Monday, September 13, 2010

Parc de Montjuic, külaelu Hispaania moodi, Hijos de Cain, rand ja natuke üldisi järeldusi

Mul on tunne, nagu oleksin tulnud suurele puhkusele, aga seda kuni järgmise nädalani, siis algab ülikool. Homme sõidan bussiga Zaragozasse, sõit kestab neli tundi. Mu korteripakkuja Jaime lubas tulla vastu Puerta del Carmeli juurde. Mul pole õrna aimugi, kuskohas võiks Zaragozas asuda Puerta del Carmeli nimeline vaatamisväärsus, aga tean, et see peab olema mingi (triumfi)kaar.

Homme pakin siis siin Mario juures asjad kokku, tunne on, nagu ma elaksin siin juba. Nii vähe on vaja, et inimesel tekiks mingis kohas kellegi juures kodutunne. Sest Mario on selline omamoodi mees, ta ei lubanud seda küll blogisse kirjutada, aga tal on mõningaid vahvaid harjumusi – nt see, et ta läheb oma nahkrihmaga kellaga duši alla, kell on küll veekindel, aga ta tahab tihtipeale rihma pesta :D Ja pärast kuivatab kella ventilaatori juures nagu pesu või midagi :D Peale selle väärib omaette märkimist see söömiskultuur siin, inimesed ei söö enne, kui neil kõht tühi on. Nad söövad enamasti korralikelt aegadel, ja kui nädalavahetuseti tõusevad hiljem, siis hommikust üldse ei söögi, sest siis ei lähe lõuna ajaks kõht korralikult. Kuid see Mario tervislikkus vaheldub kahtlaste snäkkidega, sest ükski kaalust hooliv inimene ei söö hilisõhtul oliiviõlis praetud liha (ja ei küsi minult, miks ma ometi kõike õlindust nahka ei pane, nagu tema seda tegi) ja öösiti rasvaseid maiuseid šokolaadiga. Tema vabandus on muidugi see, et ülejäänud nädala ei söö ta midagi nii rasvast ja rammusat. Aga ikkagi. Samuti see, et ta toidule nii ohtralt soola paneb, ei näita mingit tervislikkust.

Naiste koha pealt on ta latt väga kõrgel, eile, kui rannas käisime, pidas ta mulle pika kõne sellest, et siinsed naised olla nii ebastabiilsed ja et tema tahtvat naist, kes teab, mida oma eluga peale hakata, mitte ei eksle eneseotsingute segadikus. Nooremad neiud, eriti tudengid, olevat kõige hullemad näited – nendega võib üks inimene ainult õnnetuks muutuda. Ta rääkis, et ta tutvusringkonnas on vähe naisi ja et siin pole NORMAALNE, et kohalik mees läheb ilusa kohaliku naisega niisama tänaval rääkima, kui see naine muidugi pole talle natuke silma teinud ega naeratanud. Vastasel korral saab ta haledalt korvi, hahaa, ja mina arvasin, et siin ollakse selles plaanis avatumad! Ja teine probleem on, et ta ei oska veel piisavalt inglise keelt, et paista välismaa naistele, kes teda ei tea, normaalse inimesena, mitte naistemehena. Sest tõsi ta on, kui sa oled tõmmu välimusega kena poisu, siis arvatakse kohe, et sul on naisi jalaga segada ja sa jätad neid maha ja leiad uusi igal jumalama silmapilgul. Ma mõistsin, et teda vaevab tõsiselt probleem, et ta on siiski veel vallaline. Kuid, kui ta ikka nii valiv on, siis jääb ta elu lõpuni poissmeheks. Tema pole vigadeta, kuidas saakski ta siis oodata, et naised vigadeta on? Ja kui ta jätkab kahtlaste komplimentide tegemist, siis palju õnne, ega tal vist edu pole. Anni Inglismaalt toodud laheda salli kohta, mida saab ka peakattena kasutada kommenteeris ta, et appi, mis asja mina veel olen endale pähe toppinud, tomatikorjamise rätiku või? Ma sain väga vihaseks, aga kuna mul on siinses keeles viha väljendamisega praegu probleeme, siis heitsin lihtsalt kurja pilgu. Tema ainult naeris selle peale. Mühakas selline.

Inglise keelega koha pealt imestatakse, et kuidas meie seda Eestis nii hästi oskame ja kuidas nemad, kes samuti koolis seda oma 6-7 aastat õppinud on, ikka seda rääkida ei suuda. Asi on selles, et meile tuleb see ingliskeelne kultuur, eesotsas meediaga nii peale, et keel jääb iseenesest külge. Aga siin on see, et vaatad telekast filmi, kus mängib Uma Thurman, ja see on hispaania keelde dubleeritud, nii et Thurmani suust kostab hoopis pisut ülepaisutatud hispaanlanna hääl… Huvitav, miks eestis see subtiitrite kasutamine nii levinud on ja mujal maailmas mitte?
Eestis on võimalusi keelt praktiseerida küll ja küll, välismaalasi on palju, mine ainult õhtul kuhugi peole ja ongi. Siin aga ollakse nii omas kultuuris sees, Hispaania on suur ja lai, inimene võib elada terve elu nii, et ei tõsta jalgagi mujale riikidesse, ja arvata, et teda ümbritsev elustiil on ainuke ja õige. Maailmapildi avarus võib sel juhul piirduda vaid oma keskkonnaga. Mariogi polnud kuni lähiajani kuskil välismaal käinud - Jaanika oli esimene välismaalane, kellega ta pikemat aega kokku puutus :) Aga kuna nüüd on tal couchsurfinguga mitmeid sidemeid, on ta enda jaoks avastamas seda, mis mujal toimub. Peale seda, kui ma ära lähen, sõidab ta näiteks Poola.

Olen viimased päevad olnud sunnitud kuulama Manowari, sest Mario käis eile Manowari kontserdil ja kuna ta teadis vaid kolme laulu, siis üritas ta lähipäevadel nende repertuaarist suuremat ülevaadet saada. Ma polnud varem kuulnud Manowari-nimelisest hevimetalbändist, kuigi see on Ameerika bänd, kuulus veel pealekauba. Mario kuulas alatasa neid metal-lugusid ja lõpuks hakkasid need mullegi meeldima. Jah, tulevikus, kui ma Barcelonat meenutan, on vist vältimatu, et meelde tuleb Manowar ja mitte mõni kohalik bänd. Mario oli nii asjas sees, ta tegi alatasa seda hevimetali tantsuliigutust, mille ta oli netist täpselt järgi vaadanud, no see liigutus, et viskad näppu, liigutad samal ajal pead ja nõksutad ühte jalga. Ta oli tõeliselt naljakas, kui ta seda harjutas :) Temal ja ta sõbral Manolol on plaan käia ära kõikide vanade kuulsate metalbändide kontsertidel, enne kui lauljad loojakarja lähevad. Sest uuemate bändide kontserditel jõuavad nad ju terve elu käia.

Mis ma siis veel teinud olen? Reedel, 10.septembril mõtlesin, et aeg on proovida chocolate con churros’t, rasvaseid maiused, sarnasest materjalist nagu sõõrik, ainult paksem ja pikliku kujuga, mida kastetakse sulava šokolaadi sisse. Churros’eid keedetakse õlis ja on palju variatsioone kujus ja paksuses. Mõnikord on nad juba šokolaadiga glasuuritud või täidetud. Läksin Jaime baari ja rääkisin natuke juttu (sain teada, et naine, kes mind esimesel päeval võtmetega aitas, on Isabel ja tean ka seda, et seitsmekümnene Jaime on olnud viis korda abielus) teemal, mis ma teinud olen ja mida näinud, ja siis küsisin, kust ma võiks seda kuulsat maiust saada. Mind juhatati täpselt spetsiaalsesse kohta, kus ainult neid müüdigi. Tellisin endale ühe portsu tassi sulavat šokolaadi ja rammusaid churros’eid. Need olid TÕESTI rammusad, aga head. Enamasti süüakse neid siin hommikusöögiks, aga ka öösiti peale pidu, kui enne kojuminekut on tunne, et kõht on tühi.

Pärast šokohoolikute einet seadsin sammud metroosse, et sõita külastama Parc Montjuici, parki, mis asub mere ääres Montjuici mäe otsas. Montjuic tähendab juutide mäge, teadagi, et Hispaanial on olnud juutidega probleeme, neid on siit keskajal välja pekstud ja nad on siia tagasi tulnud, ja neid on uuesti välja pekstud. Mul polnud õrna aimugi, et mäe otsa viib ka spetsiaalne rong, funicular, mis sõidab kaldus marsruudil mäest alla ja mäest üles kuni lähima metroojaamani. Seda sain teada alles pärast, kui surmväsinuna tagasi hakkasin tulema. Ronisin siis mäest üles ja kui jõudsin pargi esimese vaateplatsini, mille nimi oli Miramar, siis mõtlesin, et oli alles hullus siia tulla. Jällegi oli näha kogu Barcelonat ja sinisinist merd. Ähmi täis hispaania paarike palus, et nendest kähku mõne pildi teeksin – nende buss sõitvat kohe minema. Vaateplatsil oli armas kohvik, mille terrass justkui rippus mäejalamil, kaugel all paistsid kiirustavad autod pisikeste mänguasjadena.
Siis ronisin veel kõrgemale, vaatama Montjuici kindlust, mis on endine vangla, ja kus on läbi aegade palju inimesi hukatud. Nüüd oli ta lihtsalt üsna mittemidagiütlev vaatamisväärsus. Kindluse juurest avanes vaade alla Barcelona sadamapiirkonnale. See oli alles õõvastav, kõik need konteinerid ja naftatünnid ja kraanad… Jalutasin veel pargis ringi, park oli kole suur ja igas sopis oli midagi avastada - seal on palju astmelisi purskkaevusid, väikesi sildu ja kaaristuid, kauneid taimi ja uhkeid palme. Pakse kasse oli ka hirmus palju. Arvatavasti said nad pargikohvikutest oma päevanoosi kätte.

Käisin vaatamas Palau Nacionali ehk siis Rahvuspaleed, see on hiiglaslik palee, ehitatud 20.sajandi alguses samuti maailmanäituse tarvis. Oh seda lugu küll, et need maailmanäitused siin nii tähtsust omavad! Palee eest läks alla hunnik treppe, all paistis suur Plaςa de Espanya, hiiglaslik väljak, koos kahe hiiglasliku itaalia stiilis torniga. Mugavad inimesed, kes trepist käia ei viitsi, said mäest alla ja ülesminekuks kasutada vabaõhueskalaatoreid. Õhtuti muutub see treppide rägastiks ja purskkaevude kaskaad aga võlumaailmaks, mängima pannakse muusika ja Espanya väljakul asuvas kõige suuremas purskkaevus hakkavad mänglema värvid. Seda suurimat purskkaevu kutsutaksegi „Maagiliseks purskkaevuks“, peaaegu igal hilisõhtul umbes pooletunnise vahega toimuvad imelised valguse-ja vee-etendused. Rahvuspalee hiilgab tuledes kõige kõrgemal, selle juurest tulevad alla säravad purskkaevukosed. Kõige suuremas purskkaevus aga moodustavad veejoad erinevaid värvilisi kujundeid, kord kõrgele taevasse paiskudes, siis jälle vaikselt ja hajusalt vastu maapinda vajudes, justkuid tuleleegid. Nad nagu tantsivad muusika taktis, kujutavad materialiseerunud meloodiat. Oh, minusugusele romantikule oli see unustamatu õhtu! Vaatasin ära kolm etendust, esimene oli klassikalise muusika järgi, teine, kõige lahedam, oli tuntud ja armastatud vanakooli poplugude järgi ja kolmas jälle klassikalise muusika järgi. Inimesi oli vaatama kogunenud sadu.

Parc Montjuici külastuse ajal aga komistasin juhuslikult Joan Miró muuseumi otsa. Teadsin küll, et Fundacion de Joan Miró asub Barcelonas, aga kus täpselt, seda ma enam ei mäletanud. Astusin siis sisse ja mulle avanes unenäomaailm. Tõsiselt, ma olen Joan Miró suur fänn ja seisin peaaegu iga pildi ees, suu ammuli. Kõik need kujundid, need tähed, need jooned, need värvid minu silme ees, see oli väga kihvt. Hoone enda arhitektuurgi on märkimist väärt, valge, paljude liigenduste ja terrassidega, kust avanevad vaated kõigepealt kunstniku skulptuuridele, mis päikse käes „praevad“ ja siis linnale.

Kogemata tegin pilti suurest seinavaibast, mille kunstnik tegi täpselt selle muuseumi tarvis, vaip oli oma neli meetrit kõrge ja nii värviline, et lapsepõlv tuli meelde. Pärast alles märkasin, et pildistamine on muidugi keelatud, totu nagu ma olen. Hiigelsuur pilt, kuhu oli peale kleebitud oma viis-kuus päris vihmavarju, oli ka seal olemas, rääkimata muudest kuulsatest taiestest.
Sain teada, et kunstniku lemmikmotiiv taevakehade ja naiste kõrval oli lind. Lind sellepärast, et ta on järgmine samm maalt taeva poole, ühendus meie maailma ja taevase maailma (kosmose) vahel. Kui nad lendavad, pole nende ümber midagi muud peale lõputu ilmaruumi. Muidugi, Miró linnud lendasid kõrgemale kui need linnud, keda me igapäevaselt ringi siblimas näeme :)

Kuna oli reede, siis Mariol algas nädalavahetus. Sõime poolest ööst õhtust ja läksime välja. Kell oli umbes üks öösel, Mario väitis, et ega siin varem ei mindagi kuhugi. Sõitsime autoga mööda öist linna, aknad lahti, kõlamas hea hispaaniakeelne punkrock. Mario kuulabki enamasti rocki ja punkrocki. Hah, hispaania muusika on ju palju muud kui armastusest nõretavad poplood! Muusika oli põhjas, öö oli soe ja Mario juhtis autot nagu jumal juhatas. Siin vist ei saagi teisiti. Sõitsime totaalsesse barriosse, linnaossa, mis paistis väga getolik ja läksime underground stiilis baari, mida Jaanika, sina juba tead – Hijos de Cain ehk Kaini pojad. Kain pole neil aga hoopiski käsitletud vennatapjana, vaid hoopis mässajana ühiskonna normide vastu. Baari seinal olid Hijos de Caini nimelise laulu sõnad, mida igaüks võis lugeda, ja mille point olo selles, et mässajad, Kaini pojad elavad edasi meie hulgas ja võitlevad meie eest. Seda laulu lastakse peo lõppedes igakord. Mario arvates on see koht täis lapsi, ehk siis 17-20-aastaseid, ta hakkas ikka heietama, et omal ajal oli see koht teistsugune ja ka temasugused „vanaisad“ võisid end seal suurepäraselt tunda. Mulle aga meeldis muusika, meeldisid sõnu täiest kõrist kaasa laulvad hispaanlased ja meeldis sangria. Sangria on selline punš, kuhu on lisatud punast veini, puuviljamahla, vahel ka puuvilju ja midagi kangemat – vodkat või brändit. Seda müüdi päris suures topsis, vist 700 milliliitrises. Mario hoiatas, et kui seda palju juua, võib pea valutama hakata. Pole ka mingi ime, sest erinevad alkoholid on seal segamini. Kuigi ta oli autoroolis, jõi ta pool topsi ise ära (alguses muidugi väitis, et ta ei joo suurt midagi, aga siin ei olda selle napsutamise ja rooliga üldse ranged, kuid üllataval kombel juhtub liiklusõnnetusi suhteliselt vähe). Enne, kui natuke pilti tegime, tormas Mario tualetti vaatama, kas ta soeng on ikka korras :D Kuna Hijos de Cain oli umbne, siis väga kaua me seal olla ei suutnud. Liiatigi suitsetati seal kõvasti, selgus, et siin enamasti on baarides suitsetamine lubatud. Fui, mäletan, kui Eestis veel selline asi oli, siis peale iga pidu sai haisetud nagu tuhatoos.

Varem oli Hijos de Caini nimi Come Mas ehk siis „Söö veel“. Hahaa.

Läksime edasi ühte teise underground pubisse, kus võtsime mõned õlled ja jälgisime rokipapasid, kes olid tulnud õhtut nautima. Üks oli väga kogukas ja kandis musta t-särki Marilyn Monroe pildiga. Stiil missugune. Kuna Mario teadis baariomanikku,tehti meile väiksed kangemad snapsud välja. Tantsisime ja nägin, et Mario oskab tantsida küll, ta kombineerib salsat iga muusikastiiliga päris osavalt.

Järgmisel päeval, laupäeval, käisime Mario vennal külas. Ta elab oma perega Barcelonast umbes 60-70 km Tarragona poole sõita, külas, mille nimi on Sant Jaume dels Domenys. Külas, mis on Eesti mõistes pigem alevik, seal elab umbes 1000 inimest. Võtsime Barcelona teisest otsast peale Mario õe ja ema ja läksimegi. Mario õde Laura on väga ilus, ta on 24-aastane ja lõpetab parajasti magistrikraadi võrdleva kirjandusteaduse alal. Peale selle on ta terve elu tegelenud erinevate stiilide tantsimisega, praegu alustas ta flamenkoga. Ema on jube jutukas, umbes kuuekümnene. Terve sõidu aja nad aina lobisesid, ma mõtlesin, kas nad vait ka olla suudavad. Sel hetkel mitte. Minuga räägiti ka palju, sain tunda end osana seltskonnast, hoolimata sellest, et nemad olid pere ja mina lihtsalt suvaline plika kuskilt külmalt maalt. Suhtlemise võti ongi see, et tuleb olla võimalikult huvitatud teiste inimeste eludest ja mitte hakata kohe ajama mina-olen-eestist-ja-see-on-nii-äge juttu. Mis siis, et nad räägivad kiiresti ja mul on arusaamisega tükk tegu. Osavõtlikku nägu oskab ju igaüks teha.

Mario ema näitas mulle ilget armi oma käel, ta oli aprillis randme juurest luu murdnud. Laura aga uuris, kas Jaanikal on uus eesti kallim ja milline ta on :) Jututeemaks oli ka hommikune sündmus Mario kodu juures, nimelt üritasid kaks araabia poissi ühe vanadaami käekotti pihta panna. Seda juhtub siin linnaosas kord kümne aasta jooksul, sest siin on enamasti rahulik ja kuritegevusest puutumata ümbrus. Siiski, kuni laupäeva hommikuni, kui olime toas ja läbi lahtise akna oli tänavalt kuulda hüsteerilist röökimist. Õnneks ei saanud poisid oma ülesandega hakkama ja põgenesid ruttu. Mario aga helistas kohe politseisse, et teatada, et siin ümbruskonnas on kaks kahtlast poissi, kel tuleb silm peal hoida. Kui nüüd veel varastamisest rääkida, siis eile kesklinnas maagilist purskkaevu vaatama minnes nägin vilksamisi üht poissi, kes valge naistekotiga välgukiirusel minema jooksis. Ta tundus kiire nagu gepard. Nad on välja õppinud, nagu näha. Õnneks on mu nahkkoti kinnitus selline, et ma ise ei saa ka vahel seda lahti. Kuigi nad võivad selle koti mul niisama keha ümbert lahti lõigata, hoian ikka kõvasti silma peal.

Kui külla sõitsime, nägin, et Barcelonalgi on oma Lasnamäe, kuhugi tuleb need miljon ja seitsesada tuhat inimest ju paigutada. Massiivsed majadeblokid ulatusid nii kaugele, kui silm seletas. Kui kiirteele jõudsime, siis nägin kaugemalt Montserrati kaljust mäge. Kui siia kunagi naasen, kavatsen seda kindlasti külastada.

Tore oli, et sain mõneks hetkeks suurlinnakeskkonnast välja, vaatama, kuidas elavad inimesed keskkonnas, kus ümberringi on vaid viinamarjaistandused, teed on kurvilised ja taamal sinetavad mäed. Mario vend Manuel (teda hüütakse Loloks) elab üsnagi suures majas oma naise Mercedese, 5-aastase poja Mario ja neljakuuse poja Daniga. Vanasti oli see maja pere suvekodu, kui Mario, Lolo ja Laura väiksed olid. Mario mängis kohalikus jalkameeskonnas ja sõitis rattaga naaberküladesse.

Terve pere kogunes elutuppa, väiksele Mariole toodi jalgpallurikleepse, mida ta asjalikult oma albumisse paigutas. Väiksem poeg magas kogu selle saga kestel nagu inglike. Mario oli mulle rääkinud, et ta vennanaine olla jõle võimukas, aga muidugi ei paistnud see põgusal kohtumisel silma. Vend oli ainult natuke väsinud näoga, ta on muide naaberkülas kooliõpetaja. Kooli lähevad lapsed siin juba 3-selt, alguses on muidugi väga leebe reziim, aga vaesekesed, kuhu jääb lapsepõlv?

Peale väiksest turgutust kohvi näol siirdus kogu pere küla jalgpalliväljakule, kus toimus kohaliku ja naaberküla meeskonna kohtumine. Mario ema jutustas mulle külaelust ja- ajaloost. Ta oli väga sümpaatne vana daam. Väljak oli kruusane, mitte rohuga kaetud. Tolmas tohutult, päike kõrvetas ja inimesed karjusid vaheldumisi katalaani ja hispaania keeles palluritele ergutusi. Naised eriti jalkast ei hoolinud, nemad vatrasid omavahel, lapsed süles või vankris. Ühesõnaga, matš oli hea võimalus, et näha sõpru. Mario rääkis, et see küla on tema õnneliku lapsepõlve sümbol. Majad olid heledavärvilised ja üsna uhked, aga selgus, et seal ei ela hoopiski mitte rikkad, vaid tavalised inimesed, kes tulevad ots otsaga kokku. Aga kuna ma tean, et Kataloonia on üks Hispaania rikkamaid piirkondi, elavad seal siiski heal järjel inimesed. Küla keskel oli lahe kivikirik koos mõnusa platsikesega selle ees. Kuskilt ilmusid välja naabrite lapsed, eriti üks tüdruk, Paula, kes agaralt väikse Marioga kaasa jõlkus. Tüdruk oli väga suurte hammastega, pigem nagu lõunaameeriklase, mitte hispaanlase nägu. Vastasmaja inimesed olid tänavale katnud pika laua ja grillisid oma garaazi ees õhtusööki.

Käisime Marioga külale tiiru peale tegemas, natuke kaugemal oli järel varemeid rooma-aegsest asustusest. Maitsesime viinamarju otse põllult (seal piirkonnas nad ei pritsinud neid mürgiga, jumal tänatud) ja vaatasime, kuidas veoautokastides viinamarju vabrikusse viidi. Nägin, kuidas need suurde šahti kallati ja siis pudruks aeti, et mahla välja pressida. Kataloonias tehakse ju cavat, seda kuulsat šampust. Seda tehakse kolme sorti viinamarju segades, rääkis vabriku juures jalutav lastega isa, kes oli vist viinamarjaekspert. Kuigi laupäeval oli riigipüha, Kataloonia päev, töötasid mehed ikka, sest järgmine päev võis halb ilm olla rikkunud osa saagist. Riigipüha tõttu rippusid paljudest akendest välja Kataloonia lipud.
Jalutasime kohalikku surnuaeda, mis oli täpselt selline, nagu filmidest olin näinud –kivine, lage ja väheste puudega, kirstud seina sees plaatide taga.

Külast tagasi sõitnud, käisime korra Mario ema poolt läbi. Tema ja Laura elavad kõrge blokkmaja suures korteris, mille igast aknast nägi öist Barcelonat. Korter on suur, kunagi elasid nad seal terve perega, nüüd vaid kahekesi. Laura ja Mario ema näitasid mulle oma kodu ja kuuldes, et ma koeri kardan, panid oma väikse puudli moodi koeranässi rõdule kinni, kuigi poleks pidanud :D Vaene koerake hüppas seal üles-alla nagu kummipall, ta tahtis väga näha, mis me toas teeme :D Sain sõbraliku ja külalislahke suhtumise osaliseks, mulle öeldi, et kui tahan veelkord Barcelonasse tulla, siis nende juures saab ööbida – neil on lihtsalt niiii palju ruumi.

Jõudsime Marioga päris hilja koju, aga siiski läksime veel õhtul välja. Oli ju laupäevaõhtu. Läksime jälle Hijos de Caini, kuna Mario sõbrad tulid ka ja nad tahtsid sinna minna. Mario tahtis mind küll kuhugi uude kohta viia, aga jah :D Ta muretseb alatasa sellepärast, ega mul igav pole, see on temast kena. Kuigi valusalt lõikas hinge see, kui ta eile rannas olles rääkis, et ta oli end eestlannade seltskonnas (Jaanika, sina sinna alla ei käi, sa ju tead, et sa pole eestlane :D ) kõrvalejäetuna tundnud. Jah, mida me saame teha, et me oleme sellised… umbusklikumad,vaiksemad ja see jätab negatiivse mulje. Ta rääkis, et kui ta oleks Eesti president, prooviks ta inimeste suhtumist muuta. Ja seda räägib inimene, kel läks aastaid, et avastada endas huvi teiste riikide vastu PEALE Hispaania.

Käisime väljas koos Manolo ja Montsega. Ma nägin, kui särav ja kui õnnelik on Mario oma heade sõprade seltskonnas, veel elavam, kui ta tavaliselt on. Montse on Manolo pruut juba viis aastat, ta õpetab samuti väikseid lapsi. Mario avaldas mulle hiljem, et Montse on jube ebastabiilne ja väsitav oleks olla sellise naisega koos. No kaua võib oma jura ajada?? Minule tundus ta aga väga enesekindel ja otsekohene, aga ju oli see siis vaid välisilme, mis peitis haavatavat sisemust. Manolo ehk Manu aga töötab firmas, mis aitab teistel firmadel oma funktsiooni parandada. Tema paistis tagasihoidlikum. Tantsisime ja jõime jälle sangriat. Pärast pidu rääkisime juttu, Montse hakkas Marioga õiendama, et too pole mulle üldsegi veel niipalju rahvustoite tutvustanud, kui võiks. Minu käest uuris ta, kas meil Eestis Hispaania muusikat ka kuulatakse ja imestas, kuidas meil osasid neil nii kuulsaid artiste ei teata. Jah, Eestis üldiselt ei kuulata seda palju, aga MINA kuulan, seletasin pikalt-laialt. Üllatasin neid ka sellega, et ütlesin, et oskan salsat, bachatat ja merenguet. Ja Mario sai jälle piki pead, kui ta sõbrad kuulsid, et ta polnud mind veel salsat tantsima viinud. Kõike ka ei jõua ju!.

Läksime enne kojuminekut keset ööd churros’eid sööma. Ühe tänava ääres oli churroseputka, a la nagu Eestis on söögiplats või midagi :) Rahvas tšillis seal ja muudkui pugis, seda tegime meiegi.

Eile, pühapäeval käisime Marioga Barcelona rannas. Siin on kaheksa randa, rannajoon on mitu kilomeetrit pikk ja ranna taga laiuvad muidugi kõrghooned. Mario oli muidugi häiritud, et ta peab enne kontserdileminekut randa minema ja pärast duši all käima ja siis veel endale lõunat tegema, aga üksi ta mul siiski minna ei lasknud. Ta väitis, et päike pole praegu üldse tugev ja et enamasti septembris rannas ei käida (nad ju alustavad juba kevadkuudel), aga rand oli sellest hoolimata rahvast täis. Vesi oli üllatavalt puhas, põhja nägi selgesti, liiv oli samuti väga puhas. Käisime rannas, mis oli tüüpilisest turistirannast pisut kaugemal. Jah, päike polnud üldse tugev :D, aga ma kõrbesin näost täielikuks tomatiks. Seega ongi mul sobilik tomatikandmise rätikut peas hoida, vot sulle siis. Vesi oli soe ja mõnus, aga muidugi soolane, jalad helkisid paljudest soolakristallidest, mis olid sinna ladestunud. Mario läks varem koju oma ettevalmistusi tegema, mina jalutasin mööda rannajoont kesklinna poole. Igal pool oli mõnusaid rannabaare.

Oh, olen seda blogi kirjutanud juba mitu tundi. Aeg on midagi ette võtta oma viimase Barcelona-päevaga. Tsau, mu kallid!

No comments:

Post a Comment