Inimesed lähevad, inimesed tulevad… vaevalt jõuad kedagi oma südamesse sisse kirjutada, kui ta juba sulle lehvitab, asjad pakib ja lahkub. Zuzana ja Elena läksid koju. Käisin neile head aega ütlemas, kallistasin neid. Zuzana tõi meie Canovase tänava korterisse hunniku kraami, toiduaineid, pesupulbrit, kehakreeme, shampooni, pastakaid-pabereid… ühesõnaga, nüüd on meil spagetivarusid vist terveks aastaks :D Ta ei hakanud ju kõike kohvrisse pakkima. Saatsin ta bussijaama, mul on tunne, et käin peaaegu iga nädal selles Zaragoza hiiglaslikus rongi-bussijaamas, kas kuhugi pileteid ostmas, kellelegi vastu minemas või kedagi ära saatmas. Jaama nimi on küll Naudingute jaam (ehk siis Estación Delicias), aga ma ei leia, et hüvastijättudes midagi nauditavat oleks. Selline tunne, nagu keegi kraabiks su hinge seestpoolt. Aitasin Zuzana kolmekümneviiekilose kohvri bussi pakiruumi tõsta. Mul oli tunne, nagu ise sõidaks minema, see tunne nagu teatrimaskil, üks pool nägu naerab, teine nutab. Ühelt poolt tahad ju koju, teiselt poolt tead, et mingi eluetapp on taaskord läbi, mingi uks on seljataga sulgunud, ja tuleb jälle hakata uusi uksi otsima…või siis aknaid, kust sisse ronida. Zuzana ütles mulle, et ta ei lootnud, et võib siit Zaragozast sellise sõbra leida, nagu mina seda olen. Jah. Ja ma kavatsen kõik teha, et see sõprus püsiks. Ta kinkis mulle ja Pauline’ile hüvastijätuks üllatusmunad. Ma sain Simpsonite Millhouse’i, ja kui Pauline lõpuks korra Zaragozasse tuli, ja oma üllatuse lahti tegi, sai ta aga sama perekonna Marge’i. Palju õnne, Marge oli ju Simpsonite ema. Ta puhkes kurvalt naerma. Ma pakkusin, kas ta tahab äkki nohkarist Millhouse’i, aga ta ei soostunud vahetama.

Pauline läks ka ära. Päriselt. Tuli mõneks päevaks Zaragozasse tagasi, et asjad kokku pakkida ja siis oma Nissaniga minema põrutada. Tal polnud teist valikut, kuna tema kaela jäi kõik juriidiline paberimajandus. Lisaks veel rahaahne õde, kõigest üheksateistaastane, aga kes tahtis perekonna raha kõike oma tasku pista. Sellise kätte ei saa ju asju usaldada. Tõeline väike nõid, kes näitab oma olemust just sel ajal, kui õed-vennad peaksid võimalikult kokku hoidma. Pauline aga on nii tugev. Või oli see ainult välispind? Igatahes ta astus uksest sisse, meie siin ei suutnud korralikult naeratadagi, Ana hakkas veel pisaraidki valama… Pauline aga viskas nalja, ei paistnud üldse välja, et ta oleks tugeva psühholoogilise pinge all. Või oli see siis lihtsalt teine keskkond, siinne keskkond, mis laskis tal end tugevamana näidata? Me olime hämmastunud. Teine võimalus on see, et tal pole suure ringitõmblemise ja asjaajamise tõttu aega mõeldagi, ta ütles, et kogu tõde pole talle veel kohale jõudnud. Tegime Paolaga talle lahkumiskingituse, kleepisime suure plakati peale lahedaimad pildid meie koosveedetud hetkedest ja kirjutasime tsitaate alla. Pauline lubas plakati ära raamida, kui talle selle peale väikest õhtusööki kätte andsime. Ta valmistas meile veel pitsat isegi… ja shokolaadikoogi. Totaalne kokkaja… Kui ma temaga hüvasti jätsin, tulid pisarad silmi. Näeme veel, ütles ta. Nägemiseni, mitte hüvasti. Ja nüüd on mul meeletult raske harjuda, et minu kalli prantslanna asemel elab tema toas keegi Virginia.

Jah, Virginia ilmus kohale järgmisel päeval peale Pauline’i lahkumist. Küll meie omanik on ikka rahaahne, ta leidis uue üürniku päris kiiresti. Virginia on Sevilla kandist pärit ja räägib kõva Lõuna-Hispaania aktsendiga. Ta räägib üldse meeletult palju. Lobapidamatus. Krooniline. Ma arvasin, et ta on 30, tegelikult selgus, et 23. Ta on radioloogiatehnik ja tuli ühte Zaragoza haiglasse asendustööd tegema. Üldiselt polegi tal kindlat töökohta, vaid ta käib mööda Hispaania linnasid ja teeb hooajapraktikaid. Muidu istub ta elutoas, vaatab filme või vahib telekat. Õnneks on ta sõbralik. Aga mul on ikka kummaline tunne, kui Pauline’i asemel astub toast välja keegi preili Latatara, kes pole pooltki nii loov, pooltki nii hipi ja pooltki nii OMA kui Pauline seda oli. Aga äkki saavad meist veel sõbrad. Who knows. Esmapilgul me isegi klapime.

Zuzana ja Elena ärasõidu puhul oli meil „pisuke“ suur lahkumispidu kusagil ülikooli kandis ühe geist itaallase korteris. Jah, itaallane Daniele valmistas meile ise pitsat ja tiramisud ja oli üldse selline asjalik. Nagu geid ikka, tundis ta naiste seltskonnas end suurepäraselt. Eriti Paolaga hakkasid nad hästi klappima :D Põhifraas oli ikka, et lähme naised, tulge naised, mis te seal ootate, naised! Peale itaalia stiilis söömaaega seadsime sammud El Plata kabareeklubisse, kus seekord oli vähe mehi (kõigest üks!) ja üldsegi, etendus oli pisut magedam, kui esimene kord, kui seal käisin. Arvatavasti esimene kord ongi kõige põnevam, sa ei tea, mida oodata. Eesti tüdruk Mariann oli ka kaasas, tema tegi küll suured silmad, sest teate ju, Eestis ei saa enamasti tasuta näha sellist pikantset show’d. Minu lemmik oli aga jätkuvalt baariletil tantsiv paljas meesterahvas. Kuum, uhh. Zuzana kutt aga vihastas välja, kui kuulis, et ta tüdruk oli kuhugi taolisesse kloaaki läinud. Mhh. Silmailu võib ju endale ikka lubada. Peale silmailu liikusime edasi ühte Zaragoza vanalinna tudengiurgastesse, kus jõime midagi uut, nimelt chupitot, mille nimi oli Hijo de Puta. Chupito on selline väike naps, väike kokteilike, aga Hijo de Puta tõlget võite soovi korral googlist vaadata, eesti keeles kõlab see üsna ropult. Igatahes, asi seisnes väikses kooreses liköörinapsus, ja chupito-klaas oli vahvlist ja see tuli pärast ära süüa. Maitses nagu üks keelatud vili :D Patumaitseline :D Hahaaa. Tantsisime siis seal tudengibaaris ja nautisime õhkkonda (järjekordne baar, kus seintel on lahedad ajaleheväljalõiked, baarileti taga raamatuid ja cd-sid segamini reas, ja muusika on selline hea rokk, pisut old-school). Õhtu lõppes muidugi Martinicas, ma polnud meie ametlikus Erasmuse-baaris kaua aega käinudki. Paola ütles, et see oli nii õudne koht, et ta ei saa aru, kuidas inimesed enam pidutseda ei oska ja selliseid kohti armastavad. Minu arust aga puhas kütee. Head tuntud lood. „Yo no quiero agua, yo quiero bebida“ jne.

Koju jõudsin kell pool viis, kuidas sa siis ärasõidupeolt varem lahkud, kui nii lõbus on. Pealegi, Elena vend oli ka, kes oli talle parajasti külla tulnud. Vend nägi välja nagu noor soomlane. Ma ütlesin talle seda, ja ta vaatas mind imeliku näoga :D Jah, ma olin suht purjakil, ja ma sain paar tunnikest magada, kuna me pidime juba järgmisel hommikul koos Anne’iga Barcelonasse Pauline’i auto järele minema. Mul oli pohmell. Aga me kuulasime terve bussisõidu aja mu mp3-e ja isegi vene häid lugusid , Bi-2 ja puha ja lollitasime. Mul oli tunne, et Barcelona on juba väga kodune, sai ju ühel ja samal nädalal kaks korda selle linna vahet käidud. Ja seekord meeldis see linn mulle isegi rohkem, kui septembris, kui ma seal nädalakese veetsin. Võib-olla oli süüdi selles Anne’i vaimustus, kes esimest korda Barcelonas ringi sai käia. Ta ostis endale päris asjaliku hunniku suveniire kokku, ja arvas alatasa, et ta pahandab mind kuidagi. Ta arvab tihti, et ta pahandab mind kuidagi, ja palub paljude asjade pärast vabandust. Seepeale teen ma talle enamasti põse peale musi. Sagrada Familia polnud enam tolmuhunnik, vaid hoopis nagu liivaloss. Nad olid selle pargi seal ees ka lõpuks korda teinud. Triumfikaar koos palmide promenaadidega oli nagu kaheksakümnendate postkaardilt, kevadine päike kõrvetas meie nägusid. Ciutadela pargi mammut oli ikka omal kohal, Anne ronis mammutile istuma ja tegime pilti. Jah, kasutasime natuke aega ära ja meie väikesest linnatuurist sai ligi viietunnine jalutuskäik. Käisime Gaudi hooneid vaatamas ja jalutasime mööda Ramblat. Meid ei varastatudki paljaks! Tänavanäitlejad olid täies hoos, nägime nende seas Charlie Chaplinit, hiigelrindade ja –tagumikuga naist, meest vetsupotil ajalehte lugemas… hahaa, mees vetsupotil oli täiesti valgeks võõbatud, ja iga kord, kui keegi talle raha andis, lasi ta poti sisse puuksu. Mängult muidugi. Ostsin lillede Ramblalt endale väikese kaktusepoja. Mul on nüüd isiklik kaktusepoeg, kes tahab juua ainult korra kahe nädala jooksul. Kuue kuu pärast pean ta uude lillepotti istutama. Ma olen tema üle nii õnnelik, ja ma loodan, et ta ikka peab vastu, sest teadagi, minu hoolitsuse all kipuvad lilled pigem koltuma ja närbuma. Ju sellepärast, et ma pole neid küllalt armastanud. Aga seda väikest kaktust ma armastan kohe väga! Vast ta ikka tunneb seda armastust.

Barcelona oli kuidagi karge, värske, Vahemeri sillerdas päikeseloojangul, istusime Rambla del Mar’ile maha (see on Rambla pikendus, pikk puust sild, mis läheb otse merele) ja sõime võileibu. Vaatasime lendlevaid kajakaid, kaugelt paistvat Montjuici mäge, Kolumbuse monumenti Ameerika poole näitamas ja palmidepromenaadi ranna ääres. Oli hea olla ja me leidsime, et Barcelona on ikka kuradima kaunis, kuni õhtusest Vahemerest hakkas niiskust õhkuma ja meile tuli meelde, et me ei tohi tagasisõiduga päris öösse ka jääda. Sõitsime lennujaama, eksisime muidugi seal ära, ja otsisime pool tundi lifti, millega parklasse saada. Parklaarve aga tuli kõigest 58 eurot kolme päeva peale, hingasin kergendatult. Mu kergendus aga kadus praktiliselt kohe, kui kuulsin, et Anne’il on kõigest pool aastat juhiload olnud, ja et kohe peale lubade saamist sõitis ta Prantsusmaalt autoga Zaragozasse. Ja et väikeste autode juhtimise kogemust tal polegi. Seda ma nägin jah, kui ta oleks Nissaniga äärepealt ühe parklaposti vastu põrutanud. Peale selle oli meil jama ka parklast väljasaamisega, sest auto suri välja, kui me oleks pidanud tõkkepuu alt läbi sõitma. Ma kartsin, et kuna me jokutama jäime, kukub tõkkepuu Nissanile lihtsalt kaela, hahaaa. Kui olen varem maininud, et hispaanlased on nagu hullud autoroolis, siis ega prantslased paremad pole. Anne ütles nimelt, et kiiruskaamerad enamasti prantslasi vahele ei võta, kuna autode numbrimärgid pole ju Hispaanias registreeritud. Ja siis ta prooviski, kui palju Nissan välja võtab. Võttis ikka asjalikult välja, kuigi natuke tõrkus. Anne kihutas veoautodest mööda, ise jumala õnnelik, ja siis ma ütlesin talle, et ma tahaks ikka elusalt ja korras Nissaniga Zaragozasse jõuda, ja ta võttis õnneks kiirust maha. Kuulasime prantsuse muusikat ja Anne teatas, et talle meeldib koledast autoga sõita. Märkasin jah. Zaragozasse jõudes aga oli täielik närvikõdi, sest kuna mina olen absoluutne võhik, kui asi puudutab ringristmikel õige raja valimist, ja Anne’gi polnud Zaragozas palju autoga sõitnud. Paar hulljulget manöövrit, signaalikoori ja hetki, kui mu süda hüppas saapasäärest välja ja siis kukkus jälle saapasäärde tagasi, leidsime siiski parkimiskoha. Puruväsinuna jõudsin koju, kaktus ja üks postkaart kotis.

Pauline tänas mind pärast nii südamest, tükk aega. Mul oli ikka mure, kas see parkimiskoht, kuhu me auto panime, ikka turvaline on, aga õnneks läks kõik hästi. Mina ju vastutasin. „Vastutama“ on nii kohustav sõna. Mulle meeldiks pigem seda vältida, aga ma pole enam viiene, olen kakskümmend üks. Pealegi ma saan nüüd kasiinosse :D

Nüüd on siis uus semester peal, mis on mõnevõrra põnevam kui eelmine. Mul on kaks kirjanduseainet (hispanoameerika koloniaalaja kirjandus ja hispaania 18.sajandi autobiograafiline kirjandus) ja üks vanade käsikirjade võrdlemise aine – kui põnev! Ajalooõppejõud aga vahetus, nüüd ei anna mulle hispaania keskaja ajalugu enam mitte härra „karu“ Juan Utrilla, vaid üks naisterahvas, kes väga konkreetselt ja selgelt kõik ette tulistab, mis tähendab meeletut kiirkirjutamist. Võtab lausa hingeldama. Ja midagi ei jää suurt meelde selle „sõnadepüüdmisvõistluse“ juures. Kuigi konspekteerimine läheb mul väga ladusalt. Jee, areng toimub! Vahel on tunne, nagu mu keeleline areng justkui seisaks paigal… ja vahel toimub jälle hüppeline tõus järgmisele trepiastmele. Aeg läheb igatahes nüüd loengutes kiiremini ja ma tunnen, et olen rohkem motiveeritud end hommikuti üles ajama ja ülikooli minema. Peale mõnusat kohvi ja mõnusaid röstsaiu. Ma olen röstsaiafriik, röstsai aprikoosimoosiga on üks maailma parim maius.

Sain oma paar eksamitulemust teada. Ajalooeksam, 7 punkti (jee, plaksutan käsi!) ja see pronkskonna-jama eksam, keeleteaduslik kommentaar 8, 2 punkti. Täielik müstika. Ma arvasin, et läks väga viltu, kuna mul sai aeg otsa, aga ju siis meie õppejõud hindas siiski erasmuste personaalset arengut. Ju siis oli mu kodus tehtud kommentaar üsnagi hea. Hispaanlased said aga peaaegu kõik halvemad punktid kui erasmuslased, arvatavasti ootas õppejõud neilt rohkemat. Pean veel märkima, et Zaragoza ülikoolis pole mingit konfidentsiaalsust, et vaatad internetist oma konto alt, mis tulemuse sa oled eksami saanud. Siin on tulemused teadetetahvlitel üleval, õppejõudude kabinettide juures. Nimeliselt. Ei mingeid isiklikke koode ega midagi, avalik info, kes kukkus läbi, kes sai hea tulemuse, kes halvema. Eesti üliõpilased hakkaksid selle peale kisa tõstma. Kuhu jääb privaatsus?

Nüüd on mul hunnikutes kohustuslikku kirjandust, mis tähendab, et ma pean kähku läbi lugema ühe hea põneviku ühest narkoärikast naisest, ja siis hakkama seda „tarka“ kirjandust nämmutama. Loen nimelt praegu Perez-Revertet, kes on praeguse aja üks parimaid siinseid kirjanikke. Mitte mõni bestseller, nagu neid narkoärikatest ikka on kirjutatud. Ei. Midagi head. Midagi stiilsemat ja mõtlemapanevamat. Mul on nüüd ka päris oma Perez-Reverte raamat, „La piel del tambor“ või siis „Trumminahk“, mille ma sain nelja euro eest kasutatud raamatute koopast :D Seal on isegi pühendus sees, aastast 1999: „Et sul liftiga oma korrusele sõites igav ei hakkaks!“ Ja nüüd on see raamat, kellegi hoolega valitud kingitus minu käes, ma olen kõigest üks eesti tüdruk. Aga selle raamatu lugu jätkub, ja kunagi viin ma ta Eestisse ja kunagi jääb see mu laste kätte. Kui vaid raamatud oskaksid oma omanikest rääkida… siis saaks omakorda raamatuid kirjutada. Aga ma ei saa seda raamatut lugemagi hakata, sest mul on nii palju kohustuslikku. Ma ei saa isegi lugeda raamatut, mille Elena mulle jättis, „Las edades de Lulu“ või siis „Lulu aastad“, mis on selline pisut erootiline kirjandus. Aga ma olen sealt veits katkendeid lugenud, ikkagi „eroooooooooootiline“. Tundub paljutõotav ja paeluv.

Jah, kasutatud raamatute koopas veetsime oma kolmveerand tundi, ja tulime sealt välja asjaliku sõjasaagiga. Maarja tuli mulle nimelt Madridist külla, ja ühel vihmasel päeval (viimasel ajal sajab siin isegi rohkem kui korra kuus!) läksime sinna poodi tuhnima. Anne oli ka kaasas. Kuna vihma sadas, käisime enne kahes kohvikus kohvitamas, leidsime ühe laheda india stiilis lounge-kohviku, kus olid nii suured värvilised padjad, mis lausa kutsusid padjasõjale. Hinnad olid ka muidugi krõmpsuvad-krõbedad! Ja peale kohvikutes vegeteerimist ja mõnda fotosessiooni läksime ja kaotasime end raamatupoodi täiesti ära. Ma otsin endale veel Rojase „Celestina“, just in case. Üks eur. Meil oli põnev. Ja ülejäänud õhtu möödus iseküpsetatud pirukakeste, salati, siidri ja kitarriga. Anne mängis kenasti meile kitarri, kuigi ta häbenes pisut ja vajas veidi julgustamist. Oli väga mõnus õhtu.

Järgmisel päeval oli veel mõnusam, kui käisime Maarjaga EXPO alasid vaatamas, ja jõe äärest tagasi jalutades võtsime väikse puhkepausi ühes välikohvikus otse Ebro kaldal. Päike oli soe, tõsine kevade tunne oli, kuusteist kraadi. Ebro kaldal on päris palju toredaid välikohvikuid, mis nüüd hakkavad just vaikselt hoogu sisse saama. Tolles kohvikus lasti häid hispaania poplugusid ja me nautisime seal ilusat ilma ja sillerdavat jõge ikka oma tükk aega. Varsti läheb nii soojaks, et saab otse jõe kaldal treppidel piknikku pidada. Hea, et siin mingi veekogu on! See on muidugi loogiline, sest enamus Hispaania linnu on veekogude äärde ehitatud, sest suviti on ju siin halastamatult kuum.

Jah, Maarjale meeldis Zaragoza, ja mul on sellest hea meel. Mulle hakkas ka rohkem meeldima. Käisime Aljaferias muidugi, ja kuna olime viimased külastajad, hakkasid vahvad turvamehed meid sealt sõna otseses mõttes välja piirama, kõndisid meie taga ja arvatavasti aina kommenteerisid. Kenad olid. Oleks võinud härrade mundrimeestega mõne pildi teha, aga me ei söandanud. Mundris mehed on millegipärast nii ligitõmbavad. Käisime muidugi Platas ka jälle (ma ei saanud ju Maarjale näitamata jätta seda legendaarset kabareeklubi) ja väga vinge oli, kui mundris mees lava peal endalt riideid seljast rebis. Seekord oli kohal ka alasti uisutaja, ja peale selle oli show isegi kunstiline (!), kaks tantsijat, mees ja naine, tantsisid tõsiselt hea koreograafia järgi. Lausa sensuaalne ja ilus, eriti, kui naine ühe laua peal tantsis, hennaga tätoveeritud, kaunis, kauge, nagu kuskilt unenäost. Vaata aga vaata, Plata üllatas mind. Võtsime väiksed veinid ja nautisime etendust. Show lõpus aga kaasati publiku hulgast kaks naist. Nimelt oli show üks osa kahe paksukese ooperilauljaga, kelle dekoltee oli liiga lai, ja kui nad laulsid, väristasid nad oma rinnapartiid. Kaks vabatahtlikku pidid samuti siis laval ooperilaulu järgi oma partiisid väristama. Hah. No on alles organiseerimine.
Peale Platat käisime Martinicas, kus millegipärast sattusime gei-meeste seltskonda, kes muidugi olid väga nägusad. Paar tükki siiski polnud geid, ja see, kellega mina tantsisin, üritas mulle kangesti näidata, et hispaania mehed on ikka tõesti kenad ja flirtijad ja maailma parimad. Olgu siis, mind isiklikult tõmbab rohkem see, kui mehel originaalsust ja mõistust ka on, olgu see naeratus tal nii lai ja seksikas ja poleeritud kui tahes. Muusika oli aga taaskord hea küte. Ja mul oli hea meel, et me saime Maarjaga üle pika aja jälle koos peole minna.

Mis me siis veel koos tegime? Ta käis koos minuga isegi ühes loengus, ja ülikooli vaatamas. Käisime Parque Grandes vahvat Alfonsot pildistamas ja Goya „Caprichosid“ vaatamas ja churroseid söömas. Käisime isegi Juan Sebastiani baaris monolooge kuulamas, jälle olid esinemas lokkispäine tüüp ja paks tüüp, kes lõõpisid seksiteemadel, nagu jaksasid. Esimesel õhtul, kui ta tuli, tegime kohe väikese tiiru vanalinnas, sest Zaragoza on öösiti lausa maagiline, valgustatud katedraal ja islamistiilis tornid. Puhas romantika. Maarja vaimustus. Pilari katedraal on tõesti meeletult suur. Vahel ma ei pane tähelegi, kui suur ta tegelikult on, ja siis jälle märkan, ja lausa ehmatan. Kui ma pisike olin, siis kartsin, et Tallinna Oleviste kiriku torn kukub mulle peale. Nüüd on vahel see natuke kõhust õõnsaks võttev tunne, kui siinse katedraali all seista. Käisime ükspäev katedraalis sees ka, parajasti oli missa, ja muidugi oli preestrid ka pihikabiinides ootamas (neid pihikabiine on seal sees hulgaliselt), et keegi neile oma patte kurtma tuleks. Jalutasime siis Maarjaga seal, ja ma läksin puhtturistilikust huvist vaatama, kas tõesti preester kabiini sees on, ja oligi. Piilusin nagu mingi tobedik, kas ta on seal sees, ja siis ehmatasin, kui nägin, et ta on tõesti seal. No tõesõna. Ma olen vahel lausa naeruväärne. Aga Maarjaga sai nalja, mina läksin nimelt hommikul kooli, tema jäi koju ja läks siis ise linna peale. Jõudsin siis koju tagasi, teda veel ei olnud, ja mõne hetke pärast ta helistas ja ütles, et ta on ukse taga. Ma siis vajutasin nuppu, et uks alt lahti tuleks, aga sisse ta ei saanud. Pärast selgus, et ta oli hoopis number 18-e taga seisnud, kui mina aga 16-e taga elan :)) Pisikesed toredad apsud, mille üle pärast tükk aega muiata saab, teevadki elu elamisväärseks.

Ma harjusin ära, sõime koos hommikust ja lõunat ja õhtust ja pidasime enne magamajäämist jutuajamisi (mul tulevad alati head jututeemad pähe just siis, kui on aeg magama jääda ja tuli on juba kustutatud, nad tulevad nagu iseenesest, pimedusest!) ja siis läks mu kallis sõber Madridi tagasi. Mis tähendab seda, et ma pean nüüd hakkama õppimisega tegelema. Ja võib-olla kinoskäimisega ja endale uute väljasõitude organiseerimisega, ikka ja alati bussiga, sest ei ole enam mingit Pauline’i siin, kes ütleks, et võtame nüüd Nissani ja lähme vaatame, mis Aragoni maakonnas veel põnevat on. Ja uute kontaktide loomisega, kuna mu kolm toredat sõpra läksid ju koju tagasi. Muide, alles sain tuttavaks ühe Rumeenia tüdrukuga, kes just alles siin oma erasmuse-poolaastat alustab. Ma tundsin end nagu vana kala ja võtsin ta oma „tiiva alla“. Ma olen siin ära kodustunud. Varsti saab pool aastat täis ilma Eestit nägemata.

Ma olen hakanud nüüd ka aktiivsemalt spordiga tegelema, sest ega see loengusistumine, õllejoomine ja facebookis surfamine vormis ei hoia. Avastasin, et Zaragozas asuva kanali äärest läheb promenaad lausa väga kaugele linna teise äärde ja seal on hea jooksmas käia. Mu jooksuvorm polegi nüüd nii alla käinud, suudan rahulikult ja ilma peatumata kolmveerand tundi joosta küll. Sellest piisab täiesti, et tagada hea enesetunne. Peale selle olen hakanud ka kõhulihaseid tegema, sada tükki päevas. Mitte, et ma end paksuna tunneks, tahan end lihtsalt natuke rohkem füüsilisse vormi ajada. Pealegi on mul nüüd esmaspäevast kolmapäevani õhtuste ja hommikuste loengute vahel viietunnine paus, mis sobib perfektselt väikeseks spordiharrastuseks.

Lõpetuseks veel üks naljakas seik, mis eile juhtus. Olime Nicoletaga köögis ja sõime lõunat, kui äkitselt astus köögiuksest sisse mees, kes ütles, et tuli soojaveebolierit üle vaatama ja et kas siin elab ikka Ignacio. Ma siis ütlesin talle, et korteriomaniku nimi on hoopis Jaime ja tema käes olevat paberit vaadates selgus, et ta oli uksega eksinud. Siis pani ta köögiukse kinni ja läks sama targalt välja tagasi. Kuidas ta korteriuksest sisse sai, on täielik müstika. Läksin hirmuga vaatama, ega ta ometi mu kallist sülearvutit tee pealt kaasa ei varastanud. Õnneks mitte.

Tänase päeva seisuga on esimese semestri eksamitega asi ühel pool. Kas nad muidugi ka läbitud on, see on iseküsimus :) Eelmisel teisipäeval oli tekstide keeleteadusliku kommentaari eksam. Võib-olla oleks pidanud rohkem õppima? Selle asemel aga rääkisin (oma etteplaneeritud kordamispäeval) kohvikus selle pika saksa tüübiga juttu, kes mul viimane kord peaaegu küünarnukiga hambad välja lõi. Eksam ise oli aga…üks tüütus. Meile söödeti ette üks tekst kohalikus ajalehest, kus „sõna võttis“ linna üks väiksed skulptuure, vettpurskav pronksist konn, kes vahvalt imperaator Caesari kuju kõrval figureerib. Pronkskonn rääkis Pilari pidustustest, sellest, milleks on ühele linnale vajalikud sümbolid ja sellest, et teda armastavad turistid rohkem kui liiga tõsist imperaatorit. Kogu jutu mõte: Zaragoza üle tuleb igal juhul uhke olla! Ja kommenteeri siis seda teksti keeleteaduslikust seisukohast… mul oli isegi tunne, et oskan, jeee, ma oskan eksamit teha, kuid kolm tundi said liiga ruttu läbi, ja kui teatati, et mõned minutid veel, oli mul veel palju kirjutada jäänud. Lõpptulemus: täielik krahh. Kiiresti ju midagi välja ei mõtle. Eksam nagu spordivõistlus. Lauseehituse unustasin üldse analüüsida. Vast vean ikka läbi selle pronkskonna jama.

Hispaania keele Ameerikas sain aga seitse punkti kümnest, hästi. Mõtlesin, et äkki saan isegi rohkem punkte, aga seitse on ka hea tulemus. Oeh. Kõik taandub ikka ja jälle punktidele… Tähtis on ju see, et ma teemat valdan. Aga alati on see punktide tagaajamine ja rõõmustamine või pettumine. Võib-olla oleks parem saada igal eksamil vaid „arvestatud/mittearvestatud“ ja siis poleks seda hirmsat võistlemist, et hahaa, mitme punktiga ma siis ikka teisest parem või halvem olin. Naljakas oli aga see, et ma jäin sellele eksamile kahe minutiga hiljaks, kuna ma ei leidnud aulat üles (jaaa, ma eksisin ära ülikoolis, kus ma olen juba viis kuud käinud, aplaus mulle!) ja vana jändrik õppejõud sõimas mind kõigi ees oma tükk aega. Ma julgesin piiksatada, et ei leidnud aulat üles, aga tema käratas, et see pole tema asi. Ega polegi. Aga need olid ju kõigest kaks minutit… :D

Hispaania keele lauseõpetus oli eelmisel reedel. Erasmustele oli eraldi eksamiaeg ja Paco (meie tsill õppejõud) sättis meid kuhugi koosolekuruumi eksamit tegema ja läks ise minema (!). Sellegipoolest ei teinud keegi maha. Omavaheline konsulteerimine ka ei aidanud suurt, sest eksam oli kirves, ja õigeid vastuseid ei teadnud täpselt keegi. Ma nägin mõisteid, millest ma varem undki polnud näinud. Suur-suur leiutis. Tegin usinalt lauseehituste skeeme ja tundsin end nagu üks põrunud matemaatik. Siis tuli Paco meid sõna otseses mõttes ehmatama. Ta nimelt arvas, et on jube naljakas, kui ta vaikselt ukse taha hiilib ja siis sealt „BUUU!“ hüüab. See oli pigem hirmutav. Aga ta tuli meid rahustama, ja ütles, et me prooviks eksamit oma vaatenurgast kirjutada, mõtlemata, kas me ajame ikka teaduslikku teksti. No jaa, aga oma vaatenurk peaks vähemalt mõnel teaduslikul terminil põhinema…
Läksime peale seda lauseõpetuse eksamit koos Anne’iga kohvi jooma, me olime selle ära teeninud! Ja siis hoopis parki lesima. Kevad juba tuleb, vahel on sooja lausa kuusteist-seitseteist kraadi, sel päeval oli ka. Viskasime parki sõna otseses mõttes palmi alla maha ja vaatlesime palmivõrades siblivaid erkrohelisi linde. Need on needsamad häirivad kisakõrid, aga seda ma varem ei teadnud, et nad nii ilusad rohelised on. Ilm oli soe, viskasime mantlid seljast ja jõllasime tükk aega sinist taevas, palme ja rohelisi linde. Ega rohkem ei jaksandki mõelda ja muud polnudki vaja. Anne ütles, et Zaragoza on imeline. Sel hetkel jagasin tema arvamust. Jõudsin arusaamisele, et mõned siin Hispaanias sõlmitud sõprustest on vaat et tugevamad, kui mõned mu Eesti tutvused. Ma arvan, et see on üksindus, mis on mind suunanud end rohkem avama ja teistele toetuma. Alguses polnud ju mitte kedagi ega mitte midagi. Ainult üks kohver. Ja null. Nullist alustamine.

Täna oli hispaania keskaja ajaloo eksam. Kõige huvitavam materjal ja samas kõige mahukam. Ma kirjutasin väga kenasti Cordoba kalifaadist ja selle majandusest, kultuurist ja valitsemispõhimõtetest, vingetest araabia sõjapealikest ja sellest, et araablastelt maa tagasivallutamine ei käinud algul sugugi püha sõja mõiste alla, vaid oli pelgalt ahnus uute rikkuste ja territooriumide järele. Aga kahe kristliku kunni, Fernando I ja Alfonso VIII vallutuspoliitika kohta ei osanud ma suurt midagi kirjutada, leiutasin midagi kokku, sest kõik kuningad olid mul peas sassis, samamoodi kõikide tagasivallutatud linnade järjekord. Ühesõnaga,kõik see, mis oleks pidanud mulle eile meelde jääma. Ma panin eile Marguse saadetud Mesikäpa shokolaadi viimseni nahka, et näha, kas siis kuningate vägiteod mulle rohkem meeldima hakkavad. Aga õnneks kõik araablaste osa, mis ma enne eilset õppisin, oli korralikult selge ja mul vedas, sest eksami põhiosa oligi araabia ajajärgu peale. Jess.

Lihtsalt mul oli pea laiali otsas. Sest üleeile juhtus midagi väga kurba, vist midagi kõige halvemat, mida saab kannatada üks inimene. Õppisin rahulikult oma ajalooeksamiks, kui Pauline tuli koju, nuttes. Õnneks oli ta saanud oma hommikuse eksami ära teha, pärast seda sai ta teada, et ta ema suri infarkti. Juba aastaid tagasi oli ta isa leukeemiasse surnud, ja ema oli talle kõige olulisem inimene siin maailmas. Ta tuli koju, ja ütles, et tal pole enam ema. Ja ema oli alles viiekümne ringis… Nutsin koos temaga, aitasin tal lennupileteid vaadata, ja siis pakkisime asjad kokku ning sõitsime koos Barcelonasse, ta läks sealt lennuki peale, et koju sõita. Ma läksin taga Barcelonasse kaasa, mõtlesin, et kuidas ta niiviisi üksinda sõidab, hoidsin tal käest kinni, kui tal pisarad mööda nägu alla voolama hakkasid, kui tal tuli meelde, et tal oli emale veel üks kiri andmata ja et alles mõned päevad tagasi rääkis ta temaga skype’is ja nad olid ostnud ära lennupiletid, et ema saaks oma tütrele Zaragozasse külla tulla. Autot juhtis ta aga väga rahulikult ja kiirustamata. Oleksime võinud ju kiirrongiga minna, ütles Paola pärast. Paola nimelt sai pärast väga kurjaks ja ütles, et meil pole mõistust peas, et koos autoga sõitma lähme, Pauline sellises olekus. Oleks võinud ju õnnetus juhtuda. Sel hetkel aga me ei mõelnud rongi peale, auto tundus kiireim variant, et ruttu Barcelonasse lennukile jõuda. Ma imetlen, kui vapper on see prantslanna, kes asjalikult läbi telefoni oma õde rahustas, kes hakkas kohe asju ajama ja inimestele helistama, paludes neid appi organiseerimaks nende pere juriidilisi asju. Jah, Pauline on kõige vanem, ta õde on 19 ja vend 17. Ja nüüd peab tema kõige eest hoolt kandma, organiseerima peied, otsustama, mida majaga teha, olema oma õele-vennale toeks… Loomulikult on neil hulk tädisid-onusid, aga kuna nende suguvõsas on palju pingeid, siis on kindel, et suurem asjaajamine jääb Pauline’i kaela.

Istusin seal autos tema kõrval ja me rääkisime teistest asjadest, tavalistest asjadest, naljakatest asjadest, isegi naersime südamest. Aga kusagil sisimas sa ikka tead, et midagi on väga viltu ja väga valesti ja seda ei saa enam kunagi parandada. Pauline ütles, et vähemalt on tal nüüd kaks kaitseinglit taevas, ema ja isa, ja et talle meeldib elada ja et ta on tugev ja saab hakkama. Mul tuli jälle Nipernaadi film meelde ja see lause sealt : „Jumal, kas sa annad oma lapsele raasikese õnne?“ Kurat. Paistab, et Jumalal olid seekord teised plaanid. Hoidke seda kaunist ja head, mis teil on, inimesed. Üks silmapilk ja see on läinud.

Saatsin ta lennuki peale, aega polnud suurt, ja ta pidi oma auto parkima lennujaama ilgelt kallisse parklasse. Kui halb, kui halb, et mul pole lube, oleksin saanud selle autoga kohe ju tagasi sõita… Aga õnneks on asi lahendatud, kas homme või ülehomme läheme koos Anne’iga sellele Nissanile sinna järgi ja toome ta Zaragozasse, parklaarve tuleb juba kolme päeva pealt meeletu, ja seda autot ei saa kauaks sinna jätta. Pauline nimelt ei tea, mil ta tagasi Hispaaniasse saab tulla ja kas ta üldse saab siin oma Erasmuse-aastat jätkata. Õnneks oli Anne nõus meid hädast välja aitama, peale selle meeldib talle väga autot juhtida.

Kui ma samal õhtul mööda Barcelonat bussijaama jalutasin, oli nii ilus õhtu. Päike kuldas hooneid ja Triumfikaart koos selle taga laiuva promenaadiga. La Rambla oli rahvast täis… kusagilt kostus muusikat ja õhk oli sume ja soe. Meenus, kuidas ma ligi pool aastat tagasi nädalakese Barcelonas veetsin, ootusärev, murelik, samas õnnelik. Ja minu teine Barcelona-kogemus oli nüüd hoopis vastandlik. Pisarad voolasid mööda põski alla ja ma mõtlesin, et kuidas saab see päike, kurat võtaks, nii ilus olla, kui emad samal ajal surevad. Missugune talumatu kontrast, kas pole? Kell tiksus juba öösse, kui ma Zaragozasse tagasi jõudsin. Ja ma tundsin, et olen nagu läbipekstud.

Nüüd on õnneks eksamid läbi. Kuigi täna hommikul selgus, et Anne ei saa ajalooeksamile tulla, kuna tal on kole kõhuvalu. Helistas mulle ja nuttis ja ütles, et ta ei saa voodistki tõusta, kuna ta kõht nii valutab. Kõik naised ju teavad, millest ma räägin. Õnneks, kui ma peale eksamit sinna jooksin, eestist ostetud vinged paratsetamoolid kaasas, oli tal juba parem hakanud kõikide nende valuvaigistite peale, mis ta endale sisseajanud oli. Viisin talle ka ühe mango, sõime kahekesi mangot ja leidsime, et naine olla on vahel üks igavene tüütus. Eriti siis, kui selgub, et tegemata jäänud ajalooeksamit saab uuesti teha alles juunis, koos teise semestri materjaliga. Ägens.

Zaragozasse tuli teine eesti tüdruk elama. Ta nimi on Mariann ja ta tuli siia keskkooli inglise keele õpetaja praktikale. Hispaania pubekaid õpetama seega. Ma ütlesin talle, et ta peab algusest peale väga range olema, muidu saavutavad need teismekad ta üle võimu. Loodan siiralt, et tal läheb hästi. Ta on minu ülikoolist, bakalaureus on sama ala, mis minul, aga ta läks magistrisse õpetajaks õppima. Ega me palju rohkem üksteist varem ei teadnud, kui nägupidi ja ühised katalaani keele tunnid (milles omandatud teadmistest pole enam haisugi järel), aga kaks rahvuskaaslast võõras linnas on automaatselt ühen-da-tud. Vot, milleks Eesti riik hea on. Ühendav lüli. Nagu midagi perekonnasideme sarnast. Kummaline oli Zaragoza tänavatel käia ja eesti keeles rääkida. Oli tunne, nagu oleksin vales keskkonnas oma keelega. Või siis nagu oleks Eestimaa kuidagi kohutavalt hispaanialikuks muutunud. Alles nägin unes, et läksin Eestisse ja inimesed rääkisid hispaania-eesti segakeelt ja ma ei saanud millestki aru, ning olin meeleheitel.

Igatahes, tegin eesti neiule Zaragozas põhjaliku ringkäigu: ülikoolihooned, Parque Grande,Aljaferia palee,kesklinna kirikud,moslemi stiilis tornid, jõgi ja vaade jõelt Pilari katedraalile, ööklubide tsoon, tapade tsoon „El Tubo“ ja Hispaania väljak. EXPO tsooni me seekord ei jõudnud. Ringkäik kestis neli tundi ja ma tundsin end nagu turistigiid. Muhahaa. Peatusime, et juua kohvi ühes indiaani stiilis baaris. Baari nimi oli „Öine ratsanik“ ja baarmenil oli sulgedega peakate ja hambulised ripatsid kaelas. Indiaanlane ta küll polnud. Zaragozast pigem :D Mariann leidis, et Zaragoza on kaunis ja vaimustus, ja ma vaimustusin ka uuesti läbi tema silmade Zaragozat vaadates. Vahepeal mul oli siin täitsa igav, sest ma pole ammu kuhugi turisti mängima sattunud, eksamid ja puha, pean ju kogu aja siin olema. Nüüd, teisel semestril organiseerin kindlasti endale mõne reisikese.

Tegelikult ma varsti olengi turistigiid. Nimelt tegin Pinot’le ja ta nõbule järgmisel päeval samuti Zaragozas väikse ringkäigu. Pinot helistas ja ütles, et ta nõbu sõitis talle Burgosest siia külla ja et kas ma viitsin tulla nendega hängima. Selgus, et ainus asi, mis Pinot’ arvates oli Zaragozas vaadata, oli Pilari katedraal. Haah. Ma siis haarasin ohjad oma kätte, liiatigi, et tüübid veel eelmise õhtu peost pohmellised olid. Tegin neile väikse tuuri ja nõbu (pff, kahjuks ma ta nime ei mäleta, kui kohutav) aina lõõpis, et näe, kui mina poleks tulnud, siis Pinot poleks osanud teda kuhugi viia. Ja nüüdsest kutsub Pinot mind Zaragoza auväärseks linnapeaks :D Enda arvates aga ma ei tea linna kohta üldsegi palju, ainult neid kõige elementaarsemaid asju. Vististi sellepärast, et ma olen oma vaba aega siin targasti ära kasutanud, ja mitte jalkat passinud nagu seda teeb enamasti meie härra Pinot. Hahaa, aga kui me Pilari väljakul olime, nägime, et seal oli üks suur-suur saba. Selgus, et raekojas näidatakse palli, millega löödi eelmise aasta jalka MM-il võiduvärav. Oh seda hullust! Rahvast oli murdu ja Pinot ja ta nõbu olid ilmselgelt omadega läbi, kui nad leidsid, et neil pole aega sabas seista, kuna muidu jääks nõbu Burgosesse viivast bussist maha. Tooo bad. Kui kahju. Vähemalt said nad samal väljakul ühe ahvikostüümis mehega pilti teha. Seegi lohutus :D

Ajaa, ja üle pika aja sain Alejandroga ka kokku. Käisime ühes baaris siidrit joomas ja pläkutamas … naistest. Baar oli järjekordne boheemlaslik urgas põhimõtteliselt mu kodust paar tänavavahet edasi. Vanad lambid, raamaturiiulid ja rongide pildid seintel. Stiilne. Oh, vaesel mehel on ikka nii suur soov endale naist leida, aga teda tabab üks läbikukkumine teise järel. Oleks ma vaid vaba ;) Olgu, ma tegin nalja. Ta oleks igal juhul minu jaoks veidi freaky mõttemaailmaga ja ma ei jõuaks tema loovusega kaasas käia. Pealegi ei saa ma kunagi aru, kas ta lõõbib või räägib tõsiselt, või kas ta kuulab mind või mõtleb omi mõtteid. Kummaline mees. Meil oli küll homseks korraldatud tema juures väike pidu, kuhu pidin kutsuma ka oma kaasmaalase, aga kuna Pauline läks olude tõttu Prantsusmaale ja mina lähen olude tõttu vististi homme Barcelonasse, ei tule sellest peost midagi välja. Kahju. Alati, kui Alejandro midagi korraldab, tuleb meil midagi ette. Kujutasin teda ette oma põhjamaises stiilis läkiläkiga üksinda oma kodu rõdul veini joomas ja heinamaale vaatamas (jah, ta akna tagant algab heinamaa), aga jah. Pole parata.

Ise korraldasime hiljuti enda juures õhtusöögi Elena ja Zuzana ärasõidu puhul. Olime õhtusöögi kuupäeva mitu korda edasi-tagasi lükanud, et Paola ka ikka tulla saaks, aga lõpuks selgus, et ta ei saa igal juhul tulla. Kui tobe, me tegimegi selle koosviibimise ju sellepärast, et ta saaks Elenale head aega öelda ja puha. Zuzana aga polevat tema sõber, nagu ta väga külmalt väitis. Jah, nad pole kuigi palju aega koos veetnud, aga ikkagi. Nii külm ja otsekohene ja kalk on Paola vahel, et mulle lausa lõikab südamesse. Vahel tahaksin temaga vaielda, aga ma ei jaksa. Ma tean, et see otsekohene ja kalk maneer teeks mu esimesest sõnast peale pihuks ja põrmuks. Oeh. Aga meil oli õhtusöögil väga tore, valmistasime koos Zuzanaga ühe Tshehhi moodi õunakoogi, mis osutus Pauline’i sõnul väga rammusaks „põhjamaiseks“ koogiks. Elena valmistas meile pasta a la carbonara, Pauline aga head pirukad. Integreerisime Ana ja Nicoleta, selle uue Rumeenia tsiki ka kampa. Ana jooksis poest kähku suupisteid tooma, kui ta tuli selle peale, et ta polnud ise veel midagi valmistanud. Naljatilk. Javier pidi ka tulema, aga ta laskis meilt julmalt üle. Vast oli tal hea põhjus, sest ootasime teda ikka oma tund aega, ja siis panime tema jaoks võetud lauanõud kappi tagasi.

Pauline ja mina kinkisime Zuzanale ja Elenale väikesed kokaraamatud mälestuseks. Koos pühendustega. Elena sai raamatu hispaania köögi kohta üldiselt, ja Zuzana tapade kohta. Ainult tema raamat oli inglise keeles, Pauline nimelt ei pannud tähele, et see inglise keeles oli, kui ta seda ostis. Hahaa. Kahju, et nad lähevad. On mulle siin õdede eest olnud, oleme koos palju põnevat ette võtnud. Ma kujuta ette, et ma nüüd enam ei saagi Zuzana juurest Santanderi tänavalt läbi hüpata ja minna näiteks sööma pannkooke virsikutega, mmm. Või lihtsalt kohvi jooma ja pläkutama. Või ujuma. Või kultuuri nautima. Mõtlen, et pole hea end inimestega liiga kõvasti siduda. Aga sõprus on ju vajadus. Vajadus eneseväljenduse ja loodetavasti ka mõistmise järele.

Peale õhtusööki läksime kõik koos (isegi meie freaky Ana) ühte diskopubisse ja sealt edasi poole mõnusamasse väiksesse lokaali vanalinnas, kus lasti vanakooli hispaania muusikat. Kui hea. Koht oli nagu alkeemikute pesitsuspaik, katakomb. Hispaanlased ise aga armastavad rohkem ikka ameerika poppmuusikat, ja kohad, kus nende oma muusikat lastakse, on alati vähema rahvaga, kui superhüpermoodsad diskoteegid, Gagaaaaa ja Rihanna ja kogu see kamp. Zuzanal olid juuksed lahti. Ta juuksed on nii pikad, nii ilusad, nagu haldjal.

Õppimise vahepeal jõudsin veel käia koos Elenaga Zaragozas Goya muuseumis, oh, oli see alles palee. Nagu need teisedki renessansspaleed siin Zaragozas. Ja kujutage pilti, tasuta sai näha „Kapriise“ ja „Sõjakatastroofe“ ja „Härjavõitluse“ pilditrükke! Tasuta. Vot see on alles tase. Kõige pealt nad ei üritagi siin raha kokku kraapida. Turvamehel aga olid päris ehtsad käerauad vööl ja ta vahtis meid kahtlustavalt. Nimelt lasti saalides vaikset muusikat, ja kui muusika ära lõppes, oli kosta valju käteplaksutust. Elena arvas, et kuskil toimub kontsert, ja lausa jooksis teistesse saalidesse vaatama. Pärast muidugi selgus, et aplaus tuli ka lindilt. Naersime täiest kõrist ja kurjapilguline turvamees lootis vist, et äkki oleme murdvargad ja ta saab meie peal oma läikimalöödud käeraudu kasutada. Hahaa, teine kord, sõber.

Zuzanaga käisime ka ülikoolis kinos, vaatamas filmi „Paberlinnud“, mis rääkis ühtedest hispaania muusikutest-komödiantidest, kes peale teist maailmasõda end elus proovisid hoida. Kaks kibestunud meest ja üks väike tore poisike. Ja iga kord, kui neil hirm oli, voltisid nad paberist linde. Valgeid rahutuvisid. Ja filmi lõpus lasti üks peategelastest maha, enne kui ta jõudis koos teistega rongi hüpata, et siis Argentiina poole põgeneda. Ma vesistasin. Aga see oli kõigest film. Panin korra silmad kinni, ja kui need taas avasin, siis jooksid üle ekraani tiitrid näitlejate nimedega. Ja päriselus.. paned silmad kinni ja avad need taas, lootes, et kõik oli pelk lavastus. Aga ei. Näitlejad ei ärka enam ellu.