esimesed päevad Zaragozas

Olen nüüd siis Zaragozas, linnas, kus veedan terve aasta. Praegu olen siin kolmandat päeva ja emotsioonid on segased. Kena puhkus Barcelonas on läbi ja nüüd tuleb reaalsusse astuda. Zaragoza on tolmune, Ebro jõgi on must ja ülikool suures osas renoveerimata. Vanalinn on aga täitsa kena, Pilari kirik ja väljak näiteks. Täna kavatsen minna uuele linnatuurile, eile käisin ka, aga see oli selline pealiskaudne. Elan 7-minutilise jalutuskäigu kaugusel ülikoolist ja 15 minutit vanalinnast – seega täitsa kesklinnas. Meil on viietoaline korter, lisaks veel köök, elutuba ja vannituba. See on seesama korter, mida mulle pakkus too Jaime, kellega neti teel kontakti võtsin. Bussijaamast tulin uue kodu juurde linnaliiniga, olin oma kohvriga nagu peata kana, ei teadnud, kus täpselt maha minna. Õnneks üks mees juhatas mind. Jaime oli lubanud mind korteri juures oodata, ta jäi muidugi veerand tunnikest hiljaks ja tuli koos oma pojaga. Jaime oli selline toimekas vanapapi, kes on minu eriala lõpetanud, samuti ka inglise eriala ja annab nüüd ülikoolis tunde. Teised üürnikud siin rääkisid, et tal olla umbes viis korterit välja üürida ja ta ajab rasket raha kokku – iga korteri eest saab umbes tuhat eurot ja peale selle veel tema palk. Sain ka teada, et ta võib üritada mõne euroga alt tõmmata, seega tuleb tähelepanelik olla. Jaime tõi mulle laualambi ja teki talve tarvis, tema poeg aitas mul kohvrit tarida. Kodu on teisel korrusel (eesti mõistes kolmandal, aga siin ei loeta esimest korrust korruseks), majas on olemas lift. Tuba on sama suur kui Tartuski, köögis olemas pesumasin ja kõik nõud. Isegi triikraud on olemas. Köögist avaneb rõdu siseõue, kus saab pesu kuivatada. Elutoas on telekas ja kaks diivanit; vannituba ja tualett on koos, aga senini pole probleemi tekkinud, et keegi tahaks sel ajal vetsu minna, kui teine inimene duši all on. Toas käiakse jalanõudega ja vaipu muidugi pole. Elamine pole moodne, aga siiski normaalne, värvi ei kooru laest ega midagi.

Üür on 205 eurot kuus, internet 8 eurot, gaas ja elekter lähevad veel otsa. Elektri summa tuleb imepisike, aga gaasi eest tuleb maksta umbes 40 eurot ninapealt, kui algab talv – siin on gaasiküte. Üldiselt läheb raha nagu muda, hinnad on pisut kallimad kui Eestis, aga odavamad nt kui Prantsusmaal. Üritan alatasa oma peas eurosid kroonidesse ümber arvestada, et vähegi endale teadvustada, kui kallid asjad siis ikka on. Väga hull isegi pole.

Teistes üürnikest: minuvanune siin korteris on ainult Pauline, kes tuli Prantsusmaa põhjaosast siia Erasmusega õppima. Ta tuli autoga ja tal on nii palju vajalikke asju. Mina oma lennukipagasiga ei suuda neid kappe ära täita, mis mu toas on. Pauline õpib geograafiat ja räägib hispaania keelt päris normaalselt. Ta on selline pisut hipiliku stiiliga ja ilusate pruunide silmadega. Eile käisime koos linna peal, ta on siin juba mitu nädalat olnud ja teab rohkem, kui mina. Käisime Pilari väljakul ja jõe ääres jalutamas – Ebro on niii suur, aga ei mingit nii selget vett kui Emajões, hoopis rohekas-pruunikas. Siin on islamistiilis arhitektuuri, nägime ühte huvitavat värvilist torni näiteks – oli ju Zaragoza kunagi üks pealinnu, kui moslemid peaaegu üle terve Hispaania valitsesid. Paljud majad on kollakaspruunidest tellistest, Zaragoza kandis on hunnik tellisetööstusi.

Ühe kooli juures nägime lahedaid grafiteid, ma pole vist varem nii kihvte näinudki. Käisime ühes kohvikus chocolate con churrost söömas ja ma ostsin ühest hiina poest endale vihikuid. Hiinakad ja koreakad ja pakistanlased teevad Hispaanias odava kaubaga äri, kui siesta ajal teised poed kinni on, siis nende omad on ikka lahti ja sealt leiab kõike – kleeplinti, rinnahoidjaid ja seebimullitajaid…
Ülejäänud korterikaaslased on hispaanlased. Paolaga olen kõige rohkem saanud juttu puhuda, ta on 35-aastane, aga näeb välja nagu 26. Minust on ta kõvasti lühem. Ta lõpetas magistri majanduse ja raamatupidamise alal ja nüüd otsib tööd. Siin on veel koledam lugu kui Eestis , lõpetad eriala ära ja tööd ei pruugi saada isegi siis, kui sa oled majandusspetsialist. Ta oskab (üllatus-üllatus!) hästi inglise keelt, kuna omal ajal õppis ta Erasmusega Glasgow’s, Šotimaal. Ta kallim elab Belgias, nii et mul on saatusekaaslasi, jeeeee. Pauline’i kallim jäi ka Prantsusmaale. Paola uuris mult kõvasti Eesti kohta ja kuulnud, et meil on talviti väga külm, ütles ta, et Zaragoza külmade tuultega ei peaks mul siis probleemi olema. Ta õpetas mulle, kuidas läätsesid keeta. Läätsesid söövad nad siin päris palju, need on nagu herned, ainult pisut lapikumad. Peaksid olema tervislikud ja rauarikkad. Tegin endale siis läätsesid tomati ja vorstiga, ainult natuke soolased said. Kõige naljakam asi on aga, et piimapakid ei seisa poes külmletis, vaid niisama riiulil, säilivusaeg on mitu aastat. Maitsel pole hädagi, aga ega see vist küll see päris normaalne piim pole! Muidugi, kui sa paki lahti teed, säilib ta külmikus kolm päevakest. Vähesäilivat piima saab ka muidugi osta, aga valik on jube väike ja hind on jube soolane.

Minu kodu lähedal on mitu kauplust, kus on hispaanlaste mõistes odavad hinnad, samuti on siin lähedal ka üks salsabaar, mille kavatsen peagi üle vaadata. Eile käis Jaime poeg (kelle nimi on samuti Jaime) mult üüriraha võtmas ja siis uurisin talt natuke siinsete meeleleahutuste kohta. Samal ajal , kui ta jahvatas, mõõtis ta mind pealaest jalatallani. Hah. Nina oli tal natuke püstine, kuid ta jagas siiski oma numbri, kui mul peaks ükskõik mida tarvis olema. Kuulsite, ükskõik mida :D
Veel elab siin Javier, kes on 38-aastane õpetaja. Esimesel õhtul, kui saabusin, näitasid tema ja ta pruut mulle lähedalasuvaid kauplusi. Ise pidid nad pruudi vanemate juurde sööma minema ja olid riides nagu läheksid presidendi vastuvõtule. Mina olin oma tolmuste pükste ja lohvaka särgiga nagu getoelanik nende kõrval :D Ja peale Javieri elab siin Ana, kes töötab öösiti ühes vabrikus (ma ei saanudki aru täpselt, millises) ja päeval magab. Tal on küll õigusalane haridus, aga erialast tööd pole lihtsalt. Ana seletab asju väga kiiresti: mulpoleaegaüldsesüüatehasellepärastsöönpaljupurgitoitujakassajubateadsidetvõidikkapesumasinatkakasutadajatriikimislaudonsealjaootamatulennäitansullekuidastelekatkäimapanna :D
Üldiselt on mu korterikaaslased sõbralikud ja abivalmid. Aga paar halba asja siiski on, seinad kostavad räigelt läbi, kui keegi mööda koridori käib või duši all on näiteks, ja pole konditsioneeritud õhku. Minu pisemat sorti aken avaneb siseõue ja seal ei liigu palju õhku. Nüüd pole õnneks nii hull, päeval on umbes 27 kraadi, aga järgmisel suvel, kui 40 kraadi ringi kisub, pean vist küll tuulutaja ostma.
Eile käisin siis ülikoolis oma koordinaatoriga kohtumas. Alfredol oli Jüri Talveti (Tartu ülikooli maailmakirjanduse professori ja hispaanianduse guru) uus raamat laua peal, kuhu ta on kirjutanud hispaaniakeelset luulet koos eestikeelse tõlkega. Alfredo ja Talvet on nimelt sõbrad. Kodune tunne tekkis kohe, sest koordinaator polnud üldse ametlik, vaid küsis, kuidas mulle siin meeldib ja näitas mulle natuke maja ja ütles, et ma pinda sondeeriks, enne kui ained ära valin. Aega on küll :D
Zaragozas on kohe päris ülikoolilinnak, kus on mitu-mitu teaduskonnahoonet – nt hiiglaslik õigusteaduskond, loodusteaduskond, seitsmekorruseline üldloenguhoone, meie teaduskond… meie teaduskond nägi välja nagu seal oleks viimati loenguid peetud 30 aastat tagasi. Mnjah. Ja ma ei saa pihta, miks need trellid osade akende ees peavad olema? Ja koolidegi ümber on siin nii kõrged aiad… nagu vanglasse oleks sattunud. Loengud algavad aga alles esmaspäeval, esialgse plaani järgi on nad üheksast üheni. Enamus loenguid kestab kõigest tunnikese, aga neid on selle võrra nädalas rohkem. Homme on Eramuse-tudengite tutvustav päev.

Oma viimasel päeval Barcelonas käisin Tibidabo mäel. Sain kodust välja kõvasti peale lõunat ja arvasin, et kesklinnas läheb mäele TibiBus, (hahaa, ma naersin südamest, kui Mario ütles, et TibiBus Tibidabo mäele viib!), aga selgus, et tibide buss sõidab ainult nädalavahetuseti. Läksin siis rongiga mäejalamile ja mõtlesin mäe otsa minna funiculariga, selle spetsiaalse rongiga, mis kaldus raudteed mööda sõidab, aga funicular oli selleks päevaks juba oma sõidud lõpetanud. Ja siis mõtlesin, et lähen jala üles, koju ikka ei läheks ju. Kihvt kirik ja lõbustuspark mäetipus paistsid nii lähedal. Kõndisin ja kõndisin ja vaatasin merd ja Barcelonat, kuna Tibidabo on linna ümbritsevaist mägedest kõrgeim. Mägi oli täis käänulisi tolmuseid teid, kus inimesed sporti tegid. Hullumeelsus on nii palavaga joosta! Ümberringi kasvasid tundmatud vahemerelised puud ja kaktused. Tibidabo mäel on ju Collserola looduspark, aga ma ei arvanud, et see park nii suur on. Iga käänaku taga mõtlesin, et nüüd olen küll kohal, aga ei, lõbustuspark ja kirik olid ikka sama kaugel kui enne. Peale mõnetunnist purssimist otsustasin alla tagasi minna. Mõtlesin, et okei, kui jõuangi kõige üles minna, siis alla tulla äkki pärast ei jõua. Mario pärast ütles, et ma jään talle meelde kui ainus turist, kes üritas jalgsi sinna üles trügida :D

Kui koju jõudsin, oli Mario teinud söögi – kana ja aedviljad. Osad aedviljadest olid söestunud, sest tüüp oli natuke end ära unustanud. Muidu tean, et Mario on väga hea söögitegija, aga see õhtu oli ta südamest nördinud, et ahju alarm ei helisenud ja et tal ei tulnud meelde vaadata, kuidas söök edeneb. Hüvasti jätsime samal õhtul, sest mina pidin ära minema päeval, tema aga läks tööle alles siis, kui ma magasin. Mario soovis mulle palju häid soove ja väitis, et Zaragozas kulub mitu-mitu nädalat, seni kuni asjad mulle omaseks saavad, ja et vaadaku ma, et mind bussijaamas paljaks ei varastataks. Selge pilt. Järgmisel päeval pakkisin asjad kokku, avastasin nõusid pestes Mario köögist prussaka (tänaseks on selgunud, et see oli esimene kord, kui seal korteris prussakat näha oli), kelle ma halastamatult tapsin, ja läksin bussijaama.

Neli tundi Zaragozasse-sõitu küngaste, maisipõldude ja ploomipuuistanduste vahelt läks päris ruttu. Ma ei saanud korralikult aknast väljagi vaadata, sest minu kõrval istus üks vanaisa, kes muudkui lobises. Vanaisa nimi oli Guillermo ja ta oli Kuubalt. Ta on endine militaar, kes tegeles õhujõududesse puutuvaga. Tema naine aga olevat samuti hispaania filoloog, nagu kuulsin. Perega Zaragozasse tulid nad „paremat elu“ otsima, aga kuna Kuubal omandatud haridust siin ei väärtustata, sest Guillermol pole kodakondsust, siis peab ta ikka tegema juhutöid. Muidu on ta tehnilise haridusega insener, oskab isegi tehnilist vene keelt. Ta teadis palju rääkida maailma ajaloost ja usunditest. Ise on ta tõsiusklik kristlane, muidugi kui ta militaarina töötas, oli ta ateist, aga toimus mingi muutus, mida ta ei kommenteerinud. Natuke ajas ta mulle seda viimsepäeva tuleku juttu, aga õnneks mitte väga palju.

Üle kõige ülistas ta Kuubat, seda, et Kuuba oleks maapealne paradiis, kui see poleks nii suletud ühiskond. Kuubasse tulevad end harima teiste riikide tähtsad ninad, Kuuba saadab alati oma inimesed appi, kui maailmas toimuvate katastroofidega seoses on vaha humanitaarabi, Kuubal on kõige puhtamad rannad ja suvi aasta läbi. Ja Kuubal oskavad isegi koolilapsed käsitseda vähemalt ühte relva, et vajadusel oma riiki kaitsta. Hmm. Jutt läks ka Ernesto Che Guevara peale ja kui ma julgesin väljenduda, et Che tappis oma ideede nimel tuhandeid inimesi, tuli mulle vastuseks niisugune kaitsekõne, mis tegi mu argumendid pihuks ja põrmuks. Che olevat nimelt maailma parim mees, võtku ma see endale teadmiseks.

Bussijaamas aitas ta mul kohvrit kanda, olin valmis talle iga hetk kotiga pähe virutama, juhul, kui ta oleks üritanud sellega lesta tõmmata. Aga ta ei üritanud seda, andis mulle hoopis paki küpsiseid (sul pole ju siin alguses nagunii midagi süüa) ja seletas, palju maksab bussipilet, lisaks kutsus ta mind oma perele külla. Võib-olla isegi lähen kunagi, selle vanaisa suust võib veel huvitavaid lugusid kuulda.

Teen nüüd endale hommikusöögi ja vaatan, mis Zaragozas veel põnevat on.
Varsti muretsen endale Hispaania kõnekaardi, seega (ema-isa!) ei saa mind enam Eesti numbrilt kätte.
Ja me oleme Pauline’iga tõsiselt naljakad, pursime omavahel üsna puist hispaania keelt :D