Kõigepealt ma natuke virisen – mõelda ometi, mul on olnud üle nädala aja mõnusat niisamaolemist ja siis tuleb end sundida taas olema osav ja eesmärgikindel ja töökas ja kohusetundlik… Ja kinnitada endale, et mis siis, kui ma loengutes alati matsu ei jaga, on inimesi, kes ei oska algtasemelgi hispaania keelt, aga on siiski tulnud siia õppima. Või siis ka lolli mängima, see on teine variant ;)

Ja selle asemel, et kuulata püsivalt, mida õppejõud räägivad, taban end alatasa jälgimast nende käitumismaneere, riietumisstiili, näoilmeid… See õppejõud, kelle ainega seoses peame vanahispaania keeles kirjutatud rüütliromaanide katkendeid lugema, riietub nagu üks moelavalt maha astunud ilueedi, aga samas ei jäta ta üldse ülbet muljet. Pigem mõjub ta elegantsena ja see sobib talle. Eriti siis, kui ta silmad särama löövad, kuna talle meeldib kohutavalt rääkida rüütliromaanidest ja sellest, milline on ühe tüüpilise mõõgakangelase elutee. Alati on tore vaadata, kui inimene naudib seda, millest räägib ja kui ta tunnetab, et ta kuulajaid kuidagigi valitseb. Asi pole mitte aga surematutes kavalerides, kes elavad ammukirjutatud teostes, vaid hoopis selles erilises sarmis, mis seda professorit ümbritseb.
Mu üks väheseid naisõppejõude aga, kui ta räägib, räägib lausa kogu oma kehaga. Kogu ta keha liigub, kui ta püüab meile seletada, kuidas tekste analüüsida. Žestid käivad kaasas intonatsioonimuutustega, mis jätavad vahel tunde, et ta nagu puhkeks kohe naerma, vahel aga paistab, nagu tahaks ta meid tungivalt ja kõvahäälselt veenda, et jutt, mis ta räägib, on ikka tõsi. Atraktiivsusest puudu ei jää, iseasi, kas positiivses või negatiivses mõttes.

Olen nüüd üle kuu aja Zaragozas olnud ja avastasin, et olen hakanud armastama neljapäeva – ja reedehommikuid, kui mul on aega hommikust süüa ja ma ei pea varajastesse loengutesse kiirustama, olen hakanud armastama Nutellat; ja tuunikala koos värske salati, oliiviõli ja veiniäädikaga. Olen hakanud armastama püreesuppe – mmm, aedviljad ja juust ja natuke köögikoort, kui maitsev! – ja päikselisi pärastlõunaid Parque Grandes, mina ja mu raamat ja purskkaevude kohin. Ja ma olen hakanud armastama seda tunnikest aega, mis on mul loengute vahel vaba, ja mil saan istuda ülikooli pargis, võtta päikest ja rääkida selle kummalise Albertoga. Ma pole kummalist Albertot kunagi varem kellegi teisega rääkimas näinud peale minu, ja ühe prantslanna, kes ka nüüd meiega seda tunnikest aega viidab. Kummaline Alberto on usin ja ei jäta kasutamata võimalust seda välja näidata, kui palju ta peas teadmisi tegelt on. Aga hoolimata sellest pole ta sugugi tolerantne teistest maakondadest pärit hispaanlaste vastu (see on siin üldine probleem, et aina aasitakse ja aasitakse üksteise kallal ja sugugi mitte heatahtlikult) ja teda kammitsevad eelarvamused teiste rahvustegi vastu. Huvitav, kuidas ta üldse minuga rääkida söandab? Ometi aga kasutab ta nii palju huvitavaid väljendeid, ja pärast koju minnes puhkevad mu korterikaaslased jälle naerma – Maarja, kust sa seda ütlust veel tead?

Ma olen hakanud armastama väikesi kondiitripoode, kust hommikuti hoovab isuäratavat lõhna ja seda toredat raamatukauplust otse ülikooli vastas, kus raamatud on nii suvaliselt riiulitesse topitud, et müüjatel kulub kaua, enne, kui nad midagi üles leiavad. Poes on alati kerge tubakahõng ja mängib vaikne klassikaline muusika. Ja ma armastan seda kunstiajalooloengut, mis on mul esmaspäeva, teisipäeva ja kolmapäeva õhtuti, mis on kui hea puhkus mu meeltele, sest siis ma saan kõigest aru ja ma mõtlen end ajastutesse tagasi. Ma tunnen ennast juba siin kodusemini, hoolimata jahedusest, mis kontidesse poeb. Jah, tõepoolest, siin on külm. Ma ei saa palmide all peesitada, eile ostsime Pauline’iga endale hoopis soojad pidzaamad, et öösiti poleks jahe. Kui käisime pidzaamasid ostmas, jõudsin arusaamisele, et Zaragoza on ikka kole suur, ja et see hiiglaslik ala, kus mina arvan end vegeteerivat, ja kus minu silmapiir lõpeb,on kõigest kesklinn. Sõitsime peaaegu linnast välja, et jõuda ühte odavasse kaubanduskeskusse, kust sai nt moodsaid talvesaapaid kõigest 17-20 euro eest. Jaime tõi mulle mu palve peale ka veel ühe teki. Ma arvan, et see on ta poja teene, kuna ma nägin ta poega koolis ja ütlesin tollele, et tahaks tekki. Poeg lubas lahkelt, et ta toob mulle selle, kuigi järgmine päev Jaimed ennast nähes too sellest ideest küll vaimustunud polnud. Ju siis Jaime juunior kostis mu eest natuke, sest ükspäev koolist tulles avastasingi, et mulle on toodud vana, aga soe tekiräbal. Asi seegi.

Küte on gaasiga ja iga korter saab selle sisse lülitada siis, kui tahab. Aga kuna gaasiküte on ikka kuradi kallis, siis praegu me seda ei pane, kuna veel jaksab jahedust taluda ja päeval on siiski 15-20 kraadi sooja... Oh, igatsen oma Tartu kodu, mis oli nii soe ja hea külmadel sügis-ja talvepäevadel! Nüüd õnneks pandi ülikoolis küte sisse, aga nädala alguses oli hommikuti ikka loenguruumides nii jahe, et jalad hakkasid külmetama ja õppejõud käisid mitmete jakkidega ringi, rääkimata siis tudengitest. See on see tuul, mis ilma jahedaks teeb. Päikese käes on aga lausa suve tunne, täna peesitasime Zuzanaga jõe ääres pinkidel, kuni üks kohalik tuli meile ütlema, et meil kärssavad näod liiga punaseks, kas me oleme hullud peast.

Kuna ma pole varem ühtegi tšehhi tüdrukut kohanud, ei oska ma paikapanevaid järeldusi selle rahvuse kohta teha. Zuzana puhul aga tuleb jääd murda ja ma saan sellega edukalt hakkama. Täna leidsin nt, et temagi kannatab vahel põiepõletiku käes ja et tal on hunnik ravimeid, mida ta lubas lahkelt mulle laenata, kui see pagana jama jälle endast märku andma peaks. Ma näen, et tal on sügav põhi, palju mõtteid peas, palju huvitavaid arvamusi, aga ta on grammike reserveeritud (või on see lihtsalt pisukene keelebarjäär, sest espanjol pole ju meie emakeel) ja pinges. Või lihtsalt mulle tundub nii… igatahes, tihti haarab ta taskust oma rohelise vana telefoni, et oma kallimale sõnumeid saata. Ja siis me saame koos tõdeda, et läheb veel kaua, enne, kui oma kalleid näeme. Tema peab jõuluni ootama, mina õnneks vähem (kõigest 16.novembrini!!). Pauline aga on meil suur õnneseen, tema Jeremy tuleb homme. Ta lasi endale isegi juuksuris selleks puhuks lühema soengu lõigata - nüüd näeb ta veel rohkem mõnusalt lohaka hipi moodi välja. Minul jääb üle ainult nina luristada, tõdeda, et kes kannatab, see kaua elab, ja loota, et nad mõnele oma väljasõidule minu ka kaasa võtavad.
Ja muide, isa, Zuzana õpib ühes Brno ülikoolidest. Ta üllatus väga, kui ma teadsin, et Mendel sealkandis elutses :)

Pidustused said 17.oktoobril läbi. Linn on taas omas rütmis ja tänavatel saab rahulikult hingata. Käisime 13.oktoobril, eelmisel kolmapäeval veel üritustel, nimelt toimus puuviljade (ja ka aedviljade, üllatus-üllatus) pakkumine Neitsi Maarjale. Rahvariietes inimesed viisid läbi linna Pilari katedraali palju banaane, õunu, apelsine, sidruneid, paprikaid, lillkapsaid… Muidugi, ega siis Neitsi ei jaksa palju süüa, peale seda, kui ta oli ära näinud, palju talle ande oli toodud, pakiti kõik viljad veoautode peale ja jagati laiali hooldekodudesse, vaestesse peredesse – ühesõnaga heategevuseks. Kui seda puuviljaviimist vaatasime, seletati meile, et pidustused on alles viimase paarikümne aastaga nii suureks paisunud, varem olid nad väiksemas mahus, väiksema rahvahulgaga.

Pauline ja Zuzana väidavad, et alatasa, kui nad minuga kuhugi lähevad, hakkab keegi meiega rääkima, ja et see olevat minu pärast. Ma ei tea, üritan lihtsalt hästi avatud olla, aga tõsi ta on, et samal õhtul, kui vaatasime, kuidas tänaval laulsid ühed mehhiklased, tuli nt üks vanadaam mulle rääkima kuidas ta olla Las Vegases käinud ja kuidas ta osad sugulased Inglismaal elavad. Muutusime juba kannatamatuks selle jutu peale! Ja teine kord, kui ma Parque Grandes olin, tulid ühed onklid küsima, kas ma olen sakslane (ma ei saa aru, kas ma olen siis nii sakslase nägu, see polnud mitte esimene kord, kui mind sakslaseks tembeldati) ja siis hakkasid mult igasugu trikiga küsimusi küsima Hispaania kohta, et mind segadusse ajada. Lõpuks koukis üks onkel taskust välja oma tütre pildi ja rääkis pikalt-laialt oma elusaatusest. Kas ma siis tõesti äratan tähelepanu? Olen siin olles tänaval rohkem inimestele naeratama hakanud, võib-olla sellepärast.

Mehhiklased, kes tänaval esinesid, olid hoos, sombreerod peas ja rahvuskostüümid seljas. Laulsid isegi reklaami mõttes „Cancion del Mariachit“, aga pärast tahtsid oma mütside sisse ka raha saada ja plaate maha parseldada. Hoopis rohkem tasemel oli aga flamenkokontsert, mis oli tasuta ja toimus vabaõhulaval San Bruno väljakul. Mustlased, kolm meest ja üks naine, laulsid ja tantsisid. Kitarristi sõrmed liikusid nii kiiresti, et ma jäin neid tükiks ajaks imetlema. Ükspäev ostan endalegi Saksamaalt spetsiaalse flamenkokitarri ja mängin kas või keskpäraselt neid ilusaid Andaluusia flamenkolugusid! Ma olin lihtsalt lummatud, nii hästi tantsis flamenkot šeffi ülikonda riietatud noormees, kaabu vahvalt silmile tõmmatud, nii kaunilt kõlas vanema mehe hääl, kes plaksutas seda spetsiaalset flamenkoplaksu ja laulis kord madalalt, kord kõrgelt, kord häälikuid venitades, kord jälle nagu kiirustades… just nii, nagu flamenkot laulma peab. Ja see naine, kes algul oli tulipunases ülikonnas, pärast kehasse liibuvas mustas flamenkokleidis – kui osav, kui graatsiline! Zuzana üllatus,ta ei arvanud, et see tasuta kontsert nii hea saab olla. Jah, see oli üllatavalt hea, nägin kojugi minnes silme ees tantsijanna punases ülikonnas figuuri.
Järgmisel õhtul, neljapäeval, käisime Pauline’iga samal väljakul tasuta folkbändi kontserdil, mis mulle kohutavalt Viljandi folki meenutas ja kodutunde südamesse tõi. Kolm meest mängisid lõõtsal, trompetil ja kitarril rahvusvahelisi folgilugusid (isegi Gogol Bordello „Kalashnikov“ sai ära kuulatud), lisades sinna omi improvisatsioone. Lõpptulemuseks oli folkmuusika, mida võiks kuulata nt Grimmi muinasjutte lugedes, selline natuke müstiline ja salapärane (kui mitte öelda kõhedusttekitav) ja siis korraga jälle lõbus ja helge nagu päkapikkude peitusemäng metsa all.

Peale seda kontserti aga läksin koos Pauline’i ja tema kursakaaslastega välja, sest geograafidel on iga-aastane komme üldiste pidustuste ajal üks ühispidu maha pidada. Varem kirjutasin, et peoplats nimega Interpeñas on ikka nii kole koht, kus noored inimesed oma tervist rikuvad, aga sel õhtul läksime just sinna. Kuna mul pidi järgmisel päeval üks loeng toimuma, mõtlesin, et ma ei jää nagunii kauaks ja et saan vähemalt natuke hispaanlaste seltskonnas olla, ma ei arvestanud aga sellega, et Interpeñase platsil tõmbab nii külm tuul, mis lausa konte tahab murda. Ainus võimalus oli endale mõni kokteil teha, et sooja saada. Ma arvan, et enam ma seda calimochot ei joo, sest põhjused, miks mul kulus 20 minuti asemel kaks tundi, et sellelt peolt koju minna, pole mul sugugi selgelt meeles. Mis on küll see jõud, mis sunnib inimesi külmast ja tuulest hoolimata kokku kogunema? Alkohol ja sellest tingitud suurenenud seltskonnavaim ja muidugi ka teadmine, et poolest ööst avatakse suured telgid ja nendes lastakse erinevat tantsumuusikat. Ja hoolimata sellest, et olin purjus, tundsin end jälle liiga täiskasvanuna kõigi nende mustaks võõbatud silmadega hispaanlaste keskel.

Pilari pidustusega seoses on mul veel jäänud kirjutada kummalisest rongkäigust, mille nimi oli Rosario de Cristal, ja mis meenutas pigem matuserongkäiku. Tumedates riietes mehed ja naised kandsid küünlaid ja suuri klaasist vitraazidega kaunistatud laternaid läbi linna Pilari väljakule. Rosario on nimelt üks tähtis palve katoliku usus, sel on mitu osa, mis käsitlevad Piibli sündmusi, ja mida siis need vitraazid laternate peal pididki sümboliseerima. Viisteist minutit seda vaadanud, leidsime, et õhtuhämaruses on küünalde ja laternate valgusemäng küll ilus, aga kuna me pole katoliiklased, ei piina me end rohkem ja läheme hingame vähem tõsist õhku.

Hoopis toredam oli aga rahvusvaheliste toitude õhtu, mille korraldasime muidugi meie korteris. Alguses pidime selle korraldama Alexi juures, aga kuna Paola ja Javier otsustasid, et nad ei jaksa oma tagumikke kodust välja ajada, siis tegime selle ürituse ikkagi meie pool. Jah, siin elavad inimesed, kel pole häbi oma tahtmist ja mugavust taga ajada. Minul küll vahel on. Äkki ei peaks olema? :D Kartsin väga, et Alex vihastab välja, kuna olime talle varem kindlalt lubanud, et tema juurde Pinsequesse sõidame. Õnneks aga polnud ta sugugi vihane ja võttis õhtul meie juurde kaasa ka ühe sakslase, couchsurferi, kes parajasti tema juures elas. Sakslane tegi suhteliselt halva kartulisalati hapukurkide ja munaga, aga loomulikult ei hakanud ma kuulutama, et hoopis parem oleks eestimaise hapukoore, singi ja hernestega. Mina valmistasin kräsupeakoogi, mille põhi läks küll natuke kõrbema, aga siiski maitses hästi. Hispaanlased jõllasid siin terve päeva, kuidas ma seda valmistasin ja aina vesistasid suud. Kuna siin aga kirsikompotti kuskilt saada ei olnud, pidin kasutama muidugi troopilisemaid asju nagu banaane ja ananassi. Hapukoore peale läks üllatav hunnik raha, sest kui meil Eestis on hapukoor midagi üdini tavalist ja odavat, siis siin on see pigem selline harvem kaup, kallim, ja ka mitte päris SEE koor.

Pauline’i kodumaakond Lorraine asub Kirde-Prantsusmaal, pealinn on Nancy, kus asub ka tema ülikool. Meie prantslanna tegi seega muidugi quiche lorraine´i, oma regiooni pirukat. („Lotringi pekipirukas“ ütles eesti internet mulle praegu :D ). Oh, see toit oli alles hõrgutis, umbes nagu pitsa, ainult mahlasema põhjaga, ja pekki seal nüüd küll kindlasti polnud, pigem sink! Paola valmistas salati a la Jaca, ahjus küpsetatud paprika ja sibula, tuunikala, munade ning oliiviõliga. Javier andis meile proovida verivorsti, mis oli palju vürtsikam kui meie oma, koos männiseemnete ja pähklitega, lisaks saime pugida veel praetud kabatšokke. Sakslane tegi, nagu ütlesin, kartulisalatit, ja Zuzana tõi lihtsalt munas praetud saia, kuna tal polnud parajasti aega midagi muud teha. Alex tõi õlut ja siidrit ja peale selle veel materjali, et teha kartuliomletti, aga kuna meil oli sööki juba nii palju, jäi omlett seekord proovimata. Kindlasti oleks see olnud natuke maitsvam omlett, kui see, mida tehes Tartus oma randme ära kõrvetasin. Peale õhtusööki õpetas Zuzana rahvale natuke tšehhi tantsusid ja mina kaerajaani, ise samal ajal tausta lauldes. Aga kui ma üritasin seletada, mida see kaerajaan täpselt tähendab, läksid asjad päris naljakaks ja mind vaadati suuril silmil.

Kuna Alexil oli alles sünnipäev olnud, kinkisin talle Indigolaste plaadi, mille olin oma originaalplaadi järgi teinud. Kirjutasin talle laulude nimed ka hispaania keeles, et ta natukenegi saaks aimu, millest üks või teine lugu räägib. Kuulasime natuke neid laule ja ta väitis, et eesti keele hääldus sarnaneb tema arvates jaapani keele omale. Võib-olla laulude puhul tõesti, kui sõnu aeglasemalt ja venivamalt hääldatakse.Talle meeldis mu kingitus ja mul oli sellest hea meel ja soovitasin, et ta kuulaks neid lugusid, kui tahab lõõgastuda, sest ta ei pea ju ajusid pingutama, et sõnadest aru saada. Muidugi, kui ta pärast veel mind kiusata üritas, ei olnud mul hoopiski nii hea meel, aga õnneks pidi ta oma tähelepanu natuke sakslasele ka suunama. Sakslane rääkis hispaania keelt vaat et paremini kui mina ja Pauline kokku.

Nädalavahetusel tegime Paola, Zuzana ja Pauline’iga ühe väljasõidu. Ajasime end muidugi hommikul vara üles, et külmas köögis endale hommikusööki teha ja peaaegu kinnisilmi riideid selga toppida, et siis sõita vaatama Terueli, linnakest, mis asub siit umbes tunniajase autosõidu kaugusel. Kuigi seal elab kõigest 40 000 inimest, on seal palju islamiarhitektuuri, mis on palju omapärasem kui Zaragozas. Uhke katedraal, imepisikese härjakujuga väljak :), nikerdustega trepid ja uhkete rõdudega majad. Kuulus on ka keskaegne legend Terueli armastajate kohta, kes üksteise pärast hinge heitsid : naine abiellus teisega sel ajal, kui armsam ära oli, armsam tuli tagasi ja suri kurvastusse ning naine heitis omakorda hinge, armsamale viimast suudlust kinkides.

Kui kohale jõudsime, puhus nii külm tuul, mille üks põhjuseid on arvatavasti see, et linn asub ligi kilomeetri kõrgusel merepinnast. Paola oli küll riides nagu väike Lady Gaga oma karusnahkse jakiga ja meie olime rohkem suusamatkajate moodi, kuid hüppasime külma tõttu kohe esimesse kohvikusse sisse ja lisaks kuumale kohvile tellisime ka kuulsat sinki, mis viis keele alla. Sealne sink on üks parimaid Hispaanias! Mulle meeldivad üldse need singid siin, aga nad on nii kallid, et kergem on endale lubada lihtsalt praekartulit. Teruelis meeldis mulle veel renessansiaegne akvedukt, kõrged kaared kesklinna sissesõidul. Kahju ainult, et seegi linn nii kivine-kivine on. Näen küll, et hubase tunde tekitamiseks on siin Hispaanias vaja vähe puid, aga siiski jääb midagi nagu puudu kogu selle arhitektuurilise ilu kõrval.
Teruelist edasi sõitsime Albarracini, mis on väidetavalt hispaania ilusamaid külasid,kuulub UNESCO pärandisse ja tõesti, väärib vaatamist. Isegi Paola polnud seal varem käinud ja sattus vaimustusse. Kujutage ette kirikutorne ja keskaegset müüri kõrgumas mägede vahel! Mägede nimetus oli Sierra de Albarracin ja allasuvas orus oli isegi kuldkollaseid kaski näha… Tagasisõit aga oli pisut närvesööv, kuna kiirteel oli tuul tõelise hoo üles võtnud. Eessõitvad veoautod lausa kõikusid tuules, Pauline pidi kõvasti kiirust maha võtma, et oleks ohutum sõita, sest meiegi auto oli tuulele vastuvõtlik. Jah, cierzo võtab parimatel päevadel kiiruseks isegi 100 km/h, seda muidugi lagedatel aladel.