Poes käies kipuvad suhu hispaaniakeelsed tervitused ja tänusõnad ning inimestega rääkides kukuvad vahel mõned laused naljakalt välja. Toidupoodides hindu vaadates vajub suu lahti, oliiviõli ja minu lemmikjuustud jäävad vist nüüd parimate päevade delikatessideks.
Eestisse jõudsin siis 29.juuli keskpäeval. Mind tervitati lilledega ning ema oli otsustanud hakata paparatsoks, aina pildistas ja pildistas, fotoka välklamp sähvimas. Olin läbiväsinud ja selle tõttu üpriski kummalises emotsionaalses olekus. Olin ju sunnitud ööbima Girona lennujaamas ja siis hommikul vara lennuki peale kobima. Lennujaamas ööbimisest ei tulnud suurt midagi välja, kuna mul oli kole hirm, et minu 45 kilo asju ära varastatakse. Sättisin siis end kuidagi asjade juurde pinkidele pikali, üritades oma jäsemeid tulutult kohvrite peale jaotada. Unelesin seal üsnagi kaua, lõpuks kuulsin isegi eesti keelt. Sain paari eestlasega isegi üllatuslikult jutu peale.
45 kilo asjadega oli aga üsna pahasti, sest pidin kohvreid kõvasti ümber pakkima, et kaal ikka limiidis püsiks. Laotasin oma asjad lennujaama põrandale laiali ja aina pakkisin, kaalusin ja pakkisin. Midagi õnneks prügikasti viskama ei pidanud ja minu väiksesse poekotti, mille käsipagasisse võtsin, mahtus üllatuslikult kümme kilo asju, isegi minu õpimapp ja sülearvuti ning sugulastele-sulelistele ostetud küpsikud.
Kahe kohvriga andis aga reisida. Käed läksid üsna rakku, mõned caballerod siiski aitasid mul kohvreid rongi peale tõsta ja bussi pagasiruumi toppida. Sõitsin ju kõigepealt Barcelonasse bussiga ja sealt edasi rongiga Gironasse. Üks vanem härrasmees küsis, kas vean rauda oma kohvrites. Ei, kõigest raamatuid. Tarkus on raske, või mis?
Zaragozas korraldasin oma viimasel õhtul veel õhtusöögi inimestele, kes veel olid linna jäänud, oma korterikaaslastele ja paarile sõbrale. Küpsetasin imehea shokolaadikoogi, preili Paola aitas mul isegi seda teha. Olen temassegi küpsetuspisiku süstinud, ta võttis mult paar retsepti ja mu koogivormigi sai ta endale. Muidu ei ole ta suur kokkamise armastaja.
Sain ka veel viimast korda Pinot’ga kokku, just täpselt seal, kus me tuttavaks saime, minu teaduskonna ees pargis. Käisime Cafe Universalis kohvi joomas ja ta ütles, et arvas, et ma läksin ilma talle head aega ütlemata. Ma ütlesin, et nii õel ma veel pole. Rääkisime palju inimestest meie ümber ja sellest, kuidas neid armastada osata, rääkisime andestusest ja oskusest õppida. Jah, Pinot on tegelikult päris filosoof, hoolimata tema esmapilgul paistvast pisut pealiskaudsest olekust. Minu päris esimene mustanahalisest sõber. Ta arvas, et ma unustan ta kähku. Ma ütlesin, et ma ei suvatse tavaliselt unustada inimesi, kes on mind kuidagi rikastanud emotsionaalsel tasemel. Ma ei unustagi.
Õhtusöögil oli Nicoleta, meie friik Ana, Paola, Paola sõbranna Ana ja Sabrina. Jõime siidrit, sõime juustu ja viinamarju, lõime klaase kokku ja magustoiduks võtsime jäätist ja shokolaadikooki. Siis ma veel ei saanud arugi, et pean ära sõitma. Sain mõned toredad sümboolsed kingitused ja ise kinkisin Nicoletale ja Paolale Muhu rahvariiete mustriga tassid, millega nad lubasid hommikusi kohvijoomisi tegema hakata. Öösel tegime Sabrinaga veel viimase jalutuskäigu tuledes särava katedraalini ja siis käisime Cafe Zaragozanos õlut joomas. Oli tuuline ja jahe.
Järgmisel hommikul ärkasin üles ja korraks tundus, et tegu on ühe järjekordse tavalise päevaga Hispaanias. Üheks sekundiks arvasin, et tõepoolest, kõik jätkub vanaviisi. Teate, see esimene silmapilk, kui avada unised silmad ja mõelda hommiku esimene mõte. Teisel silmapilgul aga tabas mind suur kurbus ja vannituppa hambaid pesema minnes (viimast korda meie vannitoas!) voolasid pisarad mööda põski alla. Friik Ana tuli mind muidugi lohutama, et ärgu ma nutku, elu käib tsükleid pidi, üks kogemus algab ja teine lõpeb jne. Mis tal häda.
Üldse oli viimastel päevadel Zaragozas palju viimaseid kordi. Viimane kord Mercadonasse ostlema minna... Viimane kord meie hiiglaslikku korterit koristada (okei, selle üle oli mul siiralt hea meel!)...Viimane kord ülikoolis... Viimane kord peaväljakul... Ülikoolis käisin pabereid ajamas mitu päeva järjest, kord polnud koordinaatorit kohal, teine päev jälle polnud tal allkirju võetud. Lõpuks sain paberid kätte ja panin tähele, et meie teaduskonda oli hakatud üle värvima. Just siis, kui ma olin sunnitud kõigele sellele hüvasti ütlema.
Paola saatis mind bussijaama, meie Deliciase bussijaama, kust olin alustanud nii paljusid reise, seljakott seljas. Sõitsime bussiga läbi Zaragoza, ja ma vaatasin tuimal pilgul päikse käes säravat linna, Aljaferia paleed ja kaugel voolavat jõge. Viskasime nalja, pealegi oli Paola riides nagu suvitaja, tundus, et ta tuleb minuga reisile kaasa ja me sõidame kuhugi kuurorti päiksevarju alla kokteile jooma. Kui aga bussijaamas bussile hakkasin minema, hakkas ta nutma. Minagi nutsin, nutsin lausa lohutamatult. Paola palus mult andeks kõikide nende teravuste pärast, mis ta mulle öelnud oli. Tundsin, et sel hetkel hakkasime teineteist veel rohkem hoidma. Ja selleks, et selle hetkeni jõuda, oli kulunud peaaegu terve aasta. Kui kummaline on inimeste maailm...
Läksin bussi ja nutsin nagu väike laps. Lehvitasin veel Paolale, kes oli päikseprillid ette pannud, et pisaraid poleks näha, ja siis sõitis buss minema. Nutsin peaaegu terve tee Barcelonasse ja inimesed küsisid, kas minuga on midagi juhtunud. Ma püüdsin naeratada ja seletada, mida ma tunnen, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. Tuju läks veidi paremaks, kui minu kõrval istuv kutt rääkis, et ta olla isegi Tallinnas käinud. Aitas mind Barcelonas isegi kohvritega ja küsis mu eesti telefoninumbrit.
Barcelona rongijaamas olin omadega üsna läbi, pealegi higistasin ma kohutavalt nende kohvrite vedamise tõttu. Läksin valest turvaväravast rongi peale ja sellest tuli ka üsna suur jama. Lõpuks lasid turvarid mu õigest väravast ilma uut piletit ostmata läbi. Gironasse jõudnud, selgus, et sealses rongijaamas pole pakihoidu. Kell oli alles õhtusse tiksumas ja kuna olin plaaninud linnas väikese ringkäigu teha, siis pidin kohvrid ühte kilomeetri kaugusel asuvasse hostelisse hoiule vedama. Mitte kunagi pole üks kilomeeter nii pikk tundunud, arvesse võttes, et pool kõnniteed oli üles kaevatud ja et mingid mooramehed tahtsid mulle kangesti abi pakkuda.
Mõtlesin, et panen oma Hispaania-kogemusele ilusa punkti ja vaatan veel enne ärasõitu ringi linnas, mida ma ei tunne. Tahtsin endale jätta muljet nagu Girona oleks üks minu järjekordsetest reisidest, üks järjekordne avastusretk Hispaania pinnal, peale mida ma tagasi oma Zaragoza urkasse sõidan. See tuli mul üsna hästi välja, kurbus läks isegi korra mööda, haarasin lähimast turismiinfost kaardi ja asusin vaatama, mis selles natuke veneetsialikus linnas huvitavat.
Linnast voolas läbi Onyari jõgi, mille kaldal asusid mitmevärvilised toredad majad. Ühel sillakesel vaadet imetledes kuulsin, kuidas üks mees oma sõpradele jutustas, et nii saavat isegi kala püüda, viska aga õng aknast välja ja püüa nii, nagu jaksad. See oli muidugi naljaga pooleks öeldud, ma puhkesingi naerma ja nemad, nähes, et naeran, tulid kohe juttu puhuma. Just seda hakkangi taga igatsema, neid väikesi jutupuhumisi inimestega tänavalt, väikesi mõttevahetusi ja naerupahvakuid, neid väikesi small-talke, mis tunduvad nii tühised, aga ometi annavad päevale sära. Pärast läksid need tüübid minema, ja üks tüüp ütles teisele, et tema poleks küll minusugusele tüdrukule nii kiiresti headaega ütelnud. Ma kuulsin seda ja muigasin :D Huvitav kohtumine oli veel ühe prantslasega, kes millegipärast itaalia keelt purssis. Ta ütles, et kui sajab, istub ta oma kassiga oma väliterrassil ja kuulab vihma.
Me kohtusime Girona vanas juudi kvartalis, ma pole varem näinud nii kiviseid, nii kitsaid ja ometi nii võluvaid tänavaid. Eriti hämaruses... ma arvan, et päevavalguses poleks see linn hoopiski nii kaunis kui öistes tuledes. Juudi kvartali moodustab eriline tänavate labürint, mäest alla ja mäest üles... Nagu mingi vana kindlusvangla, väiksed võlvkaared ja käigud ning sooja kumaga tänavalaternad. Ma ei kartnud üldse. Millegipärast ma ei karda öösiti üksinda võluvatel pimedatel tänavatel jalutada. Veel.
Onyari jõe ääres olevates kõrkjates siristasid sirtsud ja ma kuulasin neid tükk aega. Sirtsusirin tundus üle kogu linna kajavat. Jätsin mõttes head aega Hispaaniaga ja omaenese Hispaania minaga. Jah, mul on tunne, et Hispaanias elasin kui teist elu, olin teistsugune inimene, samal ajal, kui minu tegelik mina mind Eestis kannatlikult ootas. Kogu see kogemus tundub mulle kui silmapilk, kui mingisugune sähvatus minu tavalises elus. Olen alles nädalakese Eestimaal olnud, aga kogu see välismaa-aasta tundub mulle sajandite kaugusel. Vahetevahel aga, kui mul pole parajasti midagi teha, tõuseb see „sajanditetagune” kogemus pinnale ja haarab mu endasse. Nostalgiline maik tekib suhu ja ma tõden, et tee, mis sa teed, enne ma sellest kriipivast tundest lahti ei saa, kui sinna riiki kord veel tagasi lähen.
Gironas oli meeletult jäätisekohvikuid, ma pole varem näinud linna, kus oleks nii palju jäätisekohvikuid. Lubasin endalegi ühe banaani-shokolaadi jäätisekokteili ja jalutasin väikeste kohvikute, väljakute ja vanalinnamajakeste vahel. Katedraal oli massiivne, üks ilusamaid romaani stiilis katedraale Hispaanias, ja kui ma hunnikutest treppidest üles ronisin, et sinna ukse ette jõuda, läks toss välja. Alla minnes oli tunne, nagu kukuks see hiigelkirik mulle peale. Läksin igaks juhuks natuke kiiremini.
Sain teada, et linna kaitsepühaku nimi on San Narcis, „kärbeste pühak”. Tema hauast olevat omal ajal tõusnud kärblastepilv, kes kolmeteistkendal sajandil sissetunginud prantslased linnast välja ajas.
Ühel linna peaväljakutest, San Feliu väljakul on lõvikuju, ja naljalegend räägib, et see, kes tahab sinna linna veel tagasi sattuda, peab lõvi tagumikku suudlema :D
Toredaim asi oli, et vana linnamüür oli veel alles, ja seda mööda sai päris pikalt jalutada. Gironasse ulatub isegi üks ots Pürenee mägesid ja need olid sealt ülevalt ilusti näha. Vaatasin torne, mägede taha loojuvat päikest, kuusepuid (jah, Gironas oli isegi KUUSKI!) ja sõin ühte oma hiigelvõikudest, mis ma olin kaasa teinud. Jamon serrano singi ja sinihallitusjuustuga, küll oli hea. Vanematekodus on mul praegu veel pisut kaasatoodud chorizo-vorsti järel, seda hoian nagu silmatera, kuigi tahaks kõike korraga kinni pista :D
Nii lõppeski minu Hispaania-aasta. Kui Ryanair Hispaania pinnalt õhku tõusis, tundsin suurt väsimust. Tühjus puges hinge, mis pikkamisi muutus kummaliseks eufooriaks, pidin ju üle pika aja nägema oma perekonda.
Eestis oli 29.juulil väga tormine ja äikseline. Raadiost tuli üks Hispaanias ammu kuulsaksmängitud hitt, „Danza Kuduro”, mille peale mul jälle hakkasid pisarad mööda põski alla voolama. Lõuna-Eestisse sõites aga nägin lõpuks neid ammuigatsetud metsi. Paar päeva hiljem tekitasid värsked mustsõstrad, saun, grill, karge suveõhtu, üks uus ilmakodanik ja Taevaskoda (mis oli küll turiste paksult täis) isegi kodutunde.
Enne aga, kui ma Eestisse tulin, juhtus aga mõndagi põnevat. Erica läks juba 13.juulil ära, tema lahkumise puhul käisime „Vahvas kalmaaris” mereandidega võileibu söömas. Oli nii tuuline, et cierzo ähvardas väiksed kaheksajalakesed võileiva vahelt minema puhuda. Erica ei teadnud, mida oma raamatuhunnikuga teha ja peale selle väitis ta end veel rohkem närvis olevat kui Hispaaniasse tulles. Õnneks sai ta terveil jalul koju minna, kuna härjapidustustel saadud verised villid taldade all olid juba paranenud.
Jah, ta vaeseke ei saanud suurt käiagi oma ärahõõrutud jalgade pärast. Viisin talle lohutuseks arbuusi, peale selle nägin ta korterit, mis oli muidugi (ülla-ülla!) palju renoveeritum, kui meie oma. Samal tänaval pealegi. Mis siis ikka, oma koopas tundsin ma end ikkagi lõppude lõpuks päris hästi, aga natuke kade meel hakkas. Sõime arbuusi, ilmus välja ka tema prantslannast korterikaaslane Solange (ma ei tea, kas ma seda nüüd õigesti kirjutan, aga seda hääldati igatahes Solaaaaaaaaaaaandš). Prantslanna on umbes viiekümnene ja näeb välja nagu ennustajamoor. Anna vaid kristallkuul ja siis juba klõpsutabki ta oma punaste pikkade küüntega sõrmi ja teatab, et sind ootab mõni memmekas prints kuskil teises maailma otsas :D Ei, tegelikult oli Solange hoopis prantsuse keele õpetaja, aga oma sinises hommikumantlis ja pika musta juuksepahvaku ning ülemeigitud näolapiga mõjus ta kui mõni kaardimoor. Kaasa aitas ka prantsuse aktsent, mis hoolimata viiest hispaanias elatud aastast oli üsnagi tugev.
Erica kirjutas mulle pärast Itaaliasse-jõudmist, et tavaliselt ei lase ta endale inimesi väga lähedale, aga et minuga olevat olnud hoopis teisiti. Ta leidis minus endale sõbra. See oli liigutav kiri. Hea on teada, et ma mõjun inimestele hästi.
Võibolla ka siis liigagi hästi, nii et nad hakkavad soovima, et ma oleks vaba ja vallaline. Sain nimelt üle pika aja kokku oma sõbra politseinikuga, Servandoga. Sõitsin Huescasse, kuna ta elab seal, ja sealt sõitsime koos ühte lahedat mägikindlust vaatama. Kõigepealt aga viis ta mu sööma, ma sõin risottot kaheksajalgadega, see oli täitsa musta värvi risotto, kuna kaheksajalad olid üsna tindised. Lõuna maksis oma viisteist euri, see oli ühes Huesca parimas restoranis. Meil oli koos väga naljakas, kuna Servando on igavene naljavend. Lõpuks ometi nägime näost näkku, kuna senini on meie sõprus enamasti telefonis rääkimisega piirdunud. Vahel jäi ta mind aga häbelikult piiluma ja teatas, et ma olen ikka kaunis naine. Ma ütlesin talle seepeale, et ärgu ta parem üritagu. Siis ta puhkes naerma ja väitis, et komplimente võib ikka teha.
Käisime koos vaatamas Loarre’i kindlust, mis on üks printsessilossikese moodi ehitis mägede vahel. Just selline, kus võiks teoreetiliselt ilmuda mõni Hispaania valge daam. Servando väitis, et kui ma oleks printsess, oleks mul just sellist kindlust tarvis, hahaha. Järel oli natuke ka kindlusemüüri ja ümmargusi tornikesi. Röövlid nagu nad on, küsisid kindluse sisse vaatamise eest 2 eurot. Jalutasime siis sealsetes saalides ja katakombides ringi, vaatasime mägedele avanevaid vaateid ja mina komistasin alatasa, kuna olin endale mitte just turnimiseks sobivad kingad jalga ajanud (oh seda naiselikku edevust!). Ilm kiskus üsna äikseliseks, taevasse tõusid tumedad pilved ja oli tunne, et läheb täitsa harrypotterlikuks ära. Õhk oli värske, linnud laulsid ja ma olin õnnelik, et sain korraks linnast välja, loodusesse, mägede ja metsade vahele. Tõesõna, linnaelu lämmatab mind. Muidugi ka see 35 kraadine kuumus ja minu õhutamata tuba, kuigi nüüd on küll tunne, et mu riidekapis on eesti ilma tundes liiga palju suveriideid ja liiga vähe kampsikuid.
Edasi sõitsime Servando kodukülla, mille nimi oli Anies ja kus oli kõigest 200 elanikku. Buss käivat üks kord päevas, hahaa. Juba nagu meie maa :D Inimesed vahtisid suuril silmil, kas Servando on endale uue pruudi leidnud. Õnneks mitte :D Meid ootas tema kodus üks tore terjeripoiss ja mõnus isiklik veinikelder, kus ka singikoivad laest rippusid. Servando lõikas mulle terve hunniku sinki otse ühe hiiglasliku koiva küljest :D Ja siis me rääkisime mitu tundi juttu. Sain teada, et ta pruut jättis ta enne abiellumist maha, kuna tal oli teine mees. Nüüd käivad nad ühe maja pärast kohut ja närvipinget on nii, et tapab. Kui valusad on need elusaatused, ma ei või. Ei oska nagu midagi lohutavatki öelda. Tegelikult ei saagi. Tuleb edasi keerelda selles ruletirattas, senikaua, kuni päris merehaigeks ei jää.
Meil oli nii suur jutuhoog sees, et ma oleks äärepealt Zaragozasse sõitvast viimasest bussist maha jäänud. Läks nii kiireks, et mul polnud aega tualetiski käia ja pidin terve bussisõidu aja (mis oli küll kõigest tunnike) kannatama kohutavat pissihäda, hambad ristis. Säh sulle jutukaid politsenikke :D
Siis tulid mulle mu sõbrad külla. Astrid pidi juba ammu tulema, ja Kaia tuli üllatuslikult. Kaia käis nimelt Kanaaridel (täpsemalt Fuerteventural) tsillimas ja otsustas siis tagasisõidul Zaragozast läbi hüpata. Zaragozast läks ta edasi Berliini poole, et seal veel mõnede tuttavatega kohtuda. Tõeline eurotripitüdruk, kaasas vaid seljakott ja mõni mahlapakk. Kaia ongi seiklus ise. Sain temalt 9.juulil facebookis sõnumi, et ta hakkab Zaragozasse tulema, aga minu numbrilt ta mind kätte ei saa. Hea õnne peale ikka lugesin tema sõnumit ja teadsin talle rongijaama vastu minna. Oli emotsionaalne hetk. Astrid tuli sama päeva õhtul Barcelona kaudu ka Zaragozasse. Maja oli järsku rahvast täis ja mul oli oma sõpradest hea meel. Astridi põhipagas oli hunnik Vana Tallinnat, Kalevi komme ja Fazeri musta leiba, mida pidime viima meie couchidele – nimelt ootas meid ees Lõuna-Hispaania reis, mille ööbimise olime plaaninud couchsurfinguga korraldada. Lõpuks läksid asjad siiski pisut teisiti kui ootasime, aga sellest räägin natuke hiljem.
Tegime Zaragoza kuumuses tüüpilise turistiringkäigu, Pilari katedraal oli Astridi arvates Jeruusalemma-hõnguline. Frutolandia mahlad olid värskendavad ja suure pargi Neptunuse pursskaev samuti. Ronisime sisse, et end jahedas vees pisut värskendada. Kesklinnas asuv pronkskonna-purskkaev oli samuti pritsimiseks päris asjalik. Mida ikka kuuma ilmaga teha, kui üksteist veega pritsida :D
Astrid ikka imestas, kuidas ma saia kohta ikka leib saan öelda, sest hispaanias polegi eesti mõistes leiba, ja leib öeldakse selle kohta, mis meie mõistes hoopis sai on :)
Kohale ilmus Alejandro, kes alati end suure sõbrana ilmutab, kui mul mõni kaunis eestlanna külas on. Käisime ühte jazzi-improvisatsiooni vaatamas, veini joomas (Astridi hambad jäid veinist kenasti punaseks ja minu kaenlaalused olid üldsegi mitte naiselikult LIIGA higised! :D ) ja siis veel õhtuse Ebro ääres jalutamas. Konnad krooksusid Ebros täiest kõrist. Alejandro väitis, et eesti keel kõlavat kui päkapikkude keel. See oli midagi uut :D Tegime jõe ääres palju pilte, Alejandro sai oma inglise keelt praktiseerida ja Astridit jõllitada. Järgmine päev ilmutas ta soovi mu sõbrannaga eraviisiliselt jalutama minna ja mina olin kui mõni vahendajamoor. Jalutuskäiguks see asi aga jäigi, sest Alejandro räägib, teadagi, liiga palju iseendast ja oma asjust. Kõige viisakamalegi naisterahvale hakkaks selline suhtumine lõpuks pinna peale käima. Kusjuures, praegu on see hispaania „südametemurdja” Kesk-ja Põhja-Euroopa reisil, käis Tsehhis, Poolas, Soomes, varsti jõuab Eestissegi. Pean talle siin paar ekskursioonikest korraldama, vb teda Tartus majutamagi. Oh, pole selleks nagu suurt viitsimist. Tean, et tema oli just üks esimesi, kes mulle Zaragoza-elu algul nii mõnelegi küsimusele vastas ja abiks oli... nii et ma ei saa suurt kobiseda :D
Kaia kohta väitis Alejandro, et tegemist on laheda ränduriga :D
Pidime muidugi sõpradega minema proovima Hispaania rahvuskööki. Hommikusöögiks churrosed ja lõunaks Palomase puhvet. Astrid vaimustus mereannivalikust. Sõime kõhud nii täis, et need hakkasid lausa pisut valutama. Viimaste Hispaania-nädalatega on mulle küll kõhule väike pekivoldike tekkinud, aga küllap Tartu tudengielu sunnil kaob see iseenesest, teadagi, aedvili ja makaronid ja riis...
Kohustuslik oli Aljaferia palee külastus, seekord oli tasuta päev (jeei, kuigi minule oli see täpselt viies kord sellesse kindlusse minna!) ja saime isegi omale giidi. Proovisin, kui hea on hispaania keelest otse eesti keelde korralikku suulist tõlget teha. Juhe jooksis üsna kokku ja keel läks sõlme. Mu sõbrad pildistasid Aljaferia palee siseõues asuvaid apelsinipuid.
Siis läks preili Kaia Saksamaa poole ja meie Astridiga põrutasime kaheks nädalaks Lõuna-Hispaaniasse. Too hommik oli külm, üks tüüpilisi Zaragoza külmi ja tuuliseid varahommikuid. Olime kahe peale kaasa võtnud ühe viieteistkilose kohvri, sellesama, millega ma Hispaaniasse tulin (täiesti uskumatu, tulin Hispaaniasse vaid kahekümne kilo asjadega, tagasi minnes oli kaks korda rohkem asju!) ja mis omal ajal Itaalias käis. Läksime Ryanairiga, elus esimest korda sain lennukisse otse trepist minna, tavaliselt on ikka tunnelid, mis otse lennukisse viivad. Aga Ryanair pole nüüd tavaline lennufirma, vaid pigem lendav kaubamaja. Läksime lennukisse läbi Zaragoza liiga värske õhu ja ronisime lennukitrepist üles nagu mõned presidendiprouad. Punane vaip oli vaid veel puudu täiuslikust kuulsusest :D
Sevillasse jõudsime häbitult vara, aga sooja oli juba kõvasti üle kolmekümne, kuigi kell oli kümme hommikul. Jätsime kohvri Sevilla bussijaama pakihoidu, et natuke ringi luusima minna. Sevilla bussijaam nägi välja kuidagi nostalgiline, umbes kaheksakümnendatest. Pakihoiu onkli liigutused olid aeglased ja laisad, aga ta hakkas meiega kohe juttu rääkima, hoolimata oma unisest olekust. Lõuna-Hispaanias tundub, et kõigil on aega. Liiga paljugi.
Sevillasse oli meil couchsurfinguga organiseeritud elamine ühe Jaseri-nimelise mehe juurde, kes pidi meile alles pärastlõunal järgi tulema. Senikaua vegeteerisime Hispaania väljakul ja küpsesime kuuma käes päris kõvasti. Hispaania väljakul olid peale mõnede lehvikumüüjate vaid turistid, kohalikud tavaliselt keskpäeva paiku kodust nina välja ei pista. Mäletasin juba sellest korrast kui Pauline’iga Sevillas käisime, neid värvilistest kahhelkividest nišše, kus olid kokku pandud erinevates hispaania linnades toimunud tähtsad ajaloosündmused. Niššide ees olid veel sillutisel kujutatud väiksed kaardifragmendid, kus siis vaatleja võis täpselt näha, kuskohas see või teine linn Hispaanias asub. Istusime siis ühe „linna” juurde ja pugisime kaasavõetud võileibu.
Enda jahutamiseks üritasime purskkaevu juurde trügida, et siis tuules lendlevate veepiiskade alla sattuda, aga sellest polnud suurt abi. Tõeline kõrbekuumus oli alanud. Meie Sevillas-oleku ajal oli oma 45 kraadi kuumust ära. Kohalikud väitsid, et see pole veel nii hull, tavaliselt olla juulikuus temperatuur tihti 50 kraadi ligi.
Jalutasime selle väga kuningliku Hispaania väljaku lähedal asuvas Maria Luisa pargis, mis oli kui tõeline dzungel. Seal oli veel Gustavo Adolfo Bequerile väike aiake pühendatud ja üldse palju basseinikesi ja sillakesi üle pisut räpase kanali. Leidsime ühe lakitud kivipäikese all lamava alasti marmornaise kuju juures endale mõnusa puhkekoha, saime jaladki vette kasta. Missioon leida joogikraan õnnestus pika otsimise peale samuti. Zaragoza joogikraanid on etemad, Sevilla omad on märkamatud iluasjakesed, vett ka sealt suurt ei tule.
Pärastlõunal tuli Jaser meile järgi, kes osutus tõeliseks couchsurfinguguruks ja meeldivaks inimeseks. Nimelt olid tal veel peale meie ühed brasiillased korteris ja mõne päeva pärast tulemas ühed prantslased. Ta elas Sevilla äärelinnas konditsioneeriga (jeeee! ) korteris. Sevillas on nimelt nii, et igal matsil on konditsioneer. Olgu sa nii vaene kui tahes, aga konditsioneer on lausa auasi! Jaser nüüd vaene küll ei olnud. Tegemist oli kolmekümnendates telekommunikatsiooni inseneriga. Ta isa olla palestiinlane, sellepärast on temalgi araabia nimi. Isa ja ema elavad nüüd küll lahus, aga tihti käib Jaser Jordaanias sugulasi vaatamas. Araabia keelt ta suurt ei oska, aga hakkama saab. Ta rääkis, et ta isa on arst, kes olla siis ühte hispaanlannasse armunud. Sevillasse kolisid nad emaga siis, kui vanemad lahku läksid. Enne seda elasid Iraagis, ja isa töötas seal. Jaser rääkis, kuidas ta pool oma lapsepõlvest pommivarjendites veetis. Me sõime tema valmistatud „kõigesalatit” ja jõime veini ning kuulasime tema memuaare. Tõesõna, ma pole varem märganud, et keegi paneks salatisse ühekorraga oliive, peeti, õunu, ananassi, kapsast ja porgandit :D Sain jälle suulist tõlki mängida. Seekord tuli isegi välja. Pealegi, Astrid sai vahepeal hispaania keelele isegi pihta. Jutu mõttest sai aru.
Jaser oli nii lahke mees, et ütles, et me lausa PEAME külmikust tema toitu sööma, nimelt ta olla selle spetsiaalselt oma couchsurferitele ostnud. Meil oli isegi eraldi vannituba!
Puhkasime natuke ja läksime siis korra veel kesklinna, käisime Guadalquiviri jõe ääres jalutamas. Õitsesid tundmatud roosaõielised puud (magnooliad?) ja Sevilla kullatorn, kus omal ajal hoiti Ameerikast toodud rikkusi, kõrgus ühegi pilveta taeva taustal. Jõge mööda sõudsid kenad süstamehed, karjusin isegi ühele eriti kuumale tükile järele, et küll ta on kena :D Seepeale kommenteerisid meist parajasti mööda sörkivad mehed, et karjugu me neile ka natuke innustust :D Üldsegi, sel päeval oli lausa rahvamass jõe ääres sportimas. Ei tea, kust neil see spordituhin nüüd peale on tulnud. Asi on suves, väideti meile.
Kuna samal päeval oli juhuslikult Jaseri sünnipäev, siis olime kokku leppinud, et saame temaga ühel baarikesi täis paplialleel kokku, et väikest snäkki võtta. Lõikasime siis kusagilt kõrvaltänavalt jõe äärest vanalinna sisse. Sattusime ühele väljakule, kus poisiklutid jalkat tagusid. Kuidagi lõunaameerikalik oli see väljak, sinise sillutisega, kahe kõrge postamendi vahel. Just selliseid võiks minu arvates Argentiinas leiduda...
Otsisime tükk aega Jaserit ja siis nägime teda äkitselt ühe laua tagant meile lehvitamas. Tal oli üsnagi suur seltskond ümber, kaasa-arvatud need noored brasiillased, kes ka couchsurfiga tema juures olid. Noored brasiillased –poiss ja tüdruk – olid üsnagi särasilmsed reisihullud. Pool Hispaaniat olid juba läbi reisinud, ja Sevillast kihutasid nad edasi otse Portugali poole. Puhkusereis, väitsid nad. Peab ikka nodi olema, mõtlesin mina.
Olimegi siis meie, brasiillased ja siis hunnik andaluuslasi, kes meile aina õlut ja snäkke juurde tellisid. Üsnagi rasvased, väitis Astrid. Mis siis, väitsin mina. Jaser sai palju kingitusi, isegi mingisuguse kitarrividina. Selgus, et tal on sõpradega oma amatöörbänd ja ta mängib bassi. Seekord sain Lõuna-Hispaania aktsendist päris hästi aru. Kuskilt jalutas ligi mustlane, kes tahtis ma ei tea mida maha ärida. Kaugelt kostus kitarrimuusikat ja laulu, inimeste naeru ja jutuloba. Kuigi kell oli ligi kaksteist öösel, oli lähedalasuv mänguväljak lapsi puupüsti täis, sel ajal, kui nende vanemad baaris aperitiivi võtsid. Arusaadav, sel kellaajal pole karta, et lapsed kuumarabanduse saaksid. Kõik väliterrassid olid inimesi täis, oli ju laupäev.
Üks Jaseri sõpradest õpetas mulle, kuidas flamenko stiilis käteplaksu teha. Tundub, et nad kõik sünnivad seal, see rütm veres. Oli kena keskealine tüüp. Kuuldes, et mul on peika, tõdes ta, et nii noorelt peaks inimene veel vaba olema. Pärast saime Jaserilt kuulda, et see sõber olla varakult abiellunud ja siis oli tal kõik viltu läinud. Astrid jõi tinto de veranot. Jaseri sõber ütles, et mul on teatav sarnasus Pipi Pikksukaga. Seda olin ma Andaluusias reisides juba korra varem kuulnud :D
Saime kuulda, milline on tüüpilise andaluuslase stereotüüp – pikajuukseline mees, kelle mustad lokid on ärageelitatud ja hobusepatsi kammitud, pintsak seljas ja hispaania lipuvärvides käepael käe ümber (nad olevat seal nimelt suured patrioodid... aga hispaania asja armastavad nad rohkem kui seda põhjaosas tehakse, ikka on tänaval kuulda flamenkot ja üldse kohalikku hispaania muusikat, kui samas põhja-hispaanlased tahavad ikka rohkem EUROOPLASED olla!). Andaluusia naise naljamudel olevat aga kõvasti meigitud liiga kõrgetel kontsadel beibe, kes ometi oma kaunistel kingadel käia ei oska.
Oma teisel Sevilla-päeval üritasime Jaseri köögis orienteeruda ja endale hommikusööki valmistada. See oli üsna aeganõudev tegevus, seda teavad kõik need, kes on üritanud võõrastes kodudes end koduselt tunda. Ja pärast, lausa märkamatult (see võtab kõigest päevakese aega) tead sa juba, kuhu asjad käivad ja kust mida leida võib.
Sõitsime bussiga kesklinna, mööda luuderohuga kaetud eramajadest ja värvilistest kirikutest. Liiklus oli hullumeelne, nagu arvata võis. Esimene turistiatraktsioon oli siis Reales Alcazares, Sevilla kindlus, kus oli nii palju palme, et Astrid olekski võinud neid pildistama jääda. Ekslesime araabia stiilis saalides, kaunite maalidega tubades ja hiiglaslikus aias. Nägime isegi paabulinde ja paabulindude poegi! Olime tõelises troopikas. Edasi läksime katedraali, Kolumbuse hauda vaatama ning Giralda-torni avastama. Oodatud jaheduse asemel oli aga kirik üsna umbne. Giralda-tornist nägime Sevilla katuseid ja seda, et paljudel inimestel on katusebasseinid. Sevilla meeldis mulle niiviisi rohkem kui talvel.
Õhtupoole käisin veel Sevilla härjavõitlusväljakul, mille nimi oli Maestranza väljak. Kohalikud vanapapid üritasid mulle õhtuseks võitluseks pileteid maha ärida, ma ei läinud õnge. Ühest korrast piisas, rohkem ma seda brutaalsust näha ei soovi. Nii ma neile ütlesingi. Väljaku vaatasin siiski üle, seal oli sümboolse summa eest võimalik koos giidiga väike ringkäik teha. Üles seatud oli ka muuseum härjavõitluse ajaloo kohta. Giid nägi välja nagu mõni naishärjavõitleja, sirge seljaga ja karmide näojoontega. Ta näitas meile väljakul asuvat spetsiaalselt paviljoni kuningapere jaoks, näitas tribüüne, kus istuvad rahastajad ja areeni omanik. Sain teada, et kui härjavõitleja saab oma härjaga hästi hakkama, saab ta võidutrofeeks härja kõrva. Kui ta on veel parem, saab ta teisegi kõrva. Kui ta on perfektne, lõigatakse härja sabagi talle trofeeks. Mina väitsin selle peale, et Zaragozas võitlust vaadates ma küll ei märganud, et ühelgi härjal oleks midagi küljest lõigatud. Giid vastas, et ju polnud siis võitlejad piisavalt head.
Selgus, et härjavõitlus kasvas välja aadlike sõjaharjutustest. Alguses kasutasid nad sõjaosavuse parandamiseks puust päid, mis olid seotud rauast kettide otsa ja mis tuli siis puruks taguda. Samuti tuli nooli läbi raudkotka suus oleva rõnga visata. Mingil hetkel aga proovisid nad oma osavust juba loomade peal, sellised jõuproovid leidsid aset linnaväljakul. Esimesed härjavõitlusväljakud ehitati 18.sajandil ja kogu piletitulu läks heategevuseks. See oli põhjus, miks härgade piinamise vastu kisa ei tõstetud. Hobused aga, mille otsast härgi torgati, polnud siis kaitstud ja iga võitluse ajal sai neid sarvehoopide tõttu kõvasti surma. Tänapäeval on võitluses kasutatavatel hobustel turvis peal ja silmad kinni seotud, et vältida nende vigastusi.
Muuseumis oli eriti kurjadele härgadele kuulunud päid, millest olid tehtud topised. Osadel polnud tõepoolest kõrvu küljes ja nad piidlesid oma klaasistunud silmil pildistada vehkivaid turiste. Üks eriti kuri härg, kes oli mitu härjavõitlejat tapnud, oli isegi oma suguseltsile õnnetuse toonud, terve tema härgadesugu tapeti ära, ema, isa, õed-vennad.
Võis näha härjavõitlejate riideid ja odasid, 1920.aastatest kuulutusesilte, mis teadustasid parimate võitlejate debüüti. Üks, kelle nimi oli Gallito (ehk siis Kukeke) armastas toolil istudes võidelda. Keegi teine oli alustanud võitlemist 9-aastaselt ja oli juba 24-selt hauas. Mind lõi pahviks aga pisike härjavõitlejate kabel, kus tänapäevalgi võitlejad enne oma debüüdi või häbi algust palvetamas käivad. Üks härjavõitlejate kaitsjaist oli Virgen de la Macarena (ehk siis Macarena neitsi), temale olid seal altar ja küünlad. Seintele olid pandud mõned levinumad palved, mida siis „kanged matšod” enne oma etteastet loevad, lootes siiralt jumala abile.
Teise päeva õhtul viis Jaser meid ühte tõelisse flamenkourkasse, mille nimi oli Carboneria. Flamenkobaare nimetatakse siin tablao’deks, nendes lõhnab higi ja veini järele, nad on natuke kasimata ja ülerahvastatud. Enamasti saab nendesse tasuta, kui just mitte minna kergema vastupanu teed ja turismiinfopunktist soovitatud kommertsbaaride kasuks otsustada. See on just see, miks tasub tunda kohalikke inimesi.
Carbonerias oli palav. Baaris oli huvitav niisutussüsteem, mis siin Lõuna-hispaanias küllaltki levinud on, väiksed vihmutid niisutavad õhku, et inimesed natukenegi hingata saaksid. Jaser jättis meid sinna baari ja läks ise oma prantslastest surferitele lennujaama järele. Tantsijanna oli vormikas mustlaseverd naine, kaaslaseks üks kidramees ja üks pikapatsiline laulja. Tõelise Hispaania tunne puges hinge, vaadates neid klõbisevaid kontsasid ja graatsiliselt liikuvaid käsi.
Kuna pidime järgmisel päeval juba teise linna sõitma, siis võtsime öösel koju jõudes Jaserile sünnipäevaks antud Vana Tallinna lahti (tegelikult oleksime musta leiva, likööri ja kalevi kommid talle niikuinii andnud, aga meil oli hea võimalus kasutada seda kui sünnipäevakinki) ja tipsutasime seda koos meie võõrustaja ja noorte prantslastega. Prantslased olid Pariisist, natuke ebalevad, aga stiilsed noored inimesed. Neiu oli kõrgetel kontsadel. Sama kõrgete kontsadega läks ta järgmisel päeval Sevillat avastama. Ai, vaesed jalad!
Vana Tallinn meeldis kõigile, kuigi meie arvates oli ta siiski natuke vänge. Ütlesime Jaserile head aega, kuna ta pidi hommikul vara tööle minema, ja siis tegime oma purjusoleku tõttu natuke veel kahekesi naljapilte.
15.juulil algas sõit Cadizisse, mis on kõige lõunapoolsem (ja kõige aafrikapoolsem) linn, kus me käisime. Pidime sinna minema rongiga ja saime piletisabas hirmsasti oodata, kuna parajasti oli piletimüüjate streik liiga väikeste palkade tõttu. Oli vaid kaks müüjat ja umbes seitsekümmend inimest oma järge ootamas. Üks kanaaridelt pärit papi aga, kes ka Cadizisse tahtis, ütles, et rongist saame vist ka pileteid osta. Kihutasime siis kähku rongi peale. Süüa oli meil ainult ploome. Maastik oli kahetunnise rongisõidu jooksul üsna mittemidagiütlev. Astridile pakkusid suurt huvi päevalillepõllud, millest mööda tuhisesime. Pildista päevalillepõlde, pildista päevalillepõlde, hüüdis ta :)
Cadizisse jõudes nägime, et rongijaam on küll suur, aga et bussijaam on mingisugune barakk :D Pakihoidu muidugi polnud ja pidime oma kohvrit kogu aeg kaasas logistama. Samuti polnud meil mingit couchsurfingu inimest, kuna meid võõrustama pidanud inimene hüppas viimasel hetkel alt ära. Läksime siis ikkagi hea õnne peale kohale ja otsustasime, et otsime koha peal mõne hosteli. Linn oli väga araabiahõnguline, valgeks lubjatud majade ja reisisadamaga. Seal otsitakse kõvasti igasugu aafriklasi ja araablasi läbi, kuna narkokaubandus vohab salaja nii mis mühiseb. Hiljem saime teada, et Cadizis suitsetavad paljud marihuaanat, see olla eluviis. Logistasime siis kohvriga mööda Cadizi vanalinna ja käisime hostelist hostelisse, uurides, kuhu saaks. Üks vanapapi üritas meile oma naaberhostelit pähe määrida. Ühe noortehosteli tüüpide käest (neil oli hostel kahjuks täis!) saime kellegi Jorge numbri, kes oma korterist hostelihinnaga ühte tuba välja üürivat. Enne, kui Jorge juurde läksime, kes muuseas elas Zaragoza tänaval (!) (Muide, Jaseri kodu lähedal Sevillas asus Estonia tänav, millest me unustasime pilti teha!), uurisime veel paari-kolme kohta. Inimesed olid üldiselt sõbralikud, aga veidi libekeelsed. Meile soovitati aina uusi ja uusi kohti, pidime lausa uppuma selles abivalmiduse meres!
Olles juba piisavalt väsinud, otsustasime Jorge kasuks, me ei oleks kusagilt midagi odavamat leidnud, kui 20 euro eest päevas. Zaragoza tänavat otsides peatus meie kõrval maailma seksikaim rollerimees, kes küsis, kuhu me minna tahame ja kust me tuleme. Kui ta minema sõitis ja ikkagi ei suvatsenud meile enda juures ööbimist pakkuda (hahahaa, me salajas mõlemad Astridiga lootsime seda), hüüdsime kui ühest suust, et oh, oli alles nägus mees!
Zaragoza tänava ühe veidi laokil maja teise korruse rõdult karjus keegi, et Mariaaaa, Mariaa, see oligi Jorge, meie seekordne võõrustaja. Ta oli ligi viiekümnene mees, muusik, tal oli oma flamenkobänd ja peale selle mängis ta veel saksofoni. Elamine oli tal indiapärane, alatasa mängis mingi hüpnotiseeriv muusika ja õhus hõljus viirukihõng. Kogu elamine oli organiseeritud kogu korrusmaja läbiva siseõue ümber. Õigeid uksi tubadel polnud, need olid pigem aknad, mis avanesid siseõue. Uksakende ees olid laiad valged kardinad. Meil oli isegi kaheinimesevoodi, päris kihvt vana mööbel, suur tuba ja isegi ventilaator, mis öösiti küll põrgulärmi tegi.
Jorge oli spirituaalne vend. Iga õhtu käis ta rannas päikseloojangut vaatamas ja kanepit suitsetamas. Muidu oli aga tegu korrafriigiga. Ta seletas, kuhu tuleb panna osad nõud, kuhu ülejäänud nõud (ja ma ei saa aru, mis nende nõudepesumasinatega on, suhteliselt kasutud, kui keegi neid nõusid sealt pärast välja ei võta, ja kui nende loputamine, et neid sinna pessu panna, võtab sama kaua aega, kui nende pesemine!) ja kus tuleb toitu hoida... Sai pahaseks, kui me oma dushigeelid vannituppa jätsime ning meie imestuseks käskis ta meil lahkudes ISE linad pesumasinasse toppida, ÜKSHAAVAL, sest muidu nad ei minevat puhtaks :D Ja me veel maksime talle 20 eurot päevas, ega ta meil mingi couchsurfingu võõrustaja polnud, kellele teeneid teha. Leidsime Astridiga, et mingit Eesti nänni ta meilt ära teeninud pole ja pistsime ühe musta leiva ise kinni.
Muidu sõime enamasti tomatikastmega spagette ja puuvilju. Nüüd ma ei taha enam nähagi mingit tomatikastet, fui.
Ta näitas meile katuseterrassi, kuhu sai pesu riputada. Sellest katusest sai meie Cadizis oldud aja jooksul meie lemmikkoht. Katus oli küll pisut laokil, aga sealt avanes suurepärane vaade kogu Cadizi katustele, kuplitele ja tornidele. Majad olid valged, tunne oli, nagu me oleks kuskil Marokos või Jeruusalemmas. Päike siras ja me imetlesime seda vaadet. Öösel ronisime salaja veel sinna katusele, meie üle paistis suur juustukerakuu, meil oli kaasas vein, oliivid ja hea prantsuse juust, pidasime seal natuke piknikku ja siis turnisime teistele katustele. Meil olid veel seelikud seljas ja jalad kriipisime üsnagi ära. Põnev oli, oli tunne, nagu saaksime katuselt katusele hüpata ja niiviisi terve öise linna läbi käia. Nagu kassid. Kolmest katusest me kaugemale ei jõudnud, oli see siis hirm, et me kukume alla, või siis kartus, et mõned ülemiste korruste elanikud võivad politsei kutsuda. Juba üks telekamängu mängiv kutt piidleski kahtlaselt ööpimedusse, tahtes näha, mis naerulagin sealt katustelt kostab.
Nägin esimesel õhtul Cadizis väga kaunist päikeseloojangut, läksime Jorge kodule lähimasse randa, mille nimi oli Caleta rand. Selles rannas oli kaks piirivalvekindlust. Kujutasin ette, kuidas nad öösiti üritavad mootorpaatidega smuugeldatavaid narkolaadungeid kätte saada. Rannapaviljon oli aga tegelikult merearheoloogia keskus (nimelt elas Jorgega koos üks päris sümpaatne hispaanlasest merearheoloog). Paadid olid mõõna tõttu kuivale jäänud. Kolm nunna jalutasid paljajalu lainetepiiril. Käisin korra ujumas, oli see ju Atlandi ookean. Vesi oli liiga jahe, varbad hakkasid külmetama. Päike loojus kiiresti, kümne minutiga oli ta vaid hiiglaslik punane ketas silmapiiril ja siis vajus ta juba merre. Silmad hakkasid päiksesse vahtimisest valutama. Teisele poole taevasse tõusis jube suur kahvatu kuu ja me hakkasime mööda mere äärt jalutama.
Peagi avanes vaade öisele Cadizi katedraalile, mis nägi välja nagu mõni islami mošee. Kuu rippus kaugel ookeani kohal peaaegu otse Cadizi teletorni otsas. Istusime pingile maha ja tegime veini lahti. Ookean mühises promenaadi all ja meil oli hea olla. Kuskilt oli kuulda näugumist ja peatselt nägime kassipojakesi, kes promenaadi all lainemurdmiseks kokku veetud kivide vahel turnisid. Neid kassiperesid olla Cadizis palju.
Sellel ajal, kui me Jorge juures ei olnud, olime kotid peitnud oma voodi alla :D Kerge hirm oli, kuna uksaknad lukku ju ei käinud, et meid paljaks varastatakse. Voodialune aga tundus tookord turvaline, liiatigi et voodi oli madal, ja päevatekk lohises lausa vastu maad.
16.juulil, järgmisel päeval, pakkisime kohe päevituskreemid ja rannariided kokku ning seadsime sammud ookeani äärde, Victoria randa. Päike tahtis meid ära kõrvetada, isegi Astridil tuli hiljem nahk maha, kuigi tal ei tule enamasti kunagi päikesepõletust. Jalutasime piki sinisinise ookeani äärt tunnikese jagu ja siis jõudsime randa. Märkimist väärib hispaanlaste päevavarjukultuur. Ega nad siis suurt rannas päikest võta, nad pigem väldivad lagipähe paistvat päikest ja varjuvad oma värviliste päevavarjude alla. Lösutavad rannatoolikestel, kougivad kaasavõetud külmikukesest välja söögid-joogid ja naudivad mõnusat olemist. Kaugelt vaadates on päevavarjukestega kaetud rannajoon nii kirevavärviline, et rõõmustab silma.
Meil aga polnud mingit varju (kuigi igast hiina poest võis sellise väikse raha eest saada!), läksime ju sinna end pruunistama. Tuleb arvesse võtta, et me oleme ju põhjamaa neiud. Astrid kõrbes küll reisi lõpuks täitsa neegriks. Minule tuli lihtsalt jumet juurde :D
Astridit üllatas väga, et rannaski paljud naised topless päevitavad. Ma siis päevitasin ka natuke ilma ülemise osata, aga suurt kasu sellest ei olnud. Liiv oli nii kõrvetavalt kuum, et jalatallad ähvardasid põletada saada. Parkusid üsna ära. Sama lugu juhtus huultega, mis ookeani soolasest veest ja tugevast peaaegu aafrikapäikesest meil mõlemal üsna ära korbatasid. Nähtused nagu tõus ja mõõn olid meile üsnagi üllatavad. Kui randa jõudsime, oli rannajoon väga lai, aga enamus inimesi oli end ikka ranna tagumisse äärde seadnud. Meie aga seadsime end pahaaimamatult üsna vee ligidale, kuni äkitsi üks naine mulle karjus, et vesi, vesi :D Oleksimegi äärepealt tõusulaine alla jäänud, viimasel hetkel saime omad asjad siiski päästa. Kolisime siis gramm kaugemale, kuid mõne tunni pärast sai vallatu tõusulaine meid sealtki kätte. Supsti, ja laine jõudis märjaks kasta meie rätiku ning isegi rannakoti. Kaamera õnnestus siiski päästa. Lainetes oli väga lõbus, need olid hiiglamakõrged ja lõid meile vastu keha, nii et me pidime pikali kukkuma. „Kuumad beibäd rannavees, shahalalalaa” jne :D
Rannast tagasi tulles pugisime taas pastat tomatikastmega ja siis ronisime salaja, hea siider kaasas, katusele õhtut nautima. Pidasime seal väikse toostitamise ja Astrid turnis katusel nagu mõni kassnaine. Olime kaua-kaua katusel ja vaatasime meie silme all laiuvat Cadizit. Õnneks ei märganud Jorge meie üsna tolmuseid põlvi, kui tagasi korterisse jõudsime.
Õhtust ringkäiku tegema minnes sattusime ühe kangesti Semana Santat meenutava rongkäigu peale, ainult seekord polnud inimesed patukahetsejate riides. Löödi trummi, mängis orkester ja õlgadel kanti massiivset ja lillede ning küünaldega ehitud neitsi Maarjat. See oli Virgen del Carmen, Cadizi kaitsepühak, kalameeste ja üldse kalasaagi kaitsja. Südaöösel toimetati neitsi kuju Cadizi hümni laulva rahvamassi saatel ühte väga säravalt ehitud kirikusse merekaldal. Tekkis jällegi selline pühalik aukartus. Kuna algul ei saanud me suurt aru, mis toimub, pidin ühelt kohalikult järele uurima. Too arvas aga, et ma kristlusest midagi ei tea ja tahtis mulle poolt Piiblit hakata ümber jutustama. Näitas veel oma kaelas rippuvat medalit neitsi pildiga ja teatas, et see olla garantii, et ta saab surres taevasse. Ma naeratasin selle peale.
Kuna olime üsna näljasid, sattusime ühte praetud snäkkide baari (no ma ei oska seda paremini eesti keelde tõlkida), kus loobiti põhimõtteliselt otse köögist vitriinide sisse kõiksugu headparemat – praekala (pescaito frito, mis on Andaluusia tüüpiline snäkk) , praetud krevette, kaheksajalakesi, kalmaarirõngaid, muidugi praekartuleid ja igasugu paneeritud kalafileesid. Sellised baarid olevat justnimetl Cadizile omased. Snäkke sai pabertuutu sees kilohinna järgi kaasa osta, leti taga käis hirmus seletamine ja karjumine, igaüks pidi endale järjekorranumbri hankima, aga siiski leidus jultunud vaheletrügijaid.
Saime meiegi oma snäkituutu kätte, ja sõime neid, istudes ühe purskkaevukese äärel. Õhtu oli nii mõnus soe. Lõpuks hakkas kõhus siiski sellest rammusast ja rasvasest toidust pisut imelik. Käisime veel massiivse katedraali ees asuval väljakul jalutamas, seal oli lõuna-ameeriklastel (olid kõik puhta indiaani verd) üles löödud väike nipsasjakeste turg. Pika ringiga jõudsime Cadizi Hispaania väljakule, kus oli kõrge momument 1812.aasta põhiseadusele. Cadizis kuulutati välja nimelt Hispaania esimene põhiseadus. Monumendi ees põles elav tuli. Üllatuslikult sattusime mere ääres jalutades veel ühele piirikindluses toimuvale koorikontserdile, kus värviliselt riietatud hispaanlased laulsid ja zestikuleerisid, nagu jaksasid. Lavalist oskust neil on :D
17.juulil, päev hiljem, läksime jälle ookeani äärde. Meie läheduses olid kaks väikest last –poiss ja tüdruk – nii kenasti ühes väikses roosas kummibasseinikeses sulistamas. Seekord olid tõusulained liiga kõrged, pidid mul peaaegu ujumisriiete ülemise osa minema viima. Alles hiljem märkasin, et mul on pool strateegilist piirkonda pisut eksponeeritud :D Saime taaskord palju naerda ja soolast vett sisse ahmida. Lained lõid mul sõna otseses mõttes üle pea. Mitte kunagi varem pole ma nii suuri laineid näinud! Jorge pärast kommenteeris, et me oleme kui kõrbenud krabid. Vaata aga komplimenti!
Järgmisel päeval aga hakkasime juba Malaga poole minema. Jätsime hüvasti kanepilõhnalise Jorge ja eksootilise Cadizi kauni liivarannaga ning logistasime oma kohvriga bussijaama. Poole tee peal aga jäi meile ette üks puuksutav vanaonu, jalutas meie kõrval tänaval ja lasi äkitsi hirmus kõvasti puuksu. Kui me naerma puhkesime, viskas ta meile hävitava pilgu :D Oh, issanda loomaaed on kirju :D
Malagasse andis bussiga sõita. Umbes neli tundi mägede vahelt. Sõitsime mööda Costa del Soli – Algeciras, Marbella... Meie siiski eesti ärihaide meelispuhkekohta ei jäänud :D Mägede vahelt oli näha Vahemerd. Malagasse jõudnud, logistasime kohvrit oma paari kilomeetri jagu ühte noortehostelisse, mille aadressi olime varem välja uurinud. Nimelt sealgi linnas ei vedanud meil couchsurfinguga, inimesed, kes meid võõrustama pidid, leidsid end äkitsi ühe probleemi eest ja olid sunnitud Madridi sõitma. Oleksime äärepealt läinud ühe teise couchsurfingu tüübi juurde, kes oli itaallane ja kellele ma viimasel hetkel kirjutasin. Siis selgus aga, et ta arvas, et me oleme nõus koos temaga voodit jagama, ja suvastes veel vihastada, kui ma talle sõnumi vastu saatsin, et me pole taolised tüdrukud. Hakkas end õigustama, et ta ei mõelnud midagi pahasti, ja et me oleks ikkagi magamiskottidega põrandal maganud. Haa, see oli kõik nii üheseltmõistetav, et enda turvalisuse huvides me selle tüübiga rohkem tegemist ei teinud :D
Meil ei jäänud muud üle, kui otsida üks odavamaid võimalusi, 10 eurot öö eest noortehostelis. Ma arvan, et see on ka viimane kogemus, mil noortehostelit kasutan. Libekeelne neegripoiss administratsioonis hankis meile kähku kaks voodit kaheksainimesetoas. Privaatsust ega liikumisruumi polnud. Ainus oma „koht” oli voodi, kuhu peale sai siis oma maist vara kuhjata. Tuba oli hirmus umbne – kujutage nüüd pilti, kaheksa plikat, konditsioneerimata õhk, üks pisike ventilaator ja õhutemperatuur ligi 40! Voodid olid muidugi narid, neli tükki, ja neil, kes ülemistel korrustel magasid, võis väga palav olla. Astrid mainiski, et ta tundis end kui kala kuival ja oli sunnitud öösel allapoole magama kolima. Me olime ühes toas kahe häbeliku belglase, ühe taanlase ja väga jutuka hispaanlannaga. Vahepeal ilmus välja ka keegi korea(jaapani?) plika. Hispaanlanna jutukuse põhjus oli, et keegi hostelis (isegi mitte juhtkond!) ei rääkinud suurt hispaania keelt, tema aga jälle ei rääkinud inglise keelt.
Hosteli allkorrusel oli hirmus suur ja räpane ühisköök, liiga täistopitud ja räpane külmik ja palju kanepiuimas noori. Eriti närvidele käis üks rusikavenna nägu rumeenia tüüp, kes üritas mulle ja Astridile väga labaselt külge lüüa. „Aluspesu pole lubatud,” teatas ta. Mis tal meie aluspesust?? Räpases ühisköögis korraldati parajasti suur paella-party, paellat tehti liiga palju. Meie aga sellest osa ei võtnud, kuna see oleks olnud taaskord lisakulutus (3 euri) ja üritasime endale ise toitu valmistada. Gaasipliit oli väga suur ja rasvast mustaks kõrbenud. Seda sai spetsiaalse trikiga käima panna, kuid meie Astridiga sellega hakkama ei saanud ja olime sunnitud hostelimatšodelt abi paluma. Poole ööni kuulsime tuppa rumeenia tüübi ja inglaste-sakslaste lällamist. Polnud nagu meie inimesed, et oleks tekkinud tahtmine nende laaberdamisega kaasa lüüa. Pealegi olime nagunii saavutanud kuulsuse „kurjad, aga kenad eestlannad”, hahaha :D
19.juuli hommikul läksime heas usus lähimasse randa, mis asus meie hostelist kümne minuti tee kaugusel. Hostel oli aga suuresti Malaga ääremail. Rand oli üsna suur pettumus, kaugelt paistsid sadamakraanad, liiv oli hallikat värvi ja nagu tuhk, vesi oli liiga külm, ja rannajoonel laiusid kaks koledat korstent, minu kodukoha Lagedi asfalditehase korstna stiilis. Ainsad toredat asjad olid õlest päikesevarjud ja Antonio Banderase tänav mere ääres. Võtsime siiski pisut päikest, kuid oli tunne, nagu oleks suudsilmad seda tuhasarnast liiva täis. Jalatallad said mul kuumal liival sõna otseses mõttes põletada, pistsin röökima, kuna tundsin põrguvalu :D Pärast olid jalad veel mõnda aega hellad.
Peale rannaskäiku jalutasime kesklinna, nägime, et Malagas on isegi jõgi. Peatänava kohale oli päiksevarjuks suured riidest varjud riputatud. Kohtusime kõrgetel karkudel käiva mehega, kes väänas õhupallidest loomi. Katedraal oli mittemidagiütlevalt massiivne, ja modernsed skupltuurid selle tagaaias mõjusid üsnagi õõvastavalt. Ostsime turgutuseks jäätised ja siis otsustasime külastada Alcazaba kindlust, mis on 11.sajandist pärit moslemipalee. Muidugi asuvad sellised paleed alati mäe otsas, nii et vaestel turistidel läheb peaaegu hing seest välja. Paleesse ronides oli näha vaateid kogu Malaga linnale, härjavõitlusväljakule kõrghoonete keskel (ja mina arvasin varem, et see oli jalgpalliväljak, hahaha!), sadamale, sinisele Vahemerele. Mul oli tunne, et oleme sattunud New Yorki Hispaania moodi, sest sealt ülalt vaadates paistis Malaga tõeline miljonilinn. Tegelikult olime aga sattunud Euroopa äärealadele, ühte prahisesse linna.
Tunda oli natuke Toledo ja Toscana hõngu küpresside, palmide ja magnooliapõõsaste vahel jalutades. Kannatasime totaalset veepuudust, palju abiks liiga vähese veega iluasjakeste moodi veekraanid. Need olid jalapumbaga, üsna vähe tuli sealt seda vett. Naljakas prantsuse perekond vabandas meie ees oma laste pärast, kes ringi jooksid ja lollitasid. Nägime veel ühte vene perekonda, pisike plika pidi alatasa oma peenest emast iga nurga peal pilti tegema.
Alcazaba kindluse araabia stiilis kaarte alt ronisime edasi teise kindlusse, mis asus gramm kõrgemal ja mille nimi oli Gibralfaro kindlus. Jõudsime tund aega enne sulgemist kohale, et teha sakiliste müüride, küpresside ja mägede taustal võimalikult palju pilte. Turvamees pidi meid lõpuks ise alla kamandama tulema. Alla jõudes olime üsna higised ja väsinud, pealegi vaevasid Astridit mõned häirivad terviseprobleemid. Lubasime endale siiski veel ühed jäätised ja jalutasime palmimeres.
Tagasi hostelisse jõudes selgus, et toimumas on rumeenlase, sakslaste ja inglaste ärasaatmispidu ja saime kuulda veel mõningaid „suurepäraseid kilde”, mille hulgas oli soov, et me läheks koos rumeenlasega alasti randa ujuma.
Kuna meil oli kohvri jaoks kaasa võetud pisike lukk, saime sellega oma väärtasjad ühte hostelikappi lukustatud. Astrid magas, võti padja all. Kindluse mõttes oleks ta võinud selle ka magamise ajaks suhu pista, aga mine tea, oleks äkitsi alla neelanud :D
Minu jalanõud olid täiesti ribadeks lagunemas.
20.juulil oli meil taas plaan randa minna, aga ilm oli pilvine (!). Võtsime siiski rannaasjad kaasa. Käisin Picasso muuseumis, tasuta sain veel sisse tänu oma euro-26 kaardile. Picasso sündis ja elas 19.aastani Malagas, pärast ei pöördunud ta enam kordagi tagasi. Muuseum oli täis üsnagi kurblikke (jah, olid kuidagi melanhoolsed) kubistlikke pilte ja seal oli palju Picasso kujundatud keraamikat (tema üks lemmikmotiive olid öökull). Need teosed olid Picasso sõnul maalitud selle inspiratsioonil, mida ta oli maailmast leidnud, mitte polnud inspireeritud pelkadest otsingutest. Minu teosed on leiutis, nad pole uurimistöö, väitis ta. Kõige huvitavam selles muuseumis oli aga fotonäitus Picasso igapäevaelust. Ameerika fotograaf ja Picasso peretuttav David Douglas Duncan elas mõnda aega Picasso ja tema tollase naise Jacqueline’i juures, villas mille nimi oli La Californie ja mis asus Cannes’i kandis Lõuna-Prantsusmaal.
Ta tegi hunniku pildiseeriaid Picassost oma kunstitöid tegemas, Picassost ja tema lastest klounikostüümides lollitamas, Picassost vannist, Picasso silmadest. Kunstnikul olevat olnud nimelt kadedustäratav anne poseerida, olla teadlik, et teda pildistatakse, aga samas jääda fotodele kõige loomulikumal ja tabamatumal viisil. Oh seda inimlikku edevust :D
Picasso muuseum oli ümbritsetud mõnusate väliterrassidega kõrvaltänavakestest. Üks noormees, kes postkaarte müüs, arvas, et ma olen Norrast (!). Kaks meest, kes mandleid müüsid, pakkusid mulle neid maitsta ja tegid komplimente. Ostsime Astridiga pagaripoest mõnusad seemnesaiad ja kaks shokolaadisaia, lasime hea maitsta ja jalutasime teise ranna poole, kuna ilm oli ilusamaks läinud. Teine rand kandis nime Malagueta rand ja ta oli küll gramm ilusam kui see rand, mis hosteli kandis asus, aga paksult end „grillivaid” turiste täis. Vaade oli kaunis, taamal rannajoone taga laiuvad mäed majakestega mäekülgedel. Liiv oli aga ikka tuhakarva ja rand üsnagi prahine. Paar kohalikku oli ka päikest võtma tulnud, ülejäänud olid aga õnnelikud eurooplased, kes tõenäoliselt arvasid, et see ongi tõeline Costa del Sol, Päikeserannik. Palju õnne.
Kuna ma olen suur merekarpide fänn, oli Malagueta rand mulle tõmbenumber. Nimelt leidus seal hiiglaslikke merekarpe. Olime juba Cadizist endale merekarbisaagi kaasa võtnud, aga Malaguetas täiendasime seda kõvasti. Lõppude lõpuks kaalusid nad üsna palju ja kolisesid meil kohvris :D Minu arvates on nad aga üks toredamaid suveniire, mida randadelt kaasa võtta. Üritasime siis lainetest merekarpe püüda, olin juba endale kleidi selga pannud, aga laine lõi mul tagumiku märjaks. Pool tagumikku oli arvatavasti paljaski, kui ma üritasin endale suveniire jahtida, ise äärepealt vette kukkumas :D
Meie viimasel õhtul Malagas nakatas mindki Astridi ostuhullus, leidsime koduteelt ühe suurte allahindlustega poe ja hakkasime asju kokku rabama. Saime aga allahindluste protsentide arvutamisest pisut valesti aru ja selgus, et kogu selle rabamise peale me osasid asju ikka nii odavalt ei saa, kui mõtlesime :D Oh seda ahnust :D Vähemalt sain endale uued jalanõud, kuna minu vanadel sandaalidel oli tald küljest kukkumas. Ja nüüd on meil mõlemal need ägedad haaremipüksid!
Peale järjekordset (okseleajavat, sest ausõna, see köök ajas südame läikima!) söögivalmistamist hosteli ühisköögis tegime veel öise jalutuskäigu rannas. Ranna ääres oli tunda praekala lõhna, päeva ajal on seal avatud putkad ja varraste otsa on aetud kümneid ja kümneid küpsevaid kalakesi. Nagu juba varem mainisin, Andaluusiale on praekalakesed midagi eriti omast. Ja kui kuskil keegi nüüd Malagat mainib, tuleb mul kindla peale see praelõhn ninna. Huvitav, kuidas lõhnad ja maitsed nii meelde jäävad ja nendest saavad mõne koha iseloomustajad? Kui mitte midagi muud mõnes kohast maamunal meelde ei jää, siis mõni aroom (või siis hais :D ) kindlasti.
21.juulil sõitsime Malagast edasi Granadasse, meie reisi viimasesse sihtpunkti. Saime Malaga bussijaamas tuttavaks rohesilmse California tüübiga, kelle nimi on Jade. Jade olla Granadas vahetusüliõpilane olnud ja nüüd tuli ta uuesti seda linna üle vaatama. Oli selline häbelik ja sümpaatne tüüp. Tegi meile välja bussipiletid Granada kesklinna ja ma andsin talle isegi oma numbri, kui ta soovib õhtul midagi koos meiega ette võtta. Ta ei helistanud kunagi. Kahju, oleksime mõlemad tahtnud seda rohesilma veel näha. Tundus ta ju esmapilgul vägagi huvitatud olevat meiega suhtlemisest, aga ju me siis eksisime. Või oli tal lihtsalt tähtsaid tegemisi teha.
Granadas oli meil couch olemas, keegi Jesus. Kuna aga Jesus tükk aega meie sõnumile ei vastanud, siis kippus meile juba kõhu alla külm tunne, et kas taas lastakse meid üle. Couchsurfing on küll hea võimalus tasuta öömaja saada ja kohalikega tutvuda, aga kunagi ei saa selles programmis sada protsenti kindel olla. Me hakkasime juba närvi minema, kui Jesus meile siiski vastas, et võite tulla ja et ta on kindla peale kodus.
Ta elas kesklinnas ühe viiekorruselise maja pööningukorrusel koos itaallasest korterikaaslase ja isepäise kassiga. Lifti polnud, seega pidime oma kohvri treppidest üles vedama, higi otsa ees. Korter oli väga LAOKIL. Me pole suured korraarmastajad, teatas Jesus. Ta oli ligi kolmekümnene tüüp, panime mõlemad tähele, et silmad on tal väga kenad, pikkade ripsmetega. Jälle oli meil Astridiga telepaatia, panime mõlemad sama asja tähele :D Itaallane oli üsnagi uimane ja räsitud olemisega. Üritas oma magistritööd kirjutada ja õnnetust armastusest üle saada. Ei tea, ta vana pruut istus vist kuskil vangis, nii palju, kui ma aru sain.
Meile anti väga tolmune ja kopitusehaisune (ja muidugi ilma ventilatsioonita, kogu korteris polnud mingit ventilatsiooni, välja arvatud konditsioneer, mille itaallane enda tuppa spetsiaalselt ostnud oli) tuba. Linad lõhnasid hallituse, ja madrats, mille peal mina magasin, pissi järele. Fuiiii. Astrid küsis asjalikult harja (tüüpide silmad läksid suureks nagu tõllarattad, aga harja nad meile siiski andsid), et meie toas natuke korda luua. Olime üsnagi rabatud. Veel rohkem rabatud olime, kui nägime, et katuserõdul, kust avanes suurepärane vaade linnale, kasvasid katte all taimed. Ega meie võõrustaja muust ei elanudki, kastis oma taimi, tegi nendest puru ja koogikesi ning müüs seda. Meilegi pakkus. Me ütlesime viisakalt ära. Kuigi, Jesus ei paistnud suur sõltlane olevat, pigem oli seda itaallane, kel igal hetkel piip käes oli. Itaallase kass oli ka põrunud, laskis end igatpidi väntsutada ja solgutada. Tüübid kiusasid seda miisut ikka päris hoolega. Süüa talle suurt ei antud, meie pidime paar korda seda näugurit toitma, kui vennad magasid.
Astrid ehmatas selles taimekasvandusest üsna ära, aga mu sisetunne ütles, et nad pole halvad inimesed. Ei olnudki. Jesus valmistas meile tšiili stiilis riisi praetud banaanide ja lihaga, küll oli hea. Itaallane väitis aga, et banaanid on tema arvates ikka pigem magustoit, Astrid oli päri :D Jesus rääkis, et suurt reisinud ta pole, ainult Portugali, kuna ta on Portugali piiri äärest pärit. Tal olla aga kõva plaan maailmale couchsurfingut kasutades ring peale teha. Ega taimekasvatusest ta seda piletiraha kokku ei saa, kui ta just kangema kraamiga tegelema ei hakka. Seda ma talle muidugi ei öelnud. Senikaua aga võtab ta oma kodus välismaalasi vastu, kord nädalas käib raamatukogus internetis ja siis vastab igale võõrustamispalvele enamasti jah. Endal pole meeleski, kes või kust nüüd tullakse, aga vastu võtab ta nad enamasti kõik. Meidki võttis. Rahuliku auraga mees oli, aga silmavaade oli tal väga terav. Nagu tahaks ta teada saada, milline ma päriselt olen, nagu ei usuks ta, mida ma räägin, nagu tahaks ta pääseda sõnade taha.
Ma nägin ära viisi, kuidas kiiresti ja efektiivselt küpsiseid purustada. Jesus hakkas nimelt koogikeste jaoks küpsiseid purustama, ta pani küpsisepaki maha, võttis gaasiballooni ja virutas sellega küpsistele peale. Mul jäi suu lahti :D Aga puruks need küpsised said. Ma mainisin, siis tasakesi, et enamasti purustatakse küpsiseid ikka uhmrinuiaga või hakitakse neid noaga peeneks :D Ta naeris ja ütles, et tal on oma moodus. Koogikesed said küpsiste, shokolaadi ja muidugi ohtra taimeseguga. Köök oli neil muide täielik sealaut, kohe näha, et naist pole majas. Meie toas oli küll vanasti elanud keegi kunstnikust naisterahvas, aga seegi suur korraarmastaja polnud, sest leidsime toast igasugust antiikset ja ilget prügi.
Tegime väikse ringkäigu linnas. Granada asub Hispaania ühe kõrgeima mäestiku Sierra Nevada külje all. See on viimane linn, kuhu olid pagenud vee vähesed Pürenee poolsaarele allesjäänud moslemid. 1492 vallutati see tagasi ja sellega oli kogu maa kristlik. Muidugi jäi alles kõva kultuuripärand, Alhambra paleede kompleks ja selle aiad. Alhambra on ka Unesco Maailmapärandiks kuulutatud ja kaalutud on selle nimetamist kaheksandaks maailmaimeks.
Käisime kesklinnas katedraali juures, sõime ära ühed Magnumi jäätised, imestasime, kuidas üks õige flamenkokostüüm saja euro kanti maksab ja kuulasime tänavamuusikuid. Granadas on nimelt nii, et tänavamuusikute tarvis on juba eraldi seadus tehtud, neil on vaja esinemisluba. Varem oli neid igal tänavanurgal, aga siis hakati asja kuidagi reguleerima. Muidugi suitsetavad need muusikud enamasti kõvasti rohtu, eks selles olnud ka asi. Jesus mängib ka käsitrummi, ta on iseõppinud asjaarmastaja. Ta mängis meilegi natuke.
Granadas oli tore jõeke armsate kivisillakestega, oma „Metropolis” ja pisut Madridi matkiv väljak ning aukartustäratav kohtupalee. Kesklinnast ülespoole jääb vanalinn, mille enamus tänavaid lähevad ülesmäge. Tänavad on täis araabia stiilis teemaju, india stiilis poekesi, kust õhkub ninna viirukilõhn, müüakse vesipiipusid ja hipilikke riideid ning värvilisi küünlajalgu ning lambikesi. Müüjad on enamasti aafriklased-araablased.
Otse Alhambra kõrvale jääb vanalinna osa, mille nimi on Albaicin. Sellest linnaosast võib pea iga nurga tagant näha kauneid vaateid kogu Alhambra paleele ja Sierra Nevadale. Sierra Nevadas saab isegi talviti suusatada. Paljud inimesed olid aga oma kaunid aiakesed okastraadi ja püstiste klaasikildudega ära turvanud. Kardetakse turiste? Või hoopis mustlasi, kel on Granadas oma linnajagu? Jah, vanalinna teises jaos, mille nimi on Sacromonte (ehk siis Pühamägi), elavadki mustlased. Seal on palju flamenkobaare-tablao’sid, kuhu pilet maksab hingehinna. Ma veel lootsin, et Granadas on flamenkot võimalik tasuta vaadata, nagu seda saab Sevillas teha... Säh sulle. Peaaegu igast lahtisest aknast võis kuulata kastanjetiklõbinat, kitarritinistamist ja kellegi kähedat häält laulmas kannatustest ja armastusest ja lõppematust ootusest. Oh, küll oli romantiline! Majad olid nii valged ja lillepõõsad õitsesid, ma ei tea küll, mis põõsad nad olid, aga nad olid siniste ja roosade õitega ja lõhnasid väga meeliköitvalt. Akende ees oli palju lilleklumbikesi. Nägime Sacromonte linnaosast kaunist vaadet kogu linnale. Seal olid hiiglaslikud kaktused, ja kaktuste tagant paistis terve Granada. Teisel pool rohetasid mäed. Sirtsud siristasid, maakoha tunne tuli peale. Ohh, ei jäänud muud üle, kui ohata.
Sacromonte ülemises osas asuvad mäe sees koopad, kus sees elavad inimesed. Nad on need koopad endale elupaikadeks kujundanud ja elavad seal nagu mehed muiste. Jesus rääkis, et need koopad on täitsa „tasuta”, kui mõni koobas vaba on, koli aga sisse, korista ära ja ela, kuidas arvad. Üks tema tuttav kunstnik elavatki seal. Pole paha, või mis?
Õhtul tegime endale söögiks taaskord spagette, mille peale itaallane teatas, et me teeme neid täitsa valesti. Jah, aga meil polnud midagi muud, kui tomatipasta ja spagetid. Ei saa just eriline gurmaan olla, kui sul on külmkapis vähe asju :D Pärast ta muidugi küsis, kas ma solvusin, ja andis mulle veel lohutuseks ühe hea lõhepasta retsepti. Kui me õhtustasime, ronisid Jesusi korterisse kohale mõned lõngused, kes siis kõik kambas seal suitsetama hakkasid. Üks lõngustest, härra „singivend” oli päris asjalik, isegi nägus tüüp. Töötas nimelt kohalikul turul lihamüüjana. Mul oli võimalus kuulata ehtsat kohalikku slängi, võttis muigama küll.
Peagi lahkusime Astridiga lõnguste meeldivast seltskonnast ja otsustasime minna mõnesse suupistebaari kohalikke tapasid proovima. Granadas on nimelt nii, et tellid ühe joogi ja suupisteid saad kõrvale tasuta. Nii võib täitsa paksuks minna :D Lõngused ütlesid, et härjavõitlusväljaku kandis olla paar head snäkibaari, aga ikkagi me päris täpselt seda baari üles ei leidnud, mida nad soovitasid. Härjavõitlusväljak oli pimedas väga romantiline, selle võlvide all olid mõned luksrestoranid ja mängiti elavat muusikat.
Käisime kõigepealt Buena Estrella baaris (ehk siis Hea Tähe baar), kust kahe joogi kõrvale saime suhteliselt kesised, aga siiski maitsvad suupisted. Kuna me jäime mõnusalt svipsuseks, mõtlesime, et lähme mõnda teise baari edasi, ja läksime siis Onnikese baari (La Cabaña), kus minu õlle ja Astridi veini kõrvale toodi sellised taldrikutäied suupisteid, et vaata ja imesta. Krevetid ja kaheksajalgade praetud koivakesed, salat ja friikartulid... Lollitasime, panin endale need kombitsad suhu ja tegime pilte (hirmu faktor Hispaania moodi :D ). Täiesti uskumatu, kuidas ses linnas süüa sai. Kummaline, et baaripidajad tasuta suupistete pärast kahjumisse ei jää... Aga Granada on nende poolest jällegi üle Hispaania kuulus.
22.juulil käisime hommikupoolikul korra veel Alhambra vaateid imetlemas, ühel vaateplatsil mängis ja laulis üks onkel nii kenasti flamenkoviise, et ma lihtsalt pidin talle ühe euro loovutama :) Siis aga olime sunnitud minema poodi ja sealt ostma materjali, et meie lõngustele eesti toitu valmistada. Nad väitsid, et viimne kui üks couchsurfer oli neile külla tulles oma maa toitu valmistanud. Meil polnud suurt tahtmist ses räpases köögis toiduga mässama hakata, aga nad lausa käisid peale. Ei aidanud seegi, et ma nagunii neile mainisin, et neid üllatus ootab (vana tallinn ja leib ja kommid), kui nad hästi käituvad.
Mõtlesime siis, et teeme hakklihakastet keedukartuli ja tomatikurgisalatiga. Tundsin end kui poissmeeste ori :D Vennad vedelesid diivanil ja ootasid kõhtude korisedes, mil toit valmis saab... Kaste sai väga hea ja me sundisime neid kõike ühele taldrikule kuhjama, salati, kartulid ja kastme. Teadagi, Hispaanias ja Itaalias süüakse salatit ju eraldi taldrikult eelroana. Neile maitses väga meie maa rammus toit, kõhud said neil väga täis. Andsime neile ka musta leiva ära, ja nad väitsid, et see maitseb mõne rosinamagustoidu moodi :D Vana Tallinn piima ja jääga läks samuti peale ja itaallasele maitsesid eriliselt Kalevi mandlikommid. Poissmehed said muidugi jääda leiba luusse laskma, aga meie pidime täis kõhtudega Alhambrasse kiirustama, kuna piletil oli kirjas kindel sissepääsuaeg.
See oli alles kole. Kõhud hakklihakastet kõvasti täis, pidime mäest oma poolt tundi üles rühkima, et palee sissepääsu juurde jõuda. Olime higised, väsinud, mul pistis, kõhus oli halb tunne ja pealegi jäime me hiljaks. Pika jooksmise peale jõudsime siiski veel sisse. Ei jaksanud korraga midagi teha ja kogu meie silmadele avanevat idamaist ilu nautida. Pidime pisut aega puhkama ja hinge tõmbama, et suuta edasi minna.
Kõigepealt vaatasime ära Nazari dünastia paleed, Nazari dünastia oli nimelt moslemite dünastia, kes Granadat valitses. Palju dekoreeritust, ornamente, filigraanseid kaari ja lagesid, laed olid kui peenelt nikerdatud tähistaevad! Lõvide Siseõu oli aga kahjuks remondis, midagi me siiski nägime tellingute tagant. Edasi läksime El Partali nimelisele alale, kus olid vulisevate vetega aiakesed (vesi on islami kultuuris väga tähtsal kohal) ja kus sai jalutada paleemüüri ääres ning imetleda erinevaid vangitorne või ka siis printsessikeste torne :D
Väga vinged olid Generalife aiad koos palee ja valgete kaaristutega. Generalife aedadest avanes vaade Alhambra kompleksile, need aiad olid nimelt veidi kaugemal, teise mäekülje peal. Oli palju roosipõõsakesi, apelsinipuid (mängisime natuke apelsinidega jalgpalli :)) ja purskkaevukesi. Lillelõhn hakkas lõpuks hinge matma, kuigi see suur rohelus mõjus väga rahustavalt.
Kui kuidagi nendest aedadest tagasi saime tuldud, siis käisime veel Alhambra vanimas osas, väikses Alcazaba kindluses, mille tornidest avanes kaunis vaade Granada valgetele pruunide katustega majakestele. Need majad tundusid kui mesilastarud, ja mõneti imiteerisid nad väliselt moslemipaleede struktuuri. Jah, need paleed, kus me käisime, olid väljastpoolt üsna tagasihoidliku ja lihtsa välimusega, seestpoolt aga kõige peenema detailini viimistletud ja kaunistatud.
Alhambra külastamiseks kulus meil oma neli tundi ja meie jalad väsisid täiesti ära, lõpuks ei suutnud me enam muud midagi kui lolle nalju visata. Õhtul käisime veel korra Jesusiga tapasid söömas, peale selle tegi ta mulle veel ühe jogurtijäätise välja. Jogurtijäätis oli liiga rammus. Üldsegi, Lõuna-Hispaanias olen näinud päris tihedalt jogurtijäätisekohvikuid. Hea on see, et nad panevad sinna igasugu lisandeid ka peale. Muidu ei läheks jogurt vist suurt allagi :D
Jätsime samal õhtul Jesusiga hüvasti, kuna järgmisel hommikul pidime varakult Sevilla poole sõitma hakkama, et siis sealt lennuki peale minna. Jesus kallistas mind ja ütles, et oli väga tore minuga tutvuda. Ja siis vaatas ta mulle oma terava pilguga otsa ja ma mõtlesin, et millest mõtleb küll see kummaline taimekasvataja :D Elustiil elustiiliks, ma loodan, et lõppude lõpuks saab ta kunagi oma eluga järje peale, et maailmale ring peale teha.
Igatahes, Granada võlus mu ära ja ma tean nüüd, et kui kord taas Hispaaniasse saan elutsema tulla, lähen just sinna, sinna mesilastarusid meenutavate majade vahele jalutama, mägesid imetlema ja Sacromonte linnaossa flamenkot kuulama.
Tagasi Sevillasse jõudnud, käisime muidugi meie armsas Maria Luisa pargis vedelemas ja ma lugesin natuke ühte oma juturaamatut, mille tegevus samuti Sevillas toimub (Perez-Reverte „La piel del tambor”). Kujutage pilti, ja ta kirjutas oma raamatus täpselt mõnest kohast, kus me olime juba käinud ja isegi Maria Luisa pargist ja ühest väikesest restoranist Santa Cruzi linnaosas, kust me hiljem mööda jalutasime.
Me siis ostsimegi endale võileiba ja kartulikrõpse, hängisime Santa Cruzi värvilistel tänavatel ringi (see linnaosa on muide Sevilla vanim!) ja siis käisime vaatamas jõe teisel kaldal asuvat laata. See osutus pelgalt pugimislaadaks, kus üürgas kohalik muusika ja lõhnas praetud snäki järele.
Siis ootas meid Zaragoza ja sealsed osturetked, et lähedastele Eestisse kingitusi viia. Olime mõlemad konditsioneeritud õhu tõttu üsnagi külmetunud. No teate, kui väljas on liiga palav ja siseruumides ning ühistranspordis on liiga jahe :)
Kõik läks kuidagi liiga kiiresti, kogu see aasta. Need inimesed, need hetked, need juhuslikud toredad kohtumised, need reisid, need peod, need eksamid, need ilmamuutused...Midagi jääb aga siiski puutumatuks. Olen siin kirjutades suutnud teist kultuuri pelgalt visandada, aga seda, kuidas ma seda tegelikult omas mõttemaailmas tajun, pole võimalik hästi sõnadesse panna. Ma arvan, et see on pigem tunnetuse küsimus.
Läheb veel aega, kuni tunnen end Eestimaal päris kodus, sest miski minust jäi siiski kaugele maale. Midagi on minus muutunud, aga ma ei saa veel täpselt aru, mis. Küllap see selgub aja jooksul. Ükspäev jõuan aga Hispaania päikese alla tagasi ja siis saate lugeda mu uutest avastustretkedest. Senikauaks aga kõike head.
No comments:
Post a Comment