Naeratage, inimesed. Elu on ju hea, vähemalt kui teil pole korteris lutikaid. Selguski, et minu kublad olidki härrade lutikate hammustused. Õnneks avastasime tõestusmaterjalina kindla isendi ühel pühapäevahommikul mu toaseinal patseerimas. Virginia tuvastas hetkeliselt, et tegemist on härra lutikaga. Püüdsime ta väikse topsi sisse ja helistasin omanikule, ise väga närvis. Arvasin, et ta vihastab väga välja, kui kuuleb, et teist korda on vaja teha ülddesinfitseerimine, ja seekord üle terve korteri. Ilmselge oli, et lutikad põgenesid esimest korda desinfitseeritud üldruumidest ja Virginia toast sinna, kus veel mürki polnud. Ühesõnaga, kolisid pesakonnaga minu toakesse üle. Omanik ei vihastanudki üllatuslikult, ütles, et niipea kui võimalik, tuleb uuesti tondipüüdja välimusega putukatõrje mees ja ajab asja korda. Mul olid närvid vägagi pingul, pole kuigi mugav magada, kui tead, et need putukad öösel su voodijalgadest üles ronivad ja maiustama kukuvad. Pealegi, Margus oli kohe-kohe mulle külla tulemas ja mõte sellest, et ta peab oma puhkuse lutikate keskel veetma, ei läinud mulle sugugi peale. Olin vägagi õnnetu, aga minu kallis Anne tõstis mu tuju, öeldes, et me võime tema korterisse magama minna, kui mürgihaisu tõttu kodus olla ei saa. Lõpuks naersime koos ja kirusime lutikaid, nentides, et vähemalt on pärast, mida mäletada. Nüüd tuleb muidugi naer peale, kui meenutame, kuidas meid jälle korterist varahommikul välja „peksti“ ja kuidas me õhtul tagasi tulime, et aknaid avada. Põrandad olid mürgist libedad. Minu raamatud samuti ja kõik minu asjad. Paola hambaarstist sõbranna jagas meile kõigile arstimaskid, et saaksime tuulutust tegema minna. Paola ise nägi välja nagu Michael Jackson, päikseprillid silmade kaitseks ees ja mask peas. Peale selle õnnestus tal veel mürgist libedal põrandal pikali käia.
Kuigi, tänu sellele mürgitamisele avastasin, kui hea on Zaragoza Telepizza söögikoht. Läksime nimelt Virginiaga sinna aega surnuks lööma ja odava hinna eest hiigelpitsat sööma. Mmmmm. Virginia aga on tänaseks päevaks tagasi Lõuna-Hispaaniasse sõitnud. Tal sai siin tööleping läbi (mitte, et ta oleks sellel ajal eriti tööl käia saanud!) ja ta kolis välja. Kahju. Meil oli nii lõbus, et naera või puruks, kui ta mulle peaaegu kohvitassi sisu pähe oleks valanud ja kui ma ta voodimadratsile istudes äärepealt inimkatapuldiks muutusin :D Peale selle hakkas mulle juba Lõuna-Hispaania hispaania keel külge jääma, Paola juba mainis, et ma hääldan osasid sõnu natuke valesti. Virginia hääldab „s-i“ asemel sõnades „c“ ja kui ma sõna enne ei tunne, hääldan ka ju „c“ tema järgi ja pärast selgub, et ikka oli „s-iga“.

Mürgitamise õhtul läksingi Anne’i juurde magama, tema korterikaaslased viskasid pooleldi nalja, kartes, et ma neilegi lutikaid toon. Ei toonud, riided olid seljas just pesust tulnud ja pesunööri pealt võetud. Anne’i korteris oli üks vaba tuba, kus saingi magada. Tuba nägi muidugi palju moodsam välja kui minu väike pugerikuke. Sõime koos õhtust ja mõtlesime, kui tore oleks päriselt koos korterit jagada. Oleme ju mõlemad sellised hajameelsed ja naudime oma isiklike segaduste sees elamist. Olin Anne’ile tol õhtul toeks. Tal on oma armastuse pärast liiga raske ja oma usu pärast, mis takistab teda paljusid asju tegemast. Ta ütles, et ma olen ainuke mitteusklik inimene, kellega ta saab usuteemadel vabalt rääkida ja kes teda mõista püüab, ilma teda arvustamata. Jah, aga vahel unustan minagi, et ta usub Jumala imedesse. Näiteks sain teada, mis tal laua all väikeses kanistris on, see on nimelt püha vesi, ühest Prantsusmaa allikast, kus legendi järgi ilmus neitsi. Anne ütles, et see vesi on raviva toimega ja aitab igasugu valude vastu. Omal nahal on see tal järgi proovitud. Mina siis unustasin end korraks ja ütlesin, et see on puhas platseeboefekt, kui tema tasakesi teatas, et mina ju ei usu, aga tegelikult on see ju neitsi ilmumise pärast raviva toimega.

Praeguseks on ta aga oma „skype-armastusega“ vist koos, ta sõitis lihavõttepühadeks Prantsusmaale ja naases sealt koos kutiga, nad veedavad mõned päevad Zaragozas. Vast õnnestub mul neid ka näha. Tahan näha seda tüüpi, kellesse Anne kõrvuni armunud on, aga kelle prohmakate pärast ta nii kõvasti kannatab.

Päev peale mürgitamist tuligi mulle külla Margus, üle nelja kuu. Taaskohtumine oli tormiline. Ma olin terve päev oma tuba ja tervet korterit küürinud, mürgihais ninas, ja õhtul tuligi mulle preemiaks mu kallim. Õnneks jõudsin kõigega valmis ja lausa jooksin rõõmsal meelel bussijaama. Ta jäi kaheks nädalaks, kaheks ilusaks nädalaks, korterisse, mis oli vist peale seda desinfitseerimist tol hetkel kõige puhtam kogu Zaragoza peale :) Ja nüüd on mul tunne, nagu ma jätkaks oma elu sealt, kuhu ma ta kaks nädalat tagasi jätsin, ja et vahepeal toimunu on kui teine elu, teine ebatavaline maailm, mis minu juurde ei näigi käivat. Kindlasti olen aga tugevam kui kunagi varem ja julgen enese peale rohkem loota, ning üksindusele taas vastu astuda. Pealegi, mul on veel kolm suurepärast kuud jäänud Hispaania pinnal, kui imeline. Kolm suvist kuud, kuna nüüd on iga päev sooja üle 20 kraadi, ükspäev oli isegi 35, ma ei saanud hingatagi, sest see päike võttis võhma välja.

Mul oli lihavõttevaheaeg, Semana Santa. Pikendasin oma vaheaega umbes nädalakese võrra, kuna sõitsime Margusega Mallorcale, saime just peale Semana Santat hea hinnaga Ryanairi piletid, 50 euri edasi-tagasi Madridist. Piletid olime ostnud juba jaanuaris. Muidugi jäin oma kooliasjadega hilja peale, eile hommikul läks Margus ära ja ma pidin samal päeval ära saatma ühe kirjatöö, mida ma polnud veel alustanudki. Palju kohvi, palju-palju kohvi ja sain läbi häda valmis ja saatsin viimasel hetkel ära. Tundsin end tshempionina!

Enne Mallorcale-sõitu veetsime mõnusalt aega kevadises Zaragozas. Käisime kanali ääres jalutamas ja nägime mitmeid pardiperesid, isegi ühe süsimusta veelinnu kahte kasvandikku. Jõudsime itaallase Daniele juurde õhtusöögile spagette sööma. Paola oli, Virginia, Nicoleta, meie ja Paola hambaarstist sõbranna. Spagetid olid bolognese kastmega, nii head, et tuletasid mulle mu Itaalia-reisi meelde ja seda, kuidas ma omal ajal Stefano kõrvalt endale retsepte üles märkisin. Daniele on nii tubli poiss, kokkas meile täiesti üksinda ja ei lasnud meil pärast nõusidki pesta. Siiski tundus ta mulle pisut väsinuna, kui lauda istusime. Kannatamatult uuris ta, kas meile ikka maitseb, halb pasta käiks ju itaallase au pihta. Mind ikka hämmastab see kunst, kuidas nad makarone (vabandust!) teevad – arvutavad täpselt koguseid ja serveerivad neid kohe peale valmimist. Teisel päeval nad ju enam ei kõlba! Täielik ikaldus, mina, maaplika, söön küll makarone veel teisel ja kolmandalgi päeval vahel. Magustoiduks sõime Nutellat küpsistega. Hispaanlased armastavad kohutavalt Nutellat, Nutellareklaame teevad sportlased ja muud kuulsused ja poeriiulitel on Nutella alati esirinnas. Kuna oli pühapäev, siis me välja peole minna ei saanud, aga see ei takistanud meid koduteel naljakaid pilte tegemast. Panime fotoka prügikonteineri peale ise pildistama ja jooksime kõik pildile. Oli hea õhtu.

Käisime Zaragozas oleku ajal ühel flamenkokontserdil siin mu kodu lähedal Desafinado Cafes. Tantsiti ja lauldi, hispaanlased elasid hooga kaasa. Margust üllatas see kaasaelamine. Muidugi, aina karjuti „Oleeee!“ ja plaksutati. Väike kohvik oli rahvast pungil. Kontsert polnud küll nii hea, kui viimane kord, kui ma koos Sabrina ja Andreeaga käisin ja mul liigutusest lausa pisarad silmi tulid, aga siiski hea ülevaade, kuidas siin asjad käivad. Ma tahtsin, et teine inimene saaks oma puhkuse ajal midagi hispaanialikku näha. Hispaanialikke asju nägi ta siin lõppkokkuvõttes päris palju. Ta leidis, et siinne sidrunijäätis on imehea ja et härjavõitlused on üks absurdsus ja et Semana Santa rongkäikude trummimehed on vinged vennad ja et siinne arstisüsteem töötab päris asjalikult.
Ja muidugi, üks päev enne Marguse ärasõitu (ehk siis üleeile) tegime väikse huvijalutuskäigu Zaragoza hiiglaslikku surnuaeda. Enam ma vist sinna jalga ei tõsta, sinna kivisele alale, kus surnud kõrbevad kuuma päikese käes arvatavasti muumiateks oma kivist haudades. Margus väitis, et vahepeal olla lillelõhnale lisaks ka mingit laibalõhna tunda olnud. Mul käis külmavärin üle.

Igatahes, siin algas alles härjavõitluste hooaeg, ning kuna mina polnud samuti varem kunagi seda „kultuuriüritust“ näinud, siis muretsesimegi endale üsna kallid piletid ühele „corridale“ , mis toimus siinsel härjavõitlusväljakul. Väljak oli seestpoolt suurem kui ma arvasin, nagu ümmargune tsirkuseareen. Inimesed pidid istuma kivitreppidel, see mulle ei meeldinud. Palju oli vanemaid härrasmehi, kes, ülikonnad seljas, olid etendust nautima tulnud. Nende paksudest sigaritest tekkisid rahva kohale suitsupilvekesed. Mõned hullud olid tulnud ka lastega, on alles mõistust inimestel. Härjavõitlus kestis kaks tundi, oli kolm põhilist härjavõitlejat, pluss veel nende saatjamehed. Kahe tunni jooksul väsitati ja piinati surnuks kuus härga, enamasti kaalusid nad oma pool tonni. Alguses marssis kogu meesteseltskond areenile, osad olid hobuste seljas. Hiljem jäid areenile vaid mõned mehed, kes lehvitasid roosade suurte rätikutega ja hoidsid areeniäärsete kaitsepiirete lähedusse, et vajadusel nende taha peitu pugeda. Lasti välja esimene härg, kel oli veel küllalt jõudu. Ta jooksis ringi, ja roosade rätikutega mehed ässitasid teda, ise vajadusel kaitsvate konstruktsioonide taha peitu pugedes. Siis mulle tundus, et härjavõitlusel polegi häda, kuna härg tundus olevat kõikidest tüüpidest üle. Mu naiivne arusaam aga haihtus, kui areenile ilmus mees hobuse seljas. Mees oli äraturvistatud, hobune samuti. Silmad olid hobusel kinni seotud, et ta härja eest jooksu ei pistaks ega närvi ei läheks. Arvatavasti olid need tööhobused, mida areenil kasutati. Härg meelitati hobuse juurde ja mees lõi hobuse seljast härjale pika oda selga. Härg muidugi puskis hobust üsna kõvasti, aga turvis kaitses vaest looma vigastuste eest. Seljast voolas härjal mustjat verd. Aga see oli alles algus. Veel jaksas ta joosta mööda väljakut, veel proovis ta oma jõudu. Siis ilmusid välja mehed, kelle kohta öeldakse „picadores“, kes üritasid härjale väikseid odakesi selga torgata, ilma ise viga saamata ja samas õigele kohale pihta saades. Härjavõitlusel on omad reeglid, kuhu täpselt tuleb odad lüüa, kuhu täpselt tuleb härg meelitada… Kolm picadori torkisid härga, kel hakkas tasapisi juba toss välja minema, ju siis verekaotusest. Siis ilmus areenile peamine härjavõitleja, iga võitleja sai kahele härjale etenduse jooksul vastu seista. Riides oli ta nagu üks homoseksuaal, liiga särav, liiga värviline. Hiljem sain teada, et nende võitlusülikond võib kaaluda kuni 40 kilo. Võitleja allutas oma punase rätikuga härja liigutused oma kontrollile. See, kuidas ta seisab, see, kuidas ta seda rätikut liigutab ja kui puhtalt ta härga enese ümber liikuma suudab panna, on omaette kunst. Ta kehahoiak samuti. Rahvas karjus muidugi „Oleeee!“ . Vahepeal karjuti ka sõimu, kui härjavõitleja mõne kohmakusega hakkama sai. Lõpuks virutas ta härjale peenikese odaga kaela taha, mis pidi olema surmav hoop ja ühesõnaga võitluse kulminatsioon. Iga härjavõitleja ei saanud sellega hakkama ja pidi mitu korda proovima, kui esimese korraga hakkama ei saanud, oli tegemist väikese läbikukkumisega. Härjaga oli lips läbi, ta vajus aeglaselt kokku, esimene härg, kes niiviisi surnuks piinati, hakkas lausa suust ja ninast verd köhima. Kuna ta veel hingitses, siis spetsiaalsed pussitajamehed lõpetasid kähku ta piinad.
Juhtus, et üks härgadest kogus veel jõudu ja üritas ühte pussitajameest sarvega haarata, publik hüppas vaimustusest (verised ja ohtlikud vaatemängud on ikka veel moes!) lausa püsti. Pussitajamees lonkas areenilt minema ja härg muidugi tapeti. Siis lohistatit seda laipa veel hobuste taha seotult mööda areeni ringi, orkester taustaks. Tuli meelde Vana-Rooma. Nagu mingisugune auring? Üks härjavõitlejatest, kes oli eriti puhtalt oma härjaga hakkama saanud, tegi samuti auringi. Keegi viskas talle kimbukese lilli ja vahva matadoor võttis rinnataskust lillekese ja viskas selle oma austajannale. Kolmest põhilisest võitlejast oli ainult üks keskealine, ülejäänud olid enam-vähem minuvanused. Võib-olla on see mingi viis, kuidas end mehena tõestada, kuidas ohule vastu seista ja siis uhkelt VÕITA, näidates, kui hästi sa valdad oma kunsti. Siiski on härjavõitluse puhul tegemist ebavõrdse lahinguga, kuna ühte härga väsitab ja piinab mitu meest. Vastasel korral oleks härg ju ühest mehest üle ja seda ei saaks lubada. Hiljem vaatasin youtube’ist neid videosid, mis on tehtud Ladina-Ameerikas, kus härjad lastakse rahva sisse lahti ja nad pusklevad seal vabalt, rappides inimesi. Sama lugu on Sanfermini pidustustega, mis toimuvad Zaragozale üsna lähedal Pamplonas, juulikuus. Inimesed jooksevad tänavatel ja härjad nende järel, eesmärk on nad juhtida suurele võitlusareenile. Alati on palju vigastusi.
Ma arvan, et see on hullumeelsus. On inimesi, kes leiavad, et see on kunst või spordiala, nt Hispaania kuningale endale meeldivad väga härjavõitlused. Paola isa olevat samuti neid fännanud. Ma arvan, et see on sama instinkt, mis sundis inimesi keskajal minema vaatama avalikke hukkamisi ja mis Vanas-Roomas tõi rahva gladiaatoreid vaatama. Härjavõitluses on midagi järel sellest brutaalsusest, ainult nüüd pole tegemist metsloomadega, vaid spetsiaalselt rappimiseks kasvatatud härgadega. Pärast nägime, et areeni külje all seisis suur külmutusauto. Eks nende piinatud härgade liha läheb müüki.
Ma mõistan, et inimkonna toidu tarvis tapetakse palju loomi, aga neid tapetakse piinamata. Kanadel keeratakse kael hetkega kahekorra, siga lüüakse kuklasse hetkega surnuks, enne, kui teda tükeldama hakatakse. Kust on võtnud inimene õiguse elusolendeid surnuks piinata? Arvame, et oleme jumalad.Mulle sellest ühest korrast aitas. Esimene ja viimane kord, kui ma härjavõitlust „nautima“ lähen. Nägin, et kultuur/traditsioon võib olla ka kultuuri puudumine.

Hispaania lihavõttepühade nädalat iseloomustavad igapäevased arvukad rongkäigud, mis olid hoopiski ülevamad kui mõni brutaalne härjavõitlus. Rongkäigulised on erinevatest kristlikest vennaskondadest, nad kannavad teravate otstega kapuutse, mis katavad terve pea, ainult silmaaugud on sisse lõigatud. Seljas on neil lihtsad nööriga kinniseotud ürbid ja paljud mängivad hiiglaslikke trumme. Rongkäiguliste trummilöögid kõlavad üle linna ja käivad kuulajatel lausa kerest läbi. Alguses arvasin, et need kapuutsimehed (ja –naised) on Kristuse timukad, aga tegelikult selgus, et nad on hoopis patukahetsejad. Mõned kandsid käes elektriküünlaid(elagu 21.sajand!), mõned pärisküünlaid. Igas rongkäigus kanti kas suurt Kristuse kuju ristil, Neitsit või muid piiblitegelasi, kes Kristuse kannatusega seotud olid. Kujude postamentidele kuhjatud lilledest õhkus lämmatavat lõhna, mis ajas isegi natuke iiveldama ja tekitas matuserongkäigu tunde. Või mis, see oligi ju kõik Kristuse kannatusele ja surmale pühendatud üritus. Tore oli, kui rongkäigulised kandsid postamente õlgadel ja kõikusid trummide rütmis küljelt küljele. Teised rongkäigulised olid aga hoopis postamentidele rattad alla seadnud, et oleks kergem edasi minna.
Sattusime korra Margusega isegi „rohepeade ordu“ rongkäigu sisse, roheliste kapuutsidega patukahetsejad tagusid trummi nagu jaksasid, minu enda trummikiled pidid äärepealt otsad andma, aga me saime jällegi vahetu elamuse. Vahel patukahetsejad peatusid, et lugeda palveid. Meieisapalvet loeti mitmeid kordi, hispaania keeles ma seda hästi peast ei oska, eesti keeles küll. Kõige vingem rongkäik, mida me nägime, oli see, kui lisaks trummimeestele oli kaasatud orkester, kes mängis võimsat kurba muusikat, mis lausa külmavärinad ihule tõi. Kanti Jeesust Ketsemani aias, kanti Jeesust ja inglit, kõige lõpuks kanti hiiglaslikku neitsit. Neitsi ees oli palju erineva pikkusega tavalisi küünlaid, mida rongkäigulised meeleheitlikult spetsiaalsete maeiteamis-tahtidega süüdata üritasid, aga Zaragoza tuntud tuuleke ei väsinud leeke kustutamast. Kui rongkäik Pilari katedraalini viivale teele keeras, siis visati kusagilt ülemiste korruste akendest alla tuhandeid õielehti. Ilus oli ja võimas oli, kuigi samas natuke kõhedusttekitav.

Hispaania kuulsaimad Semana Santa rongkäigud toimuvad lõunas, Sevillas ja Cadizis. Nad on isegi kuulutatud Unesco mittemateriaalseks pärandiks. Virginia seletas, et need siinsed rongkäigud on igavene jama ja et me tuleks parem tema kodukanti. Ise nägi ainult tõesti üht pisikest rongkäigukest, mis meie kodu lähedalt mööda läks. Võimsamad jäid nägemata. Vahel ei mahu mulle pähe, kuidas inimestel pole sugugi nii palju avastamisõhinat, nagu minul seda on. Käivad oma igapäevaseid radu, kordagi teelt kõrvale vaatamata. Nii võib paljustki ilma jääda.

Nagu enne mainisin, siis sattusin esimest korda Hispaanias-elamise aja jooksul arsti juurde. Mulle tuli kallale üks järjekordne ebamugav põletik, mis mul viimase pooleteise aasta jooksul ikka vahel külas on käinud. Olime Margusega jõe ääres ja nautisime päikselist ilma ja ma lootsin, et see pole ikka see häiriv põletik, aga ikka oli. Läksime siis õhtul ühte arstikeskusse. Mul pole siin perearsti ega midagi, ainus võimalus on kohesesse vastuvõttu minna. Euroopa ravikindlustuskaart tuli mulle esimest korda kasuks, arst ütles, et see annab Hispaanias sama palju õigusi, kui kohalike haigekassakaart. Pidime ootama kõigest poolt tunnikest, samal ajal nägime kuidas üks röökiv narkomaan kabinetti transporditi. Ootavad inimesed ajasid omavahel juttu, kuigi nad üksteist ei tundnud. See on siin ju kombeks. Arst oli väga asjalik mees, kuigi ma pole näinud enne sellist arsti, kel nii paks kuldkett kaelas säraks. Laskis mul paar proovi teha, kirjutas kaks ümbrikukest antibiootikumipulbriga ja oligi probleem lahendatud. Eestis peaksin oma häda korral vähemalt viis päeva antibiotse sööma, seekord aga kirjutati vaid kaheks päevaks, ja see oli spetsiaalne antibiootikum, mis mõjus ainult NEILE teatud bakteritele, seega vast ei tapnud ta mu keha häid baktereid päris ära.

Nüüd kirjutan reisist, mis me Margusega ette võtsime. Sõitsime kõigepealt Madridi Maarjale külla, et sealt mõne päeva pärast edasi Mallorcale sõita. Madridi bussis pidin äärepealt otsad andma, viimasel ajal on merehaigus jälle pisut kallale tulnud, kuigi mul oli vahepeal tunne, et äkki olen sellest jamast juba pääsenud. Madridi bussijaam oli kui suur spiraalne mitmekorruseline koobas, heitgaase täis. Kui ma bussist välja sain, siis maa kõikus päris korralikult. Metroos me isegi ära ei eksinud, suutsime Maarjale päris korteri ukse taha jõuda, sinna Ilusa Armastuse tänavale, kus ma uue aasta alguses juba käisin. Jah, ta elab tänaval, mille nimi on Ilusa Armastuse tänav (calle Amor Hermoso). Tema linnaosa peaks olema kirjade järgi kõige madridilikum üldse, aga tegelikult elavad seal asiaadid, hahaaa.

Maarja pakkus meile väga kodust frikadellisuppi, mis tuletas mulle mu vanaema tehtud suppe meelde. Maarja juures oli nii hubane ja kodune. Tunne oli, nagu ma poleks Madridist ära käinudki. Viisime talle Aragoni komme, neid jube magusaid. Saime Margusega eraldi „sviidi“, kuna üks tuba oli Maarja korteris vaba. Omanik muidugi ei teadnud, et me seal olime. Tegime Madridi peal turistituuri, mul oli tunne,et olen „oma“, teadsin ma ju Gran Via paleesid, Hispaania väljaku Quijote kuju, Puerta del Soli karu ja maasikapuud… Astusime kolmekesi ka Puerta del Soli „nullkilomeetri“ märgi peale. See liigutus pidavat meie teed tulevikus jälle Madridi tooma. Maarja tegi minust ja Margusest koos nii palju pilte, nüüd on meil neid terve hunnik, kahe päeva jooksul saime rohkem kahekesi-pilte, kui terve eelneva aja jooksul kokku :D Peale selle, Maarja ikka käskis, et tehke musi, tehke musi, pooled pildid on seega turistimusipildid :D

Millegipärast oli Gran Vial palju raamatulette vabas õhus, Maarja lausa kleepus nende külge ja lahkus võidukalt, raamat Sevilla kohta kotis. Tore, et siin maamunal leidub samasugune raamatufriik, nagu mina :D Margus mainis, et me täiendame Maarjaga teineteist päris hästi, mõlemad sellised lõbusad ja seinast seina lobisemise ning naljadega.

Ma ei tea, kas Eestis tõesti Starbucksi kohvikut pole, mul oli nagu tunne, et olen seda kusagil Tallinnas näinud… igatahes, Madridi Starbucksis oli võrratu juustukook, Maarja soovitas meil seda proovida. Margusele, maiasmokale, läks see eriti hästi peale. Inimene on lihtsalt nii maiasmokk - kui ta Zaragozas oli, oli mul kodus korraga jäätist, shokolaadi ja maasikaid… Tema suust kõlab alatasa: „Tahaks midagi head…“ , ja toidupoodides säravad ta silmad kookide- ja maiustustelettide poole. Igatahes, Starbucksi kohv oli samuti suurepärane, sinna sai ise juurde lisada kaneeli, muskaatpähklit, shokolaadipuru, vanill – ja fariinsuhkrut. Kohvi serveeriti mõnusast suurest kruusist. Täielik kohvinauding!!! Ma vist armusin Starbucksi. Kurat, et seda Zaragozas pole. Täielik ikaldus! (Näed, Margus, kuidas mulle su väljend on külge jäänud? :D)

Maarja oli plaaninud oma kodus Eesti moodi õhtusöögi. Kutsutud oli üks eesti tüdruk Triinu, kes juba pikemat aega Madridis elab ja kelle hispaanlasest kallim oskab isegi pisut eesti keelt, (Triinu rääkis meile, kuidas ta kutt oli talle kord öelnud eesti keeles: „Vabandage, ma olen natuke jobu“:))), hispaanlanna Cristina ja Helen koos oma hispaania kuti Juaniga. Kes ei mäleta, siis Helen on mu kursaõde, kes Valencias erasmust tegi, nüüd aga akadeemilise võttis ja Madridis modellitööd leida proovib. Mõned asjalikud pildistamised tal on juba olnud. Juaniga aga said nad tuttavaks couchsurfingu kaudu, ta on härra advokaat. Hästi uuriva pilguga, Helen ütles, et Juan proovib niiviisi kindlaks teha, mis sorti inimesega on tegu. Pärast olla konstanteerinud, et ma olla hea inimene. Mine sa tea. Ma polnud Helenit Valencias-käigust saadik (ehk siis novembri algusest) näinud. Me ei rääkinud väga palju, aga see, mis me rääkisime oli kosutav ja hea.

Margus ja mina aitasime Maarjal pikkpoissi valmistada, tegime veel ka ahjukartuleid, Margus sai liha kohta oma nippe jagada, kuna ta on täielik tahan-alatasa-liha-ja-praadi-süüa-mees. Juurde improviseerisime sibulakastme. Ohh, oli alles rammus söömaaeg, ja kõigile paistis maitsevat, välja-arvatud see, et Juan mõned kartulid järele jättis. Nad jõudsid Heleniga varem kohale kui teised, et aidata meil sibulat hakkida ja Juan ootas pikisilmi kõhu korisedes, mil süüa saab, aga eesti „talupojaroad“ vist osutusid natuke liiga „huvitavateks“. Cristinale see-eest maitses väga. Pikkpoiss sai eriti hea. Magustoiduks oli eesti shokolaadi ja Aragoni komme. Joogiks aga tinto de veranot, mida joodi nagu mahla. Kui Helen ja Juan olid koju läinud, jäime meie, eestlased, ja Cristina veel lobisema poole ööni.

Järgmisel päeval läksime peale kiiret hommikusööki (Maarja mõnus omlett ja Mercadona mitte nii mõnus kohv!) külastama ühte vana metroojaama, kus rongid enam ei peatu, ja mis on tehtud väikeseks muuseumiks. Seoses uute pikemate metroorongidega 1970.alguses pandi jaam lihtsalt kinni, kuna peatuste vahele oleks jäänud liiga vähe maad. Metroojaama nimi on Chamberi, seal on alles vanad rauast läbipääsuväravad, ajast ja arust piletikassa ja seinte peal vanakooli reklaamid. Seinale oli veel joonistatud vana metrooplaan, see oli üks jaamadest, mis Madridi esimese metrooliini peal oli. Saime vaadata filmikest metroo ajaloo kohta, selgus, et Madridi metroo on suuruselt teine Euroopas, esimene on Londoni oma. Peatuseid on ligi 300 ja raudteed maa all üle 100 kilomeetri. Käima pandi ta 20.sajandi alguses, ja alguses polnud metroo isegi riigi oma, vaid erakätes. Mind hämmastab selle süsteemi efektiivsus, metroovõrk laiub üle kogu Madridi, ta sõidab kiiresti, kuid ikka võib kuluda tund aega sõitu, enne kui selle metropoli ühest otsast teise jõuad. Kui osata vaadata, siis näeb metrooaknast isegi seda vana jaama, kui rong sealt kibekiiresti läbi kihutab. Oli selline koobas. Kuna mulle meeldivad raudteed ja rongid, meeldis mulle see vana jaamgi. Ja jälle mõtlesin, et metroorongijuhid on nagu uruloomad, töötavad pimeduses. Taas maapinnal seistes proovisin ettekujutada, kuidas rongid Madridi all kihutavad, aga mu mõistus ei tahtnud seda hästi haarata :D

Käisime Marguse ja Heleniga koos Madridi kuningapalees, Palacio Realis. Jõudsime sinna tund aega enne sulgemist, ja selle tõttu jäi nägemata relvaladu ja kuninglik apteek. See-eest saime aga ringi jalutada luksuslikes põhiruumides: kuningate riietumistoad, vastuvõtutoad, surivoodid, hiiglaslikud peeglid ja tugitoolid, hämmastamapanev troonisaal, pika-pika lauaga söögisaal, siid, samet, kuld, hõbe, portselan, brokaat, paksud kardinad uste eest ära tõmmatud… Arutasime, kas selles palees on ka filme tehtud, arvatavasti on. Pildistada muidugi ei võinud. Ma ei hakanud lolli ka mängima, nagu tookord Relvapalatis Moskvas, kui mu sõbranna pildistas tsaaride tõldu ja mina jälgisin turvamehi. Pärast uurisin ühe turvamehe käest, kas palees ka kummitab, mille peale too vastas, et kummalisi asju ikka juhtub ja tegi salapärase näo. Siis suunas ta meid paleest välja, kuna oli juba sulgemise aeg. Jäime vihma kätte, läksime churroseid sööma ja jäime uuesti vihma kätte. Ma olin nimelt vihmavarju Maarja juurde unustanud.

Kodus kuivatasime natuke jalgu ja läksime uuesti linna peale, et taaskord vihma kätte jääda. Mu jalad külmetasid hullupööra, kui me vihma ja kevade ja õite järele lõhnavas Retiro pargis ringi jalutasime. Retirol oli hoopis teine nägu kui talvel, ta oli õide puhkenud. Maarja ehmatas oma vihmavarjuga Retiro tiigis ujuvaid kalasid ja me tegime järjekordseid pilte. Hiljem läksime vaatama ühte Semana Santa rongkäiku, mis osutus vägagi tagasihoidlikuks. Läksime siis Cien Montaditosesse võileibu sööma, baar oli täis nagu muda, hea, et kohagi saime! Mõtlesime, et ootame, kuni rongkäik jõudu kogub ja sinna rohkem patukahetsejad ilmub, aga kui taas tänavale astusime, olid patukahetsejad kui maa alla vajunud.

Õhtul lollitasime ja tegime naljavideosid. Maarja tegi mu külmunud koibadele jalavanni ja andis ühtesid suurepäraseid tilkasid, mida ma teele lisasin. Madridi-saaga sai selleks korraks läbi. Kolme nädala pärast lähen aga uuesti, meil on Maarjaga piletid Jose Merce kontserdile, kes on üks vinge flamenkolaulja. Pilet maksis hirmsa „pasta“ (siin öeldakse kõnekeeles raha kohta pasta) , aga see on seda väärt. Pealegi, me peame ju temaga veel Madridi vahakujude muuseumisse minema!

Enne Mallorca lennuki peale minemist sõime veel ühes Maarja kodu lähedal asuvas kohvikus hommikust ja selgus, et 20-eurone, millega ma maksta üritasin, oli võltsitud. Ma arvasin, et lihtsalt selline kulunud kahekümneeurone, aga selgus, et mõned turvaelemendid, nagu üks vesipilt, olid paigast ära. Üks allkiri oli samuti laiali valgunud tindiga tehtud. Müüja võttis ühe spetsiaalse markeri ja näitas, et näe, see rahatäht poleks tohtinud siit nurgast musta värvi minna. Me olime üsnagi imestunud, ja proovisime mõelda, kus kohas meile selline kahekümnene võiti anda. Mõelda vaid, käid rahumeeli ringi, valeraha enese teadmata kotis.. Ega jah, kui ei tea, siis tundub täiesti normaalne rahatäht… Maksime siis teise ja seekord ehtsa rahatähega, peale väikest skandaali, kuna müüja arvas, et me oleme mingid krdi immigrandid, kes teda haneks püüavad tõmmata. Viskasin selle vale rahatähe minema. Üks naljakas idee oli muidugi sokutada see meie omanikule üüriraha pähe, kuna see vana kits oleks seda lihtsalt väärt :D

Sain oma esimese kogemuse Ryanairiga. Saan vist nüüd pihta, miks ta odavlennufirma on, elab reklaami ja superpakkumiste pealt. Lend kestis vaid tunnikese, aga selle aja jooksul parseldati ja reklaamiti nii et kõrvad hakkasid kakavett jooksma. Peale selle, see pagasivärk on ka tobedus, kõik käsipagas peab mahtuma ühe kindlate mõõtmetega kotti, enne lennuki peale minekut kontrollitakse, kas see kott on ikka mõõdus. Läksimegi ainult käsipagasiga, kuna suure kohvri deklareerimine oleks hinda vähemalt poole võrra tõstnud. Probleem oli ka vedelikega, ainult kuni 100 ml anumates võivad vedelikud olla, kõik anumad pandud spetsiaalsesse kilekotti. Kogumaht ei tohi liitrit ületada. Eks ma siis kodus pakkisingi dushigeeli ja shampooni kahte flanipurgikesse, mis mul ammusest ajast jäänud oli. Spetsiaalset kilekotti mul ka polnud, aga lasti turvakontrollist läbi. Margus ütles, et sellepärast, et ma olen naine. Sellistel hetkedel on hea olla noor ja naeratav naine! Ryanair maandus hullu kolksuga, ka tagasitulles rappus Madridi lennuväljale maandudes nagu karussell. Vahepeal sattus õhuaukudesse, lapsed karjusid hirmust, täiskasvanud ehmatasid ja siis naersid. Mallorcale jõudes olime rõõmsad, et saime sellest lendavast „kaubamajast“ välja.

Hostelit meil muidugi broneeritud ei olnud.
Sõitsime bussiga lennujaamast Palma kandis asuvasse kuurortrajooni, nimelt pealinn on küll Palma, aga mere äärest Palma ümber läheb kilomeetrite viisi turistirajoone, uusasundusi ja randu. Vahemeri sillerdas ja mulle hakkasid kohe meeldima õlgkatustega päikesevarjud rannal. Mul õnnestus hiljem pea ka ühe õlgkatuse vastu ära lüüa, hajameelne nagu ma olen, jalutasin varju alt läbi ja lõin pea õlgedesse :D Meid ootaski majutuse otsimine, olin internetist üles märkinud paar aadressi, kus aga tegelikult olid mahajäetud välimusega hotellid. Nimelt polnud turismihooaeg veel täie hooga alanudki. Kõigest aprill ju. Nuuskisime Margusega tärne hotellide seintel, nelja ja viietärnihotellid ei tulnud kõne allagi. Läksime muidugi naiivselt ühte Kuressaare Rüütli Spa moodi hotellikesse sisse, kus teatati, et 150 euri on koos hommikusöögiga. Ma siis küsisin rõõmsalt, et oi, neli päeva või, kahe peale? Vastati, et ei, üks öö ühele inimesele. Hahaa. Mitu tundi ekslesime ringi, lõpuks leidsime ühe kõrvalise „rotima“ hotelli nimega Raxa. Raksatavas hotellis küsiti meilt kahe peale 180 euri nelja öö ja hommikusöökide eest, tegi siis 20 euri öö peale pluss veel 2.50 euri iga hommikusöök. Oli hea pakkumine ja võtsime selle vastu. Natuke küll haises kopituse järele, aga me ei virisenud. Rand oli pealegi kiviga visata. Meil oli rõdu ja all söögibaaris oli isegi basseiniga väliterrass. Kuna lennujaam polnud sugugi kaugel, lendasid meist alatasa üle lennukid. Iga viie minuti tagant vahel lausa. Mina olen ju ka kohast, kus lendavad lennukid, Lagedilt. Sellepärast ei häirinud lennukimüra mind absoluutselt.

Muidugi peeti meid esimese hooga sakslasteks, ka esimesel hommikul, kui meid hommikusöögilauas rõõmsalt saksa keeles tervitati. Mina siis vastasin hispaania keeles ja teenindaja kukkus koledasti vabandama :D Mallorcal, eriti Palma lähedal on paljud sildid saksa keeles. Peaks olema ju eelkõige hispaania ja katalaani keeles, aga kuna sakslased on seal saarel end hooga platsi võtnud, siis on enamus reklaame ja pakkumisi ja söögikohti neile suunatud. Frankfurteribaarid ja muu jama. Osad saksa klemmid, kes meile ööklubiflaiereid pakkusid, ei osanud isegi hispaania keelt. Põhjus on vist selles, et Saksamaalt tuleb Mallorcale hunnikutes odavlende. Paljud neist olid pruuniks praetud nagu rasvased grillkanad, kuigi polnud veel päris rannailm, hoopiski 20 kraadi ringis. Ma tean, et ma olen ise ka turist. Aga ma ei oota ju ometi, et võõrale maale minnes ma oma keeles saaks asju lugeda. Laiskuse värk neil suurrahvastel. Ostke endale vestmik ometi! Samas on see jälle kõva äri ja saksasõbralikkus meelitab saarele aina rohkem ja rohkem raha.

Jalutasime mööda rannapromenaadi õhtul ja käisime söömas ühes itaalia söögikohas. Kilomeetrite pikkuse promenaadi ääres on nii palju söögikohti, et mine või hulluks. Liiatigi, kui Margust tabab otsustamatus ja mind ennast lihtsalt apaatsus. Pasta oli … normaalne. Itaallaste tehtud pastaga ei saanud väga võrrelda. Nägime rannale ehitatud liivalossi ja kuulsime mööduva paarikese suust eesti keelt. Margus ütles, et tasa, kuula. Ja oligi eesti keel! Igas maailma sadamas leidub vähemalt üks eestlane! Hea oli taas olla mere ääres. Kogusin endale muidugi natuke ka merekarpe.
Me olime Mallorcal kokku viis päeva, millest esimene ja viimane päev kulusid sõitmise ja asjaajamise peale. Kolm päeva jäi seega tervenisti saarega tutvumiseks.

Esimese päeva veetsime Palmaga tutvudes. Hommikusöök majutuskohas oli üsnagi tüüpiline odavatele majutuskohtadele, ma arvan, et igaüks, kes on vähegi odavates hotellides hommikust söönud, teab, millest ma räägin. Pealegi tundus, et oleme ainsad kliendid selles kohas. Hahaa. Sõitsime siis bussiga Palmasse, läbi kuurortasulate. Inimesed tundusid olevat rikkad inimesed, aga Palmas nägime kõvasti ka blokkmaju. Agulid nagu agulid ikka. Vanalinn see-eest oli kaunis! Kaunis katedraal mere kaldal kõrgendiku otsas, mis oli kunagi vana moshee, siis ümberehitatud kirik. Samuti reformis seda Antonio Gaudi 20.sajandi alguses. Katedraali ümber oli suur rahvamass, kui ma uurisin, mis toimub, vastati mulle üllatunult, et kuidas ma ei tea, et Hispaania kuningapere sel hommikul (kuna oli esimene ülestõusmispüha) katedraali missale oli tulnud. Kuningat küll polnud, aga oli kuninganna Sofia ja tulevased troonipärijad prints Felipe ja printsesse Leticia oma lastega. Arvatavasti tulid nad kirikust välja ja lehvitasid rahvale, aga selle hõiskava massi tagant polnud suurt midagi näha. Võimud hoidsid rahvast tagasi. Autoeskort sõitis meist mööda ja nägin, et kuninganna kandis punast kleiti, nägin ühe infanta vastu auto aknaklaasi surutud nina ja prints Felipe esinduslikku naeratust. Margus ütles, et esimeses autos, kus olid turvamehed, nägi ta ühte venda automaadiga, mis oli rahva poole suunatud. Kuninga turvamehed aga olid väga tagasihoidlikult ja shikilt riides… kui aga meie Mallorcale sõites tulid lennuki peale samuti kaks turvameest/eriüksuslast/agenti, kes nägid Marguse arvates välja liiga klanitud nagu kuskilt Banderase filmist.
Tundus, et mallorcalased on õnnelikud oma kuningaperet nähes. Meile tuli see üsna ootamatult.

Katedraali all laius merepark, kus oli veel suur Joan Miró seinamaal. Leidsime vanad tuulikud, mille jalamitel lasusid lillevaibad, kus kasvasid põhiliselt lõvilõuad. Tuulikute kandis olid väikesed madalad majad, mis olid Marguse arvates kui Mehhiko. Minu arvates nagu Córdoba. Üldse oli Mallorcal seda Lõuna-Hispaania hõngu ja lopsakust. Jahisadam oli romantiline, eriti, kui sadama poolt katedraali poole vaadata, mis silmapiiril kõrgus. Mul on mingi kiiks jahisadamatega, need äratavad unistama. Mõtlesin, kui mul oleks jaht, saaksin sõita läbi kõik Vahemere saared, Ibiza, Menorca, Sardiinia, Korsika… ja kõik tillukesed saarekesed. Leidus apelsinipuid ja õhus hõljus apelsinide lõhna. Mõned hullud korjasid maast apelsine ja sõid. Nägime keskaegset kaupmeeste kindlusmaja ja vana linnamüüri, mis oli toredasti sakiline. Inimesed sõitsid Harley Davidsonidega ringi. Ühele pargiteele olid laotatud kalavõrgud. Palju leidus päikesekellasid.

Kuna me oleme tublid turistid, otsustasime, et läheme Palma kindlusse jalgsi. Kindlus paistis kaugemalt mäe otsast, aga sinna andis minna. Kui lõpuks majade vahelt kindlusesse viiva tee üles leidsime ja seda mööda üles rühkisime, tuli küll tahtmine alla tagasi minna. Hingeldama võttis. Parajasti oli pühapäev ja saime tasuta kindlusesse sisse minna. Hoone oli täiesti ringikujuline ja sealt ülalt nägi tervet Palmat. Tualettki oli keskaegsete võlvide all :) Vaatasime tükk aega ühte suurt kruiisilaeva sadamast välja sõitmas kaugusse kadumas. Arvatavasti oli laevuke täis sakslasi või prantslasi.
Kui kindlusesse läksime, siis kiskus juba vaikselt pilve ja tõusis tuul. Kiskus tormiks. Alla tulles jäime vihma kätte ja olime sunnitud ühest hiina poest (täielik hullumaja on mõelda, et kõik need inimesed, ehitusmaterjalid, sõiduvahendid ja kaubad on saarele saanud vaid lennuki või laevaga!) vihmavarju ostma. Jalanõud lausa lirtsusid jalas, Marguski astus paar korda lompi oma päevinäinud tennistega. Käisime kummalist pitsat söömas ja siis sõitsime bussiga tagasi ööbimiskohta. Hüppasime lompides, naersime ja jalad lirtsusid veelgi hullemini. Oli alles hea rannailm :D
Vihm jäi õnneks ööga järele.

Teisel päeval oli meil plaan rentida auto ja teha väljasõit. Hotelli kaudu saime auto (siin on see käsi-peseb-kätt süsteem), mis toodi kohale kell kaheksa hommikul, meile helistati tuppa ja väideti, et auto on nüüd kohal. Venitasin silma lahti ja andsin teada, et meie veel KOHAL pole. Läksime keskpäeva paiku autole ise autorenti järele. Meile anti pisike Fiat Panda ja autorendi kaks päeva läks maksma pisut üle 70 euri. Mingeid luksusseadmeid autos polnud, ei GPS-i ega midagi. GPS-i eest olin mina, elav kaardilugeja.Teisel päeval tuli mul juba päris hästi välja seletamine, et võta sealt ringteelt teine mahasõit jne. Ringteid on siin igal pool MEELETULT. Esimene päev olin üsna närvis (kuigi mina isegi ei juhtinud!) ja sõitsimegi esimese hooga pisut valesti. Margus väitis, et ta ei jõua liiklust jälgides isegi silte korralikult lugeda. Mõne aja möödudes aga tegi ta oskuslikult natuke äkilisI manöövreid, et ikka õige tee valida :D Mul tuli meelde, kui Pauline’iga Lõuna-Hispaanias käisime ja ta kogemata vale mahasõidu valis, ise karjudes, et kuhu ma ometi sõidan, kuhu ma lähen, ma ei saa midagi aru. Seekord oli ka, kui ma parajasti telefoniga rääkisin ja Margus omal vastutusel natuke eksles, ise vaikselt vandudes.
Nägime, et kui paar suurlinna välja arvata (või noh, Palmas elab sama palju inimesi kui Tallinnas) on saar ikka täielik maakohake. Meie ümber rohetasid põllud, tee oli vahepeal päris kitsas ja läks kiviaedade vahelt. Mäed olid väga rohelised.Igal pool õhnas niiskuse, lopsakuse, õitsemise ja maa järele. Võib-olla natuke isegi vihmametsa järele? Nägime lambakarjasid, ühed pusklesid meil isegi tee peal ees, üks lammas nimelt „ajas“ teisi rohumaale tagasi :D Kõige toredamad olid eeslid karjamaal õitsvate puude vahel. Nad osutusid suuremateks kui ma arvasin, ja kui ma neile läbi aia natuke rohtu söötsin, huvitusid nad minust vägagi.

Meie esimene peatuspaik oli külake nimega Valldemossa. Üldiselt läks meil sõitmise peale kauem aega kui ma alguses arvasin, seetõttu pidime osad plaanitud sihtkohad ära jätma. Saare ühest äärest teise on kõigest kaheksakümmend kilomeetrit, aga kui arvestada mägiteesid ja seda, et me ei tea täpselt, kuhu minna ja kuhu kohale jõudes autot parkida, läks aega plaanitust rohkem. Muinasjutukülake Valldemossa asus mägede vahel, seal oli üks maakirik, üks sinaka tornikesega klooster, palju õitsvaid kastanipuid, linnulaulu ja muidugi saksa turikaid. Hingasin külaõhku sisse ja leidsin, et olen õnnelik, kui jalutasime mööda neid kitsaid tänavaid ja imetlesime pisut kaugemalt vaateid sellele mägikülakesele. Oli tunne, nagu me oleks kusagil heas filmis, mida sa alati vaatad igatsusega, et tahaks ka sinna, kus on istandused, mägede rohelus, natuke vanad ja hubased maamajad lilleklumpidega akendel, väliterrassid, palmide ja viljapuudega tagaaiad… ja muidugi hea vein ja hea seltskond. Veini me seekord ei joonud, ma küll ütlesin Margusele oma hajameelsusest, et tahad, ostame veini, aga see oleks olnud ilmselge hullumeelsus :D

Valldemossast sõitsime edasi mere äärde, samanimelisse sadamasse. See oli esimene kokkupuude, millised on siinsed mägiteed ja milline on merekallas. Võimas. Hakkasime mägedest alla sadamakese poole sõitma, tee oli väga kitsas ja 180-kraadiste kurvidega. Mõtlesin, et kui keegi meile vastu sõidab, sõidab ta meile lihtsalt sisse. Tihtipeale ei mahtunudki teised autod meist mööda. Selle ohtliku tee äärest võis näha all laiuvat kuristikku ja merd kaljude vahel lainetamas. Mul hakkas pea ringi käima ja ma manitsesin alatasa Margust, et ta vaataks teed ja mitte tee pealt alla, mille peale ta ikka kõvasti muigas. Mul oli tunne, et iga hetk kukume oma Fiatiga kuristikku, täiesti puruks. Kui alla jõudsime, puhus kõva tuul, meri lainetas vastu kõrget-kõrget kaljukallast. Sadam oli väga pisike ja meri oli metsik. Siiski oli seal üks kohvik, kus natuke end värskendasime. Üks kass magas paadis, aga Margus ei nõustunud küll ühte aerupaati ronima, et ma saaksin temast õige meremehe pildi teha :D

Üles tuli tagasi ka sõita, ja siis ma jäin merehaigeks muidugi, sest need teed olid ju jubedalt kurvilised. Alla sõites oli mul lihtsalt kole hirm peal, mul ei tulnud meeldegi, et mul võib süda pahaks minna, aga üles sõites hakkas kohe plaksust iiveldama. Fui. Ja Margus sõitis veel isegi rahulikult! Jõudsime kuidagi üles ja liikusime järgmise sihtkoha poole. Väikse peatuse tegime Deia-nimelise armsa külakese lähedal, kus üks sõbralik inglise vanapaar soovitas meile, kust oleks kõige parem seda külakest vaadata. Nad rääkisid meile, et käivad igal aastal Mallorcal. Vaat, kus õnn!

Külla me siiski sisse ei läinud, sõitsime edasi, avanesid järjekordsed imelised vaated helesinisele merele ja asutustele mere ääres ja mäekülgedel. Peagi jõudsime järgmisse filmilikku linnakesse, mille nimi oli Soller. Järjekordsed õitsvad aiad, pisikesed majakesed… Mul pind lausa kõikus alt, kui autost lõpuks välja sain. Taarusin ringi nagu üks kõva purjutaja. Värske õhk tegi aga head. Linnakeses oli võimalus sõita vanaaegse trammiga, oli selline puust ja pisut logisev. Tramm viis Solleri sadamasse. Võtsimegi trammi, võtsime platsi vaguni lahtises osas ja nautisime sõitu, mis läks sidrunipuude, apelsinipuude, värviliste roosipõõsaste ja palmide vahelt sadama poole. Piletidki oli trammis vanakooli omad. Tagasi sõites selgus, et Solleri rongijaamgi on nagu aastast 1920, jaamatöötaja suure kellaga rongi väljumist kuulutamas, vana rong, mis sõidab Palma poole (!), vanaaegsed pingid ja tänavalambid.

Sadam oli mägede vahelises abajas, taas oli tegemist jahisadamaga. Ranna ääres panime tähele ühte kiisut, kes ühes välissöögikohas sööva perekonna jalgade juures viisakalt oma osa lunis, saba ümber jalgade keritud ja pilk taldrikult inimeste suhu rändavatel kalatükikestel. Ühe rannabaari küljes lehvis surnupealuuga lipp, oli piraatide paar. Oli tunne, nagu sealt astuks kohe välja kapten Jack Sparrow! Käisime küll väga ebaromantilises kohas söömas, Burgerkingis, aga meil polnud finantsi, et endale lubada mõnda kallist hõrgutist, tihti taandub reisidel asi ju burkside peale, kui nälg näpistab ja rahakott on kõhnake. Vähemalt oli seegi hea, et Margus väitis, et ta polnud kunagi varem nii head burksi söönud :D

Trammiga tagasi sõites saime veelkord nautida vaadet filmilinnakesele. Kell hakkas juba õhtusse tiksuma ja viiest plaanitud sihtkohast oli nähtud vaid kaks. Otsustasime, et läheme ikka kolmandat kohta ka vaatama, ja lootsime, et jõuame enne päikeseloojangut. Me ei teadnud, et meid ootab 18 kilomeetrit sellist mägiteed, mis näeb välja nagu mõni mudelautokestele ehitatud mängumägi, tee spiraalselt tipust alla viimas. Olime mäe otsas ja nägime kaugel all pisikesi autosid kurvitamas. Jõudsime poole peale ja nägime alt seda võlvi, kust me üleval olime läbi sõitnud, vaja oli ainult põhimõtteliselt sirgelt üles vaadata. Koha nimi oli muidu Sa Calobra ja seal jõudis mere äärde kanjon, mille nimi oli Torrente des Pareis. Vahemeri oli nii sinine, et mine või hulluks, õhtuvalguses nagu klaas. Mere äärde viis mäe seest väike valgustatud jalakäijate tunnel. Peale meie oli veel paar inimest, muidu oli inimtühi. Istusime väga kitsal kivisel rannal, kanjon ümberringi, rand piiritletud kahe kõrge kaljumäega, meie selja taga veelgi kõrgem kaljusein. Hämardus, süttisid tähed ja meri lainetas tasakesi randa. Me ei rääkinudki midagi, olime lihtsalt tasa üksteise kõrval. Öised mäed olid natuke kõhedusttekitavad, aga ilusad. Võtsin mälestuseks kaasa ühe pisikese kivi sellelt imeliselt rannalt. Sinna vist jätsin tüki oma hingest. Lubasin endale, et kunagi tulen tagasi.
Õnneks olime seal turistivabal hetkel, sest päeva ajal on tegemist Mallorca ühe populaarsema turistiaktraktsiooniga. Ma kahtlen, kas rahvamassis oleks jäänud selline elamus. Mõelda vaid, inimesed vees hulpimas ja kisamas, fotokate klõpsud… Ma arvan, et jõudsime täpselt õigel hetkel.
Kui tagasi läksime, oli juba kottpime. Raadiost kõlas „Naisteka“ saade Hispaania moodi ja me saime suutäie naerda. Õhtul hotellis sain ma aga tunda, mis tähendab mitte veel päris möödunud merehaigus pluss veel halvad kartulikrõpsud tühja kõhu peale. Mmmm :S

Kolmandal päeval tõusime jällegi varakult, hommikusöök oli nimelt kaheksast kümneni, täielik piinamine! Margus, aga, muidu nii unelembene, oli juba tükk aega enne hommikusööki üleval, ja äratas mindki, et lähme juba hommikust sööma, kui minul hoopis laiskus peale tuli :D
Võtsime suunaks Formentori neeme, mis peaks olema Mallorca kõige põhjapoolsem tipp. Tee läks üsna ladusalt, mööda kiirteed, mina tundsin end kaarti lugedes juba kindlamalt. Mägiteedest ei pääsenud aga me seegi kord, sest tervet Mallorca lääneosa, mis on just kõige ilusam, katab mäestik nimega Sierra Tramuntana. Kõrgeim tipp üle kilomeetri, kui armas. Poolelt mägiteelt avanes vaade alla Pollenca linnale ja Alcudia lahele mägede vahel. Ma üritasin autoaknast pildistada. Fotoaparaat on nagu üks tehissilm, mis aitab ajusse mälestusi talletada. Oligi vist hea, et me eelmine õhtu Sa Calobras pilte ei saanud suurt teha, kuna pime oli. Mõndasid asju ei tule lihtsalt fotole jäädvustada, et mitte rikkuda nende ilu.

Neeme peal oli juba näha inimeste hord, parkisime auto ära ja läksime kahele vaateplatsile, kust avanes sajandi vaade kaugusesse ulatuvale kaljuneemele, selle kõrval olevale kaljusaarekesele ja all kuristikus vahutavale merele. Sattusime päris (turistide)paradiisi, ahmisin inimkarjas vaadet nagu jaksasin ja leidsin, et looduse kätetöö on mõõtmatu. Paradiisist sõitsime edasi neeme tippu, kus oli auto parkimisega tõsine probleem, osad autod olid poole mägitee peale pargitud ja nendest oli raske mööda saada. Lõpuks saime sammud seada vana majaka poole, siis läksime turistidest natuke kaugemale kuristiku servale merd imetlema. Kummaline, et polnud mingeid piirdeid. Astu lihtsalt põõsaste vahelt kogemata alla ja kukudki meetrite viisi sügavikku.

Läksime ühest järsust astangust veel alla, kummalgi polnud meil häid jalanõusid, aga hakkama saime. Margus ronis veel päris ohtlikust kohast edasi allapoole merele lähemale, mina jäin kõrgemale ootama. Ma juba mõtlesin, kuidas ma vajaduse korral abi peaks kutsuma, kui ta kividel oma tennistega sügavikku libiseb, aga õnneks tuli ta ruttu üles tagasi. Nägime isegi mägikitsekesi, kes oma kergetel peenikestel jalgadel hämmastavalt lihtsalt mäekülge mööda üles ja alla turnisid.

Käisime Formentori rannas, kuhu poole sõites nägime päris helesinist laguuni mägede all sinetamas. Väga sinine oli, nagu mõni toiduvärv! Lausa uskumatu. Teel väntas palju jalgrattureid, kuidas nad küll jaksasid mäest üles vändata? Millised jalalihased! Rannas polnud palju rahvast. Siingi olid õlgkatustega päikesevarjud, natuke hawailikud. Lahes ujus väike saar ja seilasid mõned jahid. Päike paistis ja mina pistsin oma varbad vette, aga võtsin nad jälle kohe välja, sest vesi polnud eriti soe. Siiski aga puhas. Mõned segased sakslased tundusid aga seda jäävett nautivat, lapsed pritsisid üksteist isegi veepüstolitega. Äkki olen ma Hispaanias end ära hellitanud, vb Eestis polekski see vesi nii külm? Siin ma käin 23-kraadise ilmaga vahel õhukese mantliga, nagu hispaanlased, kui Eestis käiksin juba lühikeste pükste ja särgiga…

Edasi tahtsime minna Mallorca idaosasse looduslikke koopaid vaatama, aga kuna aega oli jälle tavapärasest rohkem läinud, siis oli vähetõenäoline, et me külastusajal sinna ka jõuaksime. Igal juhul sõitsime sinnapoole, tegime peatuse Alcudia linnas, kus jalutasime vana roomaaegse linnamüüri peal ja vaatasime katuseid ja üht natuke räsitud kassi katustel kõndimas. Päike lausa kõrvetas. Tänavatel sõitis üks traktor, müüri taga rohetasid põllud. Linnamüüri ääres kasvasid karikakrad. Margus ostis endale sidrunijäätise. Palmid lehvisid suvetuules. Linnake oli väga rahulik oma paari kiriku ja kaugemal särava tornikiivriga, mis kuulus vististi raekojale.
Koobaste külastamine langes ära, niisiis otsustasime suuna võtta hoopis lõunaossa, ma olin nimelt kusagilt lugenud, et lõunas asub Mallorca üks kaunimaid randu, Es Trenc. Sellega panime pange. Mallorca lõunaosa on väga madal, meenutab Taani või Hollandi maakohti. Igal pool võisime näha värvilisi veskeid, enamus neist on ehitatud 19.sajandil ja nad on kas viljaveskid või siis ka veepumbad põldude niisutamise tarvis. Näevad nad välja sellised natuke ruletiratta moodi, ja tundub, nagu oleks üks nool ruletiratta keskpunkti heidetud.

Meie viimane külastuskoht oli täielik kontrast varemnähtud kaunile loodusele. Randa viis üsnagi mahajäetud tee, leidsime soolakaevanduse. Õigemini, see oli koht, kus mereveest sadestati suurtesse tiikidesse soola. Tiikide kõrval kõrgusid mõned soolamäed. Tiikidest ulatusid välja kahtlased puurondid nagu mingisugused äralõigatud jäsemetest jäänud köndid. Margus väitis, et see rand küll õige asi ei saa olla. Selgus, et ranna parkla maksab neli euri. Talumehe välimusega parklatöötaja kasseeris meilt raha sisse. Röövel. Asi polnud seda väärt. Rannast oleks nagu tuumasõda üle käinud, seal olid mõned tundmatu päritoluga tsemendikolakad, mõni mahajäetud kohvik ja katkine puust aed. Olgu, vesi oli küll vahemereliselt sinine, aga mis siis. Erilist vaadet ka polnud, mõned tööstushooned ja asulad paistsid kaugemal ja muud midagi. Tundus, nagu oleksime sattunud mõne endise sõjaväebaasi aladele, pilt oli trööstitu. Ilu on suhteline, või mis? Olime üsna hämmeldunud, nentisime, et Mallorca on mitmekülgne ja otsustasime tagasi meie ööbimiskoha kanti sõita. Pealegi pidime auto kindlaks kellaajaks tagasi andma. Jõudsime kümme minutit enne aja kukkumist kohale ja läksime randa jalutama. Päike loojus, rannal olid mõned kalamehed. Ei tea, mis kala nad ka sealt saada loodavad? Jalutasime mitmeid kilomeetreid, kuna ranna äärest läheb tee põhimõtteliselt Palmasse välja. Päris linna me siiski välja ei jalutanud, imetlesime kaugelt Palma öiseid tulesid. Üks mägigi oli tuledeehtes. Ja meie reis hakkaski vaikselt lõppema. Ma tean, et ühel päeval pean ma sellele mõnusale maaõhkkonnaga saarele tagasi sõitma. Mallorca võlus mind ja võlub edaspidigi.

Ma vist tegin jälle ühe väikse blogirekordi :) Ma väsisin ise seda kirjutades täpselt samapalju ära, kui väsisid sina seda lugedes. Nüüd ootab mind Daniele juures järjekordne õhtusöök ja pärast vist väikene pidu. Lööngi end pisut üles ja lähen koos Paolaga vaatama, mis toimub. Võtan ühe eesti shokolaadi ka kaasa, et teised saaksid proovida. Täna hommikul ootas mind nimelt üllatus, mulle toodi pakk!! Aitäh, Kaia! Sees oligi mingi uut marki Kalevi mandlishokolaad, hunnik erinevaid komme, isegi neid imehäid martsipani omasid, pikk-pikk ja põnev kiri ja isetehtud märkmik. Süda läks kohe soojaks.

Muide, meil on uus korterikaaslane, kuna Virginia läks ju ära. Ta on iirlane, õpetab siin inglise keelt ja joonistab karikatuure. Pikk ja musklis nagu märulikangelane. Kodus on ta harva ja alati on tal kiire. Eile üritasin temaga tuttavaks saada, aga ta ei paistnud asjast väga huvitatud olevat. Täielik mats. Ega ma teda endale sõbraks ei palunud, aga elementaarne viisakus võiks ikka olla, liiatigi, kui sa oled korteris uus. Kõigil meil on kiire, kõigil meil on oma elu, aga natuke respekti pole ju palju palutud.