Esimest korda tuli mulle jõulutunne peale, kui käisime Anne’iga koos uisutamas. Pilari väljakul on nimelt suur telk (ja mina veel lootsin, et äkki on vabaõhu-uisuplats), kus saab viie euro eest tund aega proovida, kui siniseks oma tagumik kukkuda õnnestub. Justnimelt, sest hispaanlased ei oska suurt uisutada, uisklevad niisama jääl ja üritavad keerulisi manöövreid ja siis tekitavad massikukkumisi. Rääkimata väikestest poistest-tüdrukutest, keda vanemad, ise kindlal pinnal seistes, uisuvälja kõrvalt pildile püüavad püüda. Võib-olla oli asi lihtsalt selles, et läksime pühapäeval? Tundsin, nagu oleksin elus esimest korda uiskudel, sest nendel jublakatel siin polnud ees toredaid sakilisi pidureid ja muidugi kukkusin koledal kombel äärepealt ühele väiksele hispaanlannale otsa, kes täiest kõrist naerdes minema uiskles. Hügieenile ja niiskuse vältimisele oli aga kenasti mõeldud – iga uisutaja pidi endale jalga tõmbama väiksed kilekotid ja siis alles jalad uisu sisse panema. Mõtlesin Jetijäähalli uiskudele, kust ikka niiske higihaisupilv välja vuhab, kui sa oma jalgu sinna sisse torkama hakkad, ja naeratasin. Vähemalt midagi osatakse siin korraldada. Siis jälle pettusin, sest uisuväli oli ikka üsnagi tehislumine ja kohati krobeline.

Peaväljakule on üles pandud jõuluturg, kus on maailmatu toredaid asju nagu näiteks maitsvad juustud ja singid, moosid ja meepurgid, käsitsitehtud kingad, kastaniküpsetusputkad ja muidugi mänguasjad!!! Mänguasjaputka müüja tegi kõva reklaami, hüüdes aina, et daamid ja härrad tulgu oma mõistust proovima. Kus oli seal alles asju – peamurdmismänge, marionettnukke, puust loomi, mida pulgaga hõõrudes tuli välja vastav hääl (konna oma nt), lauamänge, autosid-konstruktoreid… Poemüüjal oli väike sigar suus, müts viltu peas, ja ta pani tähtsa näoga kokku ja võttis lahti kõik need mänguasjad, mida meie lahendada ei suutnud. Varjasime Anne’iga laste eest vaate vististi ära, sest seisime leti ääres säravail silmil ja ei tahtnud sugugi koju minna. Lõpuks ostis mu prantslanna enda sõbrale jõuluks ühe peamurdmismängu. Varsti ta läheb tagasi Annecy’sse, kust ta pärit on, ja arvatavasti naastes on tal kallim, seesama sõber. Nad räägivad selle sõbraga iga päev tundide viisi internetis või skaibis ja Anne on päris armunud. Nagu vist mina omal ajal, sama histooria. See on nii tore ja samas nii keeruline.

Kõige huvitavam asi peaväljakul on aga kogu Petlemma kupatus, jõulusõim, mille kohta siin öeldakse belén . Seal on isegi allikad vuliseva veega, kaldad on päris rohe-rohelised! Mängu-Petlemma käänulised tänavad on kaetud mullaga ja elusuurused kujud karjatavad lambaid, sepistavad rauda, ketravad, pakuvad toitu; kolm kuningat on kingitustega Jeesuslapse juurde teel, üks värvilisem kui teine ja lõpuks ühes „tallis“, mis näeb väljastpoolt hoopis väikse kindluse moodi välja, ongi Maarja, Joosep ja jõululaps. Esimesel päeval oli mängu-Petlemma väravate taga nii suur järjekord, suurima osa moodustasid emad-isad suhkruvatti ja maiustusi pugivate lastega. Suhkruvati kohta ütlevad nad siin „suhkrust puuvill“. Sõin siis suhkrust puuvilla ja kleepisin seda Anne’ile näkku, tegin mõned pildid ja tundsin, et kummaline, oleks nagu jõulutunne, aga samas on ta nagu poolik. Ma tean, mis on puudu – puudu on lumine kaunistatud jõulupuu! Ei mingeid hästi lõhnavaid hiigelkuuski raekojaplatsidel - kui, siis kahtlased kunstkuused vaateakendel või koonusekujulised kuusehakatised kuskil kõrvalisel väljakul.

Muidugi lastakse jõululaule, põhiliselt villancicosid, kus lapsed rõõmsalt laulavad. On ka neid jõululaule, mida meil lauldakse, aga siin muidugi hispaaniakeelsete sõnadega. Ümisen siis vaikselt eesti keeles kaasa. Ja kujutage ette, lapsi lõbustama on toodud kolm kaamlit, keda talutavad kolme kuninga moodi riides mehed. Kaamlid teevad iga päev ümber väljaku mitmeid ringe, lapsed kukil õõtsumas. Nägin neid kaamleid ja hüüatasin imestusest valjusti eesti keeles: „Appi, kaamlid!“ ja Anne naeris veel minu üle mitu päeva. Õnneks on vaesekestel kehas nii palju rasva, et nad Zaragoza tormituulele ilusti vastu peavad. Täna oli mul õnn tunda, mida tähendab, kui temperatuur on küll kuus kraadi, aga tuul lõikab lihast ja luust läbi. Öösel logistas sama tuulepoiss aknakatteid ja pesunööre nagu üks talumatu kummitus.
Kuigi, vahepeal on kummalist. Ühel päeval oli sooja täpselt 18 kraadi, see oli ligi nädala eest. Olin siis Anne’i juures. Tal oli parajasti sünnipäev ja läksin talle koju koos õhupallidega, kuhu ma kirjutasin sõnumeid nii hispaania kui eesti keeles, ja ühe pudeli shampusega. Väljas oli nii soe, et võisin dressipluusi väel olla! Tütarlaps oli aga igatahes nii õnnelik, et tal olid lausa pisarad silmis. Ju arvas ta, et olen ta sünnipäeva ära unustanud. Meil oli väga lõõgastav, meil olid shokolaadikommid ja shampus ja õhupallid ja naer. Meil oli tants. Vaatasime ta kaheksanda korruse aknast välja , kui hea, et inimene näeb oma koduaknast VAADET , sest vastasmaja sein ei lähe kohe kindlasti vaate alla kirja. Soe õhk tuli tuppa ja võis näha, et inimesed on juba oma akende taha riputanud Santa Clausid või siis Papa Noelid, sest siin on nii levinud akende taga redelite otsas kõlkuvad jõuluvanad, kes, kuigi õhemalt riides kui meie omad, asjalikult tubadesse ronida üritavad. Jõuluvana on aga sissetoodud traditsioon, sest Hispaanias toovad traditsiooni järgi kinke hoopis kolm kuningat kuuendal jaanuaril. Vaesed lapsed aga ei jõua ju nii kaua oodata!

Ja lõpuks näitasime üksteisele oma kodupaikade pilte. Oli veider tunne seletada „eesti asja“ inimesele, kes on elanud teisel maal. Mul tekkis hirm, et äkki ei olegi Eesti küllalt ilus, et selle üle uhkust tunda, äkki ei avalda ta küllalt muljet, äkki tundub teisele inimesele see nii tavaline, mis mulle kallis… Tal ei seostu ju nende kohtadega ühtegi kallist mälestust, ei mingit nostalgiat, tekib hoopis esmane värske ja pooleldi intuitiivne mulje, pelga ilumeele põhjal. Kartsin asjata, Anne vaimustus totaalselt nt Tartu ülikooli peahoonest, Viljandi järvest, Tallinna vanalinnast ja Taevaskojast. Kahju ainult, et google-jumal ei suvatsenud mulle Lagedist ühtegi normaalselt pilti välja võluda! Anne aga ise elab täieliku Hansu ja Grethe linna lähedal, mägikülas, lumised tipud taamal ja peegelsile mägijärv kõigest kahekümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Kunagi lähen ma talle külla, kindla peale. Kas või häälega, Põhja-Prantsusmaa pole ju Eestist NII hirmus kaugel. Tahtmist peab olema. Ja hoolivust teise inimese vastu! Ma võlgnen oma prantslannale nii palju tänu. Tema on see, kes siis, kui mul on feeling-blue, mu kodust välja veab. Ja me avastame öösel näiteks mõne veel avastamata pargi, mille keskel on tiik ja tiigi keskel saar ning tiigi kohal kuu. Või ronime koos mõnda torni, et vaadata seal vaadet Zaragozale. Või ta lihtsalt mängib mulle kitarri. Seda oskab ta võrreldes minuga päris hästi, ja pealegi on mu kitarr (või siis Kaia eks-kitarr) ilusti talveunes Tartus Puiestee tänaval, aga kunagi äratan ma ta „saja-aastasest unest“ üles. Kas nüüd just suudlusega, seda ma ei tea. Pigem mõne plekise akordiga. Plõnnnnn. Jah, Anne oskab näiteks Jacques Brel’i lugusid mängida ja ta laulab peale selle väga kaunilt. Kunagi nad võib-olla võtavad ta konservatooriumi!

Kõige toredam oli aga see, kuidas me hiljuti koos „Väikest Merineitsit“ vaatasime. Hispaania keeles muidugi. Me olime mõlemad kodus üritanud pakse raamatuid tuhnida ja ajaloopraktikat valmis saada ja üldse targaks saada (ei, me juba olemegi targad!), ja siis otsustasime, et vaatame„Sirenitat“, sest just nii kõlab selle multika nimi siinses keeles. Oi. Ma elasin jälle läbi rännaku lapsepõlve, sest mitte kunagi varem polnud ma seda multikat otsast lõpuni näinud, mul oli vaid lapsena selleteemaline koomiks. Arvasin, et olen ammu unustanud, kui Merineitsil hääl varastatakse ja kuidas ta kahvliga üritab juukseid kammida, kuid vastupidi, mäletasin absoluutselt kõike. Muidugi ei anna Disney Merineitsit võrrelda Anderseni Merineitsiga, Anderseni Merineitsi on ju kurva lõpuga, päris verine isegi, kui Disney oma on mõnus happy-ending. Kõik huvilised võivad youtuubist kuulata, kuidas krabi Sebastian laulab hispaania keeles „Bajo del mar“. Ta laulab muide andaluusia aktsendiga. See on mu ide mu uus hea tuju lugu. Teised mu hea tuju lood on veel nt Journey „Separate Ways“ (kes on näinud filmi „Yes man“, siis see on see lugu, mille saatel Jim Carrey Ducatiga rallitas, haiglaürp seljas, mis tagumiku üsna paljaks jättis) ja Arrebato „Hoy todo va a salirme bien“ (täna läheb mul kõik hästi). Ja millegipärast on mulle viimasel ajal hispaania punkrock meeldima hakanud ja üldse punkrockiurkad. Kuidagi annab energiat ja paneb silmad särama ja aitab mul oma emotsioone välja tantsida. Alles käisin ühes mõnusas urkas ja sain tuttavaks kahe Albertoga. Igal pool on Albertod, Juanid, Antoniod, Javierid, Eduardod… mulle tundub, nagu hispaanlastel oleks vähe poisinimesid (ja tüdrukunimesid samamoodi). Iga inimene võiks omada unikaalset nime, mida pole mitte kellelgi teisel, aga selleks tuleks korraldada meeletuid registreerimisi, arvatavasti isegi patenteerimisi. Aga vähemalt oleks siis nii, et kui ma ütlen „Alberto“, siis on maailmas olemas vaid ÜKSAINUS mees, kes sellele nimele vastab. Tulemus oleks aga arvatavasti, et inimesed hakkaksid oma lastele panema sürreaalseid ja ebaloogilisi nimesid ja oleks võimatu eristada, kas nime taga peitub poiss või tütarlaps.

Aga jõuluks läheb Anne koju. Nagu kõik teisedki! Peale selle lähevad Elena ja Zuzana veebruaris üldse tagasi oma riikidesse. Oeh. Mõtlen nüüd, kas tegin valesti, et jõuluks koju ei läinud, sest ilmselge on see, et sellist jõulumeeleolu, nagu mul kodus oleks, siin ei teki. Ma ei saagi seda oodata, sest tegemist on täiesti teise keskkonnaga ja sellepärast on nüüd mul tunne, nagu ma ei elakski oma elu ja et jõulud on ammu ära olnud või siis tulevad alles sajandite pärast. Siiski, mul on siin hunnik piparkooke, kalevi komme (jee, Oravakesed!), shokolaade ja peale selle veel üks luuleraamat ja kena väikese ingliga kaardike – aitäh, ema ja isa! Mul on siin ka jõulutuled, ostetud hiinakate poest hirmodava hinna eest, ja mis nüüd mu peeglit kaunistavad. Kahjuks aga ajavad nad mul pea ringi käima, sest nad pole mitte rahulikult põlevad tulekesed, vaid „plõksivad“ väga kiiresti. Ma ei suuda neid viite minutitki vooluvõrgus hoida, ilma et tränadiskoteegi tunne ei tekiks. Jõuluõhtuks lähen muidu Paola perekonna juurde Jacasse. Saab näha, kas tulen kõhuvaluga tagasi või ei, sest teadagi, ta elegantne mamma on ju suurepärane kokk. Paolal on terve sügavkülm täis ema tehtud roogasid, alati naaseb ta vanematekodust suure söögilaadungiga, sest ta ise ei kokka suurt. Kui nüüd veel kõhuvalust rääkida, siis mina olengi see hull, kes endale mikrolaineahjus pooleldi rohelisi kartuleid küpsetab ja pärast netist avastab, et oi, rohelises kartulis leiduv mürk hävigi kõrge temperatuuri juures. Olgu tänatud söetabletid! Siin neid ei leidu. Ja sellepärast olen ma lõpuks Paola silmis oma ravivõtetega ka poolehoidu leidnud (viimane juhtub viinakompressiga oli natuke hirmutav), sest „väikesed kahtlased mustad tabletid“ aitasid temalgi korra kõhuvalust jagu saada. Nii et ülesanne sulle, Margus, kui sa järgmine kord Hispaaniasse tuled, siis võta aasta jagu imelisi söekaid kaasa, Paola maksab :)

Söögist veel rääkides, siis eile käisin üle pika aja erasmuslaste üritusel. Meile korraldati aastavahetuse eelpidu. Mõtlesin, et jee, mängin nüüd aktiivset erasmust ja sain natuke nina pihta, kuna restoran, kuhu vaeseid väljamaalasi sööma viidi, oli hiinakas. Eelroaks väike pirukas, pearoaks riis kas kana või veiselihaga ja ei mingit magustoitu. Sangria, mida nad pakkusid, oli muidugi hea. Ma ei teinud suurt eeltööd, mõtlesin, et vast ikka on mõni hispaania restoran, kuna see asus Zaragoza kõige kallimas tsoonis, aga võta näpust, huvitava maitseelamuse asemel ootas mind keskpärane sööklatoit. Igaüks suudaks kodus need road kokku klopsida, mida meile seal pakuti. Muidugi, oleksime pidanud arvama, et 12 euro eest ei saa süüa nagu kuninga kass… nalja igatahes sai, istusime Zuzana ja saksa tüdruku Michaelaga brittide lauas, elagu briti aktsendiga hispaania keel :) Kenad britid olid. Pärast mindi kogu erasmuste kambaga veel lähedalasuvasse klubisse, kus kõigile jagati peomütsid, peopasunad ja õhupallid. Imiteeriti uue aasta tulekut ja viinamarjade söömist – üks viinamari iga kellalöögi kohta (kes kõik jaksab ära süüa kaheteistkümne kellalöögi jooksul, selle uksele koputab olevus nimega Õ) – ning vihuti tantsu Lady Gaga ja Shakira järgi. Haha. Korraldati loterii, auhinnaks särk „I love jamón“ ehk siis „Ma armastan sinki“. Üks korraldajatest suvatses solvuda, kui ta minu arvamust küsides vastuseks kuulis, et särk kõlbaks võib-olla öösärgiks.

Jazzikuu Zaragozas hakkab läbi saama. Viimane üritus, kus käisin, toimus bordelli moodi klubis. Aga bänd oli hea, trompetimees mulle meeldis. Kitarrist samuti. Basskitarrist aga mälus nätsu. Igatahes, ma alati vaatan, kuidas nende sõrmed liiguvad ja kuidas nad oma muusikasse sisse elavad. Nad mängisid ka natuke folgilikku muusikat ja siis mõtlesin omaette, et kuidas on nii, et kui mõnel üritusel folk kõlama hakkab, siis peaaegu kõik inimesed tantsivad automaatsel ühte sammu, hüppavad ühelt jalalt teisele ja viskavad jalga. Ka siin, Hispaanias. Ja mina arvasin, et see nähtus on ainult Viljandi folgile omane, aga üllatus-üllatus, intuitiivne tantsumuusa võidutseb ka siin.

Käisin isegi salsat tantsimas hiljuti, Ebro jõe kaldal asuvas salsaklubis, mille terrass suviti otse jõele avaneb. Sellest sündmusest kirjutan vaid sellepärast, et sain jutule ühe meesterahvaga, kes on ühe ajaloolase poeg. Ajaloolase nimi on Antonio Ubieto, ta on keskaja spetsialist ja tema raamatuid viidatakse meile ajalooloengutes. Mulle jääb vist eluks ajaks meelde, kui istusime enne salsapidu kambaga kohvikus ja ajaloolase poeg teatas, et nüüd laulab ta kõigile jota de pez’i ehk siis „Kala rahvalaulu“. Ta tõusis püsti ja kõik kohvikus istuvad inimesed piidlesid teda uudishimulikult, ja siis selgus, et jota de pez seisneb vaid suu liigutamises nagu kala. Palju õnne. Saime kõik ninapidi veetud.

Mis siis veel? Olen viimasel ajal korralikult õppima hakanud, kui varem oli vaid niisama loengutes „tiksumine“. Lugenud läbi tekstid, mis vaja, ja õppinud oma kunstiajaloo eksamiks, mis tuleb homme. Jah, homme tuleb mu esimene eksam Zgz ülikoolis, hoidke mulle pöialt. Pürenee poolsaare kunst vana-ajal ja varakeskajal. Ibeerid, kreeklased, roomlased, visigoodid, Asturiase monarhia kunst ja lõpuks moslemiarhitektuuri mõjutustega kunst. Mulle antakse kolm pilti – kirik, mingi skulptuur, mingi ehe või maal- ja neid on vaja põhjalikult-põhjalikult analüüsida. Kuigi see pole mulle kohustuslik ainegi, tahaks ikka normaalselt teha, sest ma üldiselt ikka fännan kunstiajalugu. Siiski arvan, et ma tõmban kirikute põhiplaanidega endale jama kaela, sest ma pole veel arhitektuurispetsialist, kõigest pisike filoloog. Varsti ma juba mõtlen arhitektuurilistes terminites. Võib-olla tuleb see mu tõlkijakarjäärile kunagi kasuks. Ja tõenäoline on, et minust saab maailmarändur ja vabakutseline tõlkija, kes arvavasti palju raha ei teeni ja kes peab ikkagi kidra korralikult selgeks saama, et kusagil Mosambiigi tänavatel natukenegi furoori tekitada ja elatist teenida.

Alejandro käis just siin. Ta teatas, et ta ei saa meie homsele jõuluõhtusöögile tulla, , ja ta tõi meile kompensatsiooniks hunniku õlut ja siidrit. Peale selle, me pidime Pauline’iga psühholooge mängima, teemal naised ja Alejandro. Mees on nimelt midagi arendamas ühe Taiwani neiuga, kes siin linnas elab ja õpib, aga neiu olla liiga reserveeritud ja arusaamatu käitumisega, kuigi intelligentne ja võluv. Sõime Oravakese komme ja jõudsime järeldusele, et kõige parem on ikkagi oodata ja vaadata, mis aeg näitab. Vaene Alejandro. Ma ei saa aru, mis Hispaania meestel on, et nad paarinädalase kohtamaskäimise järel kohe pingesse lähevad, kui neiu enda soovidest märku ei anna. Aega on, elu ei möödu ju ühe silmapilgu jooksul. Ei, ta hoopis seisab paigal, kui sa kedagi igatsed. Ja pilguta silmi, palju tahes, ikka on sama õhtu, sama linn, sama elu… ja jagamata, endale hoitud ilusad tähelepanekud, sest TEIST pole.

Hea küll. Ma lähen vaatan nüüd Michaela korterisse. Äkki saab ise kokkuklopsitud hõõgsi. Hõõõõõõgs on hää.