Hei, sõbrad! Vahepeal on toimunud üks päris oluline muutus – olen nüüd topelttäisealine, kahekümne ühene. Mis tähendab, et ma saan nüüd kasiinosse minna, lõpuks ometi :D Olgu, tegin nalja :D Minu sünnipäev möödus enamjaolt rahulikult, jäin hommikul kooli hiljaks, nagu tavaliselt. Ostsin hunniku söögikraami, mida siiamaani veel alles on, et õhtul, nagu kord ja kohus, oma sünnipäeva pidada. Kohal olid mu parimad korterikaaslased, kaks saksa tüdrukut (Theresa ja Anja), Alex, Noelia ja Elena. Eleftheria aga, kes oli end eelmisel õhtul liiga täis kaaninud, oli väsinud ja pohmellis. Ta ei andnud end näole, kõigest saatis sõnumi. Palju õnne. Aitäh. Ma solvusin pisut, aga on muidugi õige see, et kui tunned inimest kõigest paar nädalat, ei saa tekkida sellist head kohusetundlikku sõprust! Elu õppetunnid, või mis? Iseasi, kas neist ka õppida oskan.

Igatahes, oli juustu ja viinamarju, oliive ja muud snäksi, oli õlut ja sangriat ja muusikat, naeru ja nalja ja üllatusi. Alex ilmus kohale asjandusega, mille saab kuhugi lakke või kapi külge riputada, ja mis on nagu selline riidest multifunktsionaalne riiul. Alkoholi asemel jõi ta piparmünditeed. Ja nad leidsid koos Javieriga ühise keele, lobisesid köögis päris tükk aega omaette. Javier märkis, et Alex olla selline inimene, kellele meeldib olla seltskonna tähelepanu kese, „kloun“, aga kui temaga omavahel rääkida, siis on ta hoopis mõistlikum ja normaalsem. Või ka siis mitte – ükspäev vaatasime koos Alexiga siin ühte hispaania filmi ja siis hakkas ta mulle tõsiselt pinda käima. Vaatasime kahekesi, kuna Paola oli seda filmi juba näinud ja Pauline lobises parajasti oma mammaga. Film oli triller, pealkirjaks „Tesis“ ehk siis tõlkes „Lõputöö“. Rääkis ajakirjandustudengist, kes oma lõputöö teemaks valis vägivaldsete tõsielufilmide uurimise. Ehk siis filmid, kus kajastatakse „otse“ piinamist ja elude võtmist. Jajah. Üldse ma selliseid filme ei vaata, aga kuna see oli mul arvutis ja olin palju kiidusõnu kuulnud, mõtlesin, et vaatan seda koos Alexiga. Oli selline pinget tekitav linateos, ajas natuke isegi õõvastuse peale, aga sugugi mitte halvasti tehtud. Alex aga virises alatasa, et see film on nii igav (krt, ega see minu süü polnud ju!) ja pühendus terve filmi aja hoopis minu kiusamisele. Lõpuks ma sain päris vihaseks, ta oleks ju võinud koju minna, kui tal tõesti nii tüütu oli. Aga kodus olid tal parasjagu ameeriklased, kes olla veel igavamad kui see film (kuna ta on couchsurfingu liige, olid need lihtsalt uued surferid). Ma lihtsalt ei jaga vahel üldse matsu, mis mees see Alex (tegelt on ta nimi Alejandro, aga talle meeldib, kui teda Alexiks kutsutakse), on. Ja teine hetk on ta jälle nii huvitav, nt toob ta sulle nurga pealt poest karamelliga ülevalatud õuna ja siis pead sa peaaegu hambad murdma, üritades seda maitsta.

Alex tõi siis mulle selle multifunktsionaalse riiuli, saksa pihvid ühe salli ja shokolaadi, Elena väikese diskokoti, Noelia mõned käevõrud ja ma tundsin end juba ebamugavalt, sest nii palju kinke ma tõepoolest ei oodanud. Muide, Paolagi mainis, et Noelia räägib hispaania keelt nii kiiresti, et pea hakkab lausa valutama! Kõige hullem oli aga alles ees – mu korterikaaslased olid mulle otsustanud kinkida pileti David Bisbali kontserdile, mis toimub 9.oktoobril, täpselt siis, kui algavad Pilari pidustused. Olin juba ammu rääkinud, et tahan Bisbali kuulama minna, fännan nimelt seda lauljat kohutavalt, kuigi siin Hispaanias teda pigem tiinekate iidoliks peetakse ja ükski normaalne täiskasvanud hispaanlane teda ei kuula. Aga mul ükskõik. Kavatsesin pileti lähipäevil ära osta, ei aimanud üldse, et mu korterikaaslased mind nii üllatada võivad! Mul vajus suu lahti, ei osanudki midagi öelda :) Olin siiralt õnnelik ja kallistasin kõiki. Siis lauldi mulle cumpleaños felizi (ehk siis sünnipäevalaulu hispaania keeles) ja löödi minu auks jooke kokku. Oh, mul oli tore! Ja tore oli see, et virsikukook, mille oma sünnaks tegin, ja mis minu arust liiga magus sai, maitses kõigile vägaaa… ainult mulle mitte :P Ju ma vist pole harjunud selle kohupiimahakatisega siin (jah, eesti kohupiim on tuhandeid kordi pareeem!!) , peale selle ei õnnestunud kusagilt leida vanillisuhkrut. Rääkimata ajast, mis mul kulus, et küpsetuspaberit leida (sest paljudes poodides müüakse lihtsalt fooliumit). Hispaanlased kiitsid, et see kook olla nii rammus ja hea, et mine või hulluks. Njah. Algul mõtlesin teha kirssidega, aga kuna siin polnud kirsikompotti, rääkimata tordipulbrist, mis meenutaks natukenegi meie vana head Juubeli tordipulbrit, pidin lülituma virsikute lainele.

Õhtu edenedes läksime tüdrukutega edasi uude klubisse, mis asub meie kodu lähedal. Alex saatis meid klubini ja läks ise koju, ta oli väsinud. Muide, seekord leidis ta tänavalt Michelangelo reproduktsiooni. Haah, see tüüp ikka oskab. Klubi nimi oli Opera, rahvas oli seal liiga ilusti riides ja liiga peente kokteiliklaasidega. Muusika oli selline lahe hispaania disko (aga mitte träna, jumala eest!), segamini rahvusvaheliste poplugudega. Tantsisime, tegime pilte ja tundsime end hästi. Lõpupoole aga lasti kahtlasemat elektroonilist muusikat, siis lasime jalga.
Õhtu enne mu sünnipäeva aga käisime Elena ja saksa pihvidega koos Tropicos salsat tantsimas. Tüdrukud küll salsat ei osanud, aga seal leidus neile küllaldaselt õpetajaid. Olin rõõmus, et mõned inimesed tulid mind juba põsemusidega tervitama – nt see asjalik neegripoiss. Algul kartsin, et teised pettuvad selles kohas, aga lõpuks selgus, et neile meeldis. Kuigi tõsiasi on see, et enamus rahvast seal on keskealised. Minul isiklikult pole aga selle vastu mitte midagi. Pärast salsatamist läksime koos Elenaga vaatama, mis toimub Martinicas, klubis, kus toimuvad põhilised Erasmuse peod. Oh, küll see oli alles täistuubitud koht, inimesed tantsisid baarileti ümber, mis oli keset mitte just eriti suurt ruumi. Inimesi oli meeletult, õlu voolas ja sähvisid fotokate välgud. Nägin palju tuttavaid, ka tüüpe, kes olid meile õlletehase ekskursiooni teinud. Pidu pidi olema Mehhiko stiilis, aga muud peale mõne Mehhiko sombreero ma ei eristanud. Muusikagi oli selline… pigem rahvusvaheline. Kus aga hispaania mussi lastakse, on üks tapade baar meie tänaval. Igakord, kui päeval sellest mööda lähen, kuulen head muusikat :) Kavatsen seda lähiajal külastada, et pisut aperitiivi võtta. Olgu pealegi urgas, aga parem selline mitte nii rahvarohke urgas, kui liiga täistuubitud tantsusaal. Martinicast tüdinesime seega kiiresti, liikusime edasi hoopis Casa del Loco poole, mis on teine popp koht siin Zaragozas. Seal polnud parajasti veel rahvast (sest hispaanlased lähevad peole alles üks või pool kaks öösel), aga same paar chupitot tasuta - chupitod on väiksed kokteilinapsud. Rääkisin ühe tüübiga, kes oskab kitarril mängida Paco de Lucia lugusid – ehk siis flamenkomuusikat. Kuna ta on mul nüüd facebookis, siis loodan, et ükspäev mängib ta mulle „Entre dos aguas“. Siis ma vist sulan täitsa ära. Ja kuna kell oli juba niipalju, et mul algas juba sünnipäev, soovisid inimesed mulle sealsamas tänaval õnne ja mulle tehti üks suur „vaat“ calimochot välja – see on kokteil veinist ja coca-colast. Pauline ütles, et prantslased nimetaksid seda veini rüvetamiseks. Arvatavasti on neil õigus :D

Aga inimesed ärgu arvaku, et on ainult pidu-pidu. Kultuuri on ka. Laupäeval käisime Erasmuste kambaga külastamas kohalikku islamiarhitektuuri tõmbenumbrit, Aljaferia paleed, mis ehitati 11.sajandil ühe moslemist kuninga auks. Seal olid isegi turvaväravad, kui üllatav! Turvameetmed olid tõesti ranged, meid lasti vaid väikeste gruppidena sisse. Ju sellepärast, et palees asub ka suur konverentsiruum, kus käivad koos Aragoni maakonna tähtsad ninad. Sinna ruumi saime eksklusiivselt sisse ka, umbes nagu riigikogu, ainult natuke pisem ja natuke rohkem lakitud pindadega. Kaamerad jõllasid meid vahetpidamata, pildistada ei tohtinud. Palee ise aga oli väga kauni siseõuega, kus kasvasid PÄRIS apelsinipuud päris apelsinidega, ja kus oli palju kaunite nikerdustega araabiapäraseid võlvkaari. Peale selle näidati meile uhkete lagedega tubasid ja troonisaale, katoliiklike kuningate saali (selle laes olid ühendatud Hispaania esimeste kuningate sümbolid, kullatud ja puha) , vana vangiruumi sajandivanuste seinte sisse kraabitud kirjutistega… Närvi ajas aga see, et mõned tudengid lobisesid ja irvitasid vahetpidamata. Mingit austust giidi vastu polnud. Okei, vb neid ei huvita ajalugu või kunst või mis iganes, arusaadav, aga siis hoidku oma suur suu vähemalt kinni.
Kas teadsite, et Giuseppe Verdi valis oma ooperi „Trubaduur“ tegevuspaigaks just ühe Aljaferia tornidest?

Õppisime tundma ka lihtrahvakultuuri, pühapäeval käisime turul. See oli kõige suurem turg, mida elus näinud olin, ja asus ta täpselt bussijaama ja Expo tsooni vahel. Turul pakuti enamjaolt soodsa hinnaga riideid ja kosmeetikat. Müüjad aina kisasid, et neil on parim kaup vaid ühe euro eest ja tulgu kõik iludused vaatama, et siin on asju, mille ostmist kahetsema ei pea. Näiteks :D Kuna siin Hispaanias on moes sellised indiapärased püksid, lohvakate reie- ja sääreosadega, alt kitsenevad ja kummiga ja ülevalt samuti ümber keha liibuvad ja kummiga, olen minagi mõelnud endale midagi selles stiilis muretseda. Aga üks neiukene jõudis minu nina alt just sellessamas stiilis teksade viimase paari ära osta! Peale selle tean nüüd, kust saab odavaid ja lahedaid sukkpükse – justnimelt sealt. Hispaanlannade riietumistiili kohta aga veel niipalju, et seelikuid kannavad vähesed, pigem on teksad ja avarama lõikega lohvakamad pluusid, nende peal jakid. Silmameik on enamasti tume-tume. Juukseid kantakse kas üsnagi sassis krunnis või lahtiselt. Lahtisi sandaale on aga ilustatud nii kihvtide klambrite ja pannaldega, mida eestis üldsegi näha pole! Kuigi on soe, kannavad mõned naised siiski stiilseid sügissaapaid. Üldiselt aga ülikoolis ringi käies näen, et domineeriv on selline väga noortepärane stiil – dressipluusid, teksad, T-särgid, igasugu värvilised jubinad kaelas ja käte ümber. Ju tuleneb see sellest, et kuna nad kooli lähevad siin umbes kolme-neljaselt, siis ülikooli lähevad nad seitsmeteistkümneselt. Ehk siis eesti mõistes on siinne ülikool täis keskkoolinoori.

Riieteturu kõrval asus aga selline „kõige-turg“, müüjad olid oma kauba asfaldile maha laotanud ja igat nahavärvi müüjad parseldasid seal lakkamatult, kaasas isegi sülelapsed. Pakuti nt cd-pleiereid, akulaadijaid, nukke, köögikastruleid, igasugu dekoratsioone, kruvikeerajaid, laualampe, odavaid raamitud maale, äratuskellasid, vinüülplaate ja muidugi raamatuid. Osad müüjad polnud oma pakutavaid raamatuid isegi lugenud, nad ise ei teadnudki, mis neil täpselt müügiks on. Asjad vedelesid igal pool laiali, inimesed turnisid kikivarvul kaupade vahel. Leidsin kihvtid vanakooli rulluisud (need, mille on kaks ratast eesotsas ja kaks taga), mis maksid vaid viis eurot. Kahjuks aga olid mu jalad suuremad kui uisud, kuigi müüja mulle visalt vastupidist püüdis tõestada. Mulle seletati, et Hispaanias leidub kõike peale küllaldase raha, ja sellepärast palun osta need uisud. Hahaa, ja mina arvasin, et Balta turul on maailma kõige pähemäärijamad müüjad :D Siiski lahkusin sellest kirjust keskkonnast saagiga, leidsin nimelt Mario Vargas Llosa raamatu ühe euro eest. Elenagi ostis oma väiksele nõole ühe lasteraamatu, peale selle ühele tütrele pluusi.

Pühapäevaselt turutripilt naasnud, ootas mind ja Pauline’i ees üldine suurpuhastus meie korteris. Olime kaasanud kõik viis inimest, kuna seda räpast korterit siin polnud suvest saati korralikult koristatud. Panime mängima muusika ja hakkasime tolmu hävitama. Külmkapis leidus hallitanud tomateid, peale selle olid sügavkülmas kellegi saiaviilud (arvatavasti Ana omad!) , kapipealsed olid nõgimustad ja ühest köögikapist leidsime kuivanud prussaka. Nalja sai, ajasime üksteist puhastusvahenditega taga ja lobisesime. Pärast võtsime ühed õlled ja Pauline küpsetas kähku ühe prantsuse moodi lihtsa maiuse.

Kurb uudis on aga see, et Paola jätab meid vist varsti maha. Kui tal veab, võetakse ta ühte Madridi firmasse tööle. Muidugi loodame, et ta saab töö, aga samas on kahju, kui ta läheb. Ei mingit kõvahäälset protesti, kui miski teda häirib, ei mingit naljakat tantsu ja naeru enam, ja ei mingit pahurat tuju, mille põhjust me Pauline’iga ei suudaks välja uurida. Eks ole näha, mis saab.

Olen nüüd ametlikult Zaragoza ülikooli sisse kirjutatud. Olen aga siiski supi sees, sest üks aine, mille võtsin, nimelt hispaania keele lauseõpetus, on niivõrd raske, et mul on kahtlusi, kas suudan eksami üldsegi sooritada. Enam ei saa midagi ümber muuta ka… Ja istun nendes loengutes ja nendin, et jah, küll elu on ikka ilus - tulen pärast Eestisse tagasi ja tean kõiki keeleteaduslikke sõnu, ilma, et mul neid kunagi tarvis läheks :D
Raamatukoguga on siin aga nii, et raamatuid saab võtta vaid kümneks päevaks, ja tähtaega vaid kolm korda pikendada, kokku siis umbes viis nädalat. Igatsen Tartut, kus võis ühte raamatut terve semestri vältel enda käes hoida :D Kuna ma olen erasmus, siis ei usaldata meile raamatuid kauemaks laenutada, mine sa tea neid välismaalasi.

Zaragoza peidab endas üllatusi – ükspäev avastasin imearmsa tänava, mis meenutas mõnd vanalinna tänavat oma kaupluste, tänavalaternate ja pinkidega. Tegelikult on see tänav aga hoopis Deliciase barrio (ehk siis linnaosa) peatänav. Ja kuidas mulle meeldiks elada tänaval, kus oleks natukenegi puid, kuna Canovase tänav on aga täiesti kivine ja üsnagi räpane. Ometi on see tänav multifunktsionaalne, siin on juuksur, keeltekool, supermarket, kosmeetikapood, motopood, autoremonditöökoda, paar kohvikut, siseturg, lihapood, puuviljapood, tehnikapood ja isegi koht, kus müüakse koopiamasinaid. Tarvitseb vaid uksest välja astuda.

Lõpetuseks mainin ära kummalise seiga, mis juhtus eile, kui tšehhi tüdruku Zuzanaga ülikoolist koju hakkasin minema. Tundsin end väsinuna ja haigutasin, ja minuga tuli äkitselt rääkima mees, kes töötab ülikooli paljundustoas. Ta rääkis mulle pika filosoofilise jutu sellest, miks inimesel peab olema head usku kõigesse, mis teda elus ootab. Oh, ta rääkis mulle sellega seoses väljasurnud indiaani küladest ja rooma filosoofidest, ja ma ei saanud aru, miks ta seda kõike mulle räägib. Zuzanagi oli imestunud näoga. Ju oli sel mehel vaja lihtsalt kellelegi oma mõtteid avaldada, ja kuna ma paistsin sel hetkel tõesti elust päris tüdinuna, valis ta mu välja. Pärast hakkasin mõtlema, et see oli päris hea enne, kui muidugi endeid uskuda. Aga ma tahan uskuda sellesse, mis võib tähendada head.

Zuzana juures käisin muidu täna kohvi joomas. Ta elab koos ühe kuubalasega, kes räägib, nagu oleks tal kuum kartul suus. Kuubalane on biokeemik. Teine korterikaaslane on inglane, kes on minu jaoks liiga häirivalt spontaanne. Zuzana aga on selline reserveeritud, aga kui ta naerma puhkeb, siis südamest, käime mitmes loengus koos, sellepärast tean teda. Korteriomanik olla neil õnneks normaalne, kuigi probleem on selles, et kuubalane ei koristavat eriti ja omanikul on sellest üsna ükskõik- sest need ameerika omad ongi ju sellised. Meie omanik Jaime aga on üks igavene kitsipung. Meil on dushiga probleem, vahel läheb vesi jääkülmaks, aga Jaime väidab, et häda pole midagi ja ei kutsu meile mingit remondimeest. No muidugi pole häda midagi, kui ta laseb veel umbes viis minutit joosta, aga kui oma viisteist minutit dushi all käia, on juba teine lugu. Vähemalt tõi ta meile uued pannid. Raatsis natukenegi raha raisata. Ja alati peab teda paluma, et ta tooks meile elektriarve, et näeksime, kas ta on meilt ikka õigesti raha võtnud. Naljakas on ka muide see, et kuigi ta on mees, räägib ta vana naise häälega, pisut magusa tooniga. Mina polnud ainuke, kes temaga esimest telefonis rääkides arvas, et ta on naine.

Huvitav aga, mis sai sellest kuubalasest, kellega bussis kohtusin? Saatsin ammu-ammu talle sõnumi ja ta vastas, et loodab, et jumal mind hoiab. Ja kõik. Ma vist tean, mis sai: ta naine sai arvatavasti vihaseks, kui ta ütles, et tutvus ühe noore tüdrukuga, see oleks loogiline :D