Ma proovisin esimest korda elus tigusid süüa. Mitte muidugi neid, mis mul külmkapis on (Neid ma pole siiani julgenud söögiks keeta. Mu korterikaaslane freaky Ana ütles, et nad hakkavad keedupotis sõna otseses mõttes „vilisema” ja „nutma”... ma küsisin talt seepeale, kas ta arvab, et sügavkülmutatud teod äkitsi kuumas vees ellu ärkavad ja nagu fööniksid tuhast tõusevad ja tõesti valu tunnevad. Ta ütles, et mine sa tea. Nii et sellise naisterahvaga elan mina koos!), vaid Palomase puhveti omasid.

Käisime nimelt eile Palomases jälle, kuigi ma olin peale oma (vara)hommikust ajalooeksamit päris läbi omadega ja ainus, mida ma tahtsin, oli leida kuskilt padi ja mitte midagi mõelda, vedasin end siiski õhtul välja, et minna koos Daniele ja gängiga täie raha eest pugima. Daniele oli, veel kaks itaallannat, kellega mul mõned loengud koos on, ja veel kaks prantslannat. Paola ütleb, et need prantslannad on kole magedad. Jah, nad ongi kole magedad :D Aga vähemalt saab nendega nalja. Jõudsime siis Palomassesse umbes kell kümme õhtul ja ajasime näost sisse paellat ja sinki ja igasugu suupisteid ja puuvilju ja mereande. Ma siis proovisingi tigusid. Üks neist nägi välja nagu Eestiski leiduv viinamäe tigu. Vaeseke. Oli nii ülepipardatud ja vürtsitatud. Mul hakkas kuidagi kahtlane tunne ning tõstsin vaese vürtsise viinamäe teo oma taldrikult kõrvale, ära ma teda süüa ei söandanud :D

Zaragoza kliima on ettearvamatu. Päeval kisub sooja üle kolmekümne kraadi ja öösitigi on juba mõnus sumedalt soe, umbes 26-27 kraadi, sellised mõnusalt pehmed ööd. Toas magada saab aga ainult lahtise aknaga, ilma tekita ja ilma riieteta. Väljas saab õhtuti ja öösiti õhukeste riiete väel ringi käia ja kuskil väliterrassil nautida oma jooki. See on üks asi, mis mulle hispaania suve juures meeldib, need soojad ööd, täpselt parajad. Samas, eile oli jälle nii kõva tuul, et hea, et jakk kaasas oli. Kunagi ei tea, millal see tuuleke arvab heaks kohale ilmuda. Pilari väljakul lausa lõikas jälle luudesse ja tunne oli korraks, nagu oleks jälle sügis. Üks kohalik kommenteeris äsja mulle, et Zaragoza kliima olevat täiesti „p-e keeratud”. Nõustun täielikult.

Olen hakanud jälle jooksmas käima, soojade õhtutega (või siis pigem öödega, kuna jooksma saab minna alles poole kümnest õhtul või siis väga vara hommikul, et mitte palavusse kõngeda) on väga romantiline joosta. Jooksen ikka kanali äärest, laternad põlevad, sirtsud siristavad ja suures pargis on kõik purskkaevud viimseni värviliste tuledega valgustatud. Hinge poeb kuidagi kummaline rahutus. Nagu ootaksin midagi ja samas kardaks. Võibolla on see seotud teadmisega, et mul on Zaragozas veel olla jäänud pisut rohkem kui kuu aega. Ma arvan, et kõik, kes välismaal on elanud, teavad seda tunnet – üks pool nägu nutab, teine naerab. Väljakannatamatu soov jõuda kodulennujaama ja kallistada oma armsaid inimesi ja teiselt poolt suur kurbus teadmisest, et üks eluetapp hakkab jälle läbi saama ja see kaunis maa tuleb mõneks ajaks selja taha jätta. Just siis, kui inimene tunneb end täielikult, sajaprotsendiliselt harjununa ja kohanenuna, kui kodutunne siin linnas aina süveneb...

Enamus erasmuseid läheb juba paari nädala pärast koju, kaasa-arvatud Anne. Anne on vist see inimene, keda ma siin Zaragozas kõige rohkem armastan. Ma ei taha isegi mõelda. Hemos vivido mucha mierda juntas, nagu siin öeldakse. Eesti keeles polegi head vastet. Igatahes, me oleme jamadest läbi käinud ja sõprus kestab. Peab jääma kestma.
Eile oli meil siis koos see hispaania ajaloo eksam. Ma õppisin selleks viis päeva, lõpuks tahtis toss välja minna. Seadsin hommikuti ikka sammud raamatukokku ja süvenesin seal välispoliitikasse ja riigikorraldustesse ja kultuuriväljendustesse... ja nendesse lõpmatutesse kuningatesse, suurtesse vallutustesse, häbitutesse mõrvadesse ja mahhineeritud abieludesse. Mulle meeldib ikka õigusteaduskonna raamatukogus õppimas käia. Filosoofiateaduskonna oma on küll suur, aga õiguse oma jälle avaram ja õhulisem. Inimesed istuvad oma paksude õigusraamatute taga, koos õppivad paarikesed nahistavad tasakesi(hah, mul tuli kadedus peale!), laiskvorstide nägudega kutid irvitavad millegi üle ja saadavad üksteisele väikseid kirjakesi või paberlennukeid ja teevad näo, et nad siiski loevad oma konspekte :D Jah, minagi vist jälgisin poole õppimise ajast inimesi ja panin tähele, et enamus hispaania naistest on ikka kuradima ilusad ja et enamus kuttidest on ikka enda arvates moeikoonid. Ja siis ma väsin ja lähen ülikooli lähedale võileivabaari (Londoni-nimeline võileivabaar on, need võileivad on meeletult head) ja võtan endale ühe anšooviste ja singiga võileiva ja kolin ülikooli parki päikest võtma. Mu viimase aja marsruut ongi olnud kodu-raamatukogu-kodu. Sessiaja võlud.Vahepeal käin ka Andreea juures, kuna ta elab San Francisco väljakul, mis on põhimõtteliselt ülikooli kõrval. Käin teda vaatamas, kuna ta ise kodust suurt väljas ei käi. Ta tahab juba väga koju minna. Ja mina, mul on tema pärast mure. On nii kahvatu ja kurblik ja muudkui õpib. Me oleme noored. Me kannatame palju, jah, aga sel kannatusel ei tohi ju lasta võimust võtta. Liiatigi, kui Zaragoza on suveõhtuti lausa meeliköitvalt ilus.

Ükspäev käisime isegi Anne’iga raamatukogus õppimas, aga Anne oli nii naljakas. Ta ütles, et ta ei soovi eriti õppimisega tegeleda ja hakkas hoopis oma mõtteid kirja panema. Ta pani oma mõtteid kirja täpselt neli tundi, väikeste kohvipausidega :D Nimelt on tal märkmik, kus on prantsuse ja hispaania segakeeles igasugu mõtteuiteid. Mina olen oma märkmikuks aga võtnud Kaia saadetud ja isevalmistatud eestiteemalise kaanekujundusega märkmiku. Sinna on mul juba kogunenud päris palju erinevate kirjanike häid ütlusi ja natuke ka reisiplaane.

Ühe kirjanduseeksami sain 6,5 punkti. Kõva kirjalik essee ühe romantilise kirjaniku kohta, esitlus klassi ees ja peale selle veel suur huvi aine vastu. Ma arvan, et ma teadsin eksamil kõike, mida oli vaja teada. Olin pettunud. Arvatavasti pole mu väljendusoskus väga palju paranenud. Kirjatöö eest sain 30-st punktist vaid 19. Äkki olin liiga pealiskaudne? Paola aga ütles, et kui õppejõud meid, erasmuseid, sama karmilt hindas kui hispaanlasi, siis võib selle tulemuse üle uhke olla.
Ajalooeksam oli aga üsnagi kirves. Anne sai eksami kätte ja teatas mulle tasakesi, et see on ju „puhas pask”. Ometigi võlus ta kolme tunni jooksul kuus lehekülge teadmisi välja. Ju vist sellepärast, et üks küsimus oli kiriku mõjuvõimu kohta keskaja Hispaanias :D Ülejäänud vastused leiutas ta lihtsalt kokku. Kuna ta istus mu lähedal, siis panin tähele, et ta oli oma eksamisse katku tagajärgi puudutava küsimuse alla kirjutanud, et katk oli Hispaanias 13.sajandil, kuigi tegelikult oli hoopis 14-dal. Mina siis sosistan: „Anne, Annnnneee...”. Anne vaatab mind õnnetu näoga. Mina sosistan: „14.sajand oli!”. Anne ei saa pihta ja vaatab mulle ammulisui otsa, ise silmanurgast õppejõude jälgides. Mina: „KATK!” Anne : „Ah??”. Siis viis minutit vaikust ja siis lööb ta nägu särama: „Katk jah!”. Kurat, aga modernse riigi algetest Hispaanias ei teadnud ma mitte kui midagi. Anne samuti mitte :D
Pärast sooritust läksime jäätisekohvikusse ja lubasime endale ühed HIIGLASLIKUD jäätised. Pinge oli maas ja tuju oli hea. Meil jääb veel üks eksam teha, 23.juunil, jaanipäeval. Siin tehakse ka muide lõkkeid! Paar päeva tagasi oli veel üks eksam, Ladina-Ameerika koloniaalaja kirjandus. Oli hea lihtne, mulle meeldis väga seda õppida, kõik see Euroopa maailmavaade, mida Ameerika peal rakendati, kuidas keskaja müüdid sinna üle kolisid ja kuidas arvati, et seal on maapeale paradiis....
Liiatigi, ma sain pärast oma sõpru oodates õppejõuga toredasti jutule. Õppejõud on seesama, kes mulle käsikirjade võrdlemist annab. Ta on väga muhe. Ta ütles, et ta vist pani pange, kuna käsikirjade töö on liiga mahukas, ja et järgmine aasta ta seda nii mahukat ei plaani. Hahaa. „Hiinlaste töö,” ütles ta. Jah, mehhaanilise ja monotoonse ning detailirohke töö kohta öeldakse siin alati „hiinlaste töö”.
Peale selle seletas ta, et tal on nii palju töid parandada, et ta läheb hulluks ja et õppejõu ameti üks hullemaid külgi on lõputute tööde ja eksamite kontrollimine. Kuna ta on parajasti ka üks erasmuse-koordinaatoreid zaragoza ülikoolis, siis kukkus ta minult igasugu asju küsima minu erasmuse-kogemuse kohta. Mul puges selline „vana kala tunne” kohe hinge :D
Kõik aga, kes arvasid, et selle õppejõu korral on tegemist geiga, eksisid. Jah, ta kannab väga erksavärvilisi särke ja rääkimismaneer pole tal nüüd NII mehelik kui võiks olla. Mina aga sain teada, et ta naine on itaalia keele õpetaja. Kui naine, siis naine. Alati jääb võimalus, et talle meeldivad mõlemad sood.

Ma mõtlen, et kui RASKE on olla gei. Mehe ja naise vahelised suhted on juba nii keerulised, nii mitmekihilised, nagu lõputu labürint... ja nendel inimestel, kes on homoseksuaalid, on ju poole raskem endale paarilist leida. Alati ootavad neid pettumused, kui selgub, et sümpaatne inimene ikka ja ainult heteroseksuaal on. Alati peavad nad olema valmis järjekordseteks tagasilöökideks. Ma arvan, et nad kannatavad palju rohkem kui heteroseksuaalid, eriti perekonna surve tõttu. Just vanemale põlvkonnale ei taha selline „teistsugusus” suurt pähe mahtuda. Kui palju hingejõudu nõuab see „kapist väljatulemine”! Me oleme Danielega nendest asjadest rääkinud. Kui me enam eksamiteks õppida ei jaksa, siis lähen ma vaatama, kas ta on filosoofiateaduskonna raamatukogus. Ta istub küll rohkem facebookis, kui õpib, aga raamatukogu õhkkond mõjub talle lõõgastavalt, nagu ta ise väidab. Siis me läheme võtame mõne õlle ja ta räägib mulle, kuidas ta sõidab kohe Barcelonasse, et kohtuda ühe kutiga, kes talle väga meeldib. Põhiteema on aga selles, et see kutt (kes on itaallane) on ühe teise kutiga koos, ja nad tulevad kahekesi Hispaaniat vaatama. Daniele aga läheb Barcelonasse pelgalt selleks, et teda näha, sõbra tasemel, kuigi see kutt teab samuti, et nad on Danielega alati pisut rohkemat, kui sõbrad. Ma ütlesin Danielele, et tal hakkab pärast süda veel hullemini valutama. Ta ütles, et ta süda valutab niigi nii hullusti, et rohkem vist valutada enam ei saagi.

Samas on ta ka mõnus peokaaslane. Me käisime mõnda aega tagasi väljas, Daniele, see pikk saksa kutt Markus (kes mulle omal ajal salsat tantsides küünarnukiga muhu pähe tekitas) ja mina. Sõime kõigepealt Daniele juures pastat. Meie uus korterikaaslane Ivan oli ka (Ivanist räägin natukese aja pärast, pean talle vist paar lehekülge pühendama!) , aga ta pidi õige varsti lahkuma, kuna ta ema viidi paanikaataki tõttu haiglasse. Markus, Daniele ja mina aga jäime edasi sööma. Markus on üks fenomen. Kõik teavad teda ja kõik räägivad temast koledasti taga. Nimelt arvab see sakslane, et ta on maailma kõige targem ja haritum inimene. Neli aastat on ta Zaragozas elanud ja kavatseb veel siia jääda. Ta teeb näo, et ta teab kõigest kõike, ja et kõik arvamused, mis teised ütlevad, tuleb kibekähku ümber lükata.
Muidu on ta aga huvitav poiss, mängib klarnetit ja armastab Debussy’d kuulata. Rammsteini muidugi ka. Oleks ta ainult natukene vähem enesekeskne... See pole ju väga normaalne, kui me lifti astume ja Markus teatab end liftipeeglist vaadates, et oh, ma olen nii kena! :D Issanda loomaaed on kirju, ütleks ma selle peale.

Daniele triikis omale peolemineku tarvis riideid (tegelikult väärib ta aplausi, sest Zaragozasse tulles oli ta täielik memmepoeg, nagu seda on paljud itaalia noored mehed, ema teeb kõik ette ja taha ära, nüüd aga koristab ja triigib ja teeb süüa nagu midagi... ta ise väitis ka, et oh, olin ma alles memmempoeg :)) ja laulis täiesti kõrist ja valesti itaalia lugusid, Tiziano Ferrot ja kogu seda kupatust. Keegi oleks pidanud teda filmima, ma ütlen! Siis me hakkasime aga Markusega koos hoopis Rammsteini kuulama, suitsetasime tema piipu ja ma sain tema kohta palju infot teada.

Jah, ta suitsetab piipu ja kõik arvavad, et ta on totaalne vanaisa. Kahekümnenelja-aastane mees ja piip ei käi inimeste arvates väga hästi kokku. Muidu mul poleks selle vastu midagi, mulle on teistsugused inimesed alati meeldinud ja ma ei tunne nende vastu viha ega halvakspanu, aga Markus väidab, et ta tahab luua uut traditsiooni, et piibusuitsetamine ka noorte hulgas populaarseks saaks. Peale selle meeldib talle oma piibukarbiga koledasti eputada.
Ma uppusin selle tossupilve sisse ära, aga leidsin, et piip on palju mahedam, kui need paberossikesed, mis ma vahel endale suitsetamiseks keeran. Markus aga rääkis mulle, et ta kannatab tihtipeale depressioonide all ja ta on üsna õnnetu, sest Saksamaal ei tunne ta end hästi, Hispaanias tunneb ta end küll paremini, aga siin ei ole tal armastust. „Kui ma oleks Saksamaale jäänud, siis mul oleks võimalus juba abielus olla!” teatas ta. Jah, muidugi.

Välistudengite hulgas lausa ringlevad Markuse „tsitaadid”. Üks parimaid on järgmine: õppejõud arutleb hispaania keele õpetamise võimalikkuse üle välismaalaste hulgas ja omandatavale tasemele. Markus: „Ma arvan, et seda on minu pealt näha, et need õpetamissüsteemid töötavad!” Hahaa.

Käisime siis koos väljas ja ma sain aru, et Markus tahab väga, et teda väärtustataks. Otsib heakskiitu, aga pisut valel moel. Ta ON huvitav inimene, aga millegipärast serveerib ta mõndasid asju väga vildakalt. Millegipärast ei leidnud ta minu heakskiitu, kui ta hakkas oma naistevallutustest rääkima. MINULE. Mul polnud vaja teada tema seksikogemustest Prussaka-baari tualetis; sellest, et Hispaaniasse tulles kaotas ta oma süütuse; sellest, mitme erineva rahvuse tüdrukuga ta maganud on. Võibolla leiutas ta kõik selle kokku? Daniele oli sellise näoga, et tule taevas appi. Halb on ka see, et Markus aina Daniele seksuaalse suunitluse kallal lõõbib. Ja ometigi on nad sõbrad. Sõprusel on palju väljundeid, või mis?

Käisime Cucarachas (ehk siis seal Prussaka-baaris) chupitosid joomas (kuulsaim chupito on seal Toca a los huevos ehk siis Puuduta mune :D Jõime siis seda, olime lõbusad ja Markus tellis meile mingit lagritsasnapsu, mis oli nii kange, et silmist tahtis tuld välja lüüa. Daniele väitis, et ta pole midagi hullemat elus joonud. Läksime edasi Bedeli, kuna sealne kelner on Danielele meele järele. Pidime tellima aina uusi napsusid, et Daniele saaks võimalikult palju oma lemmikkelneriga rääkida. Tequilat sai päris korralikult joodud. Olime juba üsna purjakil ja Markus arvas millegipärast, et ta peab näitama, kui hästi ta omast arust oskab salsatantsija moodi puusi liigutada. Tegelikult nägi ta välja nagu üks pikk volask :D

Koju läksime Danielega käevangus, lauldes. Pilari katedraal helendas kauguses. Tuju oli suurepärane.

Eelmise nädalavahetuse pidu aga polnud sugugi nii tore. Nüüd on vist hetk, kui tuleb meie uuest korterikaaslasest rääkida. Iirlane kolis välja. Markus aga teab teda, kuna ta tunneb paljude siinsete ööklubide uksehoidjaid. Ta ütles, et tegemist on hoopis rumeenlasega. See Pauline tuba lausa meelitab endale ligi igasugu negatiivseid asju. Kõigepealt Pauline’i ema, siis tuli Virginia ja sinna tuppa kolisid lutikad, siis tuli „iirlane”, kel arvatavasti olid valedokumendid (sest meie omanik võtab igaltühelt dokumendi koopia, ja omanik ütles, et tegemist oli iirlasega) ja kes mulle kokku luuletas loo inglise keele õpetamisest ja karikatuuride joonistamisest. Päris kõhe tunne hakkab, mõeldes, et illegaal meiega koos Canovase tänaval elas. Illegaal ei tähenda muidugi psühhopaati. Aga ta tähendab musta südametunnistust.

Siis tuli meile Ivan ja Ivaniga seoses uued jamad. Ivan tuli meile juunikuu alguses (ja kõikidele teadmiseks, et Ivan on ka hispaanias levinud nimi, mitte ainult venemaal!). Ta tuli ja tõi meile kaks torti sissekolimise puhul. Oleme ju neli naist. Olime kõik siin rõõmsalt üllatunud, kuigi Paola väitis, et tema sisetunne ütleb, et selles mehes on midagi natuke kahtlast, natuke midagi, mis talle vastu käib. Uus korterikaaslane töötab ühe Zaragoza kindrali eraihukaitsjana (kuna siin kardetake ka neid baski separatiste) ja peale selle hakkab ta kohe politseiniku kursusi tegema.
Mina hakkasin Ivaniga kohe hästi läbi saama.

Järgmisel päeval läksime Daniele ja veel mõndade inimestega (kaasa-arvatud magedad prantslannad!) väikest õlle võtma ja Ivan tuli ka. Meil oli kambakesi väga tore ja pärast koju tulles usaldas Ivan mulle paljusid asju (ma ei tea, kuidas olen nii usaldustäratav, see oli jälle üks nendest paljudest kordadest, kui inimesed, ilma mind hästi tundmata, mulle oma muresid räägivad). Ta rääkis, kuidas ta isa oli kaks aastat tagasi surnud ja et ta ema nutab praegugi iga päev sellepärast ja kannatab sügava depressiooni all. Selgus, et Ivan on neljast lapsest ainuke, kes ema eest kõige rohkem hoolitseb ja tema pärast muretseb. Armastusest on tal samuti puudu, paar aastat tagasi läks tal oma ekskallimaga suhe viltu, kuna kallim oli väga enesekeskne ja ei kannatanud välja, et ta peika kogu aeg oma ihukaitsja töö tõttu ringi reisib. Ivani isa matustel oli pihv küsinud, et millal nad kord koos reisile lähevad. See oli vist piir. Nüüd see tüdruk ikka pommitab teda vahel telefonikõnedega ja tahab teda tagasi. Psühholoogiline pinge. Ivan otsib väga armastust, vähemalt mulle väitis ta niiviisi.

Paola jälle väidab, aga, et tema on usu armastusse täiesti kaotanud ja et ta tahab ainult rikast meest, kui selline peaks välja ilmuma. Siis vaatab ta alati minu poole ja ütleb, et mul on kahju, Maarja, ma tean, et sinul läheb sinu armastusega hästi, aga mina, ma arvan, et tõelist armastust pole ega saagi maailmas olema. Võibolla on ta südames siiski kibestunum, kui ta välja näitab? Sellistel hetkedel tahaks teda kallistada ja öelda, et usu, on olemas veel midagi ilusat, aga ma ei söanda. Öeldakse ju, et ilu saab näha vaid see, kel on endal südames ilu. Ma loodan, et Paola leiab ilu enda südamest üles.

Olgu, nüüd Ivani juurde tagasi. Me hakkasime nädalakese jooksul päris hästi läbi saama, sõime iga päev koos köögis õhtust ja oli üldse selline mõnus olemine. Kuni eelmise reedeni. Ivanil oli väga halb päev, ta oli oma ema pärast jälle nii õnnetu, lausa pisarad olid silmis. Ma siis kallistasin teda ja olin talle pisut toeks (sõbra moodi, jumala eest, ma ikka armastan oma kallimat ja ei kedagi teist!!). Laenasin talle nelikümmend euri, et ta saaks oma ema ühe laenutähtaja summa täis (sest tema jutu järgi pidi ta alles mõne päeva pärast suurema summa palka saama) ja ta tänas mind väga südamest. Ma siis lohutasin teda ja proovisin ta tuju tõsta. Ta väitis, et tal on halb tunne, et peab mind oma pere asjadesse segama.

Samal õhtul oli meil plaanitud õhtusöök, pitsa ja kartuliomlett. Mina, Nicoleta, Paola ja Ivan. Tegelikult oli see Ivani idee, aga ta oli omadega üsna läbi ja ei rääkinud õhtusöögi ajal suurt midagi. Siis hakkasid tal äkki pisarad voolama ja ta ütles, et tal on nii kahju, et ta ei suuda rõõmus olla. Meie ei osanud siis midagi nagu peale hakata. Lõpuks hakkasime kambakesti natuke viinakokse jooma (ehk siis minu arstimiks mõeldud viin läks päris korralikult peale – jah, kes veel ei tea, siis ma ravin oma hädasid igasugu viinakompressidega) ja Ivan jäi pisut liiga palju purju ja hakkas familiaarselt käituma, nagu ta teaks meid juba aastaid. Ajas mõningaid lollusi suust välja ja puha. Pärast läksime Nicoleta ja temaga veel välja peole. Paola jäi koju ja kuna ta keeldus Ivanile head ööd ütlemast (paola ja tema tohutu otsekohesus), siis Ivan natuke kloppis ta ukse taga, et Paola talle lahti teeks ja talle tsau ütleks. Paola aga ei teinud välja.

Käisime siis väljas, käisime ühes Buddha-nimelises baaris, ühes teises ööklubide tsoonis, mis asub meie kodule lähemal, kui vanalinna ööklubid. Pärast läksime veel Martinicasse, kus saime Daniele ja sõpruskonnaga kokku. Ivan oli üsna häiritud olemisega ja kannatamatu, ta ütles, ta kannatab tugeva ärevuse ja närvipinge all, aga ta tahab ikkagi pidutseda. Ta oli kuidagi väga närviline ja häiritud. Pealegi teatas ta mulle, et tal on pruuti tarvis ja et kui ta pruuti ei saa, võtab ta Daniele. Seda tegi ta küll väga halvasti, peol ajas ta Danielele natuke ligi ja tegi teisele inimesele liiga.
Järgmisel päeval oli Ivan aga täitsa normaalses olekus, ainult tal oli räige silmapõletik (ju siis nutmisest või siis ka närvipingest) ja ta läks oma ema juurde, kes siin paar tänavavahet edasi elab. Rohkem me teda siin suurt näinud pole. Loodetavasti ilmub ta minu neljakümne euriga ikka välja.

Paola aga teatas mulle, et tema arvates on tegemist psühholoogiliselt ebastabiilse inimesega, et temal on hirm. Ta ütles, et tema ja Nicoleta ei kavatse omanikuga rääkida ja tollele öelda, et kuna me saame hästi läbi omavahel, siis võib Ivan siia kauemaks jääda kui vaid kuuks ajaks. Algne leping on tal tõepoolest kuuks ajaks ja siis tahab omanik, et keegi teine siia saaks tulla. Paola väitis veel, et see tüüp teeb tema arvates meile psühholoogilist manipulatsooni oma probleemidega, otsib kaastunnet ja püüab liiga kiiresti ja valesti sõprussidemeid luua (liiga palju lubadusi, lubas Paola viia moto GP-d vaatama ja lubas meile teatripileteid muretseda, peale selle need tordid, mis ta alguses tõi...). Ta väitis, et kuna tüübil on relvad oma toas (jah, tal on üks TT, aga see pole laetud, nagu ta mulle väitis), on tal hirm ja ta kavatseb edaspidi kinnise uksega magada. Mina aga olevat täiesti tüübi mõju all ja Paola ütles, et talle meeldiks, kui ma oleksin selle inimesega ettevaatlikum.

Jah, aga minul pole halba eelaimust. Ma leian, et tegemist on üsna lapsiku ja õnnetu inimesega, aga ma kavatsen temaga edaspidigi läbi saada. Nii ma igatahes Paolale ütlesingi. Ma ei eita, et see tüüp tegi tol õhtul palju lollusi. Seda Danielele ligiajamist ma ka talle kommenteerisin ja ütlesin, et ta tegi väga halvasti. Tänaseks on ta juba Danielelt vabandust palunud, seda küll sõnumi teel...
Nüüd ma olengi siis kahe bande vahel, nagu juba mitmeid kordi mu elus on juhtunud. Mind ajab see vihale, aga see ei sõltu minust, ma ei saa ju tervet maailma omavahel hästi läbi saama panna. Võibolla olen ma liiga hea, liiga usaldav, liiga tolerantne, aga enamasti ma tahan aru saada, mis inimesi paneb nii käituma, nagu nad käituvad. Aga ma vihkan igasugu intriige. Kurat.

Peale selle tegi mulle väga haiget see, et Paola arvas, et ma löön selle „psühhopaadiga” mesti. Ma olen juba varem väitnud, et see Paola ääretu otsekohesus, nii et „laastud lendavad” ei mõju mulle tihtipeale hästi. Vahepeal tundub mulle, et ta unustab, et võib teise inimese tundeid haavata. Ma muidugi näitan end tugevamana, kui ma tegelt olen ja ma proovin üle olla ja tema motiive mõista, sest kõigest hoolimata on tegemist naisega, kes on mulle suur eeskuju. Nii vastuoluline ongi kogu see lugu.

(Blogi kirjutamise ajal nüüd aga tundub mulle, et Ivan on siiski oma toas ja tal on isegi mingi neiu seal :D Ei tea, kas see ongi see ekskallim? )

Mu arvuti läks vahepeal õhtale. Ma sain aru, kui suure osa minu minast moodustab tegelikult mu ARVUTI. Nagu üks tähtis iseenda realiseerimise vorm... Igatahes, läbi läks mingisugune vahemälu kiip ja minu HP (mul on kolme aasta jooksul selle HP-ga juba küllalt probleeme olnud!) ei lülitanudki end enam sisse. Juba mitu nädalat näitas ta mulle errori-sõnumeid, aga ma ei pööranud sellele kõigele suurt tähelepanu, kuni mu sõbrake otsustas otsad anda. Viisin ta Paola soovitusel meie tänaval asuvasse informaatikaaju-töökotta. Nelja päeva jooksul parandati ära, üks tore vanaisa otsis terve selle aja viga ja arvas, et arvuti tuleb juba maha kanda. Ma pärast tänasin teda väga südamest. Töötajad, jutukad nagu nad siin on, pärisid minult igasugu uudishimulikke küsimusi minu erasmuse aja kohta. Nad olevat nimelt telekast näinud, et erasmused on ühed igavesed ringitõmbajad ja siis uurisidki, kas mul ka palju hispaania peikasid on olnud. Ma ütlesin sellepeale, et on olnud võimalust :D Jah, aga ma pole tahtnud. Võimalusi on, ma arvan, siin igal tütarlapsel, kel vähegi näoilmet on. Kas just pikaajaliseks suhteks, aga üheks kirglikuks ööks kindlasti.

Maksin 75 euri ja sain oma arvuti uuendatud tarkvaraga tagasi. Tehti kõvakettaüldpuhastus. Minu filmid ja minu muusika lendasid taevasse. Minu pildid päästeti 15 euri eest. Kooliasjad olid õnneks kõik mälupulkade peal. Nüüd on mul kõik asjad arvutis hispaania keeles. Windows Vista, Microsoft Office... mul läheb ilmatu aeg, et Wordist midagi üles leida, olen inglisekeelsega ju harjunud :D
Sel ajal, kui ma elasin ilma oma iseloomupikenduseta (ehk siis ilma oma sõbra arvutita), avastasin, kui hea on Aljaferi pargis lugemas käia ja kui puhanud on silmad, kui ma alatasa ekraani ei vahi. Eksamiteks sain ka rohkem õppinud, kuna segajaid ei olnud. Ometi olin ma siiralt õnnelik, kui taas mööda oma HP klaviatuuri klõbistada sain.
Kuna ilmad on võrratult soojad, saab juba ennast pruunistada. Sõna otseses mõttes suures pargis palmi all. Käisime ükspäev Ericaga ja siis eile Anne’iga. Anne puhus seebimulle ja oli nagu väike haldjas oma lillelises kleidis. Nahk on tal aga valge nagu Lumivalgekesel, teda võiks vabalt soome või norra tüdrukuks pidada. Olen juba natuke jumet võtnud, kuigi esimene kord, kui ma läksin, unustasin näkku kaitsekreemi panna. Kehale panen 30-se faktoriga kreemi, kuigi vahel panen ma seda natuke ebaühtlaselt ja siis on kreemita kohtadel punased laigud, hahaa. Igatahes, näost tuli mul peale seda esimest päikesevõtmist nahk maha. Mul ei tule KUNAGI näost nahka maha, aga ma unustasin, et see on Hispaania. Edaspidi on mu nägu paksu kreemikihi all. Ma ei saa ikka aru, kuidas võisin olla nii loll ja aastaid kreemita päevitada. Nüüd enam mitte. Ma ei taha muutuda varakult kortsuliseks pärgamendiks.

Päevitamine lõõgastab mind väga, kuulan papagoide siblimist ja pursskaevude vulinat ning tunnen end suurepäraselt. Kuigi siin merd pole (nuuks!) ja jões ei saa ammugi ujuda, on siin mitmeid kümneid välibasseine. Mulle on see midagi uut. Maksad umbes 3 eurot ja saad terve päeva sinise basseini ääres peesitada. Spordiklubid on avanud oma välibasseinid koos nende ääres asuvate varjuliste muruplatsikestega. Basseinid on küll keset linna, aga eraldatud hekkide ja aedadega, nii et tänaval jalutavad inimesed suve nautivaid ujujaid jõllitada ei saaks. Basseinide ääres on olemas ka igasugu müügipunktid värskendavate jookide ja väikeste snäkkidega. Basseine on enamasti kaks, üks päris ujujatele ja teine niisama sulberdajatele. Olemas on kapid, kuhu saad asjad panna, dushid, kus saab end hiljem pesta... Paar päeva enne seda õudukat ajalooeksamit käisin ja veetsin neli tunnikest basseini ääres nagu kuninga kass. Veidike häirivaks faktoriks olid küll paar pubekakampa, kes üksteist vette loopisid ja muruplatsil piknikku pidasid. Muidu oli hea. Tagumik kõrbes ainult natuke ära.

See ongi, mida suvelt tahta. Päike. Kuumus. Kastad end vette ja jahtud. Kõrbed, jahtud, naudid, lõõgastud. Kui mul nüüd 23.juunil viimane eksam tehtud saab, siis tahan mõneks päevaks aga siiski päris mere äärde sõita. Liivarannale. Jalad liiva kaevatada ja laineid kuulata. Basseinikultuur on siiski liiga tehislik. Tehislikud on küll ka linnade külje all asuvad rannad, kõrghooned taga paistmas (mina olen siiski kõige rohkem looduslikkuse ja mahajäetuse poolt), aga meri on vähemalt PÄRIS.

Paola aga oli jälle väga hämmastunud, kuuldes, et eestis polegi välibasseini kultuuri. Hispaanias on IGAS linnas suveperioodil välibasseinid. Ka mererandadega linnades. Seletasin talle, et meil on igal pool järvekesi, jõgesid ja mereranda, kuhu end kasta. Pealegi, ühest eesti otsast teise on ju nii vähe maad.

Teine kokkupuude siinsete kommetega oli jällegi jalgpall. Mariann, see eesti tüdruk, kes siia neljaks kuuks inglise keelt andma tuli, sõitis mai lõpus koju. Tema hüvastijätuõhtul läksime ühte Zaragoza baarikesse jalkat vaatama. Manchester United vs Barcelona. Täpselt teine kord, kui ma Hispaanias jalkat näen. Esimene kord oli septembris, Mario kodukülas Barcelona lähedal, kus toimus kohalike meeskondade vaheline matš. Seekord läksime ühte jalkabaari, kus sai õlut ühe euro eest. Seal oli muidugi ka ühe poissmeestepeo kamp, roosade parukadega tüübid, kõigil seljas särgid kirjaga „Viimane tõeline öö enne vanglat”.

Me olime oma naistekambaga praktilised ainsad õrnema soo esindajad. Kus alles elati kaasa! Telekaekraanil toimuvat jälgides karjuti, sõimati, ergutati, vehiti õllepudelitega, lauldi ja avaldati nördimust. Hispaania võitis 3-1, kui ma ei eksi. Terve baariseltskond hüppas rõõmust üles-alla. Keegi endast heal arvamusel olev keskealine vend üritas mulle ligi ajada. „Millal sa jälle siia baari tuled? Tule järgmine reede, olen siin ja ootan sind!”. Fui. Mõttetuid klemme on siin igal sammul. Läksin koju ja mõtlesin, et jalgpall on siin inimeste oluline ühenduslüli. Kõrvad olid veidike lukus selle röökimise kuulamisest. Pigem jalgpall kui narkootikumid :D

Käisin uuesti Sala Morrissey’s flamenkot kuulamas. Seekord meelitasin Erica ka endaga kaasa. Oli jälle kohal seesama bänd, kes viimati, kui me Andreea ja Sabrinaga käisime, aga seekord oli neil üks noor naisterahvas ka gruppi kaasatud. Ta laulis hästi, aga Camaron de La Isla välimusega mees laulis ikka paremini. Me olime taaskord lummatud. Viimase numbrina hakkasid nad ühte kuulsat rütmikat flamenkolugu laulma, kitarrist hüppas püsti ja hakkas samuti tantsima oma kitarriga, publik tantsis ja laulis kaasa, hüpati toolidelt püsti ja lasti tantsulkat nagu jaksati. Oh seda emotsiooni! Ja kui jälle lauldi seda head lugu „S.O.S” , mille tegi kuulsaks artist nimega Falete, pidid mul jällegi pisarad kurku tõusma, sest see oli niiiiiiiiiii ilus: Ven a sacarme de este pozo de amargura... y dame un beso que sin darse se adivinaaa ..qué sea capaz de enamorarse cada diaaaaa....

Ja siis me käisime veel Ericaga vaatamas keskaegset turgu, mis pool Pilari väljakut ja väiksed lähedalasuvad tänavad rahvaga täitnud oli. Keskaegsed turud käivad nii suve juurde. Mulle tulid Tallinna Vanalinna Päevad meelde. Siinsel turul liikusid ringi päris narrid ja kerjused, mõned timukad, mõned aristokraadid... müüdi suuri juustukerasid ja suuri singikoibasid ja maiustusi, mida hing poleks ihatagi osanud. Müüdi väikestes stiilsetes pudelikestes isetehtud parfüüme, vanu gloobuseid ja maakaarte, kirjasulge ja –pitsereid, kompasse ja pärgamentpaberit, marionettnukke ja moosi, erinevatest ravimtaimedest tehtud segusid... Kohal olid muidugi ka kebabimüüjad, kuidas siis laata ilma kebabita pidada! Kebabiurkad on Zaragozas igal nurgal. Klientuuri omandavad nad enamasti öösiti, kui purjus inimestel kõht tühjaks läheb ja neil pole vahet, mida nad näost sisse ajavad, peaasi, et oleks söök ja et oleks odav.
Maitsesime erinevaid vorste ja juustusid, imetlesime muinasjutumuusika telki, vaatasime väsinud müüjaid (juba hommikust rakkes) ja proovisime end suures rahvamassis mitte ära kaotada. Oleks ma vaid saanud endale lubada osta üht suurt juustukera... ma armastan juustu! Juustukerad olid suured nagu täiskuud.
Sellel õhtul sõime õhtust ühes järjekordses heas võileivabaaris ühe väikese kiriku külje all väliterrassil. Tundus, nagu oleksime mõnes külakeses. Õhk oli värske ja mõnus ja me rääkisime Ericaga inimestest, kes meile korda lähevad, ja sellest, palju on tegelikult sõpru vaja ja kas niisama tuttavad tulevad ka kasuks. Tema arvas, et niisama tuttavad võivad olemata olla. Mina jälle aga, et iga tutvus võib inimest mingil määral rikastada, kuigi ise ei pruugita sellest arugi saada. Pugisime Aragoni lambalihaga võileibu. Viimasel ajal olen palju raha raisanud väljas söömise peale. Alles ma premeerisin end ühe eksami sooritamise puhul mõnusa kalmaarivõileivaga, mis oli ostetud minu lemmikkohast. Väikese inimese väikesed õnnelikud hetked. Aga võibolla just need hetked ongi tähtsaimad. Neid hetki nautida proovides oskab inimene suurtest õnnehetkede saabudes VEEL rohkem rõõmu tunda.

Jah, üllatused on ILUSAD. Kui meil viimased loengud olid, siis Anne ilmus ühel hommikul nii säravana ja kole taevalikus olekus ülikooli ja teatas, et ta ei suuda seda uskuda, et talle tehti maailma parim üllatus. Nimelt sõitis tema kallim spetsiaalselt Prantsusmaalt siia, ilma Anne’i teadmata. Anne’i sõbrad muidugi teadsid kõike ja kutt läks kõigepealt nende juurde. Sõbrad kutsusid siis Anne’i enda juurde õhtust sööma, vaene laps ei teadnud midagi sellest, mis teda ootab. Ja siis tegi ta kallim talle sõprade juures ukse lahti. Teised filmisid Anne’i reaktsiooni. Käisime koos Frutolandias (ma peaaegu elan seal!) ja Anne oli nii õnnelik. Nad olid üldsegi nii õnnelikud.. Sadas äiksevihma ja Zaragozas oli torm. Meie jõime smuutisid ja mul süda lausa sulas sees.

Kallim jäi siia viieks päevaks. Viieks ilusaks päevaks, aga pärast tekkisid jälle uued kahtlused, kuna nüüd selgus, et kutt ei taha hästi välja kannatada seda, et Anne ei taha temaga maksimaalset füüsilist lähedust jagada, enne kui nad kihlatud on. Üks argumente oli kuti sõnul, et ta sõbrad irvitavad ta üle, et ta ei saa oma tüdrukuga magada. Kasvagu veidi. Ta teadis ju algusest peale, millised on Anne’i põhimõtted ja oli nendega NÕUS. Nüüd aga hakkasid vist hormoonid möllama. Arusaadav, et teda juhib tema pükstes olev väike „mina”, aga ... ta teadis ju algusest peale, mis teda ootab. Kui see polnud tema jaoks, siis milleks ta üldse hakkas Anne’iga asju ajama? Tõesõna. 21-aastane noormees on mõistuselt vist pubekatasemel. Enne mõelgu välja, mida ta tahab, ja siis öelgu ja käitugu vastavalt sellele!

Lõpetuseks kirjutan Paola sünnipäevapeost, mis toimus 27.mai õhtul Daniele korteris. Siin meie korteris ei tahtnud ta seda pidada, kuna nad ei saa Anaga läbi ja ta ei tahtnud, et Ana hakkas ta sünnipäevapeol järjekordseid lollusi suust välja ajama.
Küpsetasin Paolale maasika-juustukoogi ja kingituseks läks Navitrolla särk. Särk jäi küll temale suureks, aga vähemalt on see originaalne mälestus! Paola oli nii õnnelik ja särav. Ostsime talle tordiküünlad, mitte küll numbriga 36 (sest just nii vanaks ta sai, kuigi see tundub uskumatu, võibolla on asi selles 50-se kaitsefaktoriga kreemis, mis ta juba aastaid endale näkku määrib!), vaid 28. 28 on tema õnnenumber, sest sündinud on ta tegelikult 28.mail. Tegelikult tahtis ta nr.47-t, kuna tema lemmik moto-GP piloot Valentino Rossi sõidab selle numbri all, aga hiina poes polnud parajasti nende numbritega küünlaid.
Peol olime mina, Daniele, Nicoleta, Ana (see Paola hambaarstist sõbranna), veel üks Paola sõbranna Begoña ja Paola parim sõbranna Carmen. Oh, laulsime Paolale ja pugisime igasugu suupisteid. Ma sain jälle aru, et inimeste vanus ei tähenda suurt midagi, sest Carmen oli oma 37-st aastast hoolimata nii energiline, nii hullumeelne, nii lõbus ja asjalik, nagu ta oleks just alles täisealiseks saanud. Tal on üheaastane poeg ja ta abiellub nüüd, juuni lõpus. Kuna ta tulevasele mehele korraldati poissmeeste pidu ja ta poeg jäi vanaemaga, tuli ta ka pidutsema. Ta polnud mitu aastat väljas käinud ja oli selle üle niii õnnelik. Lausa hullupööra. Nad on Paolaga lapsepõlvesõbrad ja koos igasugu lollusi teinud.
Kõigepealt käisime ühes rockibaaris, Candy Warholis. Paolale meeldib kohutavalt rock, ja Danielegi pidi seekord nõustuma, et me ei lähe mitte Martinicasse poplugusid kuulama, vaid sinna kuhu tahab sünnipäevalaps. Jõime kokteile ja rokkisime tantsida, eriti Carmen. Daniele oli ainus, kes vähe jalga keerutas, kuna talle see muusika väga ei istunud. Pärast läksime edasi veel Tierra Cafésse ja tegime seal videosid ning olime üsna lõbusalt purjus. Carmen viskas kingad jalast ja tantsis paljajalu. Paola nägi lõpuks seal baaris oma ühte vana head sõpra, kellega ta olude sunnil eriti palju kokku ei saa saada. Baar kuuluski tegelt sellele mehele. Tegelikult on asi selles, et Paolale meeldib väga see mees, ja alati on nende vahel midagi rohkemat kui sõprus. Üksteist aastat tagasi, Paola sünnipäeval isegi juhtus midagi rohkemat, aga nad pole sellest enam kunagi rääkinud. Mees on abielus ja lastega. Paolal on oma elu. Aga ikkagi JÄÄB midagi, mis kunagi ei kao. Kui ülejäänud sünnipäevaseltskond kell pool seitse hommikul kodu poole läks, jäi Paola veel sinna, silmad säramas. Pärast mainis ta, et me olime kõik nii asendamatult toredad ja tänu meile oli tal siiani elu parim sünnipäev.
Lõhnas tugevalt lillede järele, kui me varahommikul kodu poole läksime, terve Independencia pikk-pikk tänav lõhnas värskete lillede järele.