Olen kolm päeva Barcelonas olnud, aga tunne on, nagu oleksin eemal olnud nädalaid. Mario korteris olen vaikselt kodustumas, tean juba natuke, kus on asjad ja mida nt hommikuks süüa. Aga esimene päev, kui koos toidupoes käisime, oli küll selline tunne, et mitte kui midagi pole osta ja kõik on teises kohas ja teistmoodi, kui ma harjunud olen. Üldiselt on hea, et Mario on üsna tervislik, õhtuks salat ja puha. Kui ma siia elama jääksin, oleksin kaalujälgija :) Proovisin esimest korda gazpachot, külma tomatisuppi, aga see polnud isetehtud, hoopis paki sees. Oli selline vürtsine ja mittemidagiütlev, arvatavasti polnud see parimate killast.
Tean ka, et enne kella 11-t õhtul käib siin prügiauto kolistamas ja et öösiti võib keegi lambist tänaval laulda. Ilusti, kusjuures. Omaette fenomen on aga pensionäridest meestegrupid, kes parkides hängivad, rääkides poliitikast ja elust üldse, muidugi vahivad ka naisi. Kui nad just parajasti ei kogune, siis toovad nad oma lapselapsi koolist ära või mängivad petanque’i. Olen paari päevaga õppinud juurde hunniku uusi sõnu, millest on ainult hea meel, kuigi ainsad hispaanlased, kellega suhelnud olen, on Mario ja inimesed, kes on mulle teed juhatanud (kuna olen kohutav orienteeruja, Maarja ja kaart pole hea kooslus!). Olen teinud hunniku turistipilte, mis pole küll midagi erilist, aga vähemalt mõningase ülevaate nad annavad. Senine arvamus linnast on, et elada siin ei tahaks, liialt rahvarohke ja tolmune, vähe on hingamisruumi. Külastada võib aga küll, ma olen ütlemata õnnelik selle võimaluse üle, et saan siin olla!
Kuna Mario on iga päev õhtuni tööl, pean omapäi ringi käima, aga õhtuti siiski sööme koos, muidugi hispaania muusika saatel. Eile siis alustasin oma ringkäiku Barcelona vanalinnas. Metroo on siin päris hea liiklusvahend, rääkimata sellest, kui palju ta loodust säästab. Mõtlesin, mis tunne oleks olla metroorongi juht, kogu aeg pimeduses, nagu väike uruloom. Nii võib päevavalguse täitsa unustada!
(Mario näitas mulle just arvutist pilti, milline oli Barcelona aastal 1915, ainus kõrge ehitis oli Sagrada Familia, mis paistis kaugele merele ära kui üks õige ristiusu tempel. Linna ala oli palju väiksem, kortermaju oli vähe ja inimesed karjatasid oma kitsesid heinamaadel, mis praeguseks on täis ehitatud.)
Alustasin oma tuuri muidugi Plaςa de Catalunyalt, mis on üks põhiväljakuid. Sealt saab alguse la Rambla, Barcelona kuulsaim tänav, mis viib mereni välja, samuti Passeig de Gracia, mille ääres asuvad modernistliku arhitektuuri musternäited. Passeig on tänav, mille keskelt läheb puudega ääristatud suur allee jalakäijatele ja kahel pool seda sõidavad autod. Põhimõtteliselt siis promenaad. La Rambla oli samuti promenaad, mida täitis inimjõgi, turistide hord. Jah, ma olin ka üks „õnnelik“ osake selles meres, turist nagu teisedki. Siiski oli kuidagi piinlik oma fotokat välja tirida. Ei taha nagu hästi tunnistada, et mina olen samuti üks neist ringitõmblejatest :D Muide, venelasi on siin üllatavalt palju. La Rambla on jaotatud mitmeks osaks, nt Lillede Rambla (kus vanasti käisid inspiratsiooni kogumas intellektuaalid ja kus müüakse tuhandete viisi lilli) ja Rambla del Mar, mis on uus tänavapikendus, sild, mis ulatub Vahemerele. Iga nurga peal olid tänavanäitlejad ja miimid. Päris raske töö võib olla terve päeva paigal seista ühes kostüümis ja skulptuuri teeselda. Eredamalt paistis silma kollase värviga ülevalatud naine kollasel jalgrattal. Nagu techno-mesilane :) Kuna mul oli Mario antud teatmik kaasas (oh, need juhised, mis talt olen saanud, on tõesti palju abiks olnud, eriti ühistranspordi osas), siis teadsin, et kusagil varjatult peab olema Bosc de Hades, kohvik, mis tasub külastamist. Kui sinna sisse astusin, oli see kui mõnus vaheldus rahvamassis ujumisele – kohvik oli kui hämar muinasjutumets, hubane ja müstiline. Ma pole varem oma elus näinud nii hea atmosfääriga kohvikut. Oligi tunne, et oled sattunud haldjatemaale, kus kõik on võimalik. Ja siis tuled sealt haldjatemaalt välja ja näed moslemist naist, kerjust, kes tundub nagu oleks ta poolest kehast sillutise sisse vajunud. Tegelt polnud tal jalgu.
Rambla ääres oli teiste hulgas vahakujude muuseum ja erootikamuuseum, kuid esialgu ma sinna sisse ei astunud, tahtsin pigem ringi patseerides ümbruskonnast ülevaatlikumat pilti saada. Patseerimine maksis mulle muidugi kätte õhtuse jalavalu näol.
La Ramblalt põrkasin korra veel Gooti kvartalisse, mis on Barcelona vanemaid linnaosi. Nägin ära Barcelona katedraali, mis oli tüüpiline gooti kirik. Hoopis rohkem meeldisid mulle katedraali ees flamenkomuusikat mängivad tänavamuusikud. Jõudsin just vaimustuda, kui järgmise nurga taga mängis üks neiu tšellot! Väga ilusasti mängis. Muidugi on siis lisaks tänavamuusikutele hulgaliselt araablasi, kes üritavad maha parseldada võltsfirmamärgiga tooteid ja muud pudipadi. Metrooski üritasid ühed mind piirata, aga põgenesin ruttu.
La Rambla lõpus asub kõrge Kolumbuse monument, mees näitab nimetissõrmega kuhugi kaugemale, ju vist lääne poole, sinna, kus asub Ameerika. Ühe video järgi, mida ülikoolis nägin, oli Kolumbus katalaan. Jahaaa, ega tema nagunii seda maad esimesena ei avastanud, oli ta katalaan või kes tahes. Katalaanidest rääkides – hea, et natuke seda keelt õppisin, siin on ju tänavasildid katalaani keeles, samuti metroopeatused. Ka inimesed lobisevad tänaval tihtipeale selles keeles. Mariogi räägib seda vabalt. See on nii tore, kui palju nad siin omavahel suhtlevad, kui sa lihtsalt lähed oma sõbra baarist mööda, hüppad lihtsalt korra läbi, et talle öelda tere ja seda, et lähed poodi vms. Tänaval jalutades tervitavad mõned mindki. Tervitan rõõmsalt vastu ja mõtlen, et punane pea ei peida veel õnneks heledat verd.
Kolumbuse monumendi juurest avanes vaade Vahemerele ja samuti Montjüici mäele. Barcelona ongi ümbritsetud mägede ja merega. Meri oli niiiiiii sinine, jahte oli sadamas nii palju ja kõnnitee viis piki mereäärt aina kaugemale palmide alla. Üks mees lamas kõhuli Rambla del Mar´i sillal ja kirjutas luuletusi. Ta luges neid iseendale kõva häälega ette. Jalutasin mere äärt pidi edasi, olin parajasti jõudnud Palau del Mar’i juurde, ehk siis Merepalee juurde, kus peaks tegutsema ajaloomuuseum, kui tundsin, et mu nägu hakkab ära kõrbema. Ja sel hetkel tuli üks keskealine mees rääkima, et mul olla nii huvitavat värvi silmad, et ta lihtsalt ei saa minust niisama mööda minna. Ta ütles, et ma olla ainult näost jube punane, kas mul päikesekreemi pole? Siis tundsin, et olen tõepoolest Hispaaniasse kohale jõudnud :)
Järgmine peatuskoht oli Parc de la Ciutadella, mis oli kui värske õhu puhang pärast lärmakaid tänavaid. Kusjuures, autojuhid ei peatu mõnikord isegi siis, kui jalakäijal on roheline. Inimesed lähevad üle tee tihtipeale punasega. Elagu tagurpidimaailm! :) Parc de la Ciutadella on linna suurim „rohelus“, seal on rahulik keskkond spordi tegemiseks, jalutamiseks ja pikniku pidamiseks. Seal asub üks vana kindlus ja suur kivist kasvuhoone puu-või metallribidest katusega. Barcelonas oli 1888.aastal ju maailmanäitus ja too hoone oli üks paviljone. Seal sees kasvasid… üllatus-üllatus … erinevat liiki palmid :D Üldsegi on Ciutadella park liigrohke, põõsastes vidistasid erinevat tüüpi linnukesed ja paljud taimedki olid varustatud tutvustavate kirjadega. Pargi põhivaatamisväärsus on aga purskkaevude kompleks, mis on noore Antonio Gaudí planeeritud. See asub täpselt väikese järvekese ääres, kus saab paatidega aerutada. Peale purskkaevunduse leiab järve äärest ka hiigelmammuti. Mario jutu järgi on see mammut seal olnud rohkem, kui tema on elanud, seega kõvasti üle 30 aasta.
Ciutadella pargi lähedal on hiiglaslik triumfikaar, milleni viib kaunis palmiallee. Triumfikaar oli 1888.aasta maailmanäituse peavärav, selleks ta ehitatigi. Mis siis, et polnud rooma-aegne, võimas oli ikkagi. Jalutasin triumfikaare juurest tagasi Plaςa de Catalunyale, põigates korra sisse ühte kohvikusse, kus peremees tuli kohe lahkelt küsima, mida soovin. Hea on niiviisi hispaania keelt praktiseerida, kuigi vahel kukub see jõle puiselt välja. Selle asemel, et aeglaselt ja rahulikult rääkida, tahan kohe kõike kiiresti välja öelda ja siis läheb asi sassi nagu pudru ja kapsad! Mario ütles, et selle hea keelebaasiga, mis mul praegu on, peaks ma aasta jooksul kõrge taseme omandama. Loodetavasti see nii ka läheb!
Seadsin oma sammud Passeig de Gracia äärde, vaatama, millised need Gaudí üllitised siis ka välja näevad. Sellest on mul ainult kahju, et ta trammi alla jäi. Üllitised olid ilusad: Casa Amatller ja Casa Batllo. Esimene oli erakätes, teises oli muuseum, mis oli nii kallis, et kole, 17 eurot. Imetlesin neid hooneid niisama väljast ja kuidagi kerge ja hea tunne tuli hinge. Sest ausalt, pole üldse lihtne kodust nii kauaks eemale minna, olgu Barcelona nii vinge kui tahes. Ja kõik, kes te seda loete, teate ju, et ma pole teid unustanud, ma mõtlen teie peale! Casa Batllo oli väga kaunis, GaudÍ visioon maa peal realiseerunud paradiisist. Tahtis ta ju oma loomingus olla harmoonilise looduse vormidest inspireeritud. Lainelised vormid, värviline, mosaiikne fassaad ja rõdud, mis näisid olevat maalitud kui plastiliinist! Peale selle olid fassaadil naljakad mummud, mis tundusid olevat kui pealekleebitud klaasringid.
Casa Mila ehk La Pedrera polnud aga üldsegi nii huvitav, selline pehmete joontega majakolakas, mille rõduvõrestikud äratasid õõvastust. Siiski on märkimisväärne, et nad neid ehitisi on suutnud ligi sajandi korralikuna hoida, Gaudi konstrueeris nad ju 20.sajandi alguses. Puhasta neid alatasa tänavatolmust ja poleeri mosaiike, mis fassaadi katavad… vähemalt mõnedel inimestel on tööd :)
Sagrada Familia aga oli väga tolmune, ega keegi ei jaksagi ju seda mürakat puhastada. Jõudsin selle maailmakuulsa kiriku juurde üsnagi tüdinuna, kuna eksisin täiesti ära, avenüüd ja promenaadid ajasid mind täiesti segadusse. Läksin mitu korda valesti, kuigi kaart oli ees :P Lõpuks kohale jõudes leidsin, et videotes ja piltidel on kirik ilusam kui päriselt, pelgalt sellepärast, et need annavad ehitisest ja selle detailidest suurema ülevaate, kui mina seda oma 167-e sentimeetri kõrguselt eales teha suudaks. Apostlite kujud olid tolmunud, samuti kiri Sanctus ehk siis „püha“, mida võis leida peaaegu iga torni küljest. Arhitektuuriline lahendus oli austustäratav küll, detailirohke nagu emake Loodus ise, aga siiski mitte midagi, mis oleks kustumatut muljet avaldanud.
Mario kodu lähedal on mõnus puuviljapood, ostsin siit nektariine, mis olid imehead. Samuti on siin lähedal kino, hulganisti väliterrasse, kus saab drinki võtta, ja kaugemal vist isegi jalgpallistaadion, kui ma ei eksi. Eile öösel, kui jalutamas käisin, oli sealt kuulda vaimustatud röökimist. Kui nüüd veel mängudest rääkida, siis Hispaania kaotas eile korvpallimängus Serbiale, keerates metsa oma võimaluse maailmameistrivõistlustel (kui ma nüüd ei eksi) edasisse vooru pääseda. Nad olid eduseisus, kui viimasel hetkel tehti kole prohmakas. Mario oli muidugi südamest nördinud. Peale selle oli ta veendunud, et eksin kindlasti ära, kui pimedas jalutama lähen, aga kaasa ta ei tahtnud ítulla (peale õhtusööki jalutama, mis mõttes?). Öine laternavalgus on aga minu lemmik, seega ei eksinud ma kohe üldsegi mitte.
Kino koha pealt veel niipalju, et kolmapäevad on Barcelonas kõige odavamad päevad kinos vegeteerimiseks. See seletab, miks ma Passeig de Gracial asuva kino juures nägin ülipikas järjekorras seismas tervet karja energilisi kohalikke.
Tänasesse plaani jäid Parc Güell ja Picasso muuseum. Plaanisin ka randa jõuda, kuid ilm kiskus pilviseks ja tuulisemaks, umbes 25 kraadi ringi. Ööselgi oli natuke jahedam magada. Mario soovitas mul küll Güelli parki bussiga minna, kuid otsustasin metroo kasuks, tunnen end sellega sõites kuidagi mugavalt. Kolm korda võite arvata, kas eksisin ära, kui metroojaamast parki tahtsin minna :) Muidugi eksisin, teed küsisin kohalikelt vanaemadelt, kes ostukottidega kodu poole jalutasid. Kuna nad oma nõuandeid väga kiires ja ebaselges keeles mulle ette ladusid - ise takka kiites, et küll sa, kullake, selle juba ruttu üles leiad, mis siis, et tänavad on natuke segadusseajavalt risti-rästi – olin ma järgmisel tänavanurgal veel suuremas segaduses. Lõpuks ühed ehitusmehed seletasid korralikult ära, kuhu minema pean, avaldades kahetsust, et nad ei saa minuga kaasa tulla.
Park asub mäe otsas, Gaudí konstrueeris ta krahv Eusebi Güelli tellimusel ja sellest pidi alguses saama majadekompleks, inimestele elamiseks. Siiski sai sellest linnapark, kus loodus põimub loodust imiteeriva arhitektuuriga. Pargist avaneb hingemattev vaade kogu Barcelonale ja teda ümbritsevatele mägedele. Vahemeri sillerdab kauguses. Park hõlmab 15 ha maa-ala, ta on täis käänulisi jalutusteid, voolujoonelisi paljude sammastega viadukte(mis meenutavad mulle millegipärast Tarzanite tarvis mõeldud ronimisrägastikke), seal on Gaudí majamuusem ja kaunid mosaiikidega majad, mis näivad olevat tehtud maiustustest nagu Hansu ja Grethe muinasjutus. Lisaks 80 sambaga vabaõhusaal, hiiglaslike linnupesi meenutavad konstruktsioonid ja vaateterrass, mida ääristavad mosaiikidega kaunistatud looklevad pingid. Pargi kõrgeim punkt on väike megaliitilist stiili küngas, mille otsas on kolm risti. Selle künka otsa roninud, haaras mind kõrgusekartus, kohekohe oli tunne, et kukun alla suurlinna sisse :D Tänavamuusika oli isegi siin - ühe sammaskäigu all mängiti mandoliini. Sain lõppkokkuvõttes vinge elamuse. Kuigi, sain ka petta, maksin neli eurot, et näha kunstniku majamuuseumi, mis oli puhas saast. Mõned voodid ja toolid ja vannituba, mitte midagi muud asjalikku. Mario oli unustanud öelda, et see muuseum on puhas mierda :) see tuli tal alles siis meelde, kui sellest juttu tegin.
Pargist tagasitulek oli ka omaette elamus, eksisin JÄLLE ära, läbi häda leidsin metroo üles, tänu üllatavalt hästi hispaania keelt rääkivatele vene turistidele. Taas linna jõudnud, otsustasin, et külastasn Picasso muuseumit, on ju Picasso Málagas sündinud ja Barcelonas pikka aega elanud. Muuseum oli ühes kõrvaltänavas ja muidugi ekslesin jälle tükk aega, jalad valutamas. Pilet oli odav, kuna olen alla 25-aastane. Näitus oli kunstniku kujunemislugu – alguses pisikesed maastikumaalid (ta isa oli kunstiprofessor ja avaldas pojale palju mõju), siis avangardistlikumad katsetused, mõjutused Pariisi koolkondadest. Sinine periood, inspireeritud Pariisi tumedatest öödest ja sellest, et tõde on alati valus ja sinine on tõe ja valu ja kurbuse värv. Järgmisena roosa periood, kus kujutatud kui tsirkusest väljahüpanud tegelasi – eriti üks vinge kübara ja lehvidega kostüümiga noor naine – oh, see oli alles värviline ja edev pilt! Naisel oli üks silm kustunuks, üks säravaks maalitud.
Kubistlikust ja seega kõige picassolikumast perioodist oli aga välja pandud vaid Velazqueze „Õuedaamide“ interpretatsioonid. Ehk siis Velazquez Picasso moodi. See oli väga kihvt, eriti videopresentatsioon, mis näitas kordamööda originaalmaali figuure ja siis Picasso käsitlust neist, aga siiski natuke kahju, et polnud eksponeeritud kunstniku kuulsamaid töid. Kus on siis „Guernica“ ja tema erinevatest olmematerjalidest kokkuklopsitud skulptuurid? Hispaania on ometi Picasso sünnimaa, aga need teosed istuvad vist kusagil mujal, kuulsamas muuseumis, kui seda on see kõrvaline Barcelonas asuv hoone.
Keraamikast olid välja pandud Picasso kujundatud taldrikud. Isegi taldrikud saavad olla kubistlikus stiilis, jaa :D Ja sellest ei teadnud ma midagi, et Picassol oli nii suur südamesõber nagu Jaume Sabartѐs, kellest ta maalis naljaka portree, kus näo osad on hoopis teistes kohtades, kus nad olema peaksid. Hahaa, aga ma arvan, et kubism ongi selline, mis näitab inimest eri osadeks lahtivõetuna ning annab seega mingi anonüümsuse, tundmatuse.
Mario üritas mulle seletada, et hispaania televisioon pole tegelikult nii veider, kui tundub. Ta vaatab nimelt sagedasti ühte show-programmi, mis on kui improviseeritud komejant. Täna näiteks läks ühel selle saate lauljal otse-eetris mikrofon katki ja talle toodi uus mikrofon. Mitte, et kaamera oleks seal ajal teist pilti näidanud või midagi :D
No comments:
Post a Comment