suvi

Viimasel ajal on olnud liiga palju hüvastijätte. Minul on jäänud veel kuu aega Hispaaniat, aga enamus erasmuseid pakivad juba juuni lõpus oma kodinad kokku. Minulegi jääb suhu mõru maik ja hinge okas kriipima. See, et kõik lähevad, on nagu mingisugune häirekell, mis lööb mu peas lärmi ja ütleb, et näe, see on see, mis sindki ootab, naudi veel, naudi veel Hispaaniat. Jah, seda ma üritangi teha.

Ma ei tea, kas näen veel neid inimesi. Võibolla jäävad nad lihtsalt nägudeks minu mälestuses. Kunagi äkki ei oska ma nime ja nägugi kokku viia? Facebook on muidugi olemas, aga see pole päris see. Eesti on samas ka liiga kaugel, et iga paari kuu tagant Zaragozasse pidu panema sõita. Itaallased-prantslased saavad muidugi endale seda luksust lubada.

Just jätsin Andreeaga hüvasti. Tema ootas väga, mil koju tagasi saab sõita, ja mul oli sellest kuidagi nukker meel. Hispaania ei avaldanud talle üldsegi muljet. Ma arvan, et tal oli lihtsalt halb õnn. Või siis ühiskond, kus ta elab, on liiga suletud ja stampidega määratletud ja see ei lasknud tal täie rinnaga Hispaaniat nautida. Muidugi ka vähene stipp. Nukraks jäin ma ikkagi, kui ta selle peale, et ma ütlesin, et tahan kindlasti Hispaaniasse mõneks ajaks tagasi tulla, nähvas, et koligu ma siis üldse igaveseks siia elama. Jah, on ka neid, kelle Erasmus on pigem negatiivne kui positiivne kogemus.

Eile sõime tema korteris koos küpsetatud kala ja tomateid. Pärast läksime veel ühe prantsuse tüdrukuga (selle prantsuse plikaga ma jätsin tervelt kolm korda hüvasti, nägin teda juhuse kombel veel mitu-mitu korda peale esimest headaegajättu) jõe äärde jalutama. Tahtsid Andreeaga maailmanäituse värke vaatama minna, aga ma loobusin poolel teel neid saatmast. Tuul oli lihtsalt liiga kõva. Võhma võttis välja. Muidugi on see tuuleke kuumadel päevadel väga värskendav, aga mis liig, see liig. Ma ei saa ikka Zaragoza kliimale veel pihta. Ühel päeval on sooja 40 kraadi ja ma pean oma toa ümber tõstma, et voodi jääks akna alla, ja et ma saaks natukenegi HINGATA öösel, teisel päeval jälle 20 kraadi ja sügisene tuul.

Jah, ma tõstsin oma voodi ümber, nüüd ma saan ust natuke lahti hoida, et õhk liiguks, aga samas mu möödatatsavad korterikaaslased minu voodit ukse vahelt ei näe. Ma armastan nimelt alasti magada, ja sel juhul ei meeldi mulle, et mind nähakse. Ja oleks siis korteris ainult naised! Ei, meil on ju Ivan. Ivan on enamuse ajast oma ema juures, ema on tal psühholoogiliselt väga haige. Kui ta siin käib, siis on ta kurva näoga. Selgus, et ta jääb ikkagi ka juulikuuks meie korterisse, Paola saab krambid, sest ta lootis, et Ivan läheb juuni lõpust ära. Nelikümmend euri tõi see mees mulle siiski tagasi. Mul on hea meel, et mu vaist mind ei petnud. Kartsin küll, et äkki tegin valesti, et võõrale inimesele (ma ju ei tunne teda peaaegu üldse) raha laenasin, aga ma ei pidanud seda kahetsema. Maksku, mis maksab, aga mina ei usu, et tegemist on pahatahtliku tüübiga. Öelgu teised, mis tahes.

Kui nüüd veel Zaragoza „suurepärasest” kliimast rääkida, siis pean kirjeldama Daniele ja kahe teise itaallase hüvastijätuolengut, mis toimus muidugi meie suures pargis. Kohale ujus umbes kakskümmend inimest, kõigil kaasas oma õlled ja veinid. Mina läksin Tinto de Veranoga, mis on selline lahja veinike. Väga asjalik teine. Igatahes, kogunesime Neptunuse purskkaevu juures, et siis nagu kord ja kohus korraldada üks väikene napsutamine. Hispaanias on see väga kombeks, väljas napsutamise kohta öeldakse botellon. Iga nädalavahetus on parkides ja igasugu sillaalustes ja garaazide taga näha pubekaid botelloni tegemas. Meie siiski jäime mõistuse piiresse. Ilm aga mitte. Ootasime kõik mõnusat sumedat suveõhtut, aga võta näpust. Hispaania taevas otsustas Daniele ärasõidu pärast protestima hakata. Tõusis tugev tuul, hakkas müristama ja välku lööma... Ja mina arvasin, et olen Eestis äikest näinud! Ei. Zaragoza äiksed on sellised, et sa ärkad öösel üles ja mõtled, et maja hakkab kaela kukkuma. Ükskord tabas kole äike mind näiteks siis, kui olin otsustanud endale teha järjekordse basseini ääres peesitamise päeva. Jõudsin rõõmsalt kohale, raamat kotis, päiksekreem näos, kleidike seljas... sain paarkümmend minutit peesitada, kui taevas tõmbus mustaks ja pidin põgenema. Mõned hullud kobisid basseini. Polnud vist kuulnud, kui hästi vesi elektrit juhib :D

Daniele pidu aga ähvardas muutuda väga ekstreemseks, aga me suutsime kogu seltskonnaga ühte välikohviku paviljoni põgeda, kus oli veel teisigi botellonitajaid. Nimelt on suure pargi välikohviku üks telk ka siis avatud, kui kohvik juba kinni on. Kummaline, aga tõsi. Mingil hetkel ronis küll kohale omanik, mehhiklane, kes noorte hulgas valvsa pilguga ringi vaatas, ju siis kontrollis, et alaealisi poleks, osasid noori ta tundis, tundis ka inimesi meie seltskonnast, patsutati üksteisele õlale. Ja siis võttis mehhiklane ratta ja kadus. Terrass jäi noorte purjutajate meelevalda :D Mu silmad olid vist suured nagu tõllarattad....

Oli mõnus oleng, kui välja arvata see, et see telemasti pikkusega sakslane Markus mulle vahetpidamata itaaliakeelseid laule üritas laulda. Ta huvitub itaalia keelest ja ta läheb nimelt Danielele kohe külla, vaene itaallane ei saa puhatagi oma kodus, sest see volask läheb teda „segama”. Kui ta nii egomaniakk poleks, oleks ta väga tore poiss. Tema süü on aga, et ma viimasel ajal muud ei kuulagi, kui Rammsteini. Mul on Rammsteini-periood. Ma tean, ma ei näe üldse välja selline, kes kuulaks taolist muusikat. Seda ei arva need hispaanlased eales ära, et selle tänaval jalutava punapea kõrvaklappides kõlab metal. Mitte, et ma oleks eriti punapea. Olen väga pleekinud punapea. Blondim kui ma elus eales olen olnud.

Ohjah, ja läkski Daniele. Käisin veel peale tema pidu järgmisel päeval tema poolt läbi. Vaene mees oli täiesti segamini ja asju täis elutoas ja üritas meeleheitlikult kohvreid pakkida. Jõime Fantat ja kallistasime üksteist kaua-kaua. Ja siis ma hakkasin ära minema ja siis me kallistasime veel. Kõige hullem oli aga Anne’iga hüvasti jätta. Kuna käisin sel nädalavahetusel koos Ericaga end kultuuriliselt harimas (mille alla käis ka Vahemeres lõõgastumine), pidin enne oma reisi kallile prantslannale headaega ütlema. Nimelt tulid talle järgi tema vanemad, kes ta siis selle nädala alguses ohutult koos hunniku asjade ja mälestustega Prantsusmaale transportisid. Vanemad tahtsid muidugi ka Zaragozat näha, olgem ausad.

Saime Anne’iga veel natuke aega koos veeta, käisime Frutolandias smuutisid joomas ja meestest rääkimas (ükskord ometi tunnen ma ka end selles vallas nõuandjana, oli ka aeg!). Kuna sooja oli ligi nelikümmend, pidime jõe ääres jalutades end purskkaevudesse kastma. Ühes kohas jõe ääres on nimelt pursskaevud nagu vihmutid, hüppa aga üle ja ümber ning tunne end kui merineitsi :) Lollitasimegi seal üsna kaua, aga jahedust kaua ei kestnud, särgid kuivasid seljas ruttu ja möödakõndivad meesisendid ei näinudki seksikat vaatepilti. Käisime ka pargis, Anne puhus seebimulle ja oli nagu haldjas oma lillelises kleidis.

Mis aga mulle natuke torkima jäi, oli need teised külmad eided. Vabandan väljenduse pärast, aga need Anne’i sõbrad prantslannad olid tõelised jääkuningannad. Need jääkuningannad jäidki minu ja Anne’i vahele. Jah, ma olin üsna armukade, kuid ta näeb neid jääkuningannasid ju veel, nad ei ela ta linnast eriti kaugel. Mina aga... ma olen siis ju hoopis kusagil Põhjamaal. Igakord, kui me Anne’iga kuhugi üritusele läksime, oli ta mõne jääkuninganna ka kaasa võtnud. Ma muidugi ei öelnud talle seda kunagi. See poleks olnud ilus.

Viimane üritus, kus me koos käisime (kuigi me ei käinudki palju koos kusagil lõppkokkuvõttes, pigem oli see lihtsalt kuskil loengutes-parkides-korterites vegeteerimine ja õhkamine igasugu murede pärast, aga võibolla just selle tõttu saime nii lähedasteks) oli järjekordne flamenkokontsert Socco Cafe’s. See oli see kohvik-baar, mis on pargi lähedal majablokkide vahel, ja mille leidmisega meil omal ajal nii palju probleeme oli. Erica oli ka kontserdil ja talle meeldis väga. Jääkuningannad plaksutasid oma väikseid valgeid käsi. Anne säras vaimustusest, hüppas toolilt püsti, siis istus jälle, siis karjus tantsijatele-lauljatele ergutushüüdeid. Vist sel kontserdil vaatasingi rohkem Anne’i kui esinejaid... Mul oli hea meel, et ta oli vaimustunud. Ta vääris seda hetke, mille mina talle püüdsin, sest see oli minu idee kontserdile minna. Kontsert oli võrreldav sellega, mida me Pauline’iga omal ajal Sevillas flamenkomuuseumis nägime. Kus oli alles kirge, lauldi ja tantsiti. Meestantsija ja naistantsija kütsid publiku üles. Näoilmed väljendasid tugevaid emotsioone. Tantsukingades jalad liikusid kohutava kiirusega. Laulja hääl kõlas üle kõige. Palav oli, lausa lämbe. Peaaegu ei saanud hingata, aga hingata polnudki vaja. Mis sa ikka hingad, hinge tuleb parem kinni hoida, et sellised vinged hetked ei lõppeks. Tõeline professionaalsus. Kes ütles, et Zaragozas ei osata flamenkot tantsida? Minu arvates samad esinejad esinesid ka Pilari pidustustel....

Anne’ile andsin hüvastijätukingiks raamitud pildi endast ja temast. Anne kinkis mulle ühe ilusa lehviku. Ütlesin, et kui ta nutma hakkab, siis ma löön ta mättasse, aga selle peale hakkaski ta nutma ja muidugi nutsin mina ka. Kaua ja südamest. Sai vahetatud palju ilusaid sõnu. Ütlesin, et tulen ta pulma, shampusepudelid kotis, ja kavatsen olla tantsupõrandal viimane-hapupiimane. Siis hakkasime naerma, ja ma sõitsin liftiga allakorrusele, ise veel läbi lifti talle rõõmsalt nägemiseni karjudes. Kuulsin, kuidas ta naerab. Koju minnes pidin aga panema ette päikseprillid,et keegi ei näeks, kuidas punapea nutab. Pisarad voolasid aga ikkagi prilliklaaside tagant alla põskedele ja siis lõuga mööda alla. Vaatasin veel sellele kümnekorruselisele majale tagasi, mille seitsmendal korrusel elas peaaegu terve aasta üks väike prantslanna. Elutoa aknast nägi veel Zaragoza katuseid, nii kaugele, kuni silm seletas. Neid kuradi kättesaamatuid katuseid.

Mul on nüüd teada peaaegu kõik eksamitulemused. Käsikirjade võrdlemise eest 8,7 punkti, ajalooeksam (see õudukas!) 8 punkti!!! Hüppasime Anne’iga õhku, kui tulemusi nägime, sest temagi sai läbi, hoolimata puhtast p...st, mida ta kirjutas. Teise kirjanduseeksami sain aga 6,3 punkti, pelgalt selle pärast, et õppejõule ei meeldinud väga minu eksami ülesehitus. Sisuliselt midagi aga valesti polnud...Okei, ma olin unustanud mõnede kirjanduskriitikute nimed kirjutamata... Aga muidu? Oeh. Siinne ülikool on kõrge tasemega. Mu ego on saanud kannatada, aga ma olen selle eest tänulik, kuigi Sabrina kukkus üks päev mulle virisema, et erasmuste vastu ollakse siin liiga karmid ja et õppejõud pole abivalmid.Minu vastu on küll väga abivalmid oldud (kui välja arvata see esimese semestri jändrik, kes andis hispaania keelt Ameerikas), isegi semulikud. Nüüdki, kui käisin hindeid vaatamas, sain õppejõududega jutu peale. Palusid mul isegi pinda siluda, et nad saaksid Tartusse tulla külalisloenguid andma :D Hinnete koha pealt aga nii palju, et mingit konfidentsiaalsust pole. Nimelised nimekirjad on väljas. Võimalus on näha, kes sai kellest rohkem punkte, kes läbi kukkus, kes mitte. Rääkimata sellest, et need eksamid siin olid nii üksteise otsa topitud, et aegagi ei jäänud puhkamiseks. Eestis oleksid üliõpilased oma õiguste pärast karjuma pistnud. Siin aga ollakse distsiplineeritud, õppejõud on kuningas, mitte üliõpilane. Kui ma veel kedagi kuulen vingumas eesti ülikoolide ranguse koha pealt, siis lähen küll püha viha täis. Minge õppige välismaal veidi ja siis tehke suu lahti.

Sabrina aga arvas jah, et erasmuseid ei aidata üldsegi siin niipalju, nagu võiks. Ma ütlesin talle selle peale, et see on ju iga ühe oma valik, kui keelt ei osata, siis miks minnakse üldse välismaale, kui teatakse, et raskeks läheb? Ma arvan, et kõik see on üliõpilase enda arenguks vajalik. Ei saa läbi elu minna ja olla hoitud nagu sitt pilpa peal, pingutada tuleb ja tööd teha, osata aega planeerida ja siis jääb aega nii reisideks, pidudeks, spordiks kui ka sõprade jaoks.

Mul on veel teadmata selle lauseanalüüsi eksamitulemus. Oli see alles kirves eksam, ajas lausa ahastama. Ma ei osanud pooli asju ja mängisin niisama lolli. Pealegi oli klassiruumis liiga konditsioneeritud õhk (see on siin bussides ka teema, et konditsioneer on LIIGA külma peale krutitud) ja mu varbad külmetasid. Meie õppejõud Paco aga ütles mulle, et ärgu ma põdegu ja patsutas õlale, kui ma väitsin, et eksam läks metsa. Läbi kukkuda ei tahaks ju...

Lauseanalüüsi eksam oli jaanilaupäeval. Hispaanias tähistatakse küll jaanilaupäeva (selle nimi on San Juani öö), aga rohkem ranniku ääres. Rannikuääred on lõkkeid täis ja inimesed söövad sardiine. Vähemalt seda väitis mulle mees pargist, kellega ma järjekordselt kokku juhtusin. Päevitasin nimelt pargis (mul pole nimelt nii palju peenikest, et iga päev basseini ääres käia, sissepääs on 3 eurot) ja äkitselt karjuski keegi, et Mariaaaa, Mariaa. Oligi mees pargist, see sümpaatne tüüp, kellega ma kunagi talvel tuttavaks sain. Olen teda ikka paar korda veel näinud. Mees pargist tegi mulle hunniku härrasmehelikke komplimente (ju sellepärast, et olin bikiinides) ja siis rääkis minuga oma nelikümmend minutit juttu. Jaanipäevast rääkis ja... otsis igasugu teemasid, et mitte ära minna. „Sul on eriline võlu,” väitis ta. Aga see ei mõjunud üldse perversselt, kuna ta on nii sümpaatne. Lõpuks lehvitasime üksteisele ja ta ütles, et jääb järgmist juhuslikku kohtumist ootama. Ma naeratasin selle peale.

Jaaniõhtul aga käisin hoopis ühel kontserdil, ühe raamatupoe keldrikorrusel. Ventilatsiooni muidugi polnud, lämbumisohus publik higistas nagu saunalaval. Bändi nimi oli La Pegatina ehk siis Kleeps ja nad laulsid katalaani rumbat. Katalaani rumba on selline mõnus folkstiil, palju vürstikat rütmi ja eksootikat. Alguse sai see stiil Barcelona kandis, mees artistinimega Peret laulis stiili kuulsaks. Praegu on Peret vahva vanaonu, tollal aga oli ta südametemurdja :D

Tantsisime ja kuulasime seda vürtsikat muusikat. Publik oli hipilik. Palju oli rastapatsilisi, kusjuures väga katalaani stiil on muidu ÜKS pikk rastapats kuskilt kukla alt kõlkumas. Kleeps on minu uus heatujumuusika bänd. Sõnad on lõbusad, aga mitte magedad. Rütm ajab jala tatsuma ja trompetihelid kõlavad igas laulus. Kui me Ericaga Salvador Dali radadele sõitsime, siis kuulasingi Kleepsu-bändi, olime ju Kataloonias. Rammsteini muidugi ka, mul on tõesti mingi kiiks sellega viimasel ajal. Võibolla selleks, et nukrust tappa.

Üldiselt ei olnud ma varem midagi suurt kuulnud kohtadest nagu Figueres ja Cadaqués. Teadsin küll, et Dali oli Figureses sündinud, ja et Figueres on Kataloonias, aga muidu ei teadnud ma midagi. Hämmastav, kui palju on neid asju, mida üks inimene VEEL ei tea... Erica käiski, kord, kui me basseini ääres praadisime, plaani välja. Ütlesin, et lähme.

See oli kummaline päev, Erica päevitas endale jäljed põlvele, kuna ta oli päevituskreemi halvasti peale määrinud. Peale selle oli tal hirm, et ta korteris on lutikad (kuna meie korteris need ju ilmusid!), kuna ta kehal olid kahtlased kublad. Kublad olid tal siiski sipelgatest, nagu hiljem selgus. Vaene neiu aga oli üsna meeleheitel. Meie sõprus liikus uuele tasemele, olin talle toeks. Tore on pääseda ligi inimesele, kes väga valib, kellega ta suhtleb. Mina olen nüüd VALITU! Jee. Erica on peale selle väga rahulik ja kindlameelne inimene, iseloom on tal paika loksund. Hämmastav on, kuidas ta oskab oma elu planeerida ja samas leida ka aega küllaldasele puhkusele. Puhata nad oskavad, nii itaallased kui hispaanlased. Nad ei rabele. Mul on veel palju õppida.

Sõitsimegi siis ühel varahommikul Barcelona poole, et siis edasi rongiga Figueresesse sõita, üsna Prantsusmaa piiri lähedale. Pidime tõusma kell viis hommikul, et jõuda õigeks ajaks oma sihtpunkti. Figueresesse jõudsime kell pool kaks (kurat, kaardi pealt paistis see koht palju lähemal!), ja siis pidime jooksma juba Salvador Dali üllitisi vaatama, kuna see muuseum oli kõigest kella viieni lahti. Eksisime muidugi ära, kuna ei mina ega Erica oska hästi orienteeruda. Figueresesse sõitsime päris luks rongikesega oma kaks tunnikest. Metsade vahelt. Sõitsime läbi Girona linnast, ja imekombel nägime rongiaknast isegi vanalinnavaadet, jõgi, kirikud, sillakesed üle jõe... Mu esialgne plaan on, kuna Gironast läheb mu tagasilend, minna natuke varem kohale ja seal linna peal üks väike tuur teha. Panna oma Hispaania-kogemusele punkt. Eks näis, kas õnnestub.

Olime endale kaasa pakkinud suured võileivad, megavõileivad lausa. Hispaania singi ja juustuga. Peale selle veel hunniku müslibatoone. Terve reisi aja sai müslibatoone pugitud ja muidugi puuvilju. Ma ei taha enam ühtegi müslibatooni näha!!! Puuviljad on see-eest jõle maitsvad. Ploomid, kirsid, melonid, apelsinid, nektariinid, virsikud... kõik kohalik kaup, värske ja üldsegi mitte nii keemiline nagu Eestis. Ja muidugi ARBUUSID! Alanud on arbuusihooaeg! Figuereses ööbisime Los Angelese hotellis (ärge saage valesti aru, see oli tegelikult kahetärnihotell) ja ostsime endale õhtuks kumbki suured arbuusipoolikud. Hiina poest ostsime noa (elagu hiinakad, neid on siin kõikjal!), et saada arbuusi lõigata. Erica lihtsalt ei nõustunud, et me oleks läinud hotelliomanikult nuga küsima. Pärast aga oli küll tunne, nagu oleks meie toas veretööd tehtud – kuna meil polnud ei laudlinu ega taldrikuid, mille kohal arbuusi maiustada, kasutasime „piknikulinana” vannilinasid, mis pärast jäid vägagi kahtlaselt punaseplekilised.

Katalaanid olid Figuerese linnakeses aga kuidagi külmad ja isegi üleolevad. Kui Zaragozas suhtutakse inimestesse ikka sõbralikult, siis sealmail põrnitseti meid aga altkulmu. Vist tabas meid halb õnn? Natuke kummaline oli ka kuulata, kuidas tugeva katalaani aktsendiga hispaania keelt räägiti, eriti vanem põlvkond.

Figueres nagu linn oli täiesti ilmetu ja isegi inetu. See linn elab täiesti Dali rasvast, kuna kuulus sürrealist sündis seal, seal ta suri ja sinna on ta maetud. Dali ehitas nimelt vanast teatrist ise endale muuseumi, justnimelt selle kirikukese vastu, kus ta ristiti. Ta tahtis, et inimesed tuleksid tema kätetööd vaatama, tahtis kuulsust, tahtis rahvamasse. Tahtis oma maniakaalsele egole toitu ja tahtis näidata oma naisele Galale (kes muide oli venelanna!), kui väga ta teda armastab. Muidugi mitte nii palju kui oma kunsti, enesest mõista. Jah, linnas pole midagi muud vaadata peale Dali muuseumi ja selle vastas asuva kiriku. Õhtul, kui Erica juba magama läks (see naine magab palju!), läksin veel ühteg pargikest vaatama ja üritasin veel kohalikku kindlusemäkke ronida. Ma ütlen, täiesti ilmetu.

Dali muuseum (või siis õigemine teatermuusem) oli aga suurepärane. Ma pole varem näinud nii hullumeelset ja nii paeluvat muuseumi. Muuseumid on ju enamasti kuivad ja igavad. See muuseum oli aga vulgaarselt shokeeriv. Esiteks juba välisilme – kellele peale Dali tuleks idee teha vanast teatrist kärtsroosa hoone, mille katuseäärel kõrguvad marmorist hiigelmunad? Muna on üks sümboleid, mida Dali tihti kasutab. Tema jaoks sümboliseerib see loomist, kõige algust. Oma osa on ka selles, et ta oma ema teismeeas kaotas. Just sellepärast on loomine ja sünd nii tähtis. Veel meeldib talle kujutada tiigreid ja elevante ja mütoloogiat... Ma olen liiga loll, et seda kõike seletada, aga annan vähemalt oma väikese inimese nägemuse. Aga võibolla ei peagi ma seda kõike seletama, vaid asi on kõigest tajumises...

Hoone nägi välja nagu mõni toiduvärvine tort. Hoone ühes küljes oli klaasi taga Dali enese nägu, lakitud kivi või siis ka plastik, ma ei saanud täpselt aru. Silmade asemel olid lapsenäod. Lauba kohal telekas. Kusagil kõrgemal kõrgus Gala büst. Hooned ümbritsesid veel kõrged skulptuurid, mis olid kui autokummidest sammaste otsas. Autokummid olid muidugi kivist imitatsioon. Iga samba otsas oli mõtlev mees. Keegi filosoof?

Järjekorras meil seista õnneks ei tulnudki. Astusime sisse ja meid ootas kohe väga sürr siseõu, rinnaka amatsooni kuju, kes oli kettidega aheldatud Chevrolet’ külge. Tundus, nagu veaks see hiiglaneitsi autot edasi. Chevrolet oli päris ja tema kohal kõrgus sammas, mille otsas oli omakorda väikene laevuke (see pidavat olema selle paadi imitatsioon, millega Gala nende kodurannas ikka merel käis). Laevukese alt rippusid hiiglaslikud kärtssinised kivist veepiisad. Laeva hoidis ülal mees, kes väidetavalt olla Michelangelo.

Siseõu oli ringikujuline, mitme korrusega. Korruste akende vahele olid paigutatud saledad figuurid, ilma näota. Rohelust oli palju. Ahhetasime mõlemad ja siis tegime paaritunnise ringkäigu selles vulgaarses muuseumis. Sattusime veel ühte siseõue, mille kohal kõrgus suur sfäär, klaaskuppel. Siseõues hiiglaslikus seinas oli üks kuulus pilt, katkiste rinnanibudega naise torso. Ühte seina oli riputatud hulganisti roostes ämbreid. Teises kohas kõrgus Neptunus ja tema kohal hirmuäratav kalmaar, siis katkine klaver, mille peale oli asetatud pooleldi kinnikaetud naisenägu, siis ristilöödud modernsed kristused... Oli tunne, nagu oleks sattunud kellegi ajukäärude vahele. Õnnelik inimene, kel oli vahendeid ja raha, et materialiseerida oma mõtted ja unenäod. Tundub, et ta materialiseeris need peaaegu ilma redigeerimata, nii, nagu välja kukkusid. Ümber tegema ta neid ei hakanud, jättis nii nagu on. Nagu üks suur laps, kes ajab kõik lollused suust välja, mõtlemata, mis nendest kasu võib olla.

Nägime saalist saali käies – selle hoone ümberehitamise arhitekt oli samuti Dali ise ja saalides võis käia ükskõik mis järjekorras, neil polnud omavahel seost – mitmeid kuulsaid teoseid. „Seksapiili olemus”, Gala ja Leda, Gala seebimulliline nägu, maalid DNA-st, Dali ise nagu väike poiss oma maalidel figureerimas... Suur austus oli tal Diego Velazqueze vastu, muuseumist leiab ühe isegi õuedaami pildi, aga Dali oli õuedaami pea asemele maalinud hoopis särava pärli.

Nägime suurt tuba, mille kujundus oli nii, et kui ühe postamendi pealt seda vaadata, moodustus toast näitleja Mae Westi nägu. Dali kuulus diivanimudel oli näiteks näitleja suuks. See oli selline diivan, mille seljatugi on kui ülahuul ja istumispind kui alahuul. Üsna seksuaalne, ma ütleks. Teises toas oli jälle lakke maalitud Dali ja Gala kehad, suurte, hiiglaslike varvastega. Nad hoidsid taevast üleval. Seintele olid kleebitud päris sandaalid.

Leidus halogramme – üks neist oli nt Alice Cooperi kohta - ja ruumilisi maale. Ühes pimedas ruumis oli konstrueeritud laip, kokkupandud erinevatest mikrokiipidest. Teise toa uks oli jälle nagu hiiglaslik ammuliaetud suu. Ukse kõrval valvas inimjalgadega must linnutopis.

Eraldi näitus oli pühendatud Dali tehtud ehetele. Kunstnik peab end mitmes vallas realiseerima, arvas ta. Ehted olid üsnagi ebakorrapärased ja vägagi „karjuvad”. Kuld, hõbe, kalliskivid. Mehel oli pappi. Pross, punane suu pärlitest hammastega. Teine pross kui pikkade küünistega käsi. Kõrvarõngad nagu telefonikuularid. Peenikeste jalgadega kalliskivist elevant. Kalliskividest süda, mis päriselt tuksus (ju mingi patareiga). Dali väitis, et need ehted omandavad elu ja tähenduse alles publiku silmis.

See muuseum on aga suures plaani Dali enese hauakamber, ta on sinna maetud, seina seest vaatab vastu suur hauatahvel. Ta suri kaheksakümneüheksandal, sel aastal, kui sündisin mina. Kummaline, ta ehitas iseenesele hauakambri, iseenese mõttemaailma sisse, turistihordide fotokaklõpsude meelevalda. Mul hakkas kuidagi kõhe sellele mõeldes. Mul oli kõhe, hoolimata sellest instinktiivsest meelelisest emotsioonist, mida tundsin tervet seda muuseumit külastades. Erica ütles, et ta tundis sama.

Mis juhtuks, kui pea igal inimesel oleks vahendeid ja annet, et surkida oma alateadvust ja see nähtavateks asjadeks muuta? Maailm läheks hukka, ma arvan. Need inimesed jääksid kõik üksinda.

Kui ma öösel jalutamas käisin, siis helendas see muuseumikuppel nagu üks eraldi maailmasfäär. Mõtlesin Dali peale ja mõtlesin, et ta võitles skandaali jõuga endale siinses maailmas koha välja. Teispoolse maailma koha pealt ma ei tea... ma ei usu, et ta läks põrgusse, aga taevasse samuti mitte. Ju hõljub ta kuskil taeva ja põrgu vahel ja Peetrus ei tea ikka, mida selle hulluga peale hakata, sellel ajal kui Figuereses müüakse turismipoodides vahtkummist punaseid suid, vahtkummist pehmeid kellasid ja vahtkummist munasid.

Figueresesse jäime üheks ööks. Meie hostel oli üsnagi trööstitus linnaosas. Järgmisel hommikul bussijaama minnes leidsin, et ka Hispaania mõne koha kohta võib tarvitada terminit „depressiivne väikelinn”. Pisut põrunud koristaja tahtis olla meie vastu abivalmis, aga ajas meid veel rohkem segadusse. Läbi häda saime siiski oma bussi üles leitud.

Sõitsime bussiga edasi Cadaquesi külla, Vahemere äärde. Bussisõit kestis tunnikese, vuhisesime mööda paarist rannakuurortist ja siis jäime merehaigeks. Miks kõige ilusamatesse kohtadesse küll kõige kurvilisemad mägiteed viivad? Õhku ahmides jõudsime siiski kohale. Meid ootas muinasjutuline külake. Armusin kahe sealveedetud päeva jooksul täielikult ja kõrvuni sellesse paika. Kui ma kunagi abiellun, tulen sinna pulmareisile. Kujutage ette, väike laheke, pisike sadam, valgekslubjatud kalurimajakesed ja maakirik... Tundus, et inimesed selles külas olid tõesti õnnelikud. Ma tahan uskuda, et äkki olid nad õnnelikumad kui mina, ja ma tean nüüd, kuhu naasta õnnelikki hetki püüdma.

Oma õhtusel (ja tüüpilisel) jalutuskäigul nägin lapsi katalaani keeles vadistamas, nägin ühte vanapaari ühes pisikeses köögis õhtustamas, nad lehvitasid mulle... Nägin kahte naist ühe majakese trepil kodustest tassidest teed joomas, nägin kunstnikku oma ateljees joonistamas ja muusikat kuulamas. Mõned inimesed lugesid oma kodutreppidel raamatut. Palju oli kunstipoode ja müüdi palju igasugu värvilisi suveriideid. Nägin kiisusid, oi neid oli palju! Cadaquesis on nimelt üks kiisutädi, kellel on oma kakskümmend kassi toita. Nägin tema maja, maja uksel oli silt, et kes tahab, saab siia kassidele süüa tuua. Kassid olevat nimelt selle küla kaitsjad ja hoidjad. Millegipärast olid nad aga üsnagi kurjad, võibolla oli selles süüdi ka palav ilm. Kui Erica üritas ühte kassi paitada, nähvas see jultunud loom talle käpaga. Öösel aga näugusid nad meil akna taga...

Meie hostel oli kohe kiriku külje all, aknast nägi isegi merd. See oli päris pisike maapealne paradiis, eriti öösel: öine meri, Suur Vanker taevas (kuigi teistpidi kui Eestis), lained loksumas, kauge majaka plinkimine... Kusagilt kohvikust kostis elavat muusikat. Tuul oli jahutav ja hea.

Oli kuulda palju prantsuse keelt, Prantsusmaa oli kui kiviga visata.

Kõik tänavad olid kivised ja kitsad, mäest üles ja alla. Roller oli väga kasulik liiklusvahed, sest autoga ei pääsenud enamus kohtadele ligi. Mäed kõrgusid ümberringi ja päike sillerdas merevees. Kõikjal olid kivised, aga mõnusad rannakesed, üks rand oli muidugi kohe külakeskuses, võtsime seal päikest, aga päev hiljem jalutama minnes leidsime, et jalutuskäigu raadiuses on väikseid üksildasemaid rannakesi päris palju.

Sättisime end ühel rannal sisse, kaunis vaade avanes tervele külale. Ligunesin päris kaua selges merevees. Erica kuulas kaldal muusikat, talle ei meeldi eriti meres ujumas käia. Mina aga olin just SEDA igatsenud! Tundsin end õnnelikuna ja lõõgastununa, tundsin, et selle koha kohta võib öelda, et see on üks MINU kohtadest maamunal. Tundsin, nagu polekski muresid... Vahemeri oli aga nii soolane, et pärast oli terve mu keha pisikeste vaevumärgatavate soolakristallidega kaetud. Ja polnud mingeid inimestehorde, kõigest paar inimest koos meiega kiviklibusel rannal sulistamas. Pärast avastasime veel ühe saarekese, millele viis pisut lagunenud kivisild. Erica ütles, et tal on tunne, nagu ta oleks Lõuna-Ameerikasse sattunud. Kaktused ja kaljud ja aaloed ja kogu see eksootika... Minul oli tunne, nagu jätkuks veel pisut mu Mallorca-reis. Mallorca ei erine nii palju Costa Brava rannikust, palju on sarnaseid kaljuneemi...

Meie Ericaga tahtsime jalgsi ühele kaunile neemele minna, mille nimi oli Ristide neem ehk siis Cap de Creus. Pidi olema 8 kilomeetrit mere äärt pidi, kui alustada teed Dali majamuuseumist. Me mõtlesime, et me lõikame otse, aga see oli halb idee. Ekslesime tükk aega külavaheteedel, magnooliapõõsaste vahel. Avanesid kaunid vaated Vahemerele ja kivistele kõrgetele kallastele. Nägime üksildasi helesiniseid laguune. Eksisime täiesti ära ja me ei saanud enam aru, kus me oleme. Üks triibulise särgiga rolleritüüp sõitis meist oma viis korda edasi-tagasi mööda ja jõllas, silmad pärani. Vist sellepärast, et meil olid lilleõied juustes. Lõpuks küsis ta, kas me otsime midagi, aga kuna ta oli selline kahtlane maapoiss, me ignoreerisime teda. Sellest hoolimata jätkas ta oma rolleril meie jälitamist, naeratus kõrvuni. Õnneks ta väsis. Siis juhtusime kokku ühe kohaliku turvaautoga, ja meile öeldi, et see oleks hullumeelsus jala minna ja et me ei jõuaks enne pimedat tagasi. Muidugi pakkus turvamees meile häbeliku näoga, et ta võib meid ära visata, aga et tal pole aega oodata, et meid tagasi tuua. Plaan läks ühesõnaga vett vedama.

Vähemalt saime natuke siniseid laguune näha :) Ja ära kõrbeda. Tõesti, Zaragozasse tagasi jõudes sain aru, et ma olen tõesti kõrbenud, aga pruuniks, mitte punaseks. Tõeline suvetunne puges südamesse. Sõime rannas anshoovisevõileibu ja siis jäätist.

Cadaquesi aga sõitsime eelkõige Dali majamuuseumi pärast, majamuuseum asus külast pisut väljas ühes väikeses kalurisadamas, mille nimi oli Portlligat. Dali ja Gala maja oli mitmest erinevast kalurimajakesest kokkuehitatud. Külastamiseks oli vajalik eelnev registreerimine, hea plaan, et vältida turistihorde, kes väärtusliku kultuuripärandi võibolla ära lagastaksid. Tegemist on ju ikkagi maja, mitte niivõrd muuseumiga. Igas toas oli valvur, kes lubas vaid kindla aja selles ruumis olla. Valvurid olid ka giidi eest, andsid huvitavat infot elukorralduse ja asjade tähenduse kohta.

Maja oli jahe, suurte akendega, milledest avanes vaade merele. Oli ära tunda vaateid, mis figureerivad Dali maalidel. Seinad olid valged, toad olid avarad... Nägime elutuba koos erinevate küünalde ja merekarpidega, kunstkäega, mis seinast välja ulatus ja mis hoidis rusikasse pigistatud peopesas Ameerika ja Hispaania lippe (Dali elas nimelt mõnda aega Ühendriikides)... Nägime korvi Dali mitmekümne erikujulise jalutuskepiga, nägime huultekujulisi diivaneid. Ühes väikses sahvris olid ainult värvid, pintslid, lõuendid, mulle tundus, et neid purke on tuhandeid. Põrand oli kaetud õlgedest punutud katetega. Seintel rippusid kuivatatud kollased lilled, Gala lemmiklilled. Gala puhketuba oli ümmargune kui merekarp, Dali disainis selle spetsiaalselt tema tarvis. Diivanid seal olid punakates toonides, leidus igasugu kummalisi nipsasju. Ruumi keskel kajas väga õõnsalt nagu tünnipõhjas. Gala riietumistoa kapid olid kaetud erinevate mustvalgete piltidega, kus olid kujutatud nemad ise, igasugu kuulsate inimestega kohtumas.

Huvitav oli Dali ateljee, selgus, et ta maalis tugitoolis lösutades ja spetsiaalne kaadervärk siis aitas tal lõuendit enesele lähemale ja siis kaugemale nihutada. Suurest aknast paistis muidugi meri. Laual leidusid prillid kolmemõõtmeliste maalide tarvis, toanurgas seisis valge mehefiguur, millele oli peale visatud punane keep, figuuri oli ees vehklemismask ja ta kõrva juurest rippus mingi tolmuimejavoolikut meenutav asjandus :D Oh, neid asju oli seal nii palju, sama kahtlased, nagu Dali ise. Magamistuba oli kuninglik. Ühes toaseinas oli peegel, mis oli asetatud täpselt nii hea nurgaga akna suhtes, et Dali näeks hommikul oma voodist otsevaates päiksetõusu.

Palju oli varjulisi terrasse. Maja katusel oli jällegi hiigelmunasid. Ühe hiigelmuna sees oli katkine klaver, millel Gala ikka suvatses mängida. Katus oli rohtunud ja seal uidates võis sattuda järjekordse „laiba” peale, mis oli ehitatud igasugu paaditükkidest. Muidugi oli Dalil ja Galal ka bassein. Basseini ääres oli huultekujuline diivan, kärtsroosat värvi, ja millegipärast palju Michelinimehikesi ja isegi Pirelli rehvide imitatsioone. Ma ei oska täpselt öelda, mis nende rehvidega oli. Vist on see seotud Dali ja reklaamimaailmaga, sest tõesõna, ta tegi ka vahel reklaame. Kommerts pole ju patt, kuigi teised kunstnikud teda sellepärast põlastasid. Helesinise basseini ääres olid suured kott-toolid, kaks ebaproportsionaalset trooni Galale ja Dalile, üks irevil hammastega lõvipea...

Terve maja oli täis kui lapsekäega disainitud natuke ebatavaliste vormidega asju.

Maja ees istus üks muusik ja mängis kitarril Paco de Lucia lugusid. Unistamapanevaid lugusid.

Ericaga saime hästi läbi. Klapime. Tülli me ei läinud ja üksteise soovidega saime arvestatud. Oli õnnestav reis, ma leidsin korraks jälle rahu hinge. Me ei tahtnud kumbki sealt rannakülast ära tulla. Tagasisõit võttis aga meeletu aja, seitse tundi bussiga, et Zaragozasse jõuda.