Täpselt tänase päeva seisuga olen veetnud Zaragozas kaks kuud. Südames on hakanud küpsema isegi armastust selle linna vastu, mis peidab endas igal sammul midagi uut, tuleb ainult „asjassepühendatu“ olla. Ma ei oska seda täpselt määratleda, kuidas see protsess toimus, et esmapilgul mittemidagiütlevast Hispaania linnast hakkas saama midagi, mida võin ääri-veeri nimetada „minu Zaragozaks“. Võib-olla sai see mulle teadlikuks siis, kui käisime ühel erakordselt soojal õhtul (november ja ligi 20 kraadi, kui enamasti on ikka alla 15-e) koos Alexi ja Anne’iga jalutamas.

Jalutasime Ebro äärest kuni viimaste sildadeni, mitu kilomeetrit. Jõgi oli pimedas palju ilusam kui valguse käes ja ma mõtlesin, et kui hea, et ma saan elada kohas, kus on veekogu! Vesi voolas nii kiiresti ja Alex rääkis, et kunagi olla Zaragoza kivisillalt (mis on pisut nagu Tartu vana kivisild) üks reisibuss jõkke kukkunud. Möödajalutavad vanaisad oskasid meile rohkem rääkida, kuidas seitsmekümnendatel oli turiste täis buss silla peale sõites liiga suure kurvi võtnud ja üle rinnatise alla Ebrosse kukkunud. Hukkunuid polevat palju olnud, buss tiriti veest välja… aga vanaemad-vanaisad said hea motiivi, et rääkida oma lastelastele kummitusbussist. Jõgi on Zaragozas väga madal, vesi ei ulatu rinnunigi, aga kivisilla juures on üks hauakoht, sinna see buss siis kukkuski. Vahel on see koht kinni uhutud, kevadeti suure vooluga uhub jõgi ta jälle lahti. Jah, Zaragozaski on kevadeti oodata suurvett, mitte niivõrd lumesulamisest, vaid kevadvihmadest. Kivisilla alt avanes suurepärane vaade katedraalile otse teisel kaldal, nii kaunilt valgustatud, jõgi peegeldas oma pinnale veel teisegi katedraali, mis oli vaat et ilusamgi kui originaal :) Siis tundsin lihtsalt tohutut rõõmu, et siin linnas olen, süda läks kuidagi avatuks ja kergeks. Äkki tuli see sellest, et näen Zaragozas ühte Tartu „teisendit“ teisel maal, teistes tingimustes- kuigi siin puuduvad need mõnusad veeäärsed puiesteed ja Tartus pole jälle nii uhkeid sildu ja katedraali otse jõe ääres. Tartu tähendab minu jaoks palju, see jääb alati esimeseks KOHAKS, kus ma iseendaga „kahekesi“ sain olla, vaadata, mis Maarja see on, kes minu sees elab, ja mida temaga peale hakata. Zaragoza ja minu oletatavad tulevikulinnad jäävad seega paratamatult esimese KOHA aust ilma. See ei tähenda muidugi, et nad ei võiks minu peas teistele auhindadele võistelda.

Sama õhtul ütles Anne mulle, et ma olen talle vanema õe eest ja mul pidid lausa pisarad silmi tulema. See on maailma parim tunne, kui tead, et endast midagi ära andes teed kellegi rõõmsaks. Ta on nii spontaanne ja elav, nt jäi ta ühe vitriini ees kord pulmakleiti vaatlema (lausa hämmastav, siin linnas on massiliselt noorpaaridele suunatud poode) ja õhinal seletama, et selles tahaks ta küll abielluda, kuni inimesed lausa vaatama hakkasid, et mis see tüdruk seal kätega vehkides küll seletab :D Tema on kindlalt abielu poolt, kui mina aga esialgu eelistaksin vaba-abielu. Oeh, sellel teemal vaidlesime Alexi ja Anne’iga päris asjalikult, Anne läks nii põlema oma seisukohti kaitstes ja pärast häbenes, et oli nii põlema läinud :D Aga ega siis alatasa jaksa tõsistel teemadel rääkida, võib ju ka rääkida sellest, kes leiutas Rubiku kuubiku ja millised on head lahendusvõtted (kui välja arvata see, et värvilised ruudud lihtsalt ümber kleepida). Kas teadsite, et härra Rubik on ungarlane, meie sugulasrahvusest? Jee, elagu targad ugrimugrid!

Ja elagu napakad noored, kes lähevad vanainimeste nostalgiaõhtut segama! Ülikooli
kinoklubis on nimelt hetkel Hispaania bandiidifilmidele pühendatud programm, tasuta. Filme näidatakse kronoloogilises järjekorras, programmi alguspäevadel vanemad mustvalged filmid, lõpupäevadel aga juba tänapäevasemad. Ujusime siis kohale, Anne, Elena, kummaline Alberto ja mina, et avastada, et kinosaalis on ainult seeniorid, kes arvatavasti tulid kadunud noorusaegu taga ohkama. Meile visati kurjasid pilke, kuna olime kaasa ostnud pisut saiakesi, mida siis naerdes hävitama asusime. Kui programmijuht filmi sisse juhatas, siis jõllitas ta mind tükk aega, ise samal ajal filmi kommenteerides. Ju sellepärast, et võtsin vaevaks šokolaadiga napoletana’t pugida nagu viimane kasvatamatu plika, hahaa.

Film oli küll „kunstiteos“, mustvalge, viiekümnendatest, ja peale selle räägiti seal räige andaluusia aktsendiga. Alberto kommenteeris aina, et kas ma ikka sain aru, see on andaluusia aktsent :D Ta on üsnagi naiivne ja arvab, et ülejäänud maailm peale tema on kuu pealt kukkunud ja pole oma kitsa silmapiiri taha näinudki. Tegelikult oleks aga temal seda silmapiiri avardamist vaja, kuigi me seda talle muidugi öelda ei saa. Ta muutuks kurvaks ja arvaks, et me ei taha enam temaga suhelda ja teda aktsepteerida. Enamasti lõpevadki vaidlused Albertoga nii, et ta teatab, et ta ei jaksa enam „naiste“ rünnakuid kuulata, ja tõmbub tõsiseks. Tegelikult pole need rünnakud, vaid pigem arvamusavaldused. Olgu, võib-olla natuke hoogsamad, kui peaks, aga… Igatahes ütleb mu intuitsioon, et ta on elus kannatada saanud. Näiteks teame, et tal on Poola perekond, ometi ei oska ta sõnagi poola keelt ja pole kunagi Poolas käinud. Samas selgus, et siin Zaragozas elab ta oma „vanemate“ juures… äkki on ta adopteeritud laps või midagi? See seletaks, miks ta alatasa püüab teemat vahetada, kui ta perekonna kohta küsime.

Igatahes, kujutage ette kinoefekte viiekümnendate moodi :) Liiga kiiresti kappavad hobused, peategelase külgekleebitud rinnakarvad, kolmandalt korruselt otse oma hobuse selga hüppamine, peale näo segipeksmist ei ainsamatki veretilka, mustlaslaulud, kust oli kohe aru saada, et heli on peale lastud ja näitlejad liigutavad kõigest suud…. Naersime, kõhud kõveras. Film rääkis sellest, kuidas kaunis aadlidaam ühesse bandiidijõugu pealikku ära armub, võitleb talle isegi puutumatuse välja, et mees saaks legaalset elu alustada. Ja siis, põmm, lastakse kaunis aadlidaam ühe mustlanna poolt maha, kes juhuslikult sama bandiiti armastab. Bandiit otsustab ikka kriminaalset elu jätkata, ta ei jäta oma „mehi“ maha, ja mustlanna piinleb süümepiinades. Väga kena, tollal polnud vist ilusate lõppude massipsühhoos nii vajalik, kui tänapäeva kommertskinos. Naersimegi, kõhud kõveras, kuni peategelane(naised nendes vanades mustvalgetes filmides näivad kõik ühesuguste näojoontega olevat, nagu oleks sama ajatu naine mängimas kõigis nendes linateostes) korraga maha kõmmutati ja film dramaatilise pöörde võttis. Pärast läksime Elena poole spagette sööma, oh, küll olid maitsvad, ikkagi a la Italia! Nägin ka ära, kuidas Elena elab, köök on mõnusam, kui meie oma, aga korter üsnagi pisike. Ta elab minuvanuse mustajuukselise lokkispäise itaallanna Elisaga, kes arvab vist, et Zaragoza ööelu piirdub kõigest kesklinna urgastega, eesotsas klubi Martinicaga, kus lastakse enam-vähem sama muusikat, mida Nimeta baariski. Missugune originaalsus!

Tegelikult pole tarvis isegi vanalinna jalutada, kui tahta head pidu ja mõnusat muusikat. Meie kodust viiesaja meetri kaugusel on nt üks baaride tsoon, kust olen avastanud nii mõndagi lahedat. Kohvikud, kus lastakse jazzi ja bluesi, rockiurkad, alternatiivmuusikabaarid… Eile käisime Elena ja Pauline’iga nt baaris, mille nimi oli Juan Sebastian, mille avastasin enda jaoks õhtu varem. Laest rippusid alla erinevad muusikainstrumendid, ühes seinas olid riiulis vanad raamatud ja suured portselanist nukupead(Pauline’i arvates olid need küll õudsed, minu arvates aga kihvtid!), teises seinas oli lae alla asetatud vana ameerika mootorratas… ja ühe kapi otsas võis näha neegritest figuurigruppi pille mängimas! Sel õhtul toimus baaris tasuta kontsert, esines Argentina bänd Combo Belga. Zaragozas on baare, kus saab tasuta kuulata live-muusikat ja vaadata väikseid teatristseene – enamasti komöödiavahepalu ja mustkunsti. Juan Sebastian on üks neist kohtadest. Preili Paola ka meiega välja, pani kaela oma diskosalli ja puha. Bänd oli natuke Indigolaste sarnane, selline hingekeeli puudutav. Pingutasin, et argentiina hispaania keelt mõista, peale natukest harjumist tuli see välja küll. Nad susistavad ainult hirmsal kombel oma sõnadega, ja see ajab segadusse. Muidugi ka sõnavaralised erinevused. Artistid kommenteerisid oma igat laulu mõne jutustusega, ja põimisid lugudesse sisse bossa- ja jazzirütme. Neid oli kolm, lokkispäine naine laulis, noor tüüp mängis trumme ja hallipäine tüüp kitarri. Ei suutnud ta vanust ära arvata, hoolimata sellest, et pea oli hall, nägi ta näost välja umbes kolmekümnene. Neljas „artist“ oli see masin, mida mina, muusikavõhik, esimest korda nägin. Sellese sai instrumentide heli salvestada (näiteks käsitrummi rütmi) ja siis mängis see masin muusikute endi mängule taustaks seda ühte ja sama salvestatud teemat aina jälle ja jälle korrates. Ja teemasid ei pidanud olema ainult üks, vaid võis sellesse masinasse salvestada nii trummi teema kui ka nt saksofoni või trompeti või mis iganes pilli teema, ja siis helid omavahel sünkrooni sättida. Seega oli tunne, nagu kolme inimese asemel esineks terve hord muusikuid :)

Kuulasin ja lasin mõtetel rännata ja vaatasin baaris hõljuvaid suitsupilvi, seekord need isegi mind ei seganud, vaid andsid üldisele atmosfäärile nagu mingit boheemlust, mingit kunstipärasust juurde. Vaatasin laudade ääres istuvate inimeste näoilmeid ja püüdsin ära arvata, mis mõtted nende peas tekivad ja kas nad tajuvad muusikat hingega, kas see läheb neile korda, või on see pelk taust nende igapäevaelu ümber keerlevatele mõtetele. Paola kuulas keskendunud näoga, vahel ilmus ta näole naeratus, vahel liigutas ta end tantsurütmis kaasa, vahel muutus tõsiseks. Pauline aga vist igavles natuke, kuigi ta mulle vastupidist väitis. Aga siis, kui viimase loona natuke brasiilia rütmi lasti, siis tundus küll, et ta tahab lauale hüpata ja näidata, kuidas prantslannad muusikat naudivad :)Muigama ajas üks koolipoiss, kelle vanemad olid vist kontserdile kaasa vedanud, et lapsel silma peal hoida. Laps aga oli artistide poole seljaga, ja süvenes kogu aja innukalt oma mängukonsooli.

Pasábamos un buen rato, nagu siin heade hetkede kohta öeldakse, ja siis hüppasime korra ühte rockipubisse, millest ma iga päev kooli minnes mööda lähen. Rahvast oli vähe, trummar ja kitarrist eksperimenteerisid hevimetalit, aga meie trummikiled seda välja ei kannatanud. Õhtu lõpetasime Taberna del Blues’is, Paola polnud seal aastaid käinud ja vaimustus täiesti, kuna seintel olid kitarrid ja rocki – ja bluusilegendide pildid. Mina aga ei jaksanud ära vaadata vana saksofoni, mis otse meie laua juures seinal oli. Paola naljatas sellepeale, et mulle tuleb jõuludeks väike saksofon kinkida :D Talle meeldib hirmsasti rockmuusika, vahel paneb ta meil siin koduski oma toas head rockilood põhja, kui teab, et keegi ei õpi ega maga. Võtsime väikesed õlled ja nautisime rahulikku õhtut ja head rocki – kuigi kelner, va saast, ei teadnud, mis lood tal mängivadki, kuna tal olla lihtsalt cd-d ilma lugude nimedeta.

Muide, sain lõpuks selle Kongo neegripoisiga kohvile mindud. Oli sõna otseses mõttes väga hariv. Ta on Belgia Kongost pärit (pealinn on Brazzaville) Sealsed pärismaalased on pügmeed, kes siiamaani oskavad metsades liikuda nagu õhk ja kes tunnevad loodust nagu oma viit sõrme. Peale selle leidub Belgia Kongos gorillasid ja kaevandatakse teemante. Huvitav oli ka see, et Kuubal oli neegripoiss sunnitud õppima sellepärast, et teda ei lastud lihtsalt koju. Alguses sõitis ta sinna, et õppida, siis selgus, et talle ta ala väga ei meeldigi, aga kuna tagasisaamise bürokraatia oli nii meeletu (kommunistlik reziim ja passiga oli meeletu jama, kardeti, et ta on mõni spioon või muidu röövlinaga), jäi ta sinna. Ja oli õnnelik, et jäi, ja sai hea kogemuse. Loodan, et näeme selle neegripoisiga varsti jälle. Talle meeldis rääkida ja talle meeldis, et ma teda kuulan ja mulle meeldis teda kuulata.

Kontrastiks esteetilistele õhtutele stiilsetes baarides aga kirjutan nüüd hoopiski millestki šokeerivamast. Kohalikud, ise muiates, soovitavad, et Platas tuleb kas või korra ära käia, kui Zaragozas elada. Plata nimelt on legendaarne kabaree-klubi, kus iga päev toimuvad erootilised show’d. Muidugi, ühes õiges kabarees näebki paljaid inimesi, aga ma ei kujutanud ette, et seal nii palju nalja saab! Läksime siis Elena ja tema korterikaaslasega kohale, pidime terve aja seisma, sest lauad olid kõik reserveeritud, ühtegi istekohta enam ei olnud, rahvast oli murdu. Sissepääs oli tasuta, aga joogid see-ees hingehinna eest – millegi arvelt peavad nad ju rikastuma! Sain jutule ühe politseinikuga, kes oli Huescast Zaragozasse nädalavahetust veetma tulnud. Tore politseinik oli, kui tahan nüüd Huescasse minna, siis lubas ta giidiks tulla :)

Show oli väga mitmekesine, kõikus aina labasuse piiril, aga labaseks siiski ei läinud, pigem oli naljakas ja isegi tasemel, nagu omatte kunst, hahaa, sest nagu juba varem maininud olen, on kunsti mõiste oma piire kaotamas. Ühtegi korda ei hakanud mul vastik ja ma ei mõelnud, et tegemist on perverssustega. Sain hoopis vabameelse elamuse :) Millegipärast arvasin varem, et kabareed on jäänud minevikku ja taolistes lokaalides võimutseb puhas striptiis, aga eksisin. Lauldi jotat, et vanemad inimesed, kui neid seal üldse oli, ka etendusest endale midagi leiaksid, ja muidugi hunnikutes naljalaule. Rebiti riideid seljast ja naerutati inimesi, tõmbenumbriks olid kaks paksukest, kes olid algul riietatud nagu kombekad naised, pärast aga olid võrkpesu väel ja tantsisid hevimetali järgi nagu väiksed kuradid. Oli ka sensuaalseid hea koreograafiaga erootilisi tantse, samuti sai näha, kuidas kuumad mehed kiltides tantsivad, varustused paistmas :D Minu lemmikkoht oli aga, kui üks nendest modellivälimusega musklimeestest baariletil tantsis, ihualasti, oh! Elena ütles ka, et küll on kuum mees, ja et ta peab oma pereemadest sõbrannadega teinekord uuesti show’d vaatama tulema. Naerust tulid lausa pisarad silmi, kui teine porgandpaljas mees ihualasti laval rulluisutrikke tegi :D Naised olid (kui muidugi paksuksesed välja arvata) väga vormis. Arvatavasti teenivad nad head raha, müües oma ilu, aga mitte oma keha,kuigi uidugi muudavad nad oma kava arvatavasti korra mõne kuu jooksul, ja iga õhtu sama kavaga esineda võib olla väsitav. Samas aitab jälle aga professionaalsust saavutada…Tegime nalja, et kui meesartistide töövestlus on, siis alla 18 cm-ste varustustega jutule ei saa, tõesõna, ma usun, et nad kasutavad mingeid abivahendeid, sest on kaheldav, kas normaalne ürgmees loomulikul teel sellise mõõdu välja annab :D Sama teemal jätkades, ükspäev uurisime Zuzanaga huvi pärast, kuidas Zaragoza erootikapoodides ka hinnad on. Üsna kallid. Poodi pidav vanamees aga piidles meid tüdinud pilgul, ju on ta väsinud päevad läbi sellest naturaalsest „ilust“, mis teda videokarpidel ümbritseb :D

Zuzana sõitis see nädalavahetus küll Barcelonasse, aga eelmisel nädalavahetusel olime jälle tublid kultuuriinimesed ja käisime (peale sekspoe) Zaragoza roomateemalistes muuseumites. Oli nimelt tasuta päev ja läksime siis vaatama Rooma-aegset teatrit, foorumit ja sauna. Teater oli 1.sajandist peale Kristust, massiivne, aga kahjuks üsna lagunenud. Ei mingit Colosseumit meil siin! Foorum oli nagu koobas, muuseum oli nii pime üsna mittemidagiütlevate kivisammaste ja papist roomlaste kujudega sammaste vahel. Saun aga meeldis mulle väga. Säilinud oli suur kivist bassein ja sammaste jäänused, nägime ka videopresentatsiooni, kus seletati, et saunad olid kui sotsiaalsed keskused, kuhu tuldi kokku ka nt poeesiat lugema. Nägime makette, kust selgus, et oli mitmeid erinevate temperatuuri ja külmade ja kuumade basseinidega ruume. Vitriinides olid roomlaste kosmeetikaanumad, kõrvapuhastusorgid ja vana naha mahakraapimiseks mõeldud metalljublakad, mis nägid välja nagu seatapmisnoad.

Üks asi, mida siin Hispaanias igatsen, on saun! Siin on piisavalt linnaujulaid ja spordiklubisid, aga õiget leilisauna pole kuskilt võtta. Käisime just Pauline’iga ujumas ühes ujulas, mis on just härjavõitlusväljaku kandis, 3.60 euro eest saab kaks tundi mulistada. Kütet nad seal veel eriti sisse lülitanud polnud, ainult vesi oli soe. Hispaanlased ujusid nagu kalad ringi, Pauline samuti, ta on kaheksa aastat ujumisega tegelenud. Mina aga amatööritsesin vaikselt oma „konnastiiliga“ :D Märkimist väärib ka see, et siin on ujulates kohustuslik kanda ujumismütsi. Ma nägin hiinakate poest ostetud odava ujumismütsiga välja nagu tõeline amatöörkonn, juuksed mahtusid vaevalt selle pigistava mütsi alla. (Muide, värvisin hiljuti teist korda elus enda juukseid, päris ise, päris üksinda. Pidin keemialõhna sisse päris ära minestama, vannituba oli punast löga täis ja mu korterikaaslased ootamas, millal nad ükskord pissile või duši alla saavad minna :D Seekord tegin hoolikamalt kui esimene kord, ei jäänud ebaühtlasi laike ja teised imestasid, et kuidas ma küll üksi värvitud sain ja nii ilusti. Hispaanlastel on ju siin nii kenad tumedad juuksed, ega nad suurt ei värvi).

Tean nüüd oma eksamite aegu, kummaline on siin see, et jõuluvaheaeg lõpeb ära 8.jaanuaril, siis on veel kaks nädalat esimest semestrit ja siis algab kahenädalane sess. Mul on kolm eksamit ühel päeval, nii armas. Peale selle veel kaks eksamit paaripäevaste vahedega, detsembris üks eksam ja veel oma neli-viis kirjatööd. Ja alatasa avastan, et mind paelub kunstiajalugu rohkem kui keeleteadus, just alles lõpetasin raamatu ibeeride kunsti kohta, kuigi oleks pidanud lauseanalüüse tegema. Ajalooloengutes on moslemite nimede ülesmärkimisega tõsiseid probleeme, õppejõud hääldab neid nii kiiresti ja peale selle kirjutab tahvlile arusaamatus lohakas käekirjas termineid, millest ma unistatagi ei oska. Mitte, et ma tahaks neist unistada :)

Ükspäev ostsin endale paksu ajalehe, el Mundo. See oli nädalalõpunumber ja sellepärast eriti kõhukas. Leidsin, et hispaanlased põimivad osavalt „kollaseid artikleid“ asjalike artiklitega :) Sain teada, et hispaanias on viis miljonit koera. Sain teada, et mustlastest lapsemad tulevad siia, et saada Hispaania riigilt suurt lapsetoetust – nad tulevad siia põhiliselt Rumeeniast ja viivad Rumeenia riigi maine nii alla. Sain teada, et Sagrada Familia oli osaliselt sisse pühitsemata, paavst käis siin seda pühitsemas ja tema visiidi ümber oli nii suur poleemika, kuna Hispaania on ikka jumalast kaugenenud, kui kahju, ja paavst ise, kuigi üle 80-e, arvab, et vana inkvisitsiooniriik peaks ikka oma kristlikke traditsioone hoidma. Sain ka teada, et Ciudad Juarezi vanglas Mehhikos toimib peaaegu samasugune hierarhia kui teleseriaalis „Prison Break“. Paola soovitas mul aga järgmine kord osta el Pais, mis pole nii parempoolne ajaleht, kui el Mundo. See ajalehtede parem- ja vasakpoolsuse teema on minu jaoks müstika. Oleneb vaatepunktist, ma arvan :)

Vanalinnas liikudes liigun ikka suuremaid peatänavaid mööda, ükspäev aga tuli tahtmine avastada rohkem ka väiksemaid ja kitsamaid tänavaid. Ostsin paki mandariinimahla ja läksin avastusretkele, avastasin ühe teatri, ühe kihvti palmiallee, veel paar islamistiilis torni, lõuna-ameerika produktide poe (seal oli selliseid tera- ja kaunvilju, mis mind hämmastama panid!), odava poe kauni aluspesuga, kohviku, mille nimi on „Maria Morena“… Paar korda küsiti telefoninumbrit ja paluti mul lahkelt neile tänavatele tagasi tulla, kui kord vaba ja vallaline olen. Seda aga niipea vast ei juhtu! Millega seoses ma tahaksingi öelda, et kuna 16.novembril tuleb mind külastama mu Margus, kes jääb siia kuni detsembri alguseni, siis uut postitust peate natuke kauem ootama, kui tavaliselt. Ega ma muidu ka väga kiire postitaja pole, ootan, et inspiratsioon mind haaraks. Teadagi, inspiratsiooni puudumisel on raske nõuda, et „sulest“ midagi välja tuleks, rääkimata siis arvutiklaviatuurist. Peale selle, sündmustest kirjutades ma ajalist järjekorda väga ei järgi, muljed on mu peas üsna laiali, ja ma ei kirjuta ometi mingit ajalookroonikat, pigem sellist mõttesasipundart, pärast vist isegi aru saamata, kas tegin ühte või teist asja kevadel või sügisel, suvel või talvel. Siis saangi sündmusi ISE ümber ajastada ja oma peas võib-olla parema järgnevuse luua :D

Seekordse blogi lõpetan taas õnnesoovidega: paps, palju õnne isadepäevaks! Hispaanias tähistatakse isadepäeva muide 16.novembril, see on San Jose päev ehk siis Joosepipäev, kuna Joosep oli ju Kristuse maapealne isa . Kuigi küsimus on vaieldav.