Ebro möllab täiega. Mina arvasin, et olen näinud, KUIDAS jõed üle ujutavad. Eelmisel kevadel Tartus näiteks… Aga see, mis siin toimub, on täielik loodusmäss. Sildade alt enam käia ei saa, jalutusteed on üleujutatud. Jalutusteede piirdeidki pole enam vee alt näha. Üksikud hispaania pardid „lähevad vooluga kaasa“. Vool on väga kiire, kui jõele vaadata, ajab see lausa pea ringi käima. Eks see ole vist lumesulamisvesi, mis mägedest tuleb. Aga seda on PALJU. Enamus puid on siin juba lehte läinud, väikesed helehelerohelised lehekesed. Kui end päikeselaiku sättida, saab jope seljast visata ja end natuke pruunistada. Ma olengi lõpuks näost natuke pruunistunud. Eile näiteks ronisin jõe äärde oma kohustuslikku kirjandust lugema (ma pean tegema essee ühe õnnetu armastusloo kohta, Mariano José Larra looming, kes teavad, need teavad :)) , sättisin end ühele laiale platsile, kust avaneb miljonivaade (või siis postkaardivaade! Iseküsimus on see, kas kõik postkaardivaated miljonit väärivad…) katedraalile. Ja siis ma vahtisin sinisinist taevast, kõrbesin, vaatasin sinisinises taevas lendavaid lennukeid ja katedraali ja lennukeid ja katedraali ja inimesi, kes oma koertega jalutasid. Mõnus kevad. Kuigi õhtuti on üsnagi külm, cierzo ronib jälle kohale, temperatuur kukub 19 kraadilt 8-le kraadile ja inimesed ei saa talvemantleid sugugi kappi panna.

Muidu ma kõrvetan hommikuti shokolaadi potipõhja, üritan loengutest huvituda ja üldse, lolliks minna. Vahel on mul tunne, et ma ei õpi üldse nii palju, nagu võiks. See tähendab, mu mõned sõbrad siin õpivad nagu hullumeelselt. 24 raamatut läbi lugeda ja hunnik esseesid kirjutada… ja mina… hängin niisama :D Raamatutarkus on tore tarkus küll. Aga PÄRISmaailm? Hispaania kevad ja võrratu sangria ja pruunistunud näod ja … Muidugi, raamatutest võib ju endale OMA maailma konstrueerida. Mul on see maailm täiesti olemas, aga ta pole esiplaanil. Ah, olgu, mis ma siin ikka kritiseerin.

Just eile sain Andreea kodust välja veetud. Ta stressab nimelt kohutavalt oma loengute pärast. Peale selle on ta pisut suletud välismaailma suhtes, ja tal on mõningaid eelarvamusi. Nimelt arvas ta algul, et hispaanias rumeenlaste peale väga halvasti vaadatakse. Neid on siin hulgim, illegaalsed immigrandid. Aga keegi ei hakka ometi halvasti vaatama ühe tubli tüdruku peale, kes on siia õppima tulnud… Muidugi, arusaadav, kui Hispaania on tema esimene välismaakogemus. Hirmul on suured silmad. Minulgi oli palju hirmu alguses, aga ma olen selle ületanud. Ja ma olen selle ületamisest palju võitnud. Lihtsalt ma näen, et teine inimene on omadega üsna pinges, ja ta ei lase end väga vabaks. Ma tahan teda aidata, aga sedagi ta ei lase suurt. Eks tal ole omad tõekspidamised ja käitumismallid. Meil on neljapäeviti ja reedeti samal ajal loengutevaheline paus – sööme enamasti koos küpsiseid ja lobiseme. Ta rääkis mulle, et Dracula oli kõigest tavalisemast range maaomanik, kel polnud isegi teravaid silmahambaid ja et rumeenlased on väga vaesed, ei reisi üldse…ja et valitsus pistab enamasti palju musta raha enda tasku. Kõige huvitavam oli aga see, et venelaste käes on Teise Maailmasõja ajast rumeenlaste juveele, mida nood muidugi keelduvad tagasi andmast. Rumeenias on peale selle palju kullakaevandusi, aga valitsus ei nõustu nende „taasavamiseks“ luba andma ja paljude kullaaukude asukohad on salastatud. Rumeenial on vaja revolutsiooni ja Andreea arvab, et lähima kümne aasta jooksul tulebki sõjaline riigipööre ja valitsuse korruptandid tõmmatakse maha. Ta rääkis mulle seda kõike, ise ebakindlalt mind jälgides, kas ma ikka kuulata tahan. Muidugi tahan. Mind huvitab, sest ma ei tea Rumeeniast essugi. Aga nüüd ma tean, et Bukarest on nii kole linn, et sinna küll turistitama minna ei tasu. Ülejäänud Rumeenia aga on… üks avastamata aare. Kujutage ette, sinine Doonau, nagu ühes laulus lauldi.

Andreea on kristlane, õigeusklik. Ta usub väga tugevasti, et Jumal aitab teda kõiges, mis ta iganes ette võtab. Ja mina ainult ohkan ja leian, et … inimesed on asjalikud, et nad on enda seest usu üles leidnud ja see neid õnnelikuks teeb. Mina veel otsin seda. Ja mul on karvane tunne, et kaldun pigem idamaiste filosoofiate kui kristluse poole. Idamaised filosoofiad jätavad rohkem tõlgendus- ja hingamsruumi. Rohkem sõltub sinust enesest, sa pole pelgalt mingi määramatu jõu meelevallas.

Igatahes, käisin eile koos Andreea ja Sabrinaga flamenkokontserdil. Sealsamas punkris mu kodu lähedal, kus ma paar kuud tagasi käisin ja kus kohalikud viskiklaaside taga flamenkot laulsid. Seekord oli parem. Trummimees oli küll kohalik, aga kitarrist ja laulja olid Sevillast. Mul kerkisid lausa pisarad silmi, kui nad laulsid, kuidagi puudutas hinge. Laulja oli päris lopsaka juuksepahmakuga mees, shikis mustas ülikonnas, valge sall kaelas. Vahetevahel hüppas ta oma toolilt püsti ja tantsis isegi natuke. Andreea ja Sabrina vaimustusid täiega. Tõepoolest, Zaragozas on muidki kohti kui erasmusebaar. Muidugi lasid artistid end poolteist tundi oodata, nii hispaanialik. Ma jõudsin selle pooleteise tunni jooksul ära juua mõne õlle ja mõne kokakoola. Me muutusime juba kannatamatuks. Ja siis nad laulsid ja haarasid publikugi kaasa, teate, hispaanlastest publik hakkab vägagi hoogsalt lauljaid ergutama, „Oleeee!“ karjuma ja käsi plaksutama. Flamenkoplaksuga on minul aga probleeme. Pigem tatsutan rütmi taktis jalga ja lasen muusikal endale hinge voolata. Kannatan ja rõõmustan koos selle muusikaga. Leian, kuidas see mind vabamaks teeb. Korraga polekski nagu enam muresid.

Ma tulin kontserdilt tagasi ja siis selgus, et selle paari tunnikese jooksul oli juhtunud „Juhtum hernestega“. Ehk siis Ana oli hakanud sõda pidama. Põhjus: kes pani minu herned sügavkülmas teise kohta. Lasteaed. Inimene on neljakümne neljane. Ju on tal mõni haiglaslik tähelepanuvajadus. Muud pole teha, kui muiata. Paola ja Virginia jutustasid mulle, kuidas Ana oli herneste pärast endast välja läinud. Sügavkülm on kõigi oma, kõik võivad sinna asju panna, me pole seda riiuliteks jaganud. Paned asja sinna, kus ruumi on. Pole ruumi, tõstad teise asja natuke kõrvale, et pisut ruumi teha. Kogu moos. Kuna Paola on kõva moto GP fänn, rääkis ta, et Ana herneste pärast oli tal pool Valentino Rossi sõidust vaatamata jäänud. Nüüd enam polegi muud asja, kui aina naljad, et millal küll hernekoristusaeg tuleb… ja et peaks öösiti herneid kõrva panema, siis me ei kuule, kuidas Ana köögis kolistab ja kuidas ta suure surmaga toast välja läheb. Või siis, et peaks öösiti herneid sööma minema ja pärast hommikul kisa tõstma, et kes see küll käis herneid söömas. Eile õhtul tegingi endale õhtusöögiks herneid, mul polnud lihtsalt muud süüa. Naersime, kõhud kõveras.

Kummalisused siin majas aga ei lõpe. Meie altnaaber on nimelt üks natuke opakas vanaonu, kes armastab prügi korjata ja seda oma tuppa viia. Paar korda aastas aga tuleb ta oma naabreid tüütama jutuga, et talle on Prantsusmaalt kiri tulnud ja et kas keegi viitsib seda talle ette lugeda. Kunagi oli see onu nimelt immigrant seal maal :) Igatahes, tuligi siis meie ukse taha, ma siis küsisin, kes on, ja ta vastas, et teie alandlik teener ja et tal oleks paar küsimust, sest talle tuli üks kiri. Paola ütles sellepeale, et see on hull naaber ja ärgu ma ust lahti tehku, muidu me peame tundide viisi kuulama juttu, mida tema juba peast teab. Ta oli päris visa ja tiristas mitmeid minuteid meie läbilõikavat uksekella, kuni talle karjusime, et me ei soovi midagi ja et me ei räägi prantsuse keelt. Siis läks onu teisi naabreid piinama. Haha. Vahetevahel näen seda onu trepikojas, siis ta ikka üritab minuga juttu alustada. Kuid kuna prügilõhn käib üle pea, siis põgenen kähku trepist üles.

Peale flamenkokontserdi käisin paar päeva varem veel ühes punkrockiurkas, millest mul varem aimugi polnud. Lõputu Zaragoza. Punkrockiurka kõrval oli baar „Praga-Brno“, ehk siis Tshehhi baar. Teen sellest varsti pilti ja saadan preili Zuzanale. Rahvusvaheline Zaragoza. Läksin rockiurkasse koos Ericaga. Erica sai vist päris negatiivse elamuse, ta oli vaatas hämmastunud näoga bändi ja mind. Asi oli selles, et üks hispaanlanna, keda tean, esines seal bändis. Laulja. Selline 20-aastane habras tütarlaps. Ma ei teadnudki üldse, mis stiili ta täpselt laulab. Meenutas natuke GenKlubi või Pärmivabriku mõningaid kuulsusetuid esinejaid. Tüdruku vanemad olid ka kohal, kes üritasid purjus noortesumma sees oma tütre tähelendu filmida. Üldiselt oligi mul tunne, nagu oleksin sattunud ameerika tiinekate garaazibändi kontserdile. Mitte, et neiu oleks halvasti laulnud, aga see muusika pole lihtsalt minu maitse. Vähemalt oli tasuta. Mu lemmikkoht oli, kui neiu tõmbas oma kava lõpus erkroosa paruka pähe ja hakkas ühte kaheksakümnedate hitti laulma. Bändimehed olid parajalt purjus. Ma hüppasin hitiga kaasa. Erica muigas. Mis tal muiata. Ta ütles, et ta tunneb, et on juba liiga vana selliste asjade jaoks. Aga mina? Mitte iial!!!!! Pärast käisime veel öist katedraali imetlemas teisepool jõge, Erica polnud seda veel pimedas näinud. Öine Pilar aga on kõige kaunim asi Zaragozas. Ja tema peaaegu perfektne peegeldus veel, ohhhh... aga peole me edasi ei läinudki sel õhtul, sest Erica ei fänna suurt pidusid. Ma ütlesin mainisin talle, et ta on nii täiskasvanu, ja et ju on ta elus kas palju mõelnud või palju kannatanud. Ta kõigest naeratas mulle selle peale. Tabasin vist naelapead. Kui minul oleks jäänud Itaaliasse armastus, kes kusagil maakohas mägede vahel kitarri mulle oleks mänginud, siis oleks ma tõsiselt mõelnud, kas üldse välismaale tulla. Aga Erica ütles, et ta on meeste jaoks liiga keeruline tüdruk ja et sellepärast ta tuligi. Liiga keeruline ajab alati asjad rappa. Ja edasi ma ei tahtnud seda mõtet enam mõelda. Enese kohta mitte.

Ahjaa, me käisime Anne’iga väikesel tripil jälle. Sõitsime Huescasse, mis on enne Jacat üks linn Püreneedes. Kuus euri ots. Läksime paariks tunniks sinna jalutama ja kevadet nautima. Virginia ütles mulle, et Huesca on väga pisike, aga armas linn. Paola ütles, et Huesca on üsna mittemidagiütlev ja isegi kole. Ma leian, et laupäevajalutuskäiguks just sobiv. Kole kindlasti mitte!!! Seal õitsesid juba nartsissid ja võõrasemad, märtsikuuuuuuuus! Alguses pidi Huescas meile väikse ringkäigu tegema üks kohalik politseinik, kellega ma omal ajal Zgz kabareeklubis tutvusin. Siis selgus, et ta peab ikka jalkat mängima minema (peaaegu kõik mehed, keda siin tean, kas fännavad jalkat või mängivad seda ise, oeh) , aga ta oli ikkagi nii kena, et vuras oma autoga kohale ja ütles meile tere. Ja siis ütles mulle, et ma pean teinekord veel Huescasse tulema, siis saame lähedalasuvat Loarre’i kindlust vaatama minna ja Alquezari küla samuti. Ja et ta viivat autoga ja puha ja siis lähme koos sööma ja puha. Ja siis ma ütlesin talle, et vaid sel tingimusel kui prantslanna ka ikka kaasa võtame. Politseinik (ta nimi on Servando muide) muigas sellepeale ja ütles, et ma olen üks peavalu, aga et muidugi võtame prantslanna ka kaasa :D Vahel me lihtsalt räägime Servandoga telefonis juttu, aga seal Huescas oli alles teine kord kui me live’is nägime. Õhtul ta veel helistas mulle ja küsis, kuidas Huesca meeldis. Meeldis. Soe oli, päike oli… hea vaheldus oli. Sõime Anne’iga jäätist ja jäätis sulas päikese käes. Jäätisekohviku tädi küsis, kas oleme inglannad. Hah. Miks mitte soomlannad? Soome vist ei mahu nende kuumavereliste maailmapilti :D
Vaatasime kirikuid, mis nägid välja nagu nende tornid oleksid Pilari pealt kopeeritud. Katedraal oli väga lihtne, aga meeldiv. Millegipärast ei istu mulle need kulla ja karraga kujundatud kirikusaalid. Ühe sammaldunud torni otsas istusid jälle toonekured, nagu Burgoseski. Katedraaliesisel platsil võtsime väikesed apelsinimahlad ja nautisime rahu ja vaikust. Söögikoht katedraali ees oli aga koreakate valduses. Restaurante Seul. Muhahaa. Palju oli pisikesi väljakuid, kus puude all vulisesid purskkaevukesed… linnud laulsid, tänavatel polnud peaaegu kedagi. Mõned üksikud mustlaspoisid jalgpalli tagumas vaid. (Ühte asja hakkan kindlasti Eestisse tagasitulles igatsema, seda sinisinist taevast, mis Hispaaniat alatasa katab. Ja ma ei peagi mõtlema, et pean kindlasti õue jooksma, sest homme sellist sinist taevast arvatavasti enam näha polegi. Ei, see sinine taevas on homme ja ülehomme ja üleülehomme ja nädala pärastki. )Jah, Huescas nägime päris õiget mustlaskvartalit, inimesi akendest välja kõõlumas, pesu rippumas tänavate kohal ja musta riietatud vanatädikesi (või olid need nüüd ennustajanõiad?) ringi tatsamas. Kurjad näisid need tädid. Nägime ka pulmalisi, soovisime neile õnne, ja saime isegi vanakooli pulmaauto juures ühe pildi teha.

Taamal paistsid Püreneed, mis seekord näisid üsna kivised. Lund polnud enam näha. ohalikud kaagid tulid meid „rajalt maha võtma“, kui Huesca suures pargis päikest võtsime. Neile ei läinud see õnneks, kuna meid ei huvita spordidressis õllejoodikud. Keegi kohalik vanapapi tahtis meile Huesca kuningatest loengut pidada. Kunagi oli see üks araablaste tugipunkte isegi. Aga meid paelusid sel hetkel rohkem kevadised nartsissid :) Pargis nägime isegi Lumivalgekese maja (selle nimi on ametlikult Lumivalgekese maja!) ja kohtusime juhuslikult ühtede Zaragoza erasmustega, kes olid küll veebruaris oma kodinad kokku pannud, aga nüüd uuesti siia turistitama tulnud. Võtsime pargis päikest ja Anne laulis tasakesi. Ja siis me sõime õunu, kuni kõhud hakkasid valutama.

Anne´il on lihtsalt nii lai naeratus. Alles käisime temaga koos ujumas ka. Ja ma lihtsalt ei suutnud naeru pidada, kui nägin, kuidas ta oma uues hiinakast ostetud sinises ujumismütsis ja lillelises trikoos ringi sulberdab, endal naeratus kõrvuni. Ja siis ma mainisin , kas ta märkas, et see hõbedase ujumismütsiga tüüp sealt teiselt rajalt on kena. Ja Anne tõmbas endale selle peale suurest rõõmust vee kurku :D

Zaragozas sajab nagu oavarrest. See on hea, sest siis hakkavad mandlipuud veel rohkem õitsema. Ma olen nüüd ametlik mandlipuudefriik, st ainus hull, kes käib mööda parke ja tänavaid ringi ja pildistab neid, hahaa. Neid puid, mida on siin iga nurga peal ja mis on nii tavalised. Sama lugu oli mul alguses palmidega, ei saanud üle ega ümber, kui mõni palm ette jäi, pidin otsima välja kasvõi oma telefoni, kui kaamerat parasjagu käepärast polnud, ja eksootika pildile jäädvustama. Nüüd aga… üks palm ees või taga. Ma ei panegi neid enam suurt tähele :D Praegu aga tilguvad nad vihmast. On selline mõnus kevadvihm, see tähendab seda, et muru läheb aina rohelisemaks ja aina rohkem tekib juurde väikseid valgeid lilli. Ma olen loodusfriik. Sel nädalavahetusel käisin Burgoses, ja nägin isegi KAHTE VÕILILLE. Vaata, aga vaata. Mitte, et ma teaks, kuidas võilill hispaania keeles on, aga… alati võib ju otsetõlget teha :)

Jah, sel nädalavahetusel käisime Anne’i ja Ericaga (see itaallana mu tänavalt!) Burgoses, mis on siit 350 kilti lääne poole. Laupäeva varahommikul kobisime bussijaama ja algas järjekordne neljatunnine loksumine. Kuidas sa muidu ikka reisid, kui bussiga. Kiirrongi ei jaksaks ju maksta… Igatahes, buss loksus läbi väikeste külade. Kui jõudsime ühte väikelinna, mis oli kiviste mäekülgede vahel, hüüdis Anne, et see on ju ühe kuninga linn, ta hüüatas seda üle bussi, et kuule, Maarja, siin sündis ju üks kunn! :D Nimelt meil on see Hispaania keskaja ajaloo kursus, kus käsitleme iga tund vähemalt viite kunni. Nagu näha, siis ei jää nad meile kuigi hästi meelde, sest kunni nime me kolme peale tuvastada ei suutnudki. Väikelinna nimi oli aga Najera. Ja ainus asi, mis mulle peale kiviste kõrgete mäekülgede meelde jäi, oli lillat värvi pall, mis jõevoolus kaugemale triivis.

Buss läks Burgose poole mööda Camino de Santiagot, mis on Euroopa teine suurim palverännakutee, algab Saksamaalt ja viib Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Tee oli märgitud liiklusmärkidega, kus oli merekarp. Apostel Santiago (või noh, eestipäraselt Jakobi) sümbol ongi merekarp ja Burgoses võis näha seda isegi asfaldile graveerituna. Tee peal nägime mitmeid palverändureid, matkakotid seljas ja Erica rääkis, et ta teab inimesi, kes iga aasta Hispaanias selle tee läbi käivad, selleks kulub umbes kuu aega. Inimene ise otsustab, mitu kilomeetrit ta päevas soovib läbi kõndida, külades ja linnades on spetsiaalsed hostelid palverändurite jaoks. Kui arvata, et kõik need inimesed on kanged katoliiklased, siis on see vale. Pigem on see tee paljudele vajalik enese proovilepanekuks, mõtisklemiseks ja looduse nautimiseks. Ma olen kuulnud lugusid, kuidas vahvad ärimehed oma pintsakutega ka mõni aasta kõndima lähevad, kõnnivad paarkümmend kilomeetrit ja siis tulevad nende sohvrid neile järgi :D Pole ju ühte kindlat reeglit, kuidas peab seda teed läbima. Mina isiklikult tahaks hirmsasti Santiago de Compostelasse minna, aga see on siit hirmus kaugel, Hispaania loodeosas. Oma seitsesada kilomeetrit tuleb vast ära…

Burgos oli üsna jahe ja üldsegi mitte eksootiline. Talvel sadavat seal kõvasti lund. Tundus tegu olevat mõne Belgia, Hollandi või Saksamaa linnaga, ju siis gooti stiili tõttu, mis linnas valdav oli. Linna põhivaatamisväärsus oligi hiiglaslik gooti katedraal, kõrgumas üle majade. Oli seal alles võlvkäike! Tundus, et võlvkäikude labürint ei lõpe eales ja me eksime ära. Oli külm nagu hauakambris. Märkimist väärib aga katedraalis asuv Rodrigo Diaz de Vivari haud, eestlastele siis tuntud kui „Minu Cid“, hispaania rahvuskangelane, umbes nagu meie Kalevipoeg, aga mitte nii talupoeglik. Burgos oli omal ajal Vana-Kastiilia (ehk siis Hispaania ühtse riigi hälli) pealinn ja härra Cid, juttude järgi vinge sõjamees, teenis Burgoses Kastiilia kunni. Linnas on talle vinge skupltuur püstitatud, härra Cid näib nagu õhus purjetavat oma paksu hobuse seljas, mõõk sõjakalt ette sirutatud. Turistipunktidest saab osta Cidiga võtmehoidjaid, kruuse ja külmkapimagneteid, sel ajal, kui legendaarne kangelane oma hauas mädaneb. Muidugi on tema kangelasteod suuresti rahvaluule, aga tõsiasi on see, et sellenimeline inimene elas ja tappis maure nagu üks korralik kristlasest sõjamees kunagi. Katedraali lähedal oli aga apostel Santiago kuju, merikarp kaelas, väsinuna pingil istumas, peaaegu alasti, põlved auklikud ja räsitud ilme näol. Tegime Santiagoga pilti ja mul hakkas temast hale.

Kirikuid oli Burgoses üldse üsna palju, paljud selliste kummaliste lapikute
kellatornidega, ehk siis lihtsalt kiviplaat katuse otsas püsti ja selle sees kellad kõlkumas. Ma usun, et selle jaoks on mingi arhitektuuriline termin ka, aga ma olen ju kõigest maatüdruk :D Sest viimasel ajal unelen kunstiajaloo loengus, kui meie türann seletab keskaja religioosse arhitektuuri eripärasid. Ta on nimelt üsna süsteemitu ja ma kaotan pea. Huvitavamatesse unistustesse.

Burgoses elab kõigest 200 000 inimest. Seal on jõgi, mis on palju ilusam kui Ebro. Jõe nimi on Arlanzón, ta on üsna pisike ja voolab roheliste kallaste vahelt, tema üle ripuvad pajudelaadsed ereroheliste lehtedega puud ja temast viivad üle skulptuuridega sillad. Põhiline sild (Santa Maria sild vististi) viib linna ühe kaunima väravani, mis näeb välja nagu mõni dekoreeritud kindlusevärav. Seal värava sees on muidugi Cidi kuju, Fernan Gonzalezi kuju (kes oli Kastiilia esimene hertsog!) ja Karl Viienda kuju, kes oli üheaegselt Saksa-Rooma ja Hispaania kunn. Värav on ainult väga äraklanitud, ta ei näe üldse autente välja, kivid on liiga valgeks restaureeritud. Autentsem oleks ta, kui teda kataks natuke hallitust, kivid oleks mustjasrohelised ja kunnide ninad eest ära kukkunud. Aga noh, millegi arvelt peab ju turiste kohale meelitama.

Jõe äärest läheb asjalik promenaad, puude alt, mis oleks kindlasti ilusamad, kui nad oleksid lehes. Praegu on nad nimelt üsnagi köndistunud ja pügatud. Nagu neil oleks jäsemed ära lõigatud. Ma ei leia, et nad annaksid linnale teatud modernsuse aspekti, nagu ühest turismivoldikust selgus. Need invaliidist puud on ju üsna kurvad. Modernsus aga pea ju tähendama kurbust, või mis?

Sattusime ühte vanasse paleesse, kus selgus, et omal ajal oli sinna audientsile palutud Kolumbus, kui ta oma teiselt Ameerika reisilt tagasi tuli, ja kus mõned aastad hiljem ähvardas kuri kardinal Cisneros aadlikke surmaga, kui nad ei nõustu aktsepteerima oma noort uut kuningat Karl Viiendat. Juhtus nimelt, et selles palees põrkasime kokku kahe vanaisaga, kes tahtsid meile hirmsasti Burgose ajaloo kohta ülevaadet teha. Lõpuks sõidutasid nad meid ka Burgose kindluse juures asuvale vaateplatsile. Ma ei oskagi öelda, kuidas julgesime kaasa minna. Võib-olla sellepärast, et vihma sadas ja meil oli kolme peale ainult üks pisike vihmavari. Kindlus oli nagu kindlus ikka, paar müüri oli alles. Vaateplatsilt avanes lisaks tervele linnale vaade paarile lumisele mäele kaugusel (ja need mäedki on minu jaoks juba hakkamas tavaliseks saama) . Vanaisad soovitasid meile paari olulist vaatamisväärsust. Selgus, et üks neist tahtis lihtsalt kena olla, kuuldes, et me oleme erasmused ja veel nii erinevatest riikidest. Ta seletas, et ta oma tütar oli Itaalias erasmus olnud, ja kohalikud olid temalegi linna tutvustanud. Teine vanaisa aga osutus natuke kahtlaseks, kui ta suvatses Anne’ile mainida, et kuule, prantslannake, tule mu vihmavarju alla, sa saad ju märjaks. Selle peale otsustasime vihmast hoolimata jalgsi alla vanalinna tagasi minna. Nüüd aga kutsungi ma Anne’i prantslannakeseks, kuigi see teda hirmus närvi ajab :D

Me ööbisime hotellis, kuna idee Burgosesse minna tuli üsna hilja ja polnud aega couchsurfingu kaudu inimesi otsida. Hotellil oli küll kaks tärni, aga jah :D Asjalik oli, 20 euri öö. Vann ja puha, väike rõdu, suur tuba kolme voodiga ja asukoht vanalinnas. Hotellituba nägi parem välja kui minu Zaragoza pugerik. Me kõik nentisime, et saime selle raha eest üsna luksusliku ööbimiskoha. Õhtul jõime hotellitoas sangriat, senikaua kuni me päris purju jäime ja sinna jäigi meie plaan välja diskoteeki minna, kuna me olime lihtsalt üsna purjus ja voodid olid lähedal :D Jõime rõdul sangriat, vaatasime all tänaval möödajalutavaid inimesi ja olime rõõmsad, et meie neid näeme, aga et nemad meid ei näe. Nagu väiksed rahvusvahelised spioonid. Tänaval, millele avanes meie hotellituba, oli palju klaasist verandadega maju. Üldsegi, terve Burgos oli selliseid maju täis. Natuke nagu Amsterdamis. Põhjamaaaa :D Rääkisime igasugu põnevaid naistejutte ja arutasime eksitentsiaalseid küsimusi, millele vastused leidsime me sangria abiga üsna kiiresti. Siis avastasime, et vannitoas on kasutamiseks pandud isegi vannimütsid, panime need naljapärast pähe ja lollitasime ringi. Ma pole kunagi väitnud, et ma normaalne olen! Olgu, mina ja Anne panime need mütsid pähe, Erica aga on hoopis täiskasvanulikum kui meie, paar aastat vanem ja palju asjalikum. Ta on tore, aga ta on üsna tõsine. Ja sellised tõsised inimesed ei paneks ju endale naljapärast vannimütse pähe, isegi siis, kui nad purjus on. Tegelikult on ta mulle eeskuju, sest ta on aru saanud, kes ta tegelikult on, ja mida ta tegelikult elult tahab. Mina aga veel mitte. Senikaua tõmban endale hotellitubades vannimütse pähe ja naeran, nii et kõht kõveras ja pisarad silmis. Arvustage mind, kui tahate. Laps ma olen ja lapseks ma jään.

Esimesel päeval, enne sangriajoomist tegime veel üsnagi pika jalutuskäigu, et minna vaatama vana keskaegset kloostrit teises linnaservas, Monasterio de las Huelgas oli selle nimi. Jalutasime sinna uhkete eramajade vahelt, isegi päike tuli välja, aga ilm oli pigem sügisene kui kevadine. Klooster oli nagu mõnest vanast filmist, paljude väikeste lisaehitistega, roosakende ja võlvkaaristutega. Gooti stiilis muidugi. Aga ta oli kinni, kuna me jõudsime pisut liiga hilja kohale. Kloostriesisele väikesel väljakule aga sai jalutama minna, ja kõrge rauast aia tagant isegi kloostriaeda sisse piiluda. Ja siis lendas ühe tornikese otsa toonekurg ja Anne otsustas teda filmima hakata, et tabada, kuna ta nokka plagistama hakkab. Toonekurg aga ei liigutanud end kümme minutit paigast ja siis, kui prantslannake kaamera kinni pani, hakkas lind nagu kiusu pärast plagistama nagu oleks viimnepäev käes. Anne teatas selle peale, et see on kõige lollim toonekurg, keda ta elus näinud on, ja teatas, et me peaks juba minema hakkama, kuna tal on kõhti tühi ja ta ei taha enam lollustele aega raisata :D

Läksime siis ühte kohvikusse shokolaadivahvleid sööma ja jalgu sirutama. Vahvlid olid head. Kelner aga üks suur närvipundar. Televiisorist kõlasid Melendi lood. Kes veel ei tea, siis Melendi on üks kohalik popstaar. Päris korralik rokkstaar :D Tuleb mais isegi Zaragozasse. Võib-olla läheme prantslannakesega ka näppu viskama.

Järgmisel päeval ajasime end vara üles, et veel Burgoses ringi kolada. Sangriast oli muidugi väike pohmelus. Käisime Burgose muuseumis, kus polnud peale mõne luukere midagi huvitavat. Millegipärast on luukered mind alati paelunud, sellest ajast, kui käisime isaga kunagi Tallinnas ajaloomuuseumis. Ma olin päris pisike plika ja mul oli seal jube igav, ainsad asjad, mis mulle meeldisid, olid klaasvitriinis lamavad skeletid. Burgose muuseumi siseõu nägi välja nagu mõni kreeka tempel. Aga see oli ka kõik. Õnneks oli see paksult tarkust täis muuseum tasuta. Muidu oleks ma tõesti olnud sunnitud kõik korrused läbi käima ja informatsioonitulva all lausa ägama.

Edasi seadsime sammud Burgose Hispaania väljakule, mis oli üsna… mittemidagiütlev. Jälle üks Hispaania väljak, ma võiksin hakata nendest pilte koguma ja siis lõpuks fotonäituse teha paarile huvilisele. Õnneks oli seal parajasti kirbuturg, mis tähendas, et seal oli ka vähem kui võileivahinna eest raamatuid saada. Ostsin siis endale nelja euri eest kaks raamatut, ühe Mario Vargas Llosa oma ja teise Ameerika vallutamise kroonikate kohta. Anne ostis Calderón de la Barcat kokku, ise õhetas näost ja teatas, et tal on varsti juba oma pisike hispaaniakeelne raamatukogu. Mul ka. Aga ma ei tea, kuidas ma need raamatud kunagi siit Eestisse saan veetud. Ostan nende jaoks eraldi kohvri :D

Hispaania väljakult sõitsime bussiga linna teise serva Burgose ühte teist vaatamisväärsust vaatama, mille nimi oli Cartuja de Miraflores. Järjekordne gooti stiilis klooster, aga seekord siis töötav, mis tähendab, et seal elavad tõepoolest usklikud. Ebaõnn aga tabas meid seegi kord, selgus, et renoveerimistööde tõttu kloostrisse ei saagi. Pidime seda müstilist hoonet väljastpoolt imetlema. Kloostril oli hiiglaslik maalapp, piiratud kõrge kivimüüriga. Ja kõige toredam oli see, et ta asus päris männimetsa sees. Männid olid ainult natuke madalamad kui Eestis. Jalutasime männimetsas ringi, oli selline paks männimets (uskumatu, METS!), ja mul oli tunne, et see on nõiamets ja et kloostris elavad alkeemikud. Liiatigi, et taevas kloostri kohal lendasid rongad, kraaaaks, kraaaks. Ma kardan ronkasid. Kes teavad need teavad ;) Pidasime kloostri ees metsas väikse pikniku maha ja rääkisime… millest siis veel, kui sellest, millesse üks inimene ikkagi uskuma peaks. Pugisime juustu ja jamon serranoga võileibu (vahel võib ju endale luksust lubada) ja leidsime, et Burgos on üks tore linn, hoolimata sellest, et ta on üsnagi külm. Just paras linn väikeseks nädalavahetusetripiks, et natuke Zaragoza keskkonnast puhata.

Kõmpisime kesklinna tagasi, üle tunni aja, jalad juba valutamas, aga mis reis see on, kui jalad lõpuks ei valuta? Kuna meil oli bussini veel pisut aega, otsustasime, et läheme sõidame natuke väikese punase rongikesega ringi, mis linnas ringkäiku tegi (umbes nagu Vana Toomase rong Tallinnas). Rongi nimi oli „Tsuhh-tsuhh“ (ilma naljata) ja rongijuht nägi välja nii nagu võiks välja näha Vanamees Hemingway raamatust „Vanamees ja meri“. Ainult piip oli veel puudu, väitis Erica. Rongis lasti lõbusat muusikat ja vahetevahel kostis seletus kolmes keeles (hispaania, inglise ja prantsuse), et vaadake vasakule, seal on palee, kus omal ajal elas Francisco Franco, paremal üks linna vanimaid väravaid, araabia stiilis… jne. Rong viis meid uuesti üles kindluse juurde ja ronisime vaateplatsil maha, et teist korda vaadet nautida, ilma vihmata. Rongijuht uuris, kust me pärit oleme ja tahtis teada, kas me ikka oskame bussijaama minna. Ja siis küsis Anne talt, kas need kauguses sinetavad lumised tipud on Püreneed. Hahaaa, saime suutäie naerda ja Anne punastas kõrvuni ja seletas, et ta ei saa ikka täpselt aru, kus kuradi kohas see Burgos kaardi peal asub. Püreneed jäävad nimelt Burgosest kõvasti ida poole. Rongijuht muigas ja ütles, et prantslased on tema arvates alati hajameelsed olnud :D
Ja siis loksusime bussiga tagasi koju, kus mind ootas hunnik kohustuslikku kirjandust ja oma konspektide deshifreerimine. Vahel ma ei saa ise ka pihta, mida ma kirjutan. Sõnade lõpud on vahepeal ära kadunud.

Käisin isegi teist korda Erasmuste keelteõhtul (keeltevahetusõhtu kõlab natuke perversselt, parem ikka öelda keelteõhtu:)), kus sai jälle kõvasti õlut joodud ja nenditud, et maailm on väike. Nimelt tervitas üks noormees mind eesti keeles (Tere! Nimeta!) Selgus, et tegemist on argentiinlasega, kes on viis korda eestis käinud, kes on ühe mu Tartu kursaõe hea sõber ja kes natuke eesti keelt oskab. (Nimeta oli tal muidugi meeles Nimeta Baari pärast, hahaaa, see on ju minu pubekalolluste baar!). Ja ülejäänud aja pühendas ta hapukoore ja dipikastmete ülistamisele, sest tema arvates pole paremat asja, kui toidud hapukoorega ja krõpsud dipikastmega. Mitte, et need nüüd nii väga eestilikud oleksid, aga… ma ei jaksanud ta sõnadevoolule vahele vaidlema hakata. Siis hakkas ta hoopis salvrätikutest loomakesi voltima, aga kui selgus, et mina ja Anne ei viitsi temaga La Cucarachasse (see on siin see kohalik tudengiurgas, otsetõlkes „Prussakas“) edasi trimpama minna, kaotas ta huvi. Missugune pealiskaudne tüüp.

Kui nüüd eri keeltest rääkida, siis Andreea õpetas mulle ükspäev veidi rumeenia keelt, kui me ülikooli pargis istusime, mantlid seljast visatud ja päike nägusid kõrvetamas. Tänu sellele sain ma oma korterikaaslast Nicoletat üllatada, kes samuti rumeenlanna on. Tere – Buna. Head aega – Pa. Mu nimi on Maarja – Eu ma numesc Maarja. Ma olen kahekümne ühe aastane – Am douazeci si unu de ani. Ma armastan sind – Te iubesc. Tõesti, mõnes mõttes on rumeenia keelel sarnasust teiste romaani keeltega, eriti katalaani keelega, mul on tunne. Õpetasin talle ka mõned eestikeelsed sõnad.

Ja Anne oskab nüüd eesti keeles öelda „musi“. Ta ütleb seda väga kenasti. Armastusega on tal aga probleeme, iga kord, kui ta üritab meelde tuletada, kuidas eesti keeles öelda, et ma armastan sind, on tulemuseks „arrrmassndd“ Ta ütleb, et eesti keel on kaunis. Nagu laul. Nimelt igavleme me vahel kahekesi loengutes ja siis ma ikka kirjutan talle konspekti äärele, kuidas eesti keeles nädalapäevi väljendada või kuidas head ööd soovida. Ja siis ta väänab oma suud ja ütleb, et hullumaja. Aga ilus hullumaja.

Lõpetuseks kirjutan, kuidas ma jälle kinos käisin. Käisin seekord multikat vaatamas. Multikas oli hispaania toodang, nimega „Chico y Rita“ ehk siis „Poiss ja Rita“. Oleks ta olnud pärisnäitlejatega film, siis oleks tegu olnud banaalse looga, joonistus aga andis palju juurde. Kaks kuuba muusikut, noormees ja neiu, kes üksteisesse ära armuvad, nad ei usu aga ise oma armastusse ja ei ole kunagi koos. Neiu läheb lõpuks ühe rikka mehega New Yorki, et seal lauljakarjääri alustada. American Dream. Ja siis saab ta kuulsaks, kuid käib alla. Ja vanaduses saab ta oma noorepõlvearmastusega kokku ja nad otsustavadki kokku jääda. Pisar. Muhahaaa. Muusika oli aga selles filmis hea, palju jazzzi. Peategelane sõitis külgkorviga tsikliga ringi ja peategelannal oli kollane lehviv kleit. Ja ma usun, et see multikas peegeldas viiekümnendate aastate Kuuba elu päris tõetruult.
Virginia oli ka kinos kaasas, sain ta kodust välja veetud. Vaeseke ei saa oma nahahaiguse tõttu ikka veel tööle minna. Selgus, et tal on nahahaigus, mis on ühel inimesel mitmest tuhandest. Aga naeratus on tal ikka näol ja jutt jookseb. Tal käis isegi nädalavahetusel kallim külas. Armas. Minu kallim aga tuleb… hmm… 29 päeva pärast Hispaania päikese alla. Lõpuks.

Millest mul aga väga kurb meel on, on see, et Paolaga oleme üsna kaugeks jäänud peale seda, kui preili Pauline koju sõitis. Mulle tundub, et tal on kogu aeg nii kiire. Muidugi, ta töötab ju ja on üsna väsinud. Aga vahel ma tahaks ta uksele koputada ja temaga niisama tükk aega juttu rääkida, aga ma ei söanda, kardan, et äkki ta tahab omaette olla. Ma ei tea. Me pole tükk aega midagi koos ettegi võtnud, sest pole enam teisi inimesi, kes meid ühendaks. Ja millegipärast tunnen ta ees aukartust, mis keelab mul talle välja pakkumast, et kuule, Paola, lähme koos jalutama, kontserdile, peole, kinno. Kuigi ma tahaks. On tekkinud mingi üüratu vahemaa kahe samas korteris asuva toa vahele. Võib-olla aga ma kujutan seda lihtsalt ette.

Pühapäev, päike, kuum šokolaad… Hommikurõõmud! Millegipärast on mõnusast suurest tassist šokolaadi maiustamine just see, mis teeb ühest hommikust ÕIGE hommiku. Ja minutid näivad õige pisut aeglasemalt tiksuvat kui argipäeval. Pühapäevad on mõtetekogumise päevad, ja sellepärast tulin siia, et taas jutustada oma Erasmuse-saagast. Ignoreerin väikest pohmelust, istun, arvuti süles, oma Canovase tänava „koopa“ voodil, panin aroomiküünla põlema ja alustan.

Kujutage ette, kui teil kasvaks siseõues päris mandlipuu päris toredate valgete õitega! Täielik Spanish Dream. Ma olen kadedusest ro-he-li-ne. Eile õhtul käisin nimelt Marianni sünnipäeval, neiu sai kahekümneviieseks. Ja tal on mandlipuuga siseõu. Hea suur renoveeritud korter, avatud köök, hubasus, ja ta maksab vaid õige pisut rohkem kui mina. Millegipärast aga ei lase mu süda mul oma „koopast“ välja kolida, siis oleks see juba teine lugu, justkui teine elu. Minu Zaragoza-kogemuse juurde kuulub mu „koobas“ , see on juba osa minust ja see on mulle armas. Kuidas ma ta siis nüüd pelga ahnuse pärast maha kannaksin?

Alejandro pidi ka sünnipäevale tulema, ma ootasin teda poolteist tundi, et me saaksime koos minna. Täna selgus, et ta oli haigeks jäänud, aga ma ei mõista, kas siis üks käesirutus on nii raske, et saata sõnum kirjaga, et ma ei saa tulla? Oeh. Samamoodi tegi Javier ka meie ühe õhtusöögiga, jättis lihtsalt tulemata. Pärast selgus, et olid probleemid. Mille jaoks siis mobiiltelefonid on? Iluasjaks? Arvatavasti on hispaania tüüpidel eriliselt lodev mõttemaailm. Võib-olla oli see nüüd liiga karm üldistus, aga mehed ju reeglina ei nuta. Kui, siis krokodillipisaraid.

Sünnipäeval olid peale minu Marianni prantslannast korterikaaslane, tema kutt ja tema vend. Kutt ja vend olid väga kuumad, aga nad ei rääkinud muidugi (üllatus-üllatus!) ei hispaania ega inglise keelt. Piidlesingi siis neid naeratava näoga ja nad naeratasid vastu, see oli kogu suhtlus. Muidugi ka klaaside kokkulöömine. Rummi ikka oli. Oli ka booli valge rummi ja banaanidega, mis oli eriti magus ja eriti hea. Lõime ikka päris mitmeid chupitosid kokku ja pugisime tortilla de patatat, oliive, kartulikrõpse ja juustu. Kuna alles oli olnud suur ülikooli ball – karjäärilõpuball/ekvaatori ületamise ball (mis tähendab seda, et kuna siin on viis aastat bakat, siis kahe ja poole aasta möödudes tehakse suur pidu, selle puhul, et pool õpinguist on selja taga, „ekvaator“ ületatud) – ja vend oli tulnud jalgsi ja purjus peaga 35 kilomeetrit peopaigast Zaragozasse, siis oli ta üsna väsinud. Või noh, nagu ma kuulsin, siis ta ei mäletanud enam, kus ta õde elas ja ta jõudis koju alles siis, kui politsei oli teda otsima läinud. Ja siis tõidki kaks (kena) politseinikku ta koduukse taha. Hah. Ise täismees. Ta oli üsna häbelik selle sündmuse koha pealt, kuigi endal oli rusikakangelase välimus. Välispind aga on selline… kergesti pragunev.

Marianni rõdu ja siseõu olid aga tõesti kadestamistväärt. Rõdult läks trepp alla siseõue, nad olid trepiastmetele küünlad süüdanud ja kõik oli nii romantiline. Ja see õitsev puu seal hämaruses… Kuna päike sinna väga palju ei paista, siis suvel on see siseõu taeva õnnistus. Neljakümne kraadiga siseõues mandlipuu varjus peesitada ja mõnusat kokteili juua….Maine paradiis. Vähe on õnneks vaja. Kusjuures, Ebro kaldal ja mõnes kohas linnaski õitsevad samuti osad puud, mille liiki pole ma veel tuvastada suutnud. Neil on roosad või valged pisikesed õied. Natuke kirsiõite moodi. Kerge magusa lõhnaga, nagu õunapuuõite ja jasmiini segu.

Viisin sünnipäevakingiks riisipaberist lehtedega märkmiku, mis oli tehtud Nepaalis, käsitsi, samuti Peruu kõrvarõngad, puuseemnetest. Mu kodu lähedal on nimelt palju põnevaid hipilikke poode, kust võib leida kribukrabu, mille peale tavalist kaubanduskeskust külastades ei tulekski. Värviküllaseid huvitavate lõigetega riideid, vesipiipe, lõhnalampe, vannilinu, päikesevarje, sombreerosid…Kõik on käejala juures, nii mugav. Just alles leidsin lähedusesasuvalt tänavalt ühe kõrvarõngaste poe, mida peab üks neiu, kes ise neid rõngaid käsitsi valmistab. Otsin kaheksakümne sendi eest endale väga originaalsed kõrvakad :) Suured kaubanduskeskused ajavad mul aga pea ringi käima. Kesklinnas on nt üks, mille nimi on Caracol (ehk siis tigu) ja korrused lähevad spiraalselt kõrgemaks. Tulemuseks on iiveldus, sest osad poed on kaldus ustega ja kaldus põrandatel. Fui. Arvatavasti on see hea nipp inimeste segadusseajamiseks, nad tahavad kähku lahkuda, aga ilma „saagita“ ju mitte, niiet see sunnib neid kiiresti ebavajalikke asju kokku ostlema.

Ma satun kaubanduskeskustesse vaid siis, kui midagi hädasti tarvis on. Anne’iga käisime alles ujumisriideid vaatamas, käisime Suure Maja kaubanduskeskuses (Gran Casa) ja proovisime bikiine nagu segased. Hüppasime proovikabiinidest välja, et üksteisele demonstreerida, kas näeme välja nagu Baywatchi pihvid või kaheksakümnendate siivsad ujujad. Inimesed hakkasid muidugi imelikult vaatama. Anne aga arvab nüüd, et ta on sporditüdruk, ta ostsis sõna otseses mõttes jooksu pealt ka jooksmaskäimise riided (kui kuulis, et ma jooksmisega tegelen!), ise virisedes, et tal võiks rohkem musklit olla. Ta küll peenikene, aga üsna musklitu. Selline habras teine. Aga toetav ja hooliv. Vahepeal tundsin end pisut haiglaselt, ja Anne tuli mind „ravima“. Tal oli kaasas kaks hiigelpitsat, Fanta ja shokolaadipudingid. Ravisime siis mind elutoas :D Virginia võttis ka fantajoomingust osa, vaesekesel on ikka veel jube allergia, terve keha on punne täis, ja veel pole arstid aru saanud, millest see täpselt tal on. Töölt on tal vabastus ja ta istub päevad läbi elutoas ja üritab endale salve peale määrida ja mitte kratsida. Õudukas.

Aga ma jäin Marianni sünnipäeva juurde. Me olime juba parajalt jokkis, kui hakkasime kesklinna poole liikuma. Kell oli juba pool kaks, ja kuna Mariann oli parajalt hõljuvas olekus, siis läksime taksoga. Esimest korda sõitsin Zgz taksoga, nahkistmed olid ja puha. Ja taksojuht vaatas meid kahtleva pilguga, ja teatas, et kui kellelgi paha hakkab, siis on küll .. (mahlakad väljendid hispaania keeles). Prantsuse kutid muidugi maksid takso kinni, kolme kilomeetri eest viis euri, buaaaaaaaaaaa. Läksime Plaza Españal maha ja vajusime ühte minu jaoks tundmatusse lokaali sisse, mille nimi oli Cafe Zaragozano. Mulle meeldib, mulle NII meeldib, et siin on alati võimalus leida uus ja HEA baar, kuhu õhtut veetma minna, mitte pole nii nagu Eestis, et käid alati samades kohtades, kuna teisi kohti lihtsalt pole võtta. Õõtsusime siis Café Zaragozanos kuni hommikuni. La vida es buena. See oli jälle üks natuke inglise stiilis antiigihõnguline baar, need on siin nii populaarsed.

Paola tuli just hetk tagasi küsima, kas ma sõin varahommikul tulles tema tänase lõunasöögi ära, mis oli külmkapis. Ma ei tuleks selle pealegi.Meil on korteris diil, et kui piim või tomatipasta või mis iganes saab otsa, ja siis laenad teise inimese pakist pisut, enne küsid, kas võid võtta, ja kui teda parajasti pole, siis ütled pärast, et hei, ma võtsin su piima, võta siis minu pakist tagasi homme või midagi. Aga niiviisi teise inimese söök ära süüa… lasteaed. Muidugi me teame, kes on süüdlane. Meie freaky, keegi teine ei saanud see olla, tema sööb öösiti ja varahommikuti. Nii kurb, et peame selliste probleemidega siin tegelema. Lausa haletsusväärne. Oeh, kuidas tahaks end kujutada teise inimese ajukäärude vahele ja vaadata, mis seal toimub. Lühised arvatavasti.

See kuu olen pidanud ligi 300 euri maksude eest välja käima. Pankrott. Gaasiküte on jubedalt kallis. Peale selle peame ära maksma jaanuari elektriarve, mis tuli kahekordne. Täielik müstika. Omanik väidab, et ju oleme siis nii palju kulutanud, ja seda jaanuarikuus, kui rahvast korteris polnudki!!! Vana kits hakkas end välja keerutama, selle asemel, et elektrifirmaga probleemi lahendama hakata. Siis hakkas veel ohvrit mängima, öeldes, et ju me arvame, et ta võltsib neid arveid. Peale selle mainis ta, et tal on valus vaadata, et me peame nii palju maksma, a see pole ometi tema süü. Palun. Silmakirjalik. Pole tal midagi valus vaadata, tal on täiesti ükskõik, palju me kommunaale maksame, peaasi, et maksame. See elektrisüsteem on meil siin ka lausa kakahäda, kontaktid ja juhtmed on seinte küljest lahti ja vana kits ei nõustu tehnikut kutsuma, kes selle elektrisüsteemi siin üle vaataks. Vahel aga ta isegi üllatab meid, Virginia teatas talle nimelt, et uut sügavkülma on vaja, kuna tema asjad ei mahu meie väiksesse sügavkülma ära. Paari päeva pärast toodigi meile uus sügavkülmik, mille saab nüüd liha, kala ja aedvilju täis laduda. Üllatav. Võibolla peaksime aga elektrijuhtmete suhtes drastilised meetmed kasutusele võtma, ütlema talle, et kui ta ei lase meil neid üle vaadata, siis lähme räägime teatud organisatsioonile välja, et ta meile tegelt seda korterit mustalt üürib. Ma tean, et kui Jaime üritas Javierilt pisut rohkem raha välja pressida, ütles too, et ma lähen räägin välja, et sa oled üks maksudest kõrvalehiilija ja mängid räpast mängu. See mõjus ja Jaime jäi kuss. Pokri ju ei tahaks minna.

Viimasel ajal olen paar korda jälle end ametlike erasmuste hulka sulandanud. Erasmuse inimesed ikka üllatuvad, kui kuulevad, et olen siin olnud juba pool aastat, aga kuidas nad mind ei tunne. Kahetsusväärne :D Muhahaa. Ühel õhtul toimus mu kodu lähedal väikeses kohvikus üritus nimega Language exchange, kuhu siis erinevate maade üliõpilased oma keelt õpetama ja praktiseerima pidid minema. Tulemuseks oli aga kollektiivne üldlobisemine ja õlle ning veini joomine. Õpetasin kahele hispaania tüdrukule selgeks “Tere”, “Kuidas läheb?” ja “Hästi”, kuigi eestlased pole just alati nii valmid teise inimesega small-talki rääkima, nagu seda teevad kõik hispaanlased. Ja tänu small-talkile on mul Zaragozas palju niisama teretuttavaid. Vähemalt arendab see suhtlusoskust ja viisakust. Vaene Anne aga mäletab eesti keelest ainult ühte koledat roppu sõna, mis Maarja talle siin olles selgeks õpetas. Efektne ja kiire ja kole. “Ma armastan sind” aga läheb tal enamasti meelest ja ta puhkeb naerma. Ma ise aga avastan, et suudan prantsuse keelele isegi pisut pihta saada ja mõningaid lihtsaid vastuseid genereerida. Jee. Romaani keel seegi.
Sellel language exchange’il lobisesin nii palju, et hääl läks ära, sain mõned uued tuttavad (mulle jäi meelde üks Firenze poiss, kes arstiks õpib ja kes oli samal päeval esimest korda sünnitust näinud, uhhh) ja natuke alkoholiga ülevalatud. Üllatav oli, et siin õpivad ka kaks Soome neiut, Kuopiost. Blondid nagu plaatina. Tibid suure algustähega.

Läksime sinna üritusele Sabrinaga. Sabrina on Austriast, ja meil on üks loeng koos, tekstikriitika. Nii me üksteist teamegi. Loeng on muidu väga ägens, see seisneb vanade käsikirjade võrdlemises ja otsustamises, milline on originaal, millised on otsesed koopiad, millised kaudsed. Teadagi ju, et kui trükikunst veel levinud polnud, kirjutati raamatuid ümber, ja need raamatud olid sel juhul alatasases muutumises. Ma ei räägi mitte sellest muutumisest, mida iga raamat kindla huvitunud lugeja käes läbi teeb, vaid sisse jäänud vigadest, ebakõladest, tahtlikest ümbertegemistest... Loeng peaks alati poolteist tundi kestma, aga õppejõud (kes muidu arvas heas usus, et ma olen Eestist ja seega Riiast!) ei jaksa kunagi loengut lõpuni anda, tavaliselt ta ütleb, et tal on juba kõht tühi, ja et tüdrukud, lähme juba laiali, eksju, ma ei taha teid oma ainega päris ära väsitada.

Teine tüdruk, keda ma sellest loengust tean, on itaallanna Erica, kes on Torinost. Ta teeb juba oma magistriõpinguid siin ja ta elab minust kolm maja vasakul. Just nii, minu tänaval. Kui tore kokkusattumus! Erica on selline üsna tõsine ja mõtlik, natuke jälle Renoir’i naiste moodi, kes maalidel “hõljuvad”, juuksed tuules lehvimas ja pilk kaugusesse suunatud. Ta fännab Garcia Lorcat (ta kirjutas oma baka lõputöö Lorca kohta), raamatuid, reisimist ja kultuuriüritusi. (Turisti)pildistamist mitte eriti. Vahetevahel tundub ta mulle natuke kurblik. Aga võibolla ei tea ma teda veel eriti palju. Vist mitte. Igatahes, eile haarasin temagi ühele teisele üritusele kaasa. Anne tuli ka muidugi. Sister.

5.märtsil on nimelt Zaragozas ühe lahingu aastapäev, kui võideti prantslasi, kes olid ühe troonipärija poolt, kui hispaanlased samas olid teise liini pärija poolt. Üheksateistkümnes sajand oli ja hispaanlased võitsid. Nüüd tähistatakse iga aasta 5.märtsil Cincomarzada nimelist suurt üritust. Seekord oli see Parque del Oriente pargis, suur laat, vabaõhupiknik ja muusikatümps. Tundus, nagu oleks tegemist Pilari pidustuste osaga – noored istusid muruplatsidel maas, pidasid piknikku ja tegid botellóni, endale need traditsioonilised tugevast riidest püksid jalas, mille peale igaüks saab kirjutada, mida soovib. Võis näha hiiglaslikke paellapanne, vorste nööride otsas rippumas, erinevate Lõuna-Ameerika maade telke, flaieriputkasid, suhkruvattipilvi, õhupalle... Mulle aga paistis, et natuke oli see pidu ka revolutsiooniline, sest paljude puude vahele olid tõmmatud poliitilised loosungid, süüdistades valitsust töötingimuste halvendamises ja pensioniea tõstmises, ning needsamad loosungi kutsusid muidugi üles uutele meeleavaldustele-streikidele.
Zaragozas on erinevad huvigrupid, mille kohta öeldakse peñas, inimesed, kes oma grupiga sellistel üritustel kohale tulevad, end ära maskeerivad, esinevad, süüa pakuvad ja üldse organiseerivad. Peñasid oli meeletult. Toidulõhnad hõljusid õhus. Üritasime Erica ja Anne’iga rahvamassist teisi erasmuseid üles leida. Lõpuks leidsime, lösutasime ühele vabale murulapikesele teiste sekka. Erasmuse omad olid organiseerinud ämbritäie sangriat, mille tõttu ma juba kell kaks päeval veidike vindine olin. Kui ämber sai tühjaks, täideti see uuesti ja uuesti, pidasime piknikku, nautisime päikest ja olemist ja rääkisime teistega juttu. Mu nägu kõrbes täiesti tomatiks, mõtlesin, et mis see jahedavõitu märtsipäike ikka mu näole teeb, kuid võta näpust. Marianni sünnipäevale, mis oli samal õhtul, läksin põrssavärvi näoga. Ju sellepärast need kenad prantsuse kutid muigasid. Ja võibolla ka sellepärast, et ma naersin oma röövlinaeru, kuna ma olin natuke liiga lõõgastunud.
Cincomarzada tõi natuke mu südamesse suvehõngu, Viljandi ja Käsmu folkide ja isegi laulupeo hõngu, rohu lõhn, inimesed ümberringi naermas, murul peesitamine, päike ja keegi kitarri mängimas. Jah, kaks suvalist kutti mängisid kitarril flamenkot ja laulsid. Ma sulasin. Midagi on selles rohul peesitamises, mis ühendab. Ja me jääme igavesti noorteks ja vahvateks.

Andreea oli ka Cincomarzadal, see Rumeenia neiu, kellele olen palju nõuks ja abiks olnud Erasmuse-asjade ajamisel. Ma vaatasin Rumeenia pilte internetist, täiesti lõpp, tahan minna, täielik päkapikumaa! Transilvaania eriti...Üldsegi, need Balkani poolsaare riigid on mind tõmbama hakanud, Bulgaaria näiteks või Makedoonia või Albaania… tundmatud ja paeluvad, vähe propageeritud ja just sellepärast atraktiivsed. Oma osa on ka sinul, Margus, ja sinu Dubrovniku-vaimustusel. Horvaatiasse tahan ju minna. Ja teate, kui googlist otsida, siis ilmuvad Balkanimaade linnade- ja looduspiltide kõrval ka misside pildid. Millegi arvelt peavad nad ju kuulsust otsima. Olgu see siis eurovisioon või miss Universum.
Rumeenias on elatustase üsna madal ja noored ei reisi üldsegi palju. Andreeale on Hispaaniasse-tulek esimene kord välismaale tulla. Istusime Cafe Universalis ülikooli lähedal, kus on sisustuses kasutatud maakerasid, ja ta rääkis, kuidas tal alguses internettigi siin polnud ja ta oli tundnud end nii üksi ja õnnetuna. Vaatasime Anne’iga üksteisele otsa. Vana lugu. Harjumise asi, kuigi minu arvates on üsna drastiline üksinda ja esimest korda elus kohe võõrasse riiki elama tulla, aga edaspidi on sellevõrra lihtsam. Hing muutub tugevamaks. Andreea rääkis, kuidas ta oleks tahtnud hoopis professionaalseks sõjaväelaseks õppima minna, aga ta füüsiline vorm polnud piisav. Siis tuligi hispaania filli õppima. Ja siin ta siis nüüd on, emotsionaalne, särasilmne, teistele kogu hingest kaasa elav, aga pisut liiga kohusetundlik. A vb on mu kolmas ülikooliaasta mind end lihtsalt laisaks muutnud? Lihtsalt näen, et vähema õppimise ja rohkema “mediteerimisega” veiniklaaside seltsis, hahahaa, saab ka hakkama :D

Kui peale Cincomarzadat Ebro äärest kodu poole õõtsusime, oli soe ilm. Ja kuna me olime juba piisavalt sangriat joonud, läksime kogemata ringiga, selle asemel, et otse minna. Seda põnevam oli.

Kuna kohe hakkab pikk paastuaeg, mis kestab kuni Kristuse kannatusnädalani, siis peetakse Hispaanias karnevale. Vingeimad karnevalid on Cadizis ja Tenerifel. Zaragozas olen siiani näinud vaid ühte, võibolla polnud see ametlikki, oli selline isehakanute karneval. Kohal olid needsamad huvigrupid, peñad, kes olid end ära maskeerinud, tantsisid ja jõlkusid niisama rivis. Mulle meeldisid kõige rohkem oma kolmkümmend Mary Poppinsit, väiksed plikad ja täiskasvanud naised kübarate ja päevavarjudega! Jube oli zombide grupp, kes vedas ühes lahtises autos endaga pooleldi kirstust väljakukkuvat tehisnaisterahvast. Tsirkusegrupp oli kaks umbes viieaastast last tiigriks ja lõviks maskeerinud ja nad istusid pisikeses puuris. Hunnikutes oli igasugu inimkanaarilinde ja arusaamatuid pappkastide sisse pugenud mehi. Liikuvad õllepudelid oleks võinud olemata olla. Kirju seltskond ja palju diskomuusikat.

Pinot aga väitis reedel, et üks karneval toimub kindla peale veel, aga ta allikad olid kahtlased. Läksime siis hoopis jalutama, kanali äärest. Oli juba sume õhtu, laternad põlesid ja jalutasime kanali äärest nii kaua kui jaksasime, aga see promenaad ei lõppenudki ära. Pardid ujusid pimeduses, Pinot rääkis jälle oma Kuuba-seiklustest ja sellest, kuidas ta oli seal täielik hipimees olnud, iga päev kokteile joonud, salsat tantsinud ja rohtu suitsetanud. Nüüd aga on ta tagasi “oma kehas”. Ta rääkis veel, et talle meeldiks puuetega inimeste tööle värbamist parendada ja nende tööohutusega tegeleda. Ta rääkis üldse nii palju ja naeris ja mina naersin eneselegi märkamatult kaasa ja mõtlesin hoopis selle sumeda õhtu peale ja selle peale, et Zaragoza on öösiti maagiline. Peale kolmetunnist jalutuskäiku läksime Taberna del Blues’I väikest värskendust võtma. Pinot rääkis, et ta kavatseb juuksuri juures endale lasta pisikesed patsid teha, nagu mustanahalistel ikka on. Sest juuksed on tal nagu selline tugev sammal. Ma ütlesin talle, et ta juuksed on sambla moodi, mis metsa all kasvab ja ta ütles, et ma olen üks maatüdruk. Seda ma ju olengi.

Ma käisin alles kinos ka koos temaga. Zaragozas oli sel päeval räige tormituul, lendas puuoksi ja metallitükke lausa. Viimased kaks nädalat on olnud nii kuradi tuuline, et see rikub üldist kevade tunnet. Öeldakse, et siin on kevad lühike ja suvi algab ruttu. Loodetavasti on need külma cierzo viimased vastupunnimised, enne kui ta suvele alla annab. Käisime Renoir’i kinos, mis on kohe Romareda jalkastaadioni juures, Parque Grande lähedal ja pmst ülikooli taga. Filmi nimi oli “También la lluvia”, ehk siis “Samuti vihm” ja peaosas figureeris mu suur kiindumus Gael Garcia Bernal, uhh. Film läks väga hästi kokku indiaanlasteteemaga, milles ma praegu üsna sees olen. Nimelt on mul aine nagu hispanoameerika koloniaalaja kirjandus, ja esimene raamat, mis ma läbi sain (vana-hispaania keeles, ja see keel oli selle raamatu ainus miinus!), kandis nime “Laevahukud” ja see oli tõsieluline reisikirjeldus, kuidas kamp hispaanlasid 16.sajandi algul Florida sisemusi avastama läksid. Sajast mehest jäi ellu vaid neli. Nad olid halvasti varustatud, laevad uppusid neil ära, paljud surid nälga ja haigustesse, läksid psühholoogilise pinge tõttu segi ja hakkasid isegi üksteist sööma (¡), suutmata kohaneda. Raamatu autor aga elas indiaanlaste seas ligi üheksa aastat, võttes omaks nende kombed, pannes kirja nende uskumusi ja tähelepanekuid nende sotsiaalse funktsioneerimise kohta. Tore oli, et kordagi ei halvustanud ta indiaanlast, vaid praktiseeris sallivust, ja leidis, et nendega tuleb rahumeelselt läbi saada. See raamat on esimesi, kus kirjeldatakse erinevate hõimude omapärasid, seepärast on see ka antropoloogilise tähtsusega. Suitsetasid seal kaktusi, imetasid oma lapsi kuni 12.aastaseks saamiseni, uskusid, et kurat käib kodust kodusse ja kisub soolikaid välja… ja praktiseerisid nutmiserituaali, kui erinevad hõimud kokku said. Millegipärast aga uskusid nad, et need neli kristlast, kes nendega elavad, on arstid, ja vaestel meestel ei jäänud muud üle kui hakata indiaanlastele jumalasõna peale lugema, ja naiivsed pärismaalased uskusid nii kõvasti, et saidki psühholoogilise efekti mõjul terveks.

Igal juhul põnev lugemine, samamoodi nagu oli põnev ka film, mida Pinot’ga nägime. Talle isegi meeldis ja mul oli sellest hea meel. Film seisnes selles, et üks filmimeeskond läks kambaga Boliiviasse, et seal vändata film sellest, kuidas Kolumbus ikkagi Ameerika avastas ja näidata, et oli ka teisitimõtlejaid munki, kes indiaanlaste vastu tarvitatava vägivalla poolt ei olnud ja rahumeelsuse eest võitlesid. Nad tahtsid näidata, et mitte kõik hispaanlased polnud julmad. Seega oli see film nagu film filmis, ühelt poolt päris film, ja teiseltpoolt see film, mida selles filmis omakorda vändati. Kolumbuse filmi jaoks tarvitasid nad kohalikke boliivlasi, kes siis autentsetesse kostüümidesse olid riietatud. Filmi väntamise ajal aga puhkes Boliivias veesõda. See sõda oli tõepoolest aastal 2000, ja tulenes sellest, et üks välismaalasest ärikas pani kogu riigi veele käpa peale, mille tõttu ei võinud enam vihmaveekaevudestki loata vett võtta. See põhjustas rahva mässu ja vaesed filmitegijad olid nii närvis, kuna nende “indiaanlased” osalesid rahutustes, võisid vangi sattud ja seega kogu filmi üldse metsa keerata. Kolumbuse filmi peategelane sattuski vangi, kuigi rezisöörid veensid teda mitmeid kordi, et ta hoiaks rahutustest eemale. Meil on ju film, meil on rahad taga, kõik sõltub sinust, ära vea meid alt. Aga oli tähtsamaid asju, kui see tobe film ja selle õnnestumine. Boliivlased tahtsid oma tegelike õiguste eest võidelda. Nad olid uuesti ekspluateeritud, ühe opaka ärimehe poolt, uuesti allasurutud mässavad indiaanlased. Ja hispaanlased jälle teiselt poolt sundimas neid kõigest hoolimata oma filmi osalema. Nad ostsid oma filmi peategelase vangist isegi välja, et too saaks võtetega lõpuni töötada. Ja kui võtted läbi said, siis tulid kaks politseinikku ja võtsid selle pärismaalase sulgedega kaetud peategelast mängiva mehe kinni ja viisid ära. Rezissöörid kannatasid muidugi süümepiinu, neid oli kaks. Ühte mängis Gael Garcia Bernal, temal oli rohkem südametunnistust, ja teine oli selline karmim mees, kes ajas hirmsasti raha taga ja mõtles ainult oma tobeda filmireaalsuse peale. Lõpuks aga läks olukord riigis tõepoolest karmiks, nad ei saanud enam võtetega jätkata, filmil oli nagunii kriips peal, ja võttemeeskond hakkas uttu tõmbama. Kaks rezissööri jäid siiski paigale, nad leidsid oma hingest õiged väärtused üles ja hakkasid kohalikke aitama, otsisid kadunud inimesi ja said selgeks, et tähtis on see reaalsus, milles parajasti elatakse.

Kino oli päris vana. Rahvast oli saalis vähe. Pärast käisime veel natuke istumas ja Pinot rääkis mulle oma suurest perekonnast, üheksa õde-venda. Sellepärast on tal vahel raske vaikust taluda.

Üle sügise sain ka selle Pakistani juurtega naisega kokku, Noeliaga, kes omal ajal mu sünnipäeval käis isegi. Olime juba ammu plaaninud kokku saada, aga tal on palju-palju tööd. Käisime selles baaris, kus viimati käisime Pauline’i ja Alejandroga, selles, kus on vanad lambid ja rongidejoonistused seintel. Mu koduuksest pmst kaks sammu. Alejandro oli ka, koos ühe neiuga, kes couchsurfinguga seoses tema juures parajasti oli. Alejandrol on nimelt iga nädal peaaegu keegi surfer külas. Hea võimalus erinevate kultuuridega tutvuda, ise reisimata :) Neiu oli pooleldi rumeenlane, pooleldi sakslane. Kange hispaania keel. Noelia rääkis aga ainult oma meestemaailmast, ta elab kogu aeg oma endise kallima aupaistes ja igatseb teda taga ja leiab, et ükski mees pole nii tore, kui ta endine kallim. Ja ta jahvatas sellest TERVE aja, mida teha, mida teha, mul on küll austajaid silmapiiril, aga keegi pole nii hea, nagu mu endine kallim, mida teha, mida teha, mida teha. Oeh. Mis seal ikka teha. Pole lihtne armastust leida, eriti, kui seda just kogu hingest otsitakse. Pigem minna lihtsalt vooluga kaasa ja järgmisel tänavanurgal kohata kedagi pealtnäha mittemidagiütlevat, kes võibolla muudab su elu. Kui see ei juhtu sellel tänavanurgal, siis järgmisel kindlasti. Silmad tuleb lahti hoida.