Naeratage, inimesed. Elu on ju hea, vähemalt kui teil pole korteris lutikaid. Selguski, et minu kublad olidki härrade lutikate hammustused. Õnneks avastasime tõestusmaterjalina kindla isendi ühel pühapäevahommikul mu toaseinal patseerimas. Virginia tuvastas hetkeliselt, et tegemist on härra lutikaga. Püüdsime ta väikse topsi sisse ja helistasin omanikule, ise väga närvis. Arvasin, et ta vihastab väga välja, kui kuuleb, et teist korda on vaja teha ülddesinfitseerimine, ja seekord üle terve korteri. Ilmselge oli, et lutikad põgenesid esimest korda desinfitseeritud üldruumidest ja Virginia toast sinna, kus veel mürki polnud. Ühesõnaga, kolisid pesakonnaga minu toakesse üle. Omanik ei vihastanudki üllatuslikult, ütles, et niipea kui võimalik, tuleb uuesti tondipüüdja välimusega putukatõrje mees ja ajab asja korda. Mul olid närvid vägagi pingul, pole kuigi mugav magada, kui tead, et need putukad öösel su voodijalgadest üles ronivad ja maiustama kukuvad. Pealegi, Margus oli kohe-kohe mulle külla tulemas ja mõte sellest, et ta peab oma puhkuse lutikate keskel veetma, ei läinud mulle sugugi peale. Olin vägagi õnnetu, aga minu kallis Anne tõstis mu tuju, öeldes, et me võime tema korterisse magama minna, kui mürgihaisu tõttu kodus olla ei saa. Lõpuks naersime koos ja kirusime lutikaid, nentides, et vähemalt on pärast, mida mäletada. Nüüd tuleb muidugi naer peale, kui meenutame, kuidas meid jälle korterist varahommikul välja „peksti“ ja kuidas me õhtul tagasi tulime, et aknaid avada. Põrandad olid mürgist libedad. Minu raamatud samuti ja kõik minu asjad. Paola hambaarstist sõbranna jagas meile kõigile arstimaskid, et saaksime tuulutust tegema minna. Paola ise nägi välja nagu Michael Jackson, päikseprillid silmade kaitseks ees ja mask peas. Peale selle õnnestus tal veel mürgist libedal põrandal pikali käia.
Kuigi, tänu sellele mürgitamisele avastasin, kui hea on Zaragoza Telepizza söögikoht. Läksime nimelt Virginiaga sinna aega surnuks lööma ja odava hinna eest hiigelpitsat sööma. Mmmmm. Virginia aga on tänaseks päevaks tagasi Lõuna-Hispaaniasse sõitnud. Tal sai siin tööleping läbi (mitte, et ta oleks sellel ajal eriti tööl käia saanud!) ja ta kolis välja. Kahju. Meil oli nii lõbus, et naera või puruks, kui ta mulle peaaegu kohvitassi sisu pähe oleks valanud ja kui ma ta voodimadratsile istudes äärepealt inimkatapuldiks muutusin :D Peale selle hakkas mulle juba Lõuna-Hispaania hispaania keel külge jääma, Paola juba mainis, et ma hääldan osasid sõnu natuke valesti. Virginia hääldab „s-i“ asemel sõnades „c“ ja kui ma sõna enne ei tunne, hääldan ka ju „c“ tema järgi ja pärast selgub, et ikka oli „s-iga“.

Mürgitamise õhtul läksingi Anne’i juurde magama, tema korterikaaslased viskasid pooleldi nalja, kartes, et ma neilegi lutikaid toon. Ei toonud, riided olid seljas just pesust tulnud ja pesunööri pealt võetud. Anne’i korteris oli üks vaba tuba, kus saingi magada. Tuba nägi muidugi palju moodsam välja kui minu väike pugerikuke. Sõime koos õhtust ja mõtlesime, kui tore oleks päriselt koos korterit jagada. Oleme ju mõlemad sellised hajameelsed ja naudime oma isiklike segaduste sees elamist. Olin Anne’ile tol õhtul toeks. Tal on oma armastuse pärast liiga raske ja oma usu pärast, mis takistab teda paljusid asju tegemast. Ta ütles, et ma olen ainuke mitteusklik inimene, kellega ta saab usuteemadel vabalt rääkida ja kes teda mõista püüab, ilma teda arvustamata. Jah, aga vahel unustan minagi, et ta usub Jumala imedesse. Näiteks sain teada, mis tal laua all väikeses kanistris on, see on nimelt püha vesi, ühest Prantsusmaa allikast, kus legendi järgi ilmus neitsi. Anne ütles, et see vesi on raviva toimega ja aitab igasugu valude vastu. Omal nahal on see tal järgi proovitud. Mina siis unustasin end korraks ja ütlesin, et see on puhas platseeboefekt, kui tema tasakesi teatas, et mina ju ei usu, aga tegelikult on see ju neitsi ilmumise pärast raviva toimega.

Praeguseks on ta aga oma „skype-armastusega“ vist koos, ta sõitis lihavõttepühadeks Prantsusmaale ja naases sealt koos kutiga, nad veedavad mõned päevad Zaragozas. Vast õnnestub mul neid ka näha. Tahan näha seda tüüpi, kellesse Anne kõrvuni armunud on, aga kelle prohmakate pärast ta nii kõvasti kannatab.

Päev peale mürgitamist tuligi mulle külla Margus, üle nelja kuu. Taaskohtumine oli tormiline. Ma olin terve päev oma tuba ja tervet korterit küürinud, mürgihais ninas, ja õhtul tuligi mulle preemiaks mu kallim. Õnneks jõudsin kõigega valmis ja lausa jooksin rõõmsal meelel bussijaama. Ta jäi kaheks nädalaks, kaheks ilusaks nädalaks, korterisse, mis oli vist peale seda desinfitseerimist tol hetkel kõige puhtam kogu Zaragoza peale :) Ja nüüd on mul tunne, nagu ma jätkaks oma elu sealt, kuhu ma ta kaks nädalat tagasi jätsin, ja et vahepeal toimunu on kui teine elu, teine ebatavaline maailm, mis minu juurde ei näigi käivat. Kindlasti olen aga tugevam kui kunagi varem ja julgen enese peale rohkem loota, ning üksindusele taas vastu astuda. Pealegi, mul on veel kolm suurepärast kuud jäänud Hispaania pinnal, kui imeline. Kolm suvist kuud, kuna nüüd on iga päev sooja üle 20 kraadi, ükspäev oli isegi 35, ma ei saanud hingatagi, sest see päike võttis võhma välja.

Mul oli lihavõttevaheaeg, Semana Santa. Pikendasin oma vaheaega umbes nädalakese võrra, kuna sõitsime Margusega Mallorcale, saime just peale Semana Santat hea hinnaga Ryanairi piletid, 50 euri edasi-tagasi Madridist. Piletid olime ostnud juba jaanuaris. Muidugi jäin oma kooliasjadega hilja peale, eile hommikul läks Margus ära ja ma pidin samal päeval ära saatma ühe kirjatöö, mida ma polnud veel alustanudki. Palju kohvi, palju-palju kohvi ja sain läbi häda valmis ja saatsin viimasel hetkel ära. Tundsin end tshempionina!

Enne Mallorcale-sõitu veetsime mõnusalt aega kevadises Zaragozas. Käisime kanali ääres jalutamas ja nägime mitmeid pardiperesid, isegi ühe süsimusta veelinnu kahte kasvandikku. Jõudsime itaallase Daniele juurde õhtusöögile spagette sööma. Paola oli, Virginia, Nicoleta, meie ja Paola hambaarstist sõbranna. Spagetid olid bolognese kastmega, nii head, et tuletasid mulle mu Itaalia-reisi meelde ja seda, kuidas ma omal ajal Stefano kõrvalt endale retsepte üles märkisin. Daniele on nii tubli poiss, kokkas meile täiesti üksinda ja ei lasnud meil pärast nõusidki pesta. Siiski tundus ta mulle pisut väsinuna, kui lauda istusime. Kannatamatult uuris ta, kas meile ikka maitseb, halb pasta käiks ju itaallase au pihta. Mind ikka hämmastab see kunst, kuidas nad makarone (vabandust!) teevad – arvutavad täpselt koguseid ja serveerivad neid kohe peale valmimist. Teisel päeval nad ju enam ei kõlba! Täielik ikaldus, mina, maaplika, söön küll makarone veel teisel ja kolmandalgi päeval vahel. Magustoiduks sõime Nutellat küpsistega. Hispaanlased armastavad kohutavalt Nutellat, Nutellareklaame teevad sportlased ja muud kuulsused ja poeriiulitel on Nutella alati esirinnas. Kuna oli pühapäev, siis me välja peole minna ei saanud, aga see ei takistanud meid koduteel naljakaid pilte tegemast. Panime fotoka prügikonteineri peale ise pildistama ja jooksime kõik pildile. Oli hea õhtu.

Käisime Zaragozas oleku ajal ühel flamenkokontserdil siin mu kodu lähedal Desafinado Cafes. Tantsiti ja lauldi, hispaanlased elasid hooga kaasa. Margust üllatas see kaasaelamine. Muidugi, aina karjuti „Oleeee!“ ja plaksutati. Väike kohvik oli rahvast pungil. Kontsert polnud küll nii hea, kui viimane kord, kui ma koos Sabrina ja Andreeaga käisin ja mul liigutusest lausa pisarad silmi tulid, aga siiski hea ülevaade, kuidas siin asjad käivad. Ma tahtsin, et teine inimene saaks oma puhkuse ajal midagi hispaanialikku näha. Hispaanialikke asju nägi ta siin lõppkokkuvõttes päris palju. Ta leidis, et siinne sidrunijäätis on imehea ja et härjavõitlused on üks absurdsus ja et Semana Santa rongkäikude trummimehed on vinged vennad ja et siinne arstisüsteem töötab päris asjalikult.
Ja muidugi, üks päev enne Marguse ärasõitu (ehk siis üleeile) tegime väikse huvijalutuskäigu Zaragoza hiiglaslikku surnuaeda. Enam ma vist sinna jalga ei tõsta, sinna kivisele alale, kus surnud kõrbevad kuuma päikese käes arvatavasti muumiateks oma kivist haudades. Margus väitis, et vahepeal olla lillelõhnale lisaks ka mingit laibalõhna tunda olnud. Mul käis külmavärin üle.

Igatahes, siin algas alles härjavõitluste hooaeg, ning kuna mina polnud samuti varem kunagi seda „kultuuriüritust“ näinud, siis muretsesimegi endale üsna kallid piletid ühele „corridale“ , mis toimus siinsel härjavõitlusväljakul. Väljak oli seestpoolt suurem kui ma arvasin, nagu ümmargune tsirkuseareen. Inimesed pidid istuma kivitreppidel, see mulle ei meeldinud. Palju oli vanemaid härrasmehi, kes, ülikonnad seljas, olid etendust nautima tulnud. Nende paksudest sigaritest tekkisid rahva kohale suitsupilvekesed. Mõned hullud olid tulnud ka lastega, on alles mõistust inimestel. Härjavõitlus kestis kaks tundi, oli kolm põhilist härjavõitlejat, pluss veel nende saatjamehed. Kahe tunni jooksul väsitati ja piinati surnuks kuus härga, enamasti kaalusid nad oma pool tonni. Alguses marssis kogu meesteseltskond areenile, osad olid hobuste seljas. Hiljem jäid areenile vaid mõned mehed, kes lehvitasid roosade suurte rätikutega ja hoidsid areeniäärsete kaitsepiirete lähedusse, et vajadusel nende taha peitu pugeda. Lasti välja esimene härg, kel oli veel küllalt jõudu. Ta jooksis ringi, ja roosade rätikutega mehed ässitasid teda, ise vajadusel kaitsvate konstruktsioonide taha peitu pugedes. Siis mulle tundus, et härjavõitlusel polegi häda, kuna härg tundus olevat kõikidest tüüpidest üle. Mu naiivne arusaam aga haihtus, kui areenile ilmus mees hobuse seljas. Mees oli äraturvistatud, hobune samuti. Silmad olid hobusel kinni seotud, et ta härja eest jooksu ei pistaks ega närvi ei läheks. Arvatavasti olid need tööhobused, mida areenil kasutati. Härg meelitati hobuse juurde ja mees lõi hobuse seljast härjale pika oda selga. Härg muidugi puskis hobust üsna kõvasti, aga turvis kaitses vaest looma vigastuste eest. Seljast voolas härjal mustjat verd. Aga see oli alles algus. Veel jaksas ta joosta mööda väljakut, veel proovis ta oma jõudu. Siis ilmusid välja mehed, kelle kohta öeldakse „picadores“, kes üritasid härjale väikseid odakesi selga torgata, ilma ise viga saamata ja samas õigele kohale pihta saades. Härjavõitlusel on omad reeglid, kuhu täpselt tuleb odad lüüa, kuhu täpselt tuleb härg meelitada… Kolm picadori torkisid härga, kel hakkas tasapisi juba toss välja minema, ju siis verekaotusest. Siis ilmus areenile peamine härjavõitleja, iga võitleja sai kahele härjale etenduse jooksul vastu seista. Riides oli ta nagu üks homoseksuaal, liiga särav, liiga värviline. Hiljem sain teada, et nende võitlusülikond võib kaaluda kuni 40 kilo. Võitleja allutas oma punase rätikuga härja liigutused oma kontrollile. See, kuidas ta seisab, see, kuidas ta seda rätikut liigutab ja kui puhtalt ta härga enese ümber liikuma suudab panna, on omaette kunst. Ta kehahoiak samuti. Rahvas karjus muidugi „Oleeee!“ . Vahepeal karjuti ka sõimu, kui härjavõitleja mõne kohmakusega hakkama sai. Lõpuks virutas ta härjale peenikese odaga kaela taha, mis pidi olema surmav hoop ja ühesõnaga võitluse kulminatsioon. Iga härjavõitleja ei saanud sellega hakkama ja pidi mitu korda proovima, kui esimese korraga hakkama ei saanud, oli tegemist väikese läbikukkumisega. Härjaga oli lips läbi, ta vajus aeglaselt kokku, esimene härg, kes niiviisi surnuks piinati, hakkas lausa suust ja ninast verd köhima. Kuna ta veel hingitses, siis spetsiaalsed pussitajamehed lõpetasid kähku ta piinad.
Juhtus, et üks härgadest kogus veel jõudu ja üritas ühte pussitajameest sarvega haarata, publik hüppas vaimustusest (verised ja ohtlikud vaatemängud on ikka veel moes!) lausa püsti. Pussitajamees lonkas areenilt minema ja härg muidugi tapeti. Siis lohistatit seda laipa veel hobuste taha seotult mööda areeni ringi, orkester taustaks. Tuli meelde Vana-Rooma. Nagu mingisugune auring? Üks härjavõitlejatest, kes oli eriti puhtalt oma härjaga hakkama saanud, tegi samuti auringi. Keegi viskas talle kimbukese lilli ja vahva matadoor võttis rinnataskust lillekese ja viskas selle oma austajannale. Kolmest põhilisest võitlejast oli ainult üks keskealine, ülejäänud olid enam-vähem minuvanused. Võib-olla on see mingi viis, kuidas end mehena tõestada, kuidas ohule vastu seista ja siis uhkelt VÕITA, näidates, kui hästi sa valdad oma kunsti. Siiski on härjavõitluse puhul tegemist ebavõrdse lahinguga, kuna ühte härga väsitab ja piinab mitu meest. Vastasel korral oleks härg ju ühest mehest üle ja seda ei saaks lubada. Hiljem vaatasin youtube’ist neid videosid, mis on tehtud Ladina-Ameerikas, kus härjad lastakse rahva sisse lahti ja nad pusklevad seal vabalt, rappides inimesi. Sama lugu on Sanfermini pidustustega, mis toimuvad Zaragozale üsna lähedal Pamplonas, juulikuus. Inimesed jooksevad tänavatel ja härjad nende järel, eesmärk on nad juhtida suurele võitlusareenile. Alati on palju vigastusi.
Ma arvan, et see on hullumeelsus. On inimesi, kes leiavad, et see on kunst või spordiala, nt Hispaania kuningale endale meeldivad väga härjavõitlused. Paola isa olevat samuti neid fännanud. Ma arvan, et see on sama instinkt, mis sundis inimesi keskajal minema vaatama avalikke hukkamisi ja mis Vanas-Roomas tõi rahva gladiaatoreid vaatama. Härjavõitluses on midagi järel sellest brutaalsusest, ainult nüüd pole tegemist metsloomadega, vaid spetsiaalselt rappimiseks kasvatatud härgadega. Pärast nägime, et areeni külje all seisis suur külmutusauto. Eks nende piinatud härgade liha läheb müüki.
Ma mõistan, et inimkonna toidu tarvis tapetakse palju loomi, aga neid tapetakse piinamata. Kanadel keeratakse kael hetkega kahekorra, siga lüüakse kuklasse hetkega surnuks, enne, kui teda tükeldama hakatakse. Kust on võtnud inimene õiguse elusolendeid surnuks piinata? Arvame, et oleme jumalad.Mulle sellest ühest korrast aitas. Esimene ja viimane kord, kui ma härjavõitlust „nautima“ lähen. Nägin, et kultuur/traditsioon võib olla ka kultuuri puudumine.

Hispaania lihavõttepühade nädalat iseloomustavad igapäevased arvukad rongkäigud, mis olid hoopiski ülevamad kui mõni brutaalne härjavõitlus. Rongkäigulised on erinevatest kristlikest vennaskondadest, nad kannavad teravate otstega kapuutse, mis katavad terve pea, ainult silmaaugud on sisse lõigatud. Seljas on neil lihtsad nööriga kinniseotud ürbid ja paljud mängivad hiiglaslikke trumme. Rongkäiguliste trummilöögid kõlavad üle linna ja käivad kuulajatel lausa kerest läbi. Alguses arvasin, et need kapuutsimehed (ja –naised) on Kristuse timukad, aga tegelikult selgus, et nad on hoopis patukahetsejad. Mõned kandsid käes elektriküünlaid(elagu 21.sajand!), mõned pärisküünlaid. Igas rongkäigus kanti kas suurt Kristuse kuju ristil, Neitsit või muid piiblitegelasi, kes Kristuse kannatusega seotud olid. Kujude postamentidele kuhjatud lilledest õhkus lämmatavat lõhna, mis ajas isegi natuke iiveldama ja tekitas matuserongkäigu tunde. Või mis, see oligi ju kõik Kristuse kannatusele ja surmale pühendatud üritus. Tore oli, kui rongkäigulised kandsid postamente õlgadel ja kõikusid trummide rütmis küljelt küljele. Teised rongkäigulised olid aga hoopis postamentidele rattad alla seadnud, et oleks kergem edasi minna.
Sattusime korra Margusega isegi „rohepeade ordu“ rongkäigu sisse, roheliste kapuutsidega patukahetsejad tagusid trummi nagu jaksasid, minu enda trummikiled pidid äärepealt otsad andma, aga me saime jällegi vahetu elamuse. Vahel patukahetsejad peatusid, et lugeda palveid. Meieisapalvet loeti mitmeid kordi, hispaania keeles ma seda hästi peast ei oska, eesti keeles küll. Kõige vingem rongkäik, mida me nägime, oli see, kui lisaks trummimeestele oli kaasatud orkester, kes mängis võimsat kurba muusikat, mis lausa külmavärinad ihule tõi. Kanti Jeesust Ketsemani aias, kanti Jeesust ja inglit, kõige lõpuks kanti hiiglaslikku neitsit. Neitsi ees oli palju erineva pikkusega tavalisi küünlaid, mida rongkäigulised meeleheitlikult spetsiaalsete maeiteamis-tahtidega süüdata üritasid, aga Zaragoza tuntud tuuleke ei väsinud leeke kustutamast. Kui rongkäik Pilari katedraalini viivale teele keeras, siis visati kusagilt ülemiste korruste akendest alla tuhandeid õielehti. Ilus oli ja võimas oli, kuigi samas natuke kõhedusttekitav.

Hispaania kuulsaimad Semana Santa rongkäigud toimuvad lõunas, Sevillas ja Cadizis. Nad on isegi kuulutatud Unesco mittemateriaalseks pärandiks. Virginia seletas, et need siinsed rongkäigud on igavene jama ja et me tuleks parem tema kodukanti. Ise nägi ainult tõesti üht pisikest rongkäigukest, mis meie kodu lähedalt mööda läks. Võimsamad jäid nägemata. Vahel ei mahu mulle pähe, kuidas inimestel pole sugugi nii palju avastamisõhinat, nagu minul seda on. Käivad oma igapäevaseid radu, kordagi teelt kõrvale vaatamata. Nii võib paljustki ilma jääda.

Nagu enne mainisin, siis sattusin esimest korda Hispaanias-elamise aja jooksul arsti juurde. Mulle tuli kallale üks järjekordne ebamugav põletik, mis mul viimase pooleteise aasta jooksul ikka vahel külas on käinud. Olime Margusega jõe ääres ja nautisime päikselist ilma ja ma lootsin, et see pole ikka see häiriv põletik, aga ikka oli. Läksime siis õhtul ühte arstikeskusse. Mul pole siin perearsti ega midagi, ainus võimalus on kohesesse vastuvõttu minna. Euroopa ravikindlustuskaart tuli mulle esimest korda kasuks, arst ütles, et see annab Hispaanias sama palju õigusi, kui kohalike haigekassakaart. Pidime ootama kõigest poolt tunnikest, samal ajal nägime kuidas üks röökiv narkomaan kabinetti transporditi. Ootavad inimesed ajasid omavahel juttu, kuigi nad üksteist ei tundnud. See on siin ju kombeks. Arst oli väga asjalik mees, kuigi ma pole näinud enne sellist arsti, kel nii paks kuldkett kaelas säraks. Laskis mul paar proovi teha, kirjutas kaks ümbrikukest antibiootikumipulbriga ja oligi probleem lahendatud. Eestis peaksin oma häda korral vähemalt viis päeva antibiotse sööma, seekord aga kirjutati vaid kaheks päevaks, ja see oli spetsiaalne antibiootikum, mis mõjus ainult NEILE teatud bakteritele, seega vast ei tapnud ta mu keha häid baktereid päris ära.

Nüüd kirjutan reisist, mis me Margusega ette võtsime. Sõitsime kõigepealt Madridi Maarjale külla, et sealt mõne päeva pärast edasi Mallorcale sõita. Madridi bussis pidin äärepealt otsad andma, viimasel ajal on merehaigus jälle pisut kallale tulnud, kuigi mul oli vahepeal tunne, et äkki olen sellest jamast juba pääsenud. Madridi bussijaam oli kui suur spiraalne mitmekorruseline koobas, heitgaase täis. Kui ma bussist välja sain, siis maa kõikus päris korralikult. Metroos me isegi ära ei eksinud, suutsime Maarjale päris korteri ukse taha jõuda, sinna Ilusa Armastuse tänavale, kus ma uue aasta alguses juba käisin. Jah, ta elab tänaval, mille nimi on Ilusa Armastuse tänav (calle Amor Hermoso). Tema linnaosa peaks olema kirjade järgi kõige madridilikum üldse, aga tegelikult elavad seal asiaadid, hahaaa.

Maarja pakkus meile väga kodust frikadellisuppi, mis tuletas mulle mu vanaema tehtud suppe meelde. Maarja juures oli nii hubane ja kodune. Tunne oli, nagu ma poleks Madridist ära käinudki. Viisime talle Aragoni komme, neid jube magusaid. Saime Margusega eraldi „sviidi“, kuna üks tuba oli Maarja korteris vaba. Omanik muidugi ei teadnud, et me seal olime. Tegime Madridi peal turistituuri, mul oli tunne,et olen „oma“, teadsin ma ju Gran Via paleesid, Hispaania väljaku Quijote kuju, Puerta del Soli karu ja maasikapuud… Astusime kolmekesi ka Puerta del Soli „nullkilomeetri“ märgi peale. See liigutus pidavat meie teed tulevikus jälle Madridi tooma. Maarja tegi minust ja Margusest koos nii palju pilte, nüüd on meil neid terve hunnik, kahe päeva jooksul saime rohkem kahekesi-pilte, kui terve eelneva aja jooksul kokku :D Peale selle, Maarja ikka käskis, et tehke musi, tehke musi, pooled pildid on seega turistimusipildid :D

Millegipärast oli Gran Vial palju raamatulette vabas õhus, Maarja lausa kleepus nende külge ja lahkus võidukalt, raamat Sevilla kohta kotis. Tore, et siin maamunal leidub samasugune raamatufriik, nagu mina :D Margus mainis, et me täiendame Maarjaga teineteist päris hästi, mõlemad sellised lõbusad ja seinast seina lobisemise ning naljadega.

Ma ei tea, kas Eestis tõesti Starbucksi kohvikut pole, mul oli nagu tunne, et olen seda kusagil Tallinnas näinud… igatahes, Madridi Starbucksis oli võrratu juustukook, Maarja soovitas meil seda proovida. Margusele, maiasmokale, läks see eriti hästi peale. Inimene on lihtsalt nii maiasmokk - kui ta Zaragozas oli, oli mul kodus korraga jäätist, shokolaadi ja maasikaid… Tema suust kõlab alatasa: „Tahaks midagi head…“ , ja toidupoodides säravad ta silmad kookide- ja maiustustelettide poole. Igatahes, Starbucksi kohv oli samuti suurepärane, sinna sai ise juurde lisada kaneeli, muskaatpähklit, shokolaadipuru, vanill – ja fariinsuhkrut. Kohvi serveeriti mõnusast suurest kruusist. Täielik kohvinauding!!! Ma vist armusin Starbucksi. Kurat, et seda Zaragozas pole. Täielik ikaldus! (Näed, Margus, kuidas mulle su väljend on külge jäänud? :D)

Maarja oli plaaninud oma kodus Eesti moodi õhtusöögi. Kutsutud oli üks eesti tüdruk Triinu, kes juba pikemat aega Madridis elab ja kelle hispaanlasest kallim oskab isegi pisut eesti keelt, (Triinu rääkis meile, kuidas ta kutt oli talle kord öelnud eesti keeles: „Vabandage, ma olen natuke jobu“:))), hispaanlanna Cristina ja Helen koos oma hispaania kuti Juaniga. Kes ei mäleta, siis Helen on mu kursaõde, kes Valencias erasmust tegi, nüüd aga akadeemilise võttis ja Madridis modellitööd leida proovib. Mõned asjalikud pildistamised tal on juba olnud. Juaniga aga said nad tuttavaks couchsurfingu kaudu, ta on härra advokaat. Hästi uuriva pilguga, Helen ütles, et Juan proovib niiviisi kindlaks teha, mis sorti inimesega on tegu. Pärast olla konstanteerinud, et ma olla hea inimene. Mine sa tea. Ma polnud Helenit Valencias-käigust saadik (ehk siis novembri algusest) näinud. Me ei rääkinud väga palju, aga see, mis me rääkisime oli kosutav ja hea.

Margus ja mina aitasime Maarjal pikkpoissi valmistada, tegime veel ka ahjukartuleid, Margus sai liha kohta oma nippe jagada, kuna ta on täielik tahan-alatasa-liha-ja-praadi-süüa-mees. Juurde improviseerisime sibulakastme. Ohh, oli alles rammus söömaaeg, ja kõigile paistis maitsevat, välja-arvatud see, et Juan mõned kartulid järele jättis. Nad jõudsid Heleniga varem kohale kui teised, et aidata meil sibulat hakkida ja Juan ootas pikisilmi kõhu korisedes, mil süüa saab, aga eesti „talupojaroad“ vist osutusid natuke liiga „huvitavateks“. Cristinale see-eest maitses väga. Pikkpoiss sai eriti hea. Magustoiduks oli eesti shokolaadi ja Aragoni komme. Joogiks aga tinto de veranot, mida joodi nagu mahla. Kui Helen ja Juan olid koju läinud, jäime meie, eestlased, ja Cristina veel lobisema poole ööni.

Järgmisel päeval läksime peale kiiret hommikusööki (Maarja mõnus omlett ja Mercadona mitte nii mõnus kohv!) külastama ühte vana metroojaama, kus rongid enam ei peatu, ja mis on tehtud väikeseks muuseumiks. Seoses uute pikemate metroorongidega 1970.alguses pandi jaam lihtsalt kinni, kuna peatuste vahele oleks jäänud liiga vähe maad. Metroojaama nimi on Chamberi, seal on alles vanad rauast läbipääsuväravad, ajast ja arust piletikassa ja seinte peal vanakooli reklaamid. Seinale oli veel joonistatud vana metrooplaan, see oli üks jaamadest, mis Madridi esimese metrooliini peal oli. Saime vaadata filmikest metroo ajaloo kohta, selgus, et Madridi metroo on suuruselt teine Euroopas, esimene on Londoni oma. Peatuseid on ligi 300 ja raudteed maa all üle 100 kilomeetri. Käima pandi ta 20.sajandi alguses, ja alguses polnud metroo isegi riigi oma, vaid erakätes. Mind hämmastab selle süsteemi efektiivsus, metroovõrk laiub üle kogu Madridi, ta sõidab kiiresti, kuid ikka võib kuluda tund aega sõitu, enne kui selle metropoli ühest otsast teise jõuad. Kui osata vaadata, siis näeb metrooaknast isegi seda vana jaama, kui rong sealt kibekiiresti läbi kihutab. Oli selline koobas. Kuna mulle meeldivad raudteed ja rongid, meeldis mulle see vana jaamgi. Ja jälle mõtlesin, et metroorongijuhid on nagu uruloomad, töötavad pimeduses. Taas maapinnal seistes proovisin ettekujutada, kuidas rongid Madridi all kihutavad, aga mu mõistus ei tahtnud seda hästi haarata :D

Käisime Marguse ja Heleniga koos Madridi kuningapalees, Palacio Realis. Jõudsime sinna tund aega enne sulgemist, ja selle tõttu jäi nägemata relvaladu ja kuninglik apteek. See-eest saime aga ringi jalutada luksuslikes põhiruumides: kuningate riietumistoad, vastuvõtutoad, surivoodid, hiiglaslikud peeglid ja tugitoolid, hämmastamapanev troonisaal, pika-pika lauaga söögisaal, siid, samet, kuld, hõbe, portselan, brokaat, paksud kardinad uste eest ära tõmmatud… Arutasime, kas selles palees on ka filme tehtud, arvatavasti on. Pildistada muidugi ei võinud. Ma ei hakanud lolli ka mängima, nagu tookord Relvapalatis Moskvas, kui mu sõbranna pildistas tsaaride tõldu ja mina jälgisin turvamehi. Pärast uurisin ühe turvamehe käest, kas palees ka kummitab, mille peale too vastas, et kummalisi asju ikka juhtub ja tegi salapärase näo. Siis suunas ta meid paleest välja, kuna oli juba sulgemise aeg. Jäime vihma kätte, läksime churroseid sööma ja jäime uuesti vihma kätte. Ma olin nimelt vihmavarju Maarja juurde unustanud.

Kodus kuivatasime natuke jalgu ja läksime uuesti linna peale, et taaskord vihma kätte jääda. Mu jalad külmetasid hullupööra, kui me vihma ja kevade ja õite järele lõhnavas Retiro pargis ringi jalutasime. Retirol oli hoopis teine nägu kui talvel, ta oli õide puhkenud. Maarja ehmatas oma vihmavarjuga Retiro tiigis ujuvaid kalasid ja me tegime järjekordseid pilte. Hiljem läksime vaatama ühte Semana Santa rongkäiku, mis osutus vägagi tagasihoidlikuks. Läksime siis Cien Montaditosesse võileibu sööma, baar oli täis nagu muda, hea, et kohagi saime! Mõtlesime, et ootame, kuni rongkäik jõudu kogub ja sinna rohkem patukahetsejad ilmub, aga kui taas tänavale astusime, olid patukahetsejad kui maa alla vajunud.

Õhtul lollitasime ja tegime naljavideosid. Maarja tegi mu külmunud koibadele jalavanni ja andis ühtesid suurepäraseid tilkasid, mida ma teele lisasin. Madridi-saaga sai selleks korraks läbi. Kolme nädala pärast lähen aga uuesti, meil on Maarjaga piletid Jose Merce kontserdile, kes on üks vinge flamenkolaulja. Pilet maksis hirmsa „pasta“ (siin öeldakse kõnekeeles raha kohta pasta) , aga see on seda väärt. Pealegi, me peame ju temaga veel Madridi vahakujude muuseumisse minema!

Enne Mallorca lennuki peale minemist sõime veel ühes Maarja kodu lähedal asuvas kohvikus hommikust ja selgus, et 20-eurone, millega ma maksta üritasin, oli võltsitud. Ma arvasin, et lihtsalt selline kulunud kahekümneeurone, aga selgus, et mõned turvaelemendid, nagu üks vesipilt, olid paigast ära. Üks allkiri oli samuti laiali valgunud tindiga tehtud. Müüja võttis ühe spetsiaalse markeri ja näitas, et näe, see rahatäht poleks tohtinud siit nurgast musta värvi minna. Me olime üsnagi imestunud, ja proovisime mõelda, kus kohas meile selline kahekümnene võiti anda. Mõelda vaid, käid rahumeeli ringi, valeraha enese teadmata kotis.. Ega jah, kui ei tea, siis tundub täiesti normaalne rahatäht… Maksime siis teise ja seekord ehtsa rahatähega, peale väikest skandaali, kuna müüja arvas, et me oleme mingid krdi immigrandid, kes teda haneks püüavad tõmmata. Viskasin selle vale rahatähe minema. Üks naljakas idee oli muidugi sokutada see meie omanikule üüriraha pähe, kuna see vana kits oleks seda lihtsalt väärt :D

Sain oma esimese kogemuse Ryanairiga. Saan vist nüüd pihta, miks ta odavlennufirma on, elab reklaami ja superpakkumiste pealt. Lend kestis vaid tunnikese, aga selle aja jooksul parseldati ja reklaamiti nii et kõrvad hakkasid kakavett jooksma. Peale selle, see pagasivärk on ka tobedus, kõik käsipagas peab mahtuma ühe kindlate mõõtmetega kotti, enne lennuki peale minekut kontrollitakse, kas see kott on ikka mõõdus. Läksimegi ainult käsipagasiga, kuna suure kohvri deklareerimine oleks hinda vähemalt poole võrra tõstnud. Probleem oli ka vedelikega, ainult kuni 100 ml anumates võivad vedelikud olla, kõik anumad pandud spetsiaalsesse kilekotti. Kogumaht ei tohi liitrit ületada. Eks ma siis kodus pakkisingi dushigeeli ja shampooni kahte flanipurgikesse, mis mul ammusest ajast jäänud oli. Spetsiaalset kilekotti mul ka polnud, aga lasti turvakontrollist läbi. Margus ütles, et sellepärast, et ma olen naine. Sellistel hetkedel on hea olla noor ja naeratav naine! Ryanair maandus hullu kolksuga, ka tagasitulles rappus Madridi lennuväljale maandudes nagu karussell. Vahepeal sattus õhuaukudesse, lapsed karjusid hirmust, täiskasvanud ehmatasid ja siis naersid. Mallorcale jõudes olime rõõmsad, et saime sellest lendavast „kaubamajast“ välja.

Hostelit meil muidugi broneeritud ei olnud.
Sõitsime bussiga lennujaamast Palma kandis asuvasse kuurortrajooni, nimelt pealinn on küll Palma, aga mere äärest Palma ümber läheb kilomeetrite viisi turistirajoone, uusasundusi ja randu. Vahemeri sillerdas ja mulle hakkasid kohe meeldima õlgkatustega päikesevarjud rannal. Mul õnnestus hiljem pea ka ühe õlgkatuse vastu ära lüüa, hajameelne nagu ma olen, jalutasin varju alt läbi ja lõin pea õlgedesse :D Meid ootaski majutuse otsimine, olin internetist üles märkinud paar aadressi, kus aga tegelikult olid mahajäetud välimusega hotellid. Nimelt polnud turismihooaeg veel täie hooga alanudki. Kõigest aprill ju. Nuuskisime Margusega tärne hotellide seintel, nelja ja viietärnihotellid ei tulnud kõne allagi. Läksime muidugi naiivselt ühte Kuressaare Rüütli Spa moodi hotellikesse sisse, kus teatati, et 150 euri on koos hommikusöögiga. Ma siis küsisin rõõmsalt, et oi, neli päeva või, kahe peale? Vastati, et ei, üks öö ühele inimesele. Hahaa. Mitu tundi ekslesime ringi, lõpuks leidsime ühe kõrvalise „rotima“ hotelli nimega Raxa. Raksatavas hotellis küsiti meilt kahe peale 180 euri nelja öö ja hommikusöökide eest, tegi siis 20 euri öö peale pluss veel 2.50 euri iga hommikusöök. Oli hea pakkumine ja võtsime selle vastu. Natuke küll haises kopituse järele, aga me ei virisenud. Rand oli pealegi kiviga visata. Meil oli rõdu ja all söögibaaris oli isegi basseiniga väliterrass. Kuna lennujaam polnud sugugi kaugel, lendasid meist alatasa üle lennukid. Iga viie minuti tagant vahel lausa. Mina olen ju ka kohast, kus lendavad lennukid, Lagedilt. Sellepärast ei häirinud lennukimüra mind absoluutselt.

Muidugi peeti meid esimese hooga sakslasteks, ka esimesel hommikul, kui meid hommikusöögilauas rõõmsalt saksa keeles tervitati. Mina siis vastasin hispaania keeles ja teenindaja kukkus koledasti vabandama :D Mallorcal, eriti Palma lähedal on paljud sildid saksa keeles. Peaks olema ju eelkõige hispaania ja katalaani keeles, aga kuna sakslased on seal saarel end hooga platsi võtnud, siis on enamus reklaame ja pakkumisi ja söögikohti neile suunatud. Frankfurteribaarid ja muu jama. Osad saksa klemmid, kes meile ööklubiflaiereid pakkusid, ei osanud isegi hispaania keelt. Põhjus on vist selles, et Saksamaalt tuleb Mallorcale hunnikutes odavlende. Paljud neist olid pruuniks praetud nagu rasvased grillkanad, kuigi polnud veel päris rannailm, hoopiski 20 kraadi ringis. Ma tean, et ma olen ise ka turist. Aga ma ei oota ju ometi, et võõrale maale minnes ma oma keeles saaks asju lugeda. Laiskuse värk neil suurrahvastel. Ostke endale vestmik ometi! Samas on see jälle kõva äri ja saksasõbralikkus meelitab saarele aina rohkem ja rohkem raha.

Jalutasime mööda rannapromenaadi õhtul ja käisime söömas ühes itaalia söögikohas. Kilomeetrite pikkuse promenaadi ääres on nii palju söögikohti, et mine või hulluks. Liiatigi, kui Margust tabab otsustamatus ja mind ennast lihtsalt apaatsus. Pasta oli … normaalne. Itaallaste tehtud pastaga ei saanud väga võrrelda. Nägime rannale ehitatud liivalossi ja kuulsime mööduva paarikese suust eesti keelt. Margus ütles, et tasa, kuula. Ja oligi eesti keel! Igas maailma sadamas leidub vähemalt üks eestlane! Hea oli taas olla mere ääres. Kogusin endale muidugi natuke ka merekarpe.
Me olime Mallorcal kokku viis päeva, millest esimene ja viimane päev kulusid sõitmise ja asjaajamise peale. Kolm päeva jäi seega tervenisti saarega tutvumiseks.

Esimese päeva veetsime Palmaga tutvudes. Hommikusöök majutuskohas oli üsnagi tüüpiline odavatele majutuskohtadele, ma arvan, et igaüks, kes on vähegi odavates hotellides hommikust söönud, teab, millest ma räägin. Pealegi tundus, et oleme ainsad kliendid selles kohas. Hahaa. Sõitsime siis bussiga Palmasse, läbi kuurortasulate. Inimesed tundusid olevat rikkad inimesed, aga Palmas nägime kõvasti ka blokkmaju. Agulid nagu agulid ikka. Vanalinn see-eest oli kaunis! Kaunis katedraal mere kaldal kõrgendiku otsas, mis oli kunagi vana moshee, siis ümberehitatud kirik. Samuti reformis seda Antonio Gaudi 20.sajandi alguses. Katedraali ümber oli suur rahvamass, kui ma uurisin, mis toimub, vastati mulle üllatunult, et kuidas ma ei tea, et Hispaania kuningapere sel hommikul (kuna oli esimene ülestõusmispüha) katedraali missale oli tulnud. Kuningat küll polnud, aga oli kuninganna Sofia ja tulevased troonipärijad prints Felipe ja printsesse Leticia oma lastega. Arvatavasti tulid nad kirikust välja ja lehvitasid rahvale, aga selle hõiskava massi tagant polnud suurt midagi näha. Võimud hoidsid rahvast tagasi. Autoeskort sõitis meist mööda ja nägin, et kuninganna kandis punast kleiti, nägin ühe infanta vastu auto aknaklaasi surutud nina ja prints Felipe esinduslikku naeratust. Margus ütles, et esimeses autos, kus olid turvamehed, nägi ta ühte venda automaadiga, mis oli rahva poole suunatud. Kuninga turvamehed aga olid väga tagasihoidlikult ja shikilt riides… kui aga meie Mallorcale sõites tulid lennuki peale samuti kaks turvameest/eriüksuslast/agenti, kes nägid Marguse arvates välja liiga klanitud nagu kuskilt Banderase filmist.
Tundus, et mallorcalased on õnnelikud oma kuningaperet nähes. Meile tuli see üsna ootamatult.

Katedraali all laius merepark, kus oli veel suur Joan Miró seinamaal. Leidsime vanad tuulikud, mille jalamitel lasusid lillevaibad, kus kasvasid põhiliselt lõvilõuad. Tuulikute kandis olid väikesed madalad majad, mis olid Marguse arvates kui Mehhiko. Minu arvates nagu Córdoba. Üldse oli Mallorcal seda Lõuna-Hispaania hõngu ja lopsakust. Jahisadam oli romantiline, eriti, kui sadama poolt katedraali poole vaadata, mis silmapiiril kõrgus. Mul on mingi kiiks jahisadamatega, need äratavad unistama. Mõtlesin, kui mul oleks jaht, saaksin sõita läbi kõik Vahemere saared, Ibiza, Menorca, Sardiinia, Korsika… ja kõik tillukesed saarekesed. Leidus apelsinipuid ja õhus hõljus apelsinide lõhna. Mõned hullud korjasid maast apelsine ja sõid. Nägime keskaegset kaupmeeste kindlusmaja ja vana linnamüüri, mis oli toredasti sakiline. Inimesed sõitsid Harley Davidsonidega ringi. Ühele pargiteele olid laotatud kalavõrgud. Palju leidus päikesekellasid.

Kuna me oleme tublid turistid, otsustasime, et läheme Palma kindlusse jalgsi. Kindlus paistis kaugemalt mäe otsast, aga sinna andis minna. Kui lõpuks majade vahelt kindlusesse viiva tee üles leidsime ja seda mööda üles rühkisime, tuli küll tahtmine alla tagasi minna. Hingeldama võttis. Parajasti oli pühapäev ja saime tasuta kindlusesse sisse minna. Hoone oli täiesti ringikujuline ja sealt ülalt nägi tervet Palmat. Tualettki oli keskaegsete võlvide all :) Vaatasime tükk aega ühte suurt kruiisilaeva sadamast välja sõitmas kaugusse kadumas. Arvatavasti oli laevuke täis sakslasi või prantslasi.
Kui kindlusesse läksime, siis kiskus juba vaikselt pilve ja tõusis tuul. Kiskus tormiks. Alla tulles jäime vihma kätte ja olime sunnitud ühest hiina poest (täielik hullumaja on mõelda, et kõik need inimesed, ehitusmaterjalid, sõiduvahendid ja kaubad on saarele saanud vaid lennuki või laevaga!) vihmavarju ostma. Jalanõud lausa lirtsusid jalas, Marguski astus paar korda lompi oma päevinäinud tennistega. Käisime kummalist pitsat söömas ja siis sõitsime bussiga tagasi ööbimiskohta. Hüppasime lompides, naersime ja jalad lirtsusid veelgi hullemini. Oli alles hea rannailm :D
Vihm jäi õnneks ööga järele.

Teisel päeval oli meil plaan rentida auto ja teha väljasõit. Hotelli kaudu saime auto (siin on see käsi-peseb-kätt süsteem), mis toodi kohale kell kaheksa hommikul, meile helistati tuppa ja väideti, et auto on nüüd kohal. Venitasin silma lahti ja andsin teada, et meie veel KOHAL pole. Läksime keskpäeva paiku autole ise autorenti järele. Meile anti pisike Fiat Panda ja autorendi kaks päeva läks maksma pisut üle 70 euri. Mingeid luksusseadmeid autos polnud, ei GPS-i ega midagi. GPS-i eest olin mina, elav kaardilugeja.Teisel päeval tuli mul juba päris hästi välja seletamine, et võta sealt ringteelt teine mahasõit jne. Ringteid on siin igal pool MEELETULT. Esimene päev olin üsna närvis (kuigi mina isegi ei juhtinud!) ja sõitsimegi esimese hooga pisut valesti. Margus väitis, et ta ei jõua liiklust jälgides isegi silte korralikult lugeda. Mõne aja möödudes aga tegi ta oskuslikult natuke äkilisI manöövreid, et ikka õige tee valida :D Mul tuli meelde, kui Pauline’iga Lõuna-Hispaanias käisime ja ta kogemata vale mahasõidu valis, ise karjudes, et kuhu ma ometi sõidan, kuhu ma lähen, ma ei saa midagi aru. Seekord oli ka, kui ma parajasti telefoniga rääkisin ja Margus omal vastutusel natuke eksles, ise vaikselt vandudes.
Nägime, et kui paar suurlinna välja arvata (või noh, Palmas elab sama palju inimesi kui Tallinnas) on saar ikka täielik maakohake. Meie ümber rohetasid põllud, tee oli vahepeal päris kitsas ja läks kiviaedade vahelt. Mäed olid väga rohelised.Igal pool õhnas niiskuse, lopsakuse, õitsemise ja maa järele. Võib-olla natuke isegi vihmametsa järele? Nägime lambakarjasid, ühed pusklesid meil isegi tee peal ees, üks lammas nimelt „ajas“ teisi rohumaale tagasi :D Kõige toredamad olid eeslid karjamaal õitsvate puude vahel. Nad osutusid suuremateks kui ma arvasin, ja kui ma neile läbi aia natuke rohtu söötsin, huvitusid nad minust vägagi.

Meie esimene peatuspaik oli külake nimega Valldemossa. Üldiselt läks meil sõitmise peale kauem aega kui ma alguses arvasin, seetõttu pidime osad plaanitud sihtkohad ära jätma. Saare ühest äärest teise on kõigest kaheksakümmend kilomeetrit, aga kui arvestada mägiteesid ja seda, et me ei tea täpselt, kuhu minna ja kuhu kohale jõudes autot parkida, läks aega plaanitust rohkem. Muinasjutukülake Valldemossa asus mägede vahel, seal oli üks maakirik, üks sinaka tornikesega klooster, palju õitsvaid kastanipuid, linnulaulu ja muidugi saksa turikaid. Hingasin külaõhku sisse ja leidsin, et olen õnnelik, kui jalutasime mööda neid kitsaid tänavaid ja imetlesime pisut kaugemalt vaateid sellele mägikülakesele. Oli tunne, nagu me oleks kusagil heas filmis, mida sa alati vaatad igatsusega, et tahaks ka sinna, kus on istandused, mägede rohelus, natuke vanad ja hubased maamajad lilleklumpidega akendel, väliterrassid, palmide ja viljapuudega tagaaiad… ja muidugi hea vein ja hea seltskond. Veini me seekord ei joonud, ma küll ütlesin Margusele oma hajameelsusest, et tahad, ostame veini, aga see oleks olnud ilmselge hullumeelsus :D

Valldemossast sõitsime edasi mere äärde, samanimelisse sadamasse. See oli esimene kokkupuude, millised on siinsed mägiteed ja milline on merekallas. Võimas. Hakkasime mägedest alla sadamakese poole sõitma, tee oli väga kitsas ja 180-kraadiste kurvidega. Mõtlesin, et kui keegi meile vastu sõidab, sõidab ta meile lihtsalt sisse. Tihtipeale ei mahtunudki teised autod meist mööda. Selle ohtliku tee äärest võis näha all laiuvat kuristikku ja merd kaljude vahel lainetamas. Mul hakkas pea ringi käima ja ma manitsesin alatasa Margust, et ta vaataks teed ja mitte tee pealt alla, mille peale ta ikka kõvasti muigas. Mul oli tunne, et iga hetk kukume oma Fiatiga kuristikku, täiesti puruks. Kui alla jõudsime, puhus kõva tuul, meri lainetas vastu kõrget-kõrget kaljukallast. Sadam oli väga pisike ja meri oli metsik. Siiski oli seal üks kohvik, kus natuke end värskendasime. Üks kass magas paadis, aga Margus ei nõustunud küll ühte aerupaati ronima, et ma saaksin temast õige meremehe pildi teha :D

Üles tuli tagasi ka sõita, ja siis ma jäin merehaigeks muidugi, sest need teed olid ju jubedalt kurvilised. Alla sõites oli mul lihtsalt kole hirm peal, mul ei tulnud meeldegi, et mul võib süda pahaks minna, aga üles sõites hakkas kohe plaksust iiveldama. Fui. Ja Margus sõitis veel isegi rahulikult! Jõudsime kuidagi üles ja liikusime järgmise sihtkoha poole. Väikse peatuse tegime Deia-nimelise armsa külakese lähedal, kus üks sõbralik inglise vanapaar soovitas meile, kust oleks kõige parem seda külakest vaadata. Nad rääkisid meile, et käivad igal aastal Mallorcal. Vaat, kus õnn!

Külla me siiski sisse ei läinud, sõitsime edasi, avanesid järjekordsed imelised vaated helesinisele merele ja asutustele mere ääres ja mäekülgedel. Peagi jõudsime järgmisse filmilikku linnakesse, mille nimi oli Soller. Järjekordsed õitsvad aiad, pisikesed majakesed… Mul pind lausa kõikus alt, kui autost lõpuks välja sain. Taarusin ringi nagu üks kõva purjutaja. Värske õhk tegi aga head. Linnakeses oli võimalus sõita vanaaegse trammiga, oli selline puust ja pisut logisev. Tramm viis Solleri sadamasse. Võtsimegi trammi, võtsime platsi vaguni lahtises osas ja nautisime sõitu, mis läks sidrunipuude, apelsinipuude, värviliste roosipõõsaste ja palmide vahelt sadama poole. Piletidki oli trammis vanakooli omad. Tagasi sõites selgus, et Solleri rongijaamgi on nagu aastast 1920, jaamatöötaja suure kellaga rongi väljumist kuulutamas, vana rong, mis sõidab Palma poole (!), vanaaegsed pingid ja tänavalambid.

Sadam oli mägede vahelises abajas, taas oli tegemist jahisadamaga. Ranna ääres panime tähele ühte kiisut, kes ühes välissöögikohas sööva perekonna jalgade juures viisakalt oma osa lunis, saba ümber jalgade keritud ja pilk taldrikult inimeste suhu rändavatel kalatükikestel. Ühe rannabaari küljes lehvis surnupealuuga lipp, oli piraatide paar. Oli tunne, nagu sealt astuks kohe välja kapten Jack Sparrow! Käisime küll väga ebaromantilises kohas söömas, Burgerkingis, aga meil polnud finantsi, et endale lubada mõnda kallist hõrgutist, tihti taandub reisidel asi ju burkside peale, kui nälg näpistab ja rahakott on kõhnake. Vähemalt oli seegi hea, et Margus väitis, et ta polnud kunagi varem nii head burksi söönud :D

Trammiga tagasi sõites saime veelkord nautida vaadet filmilinnakesele. Kell hakkas juba õhtusse tiksuma ja viiest plaanitud sihtkohast oli nähtud vaid kaks. Otsustasime, et läheme ikka kolmandat kohta ka vaatama, ja lootsime, et jõuame enne päikeseloojangut. Me ei teadnud, et meid ootab 18 kilomeetrit sellist mägiteed, mis näeb välja nagu mõni mudelautokestele ehitatud mängumägi, tee spiraalselt tipust alla viimas. Olime mäe otsas ja nägime kaugel all pisikesi autosid kurvitamas. Jõudsime poole peale ja nägime alt seda võlvi, kust me üleval olime läbi sõitnud, vaja oli ainult põhimõtteliselt sirgelt üles vaadata. Koha nimi oli muidu Sa Calobra ja seal jõudis mere äärde kanjon, mille nimi oli Torrente des Pareis. Vahemeri oli nii sinine, et mine või hulluks, õhtuvalguses nagu klaas. Mere äärde viis mäe seest väike valgustatud jalakäijate tunnel. Peale meie oli veel paar inimest, muidu oli inimtühi. Istusime väga kitsal kivisel rannal, kanjon ümberringi, rand piiritletud kahe kõrge kaljumäega, meie selja taga veelgi kõrgem kaljusein. Hämardus, süttisid tähed ja meri lainetas tasakesi randa. Me ei rääkinudki midagi, olime lihtsalt tasa üksteise kõrval. Öised mäed olid natuke kõhedusttekitavad, aga ilusad. Võtsin mälestuseks kaasa ühe pisikese kivi sellelt imeliselt rannalt. Sinna vist jätsin tüki oma hingest. Lubasin endale, et kunagi tulen tagasi.
Õnneks olime seal turistivabal hetkel, sest päeva ajal on tegemist Mallorca ühe populaarsema turistiaktraktsiooniga. Ma kahtlen, kas rahvamassis oleks jäänud selline elamus. Mõelda vaid, inimesed vees hulpimas ja kisamas, fotokate klõpsud… Ma arvan, et jõudsime täpselt õigel hetkel.
Kui tagasi läksime, oli juba kottpime. Raadiost kõlas „Naisteka“ saade Hispaania moodi ja me saime suutäie naerda. Õhtul hotellis sain ma aga tunda, mis tähendab mitte veel päris möödunud merehaigus pluss veel halvad kartulikrõpsud tühja kõhu peale. Mmmm :S

Kolmandal päeval tõusime jällegi varakult, hommikusöök oli nimelt kaheksast kümneni, täielik piinamine! Margus, aga, muidu nii unelembene, oli juba tükk aega enne hommikusööki üleval, ja äratas mindki, et lähme juba hommikust sööma, kui minul hoopis laiskus peale tuli :D
Võtsime suunaks Formentori neeme, mis peaks olema Mallorca kõige põhjapoolsem tipp. Tee läks üsna ladusalt, mööda kiirteed, mina tundsin end kaarti lugedes juba kindlamalt. Mägiteedest ei pääsenud aga me seegi kord, sest tervet Mallorca lääneosa, mis on just kõige ilusam, katab mäestik nimega Sierra Tramuntana. Kõrgeim tipp üle kilomeetri, kui armas. Poolelt mägiteelt avanes vaade alla Pollenca linnale ja Alcudia lahele mägede vahel. Ma üritasin autoaknast pildistada. Fotoaparaat on nagu üks tehissilm, mis aitab ajusse mälestusi talletada. Oligi vist hea, et me eelmine õhtu Sa Calobras pilte ei saanud suurt teha, kuna pime oli. Mõndasid asju ei tule lihtsalt fotole jäädvustada, et mitte rikkuda nende ilu.

Neeme peal oli juba näha inimeste hord, parkisime auto ära ja läksime kahele vaateplatsile, kust avanes sajandi vaade kaugusesse ulatuvale kaljuneemele, selle kõrval olevale kaljusaarekesele ja all kuristikus vahutavale merele. Sattusime päris (turistide)paradiisi, ahmisin inimkarjas vaadet nagu jaksasin ja leidsin, et looduse kätetöö on mõõtmatu. Paradiisist sõitsime edasi neeme tippu, kus oli auto parkimisega tõsine probleem, osad autod olid poole mägitee peale pargitud ja nendest oli raske mööda saada. Lõpuks saime sammud seada vana majaka poole, siis läksime turistidest natuke kaugemale kuristiku servale merd imetlema. Kummaline, et polnud mingeid piirdeid. Astu lihtsalt põõsaste vahelt kogemata alla ja kukudki meetrite viisi sügavikku.

Läksime ühest järsust astangust veel alla, kummalgi polnud meil häid jalanõusid, aga hakkama saime. Margus ronis veel päris ohtlikust kohast edasi allapoole merele lähemale, mina jäin kõrgemale ootama. Ma juba mõtlesin, kuidas ma vajaduse korral abi peaks kutsuma, kui ta kividel oma tennistega sügavikku libiseb, aga õnneks tuli ta ruttu üles tagasi. Nägime isegi mägikitsekesi, kes oma kergetel peenikestel jalgadel hämmastavalt lihtsalt mäekülge mööda üles ja alla turnisid.

Käisime Formentori rannas, kuhu poole sõites nägime päris helesinist laguuni mägede all sinetamas. Väga sinine oli, nagu mõni toiduvärv! Lausa uskumatu. Teel väntas palju jalgrattureid, kuidas nad küll jaksasid mäest üles vändata? Millised jalalihased! Rannas polnud palju rahvast. Siingi olid õlgkatustega päikesevarjud, natuke hawailikud. Lahes ujus väike saar ja seilasid mõned jahid. Päike paistis ja mina pistsin oma varbad vette, aga võtsin nad jälle kohe välja, sest vesi polnud eriti soe. Siiski aga puhas. Mõned segased sakslased tundusid aga seda jäävett nautivat, lapsed pritsisid üksteist isegi veepüstolitega. Äkki olen ma Hispaanias end ära hellitanud, vb Eestis polekski see vesi nii külm? Siin ma käin 23-kraadise ilmaga vahel õhukese mantliga, nagu hispaanlased, kui Eestis käiksin juba lühikeste pükste ja särgiga…

Edasi tahtsime minna Mallorca idaosasse looduslikke koopaid vaatama, aga kuna aega oli jälle tavapärasest rohkem läinud, siis oli vähetõenäoline, et me külastusajal sinna ka jõuaksime. Igal juhul sõitsime sinnapoole, tegime peatuse Alcudia linnas, kus jalutasime vana roomaaegse linnamüüri peal ja vaatasime katuseid ja üht natuke räsitud kassi katustel kõndimas. Päike lausa kõrvetas. Tänavatel sõitis üks traktor, müüri taga rohetasid põllud. Linnamüüri ääres kasvasid karikakrad. Margus ostis endale sidrunijäätise. Palmid lehvisid suvetuules. Linnake oli väga rahulik oma paari kiriku ja kaugemal särava tornikiivriga, mis kuulus vististi raekojale.
Koobaste külastamine langes ära, niisiis otsustasime suuna võtta hoopis lõunaossa, ma olin nimelt kusagilt lugenud, et lõunas asub Mallorca üks kaunimaid randu, Es Trenc. Sellega panime pange. Mallorca lõunaosa on väga madal, meenutab Taani või Hollandi maakohti. Igal pool võisime näha värvilisi veskeid, enamus neist on ehitatud 19.sajandil ja nad on kas viljaveskid või siis ka veepumbad põldude niisutamise tarvis. Näevad nad välja sellised natuke ruletiratta moodi, ja tundub, nagu oleks üks nool ruletiratta keskpunkti heidetud.

Meie viimane külastuskoht oli täielik kontrast varemnähtud kaunile loodusele. Randa viis üsnagi mahajäetud tee, leidsime soolakaevanduse. Õigemini, see oli koht, kus mereveest sadestati suurtesse tiikidesse soola. Tiikide kõrval kõrgusid mõned soolamäed. Tiikidest ulatusid välja kahtlased puurondid nagu mingisugused äralõigatud jäsemetest jäänud köndid. Margus väitis, et see rand küll õige asi ei saa olla. Selgus, et ranna parkla maksab neli euri. Talumehe välimusega parklatöötaja kasseeris meilt raha sisse. Röövel. Asi polnud seda väärt. Rannast oleks nagu tuumasõda üle käinud, seal olid mõned tundmatu päritoluga tsemendikolakad, mõni mahajäetud kohvik ja katkine puust aed. Olgu, vesi oli küll vahemereliselt sinine, aga mis siis. Erilist vaadet ka polnud, mõned tööstushooned ja asulad paistsid kaugemal ja muud midagi. Tundus, nagu oleksime sattunud mõne endise sõjaväebaasi aladele, pilt oli trööstitu. Ilu on suhteline, või mis? Olime üsna hämmeldunud, nentisime, et Mallorca on mitmekülgne ja otsustasime tagasi meie ööbimiskoha kanti sõita. Pealegi pidime auto kindlaks kellaajaks tagasi andma. Jõudsime kümme minutit enne aja kukkumist kohale ja läksime randa jalutama. Päike loojus, rannal olid mõned kalamehed. Ei tea, mis kala nad ka sealt saada loodavad? Jalutasime mitmeid kilomeetreid, kuna ranna äärest läheb tee põhimõtteliselt Palmasse välja. Päris linna me siiski välja ei jalutanud, imetlesime kaugelt Palma öiseid tulesid. Üks mägigi oli tuledeehtes. Ja meie reis hakkaski vaikselt lõppema. Ma tean, et ühel päeval pean ma sellele mõnusale maaõhkkonnaga saarele tagasi sõitma. Mallorca võlus mind ja võlub edaspidigi.

Ma vist tegin jälle ühe väikse blogirekordi :) Ma väsisin ise seda kirjutades täpselt samapalju ära, kui väsisid sina seda lugedes. Nüüd ootab mind Daniele juures järjekordne õhtusöök ja pärast vist väikene pidu. Lööngi end pisut üles ja lähen koos Paolaga vaatama, mis toimub. Võtan ühe eesti shokolaadi ka kaasa, et teised saaksid proovida. Täna hommikul ootas mind nimelt üllatus, mulle toodi pakk!! Aitäh, Kaia! Sees oligi mingi uut marki Kalevi mandlishokolaad, hunnik erinevaid komme, isegi neid imehäid martsipani omasid, pikk-pikk ja põnev kiri ja isetehtud märkmik. Süda läks kohe soojaks.

Muide, meil on uus korterikaaslane, kuna Virginia läks ju ära. Ta on iirlane, õpetab siin inglise keelt ja joonistab karikatuure. Pikk ja musklis nagu märulikangelane. Kodus on ta harva ja alati on tal kiire. Eile üritasin temaga tuttavaks saada, aga ta ei paistnud asjast väga huvitatud olevat. Täielik mats. Ega ma teda endale sõbraks ei palunud, aga elementaarne viisakus võiks ikka olla, liiatigi, kui sa oled korteris uus. Kõigil meil on kiire, kõigil meil on oma elu, aga natuke respekti pole ju palju palutud.

Ma pole päris pikka aega siia midagi pajatanud. Aitäh lugejatele, kes viitsivad oodata järgmist postitust. Aitäh, et viitsite kaasa elada. Viimasel ajal on juhtunud päris kummalisi asju. Ilmusid välja „külalised“. Virginia oli varemgi oma toas paari putukat märganud, aga viimase nädala jooksul tuli neid lagedale päris asjalikult. Ujus kohale omanik, kes värvis toa seinad üle, järgmine päev ilmusid külalised aga ikka välja. Siis toodi kohale desinfektandid, aga külalised pidasid vastu. Seina küljes oleva kapi tagant tuligi välja nende pesitsuspaik. Virginia siis pesi kõik oma riided ära, tegi kapidki äädikalahusega üle, aga külalised olid üsna vastupidavad ja nälg näpistas neid samuti. Ega siis muud, kui kutsuti kohale tondipüüdja välimusega desinfitseerija, kes kõik varahommikul korterist välja kamandas ja siis hakkas meile siia mürki laskma. Desinfitseerida lasime ainult üldkasutatavad ruumid – Virginia toa, elutoa, koridori, vannitoa ja köögi. Kuna teistes tubades veel lutikaid – jah, meie toredaid külalisi – veel näha polnud, siis keeldusime ülejäänutega kategooriliselt, et meiegi toad ära mürgitataks. Mõelda vaid, kuidas sa pärast hakkad kõike puhastama, pesema, ise peaaegu lämbudes… Nüüd mõtlen, et oleks võinud ikka lasta sellel tüübil endagi toa üle käia, sest just desinfitseerimise päeval tekkisid mulle kehale mingi napakad punnid. Lutikahammustuste moodi nad küll välja ei näe… aga mine sa tea. Vast on äkki mingi allergia või mõni hispaania sääsk. Igatahes, tuju oli üsna all. Omanik ütles ka, et kui uuesti tuleb korterit mürgitama hakata, siis meie peame maksma, kuna meie, ülejäänud, ju ei tahtnud, et meie toad üle tehtaks. Aga vot, süda oleks rahule jäänud… igatahes, õhtul oli päris kole magama minna, mõeldes, et äkki külalised tulevad kaissu. Nimelt ilmuvad need raisad välja ainult öösiti, igasugu pragudest ja kapitagustest ja siis ronivad voodijalgu pidi inimestele linade vahele. Armas. Pelgalt selle ettekujutamisest hakkas mul kõhe. Alles nägime Virginia toas, kuidas tema ilusate punaste linade vahelt jooksid minema kaks jõledat külalist. Fui.
Vaatame ja loodame. Igatahes pean oma toa seinal olevat igat musta täppi silmas ja hommikul vaatan linu üle, et vereplekke poleks – lutikate hammustustest tekivad enamasti linadele väikesed vereplekid. Kui mõni neist raiskadest desinfitseerimise tagajärjel ellu jäi, ju ta siis kuhugi teistesse tubadesse põgenes. Palun-palun-palun, et mitte minu omasse! Edaspidi tean, et kui mingid kahjurid kuskil kodus välja ilmuvad, tuleb kõik viimseni ära desinfitseerida. Kas teadsite, et lutikad võivad ilma söömata elada kuni pool aastat? Visad, visad on need väikesed kuradid.

Igatahes ei saanud me mürgitamise päeval terve päev aeg koju minna, hängisime Virginiaga ühes vanaisade baaris, sõime võileibu. Siis olime pargis, kuulasime minu arvutist flamencot ja olesklesime. Zaragozas on nüüd lõpuks soe. 23-27 kraadi iga päev. Tuul tundub jahutav. Hängisime pargis, kuulasime muusikat, vaatasime rohelisi papagoisid, kes meid uudistama tulid (tuvidega seltsis muidugi) . Pärast sõitsime isegi trammiga. Praegu on üks trammiliin valmis saadud (missugune üllatus!) ja saab kaks nädalat tasuta sõita. Need trammid on uhked. Aga Tallinna loksuvad lõõtsustega trammid meeldivad mulle millegipärast rohkem. Jõudsime koju, tegime korteriukse lahti ja siis paiskus meile vastu valge mürgipilv. Kuidagi saime mindud aknaid avama. Esimene tuulutus tehtud, tuli hakata lahtisi pindu puhtaks küürima, kappe puhastama – absull kõik lasti ju keemiat täis. Oli lõbus koristusaktsioon ja avastasime meie kodust mustust, millest meil varem aimugi polnud.

Virginia istub mulle vägagi. Tema jutukus on mulle isegi meeldima hakanud. Pealegi, meil on sarnane huumorimeel. Ainult see hakkab mulle vastu, et viimasel ajal on nad Paolaga koos hakanud Ana üle tagaselga irvitama. Juhtum ümbertõstetud hernestega on neil ikka suus. Nalja nabani. Klatsi põlvini. Meeletult õiendamist. Eks on ikka tore ju esile tõsta, kui head inimesed nad on ja kui palju paremad nad teistest on. Üldiselt, neil on võime ühte ja sama asja otsast ja uuesti otsast peale nämmutama hakata. Detailselt.

Jah, Hispaanias algas nüüd vist kevadsuvi. Siin olevatki nii, et kevad möödub kahe nädalakesega ja siis tuleb juba soe suveilmake. Ma mäletan alles, kui võtsin end mõnusasti platsi oma apelsinimahlaga, päikest võtma ja soojust nautima, kui mulle lähenes üks bokserikutsikas, kes mu mahlapudeli sõna otseses mõttes endale omastas ja sellega lesta tõmbas. Mänguhimuline. Ma ei vihastanud. Naeratasin omaette.
Jõe ääres lendlevad juba igat sorti sääselised, jõelt tõuseb mõnusat kevadlõhna ja puud on kõik täiesti lehes, lõpuks. Zaragoza on roheroheline ja mitmenäoline. Kui päike loojub, siis katedraali taha jääb selline sumedam sinine taevas, erinevat värvi lillakassiniste triipudega, ja expo tsooni poole jääb kollakaskuldne valgus. Selline ärevus on, nagu hakkaks midagi kohe juhtuma, midagi põhjapanevat, midagi rabavat, midagi, mis muudaks kõik. Ju on mul kevad südames.

Alles käisime koos Ericaga kinos ja jalutasime õhtul jõe äärest koju, võtsime välikohvikus, totaalses roheluses jõekaldal, väikesed snapsud ja olime üldse targad. Erica rääkis oma kunagisest kallimast, kes oli hirmus unustaja. Unustas bensiini võttes rahakoti autokatusele ja siis sõitis minema, rahakott katusel. Rahapaun lendas muidugi esimesse kraavi. Või kuidas ta öösel kalal käies oma mobiiltelefoni kuhugi mätta peale unustas ja siis ise kala püüdes magama jäi ja kogemata, unise peaga paadisillalt vette kukkus. Haha. Võib-olla pole ma isegi parem. Mina olin ju see, kes arvas, et Erica elab majas nr 6 (kuigi ta elab kaheksandas) ja siis lasin seal vähemalt viie korteri ukse taga kella.

Käisime kinos vaatamas oscarite-laureaati, „Black swan“. Muidugi oli see hispaania keeles, dubleeeritud. Koledate kohtade peal pigistasin silmad kinni. Hea film oli, aga jube film. Kes veel ei tea, siis sellest, mis juhtub, kui sa paned kõik ühele kaardile ja sa ei pea vastu. Su ambitsioonid söövad su ära. Tahetakse, et sa oleksid üks, kuigi tegelt oled teine. Süüdistatakse, et sinus pole piisavalt spontaansust. Ja piisavalt kurjust. Ja siis ühel hetkel on. Ning sa saad aru, et midagi on väga viltu läinud. Pani mind mõtlema selle üle, et perfektsus võib kuradile käia. Perfektsust pole olemas ja seda ei saa olemas olema. Iga inimese hea ja kuri pool peavad tasakaalus olema ja see ongi suurim asi, mida saab elult paluda. Pigem olla hea, aga kui tarvidus, siis ka kuri. Küünistav. Inimeste maailm on olelusvõitlus, tugevam jääb ellu. Kuidas öeldaksegi, et äraaetud hobused lastakse ju maha. Aga mina ei taha mõelda, et maailm nii kuri on.

Ma tahan mõelda, et ma olen alles pisike. Ja et punnid mu kehal ei sügele ja need pole lutikahammustused. Ja et Hispaania saab ainult ja ainult paremaks minna. Ma sain oma kümneleheküljelise kirjandusarutluse valmis. See oli ka üks põhjus, miks ma ei saanud blogikirjutamisega tegeleda. Pidin lugema hukutavast armastusest ja sellest kirjutama. Kahte romantilist teost. Kaks õnnetut armastajat, kes lähevad oma armastuse pärast sotsiaalsete normidega vastuollu. Tugevad indiviidid, aga see armastus hukutab nad lõpuks. Hukutava armastuse saaga aga tuli mul lõppude lõpuks aga üsnagi mage. Eks seda ole näha, mida teised sellest arvavad – jah, kaasüliõpilastel on ka hindepanemisel oma osa. Pealegi, ülikool ajab mind viimasel ajal üldsegi närvi, eile istusin raamatukogus ja üritasin käsikirjade võrdlemise skeeme teha, kuigi väljas oli 26 kraadi ja ma oleks hoopis jäätist tahtnud, kui tuli üks kaastudeng. Kaastudeng üritab minuga vahel kurameerida. Ikka küsib, kas ma ei taha temaga sööma tulla. Täna ma vastasin talle, et ma eelistan ise kodus endale süüa teha. Siis ta küsis, kas ma olen närvis. Muidugi olen ma närvis, kui mingi klemm ei lase mul mu käsikirju võrrelda. Ega ma nende käsikirjadega hakkama ei saanudki, sest ma läksin tõesti päris vihaseks. Nimelt olen ma väga kannatamatu inimene, kes veel ei tea.

Sabrinal oli just sünnipäev. See tähendab, et ma pidin just minema „keeli vahetama“ koos erasmustega, kui ta helistas ja ütles, et lähme ta sünnipäeva puhul tapasid sööma. Meisterdasin siis talle kähku oma sahtlist leitud (jah, mida kõike võib sahtlipõhjadest leida!) õhupallidest üllatuse, sidusin roosa paelagi külge. Sabrina sidus pärast need õhupallid omale pähe ja nägi välja nagu üks suur rõõmurull. Igatahes, ainsad naised olimegi mina ja Sabrina. Meiega oli vee neli tüüpi. Üks neist vanem hispaania tüüp, üle kolmekümne, kellest hiljem selgus, et ta on Sabrina parim sõber ja pooleldi peika. Minu teravale silmale ei jäänud märkamata, kuidas nad vahel arglikult käest kinni võtta üritasid. Ma naeratasin omaette ja mõtlesin, et on nad siis nüüd kallimad või ei. Täna, kui Sabrinaga selle suve esimest piparmündi-shokolaadi jäätist sööma läksime (zaragoza parimasse jäätisekohta, muide!), selgus, et on vist küll kallimad. Jäätised sulasid ja ma sain teise inimese elust paljugi teada, ise näost shokolaadine. Ma olen üks igavene mäkerdis, ei mööda vist päevagi, ilma et ma midagi ära määriks :D Sabrina kallim oli igatahes päris intelligentne tüüp, klassikalise muusika armastaja ja teadis palju Zaragoza arhitektuurist. Ma sain teada, kus asub snoob restoran, kus siinsed wannabe-kirjanikud-kunstnikud koos käivad. Kõva muusika talle ei istunud, aga läbi häda saime ta siiski meiega Prussaka-pubisse veetud, kus enamasti kolmapäeviti kuni südaööni tasuta jooki saab. Tänu temale räägib Sabrina peaaegu ilma saksa aktsendita hispaania keelt. Hästi räägib.

Teised kolm tüüpi olid geid. Üks neist oli soomlane, Tamperest. Selline väga kinnine soomlane ja väga blond soomlane, kes ütles, et eesti keel kõlab soomlastele nagu vigane soome keel. Aitäh. Ja ülejäänud kaks tüüpi olid omavahel paar, inglise poiss ja hispaania poiss, kes peale selle oli keemik. Ma ütlesin, et ta pole keemiku nägu, vaid pigem selline ilueedi tüüpi. Ta ütles, et keemikud on imelikud oma normaalsel moel :D Käisime tapasid söömas ühes tsiklibaaris – baari nimi oli Sidecar, mida hispaanlased hääldavad nii, nagu kirjutatakse. Kui üldse hääldada mingeid inglisekeelseid nimesid nii, nagu neid päriselt hääldatakse, siis enamus hispaanlasi ei saa mitte midagi aru. Haa. Vaat alles kultuuritaset! Baaris oli üks vana tsikkel lae alla tõmmatud, menüü peal oli külgkorviga sõitva mehe pilt ja vitriinid olid täis väikeseid tsiklimudeleid. Mul polnud varem aimugi, et sellien koht olemas on. Tellisime paar kannutäit sangriat ja igasugu snäkse. Tükeldatud kaheksajalakesi. Maitsvad olid. Üldiselt aga oli see geideseltskond vägagi sõbralik ja hea huumorisoonega. Arutasime igasugu asju, alates uneskõndimisest kuni hispaania keele grammatikani. Ja Sabrinal on õigus, geidega on sellepärast hea ringi hängida, et nad ei hakka sind ühel hetkel ilase pilguga vahtima. Ja see annab nii palju vabadust, mõttevabadust, naermisvabadust, riietamisvabadust. Mina olen siin heteromeeste hulgas tihti märganud, et kui saadakse teada, et sa pole saadaval, siis kaotatakse igasugune huvi sinu isikupära vastu, ei taheta tihti su sõprustki. Sind hakatakse külmalt kohtlema. Ja pähe kerkib igavene küsimus, kas noormees ja neiu saavad lihtsalt sõbrad olla. Geimees ja naine saavad küll, aga geimees on selline erandmees, pole mingit „kas sa, tsikk, saad ikka aru, et mina olen see kõige parem macho“ kompleksi.

Prussaka-pubis käisime alles ka koos Virginia ja kahe prantslannaga. Kõigepealt läksime Anne’i,Virginia ja ülejäänud prantslannadega ühele brasiilia muusika kontserdile, mis toimus ühes baaris, mille ülesleidmiseks kulus meil tund aega. „Maarja, sa ei oska ikka üldse kaarti lugeda!“ Jah, ma tean. Ega teised ka suurt ei osanud. Pealegi, algul ma arvasin, et see baar on hoopiski kesklinnas, Pilari katedraali juurde viiva peatänava juures, aga siis selgus, et see polnud mitte Alfonso I tänav, vaid Alfonso X tänav. Alfonso X tänav asus pärapõrgus blokkmajade vahel. Pidime ühtede vanaisade käest nõu küsima. Vanaisad tahtsid muidugi meid kontserdile saatma tulla, aga me põgenesime kiiresti-kiiresti. Ma ei saa aru, milleks on tarvis ehitada baar kuhugi agulisse kortermajade vahele, aga see selleks. Kontsert oli hea. Jõime veini, istusime treppide peal ja kuulasime bossat ja lasime mõtetel rännata. Virginiale meeldis ka väga, see oli esimene kord, kui me koos väljas käisime. Dj-puldi taga õõtsuv mees nägi välja nagu David Guetta. Siis läksime edasi kesklinna, aga Anne’il hakkas jalg koledasti valutama. Tal on nimelt halb verevarustus, üldse vere ringlemisega probleeme. Ostsime talle ühest kreeka söögikohast maitsva võileiva, kuna vaene laps polnud päeva jooksul palju söönud. Ma oleks peaaegu ise selle võileiva nahka pannud :D Nii ahvatlev oli. Panime Anne’i takso peale ja siis läksime edasi Cafe Zaragozanosse, kus oli väga vähe rahvast. Siis läksime Prussakasse chupitosid jooma, neid pisikesi viinakokteilikesi. Kõige toredam on see, et seal maksad kuus eurot ja saad selle kuue euro eest ise endale viis chupitot kokku segada. Võtsime siis snapsu, tantsisime ja hämmeldusime, et kuidas see Zaragoza kõige popim tudengibaar nii pisike on, aga alati nii rahvast täis. Baari fassaadil on muide joonistatud prussakad ja prussakate nimetused eri keeltes. Mitte, et need „koduloomakesed“ mind viimasel ajal paeluksid :D Pind juba kõikus all, kui läksime el Bedeli pubisse jalga keerutama ja siis edasi Busconi, kus ma veel käinudki polnud. Sellele baarile on nimi pandud Quevedo teose järgi. Vaene Quevedo, kui ta juba nelisada aastat surnud poleks, siis viskaks ta kindlasti oma „baari“ kohta mõne mürgise nalja.

Ahjaa, ja käisime veel selles ägedas kohas, kus lastakse head hispaania mussi (Marques de Carabas). Aga alati on seal nii vähe rahvast. Juhtus, et sel õhtul pakuti seal parajasti rebujitoseid, mis on Andalucia üks põhijooke, mingisugune õunaveini värk. Virginia läks pöördesse. Ja siis me laulsime oma hääled kähedaks heade hispaania lugude peale. Virginia on väga peovereline. Aga varsti läheb ta koju, sest ta tööleping saab siin läbi. Kuigi eriti ta selle lepingu ajal tööl käia ei saanudki, sest tal oli ju see nahaprobleem. Aitäh, lutikad. Teine kordki.
Mu üks uus tuttav soovitas, et me peaks terve Zaragoza couchsurfinguliikmed appi võtma ja lutikatele valu andma. Peale selle ütles ta, et alles olid Zaragozas probleemiks vaaraosipelgad, kes majadesse pesi ehitasid. Lutikad on aga selline vanema põlvkonna teema. Ma arvan, et Virginia tõi nad enda teadmata kuskilt kaasa, bussist, kuskilt hostelist…

Jah, ma käisin alles Zaragoza couchsurfingu rahva õhtusöögil. Üks itaallane Stefano saatis mulle kirja, et tulgu ma ka sellele rahvusvahelisele söömaajale. Korter asus vanalinnas (!), aga selle poole peal, kus liiguvad ringi igasugu araablased-mooramehed, ja kuna see pidavat ohtlik kant olema, siis seal on üürihinnad üsna odavad. Minule meeldib aga see vanalinnaosa jälle kõige rohkem, ma ei tunne millegipärast hirmu, need majad on värvilised, majade all on huvitavaid poode ja rõdudel laiuvad lillepotid lõhnavad mõnusasti. (Kui lilledest rääkida, siis ma tapsin kogemata oma väikese kaktusepoja. Ta kukkus laua pealt alla, juured jäid potti, lehtede osa kukkus küljest. Valasin paar vihapisarat). Ohtlikkuses peitub vist võlu. Vahetevahel küll tulevad võõramaa mehed küsima, et mis mu nr on ja kuidas mul läheb, aga alati vastan, et lähen peika juurde. See peletab nad eemale.
Õhtusöök oli tore, itaalia moodi spagetid, üks Mehhiko tüdruk (Astrid!) valmistas sopesid, mis on nagu sellised täidetud taskud, samuti sai proovida Kanaaride moodi kartuleid kastmega, õhukesi pannkooke, ja magustoiduks minu toodud shokolaadi!!! Nüüd on mul eesti shokolaad täiesti otsas… Igatahes, Astrid rääkis nii toreda mehhiko aktsendiga, sellises pisut laisas ja venitavas hispaania keeles. Selgus, et ta on Baja Californiast, Vaikse ookeani äärest… vaata aga vaata, varem ei teadnud ma, et Mehhikos selline osariik olemaski on! Sain hästi jutu peale ka ühe hispaania tüübiga, kelle nimi oli Raul. Kõva naljamees, kes organiseeris meile paar topakat joomismängu, mis ometi sobisid tol hetkel nagu rusikas silmaauku. Ma naersin kõht kõveras. Raul oli väga naljakas. Ta ei kartnud ühe tüdruku silme all endagi üle nalja visata. Suurepärane omadus. Sümpaatne kuju. Itaalia Stefano aga rääkis minuga natuke isegi vene keelt. Väga kange aktsendiga muidugi. Teda huvitavat vene keel. Ja siis ma avastasin, et purjus peaga ma isegi RÄÄGIN natuke vene keelt :D Üks Belgia kunstnik oli ka, kes arvas, et hispaania moodi tervitamine tähendab sõna otseses mõttes põskede suudlemist. Fui. Mitte päris. Oli selline loov kuju, kes joonistas seinad oma visioone täis. Korter nimelt kuulus omakorda ühele hispaanlasest kunstnikule, tal olidki pooled seinad täis joonistatud, molbert üleval ja igasugu värvid igal pool laiali. Muidu oli ta tasane. Tõmbas piipu ja vaatas inimesi. Öö oli nii sume ja soe, kui peale seda õhtusööki koju hõljusin. Oma 17 kraadi öösel. Pole paha. Mõtlesin, et mulle ei valmista enam mingit probleemi võhivõõraste seltskonda minna. Ei tundnud ma ju alguses kedagi seal söömingul.

Lõpetuseks jutustan nüüd oma viimasest tripist Vahemere äärde, kaks nädalat tagasi. Raha hakkab ka tasapisi kokku kuivama, täna maksin üüri ära(buaaaaaaa!), ja viimasel ajal pole rohkem väljasõite ette võtnud. Naudin Zaragozat. Mu kallis tuleb varsti külla, siis läheme vaatame, mis Hispaanias veel head on. Aga tõsi ta oli, et kaks nädalat tagasi oli mul reede parajasti vaba ja paras aeg millegi ettevõtmiseks. Homnegi reede on vaba, sest jälle on kellegi pühaku päev. Ja siis on mul üks nädal kooli ja terve Kristuse kannatusnädal on vaba. Elagu pühakud!

Läksin üksinda, kuna Anne’il oli vend külas, Erical perekond, Andreea tegeles muidugi õppimisega ja Sabrinal olid muud plaanid. Anne’i vend muidu oli Anne’i täielik koopia, meessoost Anne, sama naeratus, sama kõnemaneer, sama näoilme… aga avastasin, et mu inglise keel on päris u-duurist puukuuri, enam ei tule üldse hästi välja, kuna mu aju kipub otse hispaania keelest asju inglise keelde tõlkima ja siis tuleb välja segapuder. Jah, läksin üksinda, neli tundi bussisõitu Tarragonasse ja sealt edasi väikse marsruutbussikesega Sitgesisse, mis on kaunis väikelinn Vahemere ääres. Marsajuht sõitis liiga kiiresti, mul polnud aegagi nautida merele avanevaid vaateid ja väikeste valgete villadega asundusi rohelistel kõrgendikel. Olin ainus reisija. Sitgesis pidin ööbima couchsurfingu kaudu. Kuna jõudsin üsna varakult kohale, läksingi kohe mere äärde kiikama. Kujutage ette, maakirik kalju peal, hiiglaslikud lained kalju vastu vahutamas, pisipisike jahisadam, päike loojumas, kahvatu laternavalgus, alles ehitatud liivakujud rannal ja nende sees küünlad põlemas, vana muul kaugele merele ulatumas… Kuulasin laineid, lasksin romantilistel tundmustel võimutseda, hingasin mereõhku sisse ja tundsin, kuidas vaikselt õhtujahedus hakkab kontidesse pugema.

Läksin siis kesklinna poole tagasi ja mulle tuli vastu argentiinlane Federico oma musta sportmersuga. Mul kulus natuke aega, et ta susistavast hispaania keelest aru saama hakata. Ta elas linnast kolm km sisemaa poole, mägede vahel olevas külakeses. Mõnus hubane maja koos jänese, põrandaharja moodi koera (no tegelt on see Yorki tõug, aga minu jaoks ikka põrandahari) ja isepäise siiami kiisumiisuga. Kohe oli aru saada, et argentiinlane ja tema pruut, hispaanlanna, on sellised natuke kunstipärased inimesed ja armastavad ka idamaiseid filosoofiaid – nurgas kõrgus buddha kuju, õhus hõljus viirukihõngu ja tuba oli väga mugavalt sisustatud. Palju oli aga Marilyni pilte, selgus, et üks sõber oli need nende juurde hoiule toonud, aga siis oligi need sinna jätnud. Argentiinlase kallim oli temast ligi 20 aastat vanem, neljakümnendates naisterahvas, kui Federico oli minust kõigest 3 aastat vanem. Argentiinlane oli selline udu, kõva muusikaandega – tal oli mingisugune sarvepill. Õel olla tal oma bänd ja teine õde olla näitleja. Buenos Airesest pärit kõik. Naine, Laura (Federico kutsus teda vahepeal Lauriks ja ma ei saanud naeru pidada ja pidin kuulutama, et eestis tähendaks selline hüüdnimi mehe nime) oli kõva korsten, tossas vahetpidamata. Aga ta oli väga avatud, väga sümpaatne. Rääkis mulle kohe loo ära, kuidas nad argentiinlasega tutvusid, kuna mõlemad on kõvad jahtidega purjetajad, siis saidki ühe laeva peal kokku. Ja mees tuli tema pärast päriselt Hispaaniasse elama… Igatahes, mõlemad oskavad tõesti merd sõita, argentiinlasel oli isegi kompass käsivarrele tätoveeritud. Nad rääkisid tormidest, mis nad olid üle elanud, huvitavatest juhtumistest, sellest, kuidas meri annab palju vabadust ja palju õnne…

Algusest peale kohtlesid nad mind nagu pereliiget. Kõige parem couchsurfingu kogemus, mis mul siiani olnud on! Viisin neile eesti maiust ja nad olid rõõmsalt üllatunud. Tegid mulle ise kartuliomletti, samuti jõime veini. Küll oli hea. Õhtu edenedes vajus uksest sisse ka üks paksuke ligi viiekümnene mees oma koer-põrandaharjaga. Koeri ülistati seal majas küll liiga palju. Liiatigi, et mu sümpaatiat ei süvendanud asjaolu, et üks nässakas mulle öösel salaja voodisse puges.

Paksuke mees, kes arvas, et ta teab igast asjast kõike, arvas, et ta teab isegi eestist palju (ma ei hakanud osasid ta arvamusi vaidluse vältimise eesmärgil ümber lükkama) . Selgus, et ta on Laura endine abikaasa, kes elab nende kõrvalmajas. Kõik kolm – argentiinlane, Laura ja paksuke - saavad omavahel aga suurepäraselt läbi. Kummaline maailm. Jällegi üks näide, et kõik sõltub inimestest oskusest asju läbi rääkida.

Järgmine hommik einestasime terrassil, kuigi ilm oli kole pilvine. Üks vanapaar grillis kaugemal aias. Silma hakkasid palmide vahele ehitatud päris uhked eramajad. Välibasseinid olid vist neil kõigil. Ega minu võõrustajadki vaesed polnud, naine oli ju hariduselt hambaarst. Jõime hommikuks matet, mis on see argentiina kange tee. Seda juuakse sellisest spetsiaalsest nõust (vahetevahel on see nõu kõrvitsast tehtud) metallist kõrrega. Minu pea lõi see vaat et selgemakski kui kohv seda oleks teinud. Mõnus hommik oli. Ja argentiinlane rääkis pikalt laialt asjade hingest. Raamatute hingest, majade hingest, kujude hingest- sellest hingest, mis inimesed nendesse valanud on. Siis läksime jalutama. Sitges on selline pisike linn, 100 000 elanikuga. Kuulus on ta aga oma gei-sõbralikkuse poolest, nimelt on ta kuulutatud Hispaania geipealinnaks. Võis tõesti näha igas vanuses geipaare ringi promeneerimas ja üksteisele lehvitamas. Nende jaoks oli ehitatud ka hulgim ööklubisid. Argentiinlane aga väitis, et teda see geikultuur kipub vahel isegi segama, kui teda ennast hakatakse homoseksuaaliks pidama. Siis kordab ta ikka väsinult, ei, tänan, ma olen hetero.

Jalutasime mere ääres, millegipärast oli mul tunne, nagu oleksin kuskil Prantsuse Rivieras. Silme ette kerkis mu lapsepõlveseebikas „Saint Tropez“. Sadam ja rannahooned ja kaugemal kaljusele kaldale ehitatud majad, mäeküljed majasid täis. Sitges on kaunis kuurortlinn. Mis siis, et mina nägin teda pilvise ilmaga. Laura näitas mulle Kullakindluse maja, kus on kombeks abielusid registreerida. Seegi kord olid parajasti ühed pulmad. Laura ja Federico loer-nuustik tahtis ühte pulmalist hammustada. Nägime vabaõhu churrosekohvikut, mille nimi oli Teruel. Haa, huvitav, miks küll Kataloonias meie maakonna järgi kohvikuid nimetatakse? :D Katalaani keelt sai ümberringi ikka kuulda. Laura aga padukatalaanlust ei pooldanud. Argentiinlane filmis tänavaid, talle meeldis üldse igal pool videosi teha. Nägime noormeestekampa muuli peal kätekõverdusi tegemas – noored kuked. Ja ma nägin maailma peenikesemate jalgadega meest.

Lõunaks sain elus esimest korda kodustehtud paellat proovida, mereandidega. Laura valmistas, ma vaatasin pealt ja jätsin meelde. Pole üldsegi keeruline. Sain teada, et paellale omane oranzikas värvus tuleneb toiduvärvipulbrist…. Ja mina mõtlesin, et tomatikaste… Külla tuli ka Laura üks sõbranna, ukrainlanna Valeria, kes juba 15 aastat Barcelonas elab. Tal oli oma põrandahari-koer ka kaasas. Mul hakkas selles koertekarjas juba imelik. Valeria oli kurblik naine, peale selle oli tal hiljuti üks esihammas välja kukkunud ja ta keeldus sellepärast naeratamast. Ta oli kaua aega töötu olnud ja teda vaevasid unehäired ja tüdimus. Mul hakkas kahju sellest kurblikust naisest. Hispaania keelt rääkis ta aga aktsendita. Imetlusväärne.
Sõime paellat, igasugu krevettide ja merekarpide ja tigude ja kalmaaridega, ja jõime veini kõrvale. Maitsvaim paella, mida ma senini söönud olen. Mul on oma märkmikus kirjas ka, kuidas seda teha tuleb. Mul on nimelt üks kapsastunud märkmik, mida ma ikka reisidele kaasa vean, et mõtteid kirja panna. Ja siis pidingi teise linna sõitma, mul oli plaan Tarragonat külastada. Tänasin oma võõrustajaid kogu südamest ja läksin tegin veel mere ääres viimase jalutuskäigu. Pärast selgus, et Laura on tõesti nii suur facebookihull, ta oli kõik mu pildid oma teise konto järgi ära sildistanud. Tal on nimelt facebookis kaks kontot, üks nagu eraprofiil ja teine avalikum profiil. Neid facebooki mänge mängides kulutab ta ka päris suure osa oma päevast :D

Tegin mere ääres veel ühe jalutuskäigu, leidsin paar suurt merekarpi ja pistsin need endale mälestuseks taskusse. Mul siiamaani taskutes veel Sitgesi ranna liiv. Merel oli kummaline udu. Tundsin, kuidas soolane tuul mu nägu kuivatab. Jalutasin mööda sadamakaisid ja leidsin paar kivist merineitsit. Siis läksin rongijaama, et sõita Tarragonasse. Pileteid müüv tibi aga ei teadnud ei seda, kust perroonilt rong läheb, ega ka seda, kas rongi lõpp-peatus on Tarragona. „Küsi rongist,“ soovitas ta sõbralikult. Jah, muidugi, lähen rongi, kui see juba sõidab, ja siis avastan, et see ei lähegi sinna, kuhu mul tarvis :D Õnneks ühed sõbralikud inimesed aitasid mind. Saan täiesti aru, kuidas Margus barcelona kandis ära eksis. Minul on vähemalt see eelis, et oskan hispaania keelt.

Rongisõit kestis tund aega ja mulle tuli meelde, kuidas Astridiga Itaalias rongiga sõitsime. Rongid mulle meeldivad. Ja raudteed – kui need pole ainult mere ääres, nagu Tarragonas. Tarragonas polnud mul couchi, pidin koha peal hosteli otsima. Merehull, nagu ma olen, oli mul vaja aga öise mere äärde minna, enne, kui endale ööbimiskoha leidsin. Kell tiksus juba öösse. Ma sattusin aga hoopiski ühte kaubasadamasse, kus polnud hingelistki. Mul oli pipragaas käes ja mul oli üsnagi kõhe. Tegin kähku sääred ja leidsin endale ühe hosteli, kus pidin maksma kahe eest, kuna üheseid tubasid neil uruguailastest hostelipidajatel lihtsalt ei olnud. Peale selle ei saanud ma nende aktsendile üldsegi pihta. Tuba oli rott. San Sebastianis ja Burgoses ööbisin vähema raha eest luksuslikematest tubades. Oma süü aga, et ei viitsinud varem hostelit valmis otsida. Või siis rohkem couchsurfingu veebilehel kolada.

Panin asjad ära ja läksin siiski veel üht jalutuskäiku tegema, kuna leidsin oma toast Tarragona kaardi. Jõudsin ühele vaateplatsile, kust avanes vaade öisele Vahemerele ja kuuele laevale pimeduses. Jah, sädelevate tulede järgi võis aru saada, et öös pesitsevad tervelt kuus laevukest. Vahtisin neid kaugeid laevu päris pikka aega ja siis ronisin alla tagasi – Tarragona vanalinn on nimelt kõrgendiku otsas ja meri laiub seal all. Ma olin jällegi kord vist maailma äärel. Viimane kord oli selline maailma ääre tunne kord Peipsi ääres, külma oli kolmkümmend kraadi ja öös polnud muud näha kui tumesinise taevaga vaat et kokkusulav, silmapiirini ulatuv jääväli koos üksikute tulukestega.

Järgmisel hommikul ärkasin uhkes üksinduses üles, hommikusöök oli kaks röstsaia, apelsinimahl ja kohv. Vaat, kus luksus. Mina ootasin ikka hommikuhelbeid ja hunnikutes saia, millele saab moosi peale määrida – noh, nagu hostelites tavaliselt. Ja kuigi mulle tundus, et ma olin lõunaameeriklaste hosteli ainuke külastaja, ei tahtnud nad mulle siiski erandit teha. Kui kaks röstsaia, siis kaks röstsaia. Punkt.
Tarragona oli üsnagi ilmetu linn, päris tööstuslik. Vahemeri oli muidugi ilus. Päikest oli. Võtsin päikest, ja kuigi õhusooja oli 19 kraadi, ujusid mõned hullud juba vees. Enamus hispaanlastest ei lähe kunagi ujuma, kui nii vähe väljas sooja on. Rääkimata sellest, et 17-18 kraadine vesi on nende jaoks jäine. Ma ei saanud aru, miks läks raudtee otse ranna äärest, miks rannapromenaad oli ühemeetrine ja autoderida jooksis kohe kõrvalt, miks lainemurdjad olid liiga koledad tsementkolakad… Jalutasin päris ranna lõppu ka, väike neemeke koos kolme palmiga oli isegi päris asjalik. Kuskilt aknast kostis flamenkomuusikat ja ma nägin inimesi tubades tantsimas.

Linn on üks Vana-Rooma aegseid linnu, siin on vana linnamüür, foorum, amfiteater… Foorumis oli rohkem poste püsti, kui Zaragoza Rooma foorumis. Zaragoza rooma foorum nimelt on üldse kinnises ruumis, kui Tarragona Rooma foorum kõrbeb päikese käes. Turvamees rääkis räige katalaani aktsendiga hispaania keelt. Osadel on see katalaani aktsent juures - lahtiselt hääldatud „e-d“ ja kinnisemad „o-d“ –aga osadel jälle pole üldse aru saada, et nad katalaanid on. Amfiteater laius aga otse mere ääres, kõrgendiku all. Oli päris ilus, mulle meeldis see amfiteater kõige rohkem. Päris palju oli säilinud. Amfiteatri ümber oli ehitatud ka samas kaarjas stiilis pargike.
Tarragonas on samuti Rambla, aga see pole pooltki nii äge kui Barcelona Rambla. Seesama Rambla viis vaateplatsini, kust ma maailma äärt vaatasin. Rambla teises otsas oli inimtornidele püstitatud monument – Kataloonias ehitatakse pidustuste ajal ikka inimtorne, inimesed ronivad korruste kaupa üksteisele selga ja lõpuks ronib kõige tippu pisike laps. Rahvamass on muidugi ümber, ja kui see torn lõpuks ümber kukub, siis ei tohiks teoreetiliselt keegi haiget saada, kuna rahvast on ümberringi lausa murdu. Aga see on teoreetiliselt.

Sattusin ühele kirbuturule, mis oli just romaani stiilis katedraali kõrval. Kirbukas oli lahedate võlvkaarte all. Leidus apelsinipuid, mis meenutasid mulle Lõuna-Hispaaniat. Ostsin endale kohaliku õlut nimega Rosita, see oli pähkliõlu ja siiani kõige maitsvam õlu, mida ma joonud olen ja vedelesin ülejäänud aja mere ääres, senikaua, kuni pidin bussile minema, et Zaragozasse tagasi sõita. Üks neegripoiss tahtis mulle rannas marihuaanat müüa, ja siis tahtis ta mind veel Zaragozasse ära visata. Mu „peika-tehnika“ ei vedanud mind seegi kord alt, ja sain rahus edasi laineid vaadata, vaadata, milline laine rannajoonel kõige kaugemale ulatub.
Leidsin,et Vahemerd ma armastan, aga et Hispaanias on Tarragonast ilusamaid linnu. Oleksin muidugi peaaegu bussist maha jäänud, nii minu teema.

Ja nüüd on neljapäev, ma lähen vist täna Sabrina ja Virginiaga monolooge vaatama ja veini jooma. Ja siis on vähem kui nädal aega selleni, et tuleb mu Margus, jee.

Ahjaa. Ükspäev nägin kudumisklubi. Läksin mööda ühest lõngade ja varraste ja niitide-nõelade poest, ja nägin juhuslikult kümmet vanaema poe keskel ringis istumas ja kudumas. Armas ju.