Pühapäev, päike, kuum šokolaad… Hommikurõõmud! Millegipärast on mõnusast suurest tassist šokolaadi maiustamine just see, mis teeb ühest hommikust ÕIGE hommiku. Ja minutid näivad õige pisut aeglasemalt tiksuvat kui argipäeval. Pühapäevad on mõtetekogumise päevad, ja sellepärast tulin siia, et taas jutustada oma Erasmuse-saagast. Ignoreerin väikest pohmelust, istun, arvuti süles, oma Canovase tänava „koopa“ voodil, panin aroomiküünla põlema ja alustan.

Kujutage ette, kui teil kasvaks siseõues päris mandlipuu päris toredate valgete õitega! Täielik Spanish Dream. Ma olen kadedusest ro-he-li-ne. Eile õhtul käisin nimelt Marianni sünnipäeval, neiu sai kahekümneviieseks. Ja tal on mandlipuuga siseõu. Hea suur renoveeritud korter, avatud köök, hubasus, ja ta maksab vaid õige pisut rohkem kui mina. Millegipärast aga ei lase mu süda mul oma „koopast“ välja kolida, siis oleks see juba teine lugu, justkui teine elu. Minu Zaragoza-kogemuse juurde kuulub mu „koobas“ , see on juba osa minust ja see on mulle armas. Kuidas ma ta siis nüüd pelga ahnuse pärast maha kannaksin?

Alejandro pidi ka sünnipäevale tulema, ma ootasin teda poolteist tundi, et me saaksime koos minna. Täna selgus, et ta oli haigeks jäänud, aga ma ei mõista, kas siis üks käesirutus on nii raske, et saata sõnum kirjaga, et ma ei saa tulla? Oeh. Samamoodi tegi Javier ka meie ühe õhtusöögiga, jättis lihtsalt tulemata. Pärast selgus, et olid probleemid. Mille jaoks siis mobiiltelefonid on? Iluasjaks? Arvatavasti on hispaania tüüpidel eriliselt lodev mõttemaailm. Võib-olla oli see nüüd liiga karm üldistus, aga mehed ju reeglina ei nuta. Kui, siis krokodillipisaraid.

Sünnipäeval olid peale minu Marianni prantslannast korterikaaslane, tema kutt ja tema vend. Kutt ja vend olid väga kuumad, aga nad ei rääkinud muidugi (üllatus-üllatus!) ei hispaania ega inglise keelt. Piidlesingi siis neid naeratava näoga ja nad naeratasid vastu, see oli kogu suhtlus. Muidugi ka klaaside kokkulöömine. Rummi ikka oli. Oli ka booli valge rummi ja banaanidega, mis oli eriti magus ja eriti hea. Lõime ikka päris mitmeid chupitosid kokku ja pugisime tortilla de patatat, oliive, kartulikrõpse ja juustu. Kuna alles oli olnud suur ülikooli ball – karjäärilõpuball/ekvaatori ületamise ball (mis tähendab seda, et kuna siin on viis aastat bakat, siis kahe ja poole aasta möödudes tehakse suur pidu, selle puhul, et pool õpinguist on selja taga, „ekvaator“ ületatud) – ja vend oli tulnud jalgsi ja purjus peaga 35 kilomeetrit peopaigast Zaragozasse, siis oli ta üsna väsinud. Või noh, nagu ma kuulsin, siis ta ei mäletanud enam, kus ta õde elas ja ta jõudis koju alles siis, kui politsei oli teda otsima läinud. Ja siis tõidki kaks (kena) politseinikku ta koduukse taha. Hah. Ise täismees. Ta oli üsna häbelik selle sündmuse koha pealt, kuigi endal oli rusikakangelase välimus. Välispind aga on selline… kergesti pragunev.

Marianni rõdu ja siseõu olid aga tõesti kadestamistväärt. Rõdult läks trepp alla siseõue, nad olid trepiastmetele küünlad süüdanud ja kõik oli nii romantiline. Ja see õitsev puu seal hämaruses… Kuna päike sinna väga palju ei paista, siis suvel on see siseõu taeva õnnistus. Neljakümne kraadiga siseõues mandlipuu varjus peesitada ja mõnusat kokteili juua….Maine paradiis. Vähe on õnneks vaja. Kusjuures, Ebro kaldal ja mõnes kohas linnaski õitsevad samuti osad puud, mille liiki pole ma veel tuvastada suutnud. Neil on roosad või valged pisikesed õied. Natuke kirsiõite moodi. Kerge magusa lõhnaga, nagu õunapuuõite ja jasmiini segu.

Viisin sünnipäevakingiks riisipaberist lehtedega märkmiku, mis oli tehtud Nepaalis, käsitsi, samuti Peruu kõrvarõngad, puuseemnetest. Mu kodu lähedal on nimelt palju põnevaid hipilikke poode, kust võib leida kribukrabu, mille peale tavalist kaubanduskeskust külastades ei tulekski. Värviküllaseid huvitavate lõigetega riideid, vesipiipe, lõhnalampe, vannilinu, päikesevarje, sombreerosid…Kõik on käejala juures, nii mugav. Just alles leidsin lähedusesasuvalt tänavalt ühe kõrvarõngaste poe, mida peab üks neiu, kes ise neid rõngaid käsitsi valmistab. Otsin kaheksakümne sendi eest endale väga originaalsed kõrvakad :) Suured kaubanduskeskused ajavad mul aga pea ringi käima. Kesklinnas on nt üks, mille nimi on Caracol (ehk siis tigu) ja korrused lähevad spiraalselt kõrgemaks. Tulemuseks on iiveldus, sest osad poed on kaldus ustega ja kaldus põrandatel. Fui. Arvatavasti on see hea nipp inimeste segadusseajamiseks, nad tahavad kähku lahkuda, aga ilma „saagita“ ju mitte, niiet see sunnib neid kiiresti ebavajalikke asju kokku ostlema.

Ma satun kaubanduskeskustesse vaid siis, kui midagi hädasti tarvis on. Anne’iga käisime alles ujumisriideid vaatamas, käisime Suure Maja kaubanduskeskuses (Gran Casa) ja proovisime bikiine nagu segased. Hüppasime proovikabiinidest välja, et üksteisele demonstreerida, kas näeme välja nagu Baywatchi pihvid või kaheksakümnendate siivsad ujujad. Inimesed hakkasid muidugi imelikult vaatama. Anne aga arvab nüüd, et ta on sporditüdruk, ta ostsis sõna otseses mõttes jooksu pealt ka jooksmaskäimise riided (kui kuulis, et ma jooksmisega tegelen!), ise virisedes, et tal võiks rohkem musklit olla. Ta küll peenikene, aga üsna musklitu. Selline habras teine. Aga toetav ja hooliv. Vahepeal tundsin end pisut haiglaselt, ja Anne tuli mind „ravima“. Tal oli kaasas kaks hiigelpitsat, Fanta ja shokolaadipudingid. Ravisime siis mind elutoas :D Virginia võttis ka fantajoomingust osa, vaesekesel on ikka veel jube allergia, terve keha on punne täis, ja veel pole arstid aru saanud, millest see täpselt tal on. Töölt on tal vabastus ja ta istub päevad läbi elutoas ja üritab endale salve peale määrida ja mitte kratsida. Õudukas.

Aga ma jäin Marianni sünnipäeva juurde. Me olime juba parajalt jokkis, kui hakkasime kesklinna poole liikuma. Kell oli juba pool kaks, ja kuna Mariann oli parajalt hõljuvas olekus, siis läksime taksoga. Esimest korda sõitsin Zgz taksoga, nahkistmed olid ja puha. Ja taksojuht vaatas meid kahtleva pilguga, ja teatas, et kui kellelgi paha hakkab, siis on küll .. (mahlakad väljendid hispaania keeles). Prantsuse kutid muidugi maksid takso kinni, kolme kilomeetri eest viis euri, buaaaaaaaaaaa. Läksime Plaza Españal maha ja vajusime ühte minu jaoks tundmatusse lokaali sisse, mille nimi oli Cafe Zaragozano. Mulle meeldib, mulle NII meeldib, et siin on alati võimalus leida uus ja HEA baar, kuhu õhtut veetma minna, mitte pole nii nagu Eestis, et käid alati samades kohtades, kuna teisi kohti lihtsalt pole võtta. Õõtsusime siis Café Zaragozanos kuni hommikuni. La vida es buena. See oli jälle üks natuke inglise stiilis antiigihõnguline baar, need on siin nii populaarsed.

Paola tuli just hetk tagasi küsima, kas ma sõin varahommikul tulles tema tänase lõunasöögi ära, mis oli külmkapis. Ma ei tuleks selle pealegi.Meil on korteris diil, et kui piim või tomatipasta või mis iganes saab otsa, ja siis laenad teise inimese pakist pisut, enne küsid, kas võid võtta, ja kui teda parajasti pole, siis ütled pärast, et hei, ma võtsin su piima, võta siis minu pakist tagasi homme või midagi. Aga niiviisi teise inimese söök ära süüa… lasteaed. Muidugi me teame, kes on süüdlane. Meie freaky, keegi teine ei saanud see olla, tema sööb öösiti ja varahommikuti. Nii kurb, et peame selliste probleemidega siin tegelema. Lausa haletsusväärne. Oeh, kuidas tahaks end kujutada teise inimese ajukäärude vahele ja vaadata, mis seal toimub. Lühised arvatavasti.

See kuu olen pidanud ligi 300 euri maksude eest välja käima. Pankrott. Gaasiküte on jubedalt kallis. Peale selle peame ära maksma jaanuari elektriarve, mis tuli kahekordne. Täielik müstika. Omanik väidab, et ju oleme siis nii palju kulutanud, ja seda jaanuarikuus, kui rahvast korteris polnudki!!! Vana kits hakkas end välja keerutama, selle asemel, et elektrifirmaga probleemi lahendama hakata. Siis hakkas veel ohvrit mängima, öeldes, et ju me arvame, et ta võltsib neid arveid. Peale selle mainis ta, et tal on valus vaadata, et me peame nii palju maksma, a see pole ometi tema süü. Palun. Silmakirjalik. Pole tal midagi valus vaadata, tal on täiesti ükskõik, palju me kommunaale maksame, peaasi, et maksame. See elektrisüsteem on meil siin ka lausa kakahäda, kontaktid ja juhtmed on seinte küljest lahti ja vana kits ei nõustu tehnikut kutsuma, kes selle elektrisüsteemi siin üle vaataks. Vahel aga ta isegi üllatab meid, Virginia teatas talle nimelt, et uut sügavkülma on vaja, kuna tema asjad ei mahu meie väiksesse sügavkülma ära. Paari päeva pärast toodigi meile uus sügavkülmik, mille saab nüüd liha, kala ja aedvilju täis laduda. Üllatav. Võibolla peaksime aga elektrijuhtmete suhtes drastilised meetmed kasutusele võtma, ütlema talle, et kui ta ei lase meil neid üle vaadata, siis lähme räägime teatud organisatsioonile välja, et ta meile tegelt seda korterit mustalt üürib. Ma tean, et kui Jaime üritas Javierilt pisut rohkem raha välja pressida, ütles too, et ma lähen räägin välja, et sa oled üks maksudest kõrvalehiilija ja mängid räpast mängu. See mõjus ja Jaime jäi kuss. Pokri ju ei tahaks minna.

Viimasel ajal olen paar korda jälle end ametlike erasmuste hulka sulandanud. Erasmuse inimesed ikka üllatuvad, kui kuulevad, et olen siin olnud juba pool aastat, aga kuidas nad mind ei tunne. Kahetsusväärne :D Muhahaa. Ühel õhtul toimus mu kodu lähedal väikeses kohvikus üritus nimega Language exchange, kuhu siis erinevate maade üliõpilased oma keelt õpetama ja praktiseerima pidid minema. Tulemuseks oli aga kollektiivne üldlobisemine ja õlle ning veini joomine. Õpetasin kahele hispaania tüdrukule selgeks “Tere”, “Kuidas läheb?” ja “Hästi”, kuigi eestlased pole just alati nii valmid teise inimesega small-talki rääkima, nagu seda teevad kõik hispaanlased. Ja tänu small-talkile on mul Zaragozas palju niisama teretuttavaid. Vähemalt arendab see suhtlusoskust ja viisakust. Vaene Anne aga mäletab eesti keelest ainult ühte koledat roppu sõna, mis Maarja talle siin olles selgeks õpetas. Efektne ja kiire ja kole. “Ma armastan sind” aga läheb tal enamasti meelest ja ta puhkeb naerma. Ma ise aga avastan, et suudan prantsuse keelele isegi pisut pihta saada ja mõningaid lihtsaid vastuseid genereerida. Jee. Romaani keel seegi.
Sellel language exchange’il lobisesin nii palju, et hääl läks ära, sain mõned uued tuttavad (mulle jäi meelde üks Firenze poiss, kes arstiks õpib ja kes oli samal päeval esimest korda sünnitust näinud, uhhh) ja natuke alkoholiga ülevalatud. Üllatav oli, et siin õpivad ka kaks Soome neiut, Kuopiost. Blondid nagu plaatina. Tibid suure algustähega.

Läksime sinna üritusele Sabrinaga. Sabrina on Austriast, ja meil on üks loeng koos, tekstikriitika. Nii me üksteist teamegi. Loeng on muidu väga ägens, see seisneb vanade käsikirjade võrdlemises ja otsustamises, milline on originaal, millised on otsesed koopiad, millised kaudsed. Teadagi ju, et kui trükikunst veel levinud polnud, kirjutati raamatuid ümber, ja need raamatud olid sel juhul alatasases muutumises. Ma ei räägi mitte sellest muutumisest, mida iga raamat kindla huvitunud lugeja käes läbi teeb, vaid sisse jäänud vigadest, ebakõladest, tahtlikest ümbertegemistest... Loeng peaks alati poolteist tundi kestma, aga õppejõud (kes muidu arvas heas usus, et ma olen Eestist ja seega Riiast!) ei jaksa kunagi loengut lõpuni anda, tavaliselt ta ütleb, et tal on juba kõht tühi, ja et tüdrukud, lähme juba laiali, eksju, ma ei taha teid oma ainega päris ära väsitada.

Teine tüdruk, keda ma sellest loengust tean, on itaallanna Erica, kes on Torinost. Ta teeb juba oma magistriõpinguid siin ja ta elab minust kolm maja vasakul. Just nii, minu tänaval. Kui tore kokkusattumus! Erica on selline üsna tõsine ja mõtlik, natuke jälle Renoir’i naiste moodi, kes maalidel “hõljuvad”, juuksed tuules lehvimas ja pilk kaugusesse suunatud. Ta fännab Garcia Lorcat (ta kirjutas oma baka lõputöö Lorca kohta), raamatuid, reisimist ja kultuuriüritusi. (Turisti)pildistamist mitte eriti. Vahetevahel tundub ta mulle natuke kurblik. Aga võibolla ei tea ma teda veel eriti palju. Vist mitte. Igatahes, eile haarasin temagi ühele teisele üritusele kaasa. Anne tuli ka muidugi. Sister.

5.märtsil on nimelt Zaragozas ühe lahingu aastapäev, kui võideti prantslasi, kes olid ühe troonipärija poolt, kui hispaanlased samas olid teise liini pärija poolt. Üheksateistkümnes sajand oli ja hispaanlased võitsid. Nüüd tähistatakse iga aasta 5.märtsil Cincomarzada nimelist suurt üritust. Seekord oli see Parque del Oriente pargis, suur laat, vabaõhupiknik ja muusikatümps. Tundus, nagu oleks tegemist Pilari pidustuste osaga – noored istusid muruplatsidel maas, pidasid piknikku ja tegid botellóni, endale need traditsioonilised tugevast riidest püksid jalas, mille peale igaüks saab kirjutada, mida soovib. Võis näha hiiglaslikke paellapanne, vorste nööride otsas rippumas, erinevate Lõuna-Ameerika maade telke, flaieriputkasid, suhkruvattipilvi, õhupalle... Mulle aga paistis, et natuke oli see pidu ka revolutsiooniline, sest paljude puude vahele olid tõmmatud poliitilised loosungid, süüdistades valitsust töötingimuste halvendamises ja pensioniea tõstmises, ning needsamad loosungi kutsusid muidugi üles uutele meeleavaldustele-streikidele.
Zaragozas on erinevad huvigrupid, mille kohta öeldakse peñas, inimesed, kes oma grupiga sellistel üritustel kohale tulevad, end ära maskeerivad, esinevad, süüa pakuvad ja üldse organiseerivad. Peñasid oli meeletult. Toidulõhnad hõljusid õhus. Üritasime Erica ja Anne’iga rahvamassist teisi erasmuseid üles leida. Lõpuks leidsime, lösutasime ühele vabale murulapikesele teiste sekka. Erasmuse omad olid organiseerinud ämbritäie sangriat, mille tõttu ma juba kell kaks päeval veidike vindine olin. Kui ämber sai tühjaks, täideti see uuesti ja uuesti, pidasime piknikku, nautisime päikest ja olemist ja rääkisime teistega juttu. Mu nägu kõrbes täiesti tomatiks, mõtlesin, et mis see jahedavõitu märtsipäike ikka mu näole teeb, kuid võta näpust. Marianni sünnipäevale, mis oli samal õhtul, läksin põrssavärvi näoga. Ju sellepärast need kenad prantsuse kutid muigasid. Ja võibolla ka sellepärast, et ma naersin oma röövlinaeru, kuna ma olin natuke liiga lõõgastunud.
Cincomarzada tõi natuke mu südamesse suvehõngu, Viljandi ja Käsmu folkide ja isegi laulupeo hõngu, rohu lõhn, inimesed ümberringi naermas, murul peesitamine, päike ja keegi kitarri mängimas. Jah, kaks suvalist kutti mängisid kitarril flamenkot ja laulsid. Ma sulasin. Midagi on selles rohul peesitamises, mis ühendab. Ja me jääme igavesti noorteks ja vahvateks.

Andreea oli ka Cincomarzadal, see Rumeenia neiu, kellele olen palju nõuks ja abiks olnud Erasmuse-asjade ajamisel. Ma vaatasin Rumeenia pilte internetist, täiesti lõpp, tahan minna, täielik päkapikumaa! Transilvaania eriti...Üldsegi, need Balkani poolsaare riigid on mind tõmbama hakanud, Bulgaaria näiteks või Makedoonia või Albaania… tundmatud ja paeluvad, vähe propageeritud ja just sellepärast atraktiivsed. Oma osa on ka sinul, Margus, ja sinu Dubrovniku-vaimustusel. Horvaatiasse tahan ju minna. Ja teate, kui googlist otsida, siis ilmuvad Balkanimaade linnade- ja looduspiltide kõrval ka misside pildid. Millegi arvelt peavad nad ju kuulsust otsima. Olgu see siis eurovisioon või miss Universum.
Rumeenias on elatustase üsna madal ja noored ei reisi üldsegi palju. Andreeale on Hispaaniasse-tulek esimene kord välismaale tulla. Istusime Cafe Universalis ülikooli lähedal, kus on sisustuses kasutatud maakerasid, ja ta rääkis, kuidas tal alguses internettigi siin polnud ja ta oli tundnud end nii üksi ja õnnetuna. Vaatasime Anne’iga üksteisele otsa. Vana lugu. Harjumise asi, kuigi minu arvates on üsna drastiline üksinda ja esimest korda elus kohe võõrasse riiki elama tulla, aga edaspidi on sellevõrra lihtsam. Hing muutub tugevamaks. Andreea rääkis, kuidas ta oleks tahtnud hoopis professionaalseks sõjaväelaseks õppima minna, aga ta füüsiline vorm polnud piisav. Siis tuligi hispaania filli õppima. Ja siin ta siis nüüd on, emotsionaalne, särasilmne, teistele kogu hingest kaasa elav, aga pisut liiga kohusetundlik. A vb on mu kolmas ülikooliaasta mind end lihtsalt laisaks muutnud? Lihtsalt näen, et vähema õppimise ja rohkema “mediteerimisega” veiniklaaside seltsis, hahahaa, saab ka hakkama :D

Kui peale Cincomarzadat Ebro äärest kodu poole õõtsusime, oli soe ilm. Ja kuna me olime juba piisavalt sangriat joonud, läksime kogemata ringiga, selle asemel, et otse minna. Seda põnevam oli.

Kuna kohe hakkab pikk paastuaeg, mis kestab kuni Kristuse kannatusnädalani, siis peetakse Hispaanias karnevale. Vingeimad karnevalid on Cadizis ja Tenerifel. Zaragozas olen siiani näinud vaid ühte, võibolla polnud see ametlikki, oli selline isehakanute karneval. Kohal olid needsamad huvigrupid, peñad, kes olid end ära maskeerinud, tantsisid ja jõlkusid niisama rivis. Mulle meeldisid kõige rohkem oma kolmkümmend Mary Poppinsit, väiksed plikad ja täiskasvanud naised kübarate ja päevavarjudega! Jube oli zombide grupp, kes vedas ühes lahtises autos endaga pooleldi kirstust väljakukkuvat tehisnaisterahvast. Tsirkusegrupp oli kaks umbes viieaastast last tiigriks ja lõviks maskeerinud ja nad istusid pisikeses puuris. Hunnikutes oli igasugu inimkanaarilinde ja arusaamatuid pappkastide sisse pugenud mehi. Liikuvad õllepudelid oleks võinud olemata olla. Kirju seltskond ja palju diskomuusikat.

Pinot aga väitis reedel, et üks karneval toimub kindla peale veel, aga ta allikad olid kahtlased. Läksime siis hoopis jalutama, kanali äärest. Oli juba sume õhtu, laternad põlesid ja jalutasime kanali äärest nii kaua kui jaksasime, aga see promenaad ei lõppenudki ära. Pardid ujusid pimeduses, Pinot rääkis jälle oma Kuuba-seiklustest ja sellest, kuidas ta oli seal täielik hipimees olnud, iga päev kokteile joonud, salsat tantsinud ja rohtu suitsetanud. Nüüd aga on ta tagasi “oma kehas”. Ta rääkis veel, et talle meeldiks puuetega inimeste tööle värbamist parendada ja nende tööohutusega tegeleda. Ta rääkis üldse nii palju ja naeris ja mina naersin eneselegi märkamatult kaasa ja mõtlesin hoopis selle sumeda õhtu peale ja selle peale, et Zaragoza on öösiti maagiline. Peale kolmetunnist jalutuskäiku läksime Taberna del Blues’I väikest värskendust võtma. Pinot rääkis, et ta kavatseb juuksuri juures endale lasta pisikesed patsid teha, nagu mustanahalistel ikka on. Sest juuksed on tal nagu selline tugev sammal. Ma ütlesin talle, et ta juuksed on sambla moodi, mis metsa all kasvab ja ta ütles, et ma olen üks maatüdruk. Seda ma ju olengi.

Ma käisin alles kinos ka koos temaga. Zaragozas oli sel päeval räige tormituul, lendas puuoksi ja metallitükke lausa. Viimased kaks nädalat on olnud nii kuradi tuuline, et see rikub üldist kevade tunnet. Öeldakse, et siin on kevad lühike ja suvi algab ruttu. Loodetavasti on need külma cierzo viimased vastupunnimised, enne kui ta suvele alla annab. Käisime Renoir’i kinos, mis on kohe Romareda jalkastaadioni juures, Parque Grande lähedal ja pmst ülikooli taga. Filmi nimi oli “También la lluvia”, ehk siis “Samuti vihm” ja peaosas figureeris mu suur kiindumus Gael Garcia Bernal, uhh. Film läks väga hästi kokku indiaanlasteteemaga, milles ma praegu üsna sees olen. Nimelt on mul aine nagu hispanoameerika koloniaalaja kirjandus, ja esimene raamat, mis ma läbi sain (vana-hispaania keeles, ja see keel oli selle raamatu ainus miinus!), kandis nime “Laevahukud” ja see oli tõsieluline reisikirjeldus, kuidas kamp hispaanlasid 16.sajandi algul Florida sisemusi avastama läksid. Sajast mehest jäi ellu vaid neli. Nad olid halvasti varustatud, laevad uppusid neil ära, paljud surid nälga ja haigustesse, läksid psühholoogilise pinge tõttu segi ja hakkasid isegi üksteist sööma (¡), suutmata kohaneda. Raamatu autor aga elas indiaanlaste seas ligi üheksa aastat, võttes omaks nende kombed, pannes kirja nende uskumusi ja tähelepanekuid nende sotsiaalse funktsioneerimise kohta. Tore oli, et kordagi ei halvustanud ta indiaanlast, vaid praktiseeris sallivust, ja leidis, et nendega tuleb rahumeelselt läbi saada. See raamat on esimesi, kus kirjeldatakse erinevate hõimude omapärasid, seepärast on see ka antropoloogilise tähtsusega. Suitsetasid seal kaktusi, imetasid oma lapsi kuni 12.aastaseks saamiseni, uskusid, et kurat käib kodust kodusse ja kisub soolikaid välja… ja praktiseerisid nutmiserituaali, kui erinevad hõimud kokku said. Millegipärast aga uskusid nad, et need neli kristlast, kes nendega elavad, on arstid, ja vaestel meestel ei jäänud muud üle kui hakata indiaanlastele jumalasõna peale lugema, ja naiivsed pärismaalased uskusid nii kõvasti, et saidki psühholoogilise efekti mõjul terveks.

Igal juhul põnev lugemine, samamoodi nagu oli põnev ka film, mida Pinot’ga nägime. Talle isegi meeldis ja mul oli sellest hea meel. Film seisnes selles, et üks filmimeeskond läks kambaga Boliiviasse, et seal vändata film sellest, kuidas Kolumbus ikkagi Ameerika avastas ja näidata, et oli ka teisitimõtlejaid munki, kes indiaanlaste vastu tarvitatava vägivalla poolt ei olnud ja rahumeelsuse eest võitlesid. Nad tahtsid näidata, et mitte kõik hispaanlased polnud julmad. Seega oli see film nagu film filmis, ühelt poolt päris film, ja teiseltpoolt see film, mida selles filmis omakorda vändati. Kolumbuse filmi jaoks tarvitasid nad kohalikke boliivlasi, kes siis autentsetesse kostüümidesse olid riietatud. Filmi väntamise ajal aga puhkes Boliivias veesõda. See sõda oli tõepoolest aastal 2000, ja tulenes sellest, et üks välismaalasest ärikas pani kogu riigi veele käpa peale, mille tõttu ei võinud enam vihmaveekaevudestki loata vett võtta. See põhjustas rahva mässu ja vaesed filmitegijad olid nii närvis, kuna nende “indiaanlased” osalesid rahutustes, võisid vangi sattud ja seega kogu filmi üldse metsa keerata. Kolumbuse filmi peategelane sattuski vangi, kuigi rezisöörid veensid teda mitmeid kordi, et ta hoiaks rahutustest eemale. Meil on ju film, meil on rahad taga, kõik sõltub sinust, ära vea meid alt. Aga oli tähtsamaid asju, kui see tobe film ja selle õnnestumine. Boliivlased tahtsid oma tegelike õiguste eest võidelda. Nad olid uuesti ekspluateeritud, ühe opaka ärimehe poolt, uuesti allasurutud mässavad indiaanlased. Ja hispaanlased jälle teiselt poolt sundimas neid kõigest hoolimata oma filmi osalema. Nad ostsid oma filmi peategelase vangist isegi välja, et too saaks võtetega lõpuni töötada. Ja kui võtted läbi said, siis tulid kaks politseinikku ja võtsid selle pärismaalase sulgedega kaetud peategelast mängiva mehe kinni ja viisid ära. Rezissöörid kannatasid muidugi süümepiinu, neid oli kaks. Ühte mängis Gael Garcia Bernal, temal oli rohkem südametunnistust, ja teine oli selline karmim mees, kes ajas hirmsasti raha taga ja mõtles ainult oma tobeda filmireaalsuse peale. Lõpuks aga läks olukord riigis tõepoolest karmiks, nad ei saanud enam võtetega jätkata, filmil oli nagunii kriips peal, ja võttemeeskond hakkas uttu tõmbama. Kaks rezissööri jäid siiski paigale, nad leidsid oma hingest õiged väärtused üles ja hakkasid kohalikke aitama, otsisid kadunud inimesi ja said selgeks, et tähtis on see reaalsus, milles parajasti elatakse.

Kino oli päris vana. Rahvast oli saalis vähe. Pärast käisime veel natuke istumas ja Pinot rääkis mulle oma suurest perekonnast, üheksa õde-venda. Sellepärast on tal vahel raske vaikust taluda.

Üle sügise sain ka selle Pakistani juurtega naisega kokku, Noeliaga, kes omal ajal mu sünnipäeval käis isegi. Olime juba ammu plaaninud kokku saada, aga tal on palju-palju tööd. Käisime selles baaris, kus viimati käisime Pauline’i ja Alejandroga, selles, kus on vanad lambid ja rongidejoonistused seintel. Mu koduuksest pmst kaks sammu. Alejandro oli ka, koos ühe neiuga, kes couchsurfinguga seoses tema juures parajasti oli. Alejandrol on nimelt iga nädal peaaegu keegi surfer külas. Hea võimalus erinevate kultuuridega tutvuda, ise reisimata :) Neiu oli pooleldi rumeenlane, pooleldi sakslane. Kange hispaania keel. Noelia rääkis aga ainult oma meestemaailmast, ta elab kogu aeg oma endise kallima aupaistes ja igatseb teda taga ja leiab, et ükski mees pole nii tore, kui ta endine kallim. Ja ta jahvatas sellest TERVE aja, mida teha, mida teha, mul on küll austajaid silmapiiril, aga keegi pole nii hea, nagu mu endine kallim, mida teha, mida teha, mida teha. Oeh. Mis seal ikka teha. Pole lihtne armastust leida, eriti, kui seda just kogu hingest otsitakse. Pigem minna lihtsalt vooluga kaasa ja järgmisel tänavanurgal kohata kedagi pealtnäha mittemidagiütlevat, kes võibolla muudab su elu. Kui see ei juhtu sellel tänavanurgal, siis järgmisel kindlasti. Silmad tuleb lahti hoida.