. Kohalikud, ise muiates, soovitavad, et Platas tuleb kas või korra ära käia, kui Zaragozas elada. Plata nimelt on legendaarne kabaree-klubi, kus iga päev toimuvad erootilised show’d. Muidugi, ühes õiges kabarees näebki paljaid inimesi, aga ma ei kujutanud ette, et seal nii palju nalja saab! Läksime siis Elena ja tema korterikaaslasega kohale, pidime terve aja seisma, sest lauad olid kõik reserveeritud, ühtegi istekohta enam ei olnud, rahvast oli murdu. Sissepääs oli tasuta, aga joogid see-ees hingehinna eest – millegi arvelt peavad nad ju rikastuma! Sain jutule ühe politseinikuga, kes oli Huescast Zaragozasse nädalavahetust veetma tulnud. Tore politseinik oli, kui tahan nüüd Huescasse minna, siis lubas ta giidiks tulla :)

Show oli väga mitmekesine, kõikus aina labasuse piiril, aga labaseks siiski ei läinud, pigem oli naljakas ja isegi tasemel, nagu omatte kunst, hahaa, sest nagu juba varem maininud olen, on kunsti mõiste oma piire kaotamas. Ühtegi korda ei hakanud mul vastik ja ma ei mõelnud, et tegemist on perverssustega. Sain hoopis vabameelse elamuse :) Millegipärast arvasin varem, et kabareed on jäänud minevikku ja taolistes lokaalides võimutseb puhas striptiis, aga eksisin. Lauldi jotat, et vanemad inimesed, kui neid seal üldse oli, ka etendusest endale midagi leiaksid, ja muidugi hunnikutes naljalaule. Rebiti riideid seljast ja naerutati inimesi, tõmbenumbriks olid kaks paksukest, kes olid algul riietatud nagu kombekad naised, pärast aga olid võrkpesu väel ja tantsisid hevimetali järgi nagu väiksed kuradid. Oli ka sensuaalseid hea koreograafiaga erootilisi tantse, samuti sai näha, kuidas kuumad mehed kiltides tantsivad, varustused paistmas :D Minu lemmikkoht oli aga, kui üks nendest modellivälimusega musklimeestest baariletil tantsis, ihualasti, oh! Elena ütles ka, et küll on kuum mees, ja et ta peab oma pereemadest sõbrannadega teinekord uuesti show’d vaatama tulema. Naerust tulid lausa pisarad silmi, kui teine porgandpaljas mees ihualasti laval rulluisutrikke tegi :D Naised olid (kui muidugi paksuksesed välja arvata) väga vormis. Arvatavasti teenivad nad head raha, müües oma ilu, aga mitte oma keha,kuigi uidugi muudavad nad oma kava arvatavasti korra mõne kuu jooksul, ja iga õhtu sama kavaga esineda võib olla väsitav. Samas aitab jälle aga professionaalsust saavutada…Tegime nalja, et kui meesartistide töövestlus on, siis alla 18 cm-ste varustustega jutule ei saa, tõesõna, ma usun, et nad kasutavad mingeid abivahendeid, sest on kaheldav, kas normaalne ürgmees loomulikul teel sellise mõõdu välja annab :D Sama teemal jätkades, ükspäev uurisime Zuzanaga huvi pärast, kuidas Zaragoza erootikapoodides ka hinnad on. Üsna kallid. Poodi pidav vanamees aga piidles meid tüdinud pilgul, ju on ta väsinud päevad läbi sellest naturaalsest „ilust“, mis teda videokarpidel ümbritseb :D

Zuzana sõitis see nädalavahetus küll Barcelonasse, aga eelmisel nädalavahetusel olime jälle tublid kultuuriinimesed ja käisime (peale sekspoe) Zaragoza roomateemalistes muuseumites. Oli nimelt tasuta päev ja läksime siis vaatama Rooma-aegset teatrit, foorumit ja sauna. Teater oli 1.sajandist peale Kristust, massiivne, aga kahjuks üsna lagunenud. Ei mingit Colosseumit meil siin! Foorum oli nagu koobas, muuseum oli nii pime üsna mittemidagiütlevate kivisammaste ja papist roomlaste kujudega sammaste vahel. Saun aga meeldis mulle väga. Säilinud oli suur kivist bassein ja sammaste jäänused, nägime ka videopresentatsiooni, kus seletati, et saunad olid kui sotsiaalsed keskused, kuhu tuldi kokku ka nt poeesiat lugema. Nägime makette, kust selgus, et oli mitmeid erinevate temperatuuri ja külmade ja kuumade basseinidega ruume. Vitriinides olid roomlaste kosmeetikaanumad, kõrvapuhastusorgid ja vana naha mahakraapimiseks mõeldud metalljublakad, mis nägid välja nagu seatapmisnoad.

Üks asi, mida siin Hispaanias igatsen, on saun! Siin on piisavalt linnaujulaid ja spordiklubisid, aga õiget leilisauna pole kuskilt võtta. Käisime just Pauline’iga ujumas ühes ujulas, mis on just härjavõitlusväljaku kandis, 3.60 euro eest saab kaks tundi mulistada. Kütet nad seal veel eriti sisse lülitanud polnud, ainult vesi oli soe. Hispaanlased ujusid nagu kalad ringi, Pauline samuti, ta on kaheksa aastat ujumisega tegelenud. Mina aga amatööritsesin vaikselt oma „konnastiiliga“ :D Märkimist väärib ka see, et siin on ujulates kohustuslik kanda ujumismütsi. Ma nägin hiinakate poest ostetud odava ujumismütsiga välja nagu tõeline amatöörkonn, juuksed mahtusid vaevalt selle pigistava mütsi alla. (Muide, värvisin hiljuti teist korda elus enda juukseid, päris ise, päris üksinda. Pidin keemialõhna sisse päris ära minestama, vannituba oli punast löga täis ja mu korterikaaslased ootamas, millal nad ükskord pissile või duši alla saavad minna :D Seekord tegin hoolikamalt kui esimene kord, ei jäänud ebaühtlasi laike ja teised imestasid, et kuidas ma küll üksi värvitud sain ja nii ilusti. Hispaanlastel on ju siin nii kenad tumedad juuksed, ega nad suurt ei värvi).

Tean nüüd oma eksamite aegu, kummaline on siin see, et jõuluvaheaeg lõpeb ära 8.jaanuaril, siis on veel kaks nädalat esimest semestrit ja siis algab kahenädalane sess. Mul on kolm eksamit ühel päeval, nii armas. Peale selle veel kaks eksamit paaripäevaste vahedega, detsembris üks eksam ja veel oma neli-viis kirjatööd. Ja alatasa avastan, et mind paelub kunstiajalugu rohkem kui keeleteadus, just alles lõpetasin raamatu ibeeride kunsti kohta, kuigi oleks pidanud lauseanalüüse tegema. Ajalooloengutes on moslemite nimede ülesmärkimisega tõsiseid probleeme, õppejõud hääldab neid nii kiiresti ja peale selle kirjutab tahvlile arusaamatus lohakas käekirjas termineid, millest ma unistatagi ei oska. Mitte, et ma tahaks neist unistada :)

Ükspäev ostsin endale paksu ajalehe, el Mundo. See oli nädalalõpunumber ja sellepärast eriti kõhukas. Leidsin, et hispaanlased põimivad osavalt „kollaseid artikleid“ asjalike artiklitega :) Sain teada, et hispaanias on viis miljonit koera. Sain teada, et mustlastest lapsemad tulevad siia, et saada Hispaania riigilt suurt lapsetoetust – nad tulevad siia põhiliselt Rumeeniast ja viivad Rumeenia riigi maine nii alla. Sain teada, et Sagrada Familia oli osaliselt sisse pühitsemata, paavst käis siin seda pühitsemas ja tema visiidi ümber oli nii suur poleemika, kuna Hispaania on ikka jumalast kaugenenud, kui kahju, ja paavst ise, kuigi üle 80-e, arvab, et vana inkvisitsiooniriik peaks ikka oma kristlikke traditsioone hoidma. Sain ka teada, et Ciudad Juarezi vanglas Mehhikos toimib peaaegu samasugune hierarhia kui teleseriaalis „Prison Break“. Paola soovitas mul aga järgmine kord osta el Pais, mis pole nii parempoolne ajaleht, kui el Mundo. See ajalehtede parem- ja vasakpoolsuse teema on minu jaoks müstika. Oleneb vaatepunktist, ma arvan :)

Vanalinnas liikudes liigun ikka suuremaid peatänavaid mööda, ükspäev aga tuli tahtmine avastada rohkem ka väiksemaid ja kitsamaid tänavaid. Ostsin paki mandariinimahla ja läksin avastusretkele, avastasin ühe teatri, ühe kihvti palmiallee, veel paar islamistiilis torni, lõuna-ameerika produktide poe (seal oli selliseid tera- ja kaunvilju, mis mind hämmastama panid!), odava poe kauni aluspesuga, kohviku, mille nimi on „Maria Morena“… Paar korda küsiti telefoninumbrit ja paluti mul lahkelt neile tänavatele tagasi tulla, kui kord vaba ja vallaline olen. Seda aga niipea vast ei juhtu! Millega seoses ma tahaksingi öelda, et kuna 16.novembril tuleb mind külastama mu Margus, kes jääb siia kuni detsembri alguseni, siis uut postitust peate natuke kauem ootama, kui tavaliselt. Ega ma muidu ka väga kiire postitaja pole, ootan, et inspiratsioon mind haaraks. Teadagi, inspiratsiooni puudumisel on raske nõuda, et „sulest“ midagi välja tuleks, rääkimata siis arvutiklaviatuurist. Peale selle, sündmustest kirjutades ma ajalist järjekorda väga ei järgi, muljed on mu peas üsna laiali, ja ma ei kirjuta ometi mingit ajalookroonikat, pigem sellist mõttesasipundart, pärast vist isegi aru saamata, kas tegin ühte või teist asja kevadel või sügisel, suvel või talvel. Siis saangi sündmusi ISE ümber ajastada ja oma peas võib-olla parema järgnevuse luua :D

Seekordse blogi lõpetan taas õnnesoovidega: paps, palju õnne isadepäevaks! Hispaanias tähistatakse isadepäeva muide 16.novembril, see on San Jose päev ehk siis Joosepipäev, kuna Joosep oli ju Kristuse maapealne isa . Kuigi küsimus on vaieldav.

Elus peab ikka nalja ka saama, alustuseks kirjutangi kahest päris naljakast seigast, enne kui need meelest ära lähevad. Läksin siis eile hommikul lõbusalt kooli ja oli seljas selline lendlev seelik (jah, ma armastan kohutavalt seelikuid ja kleite kanda, kui võimalik) ja äkitselt tuli üks vallatu tuulehoog ja puhus seeliku mul nii üles, et pidin marilynmonroe’ilikult seda „püüdma“, mis mul eriti hästi ei õnnestunud. Polnud mingit peent häbelikkust, lihtsalt Maarja, kes, juuksed sassis ja näost punane, paaniliselt oma seelikut taltsutada üritas. Üks parajasti mööduv mees kommenteeris, et kaunis pesu teil, neiu.

Millegipärast on see jälle üks „maarjalik“ juhtum, mille üle irvitada saab. Sellistest naljakatest juhtumistest meenub veel, kui kukkusin Vabaduse väljaku treppidest alla kõhuli oma hamburgeri sisse, olles ise veel ühe noormehe seltskonnas. Või kui ma rongiga Tartust Tallinna sõites hakkasin paranoiliselt paanitsema, et pliit jäi Tartu kodus sisse ja lõpuks pidin omanikule helistama, kartes, et maja põleb maha. Või kui mul oli viimati põiepõletik ja kuna sõitsin jalgrattaga arsti juurde, siis läks pissiproov kotis ümber ja kui kohale jõudsin, polnud proovist enam suurt midagi järel. Mina olin peaaegu meeleheitel, aga arstid said suutäie naerda. Või seekord, kui üks kuri tuvi Tallinnas mu tortillat ründas, haarates oma räpaste küüntega mu juustest :D Väga maarjalik on ka see, kuidas ma suudan alati midagi maha ajada, kuskil poes kuhugi vastu minna ja segadust tekitada, rääkimata sellest, kui palju ma igale poole asju unustanud ja kaotanud olen. Vihmavarjud, kindad, sallid…. Mälupulk, mille ma küll õnneks pärast kätte sain… Nüüdki, käisin nädalavahetusel Valencias ja unustasin oma rätiku kursaõe juurde, samuti ühe laheda plakati, mille sain tasuta sealsest moodsa kunsti muuseumist.
Teine naljakas seik oli kuuba keemikuga, kellega Zuzana teatavasti korterit jagab. Kuuba keemik tahtis endale pitsat soojendada, aga nähtavasti polnud ta seda varem eriti tihti teinud, kuna ta väitis, et pitsat peab ahjus natuke koos plastikust pakendiga eelsoojendama ja siis pärast plastiku pitsa ümbert ära võtma. Meie puhkesime naerma ja selle peale ütles ta, et vaadaku me pakendilt, seal olevat nii kirjas. Jah, seal oli kirjas, et AHJU tuleb umbes 10 minutit eelsoojendada :D Ta algul ei tahtnud meid usaldada, aga lõpuks siiski soostus pitsat ilma kileta küpsetama :D No täitsa lõpp, kui naljakad mõned inimesed olla võivad. See plastikaatpakend oleks seal ahjus nii ära sulanud… Võib-olla läks ta aga lihtsalt närvi, kuna rääkisime Zuzana ja ta toanaabriga „naiste juttu“ ja ta sattus arvatavasti meie jutust natuke segadusse :)

Aga me rääkisime tõsist juttu ka, nimelt käis Zuzana just alles Madridis oma sõbranna juures, kes on tema kaasmaalane ja meievanune, aga pime. Justnimelt, pime tüdruk, kes õpib Madridi ülikoolis vahetusüliõpilasena. Konspekte teeb ta sülearvutisse, ta oskab väga hästi trükkida, teab kõikide tähtede asukohti klaviatuuril, ja õppida aitab tal programm, mis kirjutatud teksti kõneks sünteesib - nii saab ta oma konspekteeritut kuulata. Raske on ette kujutada, et see neiu on sünnist saadik pime olnud ja tal on peas hoopis teistsugused kujutised kui meil, nägijatel. Võtame näiteks värvid - sõna „roheline“ ei ütle ju iseenesest selle värvi kohta midagi, kui sa seda oma silmaga näinud pole. Kui olla pime, siis sa ju ei teagi, mis on VÄRV. Sa ei tea, mis on taevas, mis maa, mis maja, mis mets… Ainult kompimis-, maitsmis-, haistmis- ja kuulmismeele kaudu saad endale konstrueerida mingid arusaamad, mis aga üldpildilt ei vasta hoopiski nendele objektidele, mida tavainimesele mingisugused sõnad refereerivad. Jah, ta ei näe, aga ometi peaks ta ajus funktsioneerima samasugused mehhanismid, mis loovad kujutlusi ka tavainimestel. Lihtsalt tal ei ole kujutluste loomiseks visuaalset alust, mitte mingisugust visuaalset baasi, kui muidugi välja jätta eelmiste elude hüpotees, mis võib-olla on mõned konkreetsed pildid ajusoppi jätnud. Huvitav oleks teada, milliseid unenägusid ta näeb, oletame, et ta näeb unes kolmnurkasid, aga ta ei pruugi neid üldse osata kolmnurkadena kirjeldada, tema jaoks on need arvatavasti hoopis midagi muud. Samas, siit tulebki välja, et asjade olemus pole ühene, vaid inimene loob ise oma peas oma maailma, ja et nägijate maailm pole ainuvõimalik. Mu mõistus ei suuda seda üldse haarata, see tundub kuidagi väga ulmeline. Ja siis tabad end muidugi mõtlemast, et mis mul viga, minu jaoks on elementaarne, et ma tajun maailma läbi oma silmade, et ma näen värve, näen ILU. See on ju õnn. Kõik, kes te seda loete, mõtelge, et teil on ainukordne võimalus näha maailma ilu enda ümber ja seda teistega jagada. Sest pime ei saa ju kunagi jagada teistega kujutlusi, mis ta peas on. Teised ei mõistaks lihtsalt.

Muidugi on teine teema nendega, kes on varem nägijad olnud, ja elu jooksul nägemise kaotanud. Neil on pilt maailmast silme ees, ja sellevõrra on neil veel raskem, kui sünnist saadik pimedatel – nad teavad, millest nad on ilma jäänud. Sünnist saadik pime aga ei taju (õnneks!) seda valu, kuna võimet, mida pole kunagi olnudki, ei oska ju taga nutta.

Zuzanaga kohvi juues on alati mõtlemapanevad vestlused.
Mõtteid tekitab minus ka üks prantsuse tüdruk, kes minuga kahes loengus käib (jee, nüüd ma saan ajalooloengutes isegi pihta, õppejõud küsis ka, kas me üldse jagame matsu, ja ütles rahustavalt, et kui ei, siis võtku me seda lihtsalt kui keele kuulamise tundi ja ärgu väga muretsegu oma tulemuste pärast) ja kes koos minu ja Albertoga loengutevahelist aega veedab. Prantsuse tüdruku nimi on Anne, ta on ühest Põhja-Prantsusmaa mägikülast (ka Lorraine’i maakonnast nagu Pauline’gi, kui ma ei eksi) ja tal on sinised-sinised silmad ja väga põhjamaine, ütleks, et lausa karge metshaldja välimus. Olen leidnud tema näol endale veel ühe toreda sõbra, eriti lohutav oli kuulda, et temagi vahel tunneb, et üksinda välismaal olla on raske, aga tal (erinevalt minust) on tema Jumal. Inimesed näivad ju pealtnäha nii tugevad… Igatahes jah, Anne on katoliiklane, tal on väga kindlad põhimõtted ja mulle meeldib, et ta seisab vapralt 21.sajandi Euroopa ühiskonna vastu, kus on nii levinud elupõletamine (ehk siis alkohol, suvalised seksuaalsuhted, ületöötamine, narkootikumid ja enese ning teiste petmine) . Ta on siiras ja julge, kui räägib oma põhimõtetest. Ma tunnen teda kõigest kuu aega, aga ma imetlen teda kogu südamest. Imetlen seda julgust ja rahu, mis temast hoovab.

Siin olles mõtlen mõnikord Jumala peale, eriti, kui ringi reisin. Igas külas on kirik, igas linnas on neid lausa mitu. Nad on üheks põhiliseks vaatamisväärsuseks, võib-olla liigagi turismiobjektideks muudetud ja seetõttu minu jaoks kaotamas oma pühadust. See on kui leierdatud pühadus, pelk sisutu kaubamärk. Aga vahel siiski tunnen, et miski mind nagu puudutab, kui lambist hakkavad kirikukellad lööma või satun juhuslikult mõnele missale. Mulle tundub siis, nagu Jumal üritaks mulle mõista anda, et ta elab siiski veel kogu selle bürokraatia ja raharingluse all, ja et ta on puutumatu oma pühaduses. Ja et kirikud on teisejärgulised, nii et ei juhtu midagi, kui nad kaubamärgistuvad, sest see positiivne energia (või karma või Allah või Jahve või kes iganes)neid tegelikult ju niiväga ei vaja, et mõjutada planeeti Maa koos inimsipelgatega.

Vahetan nüüd teemat ja pajatan natuke neegripoistest. Neegripoisid on minu arvates kõik ühte nägu, ma ei suuda neid eristada. Kui tänaval jalutab mõni vastu, siis mõtlen pingsalt, kas ma tunnen tüüpi või ei tunne. Kui siis selgub, et lõpuks ikka tunnen,siis ma kompromiteerin ennast, kahtleva näoga ilma teretamata mööda jalutades :P Olen tänu salsapidudele ikka mõne neegriga tuttavaks saanud, ja isegi sellistega, kes pole mitte kahtlase taustaga immigrandid, kes tänavatel väsimatult pudipadi üritavad maha parseldada, vaid kel on töö ja haridus. Kummaline, minugi peal töötab see „harimatu aafrika pärismaalase“ stereotüüp üsna hästi, häbi küll tunnistada. Üks müüdipurustaja tegi minuga juttu ülikooli pargis, selgus, et Kongost ja et õpib Zaragozas majandusevärki. (Ma ei tea majandusest midagi, sellepärast on „majandusevärk“). Ta pidas mind hispaanlaseks (üllatus-üllatus, seekord õnneks mitte sakslaseks!) ja ta rääkis Kuuba hispaania keelt, kuna ta oli ka Kuubal õppinud ja elanud. Nüüd on tal vist kinnisidee minuga kohvi jooma minna, sest üle päeva saadab ta mulle meile, küsides, kas mul juba on aega. Ehk siis haritud küll, aga pigem pealetükkiv.

Hahaa, ja teine inseneriharidusega neegripoiss kõnetas mind keset tänavat ühel õhtul, kui koos Anja ja Theresaga vanalinnas peole läksime. See oli sama õhtu, kui käisin avastamas uut salsabaari, mille nimi oli el Sol, ja väljusin sealt, pea ringi käimas, kuna tantsisin terve aja ühe profi peruu tüübiga, kes pani mind tundma, nagu ma oskaks hästi salsat tantsida, millega muidugi käisid kaasas mitmed-mitmed keerutused. (See salsabaar on asjalikum kui Tropico-urgas, asjalikumad tasuta tantsutunnid ja rohkem erinevas vanuses rahvast). Kuulsin, kuidas keegi hüüdis tänaval mu nime ja kõnetas mind nagu tuttavat. Siis oli jälle see efekt, et ma ei tea ju seda neegrit, ei, vist ikka tean, ei, ma ikka ei tea, aga kuidas ta mu nime teab jne :D Selgus, et olin neegripoisile Tropico salsabaarist silma jäänud, olime vaid paar sõna vahetanud ja ma olin ta ammu unustanud. Seilan ju siin inimestemeres ja mul on palju „teretutvusi“, ja ise mõtlen, millistest neist sidemetest võiks välja kasvada midagi põhjapanevamat kui tavaline „small-talki“ tutvus. Igatahes, neegripoiss ühines koos meiega, pidutsesime kohas, mille nimi oli El Picaro (ehk siis „kelm“) ja tuli MINU hispaania muusikat, Bisbali ja La Hungarat ja ma tantsisin ja mõtlesin, et miks keegi teine eriti ei tantsi :D Ju ma vist olen üks hull, kes siis, kui hispaanlased ameerikastuma hakkavad, hoopis hispaaniastub :D Pärast käisime veel ühes kloaagis (mu kursaõe isa termin baaride kohta), mille nimi on el Bedel ja kus oli rahvast nagu murdu ja muusika oli hea, natuke alternatiivsem hip-hop. Saksa tüdrukud läksid pärast ühte pubisse edasi, mina aga, kuna kell oli viis hommikul, tiksusin kodu poole, ja neegripoiss tiksus kaasa. Ta rääkis mulle oma kurva armastuse loo (ah, kui klišee!) ja rääkis, et talle meeldivad erinevad kultuurid ja et tal on isegi üks leedu sõbranna. Ja lõpuks üritas ta mulle natuke külge lüüa, aga ma hirmutasin ta täitsa tõsiseks ära, kui ütlesin, et mu kallim on sõjaväelane.

Ei teagi, ma siiski tunnen neegripoiste vastu kerget umbusaldust. Võib-olla on see ürgne kaitserefleks, et „see“ pole minu hõimust, „see“ võib ohtlik olla…
Alexist pole mõnda aega midagi kuulda olnud. Ongi natuke hea, siis ma ei pea alatasa oma pead vaevama mõtetega, et kas ta hellitab minu suhtes mingeid erilisi lootusi. Loodan, et see on kõigest minu illusioon, minu ettekujutus, aga vahel paneb ta käitumine mind tõsiselt tema motiivides kahtlema. Mulle tundub, nagu minuga rääkides kuulab ta kuidagi pinnapealselt ja ükskõikse näoga, aga samas võtab ta jälle ühendust, et minu (ja muidugi ka minu sõprade) seltskonnas olla. Arvatavasti üritab ta oma elu taas üles ehitada peale pikaajalist suhet, mis õnnetult purunes, ja ma näen tonte. Ometi on aga olemas mingi naiselik vaist, sisemine hääl, mis paneb tajuma asju kuidagi intuitiivselt. Ja enamasti õigesti. Viimati käisime väljas koos Alexi ja Elenaga, läksime Elenaga ühte järjekordsesse latiinokohta (kuna mina olen ju teadagi latiinohull) ja Alex vajus ka sinna, ise kommenteeris, et see muusika tundub talle liiga ühekülgne. Ja kui mina Elenaga salsat tantsisin, siis küsis Alex, et miks ma temaga nii ei tantsi, et ta küll ei oska palju salsat, aga ikkagi. Siis mõtlesin, et miks, huvitav küll, just temasugune inimene mu teele sattus. Kõigel on põhjus… võib-olla selleks, et ma muutuksin veel täiskasvanulikumaks - inimesed siin muide arvavad, et ma annan kahekümneviiese mõõdu välja. Ju sellepärast pakubki mulle palju endast vanemate inimeste seltskond – Elena on ju ligi 40, Alex ligi 30, Paola 35, Noelia ligi 30, mu kallimgi üle 30-e…Mulle on öeldud, et ma olen küpsem, kui võiks 21-aastasest arvata. Aga on õnneks inimesi, kes teavad, et hoolimata domineerivast mõtlikust-tõsisest olekust meeldib mulle vahel tõelisi tobedusi teha :) ja ma jään elu lõpuni neid tobedusi tegema! Margus ja Astrid, teate, Paola ütles mulle ka ükspäev, et olen nagu Pipi, kui vaid leiaks nüüd kuskilt need kuivanud herned, mida Pipi sõi, küll oleks hea! „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu!“

Koolist ma väga palju ei jaksa kirjutada, pusin oma ajaloopraktikat teha, seitsmest küsimusest veel kaks tükki vastata. Saab jälle oma mulliajamiseoskuse tööle panna, vastates teemadel, miks visigootide kuningriik Hispaanias põhja läks ja kes oli see visigoodist reetur, kes araablasi üle Gibraltari siia vallutama lubas tulla. Tänu sellele sindrinahale on siin nii palju lahedat moslemikultuuri pärandit :) Ja muide, ma sain teada, mis juhtub, kui raamatukokku õigeks ajaks raamatuid tagasi ei vii. Ei mingit viivist, hoopis iga hilinetud päeva eest kümme päeva raamatukogu kasutamise keeldu. Oletame, et viid nädal aega lubatust hiljem oma asjad tagasi, ja siis ei saa 70 päeva ühtegi raamatut laenutada… See on ju pool semestrit :D Õnneks, et Alberto mulle seda süsteemi kommenteeris, kuna ma arvasin varem , et võin vabalt veel venitada, arvasin, et viivis on vb 40 senti. Oleks nalja saanud, kui ma poleks kuude viisi midagi laenutada saanud :D Selle koha pealt tuleb siinsele süsteemile au anda, päris tõhus teine.

Ma pole siiamaani julgenud oma pangaarvet vaadata, et näha palju stipendiumi järel on. Veebruarini ma selle rahaga välja ei vea, see on kindel. Ma ei taha ehmatusest kõhuvalu saada, sellepärast lükkangi pangaarve kontrollimist võimalikult edasi. Tean, et see viib viia selleni, et ühel hetkel toidupoes selgub, et arvel pole enam raha, aga natukene pean veel õndsas teadmatuses vastu :) Üüri sain nüüd korralikult ära maksta. Tegelikult võiks see kõlupea Jaime meile hinnaalandust teha, kuna duši all käies läheb vesi lõpuks jäiseks, sest ikka veel pole tulnud tehnik boilerit parandama. Hinnaalanduse asemel üritas ta meilt kõigilt hoopis see kuu rohkem raha välja pigistada, kui ette nähtud, vana kits selline, kuidas tal küll on jultumust arvata, et keegi meist siin matat ei jaga!

Nagu juba enne kirjutasin, siis sel nädalavahetusel külastasin Valenciat, mis on kolmas suurim linn Hispaanias umbes 800 000 elanikuga. Nädalavahetus oli seekord pikk, kuna esmaspäeval, 1.novembril meil kooli polnud. Eestis on see hingedepäev, tavaline rahvakalendri tähtpäev, Hispaanias aga riigipüha, Kõikide Pühakute päev. Sel päeval viiakse surnuaedadesse lademetes lilli, süüdatakse küünlaid ja süüakse spetsiaalseid maiustusi, nagu huesos de santo, ehk siis „pühaku luud“ – martsipanitorud täidetud munakreemiga – ja teisigi martsipanimaiustusi, üldnimetusega panellets. Proovida ma neid kahjuks ei saanudki, kuna ainus kondiitripood, mis esmaspäeval Valencias lahti oli, ei aktsepteerinud kaardimakseid. Suu hakkas vett jooksma, aga hõrgutised jäid kaitsva klaasi taha.

Valenciasse läksin bussiga, edasi-tagasi pilet oli 31 euri, peaaegu poole odavam kui aeglane rong ja mitu-mitu korda odavam kui kiirrong. Pileti ostsin eelmisel päeval ära, kuna arvata oli, et pika nädalavahetuse puhul läheb rebimiseks. Mul oli õigus, kui laupäeva hommikul Zaragoza hiiglaslikku bussi-ja rongijaama jõudsin, nägingi väga pikki ja aeglaselt venivaid järjekordi. Ma ei teadnud, kuhu ma ööbimagi lähen, tahtsin lihtsalt pikka nädalavahetust ära kasutada. Magamiskoti võtsin igaks juhuks kaasa, lisaks kerge seljakoti, et asjad seljas rasked poleks. Olin küll eelmisel õhtul üritanud couchsurfing’u kaudu endale ulualust otsida, aga kuna kirjutasin inimestele liiga hilja, ei vastanud mulle peaaegu keegi. Enamasti tuleb ikka mitu nädalat enne pinda sondeerima hakata, et võimalikud ulualusepakkujad saaksid plaane teha, mulle tuli reisiplaan aga suhteliselt viimasel hetkel pähe. Aga kuna Valencias elab mu kursaõde Helen, kirjutasin talle sõnumi, küsides, et kas saaks öömaja. Olin muidugi arvestamas, et äkki pean siiski hostelisse minema, aga ta olin õnneks nõus mind majutama :) Võisingi siis rahuliku südamega hakata bussiaknast välja vaatama. Zaragoza asub totaalses kõrbes, kui Barcelonast Zaragozasse sõitsin, võttis mind vastu vähene asustus ja kivised pruunikaskollased mäed. Kivine eikellegimaa, kõikide tuulte meelevallas. Mõtlesin, et mis pärapõrgusse ma küll sõidan :) Zaragozast Valenciasse läks kuni Teruelini läbi Aragoni maakonnale tavapärase kivist maastiku , aga peale Terueli muutus maastik korraga rohelisemaks, mäed olid rohkema metsaga kaetud, arhitektuur polnud enam pleekinudkollane, vaid külad ja kirikud olid heledamates valkjamates toonides. Oli kohe tunda, et hakkan Vahemerele lähenema, sest oli isegi palme näha, kui Zaragozas muide on palme suhteliselt vähe, pigem tundmatut sorti vahtrad ja kased. Pääsesin ka vihmast, mis peaaegu tervet Hispaaniat sel nädalavahetusel niisutas. Sain sooja päikese alla, sest Valencia kliima on mahedam, 23 kraadi ja selline mõnus pisut lämbe õhk (mis mind varem ikka häiris, nüüd aga on meeldima hakanud). Zaragozas on tõeline sügis käes, värvid kiiskavad päikeses, Valencia aga oli nagu meenutus suvest, mis on kohe möödumas.

Bussijaamast väljudes sattusin kohe ühte aeda, kus kasvasid päris sidrunipuud. Nagu Artur Alliksaare sidruniballaadis :) Klõpsisin pilte ja punnisin vastu kiusatusele sidrunit haugata. Sõbralik vanapaar juhatas mulle vanalinna suuna kätte. Jalutasin rõõmsalt ringi, imestasin suuri rüütlimuinasjutust välja kukkunud torne (mis olid järelejäänud ja pisut restaureeritud osa keskaegsest linnamüürist, neid torne on linnas muide kaks paari, keskajal oli neid kaksteist, märkisid kahteteist linnaväravat) ja peletasin eemale mooramehi, kes mulle pealetükkivat tähelepanu pöörasid. Leidsin, et Valencia juba meeldib mulle, imetlesin sinistes toonides kuplitega kirikuid, moslemite stiilis torne (seegi linn on ju moslemite võimuses olnud), palme ja pikka parki, mis läbi kesklinna jooksis. Park nimelt on vana jõesäng, madalamal kui maapind, millel asuvad kõik hooned. Vanasti voolas seal Turia jõgi, aga nüüd on jõgi veejuhtmetega mujale suunatud ja jõesängis asub kilomeetrite pikkune park purskkaevude, sildade ja lugematute pinkidega väikesteks puhkehetkedeks. Inimesed muidugi spordivad seal kõvasti, üllataval õnnestus mul isegi näha isegi üht vabas õhus toimuvat peotantsukursust ja seda, kuidas kaks kutti break-tantsu harjutasid. Ja sõbrad, teadke, et see pilt, kus ma palmi kallistan, on eriline. Ja mitte sellepärast, et seal olen mina või lõunamaine palm, vaid hoopis sellepärast, et see on kurttumma mehe tehtud pilt. Ta jalutas seal pargis oma koeraga, ja mina muidugi ei teadnud, et ta kurttumm on, aga pildi ta minust ikka tegi ja pärast lehvitas veel rõõmsalt järelegi.

Pargi lõpus, üsna mere lähedal asub Valencia põhiline tõmbenumber, Ciudad de las Artes y las Ciencias ehk siis Kunstide ja Teaduste Linn. Piltide pealt tundus see hoonetekompleks hoopis külmem ja ebahuvitavam, kohapeal aga avastasin, et olen lummatud sellest futuristlikust kooslusest. Oli tunne, et need hooned on tulnukate poolt ehitatud ja et nende sisemustes tehakse inimkatseid. Tundus, et kohe ilmuvad välja need „teised“, kelle olemasolu me ikka veel pole suutnud kindlaks teha. Tegelikult on idee taga muidugi arhitektid, Santiago Calatrava ja Félix Candela, aastal 1998 õnnistati sisse esimene ehitis. Linnak kuulub ka Hispaania 12 aarde hulka ja üllatus-üllatus, nende hulgas on ka vaade Ebro jõele ja Pilari katedraalile :D Kolm aastat tagasi tehti nimelt konkurss ja siis valitigi välja Hispaania „pärlid“. Ka Sagrada Familia ja Altamira koopad on 12 pärli hulgas, rääkimata Alhambrast ja Santiago de Compostela vingest katedraalist.

Linnaku moodustavad viis hoonet, peale nende veel üks plats ja kõrge moodne tulevikusild. L’Hemisferic meenutab inimsilma, selle sees on superprojektsioonidega kino; El Museo de las Ciencias de Principe Felipe on dinosauruse luustiku moodi, seal on interaktiivne teadusmuuseum; El Oceanografico on hoonetekompleks, kus peitub Euroopa suurim akvaarium, erinevatele kliimavöönditele pühendatud osadega; L’Umbracle, mis on kaarjate konstruktsioonidega aed, jalutustunnel, kus on Valencia maakonnale omaseid liike ja mille all asub üks eriti snoob ja kallis ööklubi ja Palacio de las Artes Reina Sofia, kus on muusikateemaline muuseum ja kus toimuvad kontserdid. Silla nimi on el Puente de l’Assut de l’Or, ja ta meenutab natuke Zaragoza Expo-tsooni sildu. Jah, Zaragozas Expo-tsoon on ka pisut samas stiilis nagu see turismimagnet Valencias. Piirdusin sellega, et vahtisin neid UFO-hooneid väljastpoolt, kuna ma poleks saanud endale lubada nt 23 eurost l’Oceanografico-külastust, rääkimata sellest, et kuna oli nädalavahetus, oli seal mitmekümnemeetrine järjekord. Enamuses vanemad oma pirtsutavate lastega, kes kisasid, et tahavad juba krokodille ja delfiine näha.

Märkimist väärib ka see, et Valencias räägivad nad samuti katalaani keelt hispaania keele kõrval. Ise on nad aga surmkindlad, et see ei ole mingi katalaani keel, vaid eraldi keel, mille nimi on valenciano. Mina oma üheaastase kesise keelekogemuse põhjal aga kommenteerin, et katalaan, mis katalaan :D

Minu kursaõde Helen elab koos ühe eesti ja kahe saksa kutiga. Korter on poole ilusam ja valgusrohkem kui meil (ja neil on terrass viiendal korrusel!) ja maksavad nad isegi vähem, kui mina oma „uru“ eest maksan. Vanalinnast umbes 45-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Suhtlevad nad kõik omavahel enamasti inglise keeles, nii on nende arvates mugavam. Helen ja eesti kutt muidugi eesti keeles. Oh, ma sain kolm päeva järjest eesti keelt rääkida, aga ei saanud veel küllalt :) Tore oli tänavat mööda jalutades eesti keeles ükskõik millest jahvatada ja nöökida inimeste nägusid, kes meid hämmastuses jõllitasid, mõeldes, et mis keel see veel on. Ma olin tagasi Zaragozasse jõudes nii eesti keele lainel, et vastasin ühes loengus Zuzana küsimuse peale automaatselt: „Mul pole õrna aimugi,“ ja imestusin tema segaduses nägu nähes. Valencias aga tegime Heleniga eesti õhtu, kuulasime Alenderit, Vennaskonda, Terminaatorit, Smilersit, Indigolapsi, Chicago-lugu… ja tantsisime ja laulsime täiest kõrist kaasa. Saksa tüübid panid isegi elutoaukse vahelt kinni, kuna me vist segasime neid päris kõvasti. Segasime päris kõvasti nende telekasõltuvust, sest muud need tüübid suurt ei teegi, kui vahivad päev läbi pildikasti. Õpivad võib-olla ka pisut, aga muidu õgivad pitsat ja vahivad ekraani. Meie vastu nad suurt huvi ei tundnud – mis mehed need on, kel on äkitsi kaks ilusat tüdrukut kodus, aga nad ei tee neile ettepanekut nt linna vaatama minna või lihtsalt koos midagi korraldada. Olid kahtlaselt apaatsed tüübid, mine sa tea, äkki hirmutasime nad ära? Esimesel õhtul oli meie juures ka rumeenia tüdruk ungari juurtega (või oli see vastupidi), igatahes kommenteeris temagi, et küll me olla naljakad. Aga seda positiivses mõttes! Kui see neiu ungari keeles rääkis, ei suutnud ma küll eristada, et tegemist on meie sugulaskeelega. Mõned sõnad olevat ainult sarnase kõlaga – nt „veri“ ja „käsi“. Jõime veini ja tundsime end üldse mõnusalt ja meie Heleniga laulsime „Juulikuu lund“. Üldiselt oligi see Valencia-käik nagu puhkus tavapärastele mõtetele, tekkis soe kodune tunne ja minusse kogunes palju uut energiat, et oma õpinguid ja elu siin Zaragozas rohkem nautida. Alguses mõtlesin, et kas meil Heleniga on üldse millestki rääkida, aga jutt sujus õnneks loomulikult ja vabalt. Tema oli õnnelik selle üle, et ma tulin, ja mina selle üle, et ma läksin. Valencia pärast ja sellepärast, et nägin üle kahe kuu teist eestlast.

Hommikusöök eesti moodi Heleni terrassil oli sel reisil nagu rusikas silmaauku – kaerahelbepuder ja kurgi-singi-pasteedivõileivad. Veel kunagi varem pole kaerahelbepuder mulle nii hästi sisse läinud! Oli pisut tuuline, aga päikseline soe hommik. Muide, nende terrassil on ka kamin koos hiiglasliku paellapanniga - Valencia on see linn, kust on pärit paella, hispaania rahvusroog, riisi ja liha või mereandidega. Kuna mul oli kinnisidee, et tahaks kindlasti seda seal proovida ka, siis otsisime tükk aega söögikohta, kuna parajasti oli pühapäeva õhtu. Lõpuks saime endale lubada ühe paellataldriku kahe peale, kuna seegi hind kippus juba soolaseks minema. Krevetid jõllitasid meid taldriku pealt, aga kõhtu läksid nad sellest hoolimata. Minu arvates oli päris maitsev, kuigi õige pisut rammusam, kui arvasin.
Käisime kahes muuseumis – üks, Palau dels Bellas Artes – oli väljastpoolt kihvtim kui seest. Toreda kupliga kuninglik hoone, mis aga oli paksult täis kristlikku kunsti. Ma ei suutnud üldse keskenduda ja leida midagi, mis mu tähelepanu paeluks. Võib-olla pole Valencia tõepoolest boheemlaslik kunstilinn. Pigem öeldakse selle linna kohta pijo, mis tähendab snoobilikku ja kõrki. Teine muusem oli moodsa kunsti muuseum, mis oli midagi a la Kumu ja a la Kiasma (Helsingis). Sai saalist saali jalutada ja mõelda, et kunsti mõiste on tänavapäeval täiesti piire kaotamas, kuna see ei taotle tihti vähimagi esteetilise mulje tekitamist ja ei hellita ilumeeli. Muidugi on igal ühel õigus tõlgendamisvabadusele ja samuti põhjendatud kritiseerimisele. Mis seal siis eksponeeriti? Nt Aafrika traditsioonidest inspireeritud kuuba kunstniku José Bedia teoseid, selliseid pisut satanistliku maiguga - kõik see teispoolsusega suhtlemine ja oma kehast väljas käimine. Ühes teises ruumis olid roostetanud ja istuvas asendis raudrüüde moodi hiigelkujud, „Valvurid“. Need „valvurid“ olid ka muuseumi ees platsi võtnud. Nad tundusid olevat nagu masinad, kes kohe-kohe oma kohtadelt tõusevad ja inimesi külma rahuga endale allutama hakkavad. Meelde jäi samuti vatiga kaetud raudvedrudega madrats keset valget ruumi ja jäme nöör, mis oli tõmmatud ühest seinast teise ja mille keskele oli raskuseks pandud kivikamakas kirjaga „Viha“. Segadusse ajasid valged kraanikausitorusid meenutavad lakitud konstruktsioonid ja samuti üks seksuaalset fantaasiat ärgitav pilt. Nagu pornofilm kunstis, aga mitte nii karjuv. Igas mõttes :D Saime muuseumist tasuta ühed suured värvilised plakatid, ma juba kujutlesin, kuidas oma toa valgele seinale sellega vürtsi annan, aga nagu juba mainisin, unustasin ma selle kahjuks Heleni juurde.

Kuigi Helen elab juba paar kuud selles linnas, oli temalgi huvitav, kuna Valencia katedraali ühes tornis polnud ta varem käinud. Katedraal on Valencias väga mitmekesine, segu mitmest erinevast stiilist – renessanss, gooti, barokk… ja katedraaliesine plats just selline, mille kohta saab öelda, et oh, see ongi ju a la Hispaania. Tornironimine maksis küll 2 eurot, aga vaade oli seda väärt. Silmale avanesid mäed, kõik tornid ja majakatused, merigi paistis ära ja samamoodi ka Ciudad de las Artes y las Ciencias, mis tundus kaugelt vaadatuna kuidagi vägisi linnamaastikusse surutuna. Nautisime kaua-kaua vaadet, oli hea ja kerge olla, kuni äkitselt hakkas mitmetonnine tornikell täistundi lööma ja mulle tuli korraga Quasimodo lugu meelde.

Iga koht, kus on natukenegi merd, on punktikese võrra lähemal mu südame võitmisele. Osa mu südamest saavad endale kõik need rannad, kus ma oma elus olen käinud. Kivised või liivased, tormised või rahulikud, inimtühjad või rahvamassi täis – ikka meeldib mulle üritada silmi kissitades sinisest horisondist veel kaugemale vaadata ja soolast õhku nautida. Tunnen, et siis, et olen seal, kus ma pean olema ja midagi muud pole tarvis. Valencia Vahemeri oli ujumiseks parajalt jahe ja mul polnud bikiinegi kaasas, aga sellest hoolimata sulberdasin jalgupidi vees ja patseerisin rannapromenaadil palmide all, vaimustudes taamal sinetavatest mägedest. Muidugi kui tuul hakkas liiva üles keerutama, ei olnud ma enam nii vaimustatud, oleksime Heleniga võib-olla liiva alla mattunud, kui oleksime tunnikeseks ranna äärde istunud :D Tagasi kesklinna jalutasime läbi getolinnaosade, mis olid, nagu Barcelonaski, magalad Hispaania moodi. Mitte just niivõrd kõledad, kui Lasnamäe omad, aga siiski võõristust tekitavad. Tänagi, võtsin pesu nöörilt ära (pesunöörid on majaseina küljes meie kolmanda korruse akende taga), vaatasin kuuekorruselist vastasmaja ja tuli meelde tsitaat filmist Sügisball : „Igas selles kuradi karbis on inimene, kas tahab õnnelik olla“ . Jah, siingi on karbid, mis siis, et valged, ja mis siis, et nende kohal on sinine taevas ja enamasti mitte hall ja rõske hämarus, aga karpideks nad jäävad, kuni nad lammutatakse.

Nägin Valencia ülikoolihooned ka ära, arstiteaduskond oli muidugi väga ilus, ja üllatavalt ka filosoofiateaduskond. Meilgi on arstiteaduskond uhke, rääkimata õigusteadustest ja loodusteadustest, aga filosoofia oma on, nagu varem öeldud, lobudik. Nüüd juba kodune lobudik :D Kolme päeva jooksul, mis ma seal veetsin, sain jälle taas kilomeetrite viisi kõndida-kõndida ja Heleni kodus juba ära mugavustuda. Ma avastasin seal, et mulle maitseb väga flan, hispaania tüüpiline magustoit (midagi tugeva karamellikreemi sarnast), ja nüüd ostsin endalegi supermarketist hunniku seda maiust. Pauline ja Paola aga kommenteerisid, et see flan polevat pooltki nii hea, kui isetehtud. Nüüd on Pauline’il põhjust jälle meile magustoitu teha! :D
Muidugi lõppes mu Valencia-saaga tüüpilise maarja-juhtumiga, ehk siis oleksin äärepealt bussist maha jäänud, kuna ma ei arvestanud, et see bussijaam NII kaugel asub, ja et me Heleniga jutuhoogu sattudes päris aeglases tempos jalutame. Lõpuks pidin oma kodinatega elu eest jooksma, sest see oli ka viimane buss tol õhtul, mis Zaragozasse läks. Jõudsin siiski napilt peale, üleni higine.

Vahetult enne minu Valenciasse-sõitu käisin kohaliku maakonna iluga tutvumas. Pauline’il oli nimelt Jeremy külas, tema kallim, ja siis me pakkisimegi end auto peale, et sõita vaatama loodusparki, mis asub Zaragozast kahe tunni kaugusel, ja mille nimi on Monasterio de Piedra. Kaasa tulid muidugi Zuzana ja veel üks lokkispäine sakslanna Michaela. Alati, kui kuhugi sõidame, on lõbus kuulata, kuidas Pauline autot juhtides prantsuse keeles ropendab ja aina kommenteerib, et hispaanlased on oinad autoroolis. Mõned „targad juhid“ ei arvesta üldse, et sinul on võib-olla eesõigus, samuti üritavad nad kiirteel teha naljakaid möödasõite ja siis otsustada, et nad ei taha ikka mööda sõita. Levinud on ka see, et keset linnatänavaid pargitakse peaaegu keset teed äkitsi mõni auto, millest välja loivab järjekordne jultunud juht.

Monasterio de Piedra parki sõitsime läbi Calatayudi linna, sõitsime pisut valesti, aga Pauline lubas meid kõiki autost välja pakkida, kui meil pretensioone on :D Minu pretensioon oli, et võiks veidi Calatayudi ka vaadata, ikkagi üks Aragoni maakonna linnadest, aga Pauline oli seal juba geograafidega käinud ja keeldus kategooriliselt igasugusest kitsastel tänavatel ekslemisest. Peale selle, kuna nüüd läheb meil siin juba kell pool seitse pimedaks, pidime parki ikka valgel ajal jõudma. Sissepääs maksis 13 eurot, sest kuigi mäed ja järved ja kosed olid looduslikud, olid jalutusteed ja trepid nende vahel inimese ehitatud ja hooldatud. Park koondubki ümber ühe keskaegse kloostri, sisse me sinna ei läinud, kuna pilet oli omakorda 9 eurot. Kui juba hämarduma hakkas, jalutasime kloostri ümber ringi, hoone oli müstiline, laternate valgus soe ja õhus oli tunda niisket meeldivat sügise lõhna – kolletanud lehed ja kõdu. Peaaegu nagu eesti sügise lõhn, natuke ainult lämbem! Ma pole kunagi varem elus nii suuri vahtralehti näinud, kui seal olid! Zuzana leidis pähkleid.

Sügisvärvid särasid päikeses, sammal oli rohe-roheline ja iga nurga peal leidus mitmekümneid mägedest allavoolavaid sillerdavaid koskesid - pargist voolab läbi Piedra jõgi, mille harujõgede vesi kord maa alt, kord jälle maa pealt koskedena välja ilmub. Korraga leidsime peegelsileda veega mägijärve, ja nägime kaugel paistmas väikest nõiaonni moodi majakest. Kihvt avastus oli ka 50 meetri kõrguselt alla paiskuv kosk, tundus, nagu oleksime Lõuna-Ameerikasse sattunud. Läksime keelumärgist hoolimata mööda vesist koobast mäe sisse kose taha ja olime nagu mõnes seiklusfilmis – kivine ja hämar kaljusisemus ja võimas veejuga meist eespool, saates meie poole tuhandeid pritsmeid.

Jeremy tundus olevat sümpaatne, aga tõsine poiss. Ta on samuti geograaf, aga meil oli suhtlusprobleem, ta ei räägi nimelt inglise keelt ja hispaania keelt väga vähe. Nii juhtub, et teise inimese huvitav olemus läheb täiesti kaduma ja keelebarjäär loob mulje, nagu oleks tegemist väga lihtsa ja mittemidagiütleva inimesega. Tean ju Pauline’i kaudu, et Jeremy on kõike muud, kui ebahuvitav, aga kuna ta suutis ainult pooleldi kokutades primitiivseid hispaaniakeelseid lauseid öelda, siis jäi paratamatult poolik mulje. Muidugi oli teine lugu, kui Pauline ta juttu mulle prantsuse keelest tõlkis. Meie „tuvikesed“ käisid koos Pamplonas (kuigi said kaela lausvihma), Ordesa rahvuspargis ja see nädalavahetus kohtuvad nad Pariisis. Pauline organiseeris nimelt geograafidele Pariisi külastuse, aga seda ma ei tea, kuidas ta nende lapsikute-metsikute kursavendadega hakkama kavatseb saada.

Seekordne postitus tuli pikk, aitäh nendele, kes jaksasid lõpuni lugeda! Kirjutan veel meelelahutuseks siia seiga, kuidas ma eesti rahvameditsiiniga Paolat ravisin ja pärast ehmatuse üle elasin. Nimelt hakkas tal kurk koledasti valutama ja mina siis soovitasingi, et pangu kaelale viinakompress, ikka sellist, mida sina, isa, kodus mulle tegid, ja mis mind nagu nõiaväel aitas. Tehnoloogia on, et veega segatud viinas niisutatud rätik tuleb kaela ümber panna, siis natuke kilet, et soojust ja umbsust tekitada ja siis soe sall ümber. Kiitsin ise hirmsasti takka ja Paola hoidiski kompressi terve öö kaelas ja kui ta järgmisel päeval kupatuse enda kaela ümbert ära võttis, nägime, et ta kael oli nii sinine, nagu oleks keegi teda lämmatada üritanud ja sellega laiad sinikad tekitanud. Ma ehmatasin hirmsal kombel ära, rääkimata Paolast, arvasin, et tal oli see kompress liiga tugevasti kaela ümber või midagi. Siis selgus aga, et rätik, mis alkoholis niisutatud oli, oli mustjassinise mustriga ja et see oli hoopis kõvasti nahale värvi andnud. Saime suutäie naerda ja Paola sai oma kaela küürida. Kurk läks tal muide paremaks.

Leidsin internetis kasuliku lehekülje „100 asja, mida Zaragozas ette võtta“. Fantaasiavaesus tuli peale ja siis tegin interneti lahti ning avastasin, et mu kodust mõnesaja meetri kaugusel on kunstigalerii ja alternatiivmuusika pubi live-esinejatega, ja et Zaragoza ääremail on suur surnuaed ja isegi mägi, kust näeb tervet linna ning et iga kuu esimesel pühapäeval saab tasuta muuseumides käia.

Kuna veel on 3.november, siis kirjutan ka siia: isa ja Margus, veelkord palju-palju õnne sünnipäevaks!