Ebro möllab täiega. Mina arvasin, et olen näinud, KUIDAS jõed üle ujutavad. Eelmisel kevadel Tartus näiteks… Aga see, mis siin toimub, on täielik loodusmäss. Sildade alt enam käia ei saa, jalutusteed on üleujutatud. Jalutusteede piirdeidki pole enam vee alt näha. Üksikud hispaania pardid „lähevad vooluga kaasa“. Vool on väga kiire, kui jõele vaadata, ajab see lausa pea ringi käima. Eks see ole vist lumesulamisvesi, mis mägedest tuleb. Aga seda on PALJU. Enamus puid on siin juba lehte läinud, väikesed helehelerohelised lehekesed. Kui end päikeselaiku sättida, saab jope seljast visata ja end natuke pruunistada. Ma olengi lõpuks näost natuke pruunistunud. Eile näiteks ronisin jõe äärde oma kohustuslikku kirjandust lugema (ma pean tegema essee ühe õnnetu armastusloo kohta, Mariano José Larra looming, kes teavad, need teavad :)) , sättisin end ühele laiale platsile, kust avaneb miljonivaade (või siis postkaardivaade! Iseküsimus on see, kas kõik postkaardivaated miljonit väärivad…) katedraalile. Ja siis ma vahtisin sinisinist taevast, kõrbesin, vaatasin sinisinises taevas lendavaid lennukeid ja katedraali ja lennukeid ja katedraali ja inimesi, kes oma koertega jalutasid. Mõnus kevad. Kuigi õhtuti on üsnagi külm, cierzo ronib jälle kohale, temperatuur kukub 19 kraadilt 8-le kraadile ja inimesed ei saa talvemantleid sugugi kappi panna.

Muidu ma kõrvetan hommikuti shokolaadi potipõhja, üritan loengutest huvituda ja üldse, lolliks minna. Vahel on mul tunne, et ma ei õpi üldse nii palju, nagu võiks. See tähendab, mu mõned sõbrad siin õpivad nagu hullumeelselt. 24 raamatut läbi lugeda ja hunnik esseesid kirjutada… ja mina… hängin niisama :D Raamatutarkus on tore tarkus küll. Aga PÄRISmaailm? Hispaania kevad ja võrratu sangria ja pruunistunud näod ja … Muidugi, raamatutest võib ju endale OMA maailma konstrueerida. Mul on see maailm täiesti olemas, aga ta pole esiplaanil. Ah, olgu, mis ma siin ikka kritiseerin.

Just eile sain Andreea kodust välja veetud. Ta stressab nimelt kohutavalt oma loengute pärast. Peale selle on ta pisut suletud välismaailma suhtes, ja tal on mõningaid eelarvamusi. Nimelt arvas ta algul, et hispaanias rumeenlaste peale väga halvasti vaadatakse. Neid on siin hulgim, illegaalsed immigrandid. Aga keegi ei hakka ometi halvasti vaatama ühe tubli tüdruku peale, kes on siia õppima tulnud… Muidugi, arusaadav, kui Hispaania on tema esimene välismaakogemus. Hirmul on suured silmad. Minulgi oli palju hirmu alguses, aga ma olen selle ületanud. Ja ma olen selle ületamisest palju võitnud. Lihtsalt ma näen, et teine inimene on omadega üsna pinges, ja ta ei lase end väga vabaks. Ma tahan teda aidata, aga sedagi ta ei lase suurt. Eks tal ole omad tõekspidamised ja käitumismallid. Meil on neljapäeviti ja reedeti samal ajal loengutevaheline paus – sööme enamasti koos küpsiseid ja lobiseme. Ta rääkis mulle, et Dracula oli kõigest tavalisemast range maaomanik, kel polnud isegi teravaid silmahambaid ja et rumeenlased on väga vaesed, ei reisi üldse…ja et valitsus pistab enamasti palju musta raha enda tasku. Kõige huvitavam oli aga see, et venelaste käes on Teise Maailmasõja ajast rumeenlaste juveele, mida nood muidugi keelduvad tagasi andmast. Rumeenias on peale selle palju kullakaevandusi, aga valitsus ei nõustu nende „taasavamiseks“ luba andma ja paljude kullaaukude asukohad on salastatud. Rumeenial on vaja revolutsiooni ja Andreea arvab, et lähima kümne aasta jooksul tulebki sõjaline riigipööre ja valitsuse korruptandid tõmmatakse maha. Ta rääkis mulle seda kõike, ise ebakindlalt mind jälgides, kas ma ikka kuulata tahan. Muidugi tahan. Mind huvitab, sest ma ei tea Rumeeniast essugi. Aga nüüd ma tean, et Bukarest on nii kole linn, et sinna küll turistitama minna ei tasu. Ülejäänud Rumeenia aga on… üks avastamata aare. Kujutage ette, sinine Doonau, nagu ühes laulus lauldi.

Andreea on kristlane, õigeusklik. Ta usub väga tugevasti, et Jumal aitab teda kõiges, mis ta iganes ette võtab. Ja mina ainult ohkan ja leian, et … inimesed on asjalikud, et nad on enda seest usu üles leidnud ja see neid õnnelikuks teeb. Mina veel otsin seda. Ja mul on karvane tunne, et kaldun pigem idamaiste filosoofiate kui kristluse poole. Idamaised filosoofiad jätavad rohkem tõlgendus- ja hingamsruumi. Rohkem sõltub sinust enesest, sa pole pelgalt mingi määramatu jõu meelevallas.

Igatahes, käisin eile koos Andreea ja Sabrinaga flamenkokontserdil. Sealsamas punkris mu kodu lähedal, kus ma paar kuud tagasi käisin ja kus kohalikud viskiklaaside taga flamenkot laulsid. Seekord oli parem. Trummimees oli küll kohalik, aga kitarrist ja laulja olid Sevillast. Mul kerkisid lausa pisarad silmi, kui nad laulsid, kuidagi puudutas hinge. Laulja oli päris lopsaka juuksepahmakuga mees, shikis mustas ülikonnas, valge sall kaelas. Vahetevahel hüppas ta oma toolilt püsti ja tantsis isegi natuke. Andreea ja Sabrina vaimustusid täiega. Tõepoolest, Zaragozas on muidki kohti kui erasmusebaar. Muidugi lasid artistid end poolteist tundi oodata, nii hispaanialik. Ma jõudsin selle pooleteise tunni jooksul ära juua mõne õlle ja mõne kokakoola. Me muutusime juba kannatamatuks. Ja siis nad laulsid ja haarasid publikugi kaasa, teate, hispaanlastest publik hakkab vägagi hoogsalt lauljaid ergutama, „Oleeee!“ karjuma ja käsi plaksutama. Flamenkoplaksuga on minul aga probleeme. Pigem tatsutan rütmi taktis jalga ja lasen muusikal endale hinge voolata. Kannatan ja rõõmustan koos selle muusikaga. Leian, kuidas see mind vabamaks teeb. Korraga polekski nagu enam muresid.

Ma tulin kontserdilt tagasi ja siis selgus, et selle paari tunnikese jooksul oli juhtunud „Juhtum hernestega“. Ehk siis Ana oli hakanud sõda pidama. Põhjus: kes pani minu herned sügavkülmas teise kohta. Lasteaed. Inimene on neljakümne neljane. Ju on tal mõni haiglaslik tähelepanuvajadus. Muud pole teha, kui muiata. Paola ja Virginia jutustasid mulle, kuidas Ana oli herneste pärast endast välja läinud. Sügavkülm on kõigi oma, kõik võivad sinna asju panna, me pole seda riiuliteks jaganud. Paned asja sinna, kus ruumi on. Pole ruumi, tõstad teise asja natuke kõrvale, et pisut ruumi teha. Kogu moos. Kuna Paola on kõva moto GP fänn, rääkis ta, et Ana herneste pärast oli tal pool Valentino Rossi sõidust vaatamata jäänud. Nüüd enam polegi muud asja, kui aina naljad, et millal küll hernekoristusaeg tuleb… ja et peaks öösiti herneid kõrva panema, siis me ei kuule, kuidas Ana köögis kolistab ja kuidas ta suure surmaga toast välja läheb. Või siis, et peaks öösiti herneid sööma minema ja pärast hommikul kisa tõstma, et kes see küll käis herneid söömas. Eile õhtul tegingi endale õhtusöögiks herneid, mul polnud lihtsalt muud süüa. Naersime, kõhud kõveras.

Kummalisused siin majas aga ei lõpe. Meie altnaaber on nimelt üks natuke opakas vanaonu, kes armastab prügi korjata ja seda oma tuppa viia. Paar korda aastas aga tuleb ta oma naabreid tüütama jutuga, et talle on Prantsusmaalt kiri tulnud ja et kas keegi viitsib seda talle ette lugeda. Kunagi oli see onu nimelt immigrant seal maal :) Igatahes, tuligi siis meie ukse taha, ma siis küsisin, kes on, ja ta vastas, et teie alandlik teener ja et tal oleks paar küsimust, sest talle tuli üks kiri. Paola ütles sellepeale, et see on hull naaber ja ärgu ma ust lahti tehku, muidu me peame tundide viisi kuulama juttu, mida tema juba peast teab. Ta oli päris visa ja tiristas mitmeid minuteid meie läbilõikavat uksekella, kuni talle karjusime, et me ei soovi midagi ja et me ei räägi prantsuse keelt. Siis läks onu teisi naabreid piinama. Haha. Vahetevahel näen seda onu trepikojas, siis ta ikka üritab minuga juttu alustada. Kuid kuna prügilõhn käib üle pea, siis põgenen kähku trepist üles.

Peale flamenkokontserdi käisin paar päeva varem veel ühes punkrockiurkas, millest mul varem aimugi polnud. Lõputu Zaragoza. Punkrockiurka kõrval oli baar „Praga-Brno“, ehk siis Tshehhi baar. Teen sellest varsti pilti ja saadan preili Zuzanale. Rahvusvaheline Zaragoza. Läksin rockiurkasse koos Ericaga. Erica sai vist päris negatiivse elamuse, ta oli vaatas hämmastunud näoga bändi ja mind. Asi oli selles, et üks hispaanlanna, keda tean, esines seal bändis. Laulja. Selline 20-aastane habras tütarlaps. Ma ei teadnudki üldse, mis stiili ta täpselt laulab. Meenutas natuke GenKlubi või Pärmivabriku mõningaid kuulsusetuid esinejaid. Tüdruku vanemad olid ka kohal, kes üritasid purjus noortesumma sees oma tütre tähelendu filmida. Üldiselt oligi mul tunne, nagu oleksin sattunud ameerika tiinekate garaazibändi kontserdile. Mitte, et neiu oleks halvasti laulnud, aga see muusika pole lihtsalt minu maitse. Vähemalt oli tasuta. Mu lemmikkoht oli, kui neiu tõmbas oma kava lõpus erkroosa paruka pähe ja hakkas ühte kaheksakümnedate hitti laulma. Bändimehed olid parajalt purjus. Ma hüppasin hitiga kaasa. Erica muigas. Mis tal muiata. Ta ütles, et ta tunneb, et on juba liiga vana selliste asjade jaoks. Aga mina? Mitte iial!!!!! Pärast käisime veel öist katedraali imetlemas teisepool jõge, Erica polnud seda veel pimedas näinud. Öine Pilar aga on kõige kaunim asi Zaragozas. Ja tema peaaegu perfektne peegeldus veel, ohhhh... aga peole me edasi ei läinudki sel õhtul, sest Erica ei fänna suurt pidusid. Ma ütlesin mainisin talle, et ta on nii täiskasvanu, ja et ju on ta elus kas palju mõelnud või palju kannatanud. Ta kõigest naeratas mulle selle peale. Tabasin vist naelapead. Kui minul oleks jäänud Itaaliasse armastus, kes kusagil maakohas mägede vahel kitarri mulle oleks mänginud, siis oleks ma tõsiselt mõelnud, kas üldse välismaale tulla. Aga Erica ütles, et ta on meeste jaoks liiga keeruline tüdruk ja et sellepärast ta tuligi. Liiga keeruline ajab alati asjad rappa. Ja edasi ma ei tahtnud seda mõtet enam mõelda. Enese kohta mitte.

Ahjaa, me käisime Anne’iga väikesel tripil jälle. Sõitsime Huescasse, mis on enne Jacat üks linn Püreneedes. Kuus euri ots. Läksime paariks tunniks sinna jalutama ja kevadet nautima. Virginia ütles mulle, et Huesca on väga pisike, aga armas linn. Paola ütles, et Huesca on üsna mittemidagiütlev ja isegi kole. Ma leian, et laupäevajalutuskäiguks just sobiv. Kole kindlasti mitte!!! Seal õitsesid juba nartsissid ja võõrasemad, märtsikuuuuuuuus! Alguses pidi Huescas meile väikse ringkäigu tegema üks kohalik politseinik, kellega ma omal ajal Zgz kabareeklubis tutvusin. Siis selgus, et ta peab ikka jalkat mängima minema (peaaegu kõik mehed, keda siin tean, kas fännavad jalkat või mängivad seda ise, oeh) , aga ta oli ikkagi nii kena, et vuras oma autoga kohale ja ütles meile tere. Ja siis ütles mulle, et ma pean teinekord veel Huescasse tulema, siis saame lähedalasuvat Loarre’i kindlust vaatama minna ja Alquezari küla samuti. Ja et ta viivat autoga ja puha ja siis lähme koos sööma ja puha. Ja siis ma ütlesin talle, et vaid sel tingimusel kui prantslanna ka ikka kaasa võtame. Politseinik (ta nimi on Servando muide) muigas sellepeale ja ütles, et ma olen üks peavalu, aga et muidugi võtame prantslanna ka kaasa :D Vahel me lihtsalt räägime Servandoga telefonis juttu, aga seal Huescas oli alles teine kord kui me live’is nägime. Õhtul ta veel helistas mulle ja küsis, kuidas Huesca meeldis. Meeldis. Soe oli, päike oli… hea vaheldus oli. Sõime Anne’iga jäätist ja jäätis sulas päikese käes. Jäätisekohviku tädi küsis, kas oleme inglannad. Hah. Miks mitte soomlannad? Soome vist ei mahu nende kuumavereliste maailmapilti :D
Vaatasime kirikuid, mis nägid välja nagu nende tornid oleksid Pilari pealt kopeeritud. Katedraal oli väga lihtne, aga meeldiv. Millegipärast ei istu mulle need kulla ja karraga kujundatud kirikusaalid. Ühe sammaldunud torni otsas istusid jälle toonekured, nagu Burgoseski. Katedraaliesisel platsil võtsime väikesed apelsinimahlad ja nautisime rahu ja vaikust. Söögikoht katedraali ees oli aga koreakate valduses. Restaurante Seul. Muhahaa. Palju oli pisikesi väljakuid, kus puude all vulisesid purskkaevukesed… linnud laulsid, tänavatel polnud peaaegu kedagi. Mõned üksikud mustlaspoisid jalgpalli tagumas vaid. (Ühte asja hakkan kindlasti Eestisse tagasitulles igatsema, seda sinisinist taevast, mis Hispaaniat alatasa katab. Ja ma ei peagi mõtlema, et pean kindlasti õue jooksma, sest homme sellist sinist taevast arvatavasti enam näha polegi. Ei, see sinine taevas on homme ja ülehomme ja üleülehomme ja nädala pärastki. )Jah, Huescas nägime päris õiget mustlaskvartalit, inimesi akendest välja kõõlumas, pesu rippumas tänavate kohal ja musta riietatud vanatädikesi (või olid need nüüd ennustajanõiad?) ringi tatsamas. Kurjad näisid need tädid. Nägime ka pulmalisi, soovisime neile õnne, ja saime isegi vanakooli pulmaauto juures ühe pildi teha.

Taamal paistsid Püreneed, mis seekord näisid üsna kivised. Lund polnud enam näha. ohalikud kaagid tulid meid „rajalt maha võtma“, kui Huesca suures pargis päikest võtsime. Neile ei läinud see õnneks, kuna meid ei huvita spordidressis õllejoodikud. Keegi kohalik vanapapi tahtis meile Huesca kuningatest loengut pidada. Kunagi oli see üks araablaste tugipunkte isegi. Aga meid paelusid sel hetkel rohkem kevadised nartsissid :) Pargis nägime isegi Lumivalgekese maja (selle nimi on ametlikult Lumivalgekese maja!) ja kohtusime juhuslikult ühtede Zaragoza erasmustega, kes olid küll veebruaris oma kodinad kokku pannud, aga nüüd uuesti siia turistitama tulnud. Võtsime pargis päikest ja Anne laulis tasakesi. Ja siis me sõime õunu, kuni kõhud hakkasid valutama.

Anne´il on lihtsalt nii lai naeratus. Alles käisime temaga koos ujumas ka. Ja ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada, kui nägin, kuidas ta oma uues hiinakast ostetud sinises ujumismütsis ja lillelises trikoos ringi sulberdab, endal naeratus kõrvuni. Ja siis ma mainisin , kas ta märkas, et see hõbedase ujumismütsiga tüüp sealt teiselt rajalt on kena. Ja Anne tõmbas endale selle peale suurest rõõmust vee kurku :D