suvi

Viimasel ajal on olnud liiga palju hüvastijätte. Minul on jäänud veel kuu aega Hispaaniat, aga enamus erasmuseid pakivad juba juuni lõpus oma kodinad kokku. Minulegi jääb suhu mõru maik ja hinge okas kriipima. See, et kõik lähevad, on nagu mingisugune häirekell, mis lööb mu peas lärmi ja ütleb, et näe, see on see, mis sindki ootab, naudi veel, naudi veel Hispaaniat. Jah, seda ma üritangi teha.

Ma ei tea, kas näen veel neid inimesi. Võibolla jäävad nad lihtsalt nägudeks minu mälestuses. Kunagi äkki ei oska ma nime ja nägugi kokku viia? Facebook on muidugi olemas, aga see pole päris see. Eesti on samas ka liiga kaugel, et iga paari kuu tagant Zaragozasse pidu panema sõita. Itaallased-prantslased saavad muidugi endale seda luksust lubada.

Just jätsin Andreeaga hüvasti. Tema ootas väga, mil koju tagasi saab sõita, ja mul oli sellest kuidagi nukker meel. Hispaania ei avaldanud talle üldsegi muljet. Ma arvan, et tal oli lihtsalt halb õnn. Või siis ühiskond, kus ta elab, on liiga suletud ja stampidega määratletud ja see ei lasknud tal täie rinnaga Hispaaniat nautida. Muidugi ka vähene stipp. Nukraks jäin ma ikkagi, kui ta selle peale, et ma ütlesin, et tahan kindlasti Hispaaniasse mõneks ajaks tagasi tulla, nähvas, et koligu ma siis üldse igaveseks siia elama. Jah, on ka neid, kelle Erasmus on pigem negatiivne kui positiivne kogemus.

Eile sõime tema korteris koos küpsetatud kala ja tomateid. Pärast läksime veel ühe prantsuse tüdrukuga (selle prantsuse plikaga ma jätsin tervelt kolm korda hüvasti, nägin teda juhuse kombel veel mitu-mitu korda peale esimest headaegajättu) jõe äärde jalutama. Tahtsid Andreeaga maailmanäituse värke vaatama minna, aga ma loobusin poolel teel neid saatmast. Tuul oli lihtsalt liiga kõva. Võhma võttis välja. Muidugi on see tuuleke kuumadel päevadel väga värskendav, aga mis liig, see liig. Ma ei saa ikka Zaragoza kliimale veel pihta. Ühel päeval on sooja 40 kraadi ja ma pean oma toa ümber tõstma, et voodi jääks akna alla, ja et ma saaks natukenegi HINGATA öösel, teisel päeval jälle 20 kraadi ja sügisene tuul.

Jah, ma tõstsin oma voodi ümber, nüüd ma saan ust natuke lahti hoida, et õhk liiguks, aga samas mu möödatatsavad korterikaaslased minu voodit ukse vahelt ei näe. Ma armastan nimelt alasti magada, ja sel juhul ei meeldi mulle, et mind nähakse. Ja oleks siis korteris ainult naised! Ei, meil on ju Ivan. Ivan on enamuse ajast oma ema juures, ema on tal psühholoogiliselt väga haige. Kui ta siin käib, siis on ta kurva näoga. Selgus, et ta jääb ikkagi ka juulikuuks meie korterisse, Paola saab krambid, sest ta lootis, et Ivan läheb juuni lõpust ära. Nelikümmend euri tõi see mees mulle siiski tagasi. Mul on hea meel, et mu vaist mind ei petnud. Kartsin küll, et äkki tegin valesti, et võõrale inimesele (ma ju ei tunne teda peaaegu üldse) raha laenasin, aga ma ei pidanud seda kahetsema. Maksku, mis maksab, aga mina ei usu, et tegemist on pahatahtliku tüübiga. Öelgu teised, mis tahes.

Kui nüüd veel Zaragoza „suurepärasest” kliimast rääkida, siis pean kirjeldama Daniele ja kahe teise itaallase hüvastijätuolengut, mis toimus muidugi meie suures pargis. Kohale ujus umbes kakskümmend inimest, kõigil kaasas oma õlled ja veinid. Mina läksin Tinto de Veranoga, mis on selline lahja veinike. Väga asjalik teine. Igatahes, kogunesime Neptunuse purskkaevu juures, et siis nagu kord ja kohus korraldada üks väikene napsutamine. Hispaanias on see väga kombeks, väljas napsutamise kohta öeldakse botellon. Iga nädalavahetus on parkides ja igasugu sillaalustes ja garaazide taga näha pubekaid botelloni tegemas. Meie siiski jäime mõistuse piiresse. Ilm aga mitte. Ootasime kõik mõnusat sumedat suveõhtut, aga võta näpust. Hispaania taevas otsustas Daniele ärasõidu pärast protestima hakata. Tõusis tugev tuul, hakkas müristama ja välku lööma... Ja mina arvasin, et olen Eestis äikest näinud! Ei. Zaragoza äiksed on sellised, et sa ärkad öösel üles ja mõtled, et maja hakkab kaela kukkuma. Ükskord tabas kole äike mind näiteks siis, kui olin otsustanud endale teha järjekordse basseini ääres peesitamise päeva. Jõudsin rõõmsalt kohale, raamat kotis, päiksekreem näos, kleidike seljas... sain paarkümmend minutit peesitada, kui taevas tõmbus mustaks ja pidin põgenema. Mõned hullud kobisid basseini. Polnud vist kuulnud, kui hästi vesi elektrit juhib :D

Daniele pidu aga ähvardas muutuda väga ekstreemseks, aga me suutsime kogu seltskonnaga ühte välikohviku paviljoni põgeda, kus oli veel teisigi botellonitajaid. Nimelt on suure pargi välikohviku üks telk ka siis avatud, kui kohvik juba kinni on. Kummaline, aga tõsi. Mingil hetkel ronis küll kohale omanik, mehhiklane, kes noorte hulgas valvsa pilguga ringi vaatas, ju siis kontrollis, et alaealisi poleks, osasid noori ta tundis, tundis ka inimesi meie seltskonnast, patsutati üksteisele õlale. Ja siis võttis mehhiklane ratta ja kadus. Terrass jäi noorte purjutajate meelevalda :D Mu silmad olid vist suured nagu tõllarattad....

Oli mõnus oleng, kui välja arvata see, et see telemasti pikkusega sakslane Markus mulle vahetpidamata itaaliakeelseid laule üritas laulda. Ta huvitub itaalia keelest ja ta läheb nimelt Danielele kohe külla, vaene itaallane ei saa puhatagi oma kodus, sest see volask läheb teda „segama”. Kui ta nii egomaniakk poleks, oleks ta väga tore poiss. Tema süü on aga, et ma viimasel ajal muud ei kuulagi, kui Rammsteini. Mul on Rammsteini-periood. Ma tean, ma ei näe üldse välja selline, kes kuulaks taolist muusikat. Seda ei arva need hispaanlased eales ära, et selle tänaval jalutava punapea kõrvaklappides kõlab metal. Mitte, et ma oleks eriti punapea. Olen väga pleekinud punapea. Blondim kui ma elus eales olen olnud.

Ohjah, ja läkski Daniele. Käisin veel peale tema pidu järgmisel päeval tema poolt läbi. Vaene mees oli täiesti segamini ja asju täis elutoas ja üritas meeleheitlikult kohvreid pakkida. Jõime Fantat ja kallistasime üksteist kaua-kaua. Ja siis ma hakkasin ära minema ja siis me kallistasime veel. Kõige hullem oli aga Anne’iga hüvasti jätta. Kuna käisin sel nädalavahetusel koos Ericaga end kultuuriliselt harimas (mille alla käis ka Vahemeres lõõgastumine), pidin enne oma reisi kallile prantslannale headaega ütlema. Nimelt tulid talle järgi tema vanemad, kes ta siis selle nädala alguses ohutult koos hunniku asjade ja mälestustega Prantsusmaale transportisid. Vanemad tahtsid muidugi ka Zaragozat näha, olgem ausad.

Saime Anne’iga veel natuke aega koos veeta, käisime Frutolandias smuutisid joomas ja meestest rääkimas (ükskord ometi tunnen ma ka end selles vallas nõuandjana, oli ka aeg!). Kuna sooja oli ligi nelikümmend, pidime jõe ääres jalutades end purskkaevudesse kastma. Ühes kohas jõe ääres on nimelt pursskaevud nagu vihmutid, hüppa aga üle ja ümber ning tunne end kui merineitsi :) Lollitasimegi seal üsna kaua, aga jahedust kaua ei kestnud, särgid kuivasid seljas ruttu ja möödakõndivad meesisendid ei näinudki seksikat vaatepilti. Käisime ka pargis, Anne puhus seebimulle ja oli nagu haldjas oma lillelises kleidis.

Mis aga mulle natuke torkima jäi, oli need teised külmad eided. Vabandan väljenduse pärast, aga need Anne’i sõbrad prantslannad olid tõelised jääkuningannad. Need jääkuningannad jäidki minu ja Anne’i vahele. Jah, ma olin üsna armukade, kuid ta näeb neid jääkuningannasid ju veel, nad ei ela ta linnast eriti kaugel. Mina aga... ma olen siis ju hoopis kusagil Põhjamaal. Igakord, kui me Anne’iga kuhugi üritusele läksime, oli ta mõne jääkuninganna ka kaasa võtnud. Ma muidugi ei öelnud talle seda kunagi. See poleks olnud ilus.

Viimane üritus, kus me koos käisime (kuigi me ei käinudki palju koos kusagil lõppkokkuvõttes, pigem oli see lihtsalt kuskil loengutes-parkides-korterites vegeteerimine ja õhkamine igasugu murede pärast, aga võibolla just selle tõttu saime nii lähedasteks) oli järjekordne flamenkokontsert Socco Cafe’s. See oli see kohvik-baar, mis on pargi lähedal majablokkide vahel, ja mille leidmisega meil omal ajal nii palju probleeme oli. Erica oli ka kontserdil ja talle meeldis väga. Jääkuningannad plaksutasid oma väikseid valgeid käsi. Anne säras vaimustusest, hüppas toolilt püsti, siis istus jälle, siis karjus tantsijatele-lauljatele ergutushüüdeid. Vist sel kontserdil vaatasingi rohkem Anne’i kui esinejaid... Mul oli hea meel, et ta oli vaimustunud. Ta vääris seda hetke, mille mina talle püüdsin, sest see oli minu idee kontserdile minna. Kontsert oli võrreldav sellega, mida me Pauline’iga omal ajal Sevillas flamenkomuuseumis nägime. Kus oli alles kirge, lauldi ja tantsiti. Meestantsija ja naistantsija kütsid publiku üles. Näoilmed väljendasid tugevaid emotsioone. Tantsukingades jalad liikusid kohutava kiirusega. Laulja hääl kõlas üle kõige. Palav oli, lausa lämbe. Peaaegu ei saanud hingata, aga hingata polnudki vaja. Mis sa ikka hingad, hinge tuleb parem kinni hoida, et sellised vinged hetked ei lõppeks. Tõeline professionaalsus. Kes ütles, et Zaragozas ei osata flamenkot tantsida? Minu arvates samad esinejad esinesid ka Pilari pidustustel....

Anne’ile andsin hüvastijätukingiks raamitud pildi endast ja temast. Anne kinkis mulle ühe ilusa lehviku. Ütlesin, et kui ta nutma hakkab, siis ma löön ta mättasse, aga selle peale hakkaski ta nutma ja muidugi nutsin mina ka. Kaua ja südamest. Sai vahetatud palju ilusaid sõnu. Ütlesin, et tulen ta pulma, shampusepudelid kotis, ja kavatsen olla tantsupõrandal viimane-hapupiimane. Siis hakkasime naerma, ja ma sõitsin liftiga allakorrusele, ise veel läbi lifti talle rõõmsalt nägemiseni karjudes. Kuulsin, kuidas ta naerab. Koju minnes pidin aga panema ette päikseprillid,et keegi ei näeks, kuidas punapea nutab. Pisarad voolasid aga ikkagi prilliklaaside tagant alla põskedele ja siis lõuga mööda alla. Vaatasin veel sellele kümnekorruselisele majale tagasi, mille seitsmendal korrusel elas peaaegu terve aasta üks väike prantslanna. Elutoa aknast nägi veel Zaragoza katuseid, nii kaugele, kuni silm seletas. Neid kuradi kättesaamatuid katuseid.

Mul on nüüd teada peaaegu kõik eksamitulemused. Käsikirjade võrdlemise eest 8,7 punkti, ajalooeksam (see õudukas!) 8 punkti!!! Hüppasime Anne’iga õhku, kui tulemusi nägime, sest temagi sai läbi, hoolimata puhtast p...st, mida ta kirjutas. Teise kirjanduseeksami sain aga 6,3 punkti, pelgalt selle pärast, et õppejõule ei meeldinud väga minu eksami ülesehitus. Sisuliselt midagi aga valesti polnud...Okei, ma olin unustanud mõnede kirjanduskriitikute nimed kirjutamata... Aga muidu? Oeh. Siinne ülikool on kõrge tasemega. Mu ego on saanud kannatada, aga ma olen selle eest tänulik, kuigi Sabrina kukkus üks päev mulle virisema, et erasmuste vastu ollakse siin liiga karmid ja et õppejõud pole abivalmid.Minu vastu on küll väga abivalmid oldud (kui välja arvata see esimese semestri jändrik, kes andis hispaania keelt Ameerikas), isegi semulikud. Nüüdki, kui käisin hindeid vaatamas, sain õppejõududega jutu peale. Palusid mul isegi pinda siluda, et nad saaksid Tartusse tulla külalisloenguid andma :D Hinnete koha pealt aga nii palju, et mingit konfidentsiaalsust pole. Nimelised nimekirjad on väljas. Võimalus on näha, kes sai kellest rohkem punkte, kes läbi kukkus, kes mitte. Rääkimata sellest, et need eksamid siin olid nii üksteise otsa topitud, et aegagi ei jäänud puhkamiseks. Eestis oleksid üliõpilased oma õiguste pärast karjuma pistnud. Siin aga ollakse distsiplineeritud, õppejõud on kuningas, mitte üliõpilane. Kui ma veel kedagi kuulen vingumas eesti ülikoolide ranguse koha pealt, siis lähen küll püha viha täis. Minge õppige välismaal veidi ja siis tehke suu lahti.

Sabrina aga arvas jah, et erasmuseid ei aidata üldsegi siin niipalju, nagu võiks. Ma ütlesin talle selle peale, et see on ju iga ühe oma valik, kui keelt ei osata, siis miks minnakse üldse välismaale, kui teatakse, et raskeks läheb? Ma arvan, et kõik see on üliõpilase enda arenguks vajalik. Ei saa läbi elu minna ja olla hoitud nagu sitt pilpa peal, pingutada tuleb ja tööd teha, osata aega planeerida ja siis jääb aega nii reisideks, pidudeks, spordiks kui ka sõprade jaoks.

Mul on veel teadmata selle lauseanalüüsi eksamitulemus. Oli see alles kirves eksam, ajas lausa ahastama. Ma ei osanud pooli asju ja mängisin niisama lolli. Pealegi oli klassiruumis liiga konditsioneeritud õhk (see on siin bussides ka teema, et konditsioneer on LIIGA külma peale krutitud) ja mu varbad külmetasid. Meie õppejõud Paco aga ütles mulle, et ärgu ma põdegu ja patsutas õlale, kui ma väitsin, et eksam läks metsa. Läbi kukkuda ei tahaks ju...

Lauseanalüüsi eksam oli jaanilaupäeval. Hispaanias tähistatakse küll jaanilaupäeva (selle nimi on San Juani öö), aga rohkem ranniku ääres. Rannikuääred on lõkkeid täis ja inimesed söövad sardiine. Vähemalt seda väitis mulle mees pargist, kellega ma järjekordselt kokku juhtusin. Päevitasin nimelt pargis (mul pole nimelt nii palju peenikest, et iga päev basseini ääres käia, sissepääs on 3 eurot) ja äkitselt karjuski keegi, et Mariaaaa, Mariaa. Oligi mees pargist, see sümpaatne tüüp, kellega ma kunagi talvel tuttavaks sain. Olen teda ikka paar korda veel näinud. Mees pargist tegi mulle hunniku härrasmehelikke komplimente (ju sellepärast, et olin bikiinides) ja siis rääkis minuga oma nelikümmend minutit juttu. Jaanipäevast rääkis ja... otsis igasugu teemasid, et mitte ära minna. „Sul on eriline võlu,” väitis ta. Aga see ei mõjunud üldse perversselt, kuna ta on nii sümpaatne. Lõpuks lehvitasime üksteisele ja ta ütles, et jääb järgmist juhuslikku kohtumist ootama. Ma naeratasin selle peale.

Jaaniõhtul aga käisin hoopis ühel kontserdil, ühe raamatupoe keldrikorrusel. Ventilatsiooni muidugi polnud, lämbumisohus publik higistas nagu saunalaval. Bändi nimi oli La Pegatina ehk siis Kleeps ja nad laulsid katalaani rumbat. Katalaani rumba on selline mõnus folkstiil, palju vürstikat rütmi ja eksootikat. Alguse sai see stiil Barcelona kandis, mees artistinimega Peret laulis stiili kuulsaks. Praegu on Peret vahva vanaonu, tollal aga oli ta südametemurdja :D

Tantsisime ja kuulasime seda vürtsikat muusikat. Publik oli hipilik. Palju oli rastapatsilisi, kusjuures väga katalaani stiil on muidu ÜKS pikk rastapats kuskilt kukla alt kõlkumas. Kleeps on minu uus heatujumuusika bänd. Sõnad on lõbusad, aga mitte magedad. Rütm ajab jala tatsuma ja trompetihelid kõlavad igas laulus. Kui me Ericaga Salvador Dali radadele sõitsime, siis kuulasingi Kleepsu-bändi, olime ju Kataloonias. Rammsteini muidugi ka, mul on tõesti mingi kiiks sellega viimasel ajal. Võibolla selleks, et nukrust tappa.

Üldiselt ei olnud ma varem midagi suurt kuulnud kohtadest nagu Figueres ja Cadaqués. Teadsin küll, et Dali oli Figureses sündinud, ja et Figueres on Kataloonias, aga muidu ei teadnud ma midagi. Hämmastav, kui palju on neid asju, mida üks inimene VEEL ei tea... Erica käiski, kord, kui me basseini ääres praadisime, plaani välja. Ütlesin, et lähme.

See oli kummaline päev, Erica päevitas endale jäljed põlvele, kuna ta oli päevituskreemi halvasti peale määrinud. Peale selle oli tal hirm, et ta korteris on lutikad (kuna meie korteris need ju ilmusid!), kuna ta kehal olid kahtlased kublad. Kublad olid tal siiski sipelgatest, nagu hiljem selgus. Vaene neiu aga oli üsna meeleheitel. Meie sõprus liikus uuele tasemele, olin talle toeks. Tore on pääseda ligi inimesele, kes väga valib, kellega ta suhtleb. Mina olen nüüd VALITU! Jee. Erica on peale selle väga rahulik ja kindlameelne inimene, iseloom on tal paika loksund. Hämmastav on, kuidas ta oskab oma elu planeerida ja samas leida ka aega küllaldasele puhkusele. Puhata nad oskavad, nii itaallased kui hispaanlased. Nad ei rabele. Mul on veel palju õppida.

Sõitsimegi siis ühel varahommikul Barcelona poole, et siis edasi rongiga Figueresesse sõita, üsna Prantsusmaa piiri lähedale. Pidime tõusma kell viis hommikul, et jõuda õigeks ajaks oma sihtpunkti. Figueresesse jõudsime kell pool kaks (kurat, kaardi pealt paistis see koht palju lähemal!), ja siis pidime jooksma juba Salvador Dali üllitisi vaatama, kuna see muuseum oli kõigest kella viieni lahti. Eksisime muidugi ära, kuna ei mina ega Erica oska hästi orienteeruda. Figueresesse sõitsime päris luks rongikesega oma kaks tunnikest. Metsade vahelt. Sõitsime läbi Girona linnast, ja imekombel nägime rongiaknast isegi vanalinnavaadet, jõgi, kirikud, sillakesed üle jõe... Mu esialgne plaan on, kuna Gironast läheb mu tagasilend, minna natuke varem kohale ja seal linna peal üks väike tuur teha. Panna oma Hispaania-kogemusele punkt. Eks näis, kas õnnestub.

Olime endale kaasa pakkinud suured võileivad, megavõileivad lausa. Hispaania singi ja juustuga. Peale selle veel hunniku müslibatoone. Terve reisi aja sai müslibatoone pugitud ja muidugi puuvilju. Ma ei taha enam ühtegi müslibatooni näha!!! Puuviljad on see-eest jõle maitsvad. Ploomid, kirsid, melonid, apelsinid, nektariinid, virsikud... kõik kohalik kaup, värske ja üldsegi mitte nii keemiline nagu Eestis. Ja muidugi ARBUUSID! Alanud on arbuusihooaeg! Figuereses ööbisime Los Angelese hotellis (ärge saage valesti aru, see oli tegelikult kahetärnihotell) ja ostsime endale õhtuks kumbki suured arbuusipoolikud. Hiina poest ostsime noa (elagu hiinakad, neid on siin kõikjal!), et saada arbuusi lõigata. Erica lihtsalt ei nõustunud, et me oleks läinud hotelliomanikult nuga küsima. Pärast aga oli küll tunne, nagu oleks meie toas veretööd tehtud – kuna meil polnud ei laudlinu ega taldrikuid, mille kohal arbuusi maiustada, kasutasime „piknikulinana” vannilinasid, mis pärast jäid vägagi kahtlaselt punaseplekilised.

Katalaanid olid Figuerese linnakeses aga kuidagi külmad ja isegi üleolevad. Kui Zaragozas suhtutakse inimestesse ikka sõbralikult, siis sealmail põrnitseti meid aga altkulmu. Vist tabas meid halb õnn? Natuke kummaline oli ka kuulata, kuidas tugeva katalaani aktsendiga hispaania keelt räägiti, eriti vanem põlvkond.

Figueres nagu linn oli täiesti ilmetu ja isegi inetu. See linn elab täiesti Dali rasvast, kuna kuulus sürrealist sündis seal, seal ta suri ja sinna on ta maetud. Dali ehitas nimelt vanast teatrist ise endale muuseumi, justnimelt selle kirikukese vastu, kus ta ristiti. Ta tahtis, et inimesed tuleksid tema kätetööd vaatama, tahtis kuulsust, tahtis rahvamasse. Tahtis oma maniakaalsele egole toitu ja tahtis näidata oma naisele Galale (kes muide oli venelanna!), kui väga ta teda armastab. Muidugi mitte nii palju kui oma kunsti, enesest mõista. Jah, linnas pole midagi muud vaadata peale Dali muuseumi ja selle vastas asuva kiriku. Õhtul, kui Erica juba magama läks (see naine magab palju!), läksin veel ühteg pargikest vaatama ja üritasin veel kohalikku kindlusemäkke ronida. Ma ütlen, täiesti ilmetu.

Dali muuseum (või siis õigemine teatermuusem) oli aga suurepärane. Ma pole varem näinud nii hullumeelset ja nii paeluvat muuseumi. Muuseumid on ju enamasti kuivad ja igavad. See muuseum oli aga vulgaarselt shokeeriv. Esiteks juba välisilme – kellele peale Dali tuleks idee teha vanast teatrist kärtsroosa hoone, mille katuseäärel kõrguvad marmorist hiigelmunad? Muna on üks sümboleid, mida Dali tihti kasutab. Tema jaoks sümboliseerib see loomist, kõige algust. Oma osa on ka selles, et ta oma ema teismeeas kaotas. Just sellepärast on loomine ja sünd nii tähtis. Veel meeldib talle kujutada tiigreid ja elevante ja mütoloogiat... Ma olen liiga loll, et seda kõike seletada, aga annan vähemalt oma väikese inimese nägemuse. Aga võibolla ei peagi ma seda kõike seletama, vaid asi on kõigest tajumises...

Hoone nägi välja nagu mõni toiduvärvine tort. Hoone ühes küljes oli klaasi taga Dali enese nägu, lakitud kivi või siis ka plastik, ma ei saanud täpselt aru. Silmade asemel olid lapsenäod. Lauba kohal telekas. Kusagil kõrgemal kõrgus Gala büst. Hooned ümbritsesid veel kõrged skulptuurid, mis olid kui autokummidest sammaste otsas. Autokummid olid muidugi kivist imitatsioon. Iga samba otsas oli mõtlev mees. Keegi filosoof?

Järjekorras meil seista õnneks ei tulnudki. Astusime sisse ja meid ootas kohe väga sürr siseõu, rinnaka amatsooni kuju, kes oli kettidega aheldatud Chevrolet’ külge. Tundus, nagu veaks see hiiglaneitsi autot edasi. Chevrolet oli päris ja tema kohal kõrgus sammas, mille otsas oli omakorda väikene laevuke (see pidavat olema selle paadi imitatsioon, millega Gala nende kodurannas ikka merel käis). Laevukese alt rippusid hiiglaslikud kärtssinised kivist veepiisad. Laeva hoidis ülal mees, kes väidetavalt olla Michelangelo.

Siseõu oli ringikujuline, mitme korrusega. Korruste akende vahele olid paigutatud saledad figuurid, ilma näota. Rohelust oli palju. Ahhetasime mõlemad ja siis tegime paaritunnise ringkäigu selles vulgaarses muuseumis. Sattusime veel ühte siseõue, mille kohal kõrgus suur sfäär, klaaskuppel. Siseõues hiiglaslikus seinas oli üks kuulus pilt, katkiste rinnanibudega naise torso. Ühte seina oli riputatud hulganisti roostes ämbreid. Teises kohas kõrgus Neptunus ja tema kohal hirmuäratav kalmaar, siis katkine klaver, mille peale oli asetatud pooleldi kinnikaetud naisenägu, siis ristilöödud modernsed kristused... Oli tunne, nagu oleks sattunud kellegi ajukäärude vahele. Õnnelik inimene, kel oli vahendeid ja raha, et materialiseerida oma mõtted ja unenäod. Tundub, et ta materialiseeris need peaaegu ilma redigeerimata, nii, nagu välja kukkusid. Ümber tegema ta neid ei hakanud, jättis nii nagu on. Nagu üks suur laps, kes ajab kõik lollused suust välja, mõtlemata, mis nendest kasu võib olla.

Nägime saalist saali käies – selle hoone ümberehitamise arhitekt oli samuti Dali ise ja saalides võis käia ükskõik mis järjekorras, neil polnud omavahel seost – mitmeid kuulsaid teoseid. „Seksapiili olemus”, Gala ja Leda, Gala seebimulliline nägu, maalid DNA-st, Dali ise nagu väike poiss oma maalidel figureerimas... Suur austus oli tal Diego Velazqueze vastu, muuseumist leiab ühe isegi õuedaami pildi, aga Dali oli õuedaami pea asemele maalinud hoopis särava pärli.

Nägime suurt tuba, mille kujundus oli nii, et kui ühe postamendi pealt seda vaadata, moodustus toast näitleja Mae Westi nägu. Dali kuulus diivanimudel oli näiteks näitleja suuks. See oli selline diivan, mille seljatugi on kui ülahuul ja istumispind kui alahuul. Üsna seksuaalne, ma ütleks. Teises toas oli jälle lakke maalitud Dali ja Gala kehad, suurte, hiiglaslike varvastega. Nad hoidsid taevast üleval. Seintele olid kleebitud päris sandaalid.

Leidus halogramme – üks neist oli nt Alice Cooperi kohta - ja ruumilisi maale. Ühes pimedas ruumis oli konstrueeritud laip, kokkupandud erinevatest mikrokiipidest. Teise toa uks oli jälle nagu hiiglaslik ammuliaetud suu. Ukse kõrval valvas inimjalgadega must linnutopis.

Eraldi näitus oli pühendatud Dali tehtud ehetele. Kunstnik peab end mitmes vallas realiseerima, arvas ta. Ehted olid üsnagi ebakorrapärased ja vägagi „karjuvad”. Kuld, hõbe, kalliskivid. Mehel oli pappi. Pross, punane suu pärlitest hammastega. Teine pross kui pikkade küünistega käsi. Kõrvarõngad nagu telefonikuularid. Peenikeste jalgadega kalliskivist elevant. Kalliskividest süda, mis päriselt tuksus (ju mingi patareiga). Dali väitis, et need ehted omandavad elu ja tähenduse alles publiku silmis.

See muuseum on aga suures plaani Dali enese hauakamber, ta on sinna maetud, seina seest vaatab vastu suur hauatahvel. Ta suri kaheksakümneüheksandal, sel aastal, kui sündisin mina. Kummaline, ta ehitas iseenesele hauakambri, iseenese mõttemaailma sisse, turistihordide fotokaklõpsude meelevalda. Mul hakkas kuidagi kõhe sellele mõeldes. Mul oli kõhe, hoolimata sellest instinktiivsest meelelisest emotsioonist, mida tundsin tervet seda muuseumit külastades. Erica ütles, et ta tundis sama.

Mis juhtuks, kui pea igal inimesel oleks vahendeid ja annet, et surkida oma alateadvust ja see nähtavateks asjadeks muuta? Maailm läheks hukka, ma arvan. Need inimesed jääksid kõik üksinda.

Kui ma öösel jalutamas käisin, siis helendas see muuseumikuppel nagu üks eraldi maailmasfäär. Mõtlesin Dali peale ja mõtlesin, et ta võitles skandaali jõuga endale siinses maailmas koha välja. Teispoolse maailma koha pealt ma ei tea... ma ei usu, et ta läks põrgusse, aga taevasse samuti mitte. Ju hõljub ta kuskil taeva ja põrgu vahel ja Peetrus ei tea ikka, mida selle hulluga peale hakata, sellel ajal kui Figuereses müüakse turismipoodides vahtkummist punaseid suid, vahtkummist pehmeid kellasid ja vahtkummist munasid.

Figueresesse jäime üheks ööks. Meie hostel oli üsnagi trööstitus linnaosas. Järgmisel hommikul bussijaama minnes leidsin, et ka Hispaania mõne koha kohta võib tarvitada terminit „depressiivne väikelinn”. Pisut põrunud koristaja tahtis olla meie vastu abivalmis, aga ajas meid veel rohkem segadusse. Läbi häda saime siiski oma bussi üles leitud.

Sõitsime bussiga edasi Cadaquesi külla, Vahemere äärde. Bussisõit kestis tunnikese, vuhisesime mööda paarist rannakuurortist ja siis jäime merehaigeks. Miks kõige ilusamatesse kohtadesse küll kõige kurvilisemad mägiteed viivad? Õhku ahmides jõudsime siiski kohale. Meid ootas muinasjutuline külake. Armusin kahe sealveedetud päeva jooksul täielikult ja kõrvuni sellesse paika. Kui ma kunagi abiellun, tulen sinna pulmareisile. Kujutage ette, väike laheke, pisike sadam, valgekslubjatud kalurimajakesed ja maakirik... Tundus, et inimesed selles külas olid tõesti õnnelikud. Ma tahan uskuda, et äkki olid nad õnnelikumad kui mina, ja ma tean nüüd, kuhu naasta õnnelikki hetki püüdma.

Oma õhtusel (ja tüüpilisel) jalutuskäigul nägin lapsi katalaani keeles vadistamas, nägin ühte vanapaari ühes pisikeses köögis õhtustamas, nad lehvitasid mulle... Nägin kahte naist ühe majakese trepil kodustest tassidest teed joomas, nägin kunstnikku oma ateljees joonistamas ja muusikat kuulamas. Mõned inimesed lugesid oma kodutreppidel raamatut. Palju oli kunstipoode ja müüdi palju igasugu värvilisi suveriideid. Nägin kiisusid, oi neid oli palju! Cadaquesis on nimelt üks kiisutädi, kellel on oma kakskümmend kassi toita. Nägin tema maja, maja uksel oli silt, et kes tahab, saab siia kassidele süüa tuua. Kassid olevat nimelt selle küla kaitsjad ja hoidjad. Millegipärast olid nad aga üsnagi kurjad, võibolla oli selles süüdi ka palav ilm. Kui Erica üritas ühte kassi paitada, nähvas see jultunud loom talle käpaga. Öösel aga näugusid nad meil akna taga...

Meie hostel oli kohe kiriku külje all, aknast nägi isegi merd. See oli päris pisike maapealne paradiis, eriti öösel: öine meri, Suur Vanker taevas (kuigi teistpidi kui Eestis), lained loksumas, kauge majaka plinkimine... Kusagilt kohvikust kostis elavat muusikat. Tuul oli jahutav ja hea.

Oli kuulda palju prantsuse keelt, Prantsusmaa oli kui kiviga visata.

Kõik tänavad olid kivised ja kitsad, mäest üles ja alla. Roller oli väga kasulik liiklusvahed, sest autoga ei pääsenud enamus kohtadele ligi. Mäed kõrgusid ümberringi ja päike sillerdas merevees. Kõikjal olid kivised, aga mõnusad rannakesed, üks rand oli muidugi kohe külakeskuses, võtsime seal päikest, aga päev hiljem jalutama minnes leidsime, et jalutuskäigu raadiuses on väikseid üksildasemaid rannakesi päris palju.

Sättisime end ühel rannal sisse, kaunis vaade avanes tervele külale. Ligunesin päris kaua selges merevees. Erica kuulas kaldal muusikat, talle ei meeldi eriti meres ujumas käia. Mina aga olin just SEDA igatsenud! Tundsin end õnnelikuna ja lõõgastununa, tundsin, et selle koha kohta võib öelda, et see on üks MINU kohtadest maamunal. Tundsin, nagu polekski muresid... Vahemeri oli aga nii soolane, et pärast oli terve mu keha pisikeste vaevumärgatavate soolakristallidega kaetud. Ja polnud mingeid inimestehorde, kõigest paar inimest koos meiega kiviklibusel rannal sulistamas. Pärast avastasime veel ühe saarekese, millele viis pisut lagunenud kivisild. Erica ütles, et tal on tunne, nagu ta oleks Lõuna-Ameerikasse sattunud. Kaktused ja kaljud ja aaloed ja kogu see eksootika... Minul oli tunne, nagu jätkuks veel pisut mu Mallorca-reis. Mallorca ei erine nii palju Costa Brava rannikust, palju on sarnaseid kaljuneemi...

Meie Ericaga tahtsime jalgsi ühele kaunile neemele minna, mille nimi oli Ristide neem ehk siis Cap de Creus. Pidi olema 8 kilomeetrit mere äärt pidi, kui alustada teed Dali majamuuseumist. Me mõtlesime, et me lõikame otse, aga see oli halb idee. Ekslesime tükk aega külavaheteedel, magnooliapõõsaste vahel. Avanesid kaunid vaated Vahemerele ja kivistele kõrgetele kallastele. Nägime üksildasi helesiniseid laguune. Eksisime täiesti ära ja me ei saanud enam aru, kus me oleme. Üks triibulise särgiga rolleritüüp sõitis meist oma viis korda edasi-tagasi mööda ja jõllas, silmad pärani. Vist sellepärast, et meil olid lilleõied juustes. Lõpuks küsis ta, kas me otsime midagi, aga kuna ta oli selline kahtlane maapoiss, me ignoreerisime teda. Sellest hoolimata jätkas ta oma rolleril meie jälitamist, naeratus kõrvuni. Õnneks ta väsis. Siis juhtusime kokku ühe kohaliku turvaautoga, ja meile öeldi, et see oleks hullumeelsus jala minna ja et me ei jõuaks enne pimedat tagasi. Muidugi pakkus turvamees meile häbeliku näoga, et ta võib meid ära visata, aga et tal pole aega oodata, et meid tagasi tuua. Plaan läks ühesõnaga vett vedama.

Vähemalt saime natuke siniseid laguune näha :) Ja ära kõrbeda. Tõesti, Zaragozasse tagasi jõudes sain aru, et ma olen tõesti kõrbenud, aga pruuniks, mitte punaseks. Tõeline suvetunne puges südamesse. Sõime rannas anshoovisevõileibu ja siis jäätist.

Cadaquesi aga sõitsime eelkõige Dali majamuuseumi pärast, majamuuseum asus külast pisut väljas ühes väikeses kalurisadamas, mille nimi oli Portlligat. Dali ja Gala maja oli mitmest erinevast kalurimajakesest kokkuehitatud. Külastamiseks oli vajalik eelnev registreerimine, hea plaan, et vältida turistihorde, kes väärtusliku kultuuripärandi võibolla ära lagastaksid. Tegemist on ju ikkagi maja, mitte niivõrd muuseumiga. Igas toas oli valvur, kes lubas vaid kindla aja selles ruumis olla. Valvurid olid ka giidi eest, andsid huvitavat infot elukorralduse ja asjade tähenduse kohta.

Maja oli jahe, suurte akendega, milledest avanes vaade merele. Oli ära tunda vaateid, mis figureerivad Dali maalidel. Seinad olid valged, toad olid avarad... Nägime elutuba koos erinevate küünalde ja merekarpidega, kunstkäega, mis seinast välja ulatus ja mis hoidis rusikasse pigistatud peopesas Ameerika ja Hispaania lippe (Dali elas nimelt mõnda aega Ühendriikides)... Nägime korvi Dali mitmekümne erikujulise jalutuskepiga, nägime huultekujulisi diivaneid. Ühes väikses sahvris olid ainult värvid, pintslid, lõuendid, mulle tundus, et neid purke on tuhandeid. Põrand oli kaetud õlgedest punutud katetega. Seintel rippusid kuivatatud kollased lilled, Gala lemmiklilled. Gala puhketuba oli ümmargune kui merekarp, Dali disainis selle spetsiaalselt tema tarvis. Diivanid seal olid punakates toonides, leidus igasugu kummalisi nipsasju. Ruumi keskel kajas väga õõnsalt nagu tünnipõhjas. Gala riietumistoa kapid olid kaetud erinevate mustvalgete piltidega, kus olid kujutatud nemad ise, igasugu kuulsate inimestega kohtumas.

Huvitav oli Dali ateljee, selgus, et ta maalis tugitoolis lösutades ja spetsiaalne kaadervärk siis aitas tal lõuendit enesele lähemale ja siis kaugemale nihutada. Suurest aknast paistis muidugi meri. Laual leidusid prillid kolmemõõtmeliste maalide tarvis, toanurgas seisis valge mehefiguur, millele oli peale visatud punane keep, figuuri oli ees vehklemismask ja ta kõrva juurest rippus mingi tolmuimejavoolikut meenutav asjandus :D Oh, neid asju oli seal nii palju, sama kahtlased, nagu Dali ise. Magamistuba oli kuninglik. Ühes toaseinas oli peegel, mis oli asetatud täpselt nii hea nurgaga akna suhtes, et Dali näeks hommikul oma voodist otsevaates päiksetõusu.

Palju oli varjulisi terrasse. Maja katusel oli jällegi hiigelmunasid. Ühe hiigelmuna sees oli katkine klaver, millel Gala ikka suvatses mängida. Katus oli rohtunud ja seal uidates võis sattuda järjekordse „laiba” peale, mis oli ehitatud igasugu paaditükkidest. Muidugi oli Dalil ja Galal ka bassein. Basseini ääres oli huultekujuline diivan, kärtsroosat värvi, ja millegipärast palju Michelinimehikesi ja isegi Pirelli rehvide imitatsioone. Ma ei oska täpselt öelda, mis nende rehvidega oli. Vist on see seotud Dali ja reklaamimaailmaga, sest tõesõna, ta tegi ka vahel reklaame. Kommerts pole ju patt, kuigi teised kunstnikud teda sellepärast põlastasid. Helesinise basseini ääres olid suured kott-toolid, kaks ebaproportsionaalset trooni Galale ja Dalile, üks irevil hammastega lõvipea...

Terve maja oli täis kui lapsekäega disainitud natuke ebatavaliste vormidega asju.

Maja ees istus üks muusik ja mängis kitarril Paco de Lucia lugusid. Unistamapanevaid lugusid.

Ericaga saime hästi läbi. Klapime. Tülli me ei läinud ja üksteise soovidega saime arvestatud. Oli õnnestav reis, ma leidsin korraks jälle rahu hinge. Me ei tahtnud kumbki sealt rannakülast ära tulla. Tagasisõit võttis aga meeletu aja, seitse tundi bussiga, et Zaragozasse jõuda.

Ma proovisin esimest korda elus tigusid süüa. Mitte muidugi neid, mis mul külmkapis on (Neid ma pole siiani julgenud söögiks keeta. Mu korterikaaslane freaky Ana ütles, et nad hakkavad keedupotis sõna otseses mõttes „vilisema” ja „nutma”... ma küsisin talt seepeale, kas ta arvab, et sügavkülmutatud teod äkitsi kuumas vees ellu ärkavad ja nagu fööniksid tuhast tõusevad ja tõesti valu tunnevad. Ta ütles, et mine sa tea. Nii et sellise naisterahvaga elan mina koos!), vaid Palomase puhveti omasid.

Käisime nimelt eile Palomases jälle, kuigi ma olin peale oma (vara)hommikust ajalooeksamit päris läbi omadega ja ainus, mida ma tahtsin, oli leida kuskilt padi ja mitte midagi mõelda, vedasin end siiski õhtul välja, et minna koos Daniele ja gängiga täie raha eest pugima. Daniele oli, veel kaks itaallannat, kellega mul mõned loengud koos on, ja veel kaks prantslannat. Paola ütleb, et need prantslannad on kole magedad. Jah, nad ongi kole magedad :D Aga vähemalt saab nendega nalja. Jõudsime siis Palomassesse umbes kell kümme õhtul ja ajasime näost sisse paellat ja sinki ja igasugu suupisteid ja puuvilju ja mereande. Ma siis proovisingi tigusid. Üks neist nägi välja nagu Eestiski leiduv viinamäe tigu. Vaeseke. Oli nii ülepipardatud ja vürtsitatud. Mul hakkas kuidagi kahtlane tunne ning tõstsin vaese vürtsise viinamäe teo oma taldrikult kõrvale, ära ma teda süüa ei söandanud :D

Zaragoza kliima on ettearvamatu. Päeval kisub sooja üle kolmekümne kraadi ja öösitigi on juba mõnus sumedalt soe, umbes 26-27 kraadi, sellised mõnusalt pehmed ööd. Toas magada saab aga ainult lahtise aknaga, ilma tekita ja ilma riieteta. Väljas saab õhtuti ja öösiti õhukeste riiete väel ringi käia ja kuskil väliterrassil nautida oma jooki. See on üks asi, mis mulle hispaania suve juures meeldib, need soojad ööd, täpselt parajad. Samas, eile oli jälle nii kõva tuul, et hea, et jakk kaasas oli. Kunagi ei tea, millal see tuuleke arvab heaks kohale ilmuda. Pilari väljakul lausa lõikas jälle luudesse ja tunne oli korraks, nagu oleks jälle sügis. Üks kohalik kommenteeris äsja mulle, et Zaragoza kliima olevat täiesti „p-e keeratud”. Nõustun täielikult.

Olen hakanud jälle jooksmas käima, soojade õhtutega (või siis pigem öödega, kuna jooksma saab minna alles poole kümnest õhtul või siis väga vara hommikul, et mitte palavusse kõngeda) on väga romantiline joosta. Jooksen ikka kanali äärest, laternad põlevad, sirtsud siristavad ja suures pargis on kõik purskkaevud viimseni värviliste tuledega valgustatud. Hinge poeb kuidagi kummaline rahutus. Nagu ootaksin midagi ja samas kardaks. Võibolla on see seotud teadmisega, et mul on Zaragozas veel olla jäänud pisut rohkem kui kuu aega. Ma arvan, et kõik, kes välismaal on elanud, teavad seda tunnet – üks pool nägu nutab, teine naerab. Väljakannatamatu soov jõuda kodulennujaama ja kallistada oma armsaid inimesi ja teiselt poolt suur kurbus teadmisest, et üks eluetapp hakkab jälle läbi saama ja see kaunis maa tuleb mõneks ajaks selja taha jätta. Just siis, kui inimene tunneb end täielikult, sajaprotsendiliselt harjununa ja kohanenuna, kui kodutunne siin linnas aina süveneb...

Enamus erasmuseid läheb juba paari nädala pärast koju, kaasa-arvatud Anne. Anne on vist see inimene, keda ma siin Zaragozas kõige rohkem armastan. Ma ei taha isegi mõelda. Hemos vivido mucha mierda juntas, nagu siin öeldakse. Eesti keeles polegi head vastet. Igatahes, me oleme jamadest läbi käinud ja sõprus kestab. Peab jääma kestma.
Eile oli meil siis koos see hispaania ajaloo eksam. Ma õppisin selleks viis päeva, lõpuks tahtis toss välja minna. Seadsin hommikuti ikka sammud raamatukokku ja süvenesin seal välispoliitikasse ja riigikorraldustesse ja kultuuriväljendustesse... ja nendesse lõpmatutesse kuningatesse, suurtesse vallutustesse, häbitutesse mõrvadesse ja mahhineeritud abieludesse. Mulle meeldib ikka õigusteaduskonna raamatukogus õppimas käia. Filosoofiateaduskonna oma on küll suur, aga õiguse oma jälle avaram ja õhulisem. Inimesed istuvad oma paksude õigusraamatute taga, koos õppivad paarikesed nahistavad tasakesi(hah, mul tuli kadedus peale!), laiskvorstide nägudega kutid irvitavad millegi üle ja saadavad üksteisele väikseid kirjakesi või paberlennukeid ja teevad näo, et nad siiski loevad oma konspekte :D Jah, minagi vist jälgisin poole õppimise ajast inimesi ja panin tähele, et enamus hispaania naistest on ikka kuradima ilusad ja et enamus kuttidest on ikka enda arvates moeikoonid. Ja siis ma väsin ja lähen ülikooli lähedale võileivabaari (Londoni-nimeline võileivabaar on, need võileivad on meeletult head) ja võtan endale ühe anšooviste ja singiga võileiva ja kolin ülikooli parki päikest võtma. Mu viimase aja marsruut ongi olnud kodu-raamatukogu-kodu. Sessiaja võlud.Vahepeal käin ka Andreea juures, kuna ta elab San Francisco väljakul, mis on põhimõtteliselt ülikooli kõrval. Käin teda vaatamas, kuna ta ise kodust suurt väljas ei käi. Ta tahab juba väga koju minna. Ja mina, mul on tema pärast mure. On nii kahvatu ja kurblik ja muudkui õpib. Me oleme noored. Me kannatame palju, jah, aga sel kannatusel ei tohi ju lasta võimust võtta. Liiatigi, kui Zaragoza on suveõhtuti lausa meeliköitvalt ilus.

Ükspäev käisime isegi Anne’iga raamatukogus õppimas, aga Anne oli nii naljakas. Ta ütles, et ta ei soovi eriti õppimisega tegeleda ja hakkas hoopis oma mõtteid kirja panema. Ta pani oma mõtteid kirja täpselt neli tundi, väikeste kohvipausidega :D Nimelt on tal märkmik, kus on prantsuse ja hispaania segakeeles igasugu mõtteuiteid. Mina olen oma märkmikuks aga võtnud Kaia saadetud ja isevalmistatud eestiteemalise kaanekujundusega märkmiku. Sinna on mul juba kogunenud päris palju erinevate kirjanike häid ütlusi ja natuke ka reisiplaane.

Ühe kirjanduseeksami sain 6,5 punkti. Kõva kirjalik essee ühe romantilise kirjaniku kohta, esitlus klassi ees ja peale selle veel suur huvi aine vastu. Ma arvan, et ma teadsin eksamil kõike, mida oli vaja teada. Olin pettunud. Arvatavasti pole mu väljendusoskus väga palju paranenud. Kirjatöö eest sain 30-st punktist vaid 19. Äkki olin liiga pealiskaudne? Paola aga ütles, et kui õppejõud meid, erasmuseid, sama karmilt hindas kui hispaanlasi, siis võib selle tulemuse üle uhke olla.
Ajalooeksam oli aga üsnagi kirves. Anne sai eksami kätte ja teatas mulle tasakesi, et see on ju „puhas pask”. Ometigi võlus ta kolme tunni jooksul kuus lehekülge teadmisi välja. Ju vist sellepärast, et üks küsimus oli kiriku mõjuvõimu kohta keskaja Hispaanias :D Ülejäänud vastused leiutas ta lihtsalt kokku. Kuna ta istus mu lähedal, siis panin tähele, et ta oli oma eksamisse katku tagajärgi puudutava küsimuse alla kirjutanud, et katk oli Hispaanias 13.sajandil, kuigi tegelikult oli hoopis 14-dal. Mina siis sosistan: „Anne, Annnnneee...”. Anne vaatab mind õnnetu näoga. Mina sosistan: „14.sajand oli!”. Anne ei saa pihta ja vaatab mulle ammulisui otsa, ise silmanurgast õppejõude jälgides. Mina: „KATK!” Anne : „Ah??”. Siis viis minutit vaikust ja siis lööb ta nägu särama: „Katk jah!”. Kurat, aga modernse riigi algetest Hispaanias ei teadnud ma mitte kui midagi. Anne samuti mitte :D
Pärast sooritust läksime jäätisekohvikusse ja lubasime endale ühed HIIGLASLIKUD jäätised. Pinge oli maas ja tuju oli hea. Meil jääb veel üks eksam teha, 23.juunil, jaanipäeval. Siin tehakse ka muide lõkkeid! Paar päeva tagasi oli veel üks eksam, Ladina-Ameerika koloniaalaja kirjandus. Oli hea lihtne, mulle meeldis väga seda õppida, kõik see Euroopa maailmavaade, mida Ameerika peal rakendati, kuidas keskaja müüdid sinna üle kolisid ja kuidas arvati, et seal on maapeale paradiis....
Liiatigi, ma sain pärast oma sõpru oodates õppejõuga toredasti jutule. Õppejõud on seesama, kes mulle käsikirjade võrdlemist annab. Ta on väga muhe. Ta ütles, et ta vist pani pange, kuna käsikirjade töö on liiga mahukas, ja et järgmine aasta ta seda nii mahukat ei plaani. Hahaa. „Hiinlaste töö,” ütles ta. Jah, mehhaanilise ja monotoonse ning detailirohke töö kohta öeldakse siin alati „hiinlaste töö”.
Peale selle seletas ta, et tal on nii palju töid parandada, et ta läheb hulluks ja et õppejõu ameti üks hullemaid külgi on lõputute tööde ja eksamite kontrollimine. Kuna ta on parajasti ka üks erasmuse-koordinaatoreid zaragoza ülikoolis, siis kukkus ta minult igasugu asju küsima minu erasmuse-kogemuse kohta. Mul puges selline „vana kala tunne” kohe hinge :D
Kõik aga, kes arvasid, et selle õppejõu korral on tegemist geiga, eksisid. Jah, ta kannab väga erksavärvilisi särke ja rääkimismaneer pole tal nüüd NII mehelik kui võiks olla. Mina aga sain teada, et ta naine on itaalia keele õpetaja. Kui naine, siis naine. Alati jääb võimalus, et talle meeldivad mõlemad sood.

Ma mõtlen, et kui RASKE on olla gei. Mehe ja naise vahelised suhted on juba nii keerulised, nii mitmekihilised, nagu lõputu labürint... ja nendel inimestel, kes on homoseksuaalid, on ju poole raskem endale paarilist leida. Alati ootavad neid pettumused, kui selgub, et sümpaatne inimene ikka ja ainult heteroseksuaal on. Alati peavad nad olema valmis järjekordseteks tagasilöökideks. Ma arvan, et nad kannatavad palju rohkem kui heteroseksuaalid, eriti perekonna surve tõttu. Just vanemale põlvkonnale ei taha selline „teistsugusus” suurt pähe mahtuda. Kui palju hingejõudu nõuab see „kapist väljatulemine”! Me oleme Danielega nendest asjadest rääkinud. Kui me enam eksamiteks õppida ei jaksa, siis lähen ma vaatama, kas ta on filosoofiateaduskonna raamatukogus. Ta istub küll rohkem facebookis, kui õpib, aga raamatukogu õhkkond mõjub talle lõõgastavalt, nagu ta ise väidab. Siis me läheme võtame mõne õlle ja ta räägib mulle, kuidas ta sõidab kohe Barcelonasse, et kohtuda ühe kutiga, kes talle väga meeldib. Põhiteema on aga selles, et see kutt (kes on itaallane) on ühe teise kutiga koos, ja nad tulevad kahekesi Hispaaniat vaatama. Daniele aga läheb Barcelonasse pelgalt selleks, et teda näha, sõbra tasemel, kuigi see kutt teab samuti, et nad on Danielega alati pisut rohkemat, kui sõbrad. Ma ütlesin Danielele, et tal hakkab pärast süda veel hullemini valutama. Ta ütles, et ta süda valutab niigi nii hullusti, et rohkem vist valutada enam ei saagi.

Samas on ta ka mõnus peokaaslane. Me käisime mõnda aega tagasi väljas, Daniele, see pikk saksa kutt Markus (kes mulle omal ajal salsat tantsides küünarnukiga muhu pähe tekitas) ja mina. Sõime kõigepealt Daniele juures pastat. Meie uus korterikaaslane Ivan oli ka (Ivanist räägin natukese aja pärast, pean talle vist paar lehekülge pühendama!) , aga ta pidi õige varsti lahkuma, kuna ta ema viidi paanikaataki tõttu haiglasse. Markus, Daniele ja mina aga jäime edasi sööma. Markus on üks fenomen. Kõik teavad teda ja kõik räägivad temast koledasti taga. Nimelt arvab see sakslane, et ta on maailma kõige targem ja haritum inimene. Neli aastat on ta Zaragozas elanud ja kavatseb veel siia jääda. Ta teeb näo, et ta teab kõigest kõike, ja et kõik arvamused, mis teised ütlevad, tuleb kibekähku ümber lükata.
Muidu on ta aga huvitav poiss, mängib klarnetit ja armastab Debussy’d kuulata. Rammsteini muidugi ka. Oleks ta ainult natukene vähem enesekeskne... See pole ju väga normaalne, kui me lifti astume ja Markus teatab end liftipeeglist vaadates, et oh, ma olen nii kena! :D Issanda loomaaed on kirju, ütleks ma selle peale.

Daniele triikis omale peolemineku tarvis riideid (tegelikult väärib ta aplausi, sest Zaragozasse tulles oli ta täielik memmepoeg, nagu seda on paljud itaalia noored mehed, ema teeb kõik ette ja taha ära, nüüd aga koristab ja triigib ja teeb süüa nagu midagi... ta ise väitis ka, et oh, olin ma alles memmempoeg :)) ja laulis täiesti kõrist ja valesti itaalia lugusid, Tiziano Ferrot ja kogu seda kupatust. Keegi oleks pidanud teda filmima, ma ütlen! Siis me hakkasime aga Markusega koos hoopis Rammsteini kuulama, suitsetasime tema piipu ja ma sain tema kohta palju infot teada.

Jah, ta suitsetab piipu ja kõik arvavad, et ta on totaalne vanaisa. Kahekümnenelja-aastane mees ja piip ei käi inimeste arvates väga hästi kokku. Muidu mul poleks selle vastu midagi, mulle on teistsugused inimesed alati meeldinud ja ma ei tunne nende vastu viha ega halvakspanu, aga Markus väidab, et ta tahab luua uut traditsiooni, et piibusuitsetamine ka noorte hulgas populaarseks saaks. Peale selle meeldib talle oma piibukarbiga koledasti eputada.
Ma uppusin selle tossupilve sisse ära, aga leidsin, et piip on palju mahedam, kui need paberossikesed, mis ma vahel endale suitsetamiseks keeran. Markus aga rääkis mulle, et ta kannatab tihtipeale depressioonide all ja ta on üsna õnnetu, sest Saksamaal ei tunne ta end hästi, Hispaanias tunneb ta end küll paremini, aga siin ei ole tal armastust. „Kui ma oleks Saksamaale jäänud, siis mul oleks võimalus juba abielus olla!” teatas ta. Jah, muidugi.

Välistudengite hulgas lausa ringlevad Markuse „tsitaadid”. Üks parimaid on järgmine: õppejõud arutleb hispaania keele õpetamise võimalikkuse üle välismaalaste hulgas ja omandatavale tasemele. Markus: „Ma arvan, et seda on minu pealt näha, et need õpetamissüsteemid töötavad!” Hahaa.

Käisime siis koos väljas ja ma sain aru, et Markus tahab väga, et teda väärtustataks. Otsib heakskiitu, aga pisut valel moel. Ta ON huvitav inimene, aga millegipärast serveerib ta mõndasid asju väga vildakalt. Millegipärast ei leidnud ta minu heakskiitu, kui ta hakkas oma naistevallutustest rääkima. MINULE. Mul polnud vaja teada tema seksikogemustest Prussaka-baari tualetis; sellest, et Hispaaniasse tulles kaotas ta oma süütuse; sellest, mitme erineva rahvuse tüdrukuga ta maganud on. Võibolla leiutas ta kõik selle kokku? Daniele oli sellise näoga, et tule taevas appi. Halb on ka see, et Markus aina Daniele seksuaalse suunitluse kallal lõõbib. Ja ometigi on nad sõbrad. Sõprusel on palju väljundeid, või mis?

Käisime Cucarachas (ehk siis seal Prussaka-baaris) chupitosid joomas (kuulsaim chupito on seal Toca a los huevos ehk siis Puuduta mune :D Jõime siis seda, olime lõbusad ja Markus tellis meile mingit lagritsasnapsu, mis oli nii kange, et silmist tahtis tuld välja lüüa. Daniele väitis, et ta pole midagi hullemat elus joonud. Läksime edasi Bedeli, kuna sealne kelner on Danielele meele järele. Pidime tellima aina uusi napsusid, et Daniele saaks võimalikult palju oma lemmikkelneriga rääkida. Tequilat sai päris korralikult joodud. Olime juba üsna purjakil ja Markus arvas millegipärast, et ta peab näitama, kui hästi ta omast arust oskab salsatantsija moodi puusi liigutada. Tegelikult nägi ta välja nagu üks pikk volask :D

Koju läksime Danielega käevangus, lauldes. Pilari katedraal helendas kauguses. Tuju oli suurepärane.

Eelmise nädalavahetuse pidu aga polnud sugugi nii tore. Nüüd on vist hetk, kui tuleb meie uuest korterikaaslasest rääkida. Iirlane kolis välja. Markus aga teab teda, kuna ta tunneb paljude siinsete ööklubide uksehoidjaid. Ta ütles, et tegemist on hoopis rumeenlasega. See Pauline tuba lausa meelitab endale ligi igasugu negatiivseid asju. Kõigepealt Pauline’i ema, siis tuli Virginia ja sinna tuppa kolisid lutikad, siis tuli „iirlane”, kel arvatavasti olid valedokumendid (sest meie omanik võtab igaltühelt dokumendi koopia, ja omanik ütles, et tegemist oli iirlasega) ja kes mulle kokku luuletas loo inglise keele õpetamisest ja karikatuuride joonistamisest. Päris kõhe tunne hakkab, mõeldes, et illegaal meiega koos Canovase tänaval elas. Illegaal ei tähenda muidugi psühhopaati. Aga ta tähendab musta südametunnistust.

Siis tuli meile Ivan ja Ivaniga seoses uued jamad. Ivan tuli meile juunikuu alguses (ja kõikidele teadmiseks, et Ivan on ka hispaanias levinud nimi, mitte ainult venemaal!). Ta tuli ja tõi meile kaks torti sissekolimise puhul. Oleme ju neli naist. Olime kõik siin rõõmsalt üllatunud, kuigi Paola väitis, et tema sisetunne ütleb, et selles mehes on midagi natuke kahtlast, natuke midagi, mis talle vastu käib. Uus korterikaaslane töötab ühe Zaragoza kindrali eraihukaitsjana (kuna siin kardetake ka neid baski separatiste) ja peale selle hakkab ta kohe politseiniku kursusi tegema.
Mina hakkasin Ivaniga kohe hästi läbi saama.

Järgmisel päeval läksime Daniele ja veel mõndade inimestega (kaasa-arvatud magedad prantslannad!) väikest õlle võtma ja Ivan tuli ka. Meil oli kambakesi väga tore ja pärast koju tulles usaldas Ivan mulle paljusid asju (ma ei tea, kuidas olen nii usaldustäratav, see oli jälle üks nendest paljudest kordadest, kui inimesed, ilma mind hästi tundmata, mulle oma muresid räägivad). Ta rääkis, kuidas ta isa oli kaks aastat tagasi surnud ja et ta ema nutab praegugi iga päev sellepärast ja kannatab sügava depressiooni all. Selgus, et Ivan on neljast lapsest ainuke, kes ema eest kõige rohkem hoolitseb ja tema pärast muretseb. Armastusest on tal samuti puudu, paar aastat tagasi läks tal oma ekskallimaga suhe viltu, kuna kallim oli väga enesekeskne ja ei kannatanud välja, et ta peika kogu aeg oma ihukaitsja töö tõttu ringi reisib. Ivani isa matustel oli pihv küsinud, et millal nad kord koos reisile lähevad. See oli vist piir. Nüüd see tüdruk ikka pommitab teda vahel telefonikõnedega ja tahab teda tagasi. Psühholoogiline pinge. Ivan otsib väga armastust, vähemalt mulle väitis ta niiviisi.

Paola jälle väidab, aga, et tema on usu armastusse täiesti kaotanud ja et ta tahab ainult rikast meest, kui selline peaks välja ilmuma. Siis vaatab ta alati minu poole ja ütleb, et mul on kahju, Maarja, ma tean, et sinul läheb sinu armastusega hästi, aga mina, ma arvan, et tõelist armastust pole ega saagi maailmas olema. Võibolla on ta südames siiski kibestunum, kui ta välja näitab? Sellistel hetkedel tahaks teda kallistada ja öelda, et usu, on olemas veel midagi ilusat, aga ma ei söanda. Öeldakse ju, et ilu saab näha vaid see, kel on endal südames ilu. Ma loodan, et Paola leiab ilu enda südamest üles.

Olgu, nüüd Ivani juurde tagasi. Me hakkasime nädalakese jooksul päris hästi läbi saama, sõime iga päev koos köögis õhtust ja oli üldse selline mõnus olemine. Kuni eelmise reedeni. Ivanil oli väga halb päev, ta oli oma ema pärast jälle nii õnnetu, lausa pisarad olid silmis. Ma siis kallistasin teda ja olin talle pisut toeks (sõbra moodi, jumala eest, ma ikka armastan oma kallimat ja ei kedagi teist!!). Laenasin talle nelikümmend euri, et ta saaks oma ema ühe laenutähtaja summa täis (sest tema jutu järgi pidi ta alles mõne päeva pärast suurema summa palka saama) ja ta tänas mind väga südamest. Ma siis lohutasin teda ja proovisin ta tuju tõsta. Ta väitis, et tal on halb tunne, et peab mind oma pere asjadesse segama.

Samal õhtul oli meil plaanitud õhtusöök, pitsa ja kartuliomlett. Mina, Nicoleta, Paola ja Ivan. Tegelikult oli see Ivani idee, aga ta oli omadega üsna läbi ja ei rääkinud õhtusöögi ajal suurt midagi. Siis hakkasid tal äkki pisarad voolama ja ta ütles, et tal on nii kahju, et ta ei suuda rõõmus olla. Meie ei osanud siis midagi nagu peale hakata. Lõpuks hakkasime kambakesti natuke viinakokse jooma (ehk siis minu arstimiks mõeldud viin läks päris korralikult peale – jah, kes veel ei tea, siis ma ravin oma hädasid igasugu viinakompressidega) ja Ivan jäi pisut liiga palju purju ja hakkas familiaarselt käituma, nagu ta teaks meid juba aastaid. Ajas mõningaid lollusi suust välja ja puha. Pärast läksime Nicoleta ja temaga veel välja peole. Paola jäi koju ja kuna ta keeldus Ivanile head ööd ütlemast (paola ja tema tohutu otsekohesus), siis Ivan natuke kloppis ta ukse taga, et Paola talle lahti teeks ja talle tsau ütleks. Paola aga ei teinud välja.

Käisime siis väljas, käisime ühes Buddha-nimelises baaris, ühes teises ööklubide tsoonis, mis asub meie kodule lähemal, kui vanalinna ööklubid. Pärast läksime veel Martinicasse, kus saime Daniele ja sõpruskonnaga kokku. Ivan oli üsna häiritud olemisega ja kannatamatu, ta ütles, ta kannatab tugeva ärevuse ja närvipinge all, aga ta tahab ikkagi pidutseda. Ta oli kuidagi väga närviline ja häiritud. Pealegi teatas ta mulle, et tal on pruuti tarvis ja et kui ta pruuti ei saa, võtab ta Daniele. Seda tegi ta küll väga halvasti, peol ajas ta Danielele natuke ligi ja tegi teisele inimesele liiga.
Järgmisel päeval oli Ivan aga täitsa normaalses olekus, ainult tal oli räige silmapõletik (ju siis nutmisest või siis ka närvipingest) ja ta läks oma ema juurde, kes siin paar tänavavahet edasi elab. Rohkem me teda siin suurt näinud pole. Loodetavasti ilmub ta minu neljakümne euriga ikka välja.

Paola aga teatas mulle, et tema arvates on tegemist psühholoogiliselt ebastabiilse inimesega, et temal on hirm. Ta ütles, et tema ja Nicoleta ei kavatse omanikuga rääkida ja tollele öelda, et kuna me saame hästi läbi omavahel, siis võib Ivan siia kauemaks jääda kui vaid kuuks ajaks. Algne leping on tal tõepoolest kuuks ajaks ja siis tahab omanik, et keegi teine siia saaks tulla. Paola väitis veel, et see tüüp teeb tema arvates meile psühholoogilist manipulatsooni oma probleemidega, otsib kaastunnet ja püüab liiga kiiresti ja valesti sõprussidemeid luua (liiga palju lubadusi, lubas Paola viia moto GP-d vaatama ja lubas meile teatripileteid muretseda, peale selle need tordid, mis ta alguses tõi...). Ta väitis, et kuna tüübil on relvad oma toas (jah, tal on üks TT, aga see pole laetud, nagu ta mulle väitis), on tal hirm ja ta kavatseb edaspidi kinnise uksega magada. Mina aga olevat täiesti tüübi mõju all ja Paola ütles, et talle meeldiks, kui ma oleksin selle inimesega ettevaatlikum.

Jah, aga minul pole halba eelaimust. Ma leian, et tegemist on üsna lapsiku ja õnnetu inimesega, aga ma kavatsen temaga edaspidigi läbi saada. Nii ma igatahes Paolale ütlesingi. Ma ei eita, et see tüüp tegi tol õhtul palju lollusi. Seda Danielele ligiajamist ma ka talle kommenteerisin ja ütlesin, et ta tegi väga halvasti. Tänaseks on ta juba Danielelt vabandust palunud, seda küll sõnumi teel...
Nüüd ma olengi siis kahe bande vahel, nagu juba mitmeid kordi mu elus on juhtunud. Mind ajab see vihale, aga see ei sõltu minust, ma ei saa ju tervet maailma omavahel hästi läbi saama panna. Võibolla olen ma liiga hea, liiga usaldav, liiga tolerantne, aga enamasti ma tahan aru saada, mis inimesi paneb nii käituma, nagu nad käituvad. Aga ma vihkan igasugu intriige. Kurat.

Peale selle tegi mulle väga haiget see, et Paola arvas, et ma löön selle „psühhopaadiga” mesti. Ma olen juba varem väitnud, et see Paola ääretu otsekohesus, nii et „laastud lendavad” ei mõju mulle tihtipeale hästi. Vahepeal tundub mulle, et ta unustab, et võib teise inimese tundeid haavata. Ma muidugi näitan end tugevamana, kui ma tegelt olen ja ma proovin üle olla ja tema motiive mõista, sest kõigest hoolimata on tegemist naisega, kes on mulle suur eeskuju. Nii vastuoluline ongi kogu see lugu.

(Blogi kirjutamise ajal nüüd aga tundub mulle, et Ivan on siiski oma toas ja tal on isegi mingi neiu seal :D Ei tea, kas see ongi see ekskallim? )

Mu arvuti läks vahepeal õhtale. Ma sain aru, kui suure osa minu minast moodustab tegelikult mu ARVUTI. Nagu üks tähtis iseenda realiseerimise vorm... Igatahes, läbi läks mingisugune vahemälu kiip ja minu HP (mul on kolme aasta jooksul selle HP-ga juba küllalt probleeme olnud!) ei lülitanudki end enam sisse. Juba mitu nädalat näitas ta mulle errori-sõnumeid, aga ma ei pööranud sellele kõigele suurt tähelepanu, kuni mu sõbrake otsustas otsad anda. Viisin ta Paola soovitusel meie tänaval asuvasse informaatikaaju-töökotta. Nelja päeva jooksul parandati ära, üks tore vanaisa otsis terve selle aja viga ja arvas, et arvuti tuleb juba maha kanda. Ma pärast tänasin teda väga südamest. Töötajad, jutukad nagu nad siin on, pärisid minult igasugu uudishimulikke küsimusi minu erasmuse aja kohta. Nad olevat nimelt telekast näinud, et erasmused on ühed igavesed ringitõmbajad ja siis uurisidki, kas mul ka palju hispaania peikasid on olnud. Ma ütlesin sellepeale, et on olnud võimalust :D Jah, aga ma pole tahtnud. Võimalusi on, ma arvan, siin igal tütarlapsel, kel vähegi näoilmet on. Kas just pikaajaliseks suhteks, aga üheks kirglikuks ööks kindlasti.

Maksin 75 euri ja sain oma arvuti uuendatud tarkvaraga tagasi. Tehti kõvakettaüldpuhastus. Minu filmid ja minu muusika lendasid taevasse. Minu pildid päästeti 15 euri eest. Kooliasjad olid õnneks kõik mälupulkade peal. Nüüd on mul kõik asjad arvutis hispaania keeles. Windows Vista, Microsoft Office... mul läheb ilmatu aeg, et Wordist midagi üles leida, olen inglisekeelsega ju harjunud :D
Sel ajal, kui ma elasin ilma oma iseloomupikenduseta (ehk siis ilma oma sõbra arvutita), avastasin, kui hea on Aljaferi pargis lugemas käia ja kui puhanud on silmad, kui ma alatasa ekraani ei vahi. Eksamiteks sain ka rohkem õppinud, kuna segajaid ei olnud. Ometi olin ma siiralt õnnelik, kui taas mööda oma HP klaviatuuri klõbistada sain.
Kuna ilmad on võrratult soojad, saab juba ennast pruunistada. Sõna otseses mõttes suures pargis palmi all. Käisime ükspäev Ericaga ja siis eile Anne’iga. Anne puhus seebimulle ja oli nagu väike haldjas oma lillelises kleidis. Nahk on tal aga valge nagu Lumivalgekesel, teda võiks vabalt soome või norra tüdrukuks pidada. Olen juba natuke jumet võtnud, kuigi esimene kord, kui ma läksin, unustasin näkku kaitsekreemi panna. Kehale panen 30-se faktoriga kreemi, kuigi vahel panen ma seda natuke ebaühtlaselt ja siis on kreemita kohtadel punased laigud, hahaa. Igatahes, näost tuli mul peale seda esimest päikesevõtmist nahk maha. Mul ei tule KUNAGI näost nahka maha, aga ma unustasin, et see on Hispaania. Edaspidi on mu nägu paksu kreemikihi all. Ma ei saa ikka aru, kuidas võisin olla nii loll ja aastaid kreemita päevitada. Nüüd enam mitte. Ma ei taha muutuda varakult kortsuliseks pärgamendiks.

Päevitamine lõõgastab mind väga, kuulan papagoide siblimist ja pursskaevude vulinat ning tunnen end suurepäraselt. Kuigi siin merd pole (nuuks!) ja jões ei saa ammugi ujuda, on siin mitmeid kümneid välibasseine. Mulle on see midagi uut. Maksad umbes 3 eurot ja saad terve päeva sinise basseini ääres peesitada. Spordiklubid on avanud oma välibasseinid koos nende ääres asuvate varjuliste muruplatsikestega. Basseinid on küll keset linna, aga eraldatud hekkide ja aedadega, nii et tänaval jalutavad inimesed suve nautivaid ujujaid jõllitada ei saaks. Basseinide ääres on olemas ka igasugu müügipunktid värskendavate jookide ja väikeste snäkkidega. Basseine on enamasti kaks, üks päris ujujatele ja teine niisama sulberdajatele. Olemas on kapid, kuhu saad asjad panna, dushid, kus saab end hiljem pesta... Paar päeva enne seda õudukat ajalooeksamit käisin ja veetsin neli tunnikest basseini ääres nagu kuninga kass. Veidike häirivaks faktoriks olid küll paar pubekakampa, kes üksteist vette loopisid ja muruplatsil piknikku pidasid. Muidu oli hea. Tagumik kõrbes ainult natuke ära.

See ongi, mida suvelt tahta. Päike. Kuumus. Kastad end vette ja jahtud. Kõrbed, jahtud, naudid, lõõgastud. Kui mul nüüd 23.juunil viimane eksam tehtud saab, siis tahan mõneks päevaks aga siiski päris mere äärde sõita. Liivarannale. Jalad liiva kaevatada ja laineid kuulata. Basseinikultuur on siiski liiga tehislik. Tehislikud on küll ka linnade külje all asuvad rannad, kõrghooned taga paistmas (mina olen siiski kõige rohkem looduslikkuse ja mahajäetuse poolt), aga meri on vähemalt PÄRIS.

Paola aga oli jälle väga hämmastunud, kuuldes, et eestis polegi välibasseini kultuuri. Hispaanias on IGAS linnas suveperioodil välibasseinid. Ka mererandadega linnades. Seletasin talle, et meil on igal pool järvekesi, jõgesid ja mereranda, kuhu end kasta. Pealegi, ühest eesti otsast teise on ju nii vähe maad.

Teine kokkupuude siinsete kommetega oli jällegi jalgpall. Mariann, see eesti tüdruk, kes siia neljaks kuuks inglise keelt andma tuli, sõitis mai lõpus koju. Tema hüvastijätuõhtul läksime ühte Zaragoza baarikesse jalkat vaatama. Manchester United vs Barcelona. Täpselt teine kord, kui ma Hispaanias jalkat näen. Esimene kord oli septembris, Mario kodukülas Barcelona lähedal, kus toimus kohalike meeskondade vaheline matš. Seekord läksime ühte jalkabaari, kus sai õlut ühe euro eest. Seal oli muidugi ka ühe poissmeestepeo kamp, roosade parukadega tüübid, kõigil seljas särgid kirjaga „Viimane tõeline öö enne vanglat”.

Me olime oma naistekambaga praktilised ainsad õrnema soo esindajad. Kus alles elati kaasa! Telekaekraanil toimuvat jälgides karjuti, sõimati, ergutati, vehiti õllepudelitega, lauldi ja avaldati nördimust. Hispaania võitis 3-1, kui ma ei eksi. Terve baariseltskond hüppas rõõmust üles-alla. Keegi endast heal arvamusel olev keskealine vend üritas mulle ligi ajada. „Millal sa jälle siia baari tuled? Tule järgmine reede, olen siin ja ootan sind!”. Fui. Mõttetuid klemme on siin igal sammul. Läksin koju ja mõtlesin, et jalgpall on siin inimeste oluline ühenduslüli. Kõrvad olid veidike lukus selle röökimise kuulamisest. Pigem jalgpall kui narkootikumid :D

Käisin uuesti Sala Morrissey’s flamenkot kuulamas. Seekord meelitasin Erica ka endaga kaasa. Oli jälle kohal seesama bänd, kes viimati, kui me Andreea ja Sabrinaga käisime, aga seekord oli neil üks noor naisterahvas ka gruppi kaasatud. Ta laulis hästi, aga Camaron de La Isla välimusega mees laulis ikka paremini. Me olime taaskord lummatud. Viimase numbrina hakkasid nad ühte kuulsat rütmikat flamenkolugu laulma, kitarrist hüppas püsti ja hakkas samuti tantsima oma kitarriga, publik tantsis ja laulis kaasa, hüpati toolidelt püsti ja lasti tantsulkat nagu jaksati. Oh seda emotsiooni! Ja kui jälle lauldi seda head lugu „S.O.S” , mille tegi kuulsaks artist nimega Falete, pidid mul jällegi pisarad kurku tõusma, sest see oli niiiiiiiiiii ilus: Ven a sacarme de este pozo de amargura... y dame un beso que sin darse se adivinaaa ..qué sea capaz de enamorarse cada diaaaaa....

Ja siis me käisime veel Ericaga vaatamas keskaegset turgu, mis pool Pilari väljakut ja väiksed lähedalasuvad tänavad rahvaga täitnud oli. Keskaegsed turud käivad nii suve juurde. Mulle tulid Tallinna Vanalinna Päevad meelde. Siinsel turul liikusid ringi päris narrid ja kerjused, mõned timukad, mõned aristokraadid... müüdi suuri juustukerasid ja suuri singikoibasid ja maiustusi, mida hing poleks ihatagi osanud. Müüdi väikestes stiilsetes pudelikestes isetehtud parfüüme, vanu gloobuseid ja maakaarte, kirjasulge ja –pitsereid, kompasse ja pärgamentpaberit, marionettnukke ja moosi, erinevatest ravimtaimedest tehtud segusid... Kohal olid muidugi ka kebabimüüjad, kuidas siis laata ilma kebabita pidada! Kebabiurkad on Zaragozas igal nurgal. Klientuuri omandavad nad enamasti öösiti, kui purjus inimestel kõht tühjaks läheb ja neil pole vahet, mida nad näost sisse ajavad, peaasi, et oleks söök ja et oleks odav.
Maitsesime erinevaid vorste ja juustusid, imetlesime muinasjutumuusika telki, vaatasime väsinud müüjaid (juba hommikust rakkes) ja proovisime end suures rahvamassis mitte ära kaotada. Oleks ma vaid saanud endale lubada osta üht suurt juustukera... ma armastan juustu! Juustukerad olid suured nagu täiskuud.
Sellel õhtul sõime õhtust ühes järjekordses heas võileivabaaris ühe väikese kiriku külje all väliterrassil. Tundus, nagu oleksime mõnes külakeses. Õhk oli värske ja mõnus ja me rääkisime Ericaga inimestest, kes meile korda lähevad, ja sellest, palju on tegelikult sõpru vaja ja kas niisama tuttavad tulevad ka kasuks. Tema arvas, et niisama tuttavad võivad olemata olla. Mina jälle aga, et iga tutvus võib inimest mingil määral rikastada, kuigi ise ei pruugita sellest arugi saada. Pugisime Aragoni lambalihaga võileibu. Viimasel ajal olen palju raha raisanud väljas söömise peale. Alles ma premeerisin end ühe eksami sooritamise puhul mõnusa kalmaarivõileivaga, mis oli ostetud minu lemmikkohast. Väikese inimese väikesed õnnelikud hetked. Aga võibolla just need hetked ongi tähtsaimad. Neid hetki nautida proovides oskab inimene suurtest õnnehetkede saabudes VEEL rohkem rõõmu tunda.

Jah, üllatused on ILUSAD. Kui meil viimased loengud olid, siis Anne ilmus ühel hommikul nii säravana ja kole taevalikus olekus ülikooli ja teatas, et ta ei suuda seda uskuda, et talle tehti maailma parim üllatus. Nimelt sõitis tema kallim spetsiaalselt Prantsusmaalt siia, ilma Anne’i teadmata. Anne’i sõbrad muidugi teadsid kõike ja kutt läks kõigepealt nende juurde. Sõbrad kutsusid siis Anne’i enda juurde õhtust sööma, vaene laps ei teadnud midagi sellest, mis teda ootab. Ja siis tegi ta kallim talle sõprade juures ukse lahti. Teised filmisid Anne’i reaktsiooni. Käisime koos Frutolandias (ma peaaegu elan seal!) ja Anne oli nii õnnelik. Nad olid üldsegi nii õnnelikud.. Sadas äiksevihma ja Zaragozas oli torm. Meie jõime smuutisid ja mul süda lausa sulas sees.

Kallim jäi siia viieks päevaks. Viieks ilusaks päevaks, aga pärast tekkisid jälle uued kahtlused, kuna nüüd selgus, et kutt ei taha hästi välja kannatada seda, et Anne ei taha temaga maksimaalset füüsilist lähedust jagada, enne kui nad kihlatud on. Üks argumente oli kuti sõnul, et ta sõbrad irvitavad ta üle, et ta ei saa oma tüdrukuga magada. Kasvagu veidi. Ta teadis ju algusest peale, millised on Anne’i põhimõtted ja oli nendega NÕUS. Nüüd aga hakkasid vist hormoonid möllama. Arusaadav, et teda juhib tema pükstes olev väike „mina”, aga ... ta teadis ju algusest peale, mis teda ootab. Kui see polnud tema jaoks, siis milleks ta üldse hakkas Anne’iga asju ajama? Tõesõna. 21-aastane noormees on mõistuselt vist pubekatasemel. Enne mõelgu välja, mida ta tahab, ja siis öelgu ja käitugu vastavalt sellele!

Lõpetuseks kirjutan Paola sünnipäevapeost, mis toimus 27.mai õhtul Daniele korteris. Siin meie korteris ei tahtnud ta seda pidada, kuna nad ei saa Anaga läbi ja ta ei tahtnud, et Ana hakkas ta sünnipäevapeol järjekordseid lollusi suust välja ajama.
Küpsetasin Paolale maasika-juustukoogi ja kingituseks läks Navitrolla särk. Särk jäi küll temale suureks, aga vähemalt on see originaalne mälestus! Paola oli nii õnnelik ja särav. Ostsime talle tordiküünlad, mitte küll numbriga 36 (sest just nii vanaks ta sai, kuigi see tundub uskumatu, võibolla on asi selles 50-se kaitsefaktoriga kreemis, mis ta juba aastaid endale näkku määrib!), vaid 28. 28 on tema õnnenumber, sest sündinud on ta tegelikult 28.mail. Tegelikult tahtis ta nr.47-t, kuna tema lemmik moto-GP piloot Valentino Rossi sõidab selle numbri all, aga hiina poes polnud parajasti nende numbritega küünlaid.
Peol olime mina, Daniele, Nicoleta, Ana (see Paola hambaarstist sõbranna), veel üks Paola sõbranna Begoña ja Paola parim sõbranna Carmen. Oh, laulsime Paolale ja pugisime igasugu suupisteid. Ma sain jälle aru, et inimeste vanus ei tähenda suurt midagi, sest Carmen oli oma 37-st aastast hoolimata nii energiline, nii hullumeelne, nii lõbus ja asjalik, nagu ta oleks just alles täisealiseks saanud. Tal on üheaastane poeg ja ta abiellub nüüd, juuni lõpus. Kuna ta tulevasele mehele korraldati poissmeeste pidu ja ta poeg jäi vanaemaga, tuli ta ka pidutsema. Ta polnud mitu aastat väljas käinud ja oli selle üle niii õnnelik. Lausa hullupööra. Nad on Paolaga lapsepõlvesõbrad ja koos igasugu lollusi teinud.
Kõigepealt käisime ühes rockibaaris, Candy Warholis. Paolale meeldib kohutavalt rock, ja Danielegi pidi seekord nõustuma, et me ei lähe mitte Martinicasse poplugusid kuulama, vaid sinna kuhu tahab sünnipäevalaps. Jõime kokteile ja rokkisime tantsida, eriti Carmen. Daniele oli ainus, kes vähe jalga keerutas, kuna talle see muusika väga ei istunud. Pärast läksime edasi veel Tierra Cafésse ja tegime seal videosid ning olime üsna lõbusalt purjus. Carmen viskas kingad jalast ja tantsis paljajalu. Paola nägi lõpuks seal baaris oma ühte vana head sõpra, kellega ta olude sunnil eriti palju kokku ei saa saada. Baar kuuluski tegelt sellele mehele. Tegelikult on asi selles, et Paolale meeldib väga see mees, ja alati on nende vahel midagi rohkemat kui sõprus. Üksteist aastat tagasi, Paola sünnipäeval isegi juhtus midagi rohkemat, aga nad pole sellest enam kunagi rääkinud. Mees on abielus ja lastega. Paolal on oma elu. Aga ikkagi JÄÄB midagi, mis kunagi ei kao. Kui ülejäänud sünnipäevaseltskond kell pool seitse hommikul kodu poole läks, jäi Paola veel sinna, silmad säramas. Pärast mainis ta, et me olime kõik nii asendamatult toredad ja tänu meile oli tal siiani elu parim sünnipäev.
Lõhnas tugevalt lillede järele, kui me varahommikul kodu poole läksime, terve Independencia pikk-pikk tänav lõhnas värskete lillede järele.