On 5.detsember ja Hispaanias on täie hooga alanud jõulumöll. Vaateakendelt võib näha lehvitavaid jõuluvanasid, avalikes parkides on hoogu võtnud täispuhutavad lumememmed ja kunstkuused. Puude vahele on veetud jõululaternad, samuti säravad peotuledes vanalinnatänavad. Jõuludekoratsioonidel figureerib kunstlumi, naljakas on vaadata majakesi, mis on kaetud paksu plastist/poroloonist lumemütsiga :D Sest lund Zaragozas ei saja, kui siis väga harval juhul korra talve jooksul, pigem on siin udu ja pilvist taevast. Sooja on praegu umbes 5-10 kraadi ja hispaanlased on talvejopedesse mähitud. Mõnes pargis õitsevad veel lilled, puud pole lehti maha lasknud ja linnud laulavad (või karjuvad) ikka. Mingil päeval langes temperatuur ligi null kraadi lähedale, ja hispaanlased ei saanud üle „külmast“, mis üleöö saabunud oli. Kusjuures, olen tähele pannud ja Maarjagi rääkis, et nad arvavad, et põhjamaa inimene ei tohiks külma tunda, sest pidevalt on kuulda kommenteerimist, et kuidas sul külm on, sinu riigis on ju talved väga krõbedad… Madridis ikka sajab vahel lund ja inimesed hängivad sel juhul vihmavarjudega tänavatel.

Poodidesse on ilmunud kohutaval hulgal turróni-nimelisi jõulumaiustusi, piisab vaid sellest, et astud mõne supermarketi uksest sisse ja sind tervitavad turrónivirnad – puuviljadega, pähklitega, shokolaadiga, suhkruga, ilma suhkruta, pehme konsistentsiga, kõva konsistentsiga, nii võib hambaid murda! Turrón on umbes keskmise shokolaaditahvli suurusega, tehtud munavalgest, suhkrust, meest ja mandlitest. Tegemisviis võib muidugi varieeruda ja vaene turist võib turrónileti taga end hulluks avastada, nii palju leidub ju erinevaid sorte. Vingemad gurmaanid võivad rahakotiraudu avada ja raske raha eest endale käsitsivalmistatud turróni osta, mina aga leian, et supermarketite kaup ajab tudengile samuti asja ära. Alles sõin puuviljadega turróni, mis maitses pisut nagu martsipan, ainult puuviljad olid sees ülesuhkrustatud. Sama lugu on ka meie maakonna „firmakommidega“, mille nimi on Frutas de Aragón ehk siis Aragonimaa viljad, ainulaadsed kommid, puuvili kaetud shokolaadiga… kuigi see puuvili on ära siirupistatud! Mina mõtlesin, et tõesõna ootab mind shokolaadikatte all mahlakas mandariini – või pirnitükk :) Ei, tegemist on pigem nagu marmelaadikommiga Hispaania moodi.

Jube tore on aga see, et mandariine saab siin, kui häid puuviljapoode teada, meeletult odava hinna eest, kaks kilo üks euro. Ma olen oma mitu kilo pintslisse pistnud! Mõned muudki tooted on odavamad kui Eestis- nt prantsuse brie juustu saab ühe euro eest, liitri oliiviõli kõvasti alla kahe euro… rääkimata kastanitest, mida Eestis hingehinna eest rikastele pähe määritakse. Siin on kastanikilo poes umbes 3 euri ja veel pisut peale (kui samas tänaval on kastaniküpsetaja käest võimalik osta kaksteist röstitud kastanit sama hinna eest!), ja neid on väga mõnus ahjus küpsetada, on tarvis vaid sälgud sisse lõigata ja kakskümmend minutit neid 225 kraadi juures kärsatada. Ühel õhtul tegime siin Margusega gurmaanlust, sõime salatit jamón serranoga (mis on üks hispaania parimaid sinke) ja küpsetasime kastaneid. Küpsetuspaber oli muidugi liiast, oleks võinud kastanid lihtsalt panni peale laduda, sest paber läks nimelt väga kõrbema ja pudenes lõpuks väikesteks tükkideks :D

Maiustustest süüakse siin jõuluajal palju-palju martsipani, peale selle levivad mõnusad koogikesed, mille kohta öeldakse mantecado, kuna nad on tehtud searasva baasil (manteca-searasv). Pisut nagu muretainas, ainult pehmem ja suussulavam. Soovijad saavad muretseda jõulukinkekorvi, milles leidub sinki, juustu, head likööri ja turróni. Sinki saab siin muide osta ka suure ligi 20-kilose koivana, see hämmastas eriti mu Margust, kes avaldas soovi minna koju, koib õlal nagu ürgne kütt kunagi.

Pilari väljakule on püstipandud hiiglaslik jõulusõim, tallid ja eeslid ja Joosep-Maarja-Jeesus ning kogu ülejäänud karjaste ja kolme kuninga kupatus. Tallide vahele on kasvama pandud päris palmid ja hooned ning kujud on elusuurused. Esimest korda, kui nägin, et Pilari väljakul siblitakse, mõtlesin, et appi, miks nad küll otse katedraali ette on ehitustööd sättinud, kuni lõpuks kohale jõudis, et nad panevad sõime üles. Eestis on ju jõulusõimed peamiselt kirikutes, palju lihtsamat sorti, on nähtud vähem vaeva. See muidugi ei tähenda, et jõulud oma tähendust kaotaksid, ma arvan pigem, et paljude siinsete vaateakende väiksed sõimed - väike tehis-Jeesus oma tehishällis magamas ja tehis-Maarja tema kohale kummardumas – on pigem pisut ülepakutud. Vahel ei mõista ma, kas on üldse tarvis seda sündmust kuidagi kujutada, võib-olla tuleks ta hoopis kujutamata jätta, et ta ei kaotaks oma pühadust. Samas, jõulusõime üks tähtsamaid sihtgruppe on ju lapsed, ja kuidas siis neist kasvatada tublisid katoliiklase nägu tegevaid inimesi, kui nad jõulusõime oma elus näinudki pole?

Jäänud on veel nädalake ja pisut peale koolis käia, siis tuleb kahenädalane jõuluvaheaeg. Algav nädal on peaaegu vaba, esmaspäevast kolmapäevani pole loenguid, on riigipühad - 6.detsember on põhiseaduse päev ja 8.dets patuta eostamise päev . 7.dets pole midagi, aga hispaanlased ei hakka ju oma pikka nädalavahetust rikkuma ja üheks päevaks tööle-kooli ronima. Muidugi on ka erandeid, Paola peab terve puente (siin öeldakse pika nädalavahetuse kohta puente, mis tähendab otsetõlkes silda) tööl olema. Jah, ta leidis endale töö, ükspäev jooksis ta rõõmust karjudes kööki ja hõiskas, et ta leidis endale töö. Firma asub Zaragozast natuke väljas, vaene laps peab iga argipäev enne kella seitset pisut pahurana tõusma, hommikud pole üldse tema jaoks. Ma ei mäletagi täpselt, millega see firma tegeles, mingi majandusalase tegevuse organiseerimine arvatavasti. Paola sai finatsjuhi abiks, ta asendab ühte lapseootel naist kuni veebruarini. Pole kerge tööd leida, peale selle on hispaanlased ka uhked ja väikse summa eest tööd tegema ei lähe. Javier näiteks käis samuti ühes firmas töövestlusel, teda oleks sinna võetud, aga tema arvates oli summa, millega teda väärtustada taheti, tema oskuste jaoks liiga väike. Kui nüüd ära märkida, siis hispaanlaste miinimumpalk on 600 eurot kuus, töötu abiraha umbes samapalju. Ühesõnaga, olles töötu, on võimalik üürikorteris normaalselt ära elada. Iseasi on muidugi personaalne motivatsioon ja oma aja sisustamise soov, mis sunnib töötut tööotsingutesse sukelduma. Muidu võiks ju vaat et elu lõpuni normaalsetes tingimustes mugavleda.

Ma pole mitu nädalat kirjutanud: nagu maisin, siis seoses sellega, et Margus veetis ligi kolm nädalat siin ja tutvus Hispaania eluga. Täna varahommikul sõitis ta, kott Hispaania nänni täis, Barcelonasse, et sealt siis Eestisse põrutada. Järgmine kord näeme arvatavasti kevadel. See hüvastijätt oli vaat et hullemgi, kui siis, kui Eestist ära sõitsin. Kuna korteris pole praegu peaaegu mitte kedagi (Javier sõitis Baskimaale, Pauline nädalakeseks Prantsusmaale, Paola on täna õhtuni Jacas oma ema juures ja Ana magab) siis selleks, et oma aega sisustada ja ignoreerida, et olen kohutavalt liimist lahti, kirjutan parem kahe eestlase seiklustest mitte enam nii päikesekuumas Hispaanias, kuna valitseb ju „talv“, mida eestlased kõigest sügiseks nimetaksid :)

Margust suure tsikli- ja autohuvilisena hämmastasid siin Hispaanias muidugi rollerikultuur ja parkimine – ehk siis peaaegu olematu parkimiskultuur, tänu temale märkasin, et peaaegu iga teine auto tänaval on kriibitud stangega või mõlkis kerega. Eks ikka sellest, et tahetakse end kitsasse parkimiskohta mahutada ja sealt välja manööverdades on tihti paratamatu, et minnakse teistele autodele vastu. Naljakas on ka see, et kuigi ilmad on väga jahedad, sõidavad kuumaverelised hispaanlased ikka rolleritega (ja tsiklitega) ringi. Vastavad abinõud on muidugi kasutusele võetud, nt jalgade peale tõmmatavad katted, aga siiski tekitab mul külmajudinaid see, kui näen mõnda lehvivate juustega hispaanlannat kõigest kerges nahkjakis mööda kihutamas, kui väljas pole kümmet kraadigi sooja.

Keele koha pealt sai ta selgeks, kuidas endale piimakohvi tellida: „Café con leche, por favor!“. Ühele kohvihoolikule nagu tema on see väljend olulise tähtsusega. Peale selle õppis ta ära muidugi viisakusvormelid ja mõnede toiduainete nimetused, ning kui ma mina teistega hispaania keeles rääkisin, väitis ta, et saab isegi midagi pihta, ju siis tänu neile universaalsetele sõnadele, mis inglise keele sõnadele sarnased on. Ülejäänud aja sain proovida, mis tunne on teha otsetõlget hispaania keelest eesti keelde ja vastupidi. See oli segadusseajav ja tihti juhtus nii, et hakkasin hispaanlastega kogemata rääkima eesti keeles ja Margusega hispaania keeles, ise aru saamata, mis valesti.

Käisime palju Zaragozas ringi, vaatamas linna ja neid lugematuid kirikuid mis siin on. Käisime katedraalis ja EXPO tsoonis. EXPO tsooni taga on veel park, mille nimi on Parque de Agua, kus ma isegi veel käinud polnud. Seal on palju tiike, tiikidevahelisi jalutusteid ja spordiradu. Tiikidele viisid mõned väiksed paadisillad. Suviti saab tiigist tiiki arvatavasti sõita mööda kanaleid, mis neid ühendavad. Sõiduvahendiks paistsid olevat tehisluiged. Sel hetkel hakkas mul kahju, et Hispaanias pole järvesid ja nii toredaid paadisildu nagu Lõuna-Eestis, aga siin on jälle mäed, mida jään kindlasti igatsema, kui kord kodumaale pean tagasi sõitma. Ja eile avastasime Parque Grande tagant suure aiaga piiratud maa-ala, kus kasvatati palme ja ka nt kaskede istikuid. Ühe aia ääres patseeris üksik ja pisut agressivse olekuga luik, seekord päris. Mul on hea meel, et Margus sai kohtuda ka Parque Grande kassiperega, selles pargis elab nimelt on kolmkümmend kassi. Umbes kuu aega tagasi lugesin pargis rahulikult oma raamatut, kui äkitselt ilmusid mõned kassid. Enne, kui ma tähelegi jõudsin panna, oli mu ümber terve kassikasvandus – noored ja uudishimulikud kassid ja vanemad kassid, kes ronisid pinkidele ja võtsid sisse valvepositsioonid. Neid oli igat karva, nad ronisid puude otsa, ajasid üksteist taga ja äratasid mu tähelepanu. Üritasin siis mõnele armsale olevusele läheneda, kuid sisetunne ütles, et kassimammid ja –papid kargaks mulle kõrri, kui mõnda nende kasvandikest puudutada julgeksin. Naljakaks läks, kui kusagilt ilmus välja noor hurdakoer, viimne kui üks kass ronis kribinal-krabinal puu otsa ja koer ei teadnud, kuidas teha nii, et korraga kõigi peale haukuda :) Praeguseks on kassipere liikmed täitsa priskeks muutunud, sest neid käivad seal pargis toitmas vanatädid. Ja kassid juba teavad, kellelt kraami saab :)

Kuna Margusele meeldivad kindlused, käisime Aljaferiat vaatamas. Tema arvates oli see kuidagi liiga ilusti säilinud, polnud vana kindluse hõngu. Tõepoolest, islamiarhitektuuri stiilis nikerdused-võlvkaared on väga värske välimusega ja kuldsed laed üsnagi poleeritud. Ei maksa aga unustada, et tegemist on Zaragoza uhkusega ja arvata on, et seda kavatsevad nad putitada seni, kuni püsib see linn. Anne oli ka meiega kaasas, ta oli esimest korda Aljaferias ja käis vaimustunud näoga ringi, pea kuklas. Sel päeval näitas Zaragoza muide oma „meeldivat“ palet, ladistas vihma ja puhus teada-tuntud cierzo. Tundub olevat kui reegel, et kui keegi tuleb siia kellelegi külla, siis kisub ilm halvaks. Kui Pauline’i kallim käis, siis said nad kõvasti vihma kaela; alles käis ka Zuzana sõber, kes väitis, et siin olla ilm külmem kui Tshehhimaal…

Teine asjalikum kindlus aga oli Jacas, Paola kodulinnas. Olime juba ammu plaaninud, et kui Margus siia tuleb, sõidame kõik koos Pauline’i autoga Jacasse. Paola on nimelt oma kodulinna üle väga uhke ja ta oli väga rõõmus, et sai meile seda tutvustada, see oli vist üle-eelmisel laupäeval, kui sinna läksime. Zuzana võtsime kaasa, sest temagi polnud varem Püreneedes käinud, ja Jaca asub põhimõtteliselt Püreneede vahel. Ilm oli udune ja isegi vihmane, poole tee pealt orust avanev vaade kogu mäeahelikule jäi Zuzanal ja Margusel peaaegu et nägemata, kuna udu ja pilved olid mäed endasse mähkinud. Mõne aja pärast aga läks udu hõredamaks ja võis näha lumiseid mägesid (jeeeeee, lumiiii, oleks ma teadnud, et lund kord nii igatsema hakkan!), isegi teed olid pisut lumised. Seega ka ohtlikud, kuna nad muutuvad libedaks ja nii võib kergesti teelt välja all laiutavatesse kuristikkudesse sõita. Tore oli vaadata, kui madalal olid pilved, ja kui kõrged olid mäed, tippe polnud vahel nähagi, sest pilved tundusid peaaegu vastu maad rippuvat. Ikka ja jälle vaimustun mägedest, veel pole nad mulle tavalisteks ja igapäevasteks muutunud!

Jacasse jõudnud, läksime ütlesime Paola emale tere, kes osutus väga elegantseks vanaks daamiks ja kes meid pärast kohvile palus. Ma ei jaga ikka Paola õdede-vendade teemat, tean, et üks vend töötab tal Jaca militaarkvartalis (millest mööda jalutasime ja mille ees on plats helikopterite jaoks, kui kuningas parasjagu peaks korpust külastama tulema; Jaca omab nimelt oma 13 500 elaniku juures tervelt kolme sõjaväebaasi, ju sellepärast, et ta on Prantsusmaale väga lähedal), teine vend on see, kes talle rock-muusikat tutvustas ja temaga kontserditel käis, kui Paola väike oli… Üks tema õdedest elab koos emaga, huvitav, kas too polegi siis abielus? Igatahes, too rock-muusikat fännav vend oli ka koos meiega kohvitamas, ta nägi välja nagu inglise dzentelmen ja ma arvasin, et tema on see vend, kes on abielus ja küsisin, kas tema abiellus Jaca katedraalis. Sain prohmakaga hakkama, ta vastas mulle, et ei-ei, tema on vallaline (kuigi ta on juba üle 40-e) ja tundis ilmselgelt piinlikkust. See on see, kui ma ei vii asju kokku, ja peale rahulikku vestlust sellest, kui ilus on ikka Firenze, küsin ma teiselt inimeselt midagi nii topakat.

Paola vanematekoduks on suur korter, umbes sama hiiglaslik kui Mario ema oma Barcelonas. Elutoas figureerivad tüüpilised neitsi kujud ja perekonnapildid. Kohvi jaoks pandi lauale lumivalge lina ja toodi välja peened küpsised peenel kandikul. Ma kartsin alatasa, et ajan midagi maha või pläkerdan ära, nagu minuga tihti juhtub. Margus mainis ka pärast, et nii peen oli olnud, et ta ei teadnud, kuidas kohvigi võib juua – hispaanlaste kohvikultuur on pisut teine, üldiselt teevad nad kohvi piima, mitte vee baasil, ja levinud on kange-kange mokakohv. Presskannusid siin leidub, aga levinumad on mokakohvi kannud ja isegi lahustuvad kohvid. Paola ema nägi, nagu juba mainisin, väga viisakas välja, kontsaga kingad jalas, valge siidpluus ja kerge meik näos, aga mitte ülemäära. Kui me saabusime, olid tal lokirullid peas, mille pärast ta suurt piinlikkust tundis. Ta oli väga külalislahke ja pärast mainis, et me kõik olla toredad ja et talle on suur au, et välismaalased tema keelt räägivad, sest ta ise ei räägi ühtegi keelt peale hispaania keele. Ka avaldas ta kahjutunnet, et alati on seltskonnas keegi nagu „udus“ , kes ei saa täpselt aru, millest jutt – seekord oli siis Margus. Tõlkisin ometi nii palju kui jaksasin – väike personaaltõlk nagu ma olen. Valitses sõbralik ja soe õhkkond, hispaanlaslik külalislahkus ja avatus teiste suhtes, mis Margusele väga muljet avaldas.

Paola tegi meile Jacas väikese tuuri, sain teada, et omal ajal oli Jaca Aragoni kuningriigi (hilisel keskajal oli ta veel eraldi kristlik kuningriik, mitte kõigest maakond) pealinn, kunigas oli Ramiro I, kellele on linnas ka väärikas monument, vana vanglatorni kõrval, väikesel platsil. Väärika Ramiro taustaks on kahtlaselt lillat värvi öölokaal :) Keskajast on säilinud Jaca katedraal, mis on esimene romaani stiilis katedraal Hispaanias (11-12 saj), ehitatud üsna kiiresti, aga hästi. Jacal kui vastsel pealinnal oli nimelt tarvis kiiresti oma kirikut, pandi kaks kiviplokki püsti ja ehitati nende vahele ruttu-ruttu katedraal, mis on nüüd linna üks tõmbenumbreid. Kindlus, mida enne mainisin, on teine Jaca turismiatraktsioon, 16.sajandi lõpust ja viisnurgakujulise põhiplaaniga. Ta omas olulist strateegilist tähtsust iseseisvussõjas prantslaste vastu. Praegu aga tehakse selle sees sõjaväeõppusi ja vallikraavis käivad armatsemas teismelised. Jaca kindlus nägi välja räsitum ja autentsem kui Aljaferia, mis on ometi sajandeid vanem. Taamal võis kindlusetornide taustal imetleda lumist ja kõrget Oroeli mäge valvamas selle väikse linna üle.

Jalutasime mööda peatänavat, käisime vaatamas Euroopa suuruselt teist siseuisuvälja, mis nägi välja nagu äraeksinud kilpkonn ja ei sobitunud hästi maastikusse puude ja kõrgustike vahele. Paola näitas meile oma kooli, mis oli vanas kloostris. Ja siis käisime söömas Jaca tüüpilisi tapasid, krevette Jaca moodi (gambas), mis tähendas seda, et krevett oli pandud imehea kastme sisse ja paneeritud ära nii, et ta moodustas sellise kanakoivakujulise asjanduse. Mmmm.
Ja enne Zaragozasse tagasisõitmist viis Paola meid veel vaatama Püreneedes asuvat rongijaama, mis asus kõigest kümne kilomeetri kaugusel Prantsusmaast. Politsei pidas Paola küll vahepeal kontrolliks kinni, tal polnud kõiki dokumentegi kaasas, aga seletus, et ta ta tahab oma erasmuslastest sõpradele natuke Hispaaniat tutvustada ja et ta elab väga lähedal, rahustas politseinikud maha :D Sõitsime siis külla, mille nimi oli Canfranc ja kus asus vinge paleearhitektuurist inspireeritud rongijaam, kus filmiti isegi „Doktor Zhivago“ ühte varianti. Mäed tundusid käeulatuses olevat, kõrgusid OTSE rongijaama tagant taevasse, võimas! Õhus oli udu ja niiskust ja rongijaama varikatusega perroon oli tõesti kui filmist oma ümmarguse kellaga. Tundus, et kohe-kohe kihutab jaama sisse kummituslik rong, kust väljuvad reisijad-varjukujud nagu Miyazaki filmis „Spirited away“ – kuigi seal sõitis kummituslik rong mööda üüratut veevälja. Tunne oli, nagu oleksime Saksamaal või Austrias või Prantsusmaal, küllap aitas sellele tundele kaasa lörtsilöga, mis meile vaikselt kaela sadama hakkas.

Vahepeal õnnestus mul end ära külmetada (just paras aeg, kui mul külaline on!) , aga tänu sellel sain paar päeva ülikooli üle lasta ja rohkem aega koos oma kallimaga veeta. Nina oli küll tatine, aga puhkus oli hea. Kui natuke kosunud olin (ja veel mõned loengud sõna otseses mõttes sisse maganud), siis võtsime ette uue väljasõidu, seekord kahekesi. Läksime Baskimaale, Põhja-Hispaaniasse. Esimene sihtpunkt oli Bilbao, neli tundi bussiga loksumist ja jõudsimegi kohale. Ikka imestan, et Hispaania on suur, olen praegu avastanud Põhja- ja Kirde-Hispaaniat ja isegi SIIIN on need vahemaad nii pikad. Võrdluseks siis, et Zaragozast Hispaania ühte lõunapoolseimasse linna, Cádizisse, on 1000 kilomeetrit. Ma arvan, et enam kunagi ei hakka ma virisema, et Tallinnast Tartusse on palju maad. Eestis saab ju ühe päevaga lõunast põhja sõita ja aega jääb veel palju ülegi! Kui kummaline, kuidas varem vaatasin Hispaania kaarti ja mõtlesin, et oh, ega needki vahemaad ju nii suured pole; vaatasin oma väikse rohelise (eesti) samblaga kaetud mätta otsast ja mõtlesin, et kõik on käe ja jala juures. Tõsi ta on, et Hispaania ei tundu enam nii kauge ja nii kättesaamatu, hoopis päris OMA, aga siiski, see „oma“ sisaldab endas veel tuhandeid avastamata kohti. Praegu on mul tunne, et ei jaksa enam linnas olla, tahan loodusesse, tahan METSA, tahan tsivilisatsioonist ära. Kas või päevaks, et end jälle laadida uue huviga inimese kätetöö vastu. Aga kuna lähimate nädalate jooksul pole mul esialgu plaanis kuhugi trippida, siis pean Zaragoza parkidega leppima. Nice. Enam ei saa seal lugeda ka, mul hakkavad jalad külmetama. Teoreetiliselt peaksin ma muidugi hakkama oma teist ajaloopraktikat tegema ja kunstiajalooeksamiks lugema ja veel tegema kõiki neid asju, mida ma kolme nädala jooksul unarusse olen jätnud. Esimese ajaloopraktika visigootide kohta sain kätte, hindeks „muy bien“, ehk siis „väga hea“ ja kiita selle eest, et olin vaeva näinud keeles, mis pole minu emakeel. Oh, see andis palju jaksu ja jõudu! Ma teoreetiliselt hakkangi kohe õppimisega tegelema, kui blogimise lõpetan :D Praktiliselt aga… vaatan vist pisut „How I Met Your Mother“ sarja, et natuke oma tuju tõsta. Tuju muidugi tõuseb, kuna elan blogides jälle neid toredaid sündmusi läbi, mis juhtunud on, aga kui blogiga on kõik, siis jääb siia elutuppa ainult mu kohvitass ja mina. Ja võib-olla ka Ana, kes selleks ajaks on üles tõusnud ja tuleb mulle rääkima sellest, kui väsitav on ta tehasetöö. Muide, elutoas istun ma sellepärast, et kuna minu tuba avaneb siseõue, siis ei tule sinna praegu palju valgust sisse, eriti, kui pilves on. Päevavalgust pole väga palju aega ja mul tunne, et elan väikses koopas, Hispaania kaart seinal ja küünal valgustamas minu mõtteid.

Kuhu ma jäingi? Jah, Baskimaa. Baskimaa on Hispaania rikkamaid maakondi, seal on väga arenenud tööstus. Ja muidugi ka baski separatistid, rühmitus ETA (nagu Eesti Teadete Agentuur, hahaa), kes võitlevad terrorit kasutades selle eest, et Baskimaa saaks iseseisvaks riigiks ja et Hispaania riik lõpetaks baskidelt „varastamise“. Kes veel ei tea, siis Baskimaal on lisaks hispaania keelele ametlikuks keeleks baski keel, mis on isolaatkeel, tal pole sugulussidemeid ühegi teise keelega maailmas. Muidugi on laensõnu ja võõrsõnu, huvitav on ka see, et ropud sõnad sinna keelde tulevad hispaania keelest. Üks hüpotees on, et keele juured on Kaukaasia mägihõimudega seotud, aga sellele pole siiani leitud küllaldaselt toetusmaterjali. Keel kõlas harjumatult, imelik seos tekkis, nagu sarnaneks ta mõne Balkani poolsaarel räägitava keelega – võib-olla sellepärast, et Balkanil on igasugu „mooramehi“, kelle keel tundub olevat selline mittekultuuriinimese keel (Või nagu Margus ütleb, et inimeste keeles rääkima tähendab inglise keelt kasutama :D ). Arvatavasti on see tundmus jällegi seotud kaitseinstinktiga võõra ja tundmatu ees. Baskimaal on tänavasildid nii kahes keeles, kui ka lihtsalt hispaania või baski keeles. Tundub, et palju kasutavad nad „z“ ja „x“ kirjapilti, et siis viidata susisevatele häälikutele. Tegelikult peaksin ma siia korralikult foneetilistes terminites kirjutama, et grafeemid ja foneemid ja allofoonid, aga ma lihtsalt ei jaksa. Seega, vabandust kõikide filoloogide ees, kes korralikust terminoloogiast võib-olla huvituksid. :D

(Kui nüüd eesti keelest rääkida, siis hispaanlastele tundus see olevat väga laulev keel, ilus olevat kuulata. Naljakas oli, kui nad seda järgi üritasid hääldada, eriti siis, kui ma ütlesin kord Margusele paar korda järjest, et istu laua taha, ja Pauline ja Paola kordasid nagu aktsendiga papagoid, et istu, istu, istu, ja me naersime. See oli see õhtu, kui Pauline valmistas meile jälle quiche’i, mis maitses taevalikult.)

Javier, kes on Navarra maakonnast pärit, kus samuti baski keelt räägitakse, ütles, et ärgu me imestagu, kui mõnes baaris olla separatistide pildid üleval, ja Alberto väitis, et mõned „suunitlusega“ lokaalid nõudvat isegi kliendilt ekstra jootraha, vastasel korral pannakse püstolitoru nina alla. Aga Alberto liialdab alati. Inimesed elavad Baskimaal rahulikku elu ja enamasti ei juhtu nendega midagi, kui välja arvata mõned terrorirünnakud ja skandaalid poliitikute hulgas. Vahel ka mõrvad. Praegu on nad tagasi tõmbumas, ja välja on kuulutatud vaherahu, kuigi selle pidamisega on ilmselgelt probleeme. Tihti toimuvad manifestatsioonid, kus nõutakse osade poliitikute tagasiastumist, kes arvatavasti on rühmitusega seotud; kus nõutakse korra majja löömist. Meil Margusega õnnestus ka ühe näha, kui olime jõudnud San Sebastiáni. Jalutasime mööda vanalinna tänavaid, kui äkitselt komistasime ühe väga kurvale matuserongkäigule sarnanevale meeleavaldusele, kus inimesed, loosungid ja pildid käes, melanhoolse muusika saatel kõndisid. Tavaline oli ka, et nägime sõnumiga plakateid rippumas nii aedade küljes kui majade kohal.

Bilbaosse sõites võisime ainult aimata, kui kõrged võivad olla mäed, kust vahelt läbi sõidame, sest oli õhtu ja pime, ainult tuulegeneraatorite punased tuled paistsid pimeduses. Hispaania energiatööstusest rääkides, siis siin on kuus suurt tuumaelektrijaama, ja mõned pisemad keskused. 20 protsenti elektrienergiast lasub tuumaelektrijaamade õlul. Suurim osa on muidugi soojuselektrijaamadel (56 protsenti) ja alternatiivse energia hulk on aasta-aastalt kasvamas - päikesekollektorid, hüdroelektrijaamad ja tuuleenergia moodustavad 24 protsenti tarbitavast energiast. Tee oli lõpuks üsnagi kurviline, palju tunnelitega, kuigi õnneks mitte nii kurviline, kui Püreneedes. Merehaigus lööb mul ikka vahel välja, kuigi asi on iga aastaga paranemas. Väiksena ei saanud isegi rongiga sõita, ilma, et süda poleks pahaks läinud.

Sõitsime läbi Vittoria, mis oli mittemidagiütlev linn, vihma ladistas ja ma mõtlesin, et tore-tore, ilmataat vist mängib jälle vimkat. Pärast muidugi selgus, et Baskimaa koos Asturiase maakonna ja Galiitsiaga on piirkonnad, kus Hispaanias kõige rohkem vihma sajab. Ometi ei pidanud me kogu aeg läbivettinutena ringi käima, sest ilm muutus kohutavalt kiiresti – kahe tunni jooksul näiteks jõudis mitu korda vahelduda päikesepaiste ja vihm. Margus ostis endale Bilbaost suure musta vastupidava vihmavarju (mille ta oli sunnitud siia jätma, kuna see ei mahtunud talle kotti ja ta kartis, et käsipagasist võetaks tal see ära), mille alla saime vajadusel peitu pugeda. Vihmavarjukultuur oli nendes kahes linnas – Bilbaos ja San Sebastiánis- märkimisväärne, inimestel oli igat sorti värvilisi varjusid, kõige enam levinud olid pikad vihmavarjutokid, millega uhkelt ringi patseeriti. Igal inimesel oli vihmavari kaasas, et tõenäolise saju korral see lahti võtta. Ja sadu OLI tõenäoline isegi siis, kui taevas paistis päeva algul siresinine. Isegi peaaegu igal riidepoe vaateaknal võis märgata ka vihmavarjusid! Avalikes kohtades (nt tubakapoodides) olid vihmavarjutopsid, kuhu kliendid võisid oma märja vihmavarju sisse torgata, et siis ostma minna. Muidugi võisid nad pärast oma ustava vihmavarju olemasolu täitsa ära unustada ja nahaalselt lahkuda.

Bilbaos oli elamine valmis vaadatud, minu esimene täieõiguslik couchsurferi kogemus. Otsisin mitu nädalat varem meile magamispaika ja Bilbaos pakkuski seda meile üks boheemlaslik paar, meie olime neile samuti esimesed couchsurferid. San Sebastiánis aga ei õnnestunud meil tasuta elamist leida, sest kõik need kolmkümmend inimest, kellele kirjutasin, olid muude tegemistega hõivatud. Räägin hiljem täpsemalt, kuidas siis, kui sinna jõudsime, meil absoluutselt isegi hostelit polnud valmis vaadatud, ja ma olin juba valmis leppima võimalusega, et peame kuhugi parki lõkke üles tegema, sest oli reede õhtu ja rahvast arvatavasti ööbimiskohtades murdu. Hakkasin arvama juba, et pean oma seiklusvaimu kiruma hakkama ja järgmine kord asju rohkem ette planeerima, aga õnneks lõppes kõik hästi.

Niisiis, jõudsime Bilbaosse õhtul, oli sadanud – tänavanurkades laiutasid rahekuhjad. Jalutasime bussijaamast oma võõrustajate koju, läbides kahtlasi kitsaid tänavaid, kus meid väljakutsuvalt vahiti. Võõrustajad elasid kesklinnas, pärast selgus, et tänaval, mis pidi olema üks ohtlikumaid Bilbaos, kuigi nad väitsid, et siiani pole nendega midagi juhtunud. Sama lugu, mis Tartuski, minu kodu oli ju asotsiaalide majast kiviviske kaugusel, aga millegipärast ei tundnud ma hirmu ja nad ei teinud kunagi mulle häda. Ka Kopli, mida Tallinna pommiauguks nimetatakse - minu arvates ei ole seal nüüd küll ohtlikum kui üksinda nt mööda Õismäe tänavaid käies. Igal pool võib ju midagi kriminaalset juhtuda, kunagi ei tea ette. Meie võõrustajad, José ja Saoia olid kolmekümnendates häbelikud boheemlased. Häbelikud vist sellepärast, et me olime ikkagi nende esimesed surferid. José oli kohtuvahendaja, ja tema elukaaslane … jumal küll, midagi psühholoogiaga seotud?... Neil oli suur ja avar kodu, rõduga, mis avanes otse vanalinna tänavale, loodud oli palju hubast atmosfääri. Riiulis olid vinüülplaadid rockmuusikaga. Mõlemad suitsetasid mõnusa aroomiga tubakat ja pakkusid meile õhtusööki. Salat ja asparaagused majoneesiga. Ma ei saa aru, mis siin nende asparaagustega on, nad maitsevad pisut paremini kui keedukaalikas ja tunduvad omavat samuti tähtsat rolli hispaanlaste jõululauas. Nad tahtsid meile pakkuda ka kõrvitsakreemi, mis aga läks kahjuks kõrbema, seega pidime leppima singiomletiga. Kahju, et saime kahe huvitava inimesega nii vähe aega koos veeta, paar tunnikest aitavad ainult kaasa esmamulje kujundamisele.

Järgmise päeva hommikul läksid nad mõlemad tööle ja kui õhtul ära läksime, polnud neid samuti kodus. Jätsin neile tänuks ühe eesti shokolaadi (Margus vedas mulle siia shokolaadi ja Tõmmu kommi ja Lõuna-Eesti mett ja ema tehtud pohlamoosi, mida ei EI söö enne, kui viimne häda käes) ja kirjakese. Paari suheldud tunni jooksul saime siiski teada, et José mängib kitarri ja et Saoia õpib youtube’i järgi kudumist. Saime teada, et nad on kaksteist aastat koos olnud (reaktsioon sellele, et meil M-iga läheb ainult aasta, oli, et oiiii, kõigest aastakene!!) ja mitu-mitu aastat Madridis elanud. Nad rääkisid veel, et Bilbaos on kinniseimad ja uhkeimad inimesed terve Hispaania peale (nemad küll ju mitte). Järgmisel aastal lähevad nad Austraaliasse elama. Mõtlesin siis, et ohoo, Hispaaniaski leidub australian dream’i austajaid, kui mina isiklikult ei tunne Austraalia vastu suurt tõmmet. Magasime lõpuks kaheinimesevoodis, missugune uinuva kaunitari tunne tekkis! Zaragozas pidime ju minu väikesed üheinimeselokatsis välja puhatud saama, pead-jalad koos.

Järgmisel hommikul peale võileibade söömist läksime varakult linna avastama. Üldiselt sõimegi selle reisi jooksul enamasti võileibu. Väljas korralikult süüa oleks olnud üsna kulukas, sest Baskimaal on Hispaania kalleimad hinnad. See tuli välja, kui San Sebastiánis endale värsket võileivamaterjali muretsemas käisime – poes oli odavaim leib 1,5 eurot, kui Zaragozas saab imehea leiva juba 60 eurosendi eest. Läbi Bilbao voolas jõgi, mis ometigi polnud päris jõgi, vaid pigem mere tagasivoolukanal vms, kuigi meri oli oma mitmekümne kilomeetri kaugusel. Selles „jões“ olid tõusud ja mõõnad ja hispaania keeles öeldakse selle kohta ría, kui päris jõgi kannab terminit río. Hea, kui linnas on veekogu, see annab palju juurde. Bilbaos nägingi kui Tartu, Zaragoza ja isegi Firenze segu. Natuke vb ka sarnasust Veneetsia mõnele kanalile, aga õige pisut, sest Bilbao oli kunagi Hispaania koledamaid linnu, kus polnud muud vaadata peale tööstusmaastiku. Viimase kümnendiga on aga ta muutunud kaunimaks, ehitatud on modernne Guggenheimi muuseum, ja on raisatud palju raha, et turist tahaks ka Bilbaosse tulla.
Leidsime silla, mis sarnanes Tartu Sõpruse sillaga, ainult palju kõrgem ja nagu ülespoole venitatud. Üks teine sild paistis jälle nagu Võidu silla sugulane olevat… Majad olid vahepeal väga värvilised, palju oli joonistusi sildade all, ja linnas sõitis ringi ühistransport nimega Bilbobus. Mulle tuli vägisi meelde kääbik Bilbo „Sõrmuste isanda“ saagast, eriti, kui nägin ühe silla alla joonistatud magavat olendit. Raudtee jooksis jõe kõrvalt ja trammid olid ilmselgelt moodsamad kui Tallinnas näha võis. Ehk siis tervitus Tallinna trammipargile! Kuigi ma pole kunagi meie armsate trammiloksude vastu tülgastust tundnud, pigem on nad nostalgilised. Kui miski mus tülgastust tekitab, on need vanad trollilobudikud, kus linnalegendi järgi võib endale süstla tagumikku istuda :D

Päevavalguses nägime, et mäed Bilbao ümber on roherohelised (jee, nagu Valenciaski, need Zaragoza kandi kivised mäed on lihtsalt nii hingetud!) ja et liiklus jookseb mitme tasandina mägede ümber. Palju oli gooti stiilis kirikuid ja mõnedel linnaväljakutel võis näha isegi jõulupuid, mis särasid sügispäikeses, kui päikest parasjagu oli. Käisime ühes lokaalis pintxosid söömas, Baskimaal öeldakse tapade kohta pintxod. Sattusime tõelisesse weedi-lokaali, kus rastafarid savu tõmbasid. Atmosfäär oli üsna hea, vanade muusikalegendide plaatide postrid seintel… kuigi teenindaja ei teadnud konkreetselt, mis seeni nad suupistete peal pakuvad. Need on need seened, mida kasvatatakse, noh, tead ju, vastas ta mulle :D Võib-olla olid need teatud mõjuga seened, kes teab. Eriti huvitav oli meie selja taga jammiv prillipapa, kes ajalehte luges (või siis tegi näo, et luges), ise ilmselgelt oma piibust pilves olekus. Hispaanias pole tegelikult savu legaalne, aga mis siis sellest. Margus sai ühe suupistena tortilla de patatat proovida, oli üsna hea, aga mitte nii hea, kui see, mis Ana meile kord tõi. Selline mõnus, tihe, kodukootud ja üldsegi mitte nii rasvane kui see kartuliplöks, mida tehes ma oma randme kompromiteerivalt ära kõrvetasin.

Jalutasime piki jõeäärt kuni Guggenheimi muuseumini, mis on üks suur kunsti täis ehitis. Jällegi tükk modernsust, tulnuklikkust. Hoone ümber paiskusid kord-korralt aurupilved, mis tulid maa seest. Muuseumi kõrvalt läks üle jõe punase konstruktsiooniga sild kui multifilmist. Huvitav, kas mõnel Hispaania suurlinnal see tulnuklik element ka olemata on? Valencias oli see modernne kunstide ja teaduste linn, Zaragozas EXPO-tsoon oma tulevikusildadega, Barcelonas Gaudi oopused, mis tundusid ka kuidagi ebamaised…Pilet oli muuseumi igatahes hingehinna eest, sisse me ei läinud. Jalutasime selle ehitise ümber ringi, imetlesime Guggenheim Dog’i, suurt skulptuuri, hiigelkutsut, mis oli üleni võõrasemadega kaetud. Huvitav, kas nad talvel ka neid lilli värskena hoida suudavad? Või külmuvad vaesed võõrasemad kutsu kehal hoopiski kringliks? Guggenheimi teisel küljel oli suur molekul ja hiigelämblik, kelle kõhus olid isegi hiigelmunad. Fui. Ma jõllitasin selle ämbliku kõhtu, pea kuklas, kuni hakkas natuke jube. Sinise taeva taustal oli ämblik muidugi väga efektne (jah, sel hetkel oli sinine taevas isegi!). Kes veel ei tea, siis mul on ämblikega eriline suhe. Ma tean, et nad on koduhoidjad ja õnneloomad, aga siiski tekitavad nad mus tülgastust. Mäletan, kui oma Tartu kodus kord rahulikult oleskledes äkki märkasin seinal suurt musta rasvast ämblikutüüpi. Jõllitasin siis teda tükk aega, jälgisin, kuidas ta tasapisi oma strateegilist asukohta muudab, ja siis lõpuks sain ta ühe ajalehe peale võetud ja siis adrenaliinist hingeldades köögiaknast välja puistatud. Õnneks polnud tol hetkel kedagi kodus mu lapsikusi jälgimas :)

Bilbaos veetsimegi kõigest ühe päeva, mis on piisav selle linnaga tutvumiseks. Ronisime isegi mõnedest treppidest üles (Bilbaos on palju treppe!), et näha kõrgemalt kogu linna vaadet ja isegi kaugemal mõnda lumist tippu. Üks härra üritas meist tulutult digikaga pilti teha. Elagu vanem generatsioon! Peale selle räägivad nad seal hispaania keelt pisut teistsuguse intonatsiooniga kui Zaragozas, natuke peab kuulama, et kõigele pihta saada. Selle linna kohta väärib lõpetuseks märkimist ka pesukuivatamiskultuur. Nagu ka mujal Hispaanias, ripuvad seal pesunöörid akende taga, aga nende peal on ka väikesed kilest varikatused, et pesu vihma eest kaitsta. Mulle jääb see aga mõistetamatuks, sest niiskus ei lase pesul ikkagi kuivada ja vihm ei saja pealegi otse sirgelt taevast alla, vaid vahel siiski nurga all, ja puhub seega varikatuse alt lihtsalt läbi.

Õhtul sõitsime bussiga edasi San Sebastiáni, Baskimaa pealinna. Täpsuse mõttes pean mainima, et linna nimi on tegelikult Donostia-San Sebastián, Donostia on siis baskikeelne ja San Sebastián hispaaniakeelne nimetus. Pidime natuke tormama, et õigeks ajaks bussile jõuda. Sõit kestis vaid tunnikese, jõudsime hämmastavalt väiksesse bussijaama. Õigemini, seda ei saanud isegi jaamaks nimetada, isegi Võru bussijaam on suurem, kui see mõne peatuse ja varikatusega wanna-be bus station. Ju siis on San Sebastiánis suurem rõhk rongiühendusel, kuigi rongijaam ei paistnud samuti suur, pigem selline armas, väike ja värviliste rongidega. Arvatavasti asuvad suuremad jaamad kuskil kaugemal, see pole loogiline, et linnas, kus on 200 000 elanikku ja mida ümbritsevates uuselamurajoonides elab peale selle veel 405 000, on nii kahtlane infrastruktuur.

Kohale jõudnud, hakkasime otsima öömaja, see tähendab, hakkasime lihtsalt ringi vegeteerima, et leida mõni hostel või külalistemaja. Küsisin ühe ajalehemüüja käest, kes juhatas meid ühte päris kallisse külalistemajja. Läksime sisse ja meid tervitati lausa hullumeelse sõbralikkusega ja näidati tuba, mille eest tuli ühe öö kohta maksa umbes 70 euri. Muidugi väitsid nad kohe, et see on vist meie jaoks liiga kallis, andsid meile linna kaardi ja juhatasid kätte teiste pisut odavamate külalistemajade asukohad. Muidugi öeldi, et kuna on reede õhtu, siis arvatavasti läheb meil öömaja leidmisega raskeks, ja et kui me ei leia, siis helistagu ja nad hoiavad meile selle kalli toa. Ju on siis seal linnas vb vaikiv (või ka avalik) kokkulepe hosteliomanike vahel, et kui ühel pole pakkuda parajat võimalust, siis juhatab ta potentsiaalse kliendi teistesse kohtadesse. Või omab hostelikette seal üks ja sama suur boss? Mine sa tea…

Jalutasime vanalinna ja leidsime lõpuks asjaliku külalistemaja, kahe peale 50 eurot öö, ja ööbisime seal kaks ööd. Koha nimi oli „Pension Kaia“ , kaia peaks tähendama baski keeles tänavat, mis viib mereni välja. Tuba oli hubane ja mõnus, ainult sooja ei tahtnud nad seal väga kaua sisse lülitatud hoida. Toas oli isegi telekas ja vaatasime õhtul hispaaniakeelset Käsna-Kallet (mille kohta siin öeldake Bob Esponja). Sõime oma võileibu ja hispaania magustoite, mida olin leidnud Bilbaost ühest talutoodangu poest, kus müüdi isegi lahtist piima (wow!). Öösel läksime jalutama, ookean oli kiviga visata. Nägin PÄRIS Atlandit! Muidugi polnud see nüüd nii ava-Atland, aga ikkagi ookeani üks osa. Suured lained, kaunis tuledes rannapromenaad, lainete jäljed liivad, Concha laht vaevu aimatava Santa Clara saarega keskel. Kuu, tähed, romantika, tuhanded linnatuled, soe laternavalgus. Oh, kui ilus see linn on, mõtlesin, ja sain ühtäkki aru, miks Paola ütles, et ühele paarile on San Sebastián väga romantiline koht mõnusaks nädalalõpureisiks. Sellel õhtul armusin sellesse linna kõrvuni ära ja leidsin, et siiani on tegemist kauneimaga neist linnadest, mida senini Hispaanias külastanud olen. Samal öösel läksime ka natuke ühe mäe otsa – Concha lahte ümbritsevad nimelt kaks mäge, Monte Urgull ja Monte Igueldo. Läksime Urgulli otsa, seal oli vana kindlus, aga kuna polnud ühtegi tänavalaternat, siis Margus lihtsalt keeldus minuga sügavamale kindluseparki minemast, see polevat ohutu. See oli paras põnts mu seiklusvaimule, aga midagi polnud teha. Pidime alla tagasi kobima ja järgmisel päeval päevavalges tagasi tulema. Üldiselt saime sel reisil ikka näägelda küll, alatasa on ju nii, et see, mis ühte huvitab, ei huvita teist ja see, mida üks tahab teha, ei tundu teisele sugugi ahvatlev. Aga hea, et need nääklusedki olid, kuna muidu oleks olnud tunne, et tegemist on peaaegu-pulmareisiga :D

Päevavalges järgmisel päeval oli kõik hea ja turvaline ja jalutasime rahulikult ookeani ääres. Vaatasime surfereid, kes olid kui väiksed pardid kõrgeid laineid püüdmas. Ookeanilained murdusid vastu rinnatist ja lihvisid kivisid. Vesi oli ilus rohekassinine. Tormiga ujutavad lained tihti rinnatise täitsa üle, meil oli hosteli seinal üks pilt, mis oli just tormi ajal jäädvustatud. Linnast voolas läbi ka Urumea jõgi, mis suubus ookeani. Leidsime laheda poe, kus müüdi vinüülplaate. Ronisime uuesti Urgulli mäe otsa vaatama vana kindlust, kus lehvis Baskimaa lipp ja mille üle valvas suur Püha Südame Jeesuse (Sagrada Corazón de Jesús) monument, mis vaatas sealt ülevalt Concha lahele. Jeesus oli küll ära tehnikastunud, tema seljast kasvasid välja antennid ja redel. Margusele meeldisid väga vanad kahurid, mis kindluses olid. Jalutasime mööda kindluseparki ringi ja imetlesime vaadet, mis avanes lahele, Santa Clara kaljusele mäele lahe keskel ja linnale koos tornidega häärberitega mäekülgedel. Oli jälle tunne, nagu poleks tegemist Hispaaniaga, vaid mõne Prantsusmaa linnakesega. See tähendab, et mul on väike sisehääl, mis ütleb, et ahaa, Maarja, just selline võiks Prantsusmaa olla. Mitte, et ma veel Prantsusmaal käinud oleks. Olen käinud ainult Prantsusmaa piltide „sees“. Vihmapilved olid küll taevas, aga siiski oli tore, meil oli ju Bilbaost ostetud must vihmavari. Lõhnas sügise järele.

Kui mäe otsast alla ronisime, jalutasime mööda pikka promenaadi teise mäe, Monte Igeldo jalamile. Avastasin, et raekoda on San Sebastiánis natuke valencialik ja et iga nurga peal leidus karusselle. Ju on seegi vist saabuva jõuluajaga seotud, sest Zaragozaski on ilmunud karussellid kohtadesse, kuhu neid varem oodatagi poleks osanud. Mööda promenaadi jalutades tuli äkki päike välja, ookean muutus sinisiniseks ja välja ilmusid ka purjekad. Rand oli tühi, vaid üksikud inimesed jalutamas vee piiril. Kujutan ette, et suvel on rannaliival lihamäed nagu Barcelonaski. Monte Igueldo otsa viis funicular, see mägitramm, mis tundus olevat kui aastast 1950, loksuv ja ilma aknaklaasideta. Trammijuht rääkis arusaamatut hispaania keelt ja mul oli tunne, nagu põrutaks me üheksakümnekraadise nurga all otse mäkke. Alla sõites oli jälle vastupidine tunne. Mäe otsas oli lõbustuspark võltsdinosauruste ja värvilise karusselliga. See vaade aga, mis mäelt avanes oli fantast! Ilm oli selge ja võis näha isegi natukest Prantsusmaad. Mäejalamil paistis nõiamajake, mille ümber hiilisid kiisumiisud. Ookean sinetas all, mäed sinetasid taamal, oli jahe ja karge. Oli ilus ja õnnestav, kuni sõrmeotsad külmetama hakkasid. Ma olen tõeline külmavares, Eestis sai miinus kolmekümnega Peipsi ääres käidud, ja Hispaanias ei saa nüüd kuue plusskraadiga ookeani ääres oldud... :D

Õhtul hosteli poole tagasi jalutades käisime veel ühe tornidega villa juures, et vaadata, kas see on ehk mõni tähtis ehitis. Pimeduses kõrguva uhke majahiiglase küljes ei paistnud mingit silti, vist oli ikka erahäärber. Käisime vaatamas ka skulptuuri Peine del Viento, ehk siis Tuule Kamm, mis kujutas endast raudkonstruktsioone kaljude küljes, mis pidavat ühendama õhku, maad, ookeani ja inimese kätetööd. Minu arvates olid nad aga lihtsalt kolakad, mind paelus hoopis rohkem roosakassinine õhtutaevas ookeani taga. Siis läksime poodi, ahhetasime hingehindade üle, otsime Baskimaa siidrit - jah, see kuulus siider, mis on tehtud mitut erinevat sorti õuntest (Marguse arvates maitses see nagu hapu õunamahl) ja mis pärast hakkas mu kõhus kollihääli tegema. Hispaanias muidu pubides eriti siidrit ei jooda, pigem õlut või veini, sangriat või kahtlasi kokteile. Muidugi ka kangemat kraami. Ma nüüd otsustasin, et õlut ei peaks ma enam eriti palju jooma, sest olen märganud pisukest muutust oma kõhukesel. Baskimaa siider polnud küll nii hea, kui Sherwood, aga võileibade ja viinamarjade kõrvale käras küll. Öösel läksime veel ühte jazz-stiilis lokaali istuma, kuna Margus armastab väga jazzi. Jõin iiri kohvi ja jäin veidi napsuseks, koju läksime lauldes (ehk siis mina laulsin!).

Viimasel hommikul aga sai palju kildu, pidime nimelt keskpäevaks oma toa ära andma, seega pani Margus enda aruks kella kümneks äratuse. Ärkasimegi siis äratuse peale, ma olin nii unine ja väitsin Margusele, et kell ei saa ju veel kümme olla, väljas ei paista nii valgegi olevat. Tänavamüragi polnud kuulda, kuigi meie tuba asus otse ühe lärmaka jalgtänava juures :) ja rõdult sai inimesigi jälgida. Ma ütlesin siis Margusele, et vaadaku ta oma käekella, mille peale ta vastas, et käekell näitab kaheksat, ju on vist seisma jäänud. Siis vaatasin oma telefoni kella ja tõesti, kell oligi kaheksa. Marguse reaktsioon oli väga koomiline : “Mida põrgut??!” Selgus, et tüüp oli oma telefonile äratust pannes asjad pisut sassi ajanud – nimelt oli tal telefonil eesti aeg peal, ja ta arvestas valesti, unustades, et eestis on kell tund aega ees, mitte taga. Niisiis panigi ta eesti aja järgi rõõmsalt äratuse üheksaks tilisema, arvates, et hispaania aja järgi heliseb see kell kümme. Aga helises hoopis kell kaheksa. :D Saime kõvasti naerda.

Samal päeval kiskus San Sebastiánis tõeliseks tormiks, hakkas isegi müristama! Mõned inimesed (arvatavasti vihma kätte jäänud jooksjad) kandsid enda ümber termokilesid. Marguse vihmavari pidas vastu. Käisime katedraali juures, mis oli inspireeritud Kölni ja Freiburgi katedraalidest. Ookeani ääres nägime palju kalamehi, halvast ilmast hoolimata olid nad välja tulnud, kuna parajasti oli käimas kalastamisvõistlus. Selgus, et nad püüavad põhiliselt turska ja mingit tüüpi latikat. Kalamees, kes mulle seda seletas, nägi välja, nagu poleks ta mitu kuud hambaid pesnud, mille peale Margus väitis, et millegagi PEAB ju ussikesi tükeldama :D Nägime ka kohta, kus ookean oli päris uuest teest tüki lihtsalt minema viinud. Tugev, või mis? Käisime ühes vanaonude baaris kohvi joomas ja siis jalutasime vaikselt bussijaama. Muide, vanaonude baar on minu arusaamise järgi selline baar, kus alati istub sees mõni vanapapi, kes tundub sinna sammaldunud olevat. Vanapapid on muidugi stiilsemad kui Eestis, kannavad enamasti lipsusid ja jalutuskeppe. Ka paistavad nad vanemad kui eesti vanapapid, arvatavasti eesti tõeliselt vanad papid väljas ei jalutagi, kuna nende tervis on liiga halb. Ma arvan, et head sigarid ja hea vein(või viski) on hispaania papide elujõulisuse juures kindlasti mängus.
Bussiga tagasi sõita oli tore, nägime isegi metsa (!) ja palju kauneid mägikülasid kollakasroheliste, vahel lumiste mägede vahel, sest väikseid asustusi on Baskimaal jällegi rohkem kui Aragoni maakonnas. Mis meil siin küll toimub??

Baskimaa reisi ajal ei külastanud me ühtegi muuseumit, hea oli. Vahel ma lihtsalt ei suuda orienteeruda kõikide muuseumivõimaluste hulgas ja lasen asjal lihtsalt minna ja leian, et muuseumihämarustest toredamad on väiksed juhuslikud avastused! Siiski, Zaragozas käisime Margusega nii mõnelgi näitusel, sest see on üks võimalusi, kuidas siin aega sisustada. Käisime nt anarhisminäitusel, kus ma olin juba kord käinud, aga kuna see oli tasuta, siis läksime uuesti. Käsitleti Hispaania anarhistlike rühmituste ajalugu, eksponeeriti relvi ja plakateid. Ma polnud kuulnudki sellisest mehest nagu Buenaventura Durruti, kes oli 20.sajandi alguse üks suurimaid rahvakangelasi ja anarhiste. Loomulikult tapeti ta Hispaania kodusõjas.

Käisime ka ainsas Vana-Rooma teemalises muuseumis, kus ma polnud veel käinud, see käsitles Zaragoza Rooma-aegset jõesadamat. Seal polnud muud, kui hunnik ehitiste vundamente, mõned kaupade vedamiseks mõeldud savinõud ja videopresetatsioon, mis ei läinud tükk aega käima ja mina pidin siis küsima minema, et kas me peamegi ainult häält kuulma ja pimedust vahtima :D Üllatus-üllatus, et Ebrot mööda purjetati Vahemerele ja veeti vürtse.

Jõudsime vaatama Zaragoza lahedaimat renessanslikku hoonet, La Lonjat, mis oli üks kaupmeeste kogunemispaiku. Olen juba mitu korda tahtnud sellesse Pilari väljakul asuvasse ehitisse sisse trügida, aga ikka on see kinni olnud. Alles tasapisi hakkan harjuma teemaga, et päeva ajal , kella poole kahest poole viieni on palju kohad kinni. Vahel ikka unustan ja siis vihastan, et jälle ära unustasin, et neil on ju siin see siesta. Lagi oli sel hoonel imetlusväärne, väga dekoratiivsete võlvkaartega, aga kunstinäitus, mis parajasti hoones oli, oli pigem natuke rõhuv, keegi Teresa Ramón ja tema otsingud inimese olemuse kohta. Põhimõtteliselt Stepihundi figuurigrupid piltideks jäädvustatuna. Näiteks “Marihuaana terapeutiline efekt”, mis aitab inimesel enda erinevaid külgi üles otsida ja nendes ILUSAT leida. Järjekordselt nägin aga, et selleks, et osata maalide vahel figureerivaid poeetilisi tekstikatkeid adekvaatselt teisele inimesele eesti keelde tõlkida, on vaja rohkemat kui mõneaastast ülikooliharidust ja arvamust, et oh, ma vist oskan hispaania keeles suhelda.

Tahtsin, et Margus saaks siinoleku jooksul võimalikult palju hispaania kööki proovida, siis käisime Zaragoza tapasid söömas (ja oh kui hea on kelneri välimust kommenteerida, ilma et too midagi jagaks, millest räägime!) ja proovimas chocolate con churros’t. Marguse arvates oli see maius küll pisut liiga rammus. Kastanid aga maitsesid talle väga, ta viis Eestisse hunniku kastaneid, et neid siis oma pere ja muude loomadega jagada. Pole siis ime, et kott nii raske oli, sest peale turrónide, Kanaari saarte sigarite oli tal kotis veel mitmekilone uus relvaraamat (jah, see relvaraamat oli palju odavam, kui ta Eestis oleks olnud, mis siis, et hispaania keeles, annab jälle põhjuse natuke sõnaraamatut uurida). Kalmaarivõileivad ja siinsed pagaritooted avaldasid samuti muljet – ehk siis peaaegu iga päev oli küsimus, kas minna saiakesi ostma :) Käisime koos ka paellat söömas. Pidime seda sööma minema juba kaks nädalat tagasi, aga jäime hiljaks, sest lõunat pakutakse siinsetes söögikohtades vaid umbes kella neljani, siis suletakse köök. Koristasime nimelt meie hiigelkorterit, kuna parasjagu oli minu koristusnädal ja magasime õige paella-aja maha. Kui kohale jõudsime, ründas meid kari kelnereid, kes pisut välja vihastasid, kui ütlesin, et kui paellat ei ole, siis lähme ära. Õnneks üleeile saime jaole, saime paellat mereandidega, peale selle veel vasikaliha Aragoni moodi , kala, jäätist ja kodukootud flani, mis maitses küll pisult munaselt. Käisime ühe kaubanduskeskuse söögikohas, mille avastasin tänu Albertole, kes millegipärast oli sellest üdini tavalisest keskusest üdini vaimustunud :)

Kultuuriüritustest veel, et kuna Zaragozas on ikka jazzikuu, siis käisime Elena, ühe Belgia tüdruku ja Margusega ühel õhtul jazzi kuulamas, punaste sukkadega neiu laulis lausa väga heas inglise keeles (ülla-ülla!) tuntud lugusid. Ja eile õhtul käisime veel Juan Sebastiani baaris, kus üks kottis pükstega kitarrist jammis väga väiksele publikule, hea kasvulava noorele rohelisele artistile. Mina jõin veini ja veini ja olin kurb. Jälgisime inimesi, publiku hulgas oli üks snoob, kes üleoleva pilguga artisti vahtis. Ja üks rohelises pluusis naine, kes kogu hingega muusikule kaasa elas – kui spontaanne ja ehe!

Ja nüüd ma sain teada, et Margus jäi lennukist maha. Kuidas tal see täpselt õnnestus, võivad huvilised tema käest välja uurida, kuigi ta kell viis hommikul Zaragozast välja sõitis ja lennuk Barcelonast Eesti poole pidi minema päeval umbes kella kahe paiku.

Elagu seiklused! Kui nende peale ainult nii palju raha ei läheks. Kolm nädalat tagasi oli pool stippi veel alles. Vast pean selle rahaga jaanuarini vastu.