Todo el dia en la calle, en la plazuela, tomando el aire…Mitte just päris, mul algavad kohe-kohe eksamid. Mitte, et ma õppimisega väga tegeleks. Kujuta end ette ühte punkti, maamunal. Mina olen seal. Leiad mu omaette naeratamas. Ühes hetkes. Kusagil kohvikus. Kusagil diskoteegis. Tuule käes, ilma, et mul oleks külm. Olen taas avastanud, kui hea on mööda tänavaid käies oma vanast ja kulunud mp3-st muusikat kuulata ja kaasa laulda ja vaikselt kaasa tantsida. Inimesed ei vaata mind kummalise pilguga. Nad hoopis naeratavad. Sest hea tuju tuleb minu seest. Ja vahel ei vaja ma selleks isegi teisi inimesi. Kui hea tunne! Eile käisin oma taasavastatud sõbraga Mercadonas, valisin endale apelsine, kuulasin flamencopoppi (Los Delinquentes!) ja siis natuke rootsikeelseid ballaade ja siis Juan Magani, kes on mu viimase aja uus diskolemmik. Üks naine tuli mult küsima, kust ma oma mütsi sain, et see olla huvitav. Tänan, ma ise kudusin. Ma olen nagu päkapikk, rohelise kampsi ja punase mütsiga.

Istusin eile oma hea ingliga, Anne’iga, kohvikus Deliciase tänaval ja jõime valget veini. Vahel on tunne, et teine inimene täidab sind eheda ja puhta rõõmuga. Et ta on peaaegu nagu sina, et ta elab sulle kaasa. Ma rääkisin talle viimase aja huvitavatest kohtumistest ja tema naeris, südamest. Nimelt alles oli, kui ma läksin oma raamatuga Parque Grandesse lugema ja siis ma nägin ühte tuttavat vanaisa, keda ma olin juba varem korra seal näinud. Vanaisa soovitas mul seekord poest borrajasid osta, mitte, et ma teaks, mis nad täpselt on, aga ma tean, et neid tuleb süüa kartuliga ja rohke oliiviõliga. Seegi kord rääkis ta mulle oma Hollandis elavast tütrest, peale selle proovis ta mulle hispaania keele ortograafia kohta mingeid trikiküsimusi esitada, aga ma ei läinud õnge. Ükspäev nägin teda jälle, poes. Borrajasid mul muidugi parajasti ostukorvis polnud, ja ma nägin üsna magamata välja, aga ta tundis mu ikka ära. Lehvitas isegi.

Parque Grandes aga, muide, elutseb üks liputaja. Jajaa, samal päeval, kui ma üle pika aja oma raamatuga olin sinna kobinud, siis tuli üks mees mind hoiatama, et istugu ma kuhugi rahvarohkemasse kohta, kuna muidu võin ma ratta ja nokamütsiga liputajamehele silma jääda. Ma tegin üsna uskumatu näo pähe, aga siis, kui mind hoiatanud mees minema läks, läksingi istusin teisele pingile. Mõne aja pärast ilmuski kirjeldusega kokkusobiv mees silmapiirile. Väntas rattaga ringi, silmad peas kilamas. Muidugi, rattaga on ju hea minema sõita, kui politsei kutsutakse! Õnneks aga ma talle silma ei jäänud. Nii et Parque Grandes elavad kassid, „elab“ liputaja… Teeme kampaania: „Pargid liputajatevabaks!“ :D Mul on tunne, et igas suuremas pargis elutseb keegi friik. Mind hoiatanud mees aga ilmus paari tunni pärast uuesti lagedale ja alustas minuga rõõmsasti juttu. Oli selline kuidagi kohmetu, a la „Et ma siin jalutasin niisama ja näen, et sa siin süvened nii kenasti… ja, oota, kas sa ei karda, et sa päiksepiste saad?“ Sest kuigi on jaanuar, on päike siin väga ere. Ja siis, kui me olime juba oma kolm tundi rääkinud, hakkasid mul varbad vaikselt külmetama ja ma pidin koju minema. Ma ütlesin talle, et ma käin tavaliselt neljapäeviti/reedeti seal pargis. Ta elab ise muidu seal kõrval ühes blokkmajas ja selgus, et ta töötab ühes Zaragoza haiglas administraatorina. Ta ütles, et võib-olla näeme veel. Ma ütlesin, et mine sa tea.

Istusimegi siis kohvikus ja Anne rääkis mulle vahelduseks oma virtuaalelust – ta elab nimelt pool oma Zaragoza ajast internetis, suheldes oma silmarõõmuga, kes siiski pole VEEL silmarõõmuks saanud. Kui kummaline, et arvuti on hakanud nii palju tähendama, ta otsekui tõmbab sind enda külge, kui sa oled võõral maal. Samal ajal, kui me füüsiliselt Zaragozas oleme, elame ka küberelu edasi, oma maades. Lihtne on ju skype sisse panna ja selle kaudu jälgida teiste tegemisi, nendest osa saada. Ainus takistus on ekraan, sinine, külm, elutu ekraan. Ilma inimliku soojuseta.

Mind ja Anne’i ootab veebruaris ajalooeksam, üks tore hispaanlanna saatis mulle oma sada lehekülge konspekti läänegootide ja moslemite ja kristlike kuningate kohta. Peale selle konspekti läbitöötamisele ootab mind veel essee vabalt valitud teemal. Millegipärast ma aga ei tunne pinget. Veel. Oma kunstiajalooeksami sain 7 punkti kümnest, kui hea motivatsioon! Mõned päevad tagasi oli ka mu kirjandusekursuse eksam, hispaania rüütliromaanide kommentaar. Mul sai vahvatest rüütlitest üsna kiiresti villand. Vähemalt aga ma tean nüüd zanri eripärasid, oskan võrrelda neid romaane paroodiatega, mis on nende põhjal tehtud… Eksami esimene osa käsitles omandatud käsikirjade teemat, ehk siis miks rüütliromaanide autorid nii hirmsasti tahtsid näidata, et nemad on oma romaanide käsikirjade pelgad tõlkijad, ja et neil pole raamatu sisuga mitte mingit pistmist. Cervanteski omistas oma vapra Quijote araabia kirjanikule. Käsikirjadega aga seostus alati mingi lugu, kas leiti need kuskilt koopast paganate maalt või kusagilt poolmädanenud kirikuarhiividest… Põhiliselt aga oli see hea moodus vastutus enda pealt minema pühkida, sest juhul, kui nende romaanid oleksid läbi kukkunud, oleks neil olnud hea võimalus end kaitsta. Me ju kõigest tõlkisime neid! Ja tõlkija-vabanduse all saab ometi samal ajal igasugu hullusi-lollusi romaanidesse kokku kirjutada, ilma vastutust võtmata. Tekstid õnneks aga polnud eksamil gooti kirjas. Vanas hispaania keeles küll, aga gooti kirjas mitte. Õppejõud luges need isegi meile ette ja aitas sõnavaralisi küsimusi lahendada. Kes seda lahkust küll enne näinud on? Eksami teine osa aga oli rüütliromaanide ja nende paroodiate võrdlus. Ehk siis tuli kirjutada, kuidas vaprate rüütlite seiklused muudeti igapäevasteks, seksuaalseteks, labasteks… Ja kogu see õilis tsükkel, mida üks rüütel pidi elu jooksul läbima, oli tehtud naljanumbriks. Ma arvan, et tegin ära. Muidugi ei arvesta ma oma eestilikku hispaania keelt, ehk siis laused nagu eesti keele sõnade järjekorra järgi, ainult hispaania keeles. Aga ma arenen, ma arenen.

Kõik õppejõud pole aga sugugi nii head nagu meie „vahva rüütel“. Minu kunstiajalookursuse õppejõud (varem andis meile üks noor naisterahvas, aga jaanuarist toimus õppejõu vahetus) on kole kuri. Ma pole kunagi varem oma elus näinud nii kurja õppejõudu! Ta näib üliõpilasi lausa vihkavat ja kasutab ära võimalusi, et neid igal hetkel alandada. Arvutit ei luba ta oma loengus kasutada – mulle ei istu arvutid ja internet, minu loengus olgu pastakas ja paber! Väiksemagi muiatuse eest võib saada aulast välja visatud, sest õppejõud arvab, et tema üle irvitatakse. Ühes loengus saime kümneminutilise sõimu osaliseks, sest kõigil olid kirikute põhiplaanid valetpidi ees. Tundus, et selle sõimu objekt oli tänapäeva üliõpilaskond üldiselt, kellele on kõik nii lihtsaks tehtud, aga kes sellest hoolimata on laisad ja lollid nagu lauajalad. Lõpptulemus on see, et keegi ei julge tema tunnis end liigutadagi, me ei tea, millal konspekteeridagi võib, sest vahetevahel võib ta meile käratada, et mida te ninapidi vihikus istute, vaadake parem tahvlile projekteeritud fotosid! Minu kohta ütles ta, et pole ime, et Eestis nii tähelepanematuid üliõpilasi „toodetakse“ , ikka endine Sovietimaa.Nimelt andsin talle kogemata liiga vana registreerimisankeedi… ja sain selle eest piki päid ja jalgu. Igatahes, tema kohta ei kõiguta keegi, sest ta on üks Hispaania parimaid keskaja kunsti spetsialiste, peale selle veel õppetoolis tähtsal kohal. Tal on peas liiga palju tarkust, ta on ülikoolis tähtis nina ja ei võeta arvesse mingit kobinat üliõpilaste õiguste kohta. Seega valitsebki türannia. Vahel mõtlen, et kas ta on elus räigelt haiget saanud või on ta ilma meheta jäänud? Või lihtsalt kibestunud tädi? Ah. Ma ei lase end kõigutada faktist, et eelmisel aastal kukutas ta 80 üliõpilast 100-st oma eksamil läbi.

Peale Andalucia-reisi tabas mind mõne aja pärast palavik. Pole ka ime sellise jalgade külmetamise peale, mis nendes niisketes kodudes toimus! Vedelesin siis voodis, vahtisin Luis Buñueli filme, mis olid üsnagi fffriigid. Buñuel oli ühes kambas Salvador Daliga, muide. Ja ta sündis Aragoni maakonnas Terueli lähedal! Jee. Varem olin näinud tema filmidest vaid ühte, „Perro andaluz“ . See on kahekümnendate lõpus tehtud, Dali ja Buñuel tegid selle kahasse, lambist, tehes maha igaühe, kes filmist mingit sügavamat mõtet üritas otsida. Nad tegid selle unenägude ja mõtteuidete põhjal. „Andaluusia koer“ on mustvalge tummfilm, kõigest 17 minutit. Kõik, kes tahavad piiluda, mis toimus nende kahe alles noore sürrealisti alateadvuses, võivad sellele pilgu heita. Youtube’is täiesti saadaval. Šokk garanteeritud. Kui ma aga palaviku võimuses olin, siis vaatasin hoopis näiteks „Viridianat“, mis omal ajal Vatikani poolt ära keelati kui otsene solvang kristluse pihta. Ometi sai see Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa. Suhteliselt ŝokeeriv sisu oli, nt ühes stseenis parodeeriti julmalt Püha Õhtusöömaaega. Jeesuse asemel istus pika laua keskel poolpime varas, ja tema jüngrid olid kerjused-tänavamuusikud, niisama looderdajad ja röövlinäod. Isegi kukelaulu oli Buñuel korra taustaks lasknud monteerida. Ma puhkesin naerma, see oli lihtsalt nii kohutavalt julgelt tehtud. Jah, peaaegu iga stseen ise oli kui omaette väärtus – mees koorimas õuna, nii et terve õunakoor on lõpuks ühes spiraalses tükis, tüdruk ja nunn kahekesi ühe hüppenööriga hüppamas, tullevisatud lõngakera ja –vardad… Pärast mõtlesin sellele filmile, et mis see siis nüüd oli. Ja ma ei saanud öelda, et ta halb oli.

Mu uus lemmik on värskelt pressitud apelsinimahl. Ei möödu ühtegi päeva ilma selleta. Iga päev on sõna otseses mõttes apelsinikarva. Paola lubab mul lahkesti oma mahlapressi kasutada ja ma vahel lausa ootan juba, et saaks kähku loengust koju apelsinimahla jooma. Hispaanlased joovad üldse palju apelsinimahla (need apelsinid on siin HEAD!). Ja söövad igasugu rohelisi salateid. Mullegi on nende tegemine külge jäänud. Ilma veiniäädikata ma enam hakkama ei saaks. Ammugi siis oliiviõlita :) Peale selle on mulle veel külge jäänud hispaanlaslik muside teema. Iga kirja, iga sõnumi, iga telefonikõne lõpus saadavad hispaanlased üksteisele musisid. Olgu nad vanad või noored, abielus või vallalised, uued tuttavad või vanad sõbrad. Märkamatult on hakanud siin elavad välismaalasedki seda kommet üle võtma.Ma ei usu, et sakslannad või inglannad põsemusisid, telefonimusisid ja kirjamusisid üksteisele jagaks, kui nad oleks kusagil teise kultuuriga riigis.Aga siin küll. Märkamatult, vägagi märkamatult olen minagi sõnumitesse ja e-mailidesse hakanud musisid külvama. Ja teist inimest nähes on juba automaatne, et keeran parema põse ette ning siis vasaku.

Olen juba varem maininud, et õlut olen ka siin jooma hakanud, ning mitte just vähe. Kombeks on ju aperitiivi võtta – oliive ja õlut, pähkleid ja õlut, singisuupisteid ja õlut…Mulle istub see komme! Vahel olen üritanud oma õlletarbimist piirata ja siis vajun omadega taas pange. Sel nädalavahetusel avastasin, et õlu sidrunimahlaga on suurepärane. Käisin üle pika aja väljas tantsu löömas, vajasin lõõgastust, vajasin puhkust mõtetele. Tahtsin end vaba ja õnnelikuna tunda. Kogusimegi siis seltskonna kokku, Pauline, Zuzana, Pinot (see Kongo neeger) ja mina. Ma saan Pinot’ga hästi läbi, meil on lihtsalt nii tore üksteise kallal aasida. Viimasel ajal norib ta mind Colacao-teemal. Colacao on nimelt Hispaania levinuim kakaomark, ja kui tahetakse kakaost rääkida, siis keegi ei ütle lihtsalt kakao, vaid hoopis Colacao, olgugi, et firma võib teine olla. Käisime millalgi ühes pubis hängimas ja mul oli parasjagu kole Colacao-isu, kuigi kell tiksus juba öösse. Ütlesingi siis Pinot’le, et ta mulle ühe Colacao telliks, kuigi see oli rohkem selline kokteilipubi. Kakaod neil muidugi polnudki. Ja nüüd, tükk aega hiljem, norib ta mind alatasa, et Maria, millal sa siis juba oma kohustuslikku Colacaod tellima lähed? :D

Igatahes, kui me sel nädalavahetusel väljas käisime, sain vähemalt tõestada, et minu ideed pole alati HALVAD ideed. Alles see oli, kui ma kutsusin heas usus Pinot’ ja Elena vaatama filmi „No controles“, mis pidi olema komöödia. Filmi pidi näidatama ühes ülikooli uhkes (!) hoones ja see pidi tasuta olema. Läksime siis kohale, kuid selgus, et see oli ainult intervjuu režissööridega, kes pidid kuulsad olema. Me ei teadnud neist ühtegi, ja kannatasime ligi tund aega pikka lobisemist, hispaanlased ümberringi irvitamas ja nalja viskamas, meie aga ei jaganud suurt matsu. Siis juba tekkis kuri kahtlus, et äkki filmi polegi. Pinot siis läks pärast küsima, et kas te filmi ei panegi, ja sai vastuseks, et kui te filmi tahate, siis minge kinno. Hahaaa. Täielik läbikukkumine. Aga see nädalavahetus oli HEA. Läksime mu korteri läheduses asuvatesse pubidesse. Õhtut alustasime mõnusas vanakooli rockibaaris Callejón de la Musica. Tulid vanad tuntud lood ja me hüppasime nagu jaksasime. Pauline nägi eriti oldschool välja oma kollase lendleva pluusiga. Pinot ütles, et me oleme segased välismaalased. Peale selle ütleb ta mulle alatasa, et ma olen koomik ja üritab mulle mängult kolki anda. Pidu jätkus minu ühes lemmikkohas, kloaagis, mille nimi on Alambique de Sabina ja kus lastakse ainult hispaania rockpoppi ja flamencopoppi ja salsatümpsu. Oh, siis sai Pinot ka tantsujala lahti, ta tantsib nagu kuubakas, nagu tõeline americano. Ja vahel räägib ta ka nii, et ma pean talle ütlema, et palun ära räägi nii räige kuuba aktsendiga, ma ei saa üldse pihta. Tema juuresolek päästis meid mõnevõrra teiste tüüpide rünnakutest, õnneks.Ikka ja jälle ujuvad nad ligi. Üks libe tüüp tuli mult otse küsima, kas moreno (viisakas väljend neegri kohta) on mu kallim ja kui ei ole, siis kas ta võib muga tantsida. Ma ütlesin, et moreno pole küll mu kallim, aga minuga tantsida ikka ei või. Siis ta ütles, et põhjamaa tüdrukutel on jääst süda. Ma ütlesin, et jääst ja kivist.

Nüüd ei või enam baarides suitsetada ka. Kui hea. Ma tantsisin ja tantsisin ja tantsisin ja tantsisin, tundsin, kuidas kogu maailm on kerge ja lihtne ja et pole ühtki takistust, mida ma ületada ei suudaks. Tantsisin ja tantsisin, kuni kell sai neli ja ma mõtlesin, et tantsin natuke veel. Ja siis sai kell viis hommikul ja ma olin joonud juba liiga palju õlut ja Zuzana ja Pauline olid juba ammu koju läinud. Sel hommikul läksin magama kell pool kuss ja olin nii muretu. Pidude terapeutiline mõju? Hell yeah. Kes teavad, need teavad, et vahel võivad kloaagid-urkad väga positiivselt mõjuda.

Vahel aga igatseb hing midagi muud. Need inimesed, kes mind tunnevad, teavad, et tegemist on ühe totaalse romantikuga. Küünlavalguses peatunud hetked. Mu kodu lähedal on Café Desafinado, kohvik, kus saab mängida peamurdmismänge (ka ruubikut!), kus saab süüa õhtul kell üksteist churroseid, kus saab osta endale kokku erinevaid hipilike aksessuaare ja kus saab lihtsalt nautida muusikat. Ja justnimelt neid küünlavalguses peatunud hetki. Ma lähen sellest kohvikust iga päev mööda, kui kooli lähen. Nüüd käisin seal ühel kontserdil. Pauline’i ja Elenaga. See oli õhtul peale minu ja Elena rüütliromaanide eksääämi. Võtsime väiksed veinid ja sättisime end mugavalt sisse. Pauline üritas kogu hingest mingisugust jullat ühe nööri küljest lahti saada (elagu peamurdmine!), siis ajas ta veel veinipudeli ka ümber ja puhkes oma naljakal häälel naerma. Jah, Pauline naerab tõepoolest naljakalt, see on nagu selline pigem mehelik naerupahvak, pisut räme. Pauline ise on ka pigem poisilik tüdruk, kui õrn neiukene. Parajasti on tal aga oma Jeremy külas, mis tähendab voodisporti minu kõrvaltoas :D Muhahaa. Igatahes, istusime siis kohvikus ja Pauline vaatas inimesi ja viie minuti jooksul oli ta suutnud kindlaks teha, et baaripidajad kutid on kaksikud ja et nurgas raamatuvirna otsas istuv mees on üks kurblik professor meie ülikoolist. Esinejad aga olid üllatavalt head, kuigi asuta ju ikkagi. Soojendajaks oli üks hispaanlanna, kes oma elektrikidral mängis lugusid „et neid kuulata enne uinumist“. Natuke Radioheadi stiilis. Ma kuulasin ja ma kujutasin end ette paksus udus istumas, oma kohvri otsas. Sest tema laulud tekitasidki tunde, et tahaks kuhugi ära, kaugemale, sinna, kus kõik on alles ees ootamas, aga midagi pole ometi selge. Peaesineja aga oli prantslanna. Faustine. Faustine mängis süntekat ja teda saatsid kutid kitarridel ja trummidel. Faustine. Milline vanaaegne nimi, kas pole? Ta laulis segu rockist, valsirütmis ballaadidest ja funky-stiilist. Vaatasin ta näoilmeid, kui ta laulis. Ilus naine. Pauline aga pettus, ta lootis, et saab mulle ja Elenale prantsuse keelt hispaania keelde tõlkida. Pihv laulis aga inglise keeles. Pauline pärast küsis talt, et miks ta ometi oma emakeeles ei laula, sest tegemist oli ju väikse õdusa atmosfääriga kohvikuga ja ta võis sellist asja julgelt küsima minna. Faustine vastas, et ta on Nantes’ist, ja et Nantes’is on populaarsem inglise keeles muusikat teha. Turismi ohver.

Olen küll Hispaanias, aga prantslased on kuidagi mu lähedal. Anne on ju prantslanna. Pauline on prantslanna. Prantsuse keelt võib tänavalgi kuulda. Usun, et Prantsusmaal toimib vastupidine nähtus – sealsed välisüliõpilased puutuvad kindlasti omajagu hispaanlastega kokku. Ühesõnaga, selleks, et end lihtsalt moel mingisse rahvusgruppi integreerida, tuleb minna selle rahvuse naaberriiki.

Kirjutan oma tänase blogi lõpetuseks tänasest väikesest väljasõidust, mis jättis nii mõned pisikesed, aga siiski erilise mälestused. Kuna härra Jeremy on siin, siis Pauline, kui ta just parajasti ei õpi ega kokka (parasjagu rullib ta köögis lasanjetainast), mõtleb plaane välja, mida põnevat meie maakonnas vaadata on. Ilmselge, sest mõni pikem reis oleks praegu liiast, Andalucia-reisist on rahakott natuke veel auguline. Võtsime Elena ka kaasa ja käisime täna teises ajastus, veetsime pühapäeva ühes väikeses külakeses, kus oli nii palju vaikust ja rahu. Korstendest tõusev suits pilvitus ja peaaegu tuuletus taevas. Vana linnamüür, romaani stiilis pisike kirik. Vanast kindlusest alles jäänud ainuke torn. Meie sammud tänavatel vastu kajamas. Vähe inimesi. Meie naer. Avastasime mõnestki vanast tugevast puust uksest sisse piiludes keskaegses stiilis eesõuesid, kus leidus kaevusid ja vanasid savist nõusid, üsnagi suuri. Uste koputid olid tihti inimese käe kujulised, inimese, kes hoiab käes väikest maakera. Katuseräästad olid nikerdustega kaetud. Arvukas hispaania perekond hiiglasliku paella-panni ümber söömaaega pidamas. Tundmatu lind ererohelises puuris teise korruse rõdul. Klooster, selle aias kivist pingid, küpressid, elupuud ning ilusa poisslapse kujuga purskkaev. Praegu elutseb seal üks augustiinlaste ordu, kuigi ma arvasin, et selle ordu liikmed on juba ammu minevikku vajunud. Jeremy teatas, et temast võiks ju ka hea augustiinlane saada. Pauline lubas talle selle peale hakata postiga magustoitusid saatma. Leidsime ühtäkki kanaarilindude maja, rohekad ja neoonkollased kanaarilinnud kaunilt siutsumas. Tahtsin nii väga ühte pisikest sulelist endale tasku pista, aga ma tean, et ta ei laulaks mulle mitte kunagi. Selles kloostri aias asuvas majakeses aga laulsid nad üksteise võidu, lendlesid nagu pisikesed kollased sulepallid. Ja ma vaimustusin, sest ma polnud ju ikkagi kunagi varem elus näinud nii palju kanaarilinde üheskoos.

Meie lõunasöök oli märkimistväärne. Käisime ühes lokaalis, tellisime enda arvates pitsatükid, aga need toodi meile spetsiaalsetel kandikutel ja neid tuli lõigata haamrisarnase asjandusega, sest nad olid natuke rohkem krõbedad, kui tavalised pitsad. Sain teada, et see serveerimisviis ja see „haamer“ on isegi ära patenteeritud. Pärast nägi söögilaud välja nagu metslaste oma, haamrid laual laiali.

Küla nimi oli muide Sos del Rey Católico ja seal sündis 1452.aastal Fernando el Católico, kellest kunagi sai ühtse Hispaania kõige esimene katoliiklik kunn. Tagasiteel käisime läbi veel Sadaba külast ja üks kohalik üritas meile kuue tuhande euro eest Sadaba kindlust maha müüa. Me ütlesime, et tuleme tagasi. Ja siis ma üritasin end valesse autosse pakkida, aga kui sain aru, et Pauline’i autos küll turvatooli ei peaks olema, siis tabasin ära, et meie auto on natuke eespool. Hajameelsuse tipp. Sõitsime läbi väikeste teede Zaragozasse tagasi. Elena magas magusasti, sel ajal, kui mööda vuhises Hispaania oma „Arizona“ maastik.

Aa, jaa. Kuna Javier kolis oma pruudi juurde, kolis tema tuppa uus inimene. Tüdruk, kelle nimi on Nicoleta. Ta on Rumeeniast. Kurva näoga, häbelik teine, annab end harva näole. Vähemalt ta aga koristab! Anaga saime ka asjad vist mõneks ajaks ühele poole, ükspäev ütlesime talle kolmekesi, et ta peaks rohkem enda järelt vaatama ja puhtust hoidma. Alguses sai ta väga vihaseks ja lubas lausa asju pakkima hakata. Peale natukest karjumist(ehk siis Paola ja Ana karjusid üksteise peale ja meie Pauline’iga üritasime asja lahendada), närvitsemist, rahunemist ja kokkuleppimist jõudsime kompromissile. Jee.