Tere, sõbrad! Panin endale mõnusa indie-rocki playlisti taustaks mängima (jah, viimasel ajal on indie-rock hakanud vägagi peale minema!) ja sean end mõnusasti kirjutama. Palav on. Nüüd on vist kohal tõeline eksootiline kuumus. Või on see alles algus? Sooja enamasti kolmekümne ringis. Päike ähvardab aru peast viia. Loengus voolab higi mööda kaela alla, sest konditsioneeritud õhk pole just filosoofiateaduskonna teema. Alles korraldati suur meeleavaldus, et hakataks seda filosoofiauberikku lõpuks parandama ja renoveerima. Isegi pilti tehti loosungitega lehvitavatest üliõpilastest (ja õppejõududest!!!), kohal oli kohalik televisioon… Ilmus artikkel kohalikkus ajalehes ja meeleavaldajad said natuke kuulsust, näe, mina olin seal pildil ju esireas jne. Arvatavasti sellega asi piirdubki.

Hispaanlased, ometi, on üsna varmad meelt avaldama. Siin toimusid omavalitsuste valimised pühapäeval. Seoses sellega toimusid suured meeleavaldused Madridi Puerta del Solis, inimesed ööbisid seal väljakul, teipisid endal suidki kinni, et väljendada sõnavabaduse puudumist. Telgid olid püsti, politsei ajas korra inimesed laiali, siis tuldi uuesti kokku. Kõik „päris demokraatia“ nimelt ja korruptsiooni vastu. Zaragozas Pilari väljakulgi toimus sarnane sündmus. Inimesed ööbisid katedraali ees ja streikisid räpase poliitika vastu. Päris demokraatia saavutamiseks aga peaks looma uue inimtüübi, nn poliitikutüübi, kellelt on eemaldatud mõned häirivad ja samas ometi inimlikud geenid . Need oleksid programmeeritud intelligentsiga kloonid, kaela taga kiri „korrumpeerumisvaba“. Samas kuidas neid siis kaitsta pööbli viha eest, kui nad ise vihastada ega halba teha ei oska? Kirjutage sellest ulmeraamat. Mina ei jaksa. Ma jaksan viimasel ajal ainult armastuskirju lugeda, mis pole ei minu kirjutatud, samuti mitte minuLE. Võib-olla võiks selle poetessi kirjadest isegi oma bakatöö jaoks ainest võtta? Ta oli liiga uhke, liiga teisest maailmast, liiga üle kõigest, ja see tegi ta lõpuks õnnetuks.

Ma peangi teoreetiliselt siin oma bakatöö jaoks materjali otsima, arvestades seda, et Eestis pole pooltki nii palju hispaaniakeelseid artikleid ega teoseid leida. Ma teoreetiliselt otsingi seda materjali, seiklen oma mõtetes ja omaenese viitsimatuses. Aega vast on. Mõned mõtted on küll peas heljuma hakanud, aga need on pigem sellised segased. Tunnen, et mul jääb haridusest veel kõvasti puudu, et hakata sügisel bakatööle mõtlema ja siis selle kirjutamisega tegelema. Tulin ju siia.. khmm-khmm.. ju eelkõige üldkultuurilise aastale. Ja mitte käsikirju võrldema, need käsikirjad lausa röövivad mu hingetõmbeaega. Me ühendame koos Erica ja Sabrinaga ikka jõud, et neid käsikirju edasi analüüsida, ja siis me avastame, et me teeme kõike valesti, et õhtukuumus on hoopis mõnusam, kui ei aju ei tossa, ja me läheme hoopis smuutisid jooma.

Jah, teate, siin on maailma parim smuutikohvik, mis kannab nime Frutolandia! Nad teevad imehäid ja naturaalseid ja niiiiiiiii mahlakaid smuutisid kohapeal, valida on neljakümne smuutivariandi hulgast. Maasikate, melonite, banaani, porgandi, sidruni, apelsini, mango, aprikoosidega… Enamasti on tegu neljast-viiest erinevast mahlast kokkusegatud värskendava joogiga. Seda serveeritakse hiiglaslikus kõhukas pokaalis, kui oled end väliterrassile mõnusalt istuma seadnud. Ma lausa armusin sellesse kohta. Olen nüüdseks kaks korda juba käinud kahe nädala jooksul (mis pole siiski midagi, sest Sabrina käib seal neli korda nädalas smuutisid pintslisse pistmas!) . Ohhh. Elu on hea. Täna käisingi teist korda koos Erica, Sabrina ja üdini õnneliku Anne’iga, kes on nii armunud ja nii pilvedes, kui vähegi olla saab. Asjad siiski lahenesid, ta vanemad rahunesid natuke maha ja tulevik paistab helge. Liiatigi, et ta käis sel nädalavahetusel Prantsusmaal ja nad nägid üksteist ;) Anne oli nii vaimustuses. Mul on tunne, nagu ma ise elaksin uuesti läbi seda värsket liblikate tunnet, on tunne, nagu oleks ma Anne’i kehas, kui ta sellest räägib, nagu see olekski mina ja mitte tema. Niivõrd puudutab mind kõik, mis temaga toimub. Sest tema südamevalu on minu südamevalu, ja tema rõõm toob minulegi naeratuse näole. Minu väike kallis katastroofiline sõbranje.

Ma juba plaanin oma järgmist Frutolandia-käiku. Jah, meil ei ole Zaragozas Starbucksi, aga meil on Frutolandia. Mainimist aga väärib, et kuigi kohvikukett on hispaania oma, on müüjad kõik Ida-Euroopast. Kui palju on vaja odavat tööjõudu, et Maarja saaks igal nädalal oma paar klaasi smuutit? Olgu, ma ei ole õel.

Vahepeal käisin jälle Madridis. See oli tegelt üks fracaso, nagu hispaania keeles öeldakse. Me olime Maarjaga juba kuu aega varem endale valmis muretsenud ühe kuulsa flamenkolaulja kontserdipiletid. Laulja nimi on Jose Mercé. Minu suur iidol ja Maarja veel suuremgi iidol. Usun, et kunagi muutub temagi nii suureks legendiks nagu Paco de Lucia või Camaron. Me olime nii hoos, et Jose, ja Jose, kuulasime lugusid ja plaanisime, mida sellele uhkele kontserdile selga panna. Kontsert pidi toimuma Madridi ühes uhkeimas teatris. Unistasime suurepärasest muusikast ja klaasikesest hirmkallist veinist. Pileti eest maksime kumbki 60 euri. „Oleksid“ on aga head asjad… Mul olid bussipiletid ka juba ostetud. Sel päeval, kui ma sõitma pidin, hoidiski mind loengutes motiveerituna mõte, et jeee, varsti ootab mind mu elu vast vingeim muusikaelamus. Võta näpust. Kontsert tühistati samal päeval, üks päev enne kindlaksmääratud kuupäeva. Põhjuseid ei ole teada. Me olime pettunud, nördinud, vihased ja hämmeldunud. Raha muidugi saime tagasi, aga jah, iidol jäi seekord nägemata. Kuradi-kuradi-kurat. Ja mul oli veel kaunis lilleline kleit selleks puhuks.

Bussipiletid olid aga olemas, seega otsustasin siiski Madridi minna. Maarjat vaatama ja pidutsema. Pealegi olime nagunii plaaninud minna Madridi lähedal asuvasse Escoriali külasse, mille kloostrisse on maetud kõik Hispaania kunnid. Neli tundi loksusin Madridi ja siis ootas mind taaskord vana tuttav Carabancheli linnaosa, vanad tuttavad ülesmäge viivad tänavad ja veelgi tuttavam metroo… nagu oleks kuhugi jõudnud, mida võib natuke isegi koduks nimetada. Ju iga koht, mis tekitab rõõmsat äratundmist, on leidnud inimese hinges endale kodu… kuigi ometi pole needki kohad see päris SEE.

Käisime Maarjaga võileivabaari otsimas, kus õhtust süüa, kuna kell tiksus öösse. Ja siis, lõpuks, leidsime ühe ehthispaanialiku baari, kus põrandal vedeleb palju saasta, kus kelnerid hüüavad kõva häälega, kus on rahvast nagu murdu ja kus pakutakse meeletult häid võileibu ja tapasid. Siinne reegel on, et mida prahisema põrandaga baar, seda parem. Ma ei oskagi hästi neid kohti kirjeldada, aga neis hõljub mingisugune tabamatu sõbralikkuse ja hubasuse hõng. Ja muidugi siinsele köögile omane võileivavalik, suured pikad võileivad koos igasugu juustude, vorstide, mereandide või kalaga. Kelner oli väga sõbralik, viskas meiega nalja. Teadis isegi Eestit natuke, Eurovisiooni pärast muidugi. Baarist lahkudes nentisime, et see oli just see, mida tarvis. Parajalt räpane, parajalt rammusalõhnaline, parajalt lärmakas, aga asendamatu söögikoht. Ma arvan, et need, kes on Hispaanias mõnda aega viibinud, saavad aru, mis fenomenist ma räägin. Teistele võib see kirjeldus muidugi natuke õõvastav tunduda :D

Järgmisel päeval oli meil siis plaan minna El Escoriali. Rong sinna läheb Madridist vaid korra iga tunni aja jooksul. Ärkasime vara, et jõuda hommikusele rongile, aga sellest jäime ÜHE minutiga maha. Ega siis muud ei jäänudki üle, kui end sinnasamasse Atocha rongijaama ühe perrooni lõppu päikse kätte peesitama seada. Mina, kes ma nõnda raudteid ja ronge armastan, tundsin end lausa suurepäraselt. Enne muidugi, kui päike liiga kõvasti põletama hakkas. Istusime perrooni lõpus, sõime porgandeid, ootasime uut rongi ja lehvitasime möödasõitvate rongide juhtidele. See tähendab, et mina lehvitasin ja Maarja naeris, et mis ma teen. Lehvitati vastu ja lasti signaali. Teisele rongile me siiski jõudsime, oleks ju narr olnud, kui oleks sellestki maha jäänud :D

El Escorial asus päris asjalike mägede vahel, aga nägi välja nagu mõni Eesti väikelinn, säh sulle küla :D Ma ikka veel satun segadusse nende siinsete geograafilis-demograafiliste mõistetega, kuna tahan oma aleviplika aruga kõike ikka oma mätta järgi tembeldada. Otsustasime, et vaatame Escoriali kloostrikompleksi ära ja siis läheme Valle de los Caidosesse (ehk siis Hukkunute Orgu), mis on Escorialist 8 km kaugusel. Sinna orgu me lõppude lõpuks aga siiski ei läinud, kuna praegu sinna millegipärast turiste ei lubata, ainult palvetajaid. Nii palju meil ikka häbitunnet on, et katoliiklasteks end valetama ei hakanud. Sinna on muidu Franco poolt lastud ehitada kaljukirik ja samuti püstitatud hiiiglaslik rist, mida pidavat nägema 40 km kaugusele. Orgu on maetud Hispaania kodusõjas hukkunuid nii vabariiklaste kui rahvuslaste poole pealt. Franco ise puhkab ka seal. Peale selle veel Primo de Rivera, teinegi siinne diktaator. Maarja ikka ütles, et kuidas me lähme niiviisi Franco hauale, aga ma arvan, et üks turist peab vajadusel olema poliitiliselt neutraalne. Lõpuks me ikka ei läinud.
Hah, ma jälle pühendasin ruumi asjade kirjeldusele, mis tegelikult tegemata jäid :D

Käisimegi siis ainult Escorialis. Oi, see oli suur. Umbes nagu kaks ( või isegi kolm?) Pilari katedraali, ehitatud 16.sajandi lõpus Felipe II poolt. Väga massiivne, isegi hirmuäratav hoone, mille sees olid veel kirik ja mausoleum ning paljud esindussaalid. Lausa kadusime ära nende sisse. Pealegi oli seal põrgulikult külm. Mida me siis nägime? Nägime kuningate toole ja laudu. Kulunud ja võidunud toolid, mida oli kunagi katnud brokaat või mõni kallis samet. Nägime Felipe II-e surivoodit, oli alles võimas baldahhiinvoodi! Sattusime suurtesse saalidesse, üks neist oli Lahingutesaal, mille seintele olid maalitud hispaania kuningate vägevad lahingud. Tundus, nagu oleks fotoshopiga kopeeritud neid lõpmatuid laevu, telklaagreid ja sõjameeste ridu – nii peenelt ja värviliselt oli kunstnik osanud nad teha! Võib-olla oli see nagu üks suur lõpmatu koomiks? Laes olid jälle Vana-Kreeka jumaluste kujutised. Teine äge saal oli raamatukogu, kus olid igivanad gloobused, päikesesüsteemi maketid (või õigemini Maa-keskse süsteemi rekonstruktsioon) ja umbes 40 000 vana ja koltunud, kullatud kaantega teost kõrgetes kappides. Vana ja Uut testamenti, pühakute elulugusid, atlaseid… Mul vajus suu lahti. Tundsin end väikse ja tähtsusetuna kogu selle kuninglikkuse kõrval.

Kuid, huvitavaim oli alles ees, kuningate sarkofaagid. Neid vaadates mõtlesin, et kes olen mina, keegi tähtsusetu eesti tüdruk, kel on au midagi nii ARISTOKRAATLIKKU näha. Hispaania kuningate sarkofaagid olid asetatud õõnsustesse, mis moodustasid lausa neli korrust. Mausoleum oli ringikujuline ja kupliga kaetud, väga vingelt restaureeritud, kuldsed inglid ja puha. Ja seal nad olidki, oma kivist sarkofaagides. Seal oli kunagine Püha Saksa-Rooma riigi keiser ja Hispaania kuningas Carlos V. Seal oli Felipe II. Seal oli vahva Isabel II. Seal oli Fernando VII, kes värskelt kokkupandud põhiseaduse puruks rebis ja demokraatia peale sülitas… Külm puges lausa kontidesse. Just lugesin, et kuningate säilmed kaetakse lubjaga ja niiviisi mädanevad nad oma 25 aastaga. Asjaga tegelevad tänapäevani augustiinlaste ordu mungad, kes uurivad järele, palju kuningatest on järgi jäänud, ja kas nende kondid on juba nii paljaks mädanenud, et nad võib juba marmorist sarkofaagidesse panna ning ametlikku mausoleumi viia. Kui ma üritasin ette kujutada, et vaesest imperaator Carlosest on ainult kondid järel, mõtlesin, et näe, kunagi olid sa terve Euroopa valitseja, ja nüüd, nüüd käivad su kirstu vahtimas turistid. Odav kuulsus, või mis? Võib-olla peaks see koht surnute rahu huvides rahvale suletud olema. Ja kes ütleb, et need mungad neid lihatuid konte segi ei aja ja et Carlose sarkofaagi vaagnaluu hoopis tema ambitsioonikale pojale ei kuulu? Hahaa.
Peale kõige uhkema mausoleumi oli veel hulganiselt hauakambreid kuningapere liikmetega, mulle jäi meelde üks suur torti meenutav kivikonstruktsioon, kuhu sisse olid maetud kuninglikud lapsed. Kusjuures, praegusele kuningaperele on juba sarkofaagid põhimõtteliselt valmis ja ootamas.
Igatahes, ju oli hauakambrite luust ja lihast läbilõikav jahedus see, mis mu kurgu mõned päevad hiljem väga valutama pani.

Escorialis olles toitusime ainult müslibatoonidest, tudengid, nagu me oleme. Äärepealt oleks tagasiviivast rongist maha jäänud. Jalutasime tasapisi ja lobisesime. Nägime ühes pargikeses veel nagu kusagilt õudusfilmist väljakukkunud ausammast, sammaldunud, kurblik, aga hirmuäratav kuningas. Millegipärast tuli Oscar Wilde’i „Õnnelik prints“ meelde. Tegime igaks juhuks kurblikust kuningast pilti ja oleksimegi tema pärast äärepealt Madridi tagasisõiduga hilja peale jäänud. Tagasi rongijaama pidime ühesõnaga jooksma.

Õhtul käisime peol ka, kuigi olime Escoriali-külastusest üsna väsinud. Helen tuli, oma uue ja moodsa soenguga. Tal on nüüd lühikene soeng, väga futuristlik, kui ma võin nüüd soengu kohta sellist terminit kasutada. Olime kõik ilusad pitsilised-lillelised ja vägagi kaunid. Liiatigi sain natuke Smirnoffi joodud. Läksime Bernabeu staadioni kandis asuvasse diskoteeki. Maarja näitas meile öist Bernaebu staadionit, see on Hispaania vingeim jalkastaadion ja kõik tähtsad mängud toimuvad seal (okei, või ka siis Barcelonas). Oli kuidagi trööstitu pimeduses ja väga kõrge. Kõige üleval võis eristada tähti : Santiago Bernabeu. Aga ei puuduta see jalgpallihullus mu hinge, tee mis tahad.

Diskoteegis saime tasuta kokteile, ronisime isegi ühe postamendi otsa tantsima, aga sealt kamandati meid alla. Saime tuttavaks Maroko tüüpidega, kes osutusid isegi rahvuslikust stereotüübist hoolimata asjalikeks inimesteks. Üks neist oli oma lokkis soenguga nagu David Bisbal. Tegelikult on ta nimi Chaib, aga ma kutsun teda edaspidi Bisbaliks :D Järgmine päev pidime Heleniga Starbucksis kokku saama ja Bisbal tuli ka, saatis sõnumi ja tahtis tulla. Juan aga, Heleni boyfriend tegi üsna suured silmad, kui sai teada, et üks Maroko sõber ka meie seltskonda tuleb. Bisbal osutus aga heasüdamlikuks poisiks. Ta on Casablancast pärit ja ta vanematel on seal apelsiniistandused. Muidu töötab ta Bernabeu staadioni restoranis kokana. Maarjal lõid kohe silmad särama: kas mängijad ka seal käivad? Käivad vahel küll, kostis Bisbal muigvel sui. Selle peale, kui ma teatasin, et mul peika on, ei tormanudki ta minema. Pakkus ainult, et ta sooviks minuga edasi suhelda, kuna ta ei tea mitte kedagi Eestist ja ma olevat särasilmne ja elav neiu. Just nii ütleski. Nüüd on ta mul facebookis. Eks aeg näitab, kas esmamulje ka paika peab.

Madridis kõrbesime natuke ära, kuna otsustasime minna Rastrole, mis on sealne kuulus (kirbu)turg. Väikestel madalate majadega tänavate vahel kõrvetava keskpäevapäikese käes müüdi kõike, mida hing ihaldada võiks. Maale, mänguasju, jahivarustust, arvutitehnikat, riideid, filme, lilli, laelampe… Parseldati ja kiideti kõval häälel, meelitati rahvast ligi ja avaldati nördimust, kui klient ilma ostuta lahkus. Mina ostsin endale uue kaktusepoja, ta on selline pehme ja tore väike kaktus. Ühe paari sukki ka muidugi ning siis veel ühele juulis sündivale titele mänguasja (Margus saab onuks). Tegemist on vedru otsas kõikuva akvalangistiga. Ma pole veel nii lahedaid mänguasju näinud kui Rastrol, terve telgike oli täis vedrude otsas balanseerivaid isetehtud mänguasju, nõidu, indiaanlasi, trummareid, mesilasi, akvalangiste! Olime Maarjaga nendest väga vaimustunud.

Tagasisõidu ajaks oli mul juba üsna halb olla oma kurgu pärast. Neli tundi Zaragozasse tundus olevat kui igavik. Istusin ühe meesterahva kõrvale, kes (nagu siin ikka kombeks) mõne aja pärast minuga juttu alustada püüdis. Pakkus mulle oma kinoajakirja lugeda. Mul käis pea üsnagi ringi, aga võtsin end kokku, kui kuulsin, et tüüp Zaragozast edasi veel Barcelonasse sõidab, nelja tunni asemel kaheksa tundi. Tegemist oli vabakutselise kunstnikuga, kes raha teenimiseks igasugu seriaalidele, tele-ja teatrilavastustele ja näitustele dekoratsioone teeb. Kui ma küsisin, et kas ta ei tahaks mind natuke joonistada, ütles ta, et ei, sest tavaliselt joonistab ta inimesi väga tõepäraselt ja mitte ilustatult ja tulemus ei pruugiks mulle meeldida.
Kui buss veerandtunniks peatuse tegi ja me sellel teeäärsel eikellegimaal oma võileibu sõime, teatas ta, et ta nimi on Jacinto. Mina ütlesin, et see kõlab nagu mõne hästi auväärse istanduseomaniku nimi, don Jacinto. Ta vaatas mind kuidagi imelikult. Aga mul oli paha olla, ma ei mäletagi hästi, mis ma suust välja ajasin :D Ma ei mäleta sedagi täpselt, kuidas ma Zaragozas öösel koju jõudsin.

Mulle meeldib, et inimesed siin minuga räägivad. Kuigi vahel lasen ise võimalusi mööda ja mõtlen pärast tükk aega neid mis-oleks-olnud-kui.. variante.

Vahepeal olen kinos ka käinud. Uut Woody Alleni filmi vaatamas, „Midnight in Paris“. Sai jälle tutvuda ühega paljudest Zaragoza kinodest. Film oli päris imelik, aga hea, ühest kirjanikust, kes elas täiesti valet väikekodanlikku elu koos ühe liiga pealiskaudse kallimaga. Nad reisisid Pariisi, paar kummalist juhtumist ja plaksti sattus kirjanik äkitsi 1920.aastate Pariisi kultuuriringkondadesse, oma suurte iidolite juurde (üks neist oli muide Hemingway!). Igal öösel, täpselt keskööl istus ta ühte tõlda ja see viis mehe tema unistuste ajastusse. See oli film eneseleidmisest ja julgusest vanadest sidemetest lahti lasta, et alustada elu, mis tõeliselt meeldib, mis on tõeliselt hingelähedane. Vahel on sellest arusaamiseks vaja „ära käia“. Mille mõjul need ärakäigud aga toimusid, ei saanudki selgeks.

Nüüd kirjutan, et kõik saaksid ka pisut muiata, kuidas Hispaanias Eurovisiooni vaadata on. Läksin Andreea poole, kaasas mõned head snäkid, tegime teleka lahti ja asusime kaasa elama. See tähendab, tema elas kogu hingest kaasa, teatades iga laulu eel, et see hakkab sulle kindlasti meeldima, Maarja, see mitte..jne. Tal olid kõik eurolaulud juba ammu alla laetud. Punktiandmise ajal ta lausa pidi diivanilt püsti hüppama, kui selgus, et mõni naabermaa ei andnud Rumeeniale punkte. Vahepeal olime isegi täitsa tasavägiselt seal lõpus, Hispaania, Rumeenia ja Eesti :D Hispaania kommentaator aga väärib kindlasti preemiat oma asjakohatute kommentaaride eest. „Kust need hilpharakad küll välja on hüpanud?“ , „Kas see tahab kellegi laul olla?“, „Mis sa, naine, nii palju venitad, ütle juba ära, kes 12 punkti saab!“.

Pärast võitja selgumist (efekt: Azerbaijan, misasja???) läks võistluse analüüs veel hispaania stuudios edasi. Kus alles peksti keelt, kommenteeriti esinejate riideid, stiili, lugusid, eraelusid… Klatš on siinmail väga moes. Siis tehti veel intervjuu preili Luciaga, kes oli oma maitsetu looga sel aastal Hispaaniat esindanud. Teda kiideti ja pärjati igasugu valede loorberitega ning ülistati tema head lauluhäält.„Kuulsad lauljakarjäärid ei alga kunagi Eurovisiooni-võidust, Elton Johngi ei võitnud ju Eurovisiooni, ära muretse, Lucia, sa saad veel kuulsaks, kõik ju imetlevad su sära ja su kaunist naeratust!!“. Selle peale demonstreeriski see beibe muidugi otse-eetrisse oma enesega rahulolevat võltsi naeru.

Homme on Paola sünnipäevapidu.

Iirlane kolis välja, kellelegi headaega ütlemata. Koristada ta ei suvatsenudki. Isegi Paola püha viha ei aidanud.