Zaragozas sajab nagu oavarrest. See on hea, sest siis hakkavad mandlipuud veel rohkem õitsema. Ma olen nüüd ametlik mandlipuudefriik, st ainus hull, kes käib mööda parke ja tänavaid ringi ja pildistab neid, hahaa. Neid puid, mida on siin iga nurga peal ja mis on nii tavalised. Sama lugu oli mul alguses palmidega, ei saanud üle ega ümber, kui mõni palm ette jäi, pidin otsima välja kasvõi oma telefoni, kui kaamerat parasjagu käepärast polnud, ja eksootika pildile jäädvustama. Nüüd aga… üks palm ees või taga. Ma ei panegi neid enam suurt tähele :D Praegu aga tilguvad nad vihmast. On selline mõnus kevadvihm, see tähendab seda, et muru läheb aina rohelisemaks ja aina rohkem tekib juurde väikseid valgeid lilli. Ma olen loodusfriik. Sel nädalavahetusel käisin Burgoses, ja nägin isegi KAHTE VÕILILLE. Vaata, aga vaata. Mitte, et ma teaks, kuidas võilill hispaania keeles on, aga… alati võib ju otsetõlget teha :)

Jah, sel nädalavahetusel käisime Anne’i ja Ericaga (see itaallana mu tänavalt!) Burgoses, mis on siit 350 kilti lääne poole. Laupäeva varahommikul kobisime bussijaama ja algas järjekordne neljatunnine loksumine. Kuidas sa muidu ikka reisid, kui bussiga. Kiirrongi ei jaksaks ju maksta… Igatahes, buss loksus läbi väikeste külade. Kui jõudsime ühte väikelinna, mis oli kiviste mäekülgede vahel, hüüdis Anne, et see on ju ühe kuninga linn, ta hüüatas seda üle bussi, et kuule, Maarja, siin sündis ju üks kunn! :D Nimelt meil on see Hispaania keskaja ajaloo kursus, kus käsitleme iga tund vähemalt viite kunni. Nagu näha, siis ei jää nad meile kuigi hästi meelde, sest kunni nime me kolme peale tuvastada ei suutnudki. Väikelinna nimi oli aga Najera. Ja ainus asi, mis mulle peale kiviste kõrgete mäekülgede meelde jäi, oli lillat värvi pall, mis jõevoolus kaugemale triivis.

Buss läks Burgose poole mööda Camino de Santiagot, mis on Euroopa teine suurim palverännakutee, algab Saksamaalt ja viib Hispaaniasse Santiago de Compostelasse. Tee oli märgitud liiklusmärkidega, kus oli merekarp. Apostel Santiago (või noh, eestipäraselt Jakobi) sümbol ongi merekarp ja Burgoses võis näha seda isegi asfaldile graveerituna. Tee peal nägime mitmeid palverändureid, matkakotid seljas ja Erica rääkis, et ta teab inimesi, kes iga aasta Hispaanias selle tee läbi käivad, selleks kulub umbes kuu aega. Inimene ise otsustab, mitu kilomeetrit ta päevas soovib läbi kõndida, külades ja linnades on spetsiaalsed hostelid palverändurite jaoks. Kui arvata, et kõik need inimesed on kanged katoliiklased, siis on see vale. Pigem on see tee paljudele vajalik enese proovilepanekuks, mõtisklemiseks ja looduse nautimiseks. Ma olen kuulnud lugusid, kuidas vahvad ärimehed oma pintsakutega ka mõni aasta kõndima lähevad, kõnnivad paarkümmend kilomeetrit ja siis tulevad nende sohvrid neile järgi :D Pole ju ühte kindlat reeglit, kuidas peab seda teed läbima. Mina isiklikult tahaks hirmsasti Santiago de Compostelasse minna, aga see on siit hirmus kaugel, Hispaania loodeosas. Oma seitsesada kilomeetrit tuleb vast ära…

Burgos oli üsna jahe ja üldsegi mitte eksootiline. Talvel sadavat seal kõvasti lund. Tundus tegu olevat mõne Belgia, Hollandi või Saksamaa linnaga, ju siis gooti stiili tõttu, mis linnas valdav oli. Linna põhivaatamisväärsus oligi hiiglaslik gooti katedraal, kõrgumas üle majade. Oli seal alles võlvkäike! Tundus, et võlvkäikude labürint ei lõpe eales ja me eksime ära. Oli külm nagu hauakambris. Märkimist väärib aga katedraalis asuv Rodrigo Diaz de Vivari haud, eestlastele siis tuntud kui „Minu Cid“, hispaania rahvuskangelane, umbes nagu meie Kalevipoeg, aga mitte nii talupoeglik. Burgos oli omal ajal Vana-Kastiilia (ehk siis Hispaania ühtse riigi hälli) pealinn ja härra Cid, juttude järgi vinge sõjamees, teenis Burgoses Kastiilia kunni. Linnas on talle vinge skupltuur püstitatud, härra Cid näib nagu õhus purjetavat oma paksu hobuse seljas, mõõk sõjakalt ette sirutatud. Turistipunktidest saab osta Cidiga võtmehoidjaid, kruuse ja külmkapimagneteid, sel ajal, kui legendaarne kangelane oma hauas mädaneb. Muidugi on tema kangelasteod suuresti rahvaluule, aga tõsiasi on see, et sellenimeline inimene elas ja tappis maure nagu üks korralik kristlasest sõjamees kunagi. Katedraali lähedal oli aga apostel Santiago kuju, merikarp kaelas, väsinuna pingil istumas, peaaegu alasti, põlved auklikud ja räsitud ilme näol. Tegime Santiagoga pilti ja mul hakkas temast hale.

Kirikuid oli Burgoses üldse üsna palju, paljud selliste kummaliste lapikute
kellatornidega, ehk siis lihtsalt kiviplaat katuse otsas püsti ja selle sees kellad kõlkumas. Ma usun, et selle jaoks on mingi arhitektuuriline termin ka, aga ma olen ju kõigest maatüdruk :D Sest viimasel ajal unelen kunstiajaloo loengus, kui meie türann seletab keskaja religioosse arhitektuuri eripärasid. Ta on nimelt üsna süsteemitu ja ma kaotan pea. Huvitavamatesse unistustesse.

Burgoses elab kõigest 200 000 inimest. Seal on jõgi, mis on palju ilusam kui Ebro. Jõe nimi on Arlanzón, ta on üsna pisike ja voolab roheliste kallaste vahelt, tema üle ripuvad pajudelaadsed ereroheliste lehtedega puud ja temast viivad üle skulptuuridega sillad. Põhiline sild (Santa Maria sild vististi) viib linna ühe kaunima väravani, mis näeb välja nagu mõni dekoreeritud kindlusevärav. Seal värava sees on muidugi Cidi kuju, Fernan Gonzalezi kuju (kes oli Kastiilia esimene hertsog!) ja Karl Viienda kuju, kes oli üheaegselt Saksa-Rooma ja Hispaania kunn. Värav on ainult väga äraklanitud, ta ei näe üldse autente välja, kivid on liiga valgeks restaureeritud. Autentsem oleks ta, kui teda kataks natuke hallitust, kivid oleks mustjasrohelised ja kunnide ninad eest ära kukkunud. Aga noh, millegi arvelt peab ju turiste kohale meelitama.

Jõe äärest läheb asjalik promenaad, puude alt, mis oleks kindlasti ilusamad, kui nad oleksid lehes. Praegu on nad nimelt üsnagi köndistunud ja pügatud. Nagu neil oleks jäsemed ära lõigatud. Ma ei leia, et nad annaksid linnale teatud modernsuse aspekti, nagu ühest turismivoldikust selgus. Need invaliidist puud on ju üsna kurvad. Modernsus aga pea ju tähendama kurbust, või mis?

Sattusime ühte vanasse paleesse, kus selgus, et omal ajal oli sinna audientsile palutud Kolumbus, kui ta oma teiselt Ameerika reisilt tagasi tuli, ja kus mõned aastad hiljem ähvardas kuri kardinal Cisneros aadlikke surmaga, kui nad ei nõustu aktsepteerima oma noort uut kuningat Karl Viiendat. Juhtus nimelt, et selles palees põrkasime kokku kahe vanaisaga, kes tahtsid meile hirmsasti Burgose ajaloo kohta ülevaadet teha. Lõpuks sõidutasid nad meid ka Burgose kindluse juures asuvale vaateplatsile. Ma ei oskagi öelda, kuidas julgesime kaasa minna. Võib-olla sellepärast, et vihma sadas ja meil oli kolme peale ainult üks pisike vihmavari. Kindlus oli nagu kindlus ikka, paar müüri oli alles. Vaateplatsilt avanes lisaks tervele linnale vaade paarile lumisele mäele kaugusel (ja need mäedki on minu jaoks juba hakkamas tavaliseks saama) . Vanaisad soovitasid meile paari olulist vaatamisväärsust. Selgus, et üks neist tahtis lihtsalt kena olla, kuuldes, et me oleme erasmused ja veel nii erinevatest riikidest. Ta seletas, et ta oma tütar oli Itaalias erasmus olnud, ja kohalikud olid temalegi linna tutvustanud. Teine vanaisa aga osutus natuke kahtlaseks, kui ta suvatses Anne’ile mainida, et kuule, prantslannake, tule mu vihmavarju alla, sa saad ju märjaks. Selle peale otsustasime vihmast hoolimata jalgsi alla vanalinna tagasi minna. Nüüd aga kutsungi ma Anne’i prantslannakeseks, kuigi see teda hirmus närvi ajab :D

Me ööbisime hotellis, kuna idee Burgosesse minna tuli üsna hilja ja polnud aega couchsurfingu kaudu inimesi otsida. Hotellil oli küll kaks tärni, aga jah :D Asjalik oli, 20 euri öö. Vann ja puha, väike rõdu, suur tuba kolme voodiga ja asukoht vanalinnas. Hotellituba nägi parem välja kui minu Zaragoza pugerik. Me kõik nentisime, et saime selle raha eest üsna luksusliku ööbimiskoha. Õhtul jõime hotellitoas sangriat, senikaua kuni me päris purju jäime ja sinna jäigi meie plaan välja diskoteeki minna, kuna me olime lihtsalt üsna purjus ja voodid olid lähedal :D Jõime rõdul sangriat, vaatasime all tänaval möödajalutavaid inimesi ja olime rõõmsad, et meie neid näeme, aga et nemad meid ei näe. Nagu väiksed rahvusvahelised spioonid. Tänaval, millele avanes meie hotellituba, oli palju klaasist verandadega maju. Üldsegi, terve Burgos oli selliseid maju täis. Natuke nagu Amsterdamis. Põhjamaaaa :D Rääkisime igasugu põnevaid naistejutte ja arutasime eksitentsiaalseid küsimusi, millele vastused leidsime me sangria abiga üsna kiiresti. Siis avastasime, et vannitoas on kasutamiseks pandud isegi vannimütsid, panime need naljapärast pähe ja lollitasime ringi. Ma pole kunagi väitnud, et ma normaalne olen! Olgu, mina ja Anne panime need mütsid pähe, Erica aga on hoopis täiskasvanulikum kui meie, paar aastat vanem ja palju asjalikum. Ta on tore, aga ta on üsna tõsine. Ja sellised tõsised inimesed ei paneks ju endale naljapärast vannimütse pähe, isegi siis, kui nad purjus on. Tegelikult on ta mulle eeskuju, sest ta on aru saanud, kes ta tegelikult on, ja mida ta tegelikult elult tahab. Mina aga veel mitte. Senikaua tõmban endale hotellitubades vannimütse pähe ja naeran, nii et kõht kõveras ja pisarad silmis. Arvustage mind, kui tahate. Laps ma olen ja lapseks ma jään.

Esimesel päeval, enne sangriajoomist tegime veel üsnagi pika jalutuskäigu, et minna vaatama vana keskaegset kloostrit teises linnaservas, Monasterio de las Huelgas oli selle nimi. Jalutasime sinna uhkete eramajade vahelt, isegi päike tuli välja, aga ilm oli pigem sügisene kui kevadine. Klooster oli nagu mõnest vanast filmist, paljude väikeste lisaehitistega, roosakende ja võlvkaaristutega. Gooti stiilis muidugi. Aga ta oli kinni, kuna me jõudsime pisut liiga hilja kohale. Kloostriesisele väikesel väljakule aga sai jalutama minna, ja kõrge rauast aia tagant isegi kloostriaeda sisse piiluda. Ja siis lendas ühe tornikese otsa toonekurg ja Anne otsustas teda filmima hakata, et tabada, kuna ta nokka plagistama hakkab. Toonekurg aga ei liigutanud end kümme minutit paigast ja siis, kui prantslannake kaamera kinni pani, hakkas lind nagu kiusu pärast plagistama nagu oleks viimnepäev käes. Anne teatas selle peale, et see on kõige lollim toonekurg, keda ta elus näinud on, ja teatas, et me peaks juba minema hakkama, kuna tal on kõhti tühi ja ta ei taha enam lollustele aega raisata :D

Läksime siis ühte kohvikusse shokolaadivahvleid sööma ja jalgu sirutama. Vahvlid olid head. Kelner aga üks suur närvipundar. Televiisorist kõlasid Melendi lood. Kes veel ei tea, siis Melendi on üks kohalik popstaar. Päris korralik rokkstaar :D Tuleb mais isegi Zaragozasse. Võib-olla läheme prantslannakesega ka näppu viskama.

Järgmisel päeval ajasime end vara üles, et veel Burgoses ringi kolada. Sangriast oli muidugi väike pohmelus. Käisime Burgose muuseumis, kus polnud peale mõne luukere midagi huvitavat. Millegipärast on luukered mind alati paelunud, sellest ajast, kui käisime isaga kunagi Tallinnas ajaloomuuseumis. Ma olin päris pisike plika ja mul oli seal jube igav, ainsad asjad, mis mulle meeldisid, olid klaasvitriinis lamavad skeletid. Burgose muuseumi siseõu nägi välja nagu mõni kreeka tempel. Aga see oli ka kõik. Õnneks oli see paksult tarkust täis muuseum tasuta. Muidu oleks ma tõesti olnud sunnitud kõik korrused läbi käima ja informatsioonitulva all lausa ägama.

Edasi seadsime sammud Burgose Hispaania väljakule, mis oli üsna… mittemidagiütlev. Jälle üks Hispaania väljak, ma võiksin hakata nendest pilte koguma ja siis lõpuks fotonäituse teha paarile huvilisele. Õnneks oli seal parajasti kirbuturg, mis tähendas, et seal oli ka vähem kui võileivahinna eest raamatuid saada. Ostsin siis endale nelja euri eest kaks raamatut, ühe Mario Vargas Llosa oma ja teise Ameerika vallutamise kroonikate kohta. Anne ostis Calderón de la Barcat kokku, ise õhetas näost ja teatas, et tal on varsti juba oma pisike hispaaniakeelne raamatukogu. Mul ka. Aga ma ei tea, kuidas ma need raamatud kunagi siit Eestisse saan veetud. Ostan nende jaoks eraldi kohvri :D

Hispaania väljakult sõitsime bussiga linna teise serva Burgose ühte teist vaatamisväärsust vaatama, mille nimi oli Cartuja de Miraflores. Järjekordne gooti stiilis klooster, aga seekord siis töötav, mis tähendab, et seal elavad tõepoolest usklikud. Ebaõnn aga tabas meid seegi kord, selgus, et renoveerimistööde tõttu kloostrisse ei saagi. Pidime seda müstilist hoonet väljastpoolt imetlema. Kloostril oli hiiglaslik maalapp, piiratud kõrge kivimüüriga. Ja kõige toredam oli see, et ta asus päris männimetsa sees. Männid olid ainult natuke madalamad kui Eestis. Jalutasime männimetsas ringi, oli selline paks männimets (uskumatu, METS!), ja mul oli tunne, et see on nõiamets ja et kloostris elavad alkeemikud. Liiatigi, et taevas kloostri kohal lendasid rongad, kraaaaks, kraaaks. Ma kardan ronkasid. Kes teavad need teavad ;) Pidasime kloostri ees metsas väikse pikniku maha ja rääkisime… millest siis veel, kui sellest, millesse üks inimene ikkagi uskuma peaks. Pugisime juustu ja jamon serranoga võileibu (vahel võib ju endale luksust lubada) ja leidsime, et Burgos on üks tore linn, hoolimata sellest, et ta on üsnagi külm. Just paras linn väikeseks nädalavahetusetripiks, et natuke Zaragoza keskkonnast puhata.

Kõmpisime kesklinna tagasi, üle tunni aja, jalad juba valutamas, aga mis reis see on, kui jalad lõpuks ei valuta? Kuna meil oli bussini veel pisut aega, otsustasime, et läheme sõidame natuke väikese punase rongikesega ringi, mis linnas ringkäiku tegi (umbes nagu Vana Toomase rong Tallinnas). Rongi nimi oli „Tsuhh-tsuhh“ (ilma naljata) ja rongijuht nägi välja nii nagu võiks välja näha Vanamees Hemingway raamatust „Vanamees ja meri“. Ainult piip oli veel puudu, väitis Erica. Rongis lasti lõbusat muusikat ja vahetevahel kostis seletus kolmes keeles (hispaania, inglise ja prantsuse), et vaadake vasakule, seal on palee, kus omal ajal elas Francisco Franco, paremal üks linna vanimaid väravaid, araabia stiilis… jne. Rong viis meid uuesti üles kindluse juurde ja ronisime vaateplatsil maha, et teist korda vaadet nautida, ilma vihmata. Rongijuht uuris, kust me pärit oleme ja tahtis teada, kas me ikka oskame bussijaama minna. Ja siis küsis Anne talt, kas need kauguses sinetavad lumised tipud on Püreneed. Hahaaa, saime suutäie naerda ja Anne punastas kõrvuni ja seletas, et ta ei saa ikka täpselt aru, kus kuradi kohas see Burgos kaardi peal asub. Püreneed jäävad nimelt Burgosest kõvasti ida poole. Rongijuht muigas ja ütles, et prantslased on tema arvates alati hajameelsed olnud :D
Ja siis loksusime bussiga tagasi koju, kus mind ootas hunnik kohustuslikku kirjandust ja oma konspektide deshifreerimine. Vahel ma ei saa ise ka pihta, mida ma kirjutan. Sõnade lõpud on vahepeal ära kadunud.

Käisin isegi teist korda Erasmuste keelteõhtul (keeltevahetusõhtu kõlab natuke perversselt, parem ikka öelda keelteõhtu:)), kus sai jälle kõvasti õlut joodud ja nenditud, et maailm on väike. Nimelt tervitas üks noormees mind eesti keeles (Tere! Nimeta!) Selgus, et tegemist on argentiinlasega, kes on viis korda eestis käinud, kes on ühe mu Tartu kursaõe hea sõber ja kes natuke eesti keelt oskab. (Nimeta oli tal muidugi meeles Nimeta Baari pärast, hahaaa, see on ju minu pubekalolluste baar!). Ja ülejäänud aja pühendas ta hapukoore ja dipikastmete ülistamisele, sest tema arvates pole paremat asja, kui toidud hapukoorega ja krõpsud dipikastmega. Mitte, et need nüüd nii väga eestilikud oleksid, aga… ma ei jaksanud ta sõnadevoolule vahele vaidlema hakata. Siis hakkas ta hoopis salvrätikutest loomakesi voltima, aga kui selgus, et mina ja Anne ei viitsi temaga La Cucarachasse (see on siin see kohalik tudengiurgas, otsetõlkes „Prussakas“) edasi trimpama minna, kaotas ta huvi. Missugune pealiskaudne tüüp.

Kui nüüd eri keeltest rääkida, siis Andreea õpetas mulle ükspäev veidi rumeenia keelt, kui me ülikooli pargis istusime, mantlid seljast visatud ja päike nägusid kõrvetamas. Tänu sellele sain ma oma korterikaaslast Nicoletat üllatada, kes samuti rumeenlanna on. Tere – Buna. Head aega – Pa. Mu nimi on Maarja – Eu ma numesc Maarja. Ma olen kahekümne ühe aastane – Am douazeci si unu de ani. Ma armastan sind – Te iubesc. Tõesti, mõnes mõttes on rumeenia keelel sarnasust teiste romaani keeltega, eriti katalaani keelega, mul on tunne. Õpetasin talle ka mõned eestikeelsed sõnad.

Ja Anne oskab nüüd eesti keeles öelda „musi“. Ta ütleb seda väga kenasti. Armastusega on tal aga probleeme, iga kord, kui ta üritab meelde tuletada, kuidas eesti keeles öelda, et ma armastan sind, on tulemuseks „arrrmassndd“ Ta ütleb, et eesti keel on kaunis. Nagu laul. Nimelt igavleme me vahel kahekesi loengutes ja siis ma ikka kirjutan talle konspekti äärele, kuidas eesti keeles nädalapäevi väljendada või kuidas head ööd soovida. Ja siis ta väänab oma suud ja ütleb, et hullumaja. Aga ilus hullumaja.

Lõpetuseks kirjutan, kuidas ma jälle kinos käisin. Käisin seekord multikat vaatamas. Multikas oli hispaania toodang, nimega „Chico y Rita“ ehk siis „Poiss ja Rita“. Oleks ta olnud pärisnäitlejatega film, siis oleks tegu olnud banaalse looga, joonistus aga andis palju juurde. Kaks kuuba muusikut, noormees ja neiu, kes üksteisesse ära armuvad, nad ei usu aga ise oma armastusse ja ei ole kunagi koos. Neiu läheb lõpuks ühe rikka mehega New Yorki, et seal lauljakarjääri alustada. American Dream. Ja siis saab ta kuulsaks, kuid käib alla. Ja vanaduses saab ta oma noorepõlvearmastusega kokku ja nad otsustavadki kokku jääda. Pisar. Muhahaaa. Muusika oli aga selles filmis hea, palju jazzzi. Peategelane sõitis külgkorviga tsikliga ringi ja peategelannal oli kollane lehviv kleit. Ja ma usun, et see multikas peegeldas viiekümnendate aastate Kuuba elu päris tõetruult.
Virginia oli ka kinos kaasas, sain ta kodust välja veetud. Vaeseke ei saa oma nahahaiguse tõttu ikka veel tööle minna. Selgus, et tal on nahahaigus, mis on ühel inimesel mitmest tuhandest. Aga naeratus on tal ikka näol ja jutt jookseb. Tal käis isegi nädalavahetusel kallim külas. Armas. Minu kallim aga tuleb… hmm… 29 päeva pärast Hispaania päikese alla. Lõpuks.

Millest mul aga väga kurb meel on, on see, et Paolaga oleme üsna kaugeks jäänud peale seda, kui preili Pauline koju sõitis. Mulle tundub, et tal on kogu aeg nii kiire. Muidugi, ta töötab ju ja on üsna väsinud. Aga vahel ma tahaks ta uksele koputada ja temaga niisama tükk aega juttu rääkida, aga ma ei söanda, kardan, et äkki ta tahab omaette olla. Ma ei tea. Me pole tükk aega midagi koos ettegi võtnud, sest pole enam teisi inimesi, kes meid ühendaks. Ja millegipärast tunnen ta ees aukartust, mis keelab mul talle välja pakkumast, et kuule, Paola, lähme koos jalutama, kontserdile, peole, kinno. Kuigi ma tahaks. On tekkinud mingi üüratu vahemaa kahe samas korteris asuva toa vahele. Võib-olla aga ma kujutan seda lihtsalt ette.