Nüüd on siis alanud see hiiglaslik palagan, Hispaania ühed suurimad pidustused, Fiestas del Pilar. Nad algasid 8.oktoobri õhtul ja kestavad 17.oktoobrini. Meil pole kooli ega midagi. Zaragozasse on kohale voolanud inimesed igast Hispaania nurgast, tänavad on ummistunud. Mõistan, miks Paola linnast ära sõitis – temale ei pakku see rahvamass enam midagi, kuna ta elab siin juba ligi kaheksateist aastat. Nii kummaline saab olema kontrast peale pidustuste lõppu, kui Zaragoza peaväljakul jalutab tuhandete inimeste asemel kakskümmend, kui kusagilt ei kõla enam muusikat, kui keegi ei pressi sulle enam küünarnukkidega selga ja ei ürita sulle peomeeneid ja –maiustusi pähe määrida.

Pidustused on pühendatud Neitsi Maarjale ja Pilari Neitsi Maarjale pühendatud päev langeb kokku Hispaania rahvuspäevaga – see tähtis päev on 12.oktoober, täna. Enamus inimesi ei tööta täna kogu riigis, ja kel on võimalus, tuleb siia Zaragozasse, kus Hispaania rahvuspäev on ühendatud selle megafestivaliga. Tänase päeva põhisündmus siin on lillede viimine Neitsi Maarjale. Pilari väljakule püstitati juba eile hiigelsuur ja kõrge raudsõrestik, mille tipus kõrgub kulla ja hõbedaga kaetud Neitsi Maarja kuju. Praeguseks on sõrestik täiesti lilledega kaetud, neitsi troonib seega hiiglasliku lõhnava lillemäe otsas. Kuna ilm on vihmane, püsivad lilled eriti hästi, nad jäävad niiviisi nädalaks. Ega kauemaks saakski, muidu lähevad koledaks.
Juba hommikul vara alustati piduliku sündmusega, mis kestis tundide viisi, umbes keskpäevani. Kirevates rahvariietes inimesed viisid Pilari väljakule tuhandeid lilli, valdavalt gladioole ja nelke. Oh, kus oli alles pitsilisi rätikuid, uhkeid kohevaid värvilisi seelikuid, säravaid juukseehteid! Zaragoza ja Aragoni maakonna rahvarõivaks on baturra, valdav muster on selline ruuduline ja tagasihoidlik, kui aga Lõuna-Hispaania omad olid kui üleslöödud kanaarilinnud. Palju oli pisikesi lapsi uhkelt oma lilli kandmas, kõik toredasti rõivastatud, ninad pisut püsti. Universaalne riideese Pilari pidustuste ajal on aga musta-punaseruuduline kaelarätik, mille nimi on cachirulo, seda kannavad peaaegu kõik inimesed, kes on siia palagani vaatama tulnud. Minul on ka üks! Tegelikult kuulub see sümboolne rätik Aragoni maakonna meeste rahvarõivaste juurde.

Käisime lillede viimist vaatamas koos Ana, Zuzana, Javieri, Elena ja Pauline’iga. Pauline’i erkoranz müts pidi aitama meil üksteist mitte ära kaotada, sest rahvast oli metsikult. Lõpuks kadusime ikka ära, lagunesime laiali,sest oli võimatu koos terve kambaga väljakule pressida. Pidi trügima, et üldsegi midagi näha. Ana rääkis veel, et tänasel päeval ei tehta kellelegi Zaragozas parkimistrahvi ja Guardia Civil (ehk siis munitsipaalpolitsei) kannab täna sümboolseid valgeid kindaid.
Pidustused on orienteeritud igale vanusegrupile. Lastele on Zaragoza suurtes parkides naljaetendused, kohale on veetud hiiglaslikud putukad – mesilased, rohutirtsud, ämblikud, lepatriinud. Lõbustuseks on ka karussellid, saab sõita väikeste rongidega ja muidugi võimalikult palju maiustusi süüa. Parque Grandes nt, mis meil siin kodu lähedal on, toimuvad nukuetendused, saab vaadata marionettnukkude väljapanekut, ja proovida lahendada peadmurdvaid mänguasju (a la katsu see võti kogu kupatuse küljest lahti saada).

Lastele ja täiskasvanutelegi pakub samuti palju nalja comparsa de gigantes y cabezudos. Tegemist on veidra tantsurongkäiguga. Cabezudod on hiiglaslike peadega umbes kahe meetri kõrgused nukud, kes siis esindavad linlaste stereotüüpe, üks kohalik seletas mulle, et nende suured pead sümboliseerivad siin mañode(ehk siis Zaragoza elanike) kangekaelsust ja isepäisust. Giganted on samuti hiiglaslikud nukud, aga ligi nelja-viiemeetrised. Nad sümboliseerivad ühendatud Hispaania esimest katoliiklikku kuningaperet ja nende teenreid, ka leidub nende hulgas idamaade printse-printsesse. Need tegelased teevad omapärase tantsurongkäigu mööda linnatänavaid, hiiglased saavad ainult ringi keerelda, sest mõelda vaid, pole sugugi lihtne neljakümnekiloseid nukke tasakaalus ja samal ajal tantsimas hoida. Saime Pauline’i ja Zuzanaga proovida, kuidas oleks nende nukkude sees olla ja neid tõsta, päris väsitav. Sellepärast juhivadki nukke päris musklis onklid. Sellist rongkäiku võib leida peaaegu igalt suuremalt pidustuselt, mis siin maal toimub.
Cabezudode kohta veel niipalju, et nemad ajavad lapsi piitsaga taga. Kui rongkäik algas, jooksis kõige ees kari karjuvaid lapsi ja siis nende järel piitsadega cabezudod, et halbadele lastele peksa anda. Muidugi ei saanud keegi haiget ja nalja ja naeru oli küllaga, kuid siiski hakkas mõni väike tüdruk või poiss hirmust nutma, sel ajal, kui ta vanemad üritasid võimalikult häid fotosid teha.

Noortele pakuvad pidustused hunnikutes kontserte ja võimalust end maani purju juua. Jumalaga pole siin enam mingit tegemist. Noored kannavad spetsiaalseid tugevast riidest traksipükse, millele on kombeks markeritega igasugu sõnumeid-ütlusi-lollusi kirjutada. Neid pükse kantakse terve pidustuste aja, pärast visatakse arvatavasti minema, et järgmine aasta uued puhta pinnaga püksid osta, mida taas retsida saaks. Levinud on ka omanimelised dressipluusid ja läikivad mütsid.
Kontserdikohtasid on üle kogu linna, iga päev toimuvad tasuta kontserid isegi Pilari väljakul. Üleeilne kontsert oli hirmus saast, aga eilne see-eest palju parem, väljak oli täis kaasalaulvaid inimesi, kuna esinesid kohalikud bändid. Tantsisime ka kaasa ja ma märkasin, et kogu selle väljakul asuva inimmassi peale paistis taevast vaid üks täht. Vististi Veenus? Nagu üks vaatlev silm kogu selle lõbutsemise üle. Hullemad laaberdamiskohad on aga linna ääremail. Ükspäev saime Pauline’iga tõepoolest šoki. Otsustasime, et läheme jala ühe peoplatsi juurde, mille nimi oli Interpeñas (tõlkes siis „rahvamassi vahel“ ) , et minna vaatama ühte odavat kontserti. Poole tee peal selgus, et olime vahemaad valesti arvestanud, meile tundus, et koht on kesklinnale lähedal, aga pidime hoopiski kaks tundi kõmpima. Kõmpisime kaks tundi, et teada saada, et piletid on otsas, ja et näha suurt noortekarja telkide esisel megasuurel platsil lällamas. Ma pole kunagi varem oma elus näinud nii palju purjus noori inimesi koos ühes kohas! Lausa kole oli vaadata! Jah, ma olen 21, ma pole veel nii vana, et võiks kedagi hukka mõista, aga tõesti, mulle tundub, et olen ise sellest „tahan-nina-oksendamiseni-täis-võtta“ east juba ammu välja kasvanud. Võib-olla kasvasin liiga vara välja? Aga ma ei tunne enam suurt vajadust sellise lällamise järele. Õnneks nägime rahvamassis Pauline’i kursakaaslasi, kes olid normaalses olekus, hängisime nendega natuke, võtsime ühe mõistliku viskikokteili ja läksime bussiga linna tagasi. Üks hispaanlane, seletas mulle juba varem, et Pilari pidustuste ajal toimub kogu lõbutsemine seal, kus on Interpeñas, ja et ma pean kindlasti minema. Mu arvamus sellest kohast jäi aga madalaks, kahju küll. Igatahes, õhtu lõpetasime DaLuxis, mis osutus päris asjalikuks ööklubiks, kus lasti LÕPUKS ometi hispaania muusikat, nii et sai kõvasti jalga keerutada, ja siis läksime salsabaari nimega Sol, et natuke puusa liikuma saada. Kuna aga Pauline’i tantsupartner osutus liiga meelaks meheks, ei olnud me seal kaua.

Keskealistele ja pensionäridele pakuvad aga pidustustel küllalt lõbu folkmuusika ja rahvatantsud, samuti rohked klassikalise muusika kontserdid. Toimuvad ka härjavõitlusetendused, mis pole päris härjavõitlused, pigem show. Ja iga varahommik lastakse Pilari väljakul lahti noored ja mitte nii kurjaks aetud pullid, kelle kohta käib termin vaquillas. Pean siin mainima, et eestikeelne termin „härjavõitlus“ pole üldsegi täpne, sest härg on kohitsetud loom, Hispaanias aga peetakse võitlusi ikka tõeliste hormoone täis vihaste pullidega. Ühesõnaga –sissejuurdunud tõlkeviga. Pidustused annavad aga ka võimaluse meelt avaldada, Pauline rääkis, et olla ükspäev näinud härjavõitlusväljaku juures oma kursaõde ühes teistega karjumas, et kuradi mõrtsukad, keelake see kole meelelahutus.
Kõige levinum rahvalaul on siin maakonnas jota (hääldus on „hota“:)), mille järgi tantsitakse samanimelist rahvatantsu – põhivariant on hüplemine koos põlvetõstete ja sõrmenipsudega. Eile õhtul jalutasid jotat mängivad ja laulvad rahvariietes mehed läbi linna, poole tee peal ühinesid nendega tantsivad rahvariietes naised. Pillidest kasutatakse kitarri, bandurriat (väiksem ja kitarrilaadne), lautot, dulzainat (oboe sarnane) ja vahel torupille.

Iga nurga peal pakutakse süüa ja juua ja muidu esemeid müüa. Palju on näha karamelliga ülevalatud õunasid, neidsamu, mida Alex kord sõi. Ja täna proovisin esimest korda elus küpsetatud kastaneid, maitselt meenutasid need natuke kartulit. Üles on pandud putkad, kust saab osta maitsvaid churroseid, lettidel laiuvad koogid ja kommid, singid ja juustud…müüakse erinevaid teesid ja kuivatatud puuvilju, mõnele tänavale on üles pandud erinevate hispaania kohtade gastronoomiat tutvustavad telgid. Liiklus on suurtel tänavatel kinni, üks peatänavaid Via Independencia lausa rõkkab erinevatest tänavaartistidest. Mängitakse trumme, igasugu suupille, tantsitakse hip-hopi ja breaktantsu… Kohal on ka miimid, tunne on, nagu nad oleksid Barcelona La Ramblalt siia üle kolinud. Taevas lendleb õhupalle, mis on laste käest pakku pääsenud. Ja vahelduva eduga sajab.

Kuigi Zaragozas sajab üldiselt vähe, on justkui reegliks, et Pilari pidustuste ajal sajab alati. Sooja on umbes 16 kraadi ja tuul ajab inimesi aevastama. Reedel, kui toimus pidustuste avarongkäik, mis päris meie tänava kandist mööda läks, oli tunne, nagu oleksin taas Eestimaal. Rongkäik jäi hiljaks, sest algas hirmus äikesetorm ja paduvihm. Vettisime Pauline’iga ühe puu all ja ootasime. Kui vihm järgi jäi, ilmusid välja pillimängijad, tantsijannad, hiiglaslikud loomad, tõllad, samuti cabezudod ja giganted, ja igasugu muud tegelased kenades kostüümides. Seda rõõmu ei jätkunud aga kauaks, sest taevas tõmbus jälle mustaks ja vaesed pidulised pidid leppima laialivalgunud meigi ja lirtsuvate seelikutega.

Reede oli eriline päev, kuna realiseerisin oma sünnipäevakingitust. Läksin David Bisbali kontserdile, mis asus ühel peoplatsil linnast peaaegu väljas. Platsi nimi oli Valdespartera, et sinna saada, pidin end pressima täistuubitud bussi. Kohale jõudnud, pimestasid mu silmi kõik need helkivad-vilkuvad tuled, värvilised müügiputkad, karussellid ja muud atraktsioonid . Tundus, nagu oleksin sattunud lollidemaale. Bisbal esines suures telgis ja hispaanlasi oli teda kuulamas päris palju. Järelikult pole ta midagi nii ebapopulaarne, kui inimesed täiest kõrist laule kaasa röökisid ja esireas õõtsuvad neiud-naised pisaraid valasid. Ana küll rääkis, et ta üks sõber käis ka, ja ütles, et rahvast polnud väga palju olnud, aga kuna ma olin eespool, tundus mulle hoopis vastupidi. Bisbal oli laval tõeliselt seksikas, hoolimata oma makaronijuustest. Ta vahetas kolm korda riideid, algul oli teksade, siis ülikonna, ja lõpuks sellise casual-särgiga. Mind üllatas aga see, et päriselt on tal üsna naiselik hääl. Olen teda ju seni vaid laulmas kuulnud, aga kui ta seal kontserdil niisama rääkis, oli päris naljakas :)
See kontsert laadis mind positiivse energiaga, laulsin kaasa ja tundsin, kuidas see diskopopi rütm mul soontes kaasa voolab. Laulude sõnad on üsnagi mõttetud, armastusest ja armastusest ja blablaaa, aga ikkagi, mulle meeldib hispaania diskopop, mida paljud rämpsuks nimetavad :D Kuna Bisbal on Andaluusiast, ja Andaluusia inimesed on särtsakamad kui Põhja-Hispaania omad, säras ta laval päris kõvasti, kaifis ise oma muusikat ja tantsis päris hästi. Show oli hea ja kui ta ühte mu lemmiklaulu, „Buleriat“, laulis, siis läks mul hääl lausa ära. Kõige lõpuks laulis ta jalka MM-i lugu, „Waving Flag“ , ja hispaanlased läksid pööraseks, kuna teadagi, kes selle MM-i võitis. Bisbal haaras kusagilt Hispaania lipu ja lehvitas sellega ning laest sadas publikule kaela tuhandeid hispaania värvides paberiribasid. Peale selle käskis ta ka teistel rahvustel, kes kontserdil olid, oma lippudega lehvitada, kuna jalka MM-i lugu räägib ju ka rahvuste omavahelisest tolerantsusest. Publiku hulgas leidus isegi üks Soome lipp! Minul oli kahju, et eesti lippu käepärast polnud, aga uhke tunne oli, sest arvan, et olin ainus eestlane sel kontserdil. Vähemalt loodan!

Enne pidustuste algust aga õnnestus mul siin ühes kohalikus kinos ära käia. Kuna kolmapäevad on kõige odavamad päevad, sel päeval saab kinno nelja euroga, läksime saksa tüdrukute ja Zuzanaga kohale. Kinosaalis avastasime veel suure kamba erasmuslasi, kes kõik olid odavat kino nautima tulnud. Peale hüüatusi a la „ sina ka siin!“ ja „oota, ma ju tean sind!“ selgus, et ühe belgia tüübi tüdruk on Eestist, Saaremaalt. Maailm on VÄIKE. Uskumatu.
Film oli muidugi dubleeritud hispaania keelde, nii et Julia Robertsi hääle asemel kostus kõlaritest kellegi hispaanlanna hääl. Filmi pealkiri oli „Come. Reza. Ama“ ehk siis „Eat. Pray. Love“ , ja see osutus mitte just kõige õnnestumaks valikuks. Julia Robertsi tegelaskuju oli oma eluga pahuksis, otsis sisemist rahu ja rändas ringi mööda Itaaliat, siis Indiat… proovis meditatsiooni ja võitles oma minevikuga. Jah, päris kenasti oli näidatud india kultuuri ja Julia Robertsi naeratus oli, nagu alati, lai, kuigi ta on vist oma huultega iluoperatsioonil käinud. Aga film venis hirmus pikale kogu nende eneseotsingutega ja umbes nelikümmend minutit enne lõppu (kokku kestis see oopus üle kahe tunni) ujus välja Javier Bardem, kelle tegelaskujul olid peaaegu samad probleemid, mis Julia Robertsilgi. Ja siis läks linateose tempo korraga kiireks, nad armusid ülikiiresti ja purjetasid koos päikseloojangusse. Oh, nii klišee! Vähemalt sain enam-vähem kõigest aru, kuna film oli väga selgelt dubleeritud.

Erasmuslased on sellised pisut ebalevad ja kohmetud, hoopis teine lugu on, kui sul on korraga ligi kakskümmend noort hispaanlast kodus, kes väga valjul häälel end väljendavad. Ühel õhtul tulid meile siia külla Pauline’i kursakaaslased. Pauline’i veetis terve päeva prantsuse moodi magustoite küpsetades (ja nüüd on mul ka mousse’i retsept, imehea šokolaadivaht banaanidega!) ja mina ootasin terve päeva, millal saaks neid hõrgutisi juba süüa. Kui hispaanlased lõpuks sisse vajusid, oli meil korraga hunnikutes pitsat, calimochot, õlut ja snäkke. Magustoitu jäi seega palju üle, kuigi Pauline oli terve päeva rabelenud. Osad nägid välja nagu teismelised, osad olid jällegi huvitava jutuga, mõned oskasid isegi rääkida muust, kui jalg- ja korvpallist ja enamvähem kõik teadsid, kus Eesti on. Kuulsin ka oma kõrvaga VÄGA tugevat Aragoni maakonna aktsenti, nimelt räägivad inimesed Zaragozas ja Aragonis natuke teise intonatsiooniga kui mujal Hispaanias. Meie korterikaaslastest räägib seda kõige tugevamini Ana. Kui tavaline oleks öelda : „Has venido Jaime?“ (Kas Jaime on tulnud?), öeldakse siin hoopis „Has venido JaimeeEEE?“, ehk siis viimase sõna viimast vokaali kõrgema hääletooniga venitades. Ükspäev öeldi mulle, et ma räägin ka õige pisut nii. Ju siis õige pisut, sest teine päev öeldi jälle, et mul olla Ladina-Ameerika aktsent. Võta siis nüüd kinni.

Pidustused kestavad veel selle nädala lõpuni, eks siis ole näha, mida põnevat veel jaksab ette võtta. Võib ka lihtsalt inimmassil end kanda lasta ja nautida erinevaid hõrgutavaid lõhnu ja muidugi Pilari väljakult hoovavat lillelõhna. Aeg on ka õppimisega tegeleda - olen suutnud isegi pisut ajalugu lugeda. Ja enda lõbuks Javier Maríase raamatut „Corazón tan blanco“, mis pole õnneks väga raskes hispaania keeles.