Mul oli täna esimene hispaaniakeelne esitlus siin ülikoolis. Haha. Ma avastasin, et ma räägin hispaania keelt nagu mõni tänavaplika, mul ei tule üldsegi välja formaalne lausestus, eriti kui õppejõu valvas pilk mind piidleb. Kuna igal pihvil oli aega vaid 12 minutit, et oma kirjandusetööst ülevaade anda, siis see pani ka omad piirid peale. Liiatigi, et ma pole veel päris española ja ei saa ka selleks kunagi. Mu jalad värisesid ja käed värisesid, esimesed laused tulid väga kummaliselt välja, siis aga unustasin ma hoopiski ära, et ma ei räägi mitte sõpradega, vaid olen ülikoolis. Lasin asjal minna. See tähendab seda, et mu kuulajaskond naeris, Anne ja Andreea eriti, inimesed tõesti kuulasid, millest ma räägin (rääkisin ühest armastuse pärast segi läinud romantilisest kangelasest), aga õppejõud jõllas mind kahtlustava pilguga. Häh, tegelikult on see seesama õppejõud, kes vahel liiga hoogu läheb kirjandusest rääkides, ja siis väljendab end väga vabalt nagu „see teos oli ikka puhas saast“ või „too tüüp oli puhta lollakas ja peast segi“ või „kurat võtku, mina ei saa aru, mis sel kirjanikul hakkas“.

Ja mina olen kõigest üks vaene väeti erasmusekene. Olgu, aitab naljast. „Vaene erasmusekene“ tunneb end viimasel ajal nagu keskaegne kloostrielanik, kes päevad läbi mingeid käsikirju loeb ja desifreerib. Esimest korda elus sain ma pihta, kui suur töö on ikka see, et meieni on jõudnud keskaegsed tekstid, eeposed, romansid, näidendid… Keegi on viitsinud kokku korjata kõik poolikud, koltunud ja pooleldi kustunud käsikirjad, erinevad versioonid ühest ja samast teosest, on viitsinud neid VÕRRELDA, välja selgitada, milline käsikiri on kõige originaalsemalt ümber kirjutatud, milline kõige rohkem muudetud, ja siis teha nende „tükkide“ abil korralik originaalilähedane versioon, et tänapäeva tänamatud inimesed saaksid neid lugeda. Keskajal polnud ju mingeid trükimasinaid, puha ümberkirjutamine. Ja minul ongi siis selline aine, millest ma varem olen ka rääkinud, tekstikriitika on selle nimi ja ma peangi oskama käsikirju võrrelda ja nende abil uut originaalilähedast teksti kirjutada. See on totaalne hullumeelsus. Teadlastel on tavaliselt käsikirju ees mitukümmend, minul kõigest kaheksa. Ja nendegagi on probleem. Kuidas teada, milline variant on õige, milline muudetud, milline sõna oli originaalis olemas, milline on juurde leiutatud? Selle kõige jaoks oma teooria. Ma oskan isegi neid skeeme teha. Aga kogu see töö nõuab hirmsat kannatust, kannatust, et otsida vigu ja neid vigu omavahel võrreldes käsikirjade sugulust kindlaks teha. Kannatusega on mul JUST probleeme. Siis tuleb alati mu peas see virin, et „miks ma ei saa lihtsalt puhata ja mängida ja Hispaaniat nautida?“. Pean endale meelde tuletama, milleks ma siin olen. Mul on ainult kolm nädalat loenguid jäänud.
Varsti avatakse siin välibasseinid ja suures pargis saab juba päevitada. Otsin endale isegi päikesekaitsesprei, spf 30. Ühel mõnusal pühapäeval käisimegi pargis, Anne mängis kitarril „Let it be’d“, ma tegin väikestest valgetest lilledest talle pärja ja me lesisime mõnede teiste erasmuslastega ühe õitseva puu all ja kuulasime linnulaulu. Teinekord käisime jälle Erica ja Sabrinaga. Olime palmi all ja jõime apelsinimahla ja sõime ülikooli lähedalt heast võileivabaarist ostetud suuri võikusid. Sel hetkel lesid sa palmi all , vaatad, kuidas inimesed purskkaevu end jahutama ronivad, ja mõtled, et nüüd on vist tõelise Hispaania aeg käes. Selle Hispaania aeg, millest räägivad kõik põhjamaa inimesed. Lõputu päike ja lõputu palavus. Vihma muidugi sajab, aga see on selline soe ja niiske vihm, lõhnab taimede järele.
See kõik tähendab, et mul on tarvis ühte head suvekleiti. Tänane suvekleidijaht aga jäi viljatuks. Andreea tuli minuga kaasa, isegi. Tavaliselt on tal nii palju tegemist õppimistega ja kui kuhugi läheme, vaatab ta aina kella(mis ajab mind üsna närvi) ja ütleb, et tal on vähe aega, et ta peab minema koju oma esseesid kirjutama. Ta valis endale nimelt liiga palju kirjanduseaineid. Enne kleidijahti sundis ta aga mind mu oma kodumaa eurolaulu kuulama (kuulsin seda teist korda elus!) ja teatas mulle, et see hea laul(!) sai finaali. Mul polnud õrna aimugi :D Olen täielik eurovisioonivõhik.

Päev peale seda, kui Margus ära läks, polnud mul isegi aega nukrutseda. Paola hoolitses ilusti selle eest, et mu südamevalu saaks uputatud pasta ja sangria sisse. Daniele juures toimus järjekordne õhtusöök. Oli kohal ka Daniele kaksikvend, Lorenzo. Lorenzol oli täpselt samasugune rääkimismaneer, täpselt samasugused zestid. Natuke peenem ainult ja prille polnud. Peale selle oli keegi Paolo ka veel, kellest ma arvasin, et ta on hispaanlane. Pidasin enda arvates temaga mitmeid minuteid vestlust, kuni lõpuks selgus, et ta ei saa mitte muhvigi aru :D Mu itaalia keel on aga täiesti denegereerunud, ms tähendab, et ma lihtsalt ei julge selles keeles sõna võtta. Ma arvan, et ma äratan ta kunagi taas ellu. Ta on sellises uinuvas olekus. Õhtu lõppes muidugi vanalinna baarides, me nägime Paolaga oma iirlasest korterinaabrit ühe baari uksel vahti pidamas. Nii et turvamees on see matslik mehehakatis siis ka… Muidugi, ega selles ametis ju suurt aju ei nõuta, pigem füüsilist jõudu. Turrrrrrrrrrvamees, Zaragoza baaaaaaaaaari eees :D
Kõigepealt aga läksime muidugi Paola soovi järgi Recogidasse, kus lastakse rockmuusikat. Paola hüppas baari ühest nurgast teise, ise õnnelik. Teised olid üsnagi passiivsed. Asi on ju selles, et Paolale popmuusika ega üldse diskoteegimuusika peale suurt ei lähe, ja alati, kui me temaga väljas käime, on meil selline diil, et läheme tema soovi järgi rockibaari ja siis pärast teiste soovi järgi mõnda diskoteeki. Edasi läksime Bedeli, ja ma jõin ikka liiga palju chupitosid, musta värvi viina jõin elus esimest korda, lõin veel selle vale-hispaanlase Paologa kokku, ju ta arvas, et ta meeldib mulle. Mul oli lihtsalt lõbus pidu. Paolale aga hakkas isegi muusika natuke meeldima, ja siis me leidsime end koos kaasa laulmas seda praegust hitti „Danza Koduro“. La mano arriba, da media vuelta, cintura sola jne… Kütab käima küll.

Daniele aga snillis oma lemmikettekandjat. Talle nimelt meeldib väga Bedeli üks baarmen. Ikka vegeteeris ta baarileti ääres, et uusi jooke paluda ja „oma baarmenile“ silma vaadata. Ükskord sai ta tal isegi käest kinni võtta ja öelda „Sa oled ilus poiss!“ :) Tegelikult on asjad aga üsna keerulised, ei ta vend ega ta vanemad tea, et Daniele on gei. Ta on väga konservatiivsest perest ja ta pole veel „julgenud kapist välja tulla“. Igal inimesel on õigus end seksuaalselt määratleda, aga iseasi, kas on ka julgust ja jaksu sotsiaalsele survele vastu seista. Danielega oleme head tuttavad. Ta on inimeste vastu avatud ja osavõtlik. Vahel isegi liiga avatud. Temaga pikka aega rääkides aga jääb mulle pisut külge tema natuke sõnalõppe venitav hispaania keel. Hispaania keel itaalia moodi.

Mulle tuli veel üks külaline, Tiiiiiiiiiiina. Tiinat teadsin ma Tallinna Ülikooli ajast. Ta õpib prantsuse filli ja teeb praegu bakatööd. Tuli siia aega maha võtma. Ma ei osanud nagu midagi varem ette kujutada, ei tundnud inimest suurt, aga me lävisime lõppude lõpuks vägagi hästi. Minule oli see hea vaheldus ja temale kindlasti puhkus… kuigi tekib küsimus, kas laiali võetud diivanist kokku pandud madrats just hotelli mõõtu välja annab, aga… Tudengite värk ;)

Ta jäi siia viieks päevaks, esimesel õhtul käisime kohe öist katedraali vaatamas (ehk siis see ahhaaaa-efekt!) ja Prussaka-pubis chupitosid joomas. Juhtusime kokku Anne’iga, keda ma polnud mitu nädalat näinud. Ta sõitis nimelt Semana Santa ajaks koju, tagasi tuli oma õe ja oma silmarõõmuga. Anne’i skype’i-armastus nägi välja nagu mõni eesti keskmine keskkoolipoiss. Kuid, ma pole Anne’i mitte kunagi varem nii õnnelikuna näinud, nii säravana. Mul oli selline tunne, nagu ta oleks narkootikume tarbinud. Ei, kõigest kevad ja armastus. Õde aga osutus hiljem üheks igaveseks pinnuks tagumikus, vaatas kahtlustava pilguga chupitosid ja Anne’i ja Anne’i armastust. Pärast, kui nad Prantsusmaale tagasi sõitsid, kandis õde vanematele ette, et Anne on liiga ettevaatamatu. Hahaa, nad hoidsid ju KÕIGEST käest kinni. Mitte midagi muud. Isegi musi mitte. Anne oli pärast nii õnnetu ja nuttis, sellepärast, et ta kallim ära läks ja sellepärast, et ta vanemad hakkasid teda noomima. Ma mõistan, et väga usklik pere ja et Anne’i noormees pole üldse usklik, aga nad ei kiirusta ju üldsegi mitte. Nad lausa seisavad paigal. Ja kui nad üle mitme kuu teineteist näevad, võtavad käest kinni ning perekond arvab, et tütar on juba hukas. Peale selle, see preili õde oli alles üheksateist saanud. Kasvagu natuke, enne, kui oma suure suu lahti teeb ja igasugu lollusi hakkab sealt välja ajama.

Kui nüüd mu külalisest edasi rääkida, siis tutvustasin talle hispaania kööki, chocolate con churros, sangria, siinne õlu… praegu on väljas juba nii soe, et õhtul saab lühikese särgi väel kusagil väliterrassil istuda ja õhkkonda nautida. Avastasime ka, et Zaragozas on olemas hispaania köögi paradiiis, Las Palomase nimeline vaba puhvet, kus saab kolmeteistkümne euro eest pugida kõike „hispaanialikku“. Ma arvasin, et Palomas on pigem suupistebaar , aga eksisin. Terrass avanes otse Pilari väljakule. Nii me siis pugisimegi, paellat(oh, see oli alles hea!), hispaania sinki ja juustu, seda kummalist kuivikupurunduse värki (las migas), igasugu salateid ja magustoite. Lõpuks me lausa ägasime, sest kõhud olid nii täis. Kelner veel uuris, kust ilusate silmadega tüdrukud pärit on, ja selgus, et ta teadis isegi eesti jalgpallimeeskonda (!). Peesitasime siis väljakul päikse käes, Pilari väljak on nimelt päiksepaistelise ilmaga nagu saunalava, sest sillutis peegeldab hirmsasti valgust.
Millegipärast olen ma viimasel ajal tõepoolest oma raha maha söönud. Me käisime ju veel ühes baskimaa päritoluga söögibaaris, Paola ja Daniele ja Tiina ja mina. Siis selgus, et Tiina räägib suurepäraselt hispaania keelt. See baskimaa stiili söögikoht oli aga üsna mage Palomase paradiisi kõrval.

Käisime Tiinaga veel tavalise Zaragoza-tuuri kõrval maailmanäituse asju vaatamas. Tiina nautis tükk aega seda „helimetsa“ aktraktsiooni. Olime päris tükk aega seal ja kuulasime hääli. Väga lõõgastav on seal olla, istud või lesid pingil ja lased helidel end vallutada. Paned silmad kinni ja kujutad ette, et oled dzunglis. Nimelt on selles kohas püsti pandud umbes 25 inimesekõrgust posti, kust kõlab erinevaid loodushääli, enamasti veega seotud, kuna maailmanäitus oli ju veele pühendatud. Erinevatest postidest kostvad erinevad helid moodustasid omaette ebakorrapärase kontserdi. Arvasime end korra isegi kuulvat hobuse hirnatust. Küllap siis mõni spetsiifiline jõe/merihobu :D Muidu, päike loojus ja ilus oli, kuigi mitte enam nii väga soe.

Kurb oli ainult see, et Tiina päevitas end vist pisut üle (käis pargis ja talle kõrbesid jalanõude ja pluusi randid selga) ja ta ei saanudki tõelist hispaania pidu näha. Aga muidugi oli see tema puhkus. Ja talle oli puhkust vaja kõige selle jalutamise-ringitormamise peale, sest sel ajal, kui mina koolis olin, käis ta kaardiga ringi ja orienteerus mööda tänavaid, parke ja muuseume. Jah, sel viimasel õhtul, kui ta siin oli, oli parajasti Paola sõbranna Ana sünnipäev.
Ana sai 31-aastaseks, aga temagi puhul tundus, nagu oleks ta vähemalt viis aastat noorem. Kinkisin talle ühe väga intensiivsete värvidega siidsalli. Tal lõid silmad särama. Mitte, et ma inimest väga palju tunneks, aga Hispaanias lihtsalt kutsutakse rahvast kokku, tuttavate tuttavaid ja sõprade sõpru. See õhtu oli huvitav sellepoolest, et käisime baaris, mis oli esimene baar, kus ma käisin, kui ma Zaragozasse tulin. Sain tookord kokku Alejandro ja Noeliaga ja jõime seal õlut ja ma purssisin oma hädist hispaania keelt. Mulle jõudis kohale, et olen üle poole aasta siin juba elanud. Mõnus kodune tunne tekkis korraga. Sünnipäeval aga oli palju rahvast ja ma leidsin, et olen kuhugi kaotanud osa oma julgusest võõraste inimestega lambist suhtlema hakata. Tundsin end häbelikuna. Mõtlesin parajasti, et üks poiss on koledasti Lenny Kravitzi nägu (Lenny saab muide mõne aasta pärast 50!). Ja siis hakati pärima, miks ma midagi ei räägi. Kui sa rahus oma mõtteid mõtled, siis arvatakse kohe, et sa oled friik, et sa igavled, või et sa oled ülbe. Ma olen lihtsalt nii hajameelne, et unustan vahel ära, et minult oodatakse mingit sotsiaalse viisakusrolli täitmist. Ma unustan ära, kus ma olen. Ma unustan ära, mida ma olen öelnud ja mida mitte. Siis tekivad piinlikud momendid, aga ma enam ei põe sellepärast, et enda margi täis teen. Ja teengi. Mõnuga teen. Ma olen muide tähele pannud, et vahel suudan hispaania keelt rääkideski oma marki maha teha. Vahel ei tule mul üldse välja, tundub, nagu ma oleks üks pudistaja ja kokutaja, kes keelest midagi ei tea. Teisel hetkel aga läheb jälle hirmus ladusalt ja ma lõikan loorbereid. Olen tähele pannud, et see sõltub kõvasti tujust, heas tujus olles tunnen end keelt rääkides enesekindlamana.

Sõime sel sünnipäeval selles iiri pubis, minu esimeses Zaragoza pubis burkse. Need olid asjalikud burksid, kodukootud. Hoopis teistsugused kui Burgerkingi või söögiplatsi omad. Kui eksisteeriks selline mõiste nagu „vanaema burksid“, siis need burksid võiksid sellised olla. Pärast muidugi käisime Paola soovil jälle Recogidas rocki kuulamas ja siis erasmuseurkas Martinicas. Ma jõudsin koju kell neli, hoidsime Paolaga käe alt kinni, peale meie olid tänavatel vaid kassid. Paari tunni pärast saatsin Tiina ära ja siis kobisin loengusse nagu korralik tudeng kunagi. Enamasti ma seda ei tee. Ma pole nii võimekas, et jaksaks neljapäevast pühapäevani järjest pidutseda ja loengutes käia. Aitäh. Mulle piisab ühest päevast (või äärmisel juhul kahest) nädalas. Vahel isegi mõnest korrast kuus. Pisut kaduma hakanud on see särts, mis mind kunagi koiduni tantsima motiveeris. Kuidagi põnevust pole enam niipalju kui vanasti. Vist pean selle põnevuse kuskilt enda seest taas üles leidma.

Kuigi korra oli vist tõesti tunne, et olen tagasi keskkoolis. Mariann sõidab nimelt varsti Eestisse tagasi, ja selle puhul korraldas ta väikese(tegelikult päris suure) peo. Muidugi ka selle puhul, et ta sõbrannad Eestist külas olid. Peol oli hunnik prantslasi, mul oli isegi korra tunne, nagu ma oleks Prantsusmaal (ja kui ma üldiselt prantslasi rääkimas kuulen, siis ma saan isegi MILLELEGI pihta!) ja Alejandro kui ainus hispaania rassi esindaja. Alejandro muidugi oli end üles löönud selle peo tarvis (ehk siis oli näha, et ta oli endale riideid selga valinud), aga muidugi mõjus ta mitte ilueedi, vaid loomulikult sarmikana. Seda ta on, üks sarmikas veidrik. Nautis Eesti naiste seltskonda ja tundis end kui kala vees.
Tema otsingud naiste vallas jätkuvad. Minu arvates võiks ta korraks unustada selle idee, et ta otsib kedagi, aga ta pole kannatlik ja tembeldab naisi kõigest mõne jutuajamise põhjal igavateks ja mitteigavateks, vaevumata neid „igavaid“ põhjalikult avastama.Üldiselt aga oli mul hea teda jälle näha. Ammu oli, kui me saime kokku ja lõime klaase kokku eriliste inimeste terviseks.
Pidu aga tekitas keskkoolitunde, kuna liiga kõva muusika pärast kutsusid naabrid politsei. Justnimelt. Kõige naljakam oli aga see, et naabritega oli enne räägitud, et tuleb üks pidu ja kas nad on nõus, et muusika on. Nad olid nii nõus, et hiljem kutsusid lausa politsei. Muidu oli nii hea pidu, et me kuhugi diskoteeki ei jõudnudki, palju hubasem oli siseõu küünlavalgel ja palju snäkki ja alkoholi ja naljakat vestlust. Ma jõin (või siis sõin) esimest korda tarretanud viina. See oli ühtede prantsuse tüüpide kodukoha teema, viinale oli lisatud suhkrut ja ühte tardainet. Ühesõnaga, kahest korralikust tükist viinatarretisest jäi svipsu küll. Viina maitsetki polnud tunda.

Nüüd tekib mõnel lugejal kindlasti küsimus, kas ma olen normaalne. Vastus on ei, tänan küsimast.

Kuigi vahel teen ma midagi kultuurset ka. Mis siis, et olen vaid iseenese meeldivas seltskonnas. Juba ammu ei takista seltskonna puudumine mind midagi ette võtmast. Tahtsin eile oma käsikirjade desifreerimisest puhata ja tahtsin kontserti. Keegi ei tahtnud minuga tulla, aga ma tahtsin oma kontserti, tahtsin oma lõõgastust, tahtsin oma veini baarileti ääres. Läksin ühte kohta, mille nimi oli Campana de los Perdidos, ehk siis Kadunute Kell… see baar tehti kunagise keskaegse kellatorni auks, mille löögid ja latern aitasid inimestel Zaragoza talveududes eksimist vältida. Ehitisi oli tollal ju poole vähem. Kontsert oli kui vanas veinikeldris. Joogialuste peal olid luuleread Zaragoza kohta. Õllekraani kaunistuseks oli puust habemik mees, väga Ülemiste vanakese või siis Vanemuise nägu. Võtsin koha sisse ja ootasin, kas äkki tuleb hea kontsert. Bänd tegi fusionit jazzist, flamenkost, popist ja klassikalisest muusikast. Kitarrist ja trummar polnud midagi uut. Muidugi olid nad tasemel, aga mulle pakkus vägagi pinget hoopis kolmas tüüp, tšellomängija. Jah, kidrale ja trummidele oli lisatud tšellohelid. Mulle tungis lausa mõtetest sügavamale see muusika ja ma ainult tšellomängijat vaatasingi, terve kontserdi aja. Ometi jätkus mul aega tähele panna, et minu kõrval baaripukil istuv klemm vahtis enamuse kontserdi ajast hoopis mind.Palju õnne… Koju läksin ma siiski õnneks üksinda, just oli sadanud, õhk oli värske ja kevadine, mul olid tšellohelid kõrvus. Ja ma mõtlesin armastuse peale.

Seré tu luz, seré un disfraz, una farola que se encienda al pasar,
cualquier mariposa, la estrella polar que viene sola y que solita se va
seré el sabor de un beso en el mar,
un viejo proverbio sobre como olvidar,
Seré inmortal por que vivo en tu destino.