Kõigepealt ma natuke virisen – mõelda ometi, mul on olnud üle nädala aja mõnusat niisamaolemist ja siis tuleb end sundida taas olema osav ja eesmärgikindel ja töökas ja kohusetundlik… Ja kinnitada endale, et mis siis, kui ma loengutes alati matsu ei jaga, on inimesi, kes ei oska algtasemelgi hispaania keelt, aga on siiski tulnud siia õppima. Või siis ka lolli mängima, see on teine variant ;)

Ja selle asemel, et kuulata püsivalt, mida õppejõud räägivad, taban end alatasa jälgimast nende käitumismaneere, riietumisstiili, näoilmeid… See õppejõud, kelle ainega seoses peame vanahispaania keeles kirjutatud rüütliromaanide katkendeid lugema, riietub nagu üks moelavalt maha astunud ilueedi, aga samas ei jäta ta üldse ülbet muljet. Pigem mõjub ta elegantsena ja see sobib talle. Eriti siis, kui ta silmad särama löövad, kuna talle meeldib kohutavalt rääkida rüütliromaanidest ja sellest, milline on ühe tüüpilise mõõgakangelase elutee. Alati on tore vaadata, kui inimene naudib seda, millest räägib ja kui ta tunnetab, et ta kuulajaid kuidagigi valitseb. Asi pole mitte aga surematutes kavalerides, kes elavad ammukirjutatud teostes, vaid hoopis selles erilises sarmis, mis seda professorit ümbritseb.
Mu üks väheseid naisõppejõude aga, kui ta räägib, räägib lausa kogu oma kehaga. Kogu ta keha liigub, kui ta püüab meile seletada, kuidas tekste analüüsida. Žestid käivad kaasas intonatsioonimuutustega, mis jätavad vahel tunde, et ta nagu puhkeks kohe naerma, vahel aga paistab, nagu tahaks ta meid tungivalt ja kõvahäälselt veenda, et jutt, mis ta räägib, on ikka tõsi. Atraktiivsusest puudu ei jää, iseasi, kas positiivses või negatiivses mõttes.

Olen nüüd üle kuu aja Zaragozas olnud ja avastasin, et olen hakanud armastama neljapäeva – ja reedehommikuid, kui mul on aega hommikust süüa ja ma ei pea varajastesse loengutesse kiirustama, olen hakanud armastama Nutellat; ja tuunikala koos värske salati, oliiviõli ja veiniäädikaga. Olen hakanud armastama püreesuppe – mmm, aedviljad ja juust ja natuke köögikoort, kui maitsev! – ja päikselisi pärastlõunaid Parque Grandes, mina ja mu raamat ja purskkaevude kohin. Ja ma olen hakanud armastama seda tunnikest aega, mis on mul loengute vahel vaba, ja mil saan istuda ülikooli pargis, võtta päikest ja rääkida selle kummalise Albertoga. Ma pole kummalist Albertot kunagi varem kellegi teisega rääkimas näinud peale minu, ja ühe prantslanna, kes ka nüüd meiega seda tunnikest aega viidab. Kummaline Alberto on usin ja ei jäta kasutamata võimalust seda välja näidata, kui palju ta peas teadmisi tegelt on. Aga hoolimata sellest pole ta sugugi tolerantne teistest maakondadest pärit hispaanlaste vastu (see on siin üldine probleem, et aina aasitakse ja aasitakse üksteise kallal ja sugugi mitte heatahtlikult) ja teda kammitsevad eelarvamused teiste rahvustegi vastu. Huvitav, kuidas ta üldse minuga rääkida söandab? Ometi aga kasutab ta nii palju huvitavaid väljendeid, ja pärast koju minnes puhkevad mu korterikaaslased jälle naerma – Maarja, kust sa seda ütlust veel tead?

Ma olen hakanud armastama väikesi kondiitripoode, kust hommikuti hoovab isuäratavat lõhna ja seda toredat raamatukauplust otse ülikooli vastas, kus raamatud on nii suvaliselt riiulitesse topitud, et müüjatel kulub kaua, enne, kui nad midagi üles leiavad. Poes on alati kerge tubakahõng ja mängib vaikne klassikaline muusika. Ja ma armastan seda kunstiajalooloengut, mis on mul esmaspäeva, teisipäeva ja kolmapäeva õhtuti, mis on kui hea puhkus mu meeltele, sest siis ma saan kõigest aru ja ma mõtlen end ajastutesse tagasi. Ma tunnen ennast juba siin kodusemini, hoolimata jahedusest, mis kontidesse poeb. Jah, tõepoolest, siin on külm. Ma ei saa palmide all peesitada, eile ostsime Pauline’iga endale hoopis soojad pidzaamad, et öösiti poleks jahe. Kui käisime pidzaamasid ostmas, jõudsin arusaamisele, et Zaragoza on ikka kole suur, ja et see hiiglaslik ala, kus mina arvan end vegeteerivat, ja kus minu silmapiir lõpeb,on kõigest kesklinn. Sõitsime peaaegu linnast välja, et jõuda ühte odavasse kaubanduskeskusse, kust sai nt moodsaid talvesaapaid kõigest 17-20 euro eest. Jaime tõi mulle mu palve peale ka veel ühe teki. Ma arvan, et see on ta poja teene, kuna ma nägin ta poega koolis ja ütlesin tollele, et tahaks tekki. Poeg lubas lahkelt, et ta toob mulle selle, kuigi järgmine päev Jaimed ennast nähes too sellest ideest küll vaimustunud polnud. Ju siis Jaime juunior kostis mu eest natuke, sest ükspäev koolist tulles avastasingi, et mulle on toodud vana, aga soe tekiräbal. Asi seegi.

Küte on gaasiga ja iga korter saab selle sisse lülitada siis, kui tahab. Aga kuna gaasiküte on ikka kuradi kallis, siis praegu me seda ei pane, kuna veel jaksab jahedust taluda ja päeval on siiski 15-20 kraadi sooja... Oh, igatsen oma Tartu kodu, mis oli nii soe ja hea külmadel sügis-ja talvepäevadel! Nüüd õnneks pandi ülikoolis küte sisse, aga nädala alguses oli hommikuti ikka loenguruumides nii jahe, et jalad hakkasid külmetama ja õppejõud käisid mitmete jakkidega ringi, rääkimata siis tudengitest. See on see tuul, mis ilma jahedaks teeb. Päikese käes on aga lausa suve tunne, täna peesitasime Zuzanaga jõe ääres pinkidel, kuni üks kohalik tuli meile ütlema, et meil kärssavad näod liiga punaseks, kas me oleme hullud peast.

Kuna ma pole varem ühtegi tšehhi tüdrukut kohanud, ei oska ma paikapanevaid järeldusi selle rahvuse kohta teha. Zuzana puhul aga tuleb jääd murda ja ma saan sellega edukalt hakkama. Täna leidsin nt, et temagi kannatab vahel põiepõletiku käes ja et tal on hunnik ravimeid, mida ta lubas lahkelt mulle laenata, kui see pagana jama jälle endast märku andma peaks. Ma näen, et tal on sügav põhi, palju mõtteid peas, palju huvitavaid arvamusi, aga ta on grammike reserveeritud (või on see lihtsalt pisukene keelebarjäär, sest espanjol pole ju meie emakeel) ja pinges. Või lihtsalt mulle tundub nii… igatahes, tihti haarab ta taskust oma rohelise vana telefoni, et oma kallimale sõnumeid saata. Ja siis me saame koos tõdeda, et läheb veel kaua, enne, kui oma kalleid näeme. Tema peab jõuluni ootama, mina õnneks vähem (kõigest 16.novembrini!!). Pauline aga on meil suur õnneseen, tema Jeremy tuleb homme. Ta lasi endale isegi juuksuris selleks puhuks lühema soengu lõigata - nüüd näeb ta veel rohkem mõnusalt lohaka hipi moodi välja. Minul jääb üle ainult nina luristada, tõdeda, et kes kannatab, see kaua elab, ja loota, et nad mõnele oma väljasõidule minu ka kaasa võtavad.
Ja muide, isa, Zuzana õpib ühes Brno ülikoolidest. Ta üllatus väga, kui ma teadsin, et Mendel sealkandis elutses :)

Pidustused said 17.oktoobril läbi. Linn on taas omas rütmis ja tänavatel saab rahulikult hingata. Käisime 13.oktoobril, eelmisel kolmapäeval veel üritustel, nimelt toimus puuviljade (ja ka aedviljade, üllatus-üllatus) pakkumine Neitsi Maarjale. Rahvariietes inimesed viisid läbi linna Pilari katedraali palju banaane, õunu, apelsine, sidruneid, paprikaid, lillkapsaid… Muidugi, ega siis Neitsi ei jaksa palju süüa, peale seda, kui ta oli ära näinud, palju talle ande oli toodud, pakiti kõik viljad veoautode peale ja jagati laiali hooldekodudesse, vaestesse peredesse – ühesõnaga heategevuseks. Kui seda puuviljaviimist vaatasime, seletati meile, et pidustused on alles viimase paarikümne aastaga nii suureks paisunud, varem olid nad väiksemas mahus, väiksema rahvahulgaga.

Pauline ja Zuzana väidavad, et alatasa, kui nad minuga kuhugi lähevad, hakkab keegi meiega rääkima, ja et see olevat minu pärast. Ma ei tea, üritan lihtsalt hästi avatud olla, aga tõsi ta on, et samal õhtul, kui vaatasime, kuidas tänaval laulsid ühed mehhiklased, tuli nt üks vanadaam mulle rääkima kuidas ta olla Las Vegases käinud ja kuidas ta osad sugulased Inglismaal elavad. Muutusime juba kannatamatuks selle jutu peale! Ja teine kord, kui ma Parque Grandes olin, tulid ühed onklid küsima, kas ma olen sakslane (ma ei saa aru, kas ma olen siis nii sakslase nägu, see polnud mitte esimene kord, kui mind sakslaseks tembeldati) ja siis hakkasid mult igasugu trikiga küsimusi küsima Hispaania kohta, et mind segadusse ajada. Lõpuks koukis üks onkel taskust välja oma tütre pildi ja rääkis pikalt-laialt oma elusaatusest. Kas ma siis tõesti äratan tähelepanu? Olen siin olles tänaval rohkem inimestele naeratama hakanud, võib-olla sellepärast.

Mehhiklased, kes tänaval esinesid, olid hoos, sombreerod peas ja rahvuskostüümid seljas. Laulsid isegi reklaami mõttes „Cancion del Mariachit“, aga pärast tahtsid oma mütside sisse ka raha saada ja plaate maha parseldada. Hoopis rohkem tasemel oli aga flamenkokontsert, mis oli tasuta ja toimus vabaõhulaval San Bruno väljakul. Mustlased, kolm meest ja üks naine, laulsid ja tantsisid. Kitarristi sõrmed liikusid nii kiiresti, et ma jäin neid tükiks ajaks imetlema. Ükspäev ostan endalegi Saksamaalt spetsiaalse flamenkokitarri ja mängin kas või keskpäraselt neid ilusaid Andaluusia flamenkolugusid! Ma olin lihtsalt lummatud, nii hästi tantsis flamenkot šeffi ülikonda riietatud noormees, kaabu vahvalt silmile tõmmatud, nii kaunilt kõlas vanema mehe hääl, kes plaksutas seda spetsiaalset flamenkoplaksu ja laulis kord madalalt, kord kõrgelt, kord häälikuid venitades, kord jälle nagu kiirustades… just nii, nagu flamenkot laulma peab. Ja see naine, kes algul oli tulipunases ülikonnas, pärast kehasse liibuvas mustas flamenkokleidis – kui osav, kui graatsiline! Zuzana üllatus,ta ei arvanud, et see tasuta kontsert nii hea saab olla. Jah, see oli üllatavalt hea, nägin kojugi minnes silme ees tantsijanna punases ülikonnas figuuri.
Järgmisel õhtul, neljapäeval, käisime Pauline’iga samal väljakul tasuta folkbändi kontserdil, mis mulle kohutavalt Viljandi folki meenutas ja kodutunde südamesse tõi. Kolm meest mängisid lõõtsal, trompetil ja kitarril rahvusvahelisi folgilugusid (isegi Gogol Bordello „Kalashnikov“ sai ära kuulatud), lisades sinna omi improvisatsioone. Lõpptulemuseks oli folkmuusika, mida võiks kuulata nt Grimmi muinasjutte lugedes, selline natuke müstiline ja salapärane (kui mitte öelda kõhedusttekitav) ja siis korraga jälle lõbus ja helge nagu päkapikkude peitusemäng metsa all.

Peale seda kontserti aga läksin koos Pauline’i ja tema kursakaaslastega välja, sest geograafidel on iga-aastane komme üldiste pidustuste ajal üks ühispidu maha pidada. Varem kirjutasin, et peoplats nimega Interpeñas on ikka nii kole koht, kus noored inimesed oma tervist rikuvad, aga sel õhtul läksime just sinna. Kuna mul pidi järgmisel päeval üks loeng toimuma, mõtlesin, et ma ei jää nagunii kauaks ja et saan vähemalt natuke hispaanlaste seltskonnas olla, ma ei arvestanud aga sellega, et Interpeñase platsil tõmbab nii külm tuul, mis lausa konte tahab murda. Ainus võimalus oli endale mõni kokteil teha, et sooja saada. Ma arvan, et enam ma seda calimochot ei joo, sest põhjused, miks mul kulus 20 minuti asemel kaks tundi, et sellelt peolt koju minna, pole mul sugugi selgelt meeles. Mis on küll see jõud, mis sunnib inimesi külmast ja tuulest hoolimata kokku kogunema? Alkohol ja sellest tingitud suurenenud seltskonnavaim ja muidugi ka teadmine, et poolest ööst avatakse suured telgid ja nendes lastakse erinevat tantsumuusikat. Ja hoolimata sellest, et olin purjus, tundsin end jälle liiga täiskasvanuna kõigi nende mustaks võõbatud silmadega hispaanlaste keskel.

Pilari pidustusega seoses on mul veel jäänud kirjutada kummalisest rongkäigust, mille nimi oli Rosario de Cristal, ja mis meenutas pigem matuserongkäiku. Tumedates riietes mehed ja naised kandsid küünlaid ja suuri klaasist vitraazidega kaunistatud laternaid läbi linna Pilari väljakule. Rosario on nimelt üks tähtis palve katoliku usus, sel on mitu osa, mis käsitlevad Piibli sündmusi, ja mida siis need vitraazid laternate peal pididki sümboliseerima. Viisteist minutit seda vaadanud, leidsime, et õhtuhämaruses on küünalde ja laternate valgusemäng küll ilus, aga kuna me pole katoliiklased, ei piina me end rohkem ja läheme hingame vähem tõsist õhku.

Hoopis toredam oli aga rahvusvaheliste toitude õhtu, mille korraldasime muidugi meie korteris. Alguses pidime selle korraldama Alexi juures, aga kuna Paola ja Javier otsustasid, et nad ei jaksa oma tagumikke kodust välja ajada, siis tegime selle ürituse ikkagi meie pool. Jah, siin elavad inimesed, kel pole häbi oma tahtmist ja mugavust taga ajada. Minul küll vahel on. Äkki ei peaks olema? :D Kartsin väga, et Alex vihastab välja, kuna olime talle varem kindlalt lubanud, et tema juurde Pinsequesse sõidame. Õnneks aga polnud ta sugugi vihane ja võttis õhtul meie juurde kaasa ka ühe sakslase, couchsurferi, kes parajasti tema juures elas. Sakslane tegi suhteliselt halva kartulisalati hapukurkide ja munaga, aga loomulikult ei hakanud ma kuulutama, et hoopis parem oleks eestimaise hapukoore, singi ja hernestega. Mina valmistasin kräsupeakoogi, mille põhi läks küll natuke kõrbema, aga siiski maitses hästi. Hispaanlased jõllasid siin terve päeva, kuidas ma seda valmistasin ja aina vesistasid suud. Kuna siin aga kirsikompotti kuskilt saada ei olnud, pidin kasutama muidugi troopilisemaid asju nagu banaane ja ananassi. Hapukoore peale läks üllatav hunnik raha, sest kui meil Eestis on hapukoor midagi üdini tavalist ja odavat, siis siin on see pigem selline harvem kaup, kallim, ja ka mitte päris SEE koor.

Pauline’i kodumaakond Lorraine asub Kirde-Prantsusmaal, pealinn on Nancy, kus asub ka tema ülikool. Meie prantslanna tegi seega muidugi quiche lorraine´i, oma regiooni pirukat. („Lotringi pekipirukas“ ütles eesti internet mulle praegu :D ). Oh, see toit oli alles hõrgutis, umbes nagu pitsa, ainult mahlasema põhjaga, ja pekki seal nüüd küll kindlasti polnud, pigem sink! Paola valmistas salati a la Jaca, ahjus küpsetatud paprika ja sibula, tuunikala, munade ning oliiviõliga. Javier andis meile proovida verivorsti, mis oli palju vürtsikam kui meie oma, koos männiseemnete ja pähklitega, lisaks saime pugida veel praetud kabatšokke. Sakslane tegi, nagu ütlesin, kartulisalatit, ja Zuzana tõi lihtsalt munas praetud saia, kuna tal polnud parajasti aega midagi muud teha. Alex tõi õlut ja siidrit ja peale selle veel materjali, et teha kartuliomletti, aga kuna meil oli sööki juba nii palju, jäi omlett seekord proovimata. Kindlasti oleks see olnud natuke maitsvam omlett, kui see, mida tehes Tartus oma randme ära kõrvetasin. Peale õhtusööki õpetas Zuzana rahvale natuke tšehhi tantsusid ja mina kaerajaani, ise samal ajal tausta lauldes. Aga kui ma üritasin seletada, mida see kaerajaan täpselt tähendab, läksid asjad päris naljakaks ja mind vaadati suuril silmil.

Kuna Alexil oli alles sünnipäev olnud, kinkisin talle Indigolaste plaadi, mille olin oma originaalplaadi järgi teinud. Kirjutasin talle laulude nimed ka hispaania keeles, et ta natukenegi saaks aimu, millest üks või teine lugu räägib. Kuulasime natuke neid laule ja ta väitis, et eesti keele hääldus sarnaneb tema arvates jaapani keele omale. Võib-olla laulude puhul tõesti, kui sõnu aeglasemalt ja venivamalt hääldatakse.Talle meeldis mu kingitus ja mul oli sellest hea meel ja soovitasin, et ta kuulaks neid lugusid, kui tahab lõõgastuda, sest ta ei pea ju ajusid pingutama, et sõnadest aru saada. Muidugi, kui ta pärast veel mind kiusata üritas, ei olnud mul hoopiski nii hea meel, aga õnneks pidi ta oma tähelepanu natuke sakslasele ka suunama. Sakslane rääkis hispaania keelt vaat et paremini kui mina ja Pauline kokku.

Nädalavahetusel tegime Paola, Zuzana ja Pauline’iga ühe väljasõidu. Ajasime end muidugi hommikul vara üles, et külmas köögis endale hommikusööki teha ja peaaegu kinnisilmi riideid selga toppida, et siis sõita vaatama Terueli, linnakest, mis asub siit umbes tunniajase autosõidu kaugusel. Kuigi seal elab kõigest 40 000 inimest, on seal palju islamiarhitektuuri, mis on palju omapärasem kui Zaragozas. Uhke katedraal, imepisikese härjakujuga väljak :), nikerdustega trepid ja uhkete rõdudega majad. Kuulus on ka keskaegne legend Terueli armastajate kohta, kes üksteise pärast hinge heitsid : naine abiellus teisega sel ajal, kui armsam ära oli, armsam tuli tagasi ja suri kurvastusse ning naine heitis omakorda hinge, armsamale viimast suudlust kinkides.

Kui kohale jõudsime, puhus nii külm tuul, mille üks põhjuseid on arvatavasti see, et linn asub ligi kilomeetri kõrgusel merepinnast. Paola oli küll riides nagu väike Lady Gaga oma karusnahkse jakiga ja meie olime rohkem suusamatkajate moodi, kuid hüppasime külma tõttu kohe esimesse kohvikusse sisse ja lisaks kuumale kohvile tellisime ka kuulsat sinki, mis viis keele alla. Sealne sink on üks parimaid Hispaanias! Mulle meeldivad üldse need singid siin, aga nad on nii kallid, et kergem on endale lubada lihtsalt praekartulit. Teruelis meeldis mulle veel renessansiaegne akvedukt, kõrged kaared kesklinna sissesõidul. Kahju ainult, et seegi linn nii kivine-kivine on. Näen küll, et hubase tunde tekitamiseks on siin Hispaanias vaja vähe puid, aga siiski jääb midagi nagu puudu kogu selle arhitektuurilise ilu kõrval.
Teruelist edasi sõitsime Albarracini, mis on väidetavalt hispaania ilusamaid külasid,kuulub UNESCO pärandisse ja tõesti, väärib vaatamist. Isegi Paola polnud seal varem käinud ja sattus vaimustusse. Kujutage ette kirikutorne ja keskaegset müüri kõrgumas mägede vahel! Mägede nimetus oli Sierra de Albarracin ja allasuvas orus oli isegi kuldkollaseid kaski näha… Tagasisõit aga oli pisut närvesööv, kuna kiirteel oli tuul tõelise hoo üles võtnud. Eessõitvad veoautod lausa kõikusid tuules, Pauline pidi kõvasti kiirust maha võtma, et oleks ohutum sõita, sest meiegi auto oli tuulele vastuvõtlik. Jah, cierzo võtab parimatel päevadel kiiruseks isegi 100 km/h, seda muidugi lagedatel aladel.

Nüüd on siis alanud see hiiglaslik palagan, Hispaania ühed suurimad pidustused, Fiestas del Pilar. Nad algasid 8.oktoobri õhtul ja kestavad 17.oktoobrini. Meil pole kooli ega midagi. Zaragozasse on kohale voolanud inimesed igast Hispaania nurgast, tänavad on ummistunud. Mõistan, miks Paola linnast ära sõitis – temale ei pakku see rahvamass enam midagi, kuna ta elab siin juba ligi kaheksateist aastat. Nii kummaline saab olema kontrast peale pidustuste lõppu, kui Zaragoza peaväljakul jalutab tuhandete inimeste asemel kakskümmend, kui kusagilt ei kõla enam muusikat, kui keegi ei pressi sulle enam küünarnukkidega selga ja ei ürita sulle peomeeneid ja –maiustusi pähe määrida.

Pidustused on pühendatud Neitsi Maarjale ja Pilari Neitsi Maarjale pühendatud päev langeb kokku Hispaania rahvuspäevaga – see tähtis päev on 12.oktoober, täna. Enamus inimesi ei tööta täna kogu riigis, ja kel on võimalus, tuleb siia Zaragozasse, kus Hispaania rahvuspäev on ühendatud selle megafestivaliga. Tänase päeva põhisündmus siin on lillede viimine Neitsi Maarjale. Pilari väljakule püstitati juba eile hiigelsuur ja kõrge raudsõrestik, mille tipus kõrgub kulla ja hõbedaga kaetud Neitsi Maarja kuju. Praeguseks on sõrestik täiesti lilledega kaetud, neitsi troonib seega hiiglasliku lõhnava lillemäe otsas. Kuna ilm on vihmane, püsivad lilled eriti hästi, nad jäävad niiviisi nädalaks. Ega kauemaks saakski, muidu lähevad koledaks.
Juba hommikul vara alustati piduliku sündmusega, mis kestis tundide viisi, umbes keskpäevani. Kirevates rahvariietes inimesed viisid Pilari väljakule tuhandeid lilli, valdavalt gladioole ja nelke. Oh, kus oli alles pitsilisi rätikuid, uhkeid kohevaid värvilisi seelikuid, säravaid juukseehteid! Zaragoza ja Aragoni maakonna rahvarõivaks on baturra, valdav muster on selline ruuduline ja tagasihoidlik, kui aga Lõuna-Hispaania omad olid kui üleslöödud kanaarilinnud. Palju oli pisikesi lapsi uhkelt oma lilli kandmas, kõik toredasti rõivastatud, ninad pisut püsti. Universaalne riideese Pilari pidustuste ajal on aga musta-punaseruuduline kaelarätik, mille nimi on cachirulo, seda kannavad peaaegu kõik inimesed, kes on siia palagani vaatama tulnud. Minul on ka üks! Tegelikult kuulub see sümboolne rätik Aragoni maakonna meeste rahvarõivaste juurde.

Käisime lillede viimist vaatamas koos Ana, Zuzana, Javieri, Elena ja Pauline’iga. Pauline’i erkoranz müts pidi aitama meil üksteist mitte ära kaotada, sest rahvast oli metsikult. Lõpuks kadusime ikka ära, lagunesime laiali,sest oli võimatu koos terve kambaga väljakule pressida. Pidi trügima, et üldsegi midagi näha. Ana rääkis veel, et tänasel päeval ei tehta kellelegi Zaragozas parkimistrahvi ja Guardia Civil (ehk siis munitsipaalpolitsei) kannab täna sümboolseid valgeid kindaid.
Pidustused on orienteeritud igale vanusegrupile. Lastele on Zaragoza suurtes parkides naljaetendused, kohale on veetud hiiglaslikud putukad – mesilased, rohutirtsud, ämblikud, lepatriinud. Lõbustuseks on ka karussellid, saab sõita väikeste rongidega ja muidugi võimalikult palju maiustusi süüa. Parque Grandes nt, mis meil siin kodu lähedal on, toimuvad nukuetendused, saab vaadata marionettnukkude väljapanekut, ja proovida lahendada peadmurdvaid mänguasju (a la katsu see võti kogu kupatuse küljest lahti saada).

Lastele ja täiskasvanutelegi pakub samuti palju nalja comparsa de gigantes y cabezudos. Tegemist on veidra tantsurongkäiguga. Cabezudod on hiiglaslike peadega umbes kahe meetri kõrgused nukud, kes siis esindavad linlaste stereotüüpe, üks kohalik seletas mulle, et nende suured pead sümboliseerivad siin mañode(ehk siis Zaragoza elanike) kangekaelsust ja isepäisust. Giganted on samuti hiiglaslikud nukud, aga ligi nelja-viiemeetrised. Nad sümboliseerivad ühendatud Hispaania esimest katoliiklikku kuningaperet ja nende teenreid, ka leidub nende hulgas idamaade printse-printsesse. Need tegelased teevad omapärase tantsurongkäigu mööda linnatänavaid, hiiglased saavad ainult ringi keerelda, sest mõelda vaid, pole sugugi lihtne neljakümnekiloseid nukke tasakaalus ja samal ajal tantsimas hoida. Saime Pauline’i ja Zuzanaga proovida, kuidas oleks nende nukkude sees olla ja neid tõsta, päris väsitav. Sellepärast juhivadki nukke päris musklis onklid. Sellist rongkäiku võib leida peaaegu igalt suuremalt pidustuselt, mis siin maal toimub.
Cabezudode kohta veel niipalju, et nemad ajavad lapsi piitsaga taga. Kui rongkäik algas, jooksis kõige ees kari karjuvaid lapsi ja siis nende järel piitsadega cabezudod, et halbadele lastele peksa anda. Muidugi ei saanud keegi haiget ja nalja ja naeru oli küllaga, kuid siiski hakkas mõni väike tüdruk või poiss hirmust nutma, sel ajal, kui ta vanemad üritasid võimalikult häid fotosid teha.

Noortele pakuvad pidustused hunnikutes kontserte ja võimalust end maani purju juua. Jumalaga pole siin enam mingit tegemist. Noored kannavad spetsiaalseid tugevast riidest traksipükse, millele on kombeks markeritega igasugu sõnumeid-ütlusi-lollusi kirjutada. Neid pükse kantakse terve pidustuste aja, pärast visatakse arvatavasti minema, et järgmine aasta uued puhta pinnaga püksid osta, mida taas retsida saaks. Levinud on ka omanimelised dressipluusid ja läikivad mütsid.
Kontserdikohtasid on üle kogu linna, iga päev toimuvad tasuta kontserid isegi Pilari väljakul. Üleeilne kontsert oli hirmus saast, aga eilne see-eest palju parem, väljak oli täis kaasalaulvaid inimesi, kuna esinesid kohalikud bändid. Tantsisime ka kaasa ja ma märkasin, et kogu selle väljakul asuva inimmassi peale paistis taevast vaid üks täht. Vististi Veenus? Nagu üks vaatlev silm kogu selle lõbutsemise üle. Hullemad laaberdamiskohad on aga linna ääremail. Ükspäev saime Pauline’iga tõepoolest šoki. Otsustasime, et läheme jala ühe peoplatsi juurde, mille nimi oli Interpeñas (tõlkes siis „rahvamassi vahel“ ) , et minna vaatama ühte odavat kontserti. Poole tee peal selgus, et olime vahemaad valesti arvestanud, meile tundus, et koht on kesklinnale lähedal, aga pidime hoopiski kaks tundi kõmpima. Kõmpisime kaks tundi, et teada saada, et piletid on otsas, ja et näha suurt noortekarja telkide esisel megasuurel platsil lällamas. Ma pole kunagi varem oma elus näinud nii palju purjus noori inimesi koos ühes kohas! Lausa kole oli vaadata! Jah, ma olen 21, ma pole veel nii vana, et võiks kedagi hukka mõista, aga tõesti, mulle tundub, et olen ise sellest „tahan-nina-oksendamiseni-täis-võtta“ east juba ammu välja kasvanud. Võib-olla kasvasin liiga vara välja? Aga ma ei tunne enam suurt vajadust sellise lällamise järele. Õnneks nägime rahvamassis Pauline’i kursakaaslasi, kes olid normaalses olekus, hängisime nendega natuke, võtsime ühe mõistliku viskikokteili ja läksime bussiga linna tagasi. Üks hispaanlane, seletas mulle juba varem, et Pilari pidustuste ajal toimub kogu lõbutsemine seal, kus on Interpeñas, ja et ma pean kindlasti minema. Mu arvamus sellest kohast jäi aga madalaks, kahju küll. Igatahes, õhtu lõpetasime DaLuxis, mis osutus päris asjalikuks ööklubiks, kus lasti LÕPUKS ometi hispaania muusikat, nii et sai kõvasti jalga keerutada, ja siis läksime salsabaari nimega Sol, et natuke puusa liikuma saada. Kuna aga Pauline’i tantsupartner osutus liiga meelaks meheks, ei olnud me seal kaua.

Keskealistele ja pensionäridele pakuvad aga pidustustel küllalt lõbu folkmuusika ja rahvatantsud, samuti rohked klassikalise muusika kontserdid. Toimuvad ka härjavõitlusetendused, mis pole päris härjavõitlused, pigem show. Ja iga varahommik lastakse Pilari väljakul lahti noored ja mitte nii kurjaks aetud pullid, kelle kohta käib termin vaquillas. Pean siin mainima, et eestikeelne termin „härjavõitlus“ pole üldsegi täpne, sest härg on kohitsetud loom, Hispaanias aga peetakse võitlusi ikka tõeliste hormoone täis vihaste pullidega. Ühesõnaga –sissejuurdunud tõlkeviga. Pidustused annavad aga ka võimaluse meelt avaldada, Pauline rääkis, et olla ükspäev näinud härjavõitlusväljaku juures oma kursaõde ühes teistega karjumas, et kuradi mõrtsukad, keelake see kole meelelahutus.
Kõige levinum rahvalaul on siin maakonnas jota (hääldus on „hota“:)), mille järgi tantsitakse samanimelist rahvatantsu – põhivariant on hüplemine koos põlvetõstete ja sõrmenipsudega. Eile õhtul jalutasid jotat mängivad ja laulvad rahvariietes mehed läbi linna, poole tee peal ühinesid nendega tantsivad rahvariietes naised. Pillidest kasutatakse kitarri, bandurriat (väiksem ja kitarrilaadne), lautot, dulzainat (oboe sarnane) ja vahel torupille.

Iga nurga peal pakutakse süüa ja juua ja muidu esemeid müüa. Palju on näha karamelliga ülevalatud õunasid, neidsamu, mida Alex kord sõi. Ja täna proovisin esimest korda elus küpsetatud kastaneid, maitselt meenutasid need natuke kartulit. Üles on pandud putkad, kust saab osta maitsvaid churroseid, lettidel laiuvad koogid ja kommid, singid ja juustud…müüakse erinevaid teesid ja kuivatatud puuvilju, mõnele tänavale on üles pandud erinevate hispaania kohtade gastronoomiat tutvustavad telgid. Liiklus on suurtel tänavatel kinni, üks peatänavaid Via Independencia lausa rõkkab erinevatest tänavaartistidest. Mängitakse trumme, igasugu suupille, tantsitakse hip-hopi ja breaktantsu… Kohal on ka miimid, tunne on, nagu nad oleksid Barcelona La Ramblalt siia üle kolinud. Taevas lendleb õhupalle, mis on laste käest pakku pääsenud. Ja vahelduva eduga sajab.

Kuigi Zaragozas sajab üldiselt vähe, on justkui reegliks, et Pilari pidustuste ajal sajab alati. Sooja on umbes 16 kraadi ja tuul ajab inimesi aevastama. Reedel, kui toimus pidustuste avarongkäik, mis päris meie tänava kandist mööda läks, oli tunne, nagu oleksin taas Eestimaal. Rongkäik jäi hiljaks, sest algas hirmus äikesetorm ja paduvihm. Vettisime Pauline’iga ühe puu all ja ootasime. Kui vihm järgi jäi, ilmusid välja pillimängijad, tantsijannad, hiiglaslikud loomad, tõllad, samuti cabezudod ja giganted, ja igasugu muud tegelased kenades kostüümides. Seda rõõmu ei jätkunud aga kauaks, sest taevas tõmbus jälle mustaks ja vaesed pidulised pidid leppima laialivalgunud meigi ja lirtsuvate seelikutega.

Reede oli eriline päev, kuna realiseerisin oma sünnipäevakingitust. Läksin David Bisbali kontserdile, mis asus ühel peoplatsil linnast peaaegu väljas. Platsi nimi oli Valdespartera, et sinna saada, pidin end pressima täistuubitud bussi. Kohale jõudnud, pimestasid mu silmi kõik need helkivad-vilkuvad tuled, värvilised müügiputkad, karussellid ja muud atraktsioonid . Tundus, nagu oleksin sattunud lollidemaale. Bisbal esines suures telgis ja hispaanlasi oli teda kuulamas päris palju. Järelikult pole ta midagi nii ebapopulaarne, kui inimesed täiest kõrist laule kaasa röökisid ja esireas õõtsuvad neiud-naised pisaraid valasid. Ana küll rääkis, et ta üks sõber käis ka, ja ütles, et rahvast polnud väga palju olnud, aga kuna ma olin eespool, tundus mulle hoopis vastupidi. Bisbal oli laval tõeliselt seksikas, hoolimata oma makaronijuustest. Ta vahetas kolm korda riideid, algul oli teksade, siis ülikonna, ja lõpuks sellise casual-särgiga. Mind üllatas aga see, et päriselt on tal üsna naiselik hääl. Olen teda ju seni vaid laulmas kuulnud, aga kui ta seal kontserdil niisama rääkis, oli päris naljakas :)
See kontsert laadis mind positiivse energiaga, laulsin kaasa ja tundsin, kuidas see diskopopi rütm mul soontes kaasa voolab. Laulude sõnad on üsnagi mõttetud, armastusest ja armastusest ja blablaaa, aga ikkagi, mulle meeldib hispaania diskopop, mida paljud rämpsuks nimetavad :D Kuna Bisbal on Andaluusiast, ja Andaluusia inimesed on särtsakamad kui Põhja-Hispaania omad, säras ta laval päris kõvasti, kaifis ise oma muusikat ja tantsis päris hästi. Show oli hea ja kui ta ühte mu lemmiklaulu, „Buleriat“, laulis, siis läks mul hääl lausa ära. Kõige lõpuks laulis ta jalka MM-i lugu, „Waving Flag“ , ja hispaanlased läksid pööraseks, kuna teadagi, kes selle MM-i võitis. Bisbal haaras kusagilt Hispaania lipu ja lehvitas sellega ning laest sadas publikule kaela tuhandeid hispaania värvides paberiribasid. Peale selle käskis ta ka teistel rahvustel, kes kontserdil olid, oma lippudega lehvitada, kuna jalka MM-i lugu räägib ju ka rahvuste omavahelisest tolerantsusest. Publiku hulgas leidus isegi üks Soome lipp! Minul oli kahju, et eesti lippu käepärast polnud, aga uhke tunne oli, sest arvan, et olin ainus eestlane sel kontserdil. Vähemalt loodan!

Enne pidustuste algust aga õnnestus mul siin ühes kohalikus kinos ära käia. Kuna kolmapäevad on kõige odavamad päevad, sel päeval saab kinno nelja euroga, läksime saksa tüdrukute ja Zuzanaga kohale. Kinosaalis avastasime veel suure kamba erasmuslasi, kes kõik olid odavat kino nautima tulnud. Peale hüüatusi a la „ sina ka siin!“ ja „oota, ma ju tean sind!“ selgus, et ühe belgia tüübi tüdruk on Eestist, Saaremaalt. Maailm on VÄIKE. Uskumatu.
Film oli muidugi dubleeritud hispaania keelde, nii et Julia Robertsi hääle asemel kostus kõlaritest kellegi hispaanlanna hääl. Filmi pealkiri oli „Come. Reza. Ama“ ehk siis „Eat. Pray. Love“ , ja see osutus mitte just kõige õnnestumaks valikuks. Julia Robertsi tegelaskuju oli oma eluga pahuksis, otsis sisemist rahu ja rändas ringi mööda Itaaliat, siis Indiat… proovis meditatsiooni ja võitles oma minevikuga. Jah, päris kenasti oli näidatud india kultuuri ja Julia Robertsi naeratus oli, nagu alati, lai, kuigi ta on vist oma huultega iluoperatsioonil käinud. Aga film venis hirmus pikale kogu nende eneseotsingutega ja umbes nelikümmend minutit enne lõppu (kokku kestis see oopus üle kahe tunni) ujus välja Javier Bardem, kelle tegelaskujul olid peaaegu samad probleemid, mis Julia Robertsilgi. Ja siis läks linateose tempo korraga kiireks, nad armusid ülikiiresti ja purjetasid koos päikseloojangusse. Oh, nii klišee! Vähemalt sain enam-vähem kõigest aru, kuna film oli väga selgelt dubleeritud.

Erasmuslased on sellised pisut ebalevad ja kohmetud, hoopis teine lugu on, kui sul on korraga ligi kakskümmend noort hispaanlast kodus, kes väga valjul häälel end väljendavad. Ühel õhtul tulid meile siia külla Pauline’i kursakaaslased. Pauline’i veetis terve päeva prantsuse moodi magustoite küpsetades (ja nüüd on mul ka mousse’i retsept, imehea šokolaadivaht banaanidega!) ja mina ootasin terve päeva, millal saaks neid hõrgutisi juba süüa. Kui hispaanlased lõpuks sisse vajusid, oli meil korraga hunnikutes pitsat, calimochot, õlut ja snäkke. Magustoitu jäi seega palju üle, kuigi Pauline oli terve päeva rabelenud. Osad nägid välja nagu teismelised, osad olid jällegi huvitava jutuga, mõned oskasid isegi rääkida muust, kui jalg- ja korvpallist ja enamvähem kõik teadsid, kus Eesti on. Kuulsin ka oma kõrvaga VÄGA tugevat Aragoni maakonna aktsenti, nimelt räägivad inimesed Zaragozas ja Aragonis natuke teise intonatsiooniga kui mujal Hispaanias. Meie korterikaaslastest räägib seda kõige tugevamini Ana. Kui tavaline oleks öelda : „Has venido Jaime?“ (Kas Jaime on tulnud?), öeldakse siin hoopis „Has venido JaimeeEEE?“, ehk siis viimase sõna viimast vokaali kõrgema hääletooniga venitades. Ükspäev öeldi mulle, et ma räägin ka õige pisut nii. Ju siis õige pisut, sest teine päev öeldi jälle, et mul olla Ladina-Ameerika aktsent. Võta siis nüüd kinni.

Pidustused kestavad veel selle nädala lõpuni, eks siis ole näha, mida põnevat veel jaksab ette võtta. Võib ka lihtsalt inimmassil end kanda lasta ja nautida erinevaid hõrgutavaid lõhnu ja muidugi Pilari väljakult hoovavat lillelõhna. Aeg on ka õppimisega tegeleda - olen suutnud isegi pisut ajalugu lugeda. Ja enda lõbuks Javier Maríase raamatut „Corazón tan blanco“, mis pole õnneks väga raskes hispaania keeles.

Hei, sõbrad! Vahepeal on toimunud üks päris oluline muutus – olen nüüd topelttäisealine, kahekümne ühene. Mis tähendab, et ma saan nüüd kasiinosse minna, lõpuks ometi :D Olgu, tegin nalja :D Minu sünnipäev möödus enamjaolt rahulikult, jäin hommikul kooli hiljaks, nagu tavaliselt. Ostsin hunniku söögikraami, mida siiamaani veel alles on, et õhtul, nagu kord ja kohus, oma sünnipäeva pidada. Kohal olid mu parimad korterikaaslased, kaks saksa tüdrukut (Theresa ja Anja), Alex, Noelia ja Elena. Eleftheria aga, kes oli end eelmisel õhtul liiga täis kaaninud, oli väsinud ja pohmellis. Ta ei andnud end näole, kõigest saatis sõnumi. Palju õnne. Aitäh. Ma solvusin pisut, aga on muidugi õige see, et kui tunned inimest kõigest paar nädalat, ei saa tekkida sellist head kohusetundlikku sõprust! Elu õppetunnid, või mis? Iseasi, kas neist ka õppida oskan.

Igatahes, oli juustu ja viinamarju, oliive ja muud snäksi, oli õlut ja sangriat ja muusikat, naeru ja nalja ja üllatusi. Alex ilmus kohale asjandusega, mille saab kuhugi lakke või kapi külge riputada, ja mis on nagu selline riidest multifunktsionaalne riiul. Alkoholi asemel jõi ta piparmünditeed. Ja nad leidsid koos Javieriga ühise keele, lobisesid köögis päris tükk aega omaette. Javier märkis, et Alex olla selline inimene, kellele meeldib olla seltskonna tähelepanu kese, „kloun“, aga kui temaga omavahel rääkida, siis on ta hoopis mõistlikum ja normaalsem. Või ka siis mitte – ükspäev vaatasime koos Alexiga siin ühte hispaania filmi ja siis hakkas ta mulle tõsiselt pinda käima. Vaatasime kahekesi, kuna Paola oli seda filmi juba näinud ja Pauline lobises parajasti oma mammaga. Film oli triller, pealkirjaks „Tesis“ ehk siis tõlkes „Lõputöö“. Rääkis ajakirjandustudengist, kes oma lõputöö teemaks valis vägivaldsete tõsielufilmide uurimise. Ehk siis filmid, kus kajastatakse „otse“ piinamist ja elude võtmist. Jajah. Üldse ma selliseid filme ei vaata, aga kuna see oli mul arvutis ja olin palju kiidusõnu kuulnud, mõtlesin, et vaatan seda koos Alexiga. Oli selline pinget tekitav linateos, ajas natuke isegi õõvastuse peale, aga sugugi mitte halvasti tehtud. Alex aga virises alatasa, et see film on nii igav (krt, ega see minu süü polnud ju!) ja pühendus terve filmi aja hoopis minu kiusamisele. Lõpuks ma sain päris vihaseks, ta oleks ju võinud koju minna, kui tal tõesti nii tüütu oli. Aga kodus olid tal parasjagu ameeriklased, kes olla veel igavamad kui see film (kuna ta on couchsurfingu liige, olid need lihtsalt uued surferid). Ma lihtsalt ei jaga vahel üldse matsu, mis mees see Alex (tegelt on ta nimi Alejandro, aga talle meeldib, kui teda Alexiks kutsutakse), on. Ja teine hetk on ta jälle nii huvitav, nt toob ta sulle nurga pealt poest karamelliga ülevalatud õuna ja siis pead sa peaaegu hambad murdma, üritades seda maitsta.

Alex tõi siis mulle selle multifunktsionaalse riiuli, saksa pihvid ühe salli ja shokolaadi, Elena väikese diskokoti, Noelia mõned käevõrud ja ma tundsin end juba ebamugavalt, sest nii palju kinke ma tõepoolest ei oodanud. Muide, Paolagi mainis, et Noelia räägib hispaania keelt nii kiiresti, et pea hakkab lausa valutama! Kõige hullem oli aga alles ees – mu korterikaaslased olid mulle otsustanud kinkida pileti David Bisbali kontserdile, mis toimub 9.oktoobril, täpselt siis, kui algavad Pilari pidustused. Olin juba ammu rääkinud, et tahan Bisbali kuulama minna, fännan nimelt seda lauljat kohutavalt, kuigi siin Hispaanias teda pigem tiinekate iidoliks peetakse ja ükski normaalne täiskasvanud hispaanlane teda ei kuula. Aga mul ükskõik. Kavatsesin pileti lähipäevil ära osta, ei aimanud üldse, et mu korterikaaslased mind nii üllatada võivad! Mul vajus suu lahti, ei osanudki midagi öelda :) Olin siiralt õnnelik ja kallistasin kõiki. Siis lauldi mulle cumpleaños felizi (ehk siis sünnipäevalaulu hispaania keeles) ja löödi minu auks jooke kokku. Oh, mul oli tore! Ja tore oli see, et virsikukook, mille oma sünnaks tegin, ja mis minu arust liiga magus sai, maitses kõigile vägaaa… ainult mulle mitte :P Ju ma vist pole harjunud selle kohupiimahakatisega siin (jah, eesti kohupiim on tuhandeid kordi pareeem!!) , peale selle ei õnnestunud kusagilt leida vanillisuhkrut. Rääkimata ajast, mis mul kulus, et küpsetuspaberit leida (sest paljudes poodides müüakse lihtsalt fooliumit). Hispaanlased kiitsid, et see kook olla nii rammus ja hea, et mine või hulluks. Njah. Algul mõtlesin teha kirssidega, aga kuna siin polnud kirsikompotti, rääkimata tordipulbrist, mis meenutaks natukenegi meie vana head Juubeli tordipulbrit, pidin lülituma virsikute lainele.

Õhtu edenedes läksime tüdrukutega edasi uude klubisse, mis asub meie kodu lähedal. Alex saatis meid klubini ja läks ise koju, ta oli väsinud. Muide, seekord leidis ta tänavalt Michelangelo reproduktsiooni. Haah, see tüüp ikka oskab. Klubi nimi oli Opera, rahvas oli seal liiga ilusti riides ja liiga peente kokteiliklaasidega. Muusika oli selline lahe hispaania disko (aga mitte träna, jumala eest!), segamini rahvusvaheliste poplugudega. Tantsisime, tegime pilte ja tundsime end hästi. Lõpupoole aga lasti kahtlasemat elektroonilist muusikat, siis lasime jalga.
Õhtu enne mu sünnipäeva aga käisime Elena ja saksa pihvidega koos Tropicos salsat tantsimas. Tüdrukud küll salsat ei osanud, aga seal leidus neile küllaldaselt õpetajaid. Olin rõõmus, et mõned inimesed tulid mind juba põsemusidega tervitama – nt see asjalik neegripoiss. Algul kartsin, et teised pettuvad selles kohas, aga lõpuks selgus, et neile meeldis. Kuigi tõsiasi on see, et enamus rahvast seal on keskealised. Minul isiklikult pole aga selle vastu mitte midagi. Pärast salsatamist läksime koos Elenaga vaatama, mis toimub Martinicas, klubis, kus toimuvad põhilised Erasmuse peod. Oh, küll see oli alles täistuubitud koht, inimesed tantsisid baarileti ümber, mis oli keset mitte just eriti suurt ruumi. Inimesi oli meeletult, õlu voolas ja sähvisid fotokate välgud. Nägin palju tuttavaid, ka tüüpe, kes olid meile õlletehase ekskursiooni teinud. Pidu pidi olema Mehhiko stiilis, aga muud peale mõne Mehhiko sombreero ma ei eristanud. Muusikagi oli selline… pigem rahvusvaheline. Kus aga hispaania mussi lastakse, on üks tapade baar meie tänaval. Igakord, kui päeval sellest mööda lähen, kuulen head muusikat :) Kavatsen seda lähiajal külastada, et pisut aperitiivi võtta. Olgu pealegi urgas, aga parem selline mitte nii rahvarohke urgas, kui liiga täistuubitud tantsusaal. Martinicast tüdinesime seega kiiresti, liikusime edasi hoopis Casa del Loco poole, mis on teine popp koht siin Zaragozas. Seal polnud parajasti veel rahvast (sest hispaanlased lähevad peole alles üks või pool kaks öösel), aga same paar chupitot tasuta - chupitod on väiksed kokteilinapsud. Rääkisin ühe tüübiga, kes oskab kitarril mängida Paco de Lucia lugusid – ehk siis flamenkomuusikat. Kuna ta on mul nüüd facebookis, siis loodan, et ükspäev mängib ta mulle „Entre dos aguas“. Siis ma vist sulan täitsa ära. Ja kuna kell oli juba niipalju, et mul algas juba sünnipäev, soovisid inimesed mulle sealsamas tänaval õnne ja mulle tehti üks suur „vaat“ calimochot välja – see on kokteil veinist ja coca-colast. Pauline ütles, et prantslased nimetaksid seda veini rüvetamiseks. Arvatavasti on neil õigus :D

Aga inimesed ärgu arvaku, et on ainult pidu-pidu. Kultuuri on ka. Laupäeval käisime Erasmuste kambaga külastamas kohalikku islamiarhitektuuri tõmbenumbrit, Aljaferia paleed, mis ehitati 11.sajandil ühe moslemist kuninga auks. Seal olid isegi turvaväravad, kui üllatav! Turvameetmed olid tõesti ranged, meid lasti vaid väikeste gruppidena sisse. Ju sellepärast, et palees asub ka suur konverentsiruum, kus käivad koos Aragoni maakonna tähtsad ninad. Sinna ruumi saime eksklusiivselt sisse ka, umbes nagu riigikogu, ainult natuke pisem ja natuke rohkem lakitud pindadega. Kaamerad jõllasid meid vahetpidamata, pildistada ei tohtinud. Palee ise aga oli väga kauni siseõuega, kus kasvasid PÄRIS apelsinipuud päris apelsinidega, ja kus oli palju kaunite nikerdustega araabiapäraseid võlvkaari. Peale selle näidati meile uhkete lagedega tubasid ja troonisaale, katoliiklike kuningate saali (selle laes olid ühendatud Hispaania esimeste kuningate sümbolid, kullatud ja puha) , vana vangiruumi sajandivanuste seinte sisse kraabitud kirjutistega… Närvi ajas aga see, et mõned tudengid lobisesid ja irvitasid vahetpidamata. Mingit austust giidi vastu polnud. Okei, vb neid ei huvita ajalugu või kunst või mis iganes, arusaadav, aga siis hoidku oma suur suu vähemalt kinni.
Kas teadsite, et Giuseppe Verdi valis oma ooperi „Trubaduur“ tegevuspaigaks just ühe Aljaferia tornidest?

Õppisime tundma ka lihtrahvakultuuri, pühapäeval käisime turul. See oli kõige suurem turg, mida elus näinud olin, ja asus ta täpselt bussijaama ja Expo tsooni vahel. Turul pakuti enamjaolt soodsa hinnaga riideid ja kosmeetikat. Müüjad aina kisasid, et neil on parim kaup vaid ühe euro eest ja tulgu kõik iludused vaatama, et siin on asju, mille ostmist kahetsema ei pea. Näiteks :D Kuna siin Hispaanias on moes sellised indiapärased püksid, lohvakate reie- ja sääreosadega, alt kitsenevad ja kummiga ja ülevalt samuti ümber keha liibuvad ja kummiga, olen minagi mõelnud endale midagi selles stiilis muretseda. Aga üks neiukene jõudis minu nina alt just sellessamas stiilis teksade viimase paari ära osta! Peale selle tean nüüd, kust saab odavaid ja lahedaid sukkpükse – justnimelt sealt. Hispaanlannade riietumistiili kohta aga veel niipalju, et seelikuid kannavad vähesed, pigem on teksad ja avarama lõikega lohvakamad pluusid, nende peal jakid. Silmameik on enamasti tume-tume. Juukseid kantakse kas üsnagi sassis krunnis või lahtiselt. Lahtisi sandaale on aga ilustatud nii kihvtide klambrite ja pannaldega, mida eestis üldsegi näha pole! Kuigi on soe, kannavad mõned naised siiski stiilseid sügissaapaid. Üldiselt aga ülikoolis ringi käies näen, et domineeriv on selline väga noortepärane stiil – dressipluusid, teksad, T-särgid, igasugu värvilised jubinad kaelas ja käte ümber. Ju tuleneb see sellest, et kuna nad kooli lähevad siin umbes kolme-neljaselt, siis ülikooli lähevad nad seitsmeteistkümneselt. Ehk siis eesti mõistes on siinne ülikool täis keskkoolinoori.

Riieteturu kõrval asus aga selline „kõige-turg“, müüjad olid oma kauba asfaldile maha laotanud ja igat nahavärvi müüjad parseldasid seal lakkamatult, kaasas isegi sülelapsed. Pakuti nt cd-pleiereid, akulaadijaid, nukke, köögikastruleid, igasugu dekoratsioone, kruvikeerajaid, laualampe, odavaid raamitud maale, äratuskellasid, vinüülplaate ja muidugi raamatuid. Osad müüjad polnud oma pakutavaid raamatuid isegi lugenud, nad ise ei teadnudki, mis neil täpselt müügiks on. Asjad vedelesid igal pool laiali, inimesed turnisid kikivarvul kaupade vahel. Leidsin kihvtid vanakooli rulluisud (need, mille on kaks ratast eesotsas ja kaks taga), mis maksid vaid viis eurot. Kahjuks aga olid mu jalad suuremad kui uisud, kuigi müüja mulle visalt vastupidist püüdis tõestada. Mulle seletati, et Hispaanias leidub kõike peale küllaldase raha, ja sellepärast palun osta need uisud. Hahaa, ja mina arvasin, et Balta turul on maailma kõige pähemäärijamad müüjad :D Siiski lahkusin sellest kirjust keskkonnast saagiga, leidsin nimelt Mario Vargas Llosa raamatu ühe euro eest. Elenagi ostis oma väiksele nõole ühe lasteraamatu, peale selle ühele tütrele pluusi.

Pühapäevaselt turutripilt naasnud, ootas mind ja Pauline’i ees üldine suurpuhastus meie korteris. Olime kaasanud kõik viis inimest, kuna seda räpast korterit siin polnud suvest saati korralikult koristatud. Panime mängima muusika ja hakkasime tolmu hävitama. Külmkapis leidus hallitanud tomateid, peale selle olid sügavkülmas kellegi saiaviilud (arvatavasti Ana omad!) , kapipealsed olid nõgimustad ja ühest köögikapist leidsime kuivanud prussaka. Nalja sai, ajasime üksteist puhastusvahenditega taga ja lobisesime. Pärast võtsime ühed õlled ja Pauline küpsetas kähku ühe prantsuse moodi lihtsa maiuse.

Kurb uudis on aga see, et Paola jätab meid vist varsti maha. Kui tal veab, võetakse ta ühte Madridi firmasse tööle. Muidugi loodame, et ta saab töö, aga samas on kahju, kui ta läheb. Ei mingit kõvahäälset protesti, kui miski teda häirib, ei mingit naljakat tantsu ja naeru enam, ja ei mingit pahurat tuju, mille põhjust me Pauline’iga ei suudaks välja uurida. Eks ole näha, mis saab.

Olen nüüd ametlikult Zaragoza ülikooli sisse kirjutatud. Olen aga siiski supi sees, sest üks aine, mille võtsin, nimelt hispaania keele lauseõpetus, on niivõrd raske, et mul on kahtlusi, kas suudan eksami üldsegi sooritada. Enam ei saa midagi ümber muuta ka… Ja istun nendes loengutes ja nendin, et jah, küll elu on ikka ilus - tulen pärast Eestisse tagasi ja tean kõiki keeleteaduslikke sõnu, ilma, et mul neid kunagi tarvis läheks :D
Raamatukoguga on siin aga nii, et raamatuid saab võtta vaid kümneks päevaks, ja tähtaega vaid kolm korda pikendada, kokku siis umbes viis nädalat. Igatsen Tartut, kus võis ühte raamatut terve semestri vältel enda käes hoida :D Kuna ma olen erasmus, siis ei usaldata meile raamatuid kauemaks laenutada, mine sa tea neid välismaalasi.

Zaragoza peidab endas üllatusi – ükspäev avastasin imearmsa tänava, mis meenutas mõnd vanalinna tänavat oma kaupluste, tänavalaternate ja pinkidega. Tegelikult on see tänav aga hoopis Deliciase barrio (ehk siis linnaosa) peatänav. Ja kuidas mulle meeldiks elada tänaval, kus oleks natukenegi puid, kuna Canovase tänav on aga täiesti kivine ja üsnagi räpane. Ometi on see tänav multifunktsionaalne, siin on juuksur, keeltekool, supermarket, kosmeetikapood, motopood, autoremonditöökoda, paar kohvikut, siseturg, lihapood, puuviljapood, tehnikapood ja isegi koht, kus müüakse koopiamasinaid. Tarvitseb vaid uksest välja astuda.

Lõpetuseks mainin ära kummalise seiga, mis juhtus eile, kui tšehhi tüdruku Zuzanaga ülikoolist koju hakkasin minema. Tundsin end väsinuna ja haigutasin, ja minuga tuli äkitselt rääkima mees, kes töötab ülikooli paljundustoas. Ta rääkis mulle pika filosoofilise jutu sellest, miks inimesel peab olema head usku kõigesse, mis teda elus ootab. Oh, ta rääkis mulle sellega seoses väljasurnud indiaani küladest ja rooma filosoofidest, ja ma ei saanud aru, miks ta seda kõike mulle räägib. Zuzanagi oli imestunud näoga. Ju oli sel mehel vaja lihtsalt kellelegi oma mõtteid avaldada, ja kuna ma paistsin sel hetkel tõesti elust päris tüdinuna, valis ta mu välja. Pärast hakkasin mõtlema, et see oli päris hea enne, kui muidugi endeid uskuda. Aga ma tahan uskuda sellesse, mis võib tähendada head.

Zuzana juures käisin muidu täna kohvi joomas. Ta elab koos ühe kuubalasega, kes räägib, nagu oleks tal kuum kartul suus. Kuubalane on biokeemik. Teine korterikaaslane on inglane, kes on minu jaoks liiga häirivalt spontaanne. Zuzana aga on selline reserveeritud, aga kui ta naerma puhkeb, siis südamest, käime mitmes loengus koos, sellepärast tean teda. Korteriomanik olla neil õnneks normaalne, kuigi probleem on selles, et kuubalane ei koristavat eriti ja omanikul on sellest üsna ükskõik- sest need ameerika omad ongi ju sellised. Meie omanik Jaime aga on üks igavene kitsipung. Meil on dushiga probleem, vahel läheb vesi jääkülmaks, aga Jaime väidab, et häda pole midagi ja ei kutsu meile mingit remondimeest. No muidugi pole häda midagi, kui ta laseb veel umbes viis minutit joosta, aga kui oma viisteist minutit dushi all käia, on juba teine lugu. Vähemalt tõi ta meile uued pannid. Raatsis natukenegi raha raisata. Ja alati peab teda paluma, et ta tooks meile elektriarve, et näeksime, kas ta on meilt ikka õigesti raha võtnud. Naljakas on ka muide see, et kuigi ta on mees, räägib ta vana naise häälega, pisut magusa tooniga. Mina polnud ainuke, kes temaga esimest telefonis rääkides arvas, et ta on naine.

Huvitav aga, mis sai sellest kuubalasest, kellega bussis kohtusin? Saatsin ammu-ammu talle sõnumi ja ta vastas, et loodab, et jumal mind hoiab. Ja kõik. Ma vist tean, mis sai: ta naine sai arvatavasti vihaseks, kui ta ütles, et tutvus ühe noore tüdrukuga, see oleks loogiline :D