Vahel tabab mind piiritu uudishimu ja uitamissoov. Käin mööda tänavaid ringi ja otsin õnne oma südames. Vaatan inimesi, vaatan maailma. Naeran, ehmatan, satun vaimustusse, kurvastan, hämmastun, tunnen, kuidas jalad juba valutama hakkavad, aga uitan ikka edasi. Kas ma olen siia juba varem kirjutanud, et hispaanlased lõhnavad hästi? Jaa, tänaval käies tunnen tihti sedasama lõhna, nüüd võib-olla natuke vähem kui suve lõpus, aga siiski, see on olemas. See on selline värske ja magus lõhn, arvatavasti on see kõigi ruttavate inimeste lõhnade segu. Ja ma tunnen seda, ja ma tunnen samal ajal, et minu lõhn on teistsugune. Õigemini, ma polegi oma lõhna peale otseselt mõelnud ja kui keegi laseks mul oma lõhna nuusutada, siis ei tunneks ma võib-olla seda äragi. Aga ometi ma tean, et see on teistsugune lõhn kui kõigil siinsetel inimestel.

Ma avastasin, et Zaragozas on männimetsa. Päris mets! Männid ainult natuke vahemerelistele puudele omaselt väändunud. Nad kasvavad kõik ühes suures kambas ja ühes suunas kaldus (arvatavasti on selles süüdi siinne tuul) mäe otsas, mis algab peale Parque Grandet. Astrid, sul oli õigus, siin laulavadki linnud, kuigi on talv! Õigemini, nad vahel lausa kraaksuvad häirivalt ja kuulutavad oma sõjahüüde, nii et vaene tudeng ei saa roheluses oma raamatutki lugeda, ilma, et närv mustaks läheks. Kuigi nad ei takista mul õnneks oma patareisid laadimast - ma arvan, et ma ei suudaks mitte kunagi elada ilma looduses uitamata. Mul on seda tarvis, need roheluse jõul laaditud patareid annavad mulle rohkem jaksu omaenese elu armastada.
Mets asub päris linna ääres, ja metsa sees on pisike, praegu mahajäetud lõbustuspark. Lõbustuspargi hooaeg algab märtsist, senikaua peavad õudustoad, ameerika mäed ja karusselliloomakesed üksi hakkama saama. Ometi tundus mulle selle pargi juures seistes, nagu oleks atraktsioonid justkui korraks vaid peatunud, nagu talveunne vajunud, et siis mõne hetke pärast taas ellu ärgata – laste kilked, suhkruvatimüüjad ja maiustustelõhn, muusika, karussellide sädelus, mustkunstnike trikid, klounide punased ninad, värvilised parukad ja mummulised püksid ja õnneloosiputkast kostvad kutsuvad hõiked. Naeratasin omaette.

Aga ometi sain sel päeval ka hoopis vastandliku elamuse, omal vabal soovil muidugi. Nimelt pidin ma minema vaatama, milline on Zaragoza surnuaed. Puhtast kultuurihuvist, ja muidugi et vaadata, kas mulle tuleb kõhedus peale. Alusetu oli kartus, et kõhedus peale EI tule. Tuli küll, kui ma seda hiiglaslikku kivist surnute linna nägin. Nagu hispaania surnuaiad ikka, oli see ümbritsetud kõrge kivimüüriga. Ta oli jaotatud mitmeks-mitmeks osaks – nt sakslaste surnuaed, moslemite surnuaed, kirikutegelaste surnuaed, metsasalu urnide ja tuha tarvis… Astusin siis surnuaia väravast sisse (parajasti oli kaunis talvepäev, kümme kraadi sooja ja uduvine vahelt paistev päike) ja esimene asi, mis ma nägin, olid hirmus paksud kiisumiisud, kes peesitasid hauaplaatidel. Hmm. Ma mõtlesin, mida need miisud seal küll söövad ja ma ei tahtnud seda mõtet enam edasi mõelda :D Miisud igatahes piilusid mind kahtlustavalt. Minul aga vajus suu lahti, sest nii suurt surnuaeda pole ma oma elus veel kunagi näinud. Umbes kolm või neli korda sama suur, kui Tartu Raadi surnuaed (jah, ma pean ikka oma mätta otsast asju võrdlema, pole parata) , aga nii kivine. Ainsad puud, mis seal kasvasid, olid minu arusaamise järgi küpressid, ei mingit sammalt, ei mingit varjulist rohelust, hoopis kollakas hein ja külmad marmorplaadid. Mitme meetri kõrgused hauakujud, mis kujutasid ingleid ja apostleid ja Kristust, ajasid mulle kõheduse peale. Kõheduse ajasid peale ka rikaste inimeste hauakabelid, osad sajandeid vanad. Nagu ridaelamud seisid nad kümnete ja kümnete kaupa rivis, uste kohal uhked nimed, ja klaasaknast võis näha, et hästi hoitud, küünlad ja perekonnapildid marmorist altaril, altarid kaetud valgete linadega. Ja seinte sees kivist sarkofaagid. Osad kabelid olid aga mahajäetud, piilusin ühte sisse ja nägin ämblikuvõrke katmas kunagisi lillevaase, uhkeid küünlajalgu ja skulptuure… ja kivist kirstud üksteise peal, 18.sajandist. Hahaa. Peale seda vaatepilti mõtlesin, et pean kähku sääred tegema, kui tahan natukenegi hoolida oma ööunest. Sest tegelikult pole ma nii külma närviga, kui ma tahan näidata, et olen :) Lihtsurelikud kusjuures olid aga maetud maa alla, ja nende hauad olid kaetud marmorplaatide, samast materjalist toekate ristide või kujudega; või siis piklike mitmekorruseliste majakeste sisse, niššidesse, mis olid tihedasti külg-külje kõrval, plaatidel kirjad, et siin puhkab see ja see.

Ma arvan, et sain oma kultuurielamuse kätte ja rohkem ma oma jalga sinna ei tõsta. Märkimist väärib aga see, et Hispaanias levis 19.sajandil neo-egiptuse stiil, ja selle tõttu oli nii mõnelgi haual valvamas tubli sfinks. Kas naissfinksi paljad rinnad aga katoliikliku maa rangusega kokku käivad, on iseküsimus. Surnuaed asus muide linna ääres, samuti avastasin linna äärest ühe lageda künka, kust avanes vaade linnamaastikule. Oh, kõrb. Kõrb-kõrb-kõrb ja korstnate suits ja kuskil kaugel aimatavad kivised hingeta mäed. Tunne on, nagu seisaks maailma äärel ja et pärast mägesid poleks enam midagi, ronid mäe tippu, ja astud sealt alla kosmosesse, sügavikku.

Aga jah, vähemalt on siin mände! See linnaosa, kus asus männimets ja lõbustuspark ja samuti ka surnuaed, peidab endas aga eramajasid mõnusate ronitaimede, väikeste siseõuede ja värvilistest kividest seintega terrassidega. Linnaosa nimi on La Paz (ehk siis Rahu linnaosa) ja sellest jookseb läbi kanal, mille äärest läheb kilomeetrite pikkune jalutuspromenaadike (sest ta on üsna pisike) linna teise otsa. Mõelda vaid, siin ikka on kohti, kus jalutada! Ja mina arvasin varem, et Zaragoza võlu peitub ainult vanalinnas. Tuleb aga vaid võtta kaart ja minna. Kaart on mul juba peaaegu ribadeks kulunud, ära soditud, ristikesi ja ringikesi täis, niiskuseplekiline ja üldse kortsus. Mis siis, et ma väga hästi kaardi järgi orienteeruda ei oska, aga nalja saab. Ja siis ma avastan end äkki järsku hiigelsuure hirmsasti turvatud sõjaväekvartali kõrvalt (kus sees on isegi hiiglasliku kupliga kirik… või oli see lihtsalt administratiivhoone? ) või leian end ümbritsetuna nunnadest, kes naljakast keskaja stiilis kindlusetorniga (kuigi kabelist on meie sajandil ehitatud) kabelist järsku välja voolavad.

Veel mändidest rääkides, isegi jõulupuud on männid. Mul on ka jõulupuu-mänd, see pole küll päris, aga see on Pauline’i abiga ilusti ehitud, sädeleb siin mu öökapi peal ja teeb uhket nägu. Jõulupuu all peesitab aga minu kauaaegne ja ustav sõber härra Põder, kes Hispaania kliimas vahvalt vastu on pidanud. Isegi pikk lennureis kohvripõhjas ei suutnud tema kannatust murda.

Muudan nüüd teemat ja pajatan pisut oma esimesest eksamist siin. Ärkasin pool tundi enne eksami algust ja pidin söömata kooli jooksma. Arvatavasti oli süüdi eelnev hõõgsiõhtu rahvusvahelises seltskonnas. Sain isegi meesterahva poolt valmistatud küpsiseid proovida, see on seesama belgia poiss, kel on Saaremaalt pärit tüdruk. Küpsised olid head ja hõõgvein apelsinitükkidega veelgi parem. Sain oma hispaania keele oskuse eest teistelt kiita ja mul oli hea tuju, sest vahel on mul tunne, et mu keeleline areng kas seisab paigal või hoopis taandareneb, sest mõnikord lihtsalt pole õigeid sõnu. Ma ei leia õigeid sõnu ja see on valusalt vastik. Igatahes, hõõgsi mõjul oleksin ma oma eksami peaaegu maha maganud. Siiski, suutsin esimesel pildil identifitseerida ibeeri hõimude skulptuuri ja selle kohta päris asjalikku mulli ajada. Teisel pildil tuvastasin Asturiase kuningriigi kiriku ja panin mängu terve arhitektuurilise pagasi dekoratsioonide, võlvide, kaarte, akende ja ehitusmaterjali kohta. Aga kolmanda pildi puhul ignoreerisin totaalselt oma vaistu, mis sosistas mulle, et see on üks teatud visigootide kirik. Nimelt väitis mu mõistus (mil pole enamasti vaistuga suurt pistmist), et visigootide kirik on see küll, aga mitte selle nimega, mitte mingil juhul. Kirjutasin kõik, mis ma visigootide arhitektuurist teadsin ja mõtlesin, et jah, life is beautiful. Pärast selgus, et mu vaist ikka ei valetanud. Selgus ka, et ma unustasin esimese kahe pildi puhul fundamentaalse tähtsusega faktid ära. Aga ikkagi olen ma ütlemata õnnelik, et sain oma esimese eksamiga hakkama. Läbikukkumine on välistatud. Ptüi-ptüi-ptüi. Mis mind üllatas aga, oli see, et nad spikerdavad siin nagu muda. Ma olin seda muidugi varemgi kuulnud, kuidas siin eksamite ajal asjad käivad, aga… isegi vanaisad, kes on seda kursust kuulama ja läbima tulnud – üks vanaisa teeskles, et läheb tualetti ja oli märgata, et ta hakkas taskust ühte märkmepaberikest võtma. Teoreetiliselt võttes oleks mulgi olnud hea võimalus oma vana (ja mitte eriti hea) hispaania-eesti sõnaraamatu (mida mul kasutada lubati) vahele mõned suunavad punktikesed kirjutada, aga ma lihtsalt ei teinud seda. Paljugi, mis siin kombeks – ja siin on kombeks, et inimesed puksivad eksamite ajal nii, kuidas julgevad, ja julge hundi rind on rasvane, ja mitte alati haavleid täis – aga mina ei kavatse ma seda joont üle võtta. Mul on küll juba külge harjunud hispaanialik hiline õhtustamine ja kellaaegadest mitte eriti range kinnipidamine, samuti pidudelt vastu hommikut koju jõudmine, aga ülikoolis spikerdama ma küll ei hakka. Parem kukun läbi. Mis mõttega nad üldse siis siin käivad, pärast on peakolu sees ainult tuul, hoolimata vingest diplomist :)

Alberto tuli pärast eksamit minu juurde, sõime jälle eesti maiusi, mida mul veel jätkub, ja millegipärast ei kuulanud ta taaskord suurt, mida mina rääkisin, vaid hakkas mulle heietama oma luhtaläinud modellikarjäärist. Albertost oleks võinud saada maailma parim meesmodell, aga ta oli liiga tundmatu ja tal oli liiga vähe raha, et endale Zaragozas ja edaspidi ka kogu Hispaanias tuntust osta. Justnimelt. Ma nüüd ei ütleks, et ta kole on, ta on täitsa normaalse välimusega poiss, aga võib-olla kui ta seda geeli endale räigelt pähe ei määriks, oleks ta ilusam. Ja kui ta nii oma maailmapildis kinni poleks, leiaks ta endale võib-olla toreda neiu, kes hindaks seda, kui tark poiss ta tegelt on.
Meil õnnestus muide isegi koos peol käia, Zuzana, Alberto ja mina. Kõigepealt läksime hispaania viloloogide peole, mis toimus ühes vanalinna urkas, (algul me ei leidnud kohtagi üles, sest pubi nimetus oli tellingute taha varjatud) kus oli kohutav muusika. Jõime moe pärast mõned õlud ja liikusime edasi La Traviata pubisse, mis ei vedanud alt. Nad lasid isegi minu palumise peale Chayanne’i „Torero“ lugu. Peale selle, Alberto tundis end vist küll väga sõiduvees, kuna sai kahe ilusa neiuga tantsida. Kaks ilusat neiut aga on juba ammu hõivatud, kuid nalja meil igatahes sai. Eriti, kui üks pealetükkiv neeger mind „ära röövida“ üritas, ja mina kasutasin siis kõige hullemaid sõimusõnu, mis ma hispaania keeles teadsin, ja Alberto pärast väitis, et ma olla üks tulehark. Rokkisime täiega ja pärast koju minnes olid jalad kanged. Mõnus. Ma arvan, et hea pidu on pidu, millelt lahkudes jalad tunda annavad!

Kolm päeva veel ja siis on jõulud. Meil oli kodus alles jõuluõhtusöök - Pauline, Zuzana, Paola, Elena ja mina, ehk siis vinged naised koos! Elena ei pidanud tegelikult üldse tulema, aga kuna Euroopas möllavad praegu lumetormid, siis tühistati ta lend Itaalia suunas ja sai alles järgmisel päeval minna. Seega veetis ta õhtusöögi koos meiega. Oi, meil olid need head männiseemnetega verivorstid, minu tehtud ahjukartulid, siider, hakklihaga täidetud tomatid, pitsa ja Zuzana tehtud maiustused-küpsised. Mina mugisin neid lausa ohjeldamatult (nii head!), kuni Paola pidi mulle märkuse tegema, et miks ma neid ometi nii palju mugin, jätku teistele ka. Meil oli küünlavalgus ja hispaania jõululaulud, villancicod. Lausa lasteaialaulukesed! Lõpuks kuulasime ka Rudolph’i the Rednose Reindeer'i lugu, tantsisime ja heldisime A.Adami „Oh Holy Nighti“ kuulates (oh, see lugu toob mulle alati külmavärinad peale!) Üllatuseks sain ma ka kaks jõulukinki. Zuzana oli vaikselt mu lauale jõudnud poetada ühe sinisesse paberisse pakitud asjakese, mis hiljem osutus Nescafé kohvipurgiks. Ma ei tea, mitu liitrit kohvi ma olen juba tema juures ära jõudnud juua, aga nüüd on mul päris oma Nescafé! Zuzana ütles, et ta ei jää ju igavesti siia, ja et sellepärast tõi ta mulle kohvi, selleks puhuks, kui ta juba Tšehhimaal on. Mul pidid selle peale lausa pisarad silma tulema. Teine kingitus aga tuli Pauline’ilt, kes nii mulle kui Paolale kinkis väikese kätesoojenduskoti, mida külmadel hommikutel kinda sisse panna. Ta sõitis muidu uuesti ära Prantsusmaale, aga tegime enne tema ärasõitu mõned jõulupildid (meie ja päkapikumütsid) Zgz põhiliste vaatamisväärsuste juures. Ja ostsime mulle mu jõulupuu. Ja sõime chupa-chupse.

Kas teie olete näinud mandariine koos lehtedega? Siin müüakse neid koos väikeste roheliste mandariinilehtedega, nagu oleks nad otse puu otsast korjatud. Meil on ju mandakahooaeg. Ja lehed lõhnavad täpselt sama hästi nagu mandariinid ise. Mmmm. Mul tuli meelde, et meil kodus on ju mandariinipuu ja kui ma järgmine kord kunagi oma elus Hispaaniasse elama tulen, siis võtan puu käsipagasiga kaasa. Äkki ta tahab siin mulle mandariine kasvatada! Kas või ühe, pisipisikese.

Teine plaan, mis mu peas on küpsenud, on teha oma kohvik. Nähes neid kohvikuid, mis siin on, tunnen, et Eesti kohvikukultuur on alles arengujärgus. On väga stiilseid ja hubaseid kohvikuid, aga kui sa neid ei tea, siis võid neid tikutulega otsima jääda ja mittemidagiütlevates sööklalikes saiapuhvetites oma aja ära istuda. Siin aga, oh… kus on alles sisekujundusi, head muusikat, lauamänge ja raamatuid külastajate tarvis, minimalistlikku modernsust ja hubast boheemlust… Mu kodu lähedal on kohvik „Desafeinado“, kus õhtuti käristab lõõgastavat muusikat hipilik DJ. Teine kohvik on nt „Candelaria“, kus jõuluajal ripuvad laest alla stiilsed punased jõulutähekesed… kohviku seinasid kaunistavad vitriinid portselannõudega ja vanade šokolaadipaberitega, ühte seina kaunistab prantsusekeelne tsitaat kohvikute olulisuse kohta ja teises seinas ripuvad maalid piklike figuuridega. Või siis „Hemisferio“ („Poolkera“), mis on nii värviline, et kohe ajab naeratama!
Muidugi on ka kohvikuid, mis sulanduvad „halli kohvikumassi“ ja kus kohv maitseb nagu nõudepesuvesi, aga on palju neid kohti, kus tekib tahtmine jalad istumise alla kerida ja mõnusalt mõttesse vajuda. Nagu polekski midagi muud tarvis.