Inimesed lähevad, inimesed tulevad… vaevalt jõuad kedagi oma südamesse sisse kirjutada, kui ta juba sulle lehvitab, asjad pakib ja lahkub. Zuzana ja Elena läksid koju. Käisin neile head aega ütlemas, kallistasin neid. Zuzana tõi meie Canovase tänava korterisse hunniku kraami, toiduaineid, pesupulbrit, kehakreeme, shampooni, pastakaid-pabereid… ühesõnaga, nüüd on meil spagetivarusid vist terveks aastaks :D Ta ei hakanud ju kõike kohvrisse pakkima. Saatsin ta bussijaama, mul on tunne, et käin peaaegu iga nädal selles Zaragoza hiiglaslikus rongi-bussijaamas, kas kuhugi pileteid ostmas, kellelegi vastu minemas või kedagi ära saatmas. Jaama nimi on küll Naudingute jaam (ehk siis Estación Delicias), aga ma ei leia, et hüvastijättudes midagi nauditavat oleks. Selline tunne, nagu keegi kraabiks su hinge seestpoolt. Aitasin Zuzana kolmekümneviiekilose kohvri bussi pakiruumi tõsta. Mul oli tunne, nagu ise sõidaks minema, see tunne nagu teatrimaskil, üks pool nägu naerab, teine nutab. Ühelt poolt tahad ju koju, teiselt poolt tead, et mingi eluetapp on taaskord läbi, mingi uks on seljataga sulgunud, ja tuleb jälle hakata uusi uksi otsima…või siis aknaid, kust sisse ronida. Zuzana ütles mulle, et ta ei lootnud, et võib siit Zaragozast sellise sõbra leida, nagu mina seda olen. Jah. Ja ma kavatsen kõik teha, et see sõprus püsiks. Ta kinkis mulle ja Pauline’ile hüvastijätuks üllatusmunad. Ma sain Simpsonite Millhouse’i, ja kui Pauline lõpuks korra Zaragozasse tuli, ja oma üllatuse lahti tegi, sai ta aga sama perekonna Marge’i. Palju õnne, Marge oli ju Simpsonite ema. Ta puhkes kurvalt naerma. Ma pakkusin, kas ta tahab äkki nohkarist Millhouse’i, aga ta ei soostunud vahetama.

Pauline läks ka ära. Päriselt. Tuli mõneks päevaks Zaragozasse tagasi, et asjad kokku pakkida ja siis oma Nissaniga minema põrutada. Tal polnud teist valikut, kuna tema kaela jäi kõik juriidiline paberimajandus. Lisaks veel rahaahne õde, kõigest üheksateistaastane, aga kes tahtis perekonna raha kõike oma tasku pista. Sellise kätte ei saa ju asju usaldada. Tõeline väike nõid, kes näitab oma olemust just sel ajal, kui õed-vennad peaksid võimalikult kokku hoidma. Pauline aga on nii tugev. Või oli see ainult välispind? Igatahes ta astus uksest sisse, meie siin ei suutnud korralikult naeratadagi, Ana hakkas veel pisaraidki valama… Pauline aga viskas nalja, ei paistnud üldse välja, et ta oleks tugeva psühholoogilise pinge all. Või oli see siis lihtsalt teine keskkond, siinne keskkond, mis laskis tal end tugevamana näidata? Me olime hämmastunud. Teine võimalus on see, et tal pole suure ringitõmblemise ja asjaajamise tõttu aega mõeldagi, ta ütles, et kogu tõde pole talle veel kohale jõudnud. Tegime Paolaga talle lahkumiskingituse, kleepisime suure plakati peale lahedaimad pildid meie koosveedetud hetkedest ja kirjutasime tsitaate alla. Pauline lubas plakati ära raamida, kui talle selle peale väikest õhtusööki kätte andsime. Ta valmistas meile veel pitsat isegi… ja shokolaadikoogi. Totaalne kokkaja… Kui ma temaga hüvasti jätsin, tulid pisarad silmi. Näeme veel, ütles ta. Nägemiseni, mitte hüvasti. Ja nüüd on mul meeletult raske harjuda, et minu kalli prantslanna asemel elab tema toas keegi Virginia.

Jah, Virginia ilmus kohale järgmisel päeval peale Pauline’i lahkumist. Küll meie omanik on ikka rahaahne, ta leidis uue üürniku päris kiiresti. Virginia on Sevilla kandist pärit ja räägib kõva Lõuna-Hispaania aktsendiga. Ta räägib üldse meeletult palju. Lobapidamatus. Krooniline. Ma arvasin, et ta on 30, tegelikult selgus, et 23. Ta on radioloogiatehnik ja tuli ühte Zaragoza haiglasse asendustööd tegema. Üldiselt polegi tal kindlat töökohta, vaid ta käib mööda Hispaania linnasid ja teeb hooajapraktikaid. Muidu istub ta elutoas, vaatab filme või vahib telekat. Õnneks on ta sõbralik. Aga mul on ikka kummaline tunne, kui Pauline’i asemel astub toast välja keegi preili Latatara, kes pole pooltki nii loov, pooltki nii hipi ja pooltki nii OMA kui Pauline seda oli. Aga äkki saavad meist veel sõbrad. Who knows. Esmapilgul me isegi klapime.

Zuzana ja Elena ärasõidu puhul oli meil „pisuke“ suur lahkumispidu kusagil ülikooli kandis ühe geist itaallase korteris. Jah, itaallane Daniele valmistas meile ise pitsat ja tiramisud ja oli üldse selline asjalik. Nagu geid ikka, tundis ta naiste seltskonnas end suurepäraselt. Eriti Paolaga hakkasid nad hästi klappima :D Põhifraas oli ikka, et lähme naised, tulge naised, mis te seal ootate, naised! Peale itaalia stiilis söömaaega seadsime sammud El Plata kabareeklubisse, kus seekord oli vähe mehi (kõigest üks!) ja üldsegi, etendus oli pisut magedam, kui esimene kord, kui seal käisin. Arvatavasti esimene kord ongi kõige põnevam, sa ei tea, mida oodata. Eesti tüdruk Mariann oli ka kaasas, tema tegi küll suured silmad, sest teate ju, Eestis ei saa enamasti tasuta näha sellist pikantset show’d. Minu lemmik oli aga jätkuvalt baariletil tantsiv paljas meesterahvas. Kuum, uhh. Zuzana kutt aga vihastas välja, kui kuulis, et ta tüdruk oli kuhugi taolisesse kloaaki läinud. Mhh. Silmailu võib ju endale ikka lubada. Peale silmailu liikusime edasi ühte Zaragoza vanalinna tudengiurgastesse, kus jõime midagi uut, nimelt chupitot, mille nimi oli Hijo de Puta. Chupito on selline väike naps, väike kokteilike, aga Hijo de Puta tõlget võite soovi korral googlist vaadata, eesti keeles kõlab see üsna ropult. Igatahes, asi seisnes väikses kooreses liköörinapsus, ja chupito-klaas oli vahvlist ja see tuli pärast ära süüa. Maitses nagu üks keelatud vili :D Patumaitseline :D Hahaaa. Tantsisime siis seal tudengibaaris ja nautisime õhkkonda (järjekordne baar, kus seintel on lahedad ajaleheväljalõiked, baarileti taga raamatuid ja cd-sid segamini reas, ja muusika on selline hea rokk, pisut old-school). Õhtu lõppes muidugi Martinicas, ma polnud meie ametlikus Erasmuse-baaris kaua aega käinudki. Paola ütles, et see oli nii õudne koht, et ta ei saa aru, kuidas inimesed enam pidutseda ei oska ja selliseid kohti armastavad. Minu arust aga puhas kütee. Head tuntud lood. „Yo no quiero agua, yo quiero bebida“ jne.

Koju jõudsin kell pool viis, kuidas sa siis ärasõidupeolt varem lahkud, kui nii lõbus on. Pealegi, Elena vend oli ka, kes oli talle parajasti külla tulnud. Vend nägi välja nagu noor soomlane. Ma ütlesin talle seda, ja ta vaatas mind imeliku näoga :D Jah, ma olin suht purjakil, ja ma sain paar tunnikest magada, kuna me pidime juba järgmisel hommikul koos Anne’iga Barcelonasse Pauline’i auto järele minema. Mul oli pohmell. Aga me kuulasime terve bussisõidu aja mu mp3-e ja isegi vene häid lugusid , Bi-2 ja puha ja lollitasime. Mul oli tunne, et Barcelona on juba väga kodune, sai ju ühel ja samal nädalal kaks korda selle linna vahet käidud. Ja seekord meeldis see linn mulle isegi rohkem, kui septembris, kui ma seal nädalakese veetsin. Võib-olla oli süüdi selles Anne’i vaimustus, kes esimest korda Barcelonas ringi sai käia. Ta ostis endale päris asjaliku hunniku suveniire kokku, ja arvas alatasa, et ta pahandab mind kuidagi. Ta arvab tihti, et ta pahandab mind kuidagi, ja palub paljude asjade pärast vabandust. Seepeale teen ma talle enamasti põse peale musi. Sagrada Familia polnud enam tolmuhunnik, vaid hoopis nagu liivaloss. Nad olid selle pargi seal ees ka lõpuks korda teinud. Triumfikaar koos palmide promenaadidega oli nagu kaheksakümnendate postkaardilt, kevadine päike kõrvetas meie nägusid. Ciutadela pargi mammut oli ikka omal kohal, Anne ronis mammutile istuma ja tegime pilti. Jah, kasutasime natuke aega ära ja meie väikesest linnatuurist sai ligi viietunnine jalutuskäik. Käisime Gaudi hooneid vaatamas ja jalutasime mööda Ramblat. Meid ei varastatudki paljaks! Tänavanäitlejad olid täies hoos, nägime nende seas Charlie Chaplinit, hiigelrindade ja –tagumikuga naist, meest vetsupotil ajalehte lugemas… hahaa, mees vetsupotil oli täiesti valgeks võõbatud, ja iga kord, kui keegi talle raha andis, lasi ta poti sisse puuksu. Mängult muidugi. Ostsin lillede Ramblalt endale väikese kaktusepoja. Mul on nüüd isiklik kaktusepoeg, kes tahab juua ainult korra kahe nädala jooksul. Kuue kuu pärast pean ta uude lillepotti istutama. Ma olen tema üle nii õnnelik, ja ma loodan, et ta ikka peab vastu, sest teadagi, minu hoolitsuse all kipuvad lilled pigem koltuma ja närbuma. Ju sellepärast, et ma pole neid küllalt armastanud. Aga seda väikest kaktust ma armastan kohe väga! Vast ta ikka tunneb seda armastust.

Barcelona oli kuidagi karge, värske, Vahemeri sillerdas päikeseloojangul, istusime Rambla del Mar’ile maha (see on Rambla pikendus, pikk puust sild, mis läheb otse merele) ja sõime võileibu. Vaatasime lendlevaid kajakaid, kaugelt paistvat Montjuici mäge, Kolumbuse monumenti Ameerika poole näitamas ja palmidepromenaadi ranna ääres. Oli hea olla ja me leidsime, et Barcelona on ikka kuradima kaunis, kuni õhtusest Vahemerest hakkas niiskust õhkuma ja meile tuli meelde, et me ei tohi tagasisõiduga päris öösse ka jääda. Sõitsime lennujaama, eksisime muidugi seal ära, ja otsisime pool tundi lifti, millega parklasse saada. Parklaarve aga tuli kõigest 58 eurot kolme päeva peale, hingasin kergendatult. Mu kergendus aga kadus praktiliselt kohe, kui kuulsin, et Anne’il on kõigest pool aastat juhiload olnud, ja et kohe peale lubade saamist sõitis ta Prantsusmaalt autoga Zaragozasse. Ja et väikeste autode juhtimise kogemust tal polegi. Seda ma nägin jah, kui ta oleks Nissaniga äärepealt ühe parklaposti vastu põrutanud. Peale selle oli meil jama ka parklast väljasaamisega, sest auto suri välja, kui me oleks pidanud tõkkepuu alt läbi sõitma. Ma kartsin, et kuna me jokutama jäime, kukub tõkkepuu Nissanile lihtsalt kaela, hahaaa. Kui olen varem maininud, et hispaanlased on nagu hullud autoroolis, siis ega prantslased paremad pole. Anne ütles nimelt, et kiiruskaamerad enamasti prantslasi vahele ei võta, kuna autode numbrimärgid pole ju Hispaanias registreeritud. Ja siis ta prooviski, kui palju Nissan välja võtab. Võttis ikka asjalikult välja, kuigi natuke tõrkus. Anne kihutas veoautodest mööda, ise jumala õnnelik, ja siis ma ütlesin talle, et ma tahaks ikka elusalt ja korras Nissaniga Zaragozasse jõuda, ja ta võttis õnneks kiirust maha. Kuulasime prantsuse muusikat ja Anne teatas, et talle meeldib koledast autoga sõita. Märkasin jah. Zaragozasse jõudes aga oli täielik närvikõdi, sest kuna mina olen absoluutne võhik, kui asi puudutab ringristmikel õige raja valimist, ja Anne’gi polnud Zaragozas palju autoga sõitnud. Paar hulljulget manöövrit, signaalikoori ja hetki, kui mu süda hüppas saapasäärest välja ja siis kukkus jälle saapasäärde tagasi, leidsime siiski parkimiskoha. Puruväsinuna jõudsin koju, kaktus ja üks postkaart kotis.

Pauline tänas mind pärast nii südamest, tükk aega. Mul oli ikka mure, kas see parkimiskoht, kuhu me auto panime, ikka turvaline on, aga õnneks läks kõik hästi. Mina ju vastutasin. „Vastutama“ on nii kohustav sõna. Mulle meeldiks pigem seda vältida, aga ma pole enam viiene, olen kakskümmend üks. Pealegi ma saan nüüd kasiinosse :D

Nüüd on siis uus semester peal, mis on mõnevõrra põnevam kui eelmine. Mul on kaks kirjanduseainet (hispanoameerika koloniaalaja kirjandus ja hispaania 18.sajandi autobiograafiline kirjandus) ja üks vanade käsikirjade võrdlemise aine – kui põnev! Ajalooõppejõud aga vahetus, nüüd ei anna mulle hispaania keskaja ajalugu enam mitte härra „karu“ Juan Utrilla, vaid üks naisterahvas, kes väga konkreetselt ja selgelt kõik ette tulistab, mis tähendab meeletut kiirkirjutamist. Võtab lausa hingeldama. Ja midagi ei jää suurt meelde selle „sõnadepüüdmisvõistluse“ juures. Kuigi konspekteerimine läheb mul väga ladusalt. Jee, areng toimub! Vahel on tunne, nagu mu keeleline areng justkui seisaks paigal… ja vahel toimub jälle hüppeline tõus järgmisele trepiastmele. Aeg läheb igatahes nüüd loengutes kiiremini ja ma tunnen, et olen rohkem motiveeritud end hommikuti üles ajama ja ülikooli minema. Peale mõnusat kohvi ja mõnusaid röstsaiu. Ma olen röstsaiafriik, röstsai aprikoosimoosiga on üks maailma parim maius.

Sain oma paar eksamitulemust teada. Ajalooeksam, 7 punkti (jee, plaksutan käsi!) ja see pronkskonna-jama eksam, keeleteaduslik kommentaar 8, 2 punkti. Täielik müstika. Ma arvasin, et läks väga viltu, kuna mul sai aeg otsa, aga ju siis meie õppejõud hindas siiski erasmuste personaalset arengut. Ju siis oli mu kodus tehtud kommentaar üsnagi hea. Hispaanlased said aga peaaegu kõik halvemad punktid kui erasmuslased, arvatavasti ootas õppejõud neilt rohkemat. Pean veel märkima, et Zaragoza ülikoolis pole mingit konfidentsiaalsust, et vaatad internetist oma konto alt, mis tulemuse sa oled eksami saanud. Siin on tulemused teadetetahvlitel üleval, õppejõudude kabinettide juures. Nimeliselt. Ei mingeid isiklikke koode ega midagi, avalik info, kes kukkus läbi, kes sai hea tulemuse, kes halvema. Eesti üliõpilased hakkaksid selle peale kisa tõstma. Kuhu jääb privaatsus?

Nüüd on mul hunnikutes kohustuslikku kirjandust, mis tähendab, et ma pean kähku läbi lugema ühe hea põneviku ühest narkoärikast naisest, ja siis hakkama seda „tarka“ kirjandust nämmutama. Loen nimelt praegu Perez-Revertet, kes on praeguse aja üks parimaid siinseid kirjanikke. Mitte mõni bestseller, nagu neid narkoärikatest ikka on kirjutatud. Ei. Midagi head. Midagi stiilsemat ja mõtlemapanevamat. Mul on nüüd ka päris oma Perez-Reverte raamat, „La piel del tambor“ või siis „Trumminahk“, mille ma sain nelja euro eest kasutatud raamatute koopast :D Seal on isegi pühendus sees, aastast 1999: „Et sul liftiga oma korrusele sõites igav ei hakkaks!“ Ja nüüd on see raamat, kellegi hoolega valitud kingitus minu käes, ma olen kõigest üks eesti tüdruk. Aga selle raamatu lugu jätkub, ja kunagi viin ma ta Eestisse ja kunagi jääb see mu laste kätte. Kui vaid raamatud oskaksid oma omanikest rääkida… siis saaks omakorda raamatuid kirjutada. Aga ma ei saa seda raamatut lugemagi hakata, sest mul on nii palju kohustuslikku. Ma ei saa isegi lugeda raamatut, mille Elena mulle jättis, „Las edades de Lulu“ või siis „Lulu aastad“, mis on selline pisut erootiline kirjandus. Aga ma olen sealt veits katkendeid lugenud, ikkagi „eroooooooooootiline“. Tundub paljutõotav ja paeluv.

Jah, kasutatud raamatute koopas veetsime oma kolmveerand tundi, ja tulime sealt välja asjaliku sõjasaagiga. Maarja tuli mulle nimelt Madridist külla, ja ühel vihmasel päeval (viimasel ajal sajab siin isegi rohkem kui korra kuus!) läksime sinna poodi tuhnima. Anne oli ka kaasas. Kuna vihma sadas, käisime enne kahes kohvikus kohvitamas, leidsime ühe laheda india stiilis lounge-kohviku, kus olid nii suured värvilised padjad, mis lausa kutsusid padjasõjale. Hinnad olid ka muidugi krõmpsuvad-krõbedad! Ja peale kohvikutes vegeteerimist ja mõnda fotosessiooni läksime ja kaotasime end raamatupoodi täiesti ära. Ma otsin endale veel Rojase „Celestina“, just in case. Üks eur. Meil oli põnev. Ja ülejäänud õhtu möödus iseküpsetatud pirukakeste, salati, siidri ja kitarriga. Anne mängis kenasti meile kitarri, kuigi ta häbenes pisut ja vajas veidi julgustamist. Oli väga mõnus õhtu.

Järgmisel päeval oli veel mõnusam, kui käisime Maarjaga EXPO alasid vaatamas, ja jõe äärest tagasi jalutades võtsime väikse puhkepausi ühes välikohvikus otse Ebro kaldal. Päike oli soe, tõsine kevade tunne oli, kuusteist kraadi. Ebro kaldal on päris palju toredaid välikohvikuid, mis nüüd hakkavad just vaikselt hoogu sisse saama. Tolles kohvikus lasti häid hispaania poplugusid ja me nautisime seal ilusat ilma ja sillerdavat jõge ikka oma tükk aega. Varsti läheb nii soojaks, et saab otse jõe kaldal treppidel piknikku pidada. Hea, et siin mingi veekogu on! See on muidugi loogiline, sest enamus Hispaania linnu on veekogude äärde ehitatud, sest suviti on ju siin halastamatult kuum.

Jah, Maarjale meeldis Zaragoza, ja mul on sellest hea meel. Mulle hakkas ka rohkem meeldima. Käisime Aljaferias muidugi, ja kuna olime viimased külastajad, hakkasid vahvad turvamehed meid sealt sõna otseses mõttes välja piirama, kõndisid meie taga ja arvatavasti aina kommenteerisid. Kenad olid. Oleks võinud härrade mundrimeestega mõne pildi teha, aga me ei söandanud. Mundris mehed on millegipärast nii ligitõmbavad. Käisime muidugi Platas ka jälle (ma ei saanud ju Maarjale näitamata jätta seda legendaarset kabareeklubi) ja väga vinge oli, kui mundris mees lava peal endalt riideid seljast rebis. Seekord oli kohal ka alasti uisutaja, ja peale selle oli show isegi kunstiline (!), kaks tantsijat, mees ja naine, tantsisid tõsiselt hea koreograafia järgi. Lausa sensuaalne ja ilus, eriti, kui naine ühe laua peal tantsis, hennaga tätoveeritud, kaunis, kauge, nagu kuskilt unenäost. Vaata aga vaata, Plata üllatas mind. Võtsime väiksed veinid ja nautisime etendust. Show lõpus aga kaasati publiku hulgast kaks naist. Nimelt oli show üks osa kahe paksukese ooperilauljaga, kelle dekoltee oli liiga lai, ja kui nad laulsid, väristasid nad oma rinnapartiid. Kaks vabatahtlikku pidid samuti siis laval ooperilaulu järgi oma partiisid väristama. Hah. No on alles organiseerimine.
Peale Platat käisime Martinicas, kus millegipärast sattusime gei-meeste seltskonda, kes muidugi olid väga nägusad. Paar tükki siiski polnud geid, ja see, kellega mina tantsisin, üritas mulle kangesti näidata, et hispaania mehed on ikka tõesti kenad ja flirtijad ja maailma parimad. Olgu siis, mind isiklikult tõmbab rohkem see, kui mehel originaalsust ja mõistust ka on, olgu see naeratus tal nii lai ja seksikas ja poleeritud kui tahes. Muusika oli aga taaskord hea küte. Ja mul oli hea meel, et me saime Maarjaga üle pika aja jälle koos peole minna.

Mis me siis veel koos tegime? Ta käis koos minuga isegi ühes loengus, ja ülikooli vaatamas. Käisime Parque Grandes vahvat Alfonsot pildistamas ja Goya „Caprichosid“ vaatamas ja churroseid söömas. Käisime isegi Juan Sebastiani baaris monolooge kuulamas, jälle olid esinemas lokkispäine tüüp ja paks tüüp, kes lõõpisid seksiteemadel, nagu jaksasid. Esimesel õhtul, kui ta tuli, tegime kohe väikese tiiru vanalinnas, sest Zaragoza on öösiti lausa maagiline, valgustatud katedraal ja islamistiilis tornid. Puhas romantika. Maarja vaimustus. Pilari katedraal on tõesti meeletult suur. Vahel ma ei pane tähelegi, kui suur ta tegelikult on, ja siis jälle märkan, ja lausa ehmatan. Kui ma pisike olin, siis kartsin, et Tallinna Oleviste kiriku torn kukub mulle peale. Nüüd on vahel see natuke kõhust õõnsaks võttev tunne, kui siinse katedraali all seista. Käisime ükspäev katedraalis sees ka, parajasti oli missa, ja muidugi oli preestrid ka pihikabiinides ootamas (neid pihikabiine on seal sees hulgaliselt), et keegi neile oma patte kurtma tuleks. Jalutasime siis Maarjaga seal, ja ma läksin puhtturistilikust huvist vaatama, kas tõesti preester kabiini sees on, ja oligi. Piilusin nagu mingi tobedik, kas ta on seal sees, ja siis ehmatasin, kui nägin, et ta on tõesti seal. No tõesõna. Ma olen vahel lausa naeruväärne. Aga Maarjaga sai nalja, mina läksin nimelt hommikul kooli, tema jäi koju ja läks siis ise linna peale. Jõudsin siis koju tagasi, teda veel ei olnud, ja mõne hetke pärast ta helistas ja ütles, et ta on ukse taga. Ma siis vajutasin nuppu, et uks alt lahti tuleks, aga sisse ta ei saanud. Pärast selgus, et ta oli hoopis number 18-e taga seisnud, kui mina aga 16-e taga elan :)) Pisikesed toredad apsud, mille üle pärast tükk aega muiata saab, teevadki elu elamisväärseks.

Ma harjusin ära, sõime koos hommikust ja lõunat ja õhtust ja pidasime enne magamajäämist jutuajamisi (mul tulevad alati head jututeemad pähe just siis, kui on aeg magama jääda ja tuli on juba kustutatud, nad tulevad nagu iseenesest, pimedusest!) ja siis läks mu kallis sõber Madridi tagasi. Mis tähendab seda, et ma pean nüüd hakkama õppimisega tegelema. Ja võib-olla kinoskäimisega ja endale uute väljasõitude organiseerimisega, ikka ja alati bussiga, sest ei ole enam mingit Pauline’i siin, kes ütleks, et võtame nüüd Nissani ja lähme vaatame, mis Aragoni maakonnas veel põnevat on. Ja uute kontaktide loomisega, kuna mu kolm toredat sõpra läksid ju koju tagasi. Muide, alles sain tuttavaks ühe Rumeenia tüdrukuga, kes just alles siin oma erasmuse-poolaastat alustab. Ma tundsin end nagu vana kala ja võtsin ta oma „tiiva alla“. Ma olen siin ära kodustunud. Varsti saab pool aastat täis ilma Eestit nägemata.

Ma olen hakanud nüüd ka aktiivsemalt spordiga tegelema, sest ega see loengusistumine, õllejoomine ja facebookis surfamine vormis ei hoia. Avastasin, et Zaragozas asuva kanali äärest läheb promenaad lausa väga kaugele linna teise äärde ja seal on hea jooksmas käia. Mu jooksuvorm polegi nüüd nii alla käinud, suudan rahulikult ja ilma peatumata kolmveerand tundi joosta küll. Sellest piisab täiesti, et tagada hea enesetunne. Peale selle olen hakanud ka kõhulihaseid tegema, sada tükki päevas. Mitte, et ma end paksuna tunneks, tahan end lihtsalt natuke rohkem füüsilisse vormi ajada. Pealegi on mul nüüd esmaspäevast kolmapäevani õhtuste ja hommikuste loengute vahel viietunnine paus, mis sobib perfektselt väikeseks spordiharrastuseks.

Lõpetuseks veel üks naljakas seik, mis eile juhtus. Olime Nicoletaga köögis ja sõime lõunat, kui äkitselt astus köögiuksest sisse mees, kes ütles, et tuli soojaveebolierit üle vaatama ja et kas siin elab ikka Ignacio. Ma siis ütlesin talle, et korteriomaniku nimi on hoopis Jaime ja tema käes olevat paberit vaadates selgus, et ta oli uksega eksinud. Siis pani ta köögiukse kinni ja läks sama targalt välja tagasi. Kuidas ta korteriuksest sisse sai, on täielik müstika. Läksin hirmuga vaatama, ega ta ometi mu kallist sülearvutit tee pealt kaasa ei varastanud. Õnneks mitte.