Ma pole päris pikka aega siia midagi pajatanud. Aitäh lugejatele, kes viitsivad oodata järgmist postitust. Aitäh, et viitsite kaasa elada. Viimasel ajal on juhtunud päris kummalisi asju. Ilmusid välja „külalised“. Virginia oli varemgi oma toas paari putukat märganud, aga viimase nädala jooksul tuli neid lagedale päris asjalikult. Ujus kohale omanik, kes värvis toa seinad üle, järgmine päev ilmusid külalised aga ikka välja. Siis toodi kohale desinfektandid, aga külalised pidasid vastu. Seina küljes oleva kapi tagant tuligi välja nende pesitsuspaik. Virginia siis pesi kõik oma riided ära, tegi kapidki äädikalahusega üle, aga külalised olid üsna vastupidavad ja nälg näpistas neid samuti. Ega siis muud, kui kutsuti kohale tondipüüdja välimusega desinfitseerija, kes kõik varahommikul korterist välja kamandas ja siis hakkas meile siia mürki laskma. Desinfitseerida lasime ainult üldkasutatavad ruumid – Virginia toa, elutoa, koridori, vannitoa ja köögi. Kuna teistes tubades veel lutikaid – jah, meie toredaid külalisi – veel näha polnud, siis keeldusime ülejäänutega kategooriliselt, et meiegi toad ära mürgitataks. Mõelda vaid, kuidas sa pärast hakkad kõike puhastama, pesema, ise peaaegu lämbudes… Nüüd mõtlen, et oleks võinud ikka lasta sellel tüübil endagi toa üle käia, sest just desinfitseerimise päeval tekkisid mulle kehale mingi napakad punnid. Lutikahammustuste moodi nad küll välja ei näe… aga mine sa tea. Vast on äkki mingi allergia või mõni hispaania sääsk. Igatahes, tuju oli üsna all. Omanik ütles ka, et kui uuesti tuleb korterit mürgitama hakata, siis meie peame maksma, kuna meie, ülejäänud, ju ei tahtnud, et meie toad üle tehtaks. Aga vot, süda oleks rahule jäänud… igatahes, õhtul oli päris kole magama minna, mõeldes, et äkki külalised tulevad kaissu. Nimelt ilmuvad need raisad välja ainult öösiti, igasugu pragudest ja kapitagustest ja siis ronivad voodijalgu pidi inimestele linade vahele. Armas. Pelgalt selle ettekujutamisest hakkas mul kõhe. Alles nägime Virginia toas, kuidas tema ilusate punaste linade vahelt jooksid minema kaks jõledat külalist. Fui.
Vaatame ja loodame. Igatahes pean oma toa seinal olevat igat musta täppi silmas ja hommikul vaatan linu üle, et vereplekke poleks – lutikate hammustustest tekivad enamasti linadele väikesed vereplekid. Kui mõni neist raiskadest desinfitseerimise tagajärjel ellu jäi, ju ta siis kuhugi teistesse tubadesse põgenes. Palun-palun-palun, et mitte minu omasse! Edaspidi tean, et kui mingid kahjurid kuskil kodus välja ilmuvad, tuleb kõik viimseni ära desinfitseerida. Kas teadsite, et lutikad võivad ilma söömata elada kuni pool aastat? Visad, visad on need väikesed kuradid.

Igatahes ei saanud me mürgitamise päeval terve päev aeg koju minna, hängisime Virginiaga ühes vanaisade baaris, sõime võileibu. Siis olime pargis, kuulasime minu arvutist flamencot ja olesklesime. Zaragozas on nüüd lõpuks soe. 23-27 kraadi iga päev. Tuul tundub jahutav. Hängisime pargis, kuulasime muusikat, vaatasime rohelisi papagoisid, kes meid uudistama tulid (tuvidega seltsis muidugi) . Pärast sõitsime isegi trammiga. Praegu on üks trammiliin valmis saadud (missugune üllatus!) ja saab kaks nädalat tasuta sõita. Need trammid on uhked. Aga Tallinna loksuvad lõõtsustega trammid meeldivad mulle millegipärast rohkem. Jõudsime koju, tegime korteriukse lahti ja siis paiskus meile vastu valge mürgipilv. Kuidagi saime mindud aknaid avama. Esimene tuulutus tehtud, tuli hakata lahtisi pindu puhtaks küürima, kappe puhastama – absull kõik lasti ju keemiat täis. Oli lõbus koristusaktsioon ja avastasime meie kodust mustust, millest meil varem aimugi polnud.

Virginia istub mulle vägagi. Tema jutukus on mulle isegi meeldima hakanud. Pealegi, meil on sarnane huumorimeel. Ainult see hakkab mulle vastu, et viimasel ajal on nad Paolaga koos hakanud Ana üle tagaselga irvitama. Juhtum ümbertõstetud hernestega on neil ikka suus. Nalja nabani. Klatsi põlvini. Meeletult õiendamist. Eks on ikka tore ju esile tõsta, kui head inimesed nad on ja kui palju paremad nad teistest on. Üldiselt, neil on võime ühte ja sama asja otsast ja uuesti otsast peale nämmutama hakata. Detailselt.

Jah, Hispaanias algas nüüd vist kevadsuvi. Siin olevatki nii, et kevad möödub kahe nädalakesega ja siis tuleb juba soe suveilmake. Ma mäletan alles, kui võtsin end mõnusasti platsi oma apelsinimahlaga, päikest võtma ja soojust nautima, kui mulle lähenes üks bokserikutsikas, kes mu mahlapudeli sõna otseses mõttes endale omastas ja sellega lesta tõmbas. Mänguhimuline. Ma ei vihastanud. Naeratasin omaette.
Jõe ääres lendlevad juba igat sorti sääselised, jõelt tõuseb mõnusat kevadlõhna ja puud on kõik täiesti lehes, lõpuks. Zaragoza on roheroheline ja mitmenäoline. Kui päike loojub, siis katedraali taha jääb selline sumedam sinine taevas, erinevat värvi lillakassiniste triipudega, ja expo tsooni poole jääb kollakaskuldne valgus. Selline ärevus on, nagu hakkaks midagi kohe juhtuma, midagi põhjapanevat, midagi rabavat, midagi, mis muudaks kõik. Ju on mul kevad südames.

Alles käisime koos Ericaga kinos ja jalutasime õhtul jõe äärest koju, võtsime välikohvikus, totaalses roheluses jõekaldal, väikesed snapsud ja olime üldse targad. Erica rääkis oma kunagisest kallimast, kes oli hirmus unustaja. Unustas bensiini võttes rahakoti autokatusele ja siis sõitis minema, rahakott katusel. Rahapaun lendas muidugi esimesse kraavi. Või kuidas ta öösel kalal käies oma mobiiltelefoni kuhugi mätta peale unustas ja siis ise kala püüdes magama jäi ja kogemata, unise peaga paadisillalt vette kukkus. Haha. Võib-olla pole ma isegi parem. Mina olin ju see, kes arvas, et Erica elab majas nr 6 (kuigi ta elab kaheksandas) ja siis lasin seal vähemalt viie korteri ukse taga kella.

Käisime kinos vaatamas oscarite-laureaati, „Black swan“. Muidugi oli see hispaania keeles, dubleeeritud. Koledate kohtade peal pigistasin silmad kinni. Hea film oli, aga jube film. Kes veel ei tea, siis sellest, mis juhtub, kui sa paned kõik ühele kaardile ja sa ei pea vastu. Su ambitsioonid söövad su ära. Tahetakse, et sa oleksid üks, kuigi tegelt oled teine. Süüdistatakse, et sinus pole piisavalt spontaansust. Ja piisavalt kurjust. Ja siis ühel hetkel on. Ning sa saad aru, et midagi on väga viltu läinud. Pani mind mõtlema selle üle, et perfektsus võib kuradile käia. Perfektsust pole olemas ja seda ei saa olemas olema. Iga inimese hea ja kuri pool peavad tasakaalus olema ja see ongi suurim asi, mida saab elult paluda. Pigem olla hea, aga kui tarvidus, siis ka kuri. Küünistav. Inimeste maailm on olelusvõitlus, tugevam jääb ellu. Kuidas öeldaksegi, et äraaetud hobused lastakse ju maha. Aga mina ei taha mõelda, et maailm nii kuri on.

Ma tahan mõelda, et ma olen alles pisike. Ja et punnid mu kehal ei sügele ja need pole lutikahammustused. Ja et Hispaania saab ainult ja ainult paremaks minna. Ma sain oma kümneleheküljelise kirjandusarutluse valmis. See oli ka üks põhjus, miks ma ei saanud blogikirjutamisega tegeleda. Pidin lugema hukutavast armastusest ja sellest kirjutama. Kahte romantilist teost. Kaks õnnetut armastajat, kes lähevad oma armastuse pärast sotsiaalsete normidega vastuollu. Tugevad indiviidid, aga see armastus hukutab nad lõpuks. Hukutava armastuse saaga aga tuli mul lõppude lõpuks aga üsnagi mage. Eks seda ole näha, mida teised sellest arvavad – jah, kaasüliõpilastel on ka hindepanemisel oma osa. Pealegi, ülikool ajab mind viimasel ajal üldsegi närvi, eile istusin raamatukogus ja üritasin käsikirjade võrdlemise skeeme teha, kuigi väljas oli 26 kraadi ja ma oleks hoopis jäätist tahtnud, kui tuli üks kaastudeng. Kaastudeng üritab minuga vahel kurameerida. Ikka küsib, kas ma ei taha temaga sööma tulla. Täna ma vastasin talle, et ma eelistan ise kodus endale süüa teha. Siis ta küsis, kas ma olen närvis. Muidugi olen ma närvis, kui mingi klemm ei lase mul mu käsikirju võrrelda. Ega ma nende käsikirjadega hakkama ei saanudki, sest ma läksin tõesti päris vihaseks. Nimelt olen ma väga kannatamatu inimene, kes veel ei tea.

Sabrinal oli just sünnipäev. See tähendab, et ma pidin just minema „keeli vahetama“ koos erasmustega, kui ta helistas ja ütles, et lähme ta sünnipäeva puhul tapasid sööma. Meisterdasin siis talle kähku oma sahtlist leitud (jah, mida kõike võib sahtlipõhjadest leida!) õhupallidest üllatuse, sidusin roosa paelagi külge. Sabrina sidus pärast need õhupallid omale pähe ja nägi välja nagu üks suur rõõmurull. Igatahes, ainsad naised olimegi mina ja Sabrina. Meiega oli vee neli tüüpi. Üks neist vanem hispaania tüüp, üle kolmekümne, kellest hiljem selgus, et ta on Sabrina parim sõber ja pooleldi peika. Minu teravale silmale ei jäänud märkamata, kuidas nad vahel arglikult käest kinni võtta üritasid. Ma naeratasin omaette ja mõtlesin, et on nad siis nüüd kallimad või ei. Täna, kui Sabrinaga selle suve esimest piparmündi-shokolaadi jäätist sööma läksime (zaragoza parimasse jäätisekohta, muide!), selgus, et on vist küll kallimad. Jäätised sulasid ja ma sain teise inimese elust paljugi teada, ise näost shokolaadine. Ma olen üks igavene mäkerdis, ei mööda vist päevagi, ilma et ma midagi ära määriks :D Sabrina kallim oli igatahes päris intelligentne tüüp, klassikalise muusika armastaja ja teadis palju Zaragoza arhitektuurist. Ma sain teada, kus asub snoob restoran, kus siinsed wannabe-kirjanikud-kunstnikud koos käivad. Kõva muusika talle ei istunud, aga läbi häda saime ta siiski meiega Prussaka-pubisse veetud, kus enamasti kolmapäeviti kuni südaööni tasuta jooki saab. Tänu temale räägib Sabrina peaaegu ilma saksa aktsendita hispaania keelt. Hästi räägib.

Teised kolm tüüpi olid geid. Üks neist oli soomlane, Tamperest. Selline väga kinnine soomlane ja väga blond soomlane, kes ütles, et eesti keel kõlab soomlastele nagu vigane soome keel. Aitäh. Ja ülejäänud kaks tüüpi olid omavahel paar, inglise poiss ja hispaania poiss, kes peale selle oli keemik. Ma ütlesin, et ta pole keemiku nägu, vaid pigem selline ilueedi tüüpi. Ta ütles, et keemikud on imelikud oma normaalsel moel :D Käisime tapasid söömas ühes tsiklibaaris – baari nimi oli Sidecar, mida hispaanlased hääldavad nii, nagu kirjutatakse. Kui üldse hääldada mingeid inglisekeelseid nimesid nii, nagu neid päriselt hääldatakse, siis enamus hispaanlasi ei saa mitte midagi aru. Haa. Vaat alles kultuuritaset! Baaris oli üks vana tsikkel lae alla tõmmatud, menüü peal oli külgkorviga sõitva mehe pilt ja vitriinid olid täis väikeseid tsiklimudeleid. Mul polnud varem aimugi, et sellien koht olemas on. Tellisime paar kannutäit sangriat ja igasugu snäkse. Tükeldatud kaheksajalakesi. Maitsvad olid. Üldiselt aga oli see geideseltskond vägagi sõbralik ja hea huumorisoonega. Arutasime igasugu asju, alates uneskõndimisest kuni hispaania keele grammatikani. Ja Sabrinal on õigus, geidega on sellepärast hea ringi hängida, et nad ei hakka sind ühel hetkel ilase pilguga vahtima. Ja see annab nii palju vabadust, mõttevabadust, naermisvabadust, riietamisvabadust. Mina olen siin heteromeeste hulgas tihti märganud, et kui saadakse teada, et sa pole saadaval, siis kaotatakse igasugune huvi sinu isikupära vastu, ei taheta tihti su sõprustki. Sind hakatakse külmalt kohtlema. Ja pähe kerkib igavene küsimus, kas noormees ja neiu saavad lihtsalt sõbrad olla. Geimees ja naine saavad küll, aga geimees on selline erandmees, pole mingit „kas sa, tsikk, saad ikka aru, et mina olen see kõige parem macho“ kompleksi.

Prussaka-pubis käisime alles ka koos Virginia ja kahe prantslannaga. Kõigepealt läksime Anne’i,Virginia ja ülejäänud prantslannadega ühele brasiilia muusika kontserdile, mis toimus ühes baaris, mille ülesleidmiseks kulus meil tund aega. „Maarja, sa ei oska ikka üldse kaarti lugeda!“ Jah, ma tean. Ega teised ka suurt ei osanud. Pealegi, algul ma arvasin, et see baar on hoopiski kesklinnas, Pilari katedraali juurde viiva peatänava juures, aga siis selgus, et see polnud mitte Alfonso I tänav, vaid Alfonso X tänav. Alfonso X tänav asus pärapõrgus blokkmajade vahel. Pidime ühtede vanaisade käest nõu küsima. Vanaisad tahtsid muidugi meid kontserdile saatma tulla, aga me põgenesime kiiresti-kiiresti. Ma ei saa aru, milleks on tarvis ehitada baar kuhugi agulisse kortermajade vahele, aga see selleks. Kontsert oli hea. Jõime veini, istusime treppide peal ja kuulasime bossat ja lasime mõtetel rännata. Virginiale meeldis ka väga, see oli esimene kord, kui me koos väljas käisime. Dj-puldi taga õõtsuv mees nägi välja nagu David Guetta. Siis läksime edasi kesklinna, aga Anne’il hakkas jalg koledasti valutama. Tal on nimelt halb verevarustus, üldse vere ringlemisega probleeme. Ostsime talle ühest kreeka söögikohast maitsva võileiva, kuna vaene laps polnud päeva jooksul palju söönud. Ma oleks peaaegu ise selle võileiva nahka pannud :D Nii ahvatlev oli. Panime Anne’i takso peale ja siis läksime edasi Cafe Zaragozanosse, kus oli väga vähe rahvast. Siis läksime Prussakasse chupitosid jooma, neid pisikesi viinakokteilikesi. Kõige toredam on see, et seal maksad kuus eurot ja saad selle kuue euro eest ise endale viis chupitot kokku segada. Võtsime siis snapsu, tantsisime ja hämmeldusime, et kuidas see Zaragoza kõige popim tudengibaar nii pisike on, aga alati nii rahvast täis. Baari fassaadil on muide joonistatud prussakad ja prussakate nimetused eri keeltes. Mitte, et need „koduloomakesed“ mind viimasel ajal paeluksid :D Pind juba kõikus all, kui läksime el Bedeli pubisse jalga keerutama ja siis edasi Busconi, kus ma veel käinudki polnud. Sellele baarile on nimi pandud Quevedo teose järgi. Vaene Quevedo, kui ta juba nelisada aastat surnud poleks, siis viskaks ta kindlasti oma „baari“ kohta mõne mürgise nalja.

Ahjaa, ja käisime veel selles ägedas kohas, kus lastakse head hispaania mussi (Marques de Carabas). Aga alati on seal nii vähe rahvast. Juhtus, et sel õhtul pakuti seal parajasti rebujitoseid, mis on Andalucia üks põhijooke, mingisugune õunaveini värk. Virginia läks pöördesse. Ja siis me laulsime oma hääled kähedaks heade hispaania lugude peale. Virginia on väga peovereline. Aga varsti läheb ta koju, sest ta tööleping saab siin läbi. Kuigi eriti ta selle lepingu ajal tööl käia ei saanudki, sest tal oli ju see nahaprobleem. Aitäh, lutikad. Teine kordki.
Mu üks uus tuttav soovitas, et me peaks terve Zaragoza couchsurfinguliikmed appi võtma ja lutikatele valu andma. Peale selle ütles ta, et alles olid Zaragozas probleemiks vaaraosipelgad, kes majadesse pesi ehitasid. Lutikad on aga selline vanema põlvkonna teema. Ma arvan, et Virginia tõi nad enda teadmata kuskilt kaasa, bussist, kuskilt hostelist…

Jah, ma käisin alles Zaragoza couchsurfingu rahva õhtusöögil. Üks itaallane Stefano saatis mulle kirja, et tulgu ma ka sellele rahvusvahelisele söömaajale. Korter asus vanalinnas (!), aga selle poole peal, kus liiguvad ringi igasugu araablased-mooramehed, ja kuna see pidavat ohtlik kant olema, siis seal on üürihinnad üsna odavad. Minule meeldib aga see vanalinnaosa jälle kõige rohkem, ma ei tunne millegipärast hirmu, need majad on värvilised, majade all on huvitavaid poode ja rõdudel laiuvad lillepotid lõhnavad mõnusasti. (Kui lilledest rääkida, siis ma tapsin kogemata oma väikese kaktusepoja. Ta kukkus laua pealt alla, juured jäid potti, lehtede osa kukkus küljest. Valasin paar vihapisarat). Ohtlikkuses peitub vist võlu. Vahetevahel küll tulevad võõramaa mehed küsima, et mis mu nr on ja kuidas mul läheb, aga alati vastan, et lähen peika juurde. See peletab nad eemale.
Õhtusöök oli tore, itaalia moodi spagetid, üks Mehhiko tüdruk (Astrid!) valmistas sopesid, mis on nagu sellised täidetud taskud, samuti sai proovida Kanaaride moodi kartuleid kastmega, õhukesi pannkooke, ja magustoiduks minu toodud shokolaadi!!! Nüüd on mul eesti shokolaad täiesti otsas… Igatahes, Astrid rääkis nii toreda mehhiko aktsendiga, sellises pisut laisas ja venitavas hispaania keeles. Selgus, et ta on Baja Californiast, Vaikse ookeani äärest… vaata aga vaata, varem ei teadnud ma, et Mehhikos selline osariik olemaski on! Sain hästi jutu peale ka ühe hispaania tüübiga, kelle nimi oli Raul. Kõva naljamees, kes organiseeris meile paar topakat joomismängu, mis ometi sobisid tol hetkel nagu rusikas silmaauku. Ma naersin kõht kõveras. Raul oli väga naljakas. Ta ei kartnud ühe tüdruku silme all endagi üle nalja visata. Suurepärane omadus. Sümpaatne kuju. Itaalia Stefano aga rääkis minuga natuke isegi vene keelt. Väga kange aktsendiga muidugi. Teda huvitavat vene keel. Ja siis ma avastasin, et purjus peaga ma isegi RÄÄGIN natuke vene keelt :D Üks Belgia kunstnik oli ka, kes arvas, et hispaania moodi tervitamine tähendab sõna otseses mõttes põskede suudlemist. Fui. Mitte päris. Oli selline loov kuju, kes joonistas seinad oma visioone täis. Korter nimelt kuulus omakorda ühele hispaanlasest kunstnikule, tal olidki pooled seinad täis joonistatud, molbert üleval ja igasugu värvid igal pool laiali. Muidu oli ta tasane. Tõmbas piipu ja vaatas inimesi. Öö oli nii sume ja soe, kui peale seda õhtusööki koju hõljusin. Oma 17 kraadi öösel. Pole paha. Mõtlesin, et mulle ei valmista enam mingit probleemi võhivõõraste seltskonda minna. Ei tundnud ma ju alguses kedagi seal söömingul.

Lõpetuseks jutustan nüüd oma viimasest tripist Vahemere äärde, kaks nädalat tagasi. Raha hakkab ka tasapisi kokku kuivama, täna maksin üüri ära(buaaaaaaa!), ja viimasel ajal pole rohkem väljasõite ette võtnud. Naudin Zaragozat. Mu kallis tuleb varsti külla, siis läheme vaatame, mis Hispaanias veel head on. Aga tõsi ta oli, et kaks nädalat tagasi oli mul reede parajasti vaba ja paras aeg millegi ettevõtmiseks. Homnegi reede on vaba, sest jälle on kellegi pühaku päev. Ja siis on mul üks nädal kooli ja terve Kristuse kannatusnädal on vaba. Elagu pühakud!

Läksin üksinda, kuna Anne’il oli vend külas, Erical perekond, Andreea tegeles muidugi õppimisega ja Sabrinal olid muud plaanid. Anne’i vend muidu oli Anne’i täielik koopia, meessoost Anne, sama naeratus, sama kõnemaneer, sama näoilme… aga avastasin, et mu inglise keel on päris u-duurist puukuuri, enam ei tule üldse hästi välja, kuna mu aju kipub otse hispaania keelest asju inglise keelde tõlkima ja siis tuleb välja segapuder. Jah, läksin üksinda, neli tundi bussisõitu Tarragonasse ja sealt edasi väikse marsruutbussikesega Sitgesisse, mis on kaunis väikelinn Vahemere ääres. Marsajuht sõitis liiga kiiresti, mul polnud aegagi nautida merele avanevaid vaateid ja väikeste valgete villadega asundusi rohelistel kõrgendikel. Olin ainus reisija. Sitgesis pidin ööbima couchsurfingu kaudu. Kuna jõudsin üsna varakult kohale, läksingi kohe mere äärde kiikama. Kujutage ette, maakirik kalju peal, hiiglaslikud lained kalju vastu vahutamas, pisipisike jahisadam, päike loojumas, kahvatu laternavalgus, alles ehitatud liivakujud rannal ja nende sees küünlad põlemas, vana muul kaugele merele ulatumas… Kuulasin laineid, lasksin romantilistel tundmustel võimutseda, hingasin mereõhku sisse ja tundsin, kuidas vaikselt õhtujahedus hakkab kontidesse pugema.

Läksin siis kesklinna poole tagasi ja mulle tuli vastu argentiinlane Federico oma musta sportmersuga. Mul kulus natuke aega, et ta susistavast hispaania keelest aru saama hakata. Ta elas linnast kolm km sisemaa poole, mägede vahel olevas külakeses. Mõnus hubane maja koos jänese, põrandaharja moodi koera (no tegelt on see Yorki tõug, aga minu jaoks ikka põrandahari) ja isepäise siiami kiisumiisuga. Kohe oli aru saada, et argentiinlane ja tema pruut, hispaanlanna, on sellised natuke kunstipärased inimesed ja armastavad ka idamaiseid filosoofiaid – nurgas kõrgus buddha kuju, õhus hõljus viirukihõngu ja tuba oli väga mugavalt sisustatud. Palju oli aga Marilyni pilte, selgus, et üks sõber oli need nende juurde hoiule toonud, aga siis oligi need sinna jätnud. Argentiinlase kallim oli temast ligi 20 aastat vanem, neljakümnendates naisterahvas, kui Federico oli minust kõigest 3 aastat vanem. Argentiinlane oli selline udu, kõva muusikaandega – tal oli mingisugune sarvepill. Õel olla tal oma bänd ja teine õde olla näitleja. Buenos Airesest pärit kõik. Naine, Laura (Federico kutsus teda vahepeal Lauriks ja ma ei saanud naeru pidada ja pidin kuulutama, et eestis tähendaks selline hüüdnimi mehe nime) oli kõva korsten, tossas vahetpidamata. Aga ta oli väga avatud, väga sümpaatne. Rääkis mulle kohe loo ära, kuidas nad argentiinlasega tutvusid, kuna mõlemad on kõvad jahtidega purjetajad, siis saidki ühe laeva peal kokku. Ja mees tuli tema pärast päriselt Hispaaniasse elama… Igatahes, mõlemad oskavad tõesti merd sõita, argentiinlasel oli isegi kompass käsivarrele tätoveeritud. Nad rääkisid tormidest, mis nad olid üle elanud, huvitavatest juhtumistest, sellest, kuidas meri annab palju vabadust ja palju õnne…

Algusest peale kohtlesid nad mind nagu pereliiget. Kõige parem couchsurfingu kogemus, mis mul siiani olnud on! Viisin neile eesti maiust ja nad olid rõõmsalt üllatunud. Tegid mulle ise kartuliomletti, samuti jõime veini. Küll oli hea. Õhtu edenedes vajus uksest sisse ka üks paksuke ligi viiekümnene mees oma koer-põrandaharjaga. Koeri ülistati seal majas küll liiga palju. Liiatigi, et mu sümpaatiat ei süvendanud asjaolu, et üks nässakas mulle öösel salaja voodisse puges.

Paksuke mees, kes arvas, et ta teab igast asjast kõike, arvas, et ta teab isegi eestist palju (ma ei hakanud osasid ta arvamusi vaidluse vältimise eesmärgil ümber lükkama) . Selgus, et ta on Laura endine abikaasa, kes elab nende kõrvalmajas. Kõik kolm – argentiinlane, Laura ja paksuke - saavad omavahel aga suurepäraselt läbi. Kummaline maailm. Jällegi üks näide, et kõik sõltub inimestest oskusest asju läbi rääkida.

Järgmine hommik einestasime terrassil, kuigi ilm oli kole pilvine. Üks vanapaar grillis kaugemal aias. Silma hakkasid palmide vahele ehitatud päris uhked eramajad. Välibasseinid olid vist neil kõigil. Ega minu võõrustajadki vaesed polnud, naine oli ju hariduselt hambaarst. Jõime hommikuks matet, mis on see argentiina kange tee. Seda juuakse sellisest spetsiaalsest nõust (vahetevahel on see nõu kõrvitsast tehtud) metallist kõrrega. Minu pea lõi see vaat et selgemakski kui kohv seda oleks teinud. Mõnus hommik oli. Ja argentiinlane rääkis pikalt laialt asjade hingest. Raamatute hingest, majade hingest, kujude hingest- sellest hingest, mis inimesed nendesse valanud on. Siis läksime jalutama. Sitges on selline pisike linn, 100 000 elanikuga. Kuulus on ta aga oma gei-sõbralikkuse poolest, nimelt on ta kuulutatud Hispaania geipealinnaks. Võis tõesti näha igas vanuses geipaare ringi promeneerimas ja üksteisele lehvitamas. Nende jaoks oli ehitatud ka hulgim ööklubisid. Argentiinlane aga väitis, et teda see geikultuur kipub vahel isegi segama, kui teda ennast hakatakse homoseksuaaliks pidama. Siis kordab ta ikka väsinult, ei, tänan, ma olen hetero.

Jalutasime mere ääres, millegipärast oli mul tunne, nagu oleksin kuskil Prantsuse Rivieras. Silme ette kerkis mu lapsepõlveseebikas „Saint Tropez“. Sadam ja rannahooned ja kaugemal kaljusele kaldale ehitatud majad, mäeküljed majasid täis. Sitges on kaunis kuurortlinn. Mis siis, et mina nägin teda pilvise ilmaga. Laura näitas mulle Kullakindluse maja, kus on kombeks abielusid registreerida. Seegi kord olid parajasti ühed pulmad. Laura ja Federico loer-nuustik tahtis ühte pulmalist hammustada. Nägime vabaõhu churrosekohvikut, mille nimi oli Teruel. Haa, huvitav, miks küll Kataloonias meie maakonna järgi kohvikuid nimetatakse? :D Katalaani keelt sai ümberringi ikka kuulda. Laura aga padukatalaanlust ei pooldanud. Argentiinlane filmis tänavaid, talle meeldis üldse igal pool videosi teha. Nägime noormeestekampa muuli peal kätekõverdusi tegemas – noored kuked. Ja ma nägin maailma peenikesemate jalgadega meest.

Lõunaks sain elus esimest korda kodustehtud paellat proovida, mereandidega. Laura valmistas, ma vaatasin pealt ja jätsin meelde. Pole üldsegi keeruline. Sain teada, et paellale omane oranzikas värvus tuleneb toiduvärvipulbrist…. Ja mina mõtlesin, et tomatikaste… Külla tuli ka Laura üks sõbranna, ukrainlanna Valeria, kes juba 15 aastat Barcelonas elab. Tal oli oma põrandahari-koer ka kaasas. Mul hakkas selles koertekarjas juba imelik. Valeria oli kurblik naine, peale selle oli tal hiljuti üks esihammas välja kukkunud ja ta keeldus sellepärast naeratamast. Ta oli kaua aega töötu olnud ja teda vaevasid unehäired ja tüdimus. Mul hakkas kahju sellest kurblikust naisest. Hispaania keelt rääkis ta aga aktsendita. Imetlusväärne.
Sõime paellat, igasugu krevettide ja merekarpide ja tigude ja kalmaaridega, ja jõime veini kõrvale. Maitsvaim paella, mida ma senini söönud olen. Mul on oma märkmikus kirjas ka, kuidas seda teha tuleb. Mul on nimelt üks kapsastunud märkmik, mida ma ikka reisidele kaasa vean, et mõtteid kirja panna. Ja siis pidingi teise linna sõitma, mul oli plaan Tarragonat külastada. Tänasin oma võõrustajaid kogu südamest ja läksin tegin veel mere ääres viimase jalutuskäigu. Pärast selgus, et Laura on tõesti nii suur facebookihull, ta oli kõik mu pildid oma teise konto järgi ära sildistanud. Tal on nimelt facebookis kaks kontot, üks nagu eraprofiil ja teine avalikum profiil. Neid facebooki mänge mängides kulutab ta ka päris suure osa oma päevast :D

Tegin mere ääres veel ühe jalutuskäigu, leidsin paar suurt merekarpi ja pistsin need endale mälestuseks taskusse. Mul siiamaani taskutes veel Sitgesi ranna liiv. Merel oli kummaline udu. Tundsin, kuidas soolane tuul mu nägu kuivatab. Jalutasin mööda sadamakaisid ja leidsin paar kivist merineitsit. Siis läksin rongijaama, et sõita Tarragonasse. Pileteid müüv tibi aga ei teadnud ei seda, kust perroonilt rong läheb, ega ka seda, kas rongi lõpp-peatus on Tarragona. „Küsi rongist,“ soovitas ta sõbralikult. Jah, muidugi, lähen rongi, kui see juba sõidab, ja siis avastan, et see ei lähegi sinna, kuhu mul tarvis :D Õnneks ühed sõbralikud inimesed aitasid mind. Saan täiesti aru, kuidas Margus barcelona kandis ära eksis. Minul on vähemalt see eelis, et oskan hispaania keelt.

Rongisõit kestis tund aega ja mulle tuli meelde, kuidas Astridiga Itaalias rongiga sõitsime. Rongid mulle meeldivad. Ja raudteed – kui need pole ainult mere ääres, nagu Tarragonas. Tarragonas polnud mul couchi, pidin koha peal hosteli otsima. Merehull, nagu ma olen, oli mul vaja aga öise mere äärde minna, enne, kui endale ööbimiskoha leidsin. Kell tiksus juba öösse. Ma sattusin aga hoopiski ühte kaubasadamasse, kus polnud hingelistki. Mul oli pipragaas käes ja mul oli üsnagi kõhe. Tegin kähku sääred ja leidsin endale ühe hosteli, kus pidin maksma kahe eest, kuna üheseid tubasid neil uruguailastest hostelipidajatel lihtsalt ei olnud. Peale selle ei saanud ma nende aktsendile üldsegi pihta. Tuba oli rott. San Sebastianis ja Burgoses ööbisin vähema raha eest luksuslikematest tubades. Oma süü aga, et ei viitsinud varem hostelit valmis otsida. Või siis rohkem couchsurfingu veebilehel kolada.

Panin asjad ära ja läksin siiski veel üht jalutuskäiku tegema, kuna leidsin oma toast Tarragona kaardi. Jõudsin ühele vaateplatsile, kust avanes vaade öisele Vahemerele ja kuuele laevale pimeduses. Jah, sädelevate tulede järgi võis aru saada, et öös pesitsevad tervelt kuus laevukest. Vahtisin neid kaugeid laevu päris pikka aega ja siis ronisin alla tagasi – Tarragona vanalinn on nimelt kõrgendiku otsas ja meri laiub seal all. Ma olin jällegi kord vist maailma äärel. Viimane kord oli selline maailma ääre tunne kord Peipsi ääres, külma oli kolmkümmend kraadi ja öös polnud muud näha kui tumesinise taevaga vaat et kokkusulav, silmapiirini ulatuv jääväli koos üksikute tulukestega.

Järgmisel hommikul ärkasin uhkes üksinduses üles, hommikusöök oli kaks röstsaia, apelsinimahl ja kohv. Vaat, kus luksus. Mina ootasin ikka hommikuhelbeid ja hunnikutes saia, millele saab moosi peale määrida – noh, nagu hostelites tavaliselt. Ja kuigi mulle tundus, et ma olin lõunaameeriklaste hosteli ainuke külastaja, ei tahtnud nad mulle siiski erandit teha. Kui kaks röstsaia, siis kaks röstsaia. Punkt.
Tarragona oli üsnagi ilmetu linn, päris tööstuslik. Vahemeri oli muidugi ilus. Päikest oli. Võtsin päikest, ja kuigi õhusooja oli 19 kraadi, ujusid mõned hullud juba vees. Enamus hispaanlastest ei lähe kunagi ujuma, kui nii vähe väljas sooja on. Rääkimata sellest, et 17-18 kraadine vesi on nende jaoks jäine. Ma ei saanud aru, miks läks raudtee otse ranna äärest, miks rannapromenaad oli ühemeetrine ja autoderida jooksis kohe kõrvalt, miks lainemurdjad olid liiga koledad tsementkolakad… Jalutasin päris ranna lõppu ka, väike neemeke koos kolme palmiga oli isegi päris asjalik. Kuskilt aknast kostis flamenkomuusikat ja ma nägin inimesi tubades tantsimas.

Linn on üks Vana-Rooma aegseid linnu, siin on vana linnamüür, foorum, amfiteater… Foorumis oli rohkem poste püsti, kui Zaragoza Rooma foorumis. Zaragoza rooma foorum nimelt on üldse kinnises ruumis, kui Tarragona Rooma foorum kõrbeb päikese käes. Turvamees rääkis räige katalaani aktsendiga hispaania keelt. Osadel on see katalaani aktsent juures - lahtiselt hääldatud „e-d“ ja kinnisemad „o-d“ –aga osadel jälle pole üldse aru saada, et nad katalaanid on. Amfiteater laius aga otse mere ääres, kõrgendiku all. Oli päris ilus, mulle meeldis see amfiteater kõige rohkem. Päris palju oli säilinud. Amfiteatri ümber oli ehitatud ka samas kaarjas stiilis pargike.
Tarragonas on samuti Rambla, aga see pole pooltki nii äge kui Barcelona Rambla. Seesama Rambla viis vaateplatsini, kust ma maailma äärt vaatasin. Rambla teises otsas oli inimtornidele püstitatud monument – Kataloonias ehitatakse pidustuste ajal ikka inimtorne, inimesed ronivad korruste kaupa üksteisele selga ja lõpuks ronib kõige tippu pisike laps. Rahvamass on muidugi ümber, ja kui see torn lõpuks ümber kukub, siis ei tohiks teoreetiliselt keegi haiget saada, kuna rahvast on ümberringi lausa murdu. Aga see on teoreetiliselt.

Sattusin ühele kirbuturule, mis oli just romaani stiilis katedraali kõrval. Kirbukas oli lahedate võlvkaarte all. Leidus apelsinipuid, mis meenutasid mulle Lõuna-Hispaaniat. Ostsin endale kohaliku õlut nimega Rosita, see oli pähkliõlu ja siiani kõige maitsvam õlu, mida ma joonud olen ja vedelesin ülejäänud aja mere ääres, senikaua, kuni pidin bussile minema, et Zaragozasse tagasi sõita. Üks neegripoiss tahtis mulle rannas marihuaanat müüa, ja siis tahtis ta mind veel Zaragozasse ära visata. Mu „peika-tehnika“ ei vedanud mind seegi kord alt, ja sain rahus edasi laineid vaadata, vaadata, milline laine rannajoonel kõige kaugemale ulatub.
Leidsin,et Vahemerd ma armastan, aga et Hispaanias on Tarragonast ilusamaid linnu. Oleksin muidugi peaaegu bussist maha jäänud, nii minu teema.

Ja nüüd on neljapäev, ma lähen vist täna Sabrina ja Virginiaga monolooge vaatama ja veini jooma. Ja siis on vähem kui nädal aega selleni, et tuleb mu Margus, jee.

Ahjaa. Ükspäev nägin kudumisklubi. Läksin mööda ühest lõngade ja varraste ja niitide-nõelade poest, ja nägin juhuslikult kümmet vanaema poe keskel ringis istumas ja kudumas. Armas ju.