Maarja, kes praegu Madridis pesitseb, lohutas mind, et tema ülikool (ja ometi üks riigi parimaid) näeb ka üsna lobudik välja. Ju siis, et mida lobudikum ülikool, seda parem haridus. Olen nüüd natuke linnas orienteeruma hakanud ja tean juba, kus mõned olulised ehitised on, nt põhiline kino (kuigi kinosid on siin vist neli, kui ma eksi), teater, vana arstiteaduskond, mis näeb välja nagu loss… Zaragozal on tegelikult mitu-mitu erinevat nägu. Üks nägu on näiteks Vana-Rooma aegne, siin on tänav, mille nimi on Paseo Césaraugusto, kus asuvadki roomaaegsed varemed. Rooma ajast on säilinud siin vana amfiteater, maa-alused käigud, veejuhe, isegi foorum ja jäänuseid termidest. Peale selle on sellelel tänaval väga asjalik keskaegne turuhoone.
Linna teine nägu on, nagu ma juba varem nimetasin, segu araabia, baroki ja renessansi elementidest - Pilari katedraal näiteks oma idamaiste värviliste mosaiikidega, mis kupleid katavad. Käisime Pauline’iga seda külastamas, see oli megasuur ja ma ei jaganud üldse matsu, millised kuplitealused maalid nüüd Goya omad on. La Seo katedraal oma barokkstiilis torniga oli minu silmade jaoks samuti liiga suur. Kõikide pühakute hauad, kes sinna maetud on, kõik hõbedast ja kullast reliikviad ja säravad skulptuurid ajasid pea uimaseks. Peale nende kahe „popima“ kiriku, mis asuvad hiiglaslikul Pilari väljakul (kus asub ka kihvt mäeahelikku meenutav pursskaev ja suur kivist kera, mille otstarbest pole ma siiani aru saanud) on linnas veel palju-palju kirikuid araabia stiilis nikerdustega ja kõrgete fassaadidega. Araabia arhitektuuri põhiline tõmbenumber on aga Aljaferia kindlus, mis on 11.sajandist, ehitatud ühe samanimelise kuninga auks. Täna hommikul läksime Kreekast pärit kaaserasmuslase Eleftheriaga seda kindlust avastama, aga millegipärast oli see suletud. Kuna otsustasime edasi jalutada, siis sattusime turistidebussi peale, mis täna oli kõigile tasuta. Buss tiirutas mööda linna nii siin kui sealpool jõge, ja meie tundsime end täieõiguslike turistidena.
Bussis sai kõrvaklappidest kuulata huvitavaid fakte linna kohta, nt seda, et Zaragoza oli üks vastupidavamaid linnu Napoleoni invasiooni ajal ja et Goya esitles oma härjavõitluseteemalist pildiseeriat Zaragoza võitlusväljakul, mis on üks Hispaania vanimaid. See kannab nime Plaza de Toros de Misericordia. Ehk siis Halastuse Härjaväljak või midagi taolist :D Õnneks siin enam palju härjavõitlusi ei korraldata, kõigest Pilari pidustuste ajal. Pilari pidustused algavad 12.oktoobri paiku ja kestavad terve nädala. Ülikooli meil sel ajal pole, terves vanalinnas toimuvad kontserdid, neitsi Maarjale tuuakse väljakutele hunnikutes lilli , inimesed tantsivad siinseid rahvatantse ja muidugi-muidugi joovad palju. Neitsi Maarja ehk siis Virgen del Pilar on siin väga austatud, legend räägib, et ta ilmutas end samba otsas (ja sammas on hispaania keeles pilar) ühele apostlile ja siis ehitati tema auks seesamune Pilari katedraal. Hispaania Kodusõja ajal kukkus katedraali juurde kolm pommi, aga ükski neist ei plahvatanud. Seda arvatakse olevat Virgen del Pilari imetegu. On ka vähetõenäolisi imetegusid - nt see, et ühele mehele amputeeritud jalg tagasi kasvas, aga jah, jutud liiguvad :)
Zaragoza kolmanda näo kujundavad sillad ja jõeäärsed kõnniteed. Viimasel kahel päeval on olnud väga kaunis päikesepaisteline ilm, mis meelitab palju inimesi välja jalutama – nii samuti mindki! Sildasid on siin vähemalt kümme, vanim neist massiivne kivisild, millelt avaneb jõele ja Pilari katedraalile üks linna levinumaid turismivaateid. Ja neljas nägu on modernne nägu, kuhu alla kuuluvad muidugi kõik majadeblokid ja magalad. Aga põhilise osa modernsest näost moodustavad 2008.aasta maailmanäitusest jäänud konstruktsioonid, mis loovad tõelise tulevikulinna tunde. Zaragoza elab ikka EXPO rasvast, elanikud on selle üle nii uhked, et just siin toimus maailmanäitus, ja meenutavad hea sõnaga neid kaheaastataguseid suvekuid. Käisime eile õhtul koos Paolaga seal kandis jalutamas, see ei asu meie kodust väga kaugel. Paola rääkis, et maailmanäituse põhiteemaks oli olnud vesi ja veega seotud – asub ju EXPO ala Ebro ääres. Suur veetorn, akvaarium, mida praegugi saab külastada ja mitmed tulnukastiilis sillad (justnimelt tulnukastiilis, sest sellised olen varem näinud vaid ulmekates). Taamal paistavad mäed (aga mitte väga kõrged) ja et vaadet nautida, on võimalik sõita väikses kabiinis, mis liigub mööda trossi üle terve maailmanäituse ala.
Kui aga tulevikulinnast tagasi jalutasime, siis nägime mustlaste gänge, kes olid kogunenud korvpalliväljakule. Neid oli mitusada. Mul vajus suu lahti. Jah, ma olen nüüd suurlinnas, kus on erinevate rahvuste getod, aga ikka vajus suu lahti. Kogu see sildade kandi maailm on üldse getolik, kõik grafitid ja kirjutised, noored laaberdamas jõe ääres…
Paolaga suheldes on mul tunne, nagu temagi oleks kahekümnene, kuigi ta on minust viisteist aastat vanem. Ta on hea nõuandja asjade kohapealt, mida ma veel ei tea (nt see, et kõik toidupoed on pühapäeviti kinni!) ja peale selle meeldib mulle tema suhtumine – talle meeldib väärtustada üksiolemist iseendaga ja ta ei vaja enda ümber palju inimesi selleks, et õnnelik olla. Ühesõnaga iseseisev ja sõltumatu naisterahvas. Temast kiirgab muretust ja rahulolu oma eluga.
Javier on aga rohkem selline papsi eest. Ühel õhtul läks Pauline’il uks lukku, siinsed uksenupud on väga kahtlase lukustusega ja võivad kinni kiiluda. Olime just salsaõhtult tulnud, Pauline’il olid seljas vaid need riided, millega ta peol oli, ja ta toauks läks kinni, võti ja kõik eluks tarvilikud asjad jäid tuppa. Javier proovis pool tundi ust lahti saada, aga see ei õnnestunud. Vähemalt ta üritas! Igatahes pidi Pauline öö elutoas veetma, kuni hommikul tuli Jaime ja keeras oma võtmega toa lahti.
Ana aga, see 42-aastane naine, on täielik katastroof, nagu teised ütlevad. Ta töötab öösiti ja tal on alatasa kiire, seega vedelevad tema asjad igal pool, ta lihtsalt unustab need korda panna. Köögilaual vedelevad tema ilgelt mustad köögirätikud ja toolidel oli näiteks täna hommikul hunnikutes saiakuubikuid :D Hahaa. Muidu aga on ta jutukas ja sõbralik, rääkis meile, et 29.septembril toimub Hispaanias üldstreik, tahetakse paremaid palgatingimusi. Juba praegu on erinevates Hispaania linnades toimumas meeleavaldused. Zapatero, peaminister, on sotsialistide parteist, aga ta pole mitte tööliste-teenindajate, vaid suurte firmaomanike poolel. Mina isiklikult arvan, et selleks, et streik tingimuste paranemise saavutaks, tuleb streikida päevade viisi. Aga see pole ju eluliselt võimalik, nii võib lõpuks viletsusse surra.
Mis Zaragozas veel on? On palju magusapoode, mis lausa kiiskavad silma, nad on nimelt enamasti kollast värvi. Silma on hakanud ka kuivatatud puuviljade poed ja turud, üks suur turg seab end üles nt pühapäeviti EXPO tsoonis. On kõvasti baare ja diskoteeke, mida ma pole veel avastama jõudnud ja lugematul hulgal väliterrasse, mis talvel muidugi kasutusel pole. Ausalt, ma arvasin, et tulen lõunamaale, aga see pole üldse nii. Hetkel on muidugi 22 kraadi sooja ja taevas pole ühtegi pilve, aga üleeile sadas siin kohutavalt vihma, samuti ka neljapäeval, kui käisin linna avastamas. Taevas oli hall ja hoonedki paistsid hallid ja masendavad. Päikesega on aga hoopis teistmoodi, kõik näib otsekui elustuvat! Igatahes, mõtlesin, et miks need inimesed küll 19-20 kraadiga salle ja jakke kannavad, ja reedel sain sellest aru, kui see jõle külm tuul mind kaasa tahtis viia. Zaragoza elanikud ütlevad selle tuule kohta cierzo. Cierzo on veel lõikavam kui Eesti keskmine sügistuul ja talvel loob ta tõeliselt külma atmosfääri. Temperatuur langeb väga harva üle nulli, enamasti on sooja 4-5 kraadi, aga tuul tekitab tunde, nagu oleks väljas vähemalt miinus neli. Nad ütlevad seda ka ilmateates, et Zaragozas nii ja nii palju kraade, aga tuule tõttu tundub, nagu oleks hoopis vähem.
Cierzo kätte jäin ma reede õhtul, olin kõigest kleidi väel ja ootasin Plaza de Españal (jah, ka Zaragozas on Hispaania väljak) ühte kohalikku meest, kellega olin tutvunud couchsurfingu kaudu. Mõtlesin, et võiksime kokku saada, et ma saaks hispaania keelt praktiseerida ja ta oli nõus. Ometi jättis ta tulemata, sest unustas stressirohke päeva tõttu kohtumise lihtsalt ära! Täna õhtul on tal uus võimalus, siis saame näha :) Ootasin siis sel väljakul ja vihastasin vaikselt selle tuule käes ning siis otsustasin, et teen kohalikega tutvust. Minu läheduses hängisid ühed kutid ja hakkasingi nendega rääkima. Nad olid pisut häbelikud, minuvanused ja muidugi ilma tüdrukuteta. Üks õpib ülikoolis keemiat, tema vend kokaks ja kolmas töötab kuskil metallitehases. Esimesest kohmetusest üle saanud (ja kuna neil peale hängimise nagunii midagi teha polnud), läksime võtsime ühed kohalikud õlled (Zaragoza mark on Ambar) ja lobisesime mitu tundi. Kõige asjalikum oli too keemik, Javier. Teised kaks olid natuke liiga poisikese käitumisega, mul tekkis täitsa naljakas tunne vahepeal. Siiski oli lõbus, nad rääkisid mulle uut infot Zaragoza kohta ja viskasid niisama nalja. Sain nt teada, et linnast läheb läbi Camino de Santiago ehk siis palverännakutee Santiago de Compostelasse, väikelinna Hispaania loodeosas, kus asub riigi kaitsepühakule Santiagole pühendatud kirik. Kujutlege pilti, see palverännuteekond algab Barcelonast! Inimesed läbivad seda jalgsi, tee ääres on spetsiaalselt palveränduritele mõeldud odavad (ja räpased) hostelid. Siiski on vähe neid, kes kogu tee jalgsi läbi käivad, seda käiakse osade kaupa ja tagasi tullakse autoga. Kutid aga ütlesid end teadvat inimesi, kes on selle hullumeelsuse tervenisti ette võtnud ja naasnud, ise hea tervise juures.
Varsti on mul aga tunne, et tüdin jutustamast seda, kust ma pärit olen ja mis Eestis erilist on. Ja see on alles algus, ma usun, et aasta jooksul pean oma „kõnet“ veel sada korda uuesti rääkima :P Tänagi, kui jalutasin teisel pool jõge ja nautisin päikesepaistet, siis sain tuttavaks ühe Madridis elava keeltekooli õpetajannaga, aga tema õnneks teadis, kus Eesti asub, sest üks sõbranna on tal nimelt leedukas. Imelik, kuidas hakkan siin sugulust tundma teiste Baltimaadega, ise neist suurt midagi teadmata.
Ülikoolis oli meil erasmuslaste suur infotund, erasmuslasi on siin umbes kolmsada, enamus on prantslased, nagu mulle tundub. Meile jagati Zaragoza ülikooli päevik ja hunnik blankette, mis tuleb ära täita. Siis pandi peale turistivideod Youtube’ist (oh, siin on igasugu pakkumisi: linnatuur jalgratastel, tuur mööda suupiste (tapade) baare, tuur mööda shokolaadikohvikuid, erinevad jalutuskäigud vanalinnas, muuseumite sooduspiletid…) ja viidi meid raamatukokku. Sain tuttavaks mitmete prantsuse tüdrukutega, kahe sakslase, ühe itaallase (kes on muide Rimini kandist), ühe belglase ja muidugi kreeka tüdrukuga.
Eleftheria on pärit Ateenast ja jääb samuti siia aastaks. Ta elab üsna minu kandis (nagu ka paljud teised erasmuslased, sest ülikool on siin lähedal) , korterikaaslaseks argentiinlane, kes end näole ei anna. Eleftheria räägib päris head hispaania keelt, tal on ilusad kreekapärased näojooned ja suur uudishimu asjade vastu, mida ta ei tea. Peale selle on tal koordinaatoriks üks vanem naisterahvas, kes teda juba enda juurde paellat sööma kutsus. No miks ei võiks minul küll selline koordinaator olla? Tahame muide mõlemad endale odavat kasutatud jalgratast osta, et siis mööda linna ringi kärutada, sain tema kaudu teada ühe rattapoe aadressi. Ta õpib inglise filoloogiat ja kardab väga Zaragoza külma talve. Hahaaa. Aga ma usun, et minagi pean endale veel ühe teki muretsema.
Peale erasmuslaste infotundi vallutasime kambakesi ühe lähedalasuva kohviku ja kohvitasime seal. Pauline maksis pärast kõigi eest ja väitis, et Prantsusmaal on selline komme, et esimesed joogid teeb prantslane välja. No muidugi, tema stipendium on 800 eurot kuus. Pauline’i jaoks on siin kõik mõnusalt odav ja ta ostab endale hiinakate poodidest palju „vajalikke“ asju kokku. Okei, mina ostsin ka sealt eile tennised, olen süüdi :P Erasmuslaste seltskonnas tekib hea kollektiivne vaim, oleme me ju kõik samas olukorras, tundmatus kohas vette hüpanud. Eriti need, kes üksi tulid. Paljudel polnud alguses kodugi. Kui haledalt see kõlab, või mis? :D
Kui me Pauline’iga jutustasime, et meie kodust paar sammu eemal on üks salsabaar, avaldasid nii mõnedki plikad soovi järgmine kord meiega kaasa tulla. Jah, meie tänava kandis on baar nimega Tropica, kus saab tantsida salsat, bachatat ja merenguet. Käisime koos Pauline’iga seal neljapäeval ja avastasime eest tõelise urka, kus tantsis palju inimesi igast vanusest. Tantsupartneri leidmisega polnud seega probleeme. Kohal oli ka üks tõeline proff, kes aeg-ajalt kamandas inimesi ringi võtma ja õpetas uusi tantsusamme.Varem sain teada, et sellistes kohtades on enamasti vaid ladina-ameeriklased ja hispaanlasi ei vaadata neis baarides väga hea pilguga. Seda rääkis mulle korteriomaniku poeg, aga kui ise kohale läksin, leidsin sealt nii mõnegi kohaliku. Üks mees ütles mulle, et ma tantsin paremini kui mõni latiinotüdruk. See oli alles kompliment :) Muidugi oli ka neid, kes tiirase pilguga vahtisid ja samuti leidus mustanahalisi, kes oleksid nii väga peale läinud ühele mu kallile sõbrale ;) Pauline’il, kes üldse salsat ega muid Kariibi mere saarestiku tantse ei tea, oli eriti fun, teda õpetati päris hoogsalt, kuidas õigesti bachata-hööritust teha. Ja pärast, kui tantsimast koju vaarusime, ei tulnud ta toauks lahti. Missugune õnn.
Homme algab mul kool, kella üheksast. Lähen mitmetesse loengutesse pinda sondeerima, et selgust saada, kas nad on liiga rasked või just mulle parajad. Hispaania kaart ripub mul siin seinal, teen juba pisikesi plaane, millal lähikandis asuvaisse linnadesse minna. Ja kui ka sinna niipea ei jõua, siis Zaragozaski on avastamist küll ja küll. Mõni päev pidada piknikku jõe ääres, mõni õhtu minna tapasid sööma või kohalikku diskoteeki avastama, mõni päev hüpata sisse mõnesse tasuta muuseumi – jah, siin on isegi mõned muuseumid tasuta. Eile käisin nt Zaragoza linnamuuseumis, mis oli täis Goya teoseid (isegi mõned „Kapriisidest“) ja keltide ja ibeeride aegseid mitme tuhande aasta vanuseid kivikirju, ehteid ja lauanõusid. Eriti meeldis mulle, et sai kuulata, millisena kõlas keldi ja millisena ibeeri keel. Rääkimata kümnetest väikestest raamatupoodidest, mis mulle kui raamatukoile väga peale lähevad! Ja kui ma veel jalgratta saan… ja Püreneedesse tahaks just sügisel minna… Aga kõigepealt tuleb koolis käia ja vaadata, kuidas asjad kujunevad.
No comments:
Post a Comment